Kirikuelu tere õhtust, misjoniretked pole sugugi ajalugu. Ka Eesti evangeelne luterlik kirik saadab välja misjonäre kaugetesse maadesse et levitada evangeeliumi sõnumit. Täna uurime, millega tegeleb misjonär Laura herm Indoneesias ja millised on suhted Aasias kristlaste ning moslemite vahel. Saatejuht on Meelis Süld. Kirikuelu saates võtame ühendust Eesti Evangeelse Luterliku kiriku missionäriga, Indoneesiasse ja telefonil on Laura herm. Jaanuaris läksid sa siis sellele suurele retkele ja kaugele kodumaast miljonäriks. Miks just Indoneesia? Miks ma üldse kuhugi niimoodi kaugele läksin, oli see, et jumal pani mulle südamesse soovi täita tema tahtmist. Ja juba pikemat aega palvetasin ma igal pühapäeval kirikus ja kusjuures palve ei olnud midagi, mida ma oleks ise välja mõelnud, vaid see oli midagi, mida jumal pani mulle südamesse. Siin ma olen, jumal, kasuta mind vist nii täpselt nagu sina tahad sinna juurde maga, lisasin, et kui sa tahad, et ma läksin kasulik siin kodumaal Eestis, siis ma olen kõige suurema hea meelega nõus seda tegema, sest sest mulle tegelikult väga meeldis oma koguduses hoida lapsi laulda kooris. Mulle meeldis ka väga oma eriala nimel olla teadur biokeemia erialal ja ma olin jumalale selle üle väga tänulik aga ühel hetkel ma tundsin, et ma võib-olla liikad takerdunud nendesse asjadesse, mis mulle väga meeldivad ja, ja ma ei näe enam jumalat selle kõige taga. Ja, ja siis tuligi see palve, et kasuta mind. Ja kui mõned inimesed on väga kindlad selles, kuhu nad minna tahavad ja neil on kohe nagu selline missioon, et ahaa, mina pean minema Indiasse ja mina pean minema Põhja-Koreasse siis minul seda ei olnud, ma ütlesin jumalale, ainult seda, palun kasuta mind seal, kus vaja on ja palun anna mulle teada, kus on see koht, kus vaja. Ja siis ühel päeval sattusin ma lugema ühe teisemiseneri, kes seal Indoneesias nimelt Egon Sarve kirja kes kirjutas, et selles koolis, kus tema parasjagu Indoneesias töötab. On tarvis füüsikaõpetajat ja kas keegi Eestist ei oleks tahtmas? Füüsikaõpetajaks mul võttis küll umbes täpselt viis minutit aega sellele kirjale vastad, et, et mina tahaksin küll, kas oleks võimalik. Ja täpselt see ongi see, kuidas ma Indoneesiasse sattusin, sest selgus, et asjad läksid kõik, aga libedasti ja kenasti ja ja oli mul võimalik ja õnn siia tulla. Ja, ja täpselt niimoodi Indoneesia juhtus, et mul ei olnud nagu mõttes mingeid suuri plaane varem olnud, et just Indoneesia peab olema ainult see soov, et jumal, vii mind sinna, kuhu sina tahad. Ja, ja kui tema tahtis parasjagu Indoneesia, siis tänu temale selle eest Elektroodide, nii et et ma pean oma häbiks tunnistama, et viimased kuud enne enne Eestist lahkumist oli mul tegelikult väga kiire, et ma pean juba ära lõpetada ülikool ja kõik oma lahtised otsad seal kodumaal kinni sõlmida. Ma küll suurelt planeerisin, et ma peaksin ka seda keelt, hakkame õppima, et jõudnud nii, et nüüd ma siis siin kohapeal selles keskkonnas olles midagi ikka jääb külge ja vahepeal jääb kohe päris kiiresti kirge ja vahepeal jälle tekib selline seisak ja, ja ja mõnikord tundub juba, et oi, et vestlusest õpetajate toas saab juba päris hästi aru ja siis teinekord tundub jälle, et üldse kõik sõnad on täitsa võõrad. Aga jah, et vaikselt ma õpin ja, ja loodan, et jumala armust sele, sest ta lõpuks siis olen ma võimeline ennast juba indoneesia keeles väljendama või siis vähemasti mõnest ütlusest algusest lõpuni aru saama. Mida tähendab üldse miljonäriks olemine Indoneesias? Tegemist on valdavalt islamiusulise riigiga. Jah, eks see parasjagu pane segu väljakutse on muidugi, aga peab ütlema päevaselt seda, seda tegelikult mina isiklikult ei kohta. Ma töötan väga suures organisatsioonis, mille nimi Mahanaim, seda kutsutakse siis ka Mahanaimi liikumiseks ja selle liikumise alla kuuluvas koolis, sest et mina ja ja see keskkond on valdavalt kristlik. Nii et selles mõttes mul ei ole tarvis võtta mõõka kätte ja minna otsusesse võitlusesse moslemitega. Igastahes valvega mingisse pühasse ristis, et sest need inimesed, keda ma igatahes tavaliselt enda ümber näen, on siiski põhiliselt kristlased. Ja, ja see töö kulgeb kristlikus keskkonnas küll aga loomulikult maha, mäng sirutub väga palju väljapoole ja on väga palju tegev seni töös. Aga, aga minu osalus senimaani on olnud võib-olla pikem, kaudne ja pigem sealt seestpoolt toetav, kui nüüd otseselt moslemite keskele minev, küll aga ma kogu hingest loodan, et et mõningates siinsetes ettevõtmistesse mind ka kaasatakse, kus siis otseselt. Ta on seos sellega, et minnaksegi moslemikogukonda jagatakse, jagatakse kirjandust, räägitakse inimestega, aga tegelikult ka siin näiteks. Ühes saab kartala ligi olevast linnast nimelt mina siis töötan seal karta ees lina spekassis aga siis siinsel vidi olevas linnas kooris seal avati ka maha nimi, selline pisikene, kuidas ütelda, seal on natukene või pisikene osa siis Mahana ennist ja sellel avateenistusel tegelikult oli hämmastavalt palju moslemeid ja, ja kui, kui siis näha, kas kõik, mis toimus, neid puudutas tegelikult ja kuidas nad kohe oli, nagu näha, kuidas, kuidas nendel peas kruvid ja mutrid hakkasid ringi käima ja liikuma ilmselt mingid mõtted tekkima, et ohoo, et äkki äkki hoopis siin on see tõde, mida me oleme kogu oma elu otsinud, siis siis ühel hetkel tekkis küll selline selline väga võimas tunne. Jah, aga, aga miseneriks olemine siin esialgu minu jaoks on see, et ma töötan kristlikus koolis, õpetan õpilasi. Ja muidugi see viis, kuidas on võimalik kristlikus koolis õpetada see tõeline õnnistus, näiteks üks väga vahva juhtum, meenub mulle kohe viimasest füüsikatunnist füüsikaõpetaja, ma siin olen seitsmenda klassiga kus me joonistasime tahvlile soojusüle kanda erinevaid vorme ja siis tegime tabeleid sellest ja siis, kui ma küsisin ühe tühja lahtri koha peal, et mis me siis nüüd siia lahtrisse kirjutama, siis nemad ütlesid, et Jeesus ei hakka küll kirjutasime tühja lahtrisse, siis Jeesus, mis. Ja, ja siis tühi lahter oli täpselt tahvli ühes nurgas ja siis me otsustasime tahvli teise nurka kirjutava veel kord. Jeesus, et Jeesus on alfa ja oomega algus ja lõpp, et et olgu jällegi füüsika tund, aega algab ja lõpeb Jeesusega. Nii et lastega saab kõike, sellist, oma omaenda läbielamisi ja kõike seda nii palju jagada ja nemad annavad jälle vastu, nii et see on minu õnnistus ja mis nüüd hetkel siin selles koolis. Ega ei kujuta küll ette eestlased, füüsika tund algaks ja lõpeks Jeesusega. Absoluutselt mitte, aga minu meelest on just füüsika, see, mis tegelikult kõige rohkem paneb nägema jumala suurust ja vägevust, sest see just tegeleb ütleme, selliste kõige põhiliste loodusnähtustega ja kõige nagu selliste aluse avamate võib-olla võrrandite ja, ja kirjeldustega, et kuidas, kuidas asjad universumis suurele, väiksel tasandil toimivad ja, ja seal on eriliselt palju võimalik näha, nii et jah, meil on siin igasuguseid toredaid näiteid tulnud esile tõepoolest, et, et see on tõeline õnnistus, saba seitsmenda klassiga oli teine vahva lugu, see, kuidas kuidas me tegime postrit, tegime postrid ühe eksperimendi kohta, mis me siis kõikus, klassiga tegime pärast, siis vormistasime selle selliseks postriks ja siis, kui ma ütlesin, palun, kaunistage saab osta niimoodi ilusti ära ka, et, et seda peaks ilusti silmale vaadata, siis kõigepealt midagi värvisite tegid, siis nad kirjutasid postri igasse nurka, igasse külge, mis veel vähegi vaba oli, et et Taiwan otsisus ja Tsisus laosmi, noh, kujutage nüüd ette, et teil on võimalus teha tööd sellise klassiga, see on, see on nagu niisugune jumala arm, et et lihtsalt vaata neid ja pisar tuleb silma iga natukese aja tagant. Kui rääkida miljonäriks olemisest, islamiriigis, siis siin on ka selline omamoodi konflikti koht, et tegemist on ju ka usklike inimestega, need, kes on moslemid kuivõrd üldse peaks ristiusku neile tutvustama, sellepärast et ka nendel on jumal, kelle poole nad palvetavad. Et kas see pole nagunii-öelda ühest usust teise usku meelitamine, kuidas Laural Eesti Evangeelse luterliku kiriku misjonär, sa oled seda enda jaoks lahti mõtestanud? No minu jaoks on selge see et meie päästeseisneb Jeesuses Kristuses, kes ei ole mitte ainult üks paljudest prohvetitest, kellest kõige tähtsamad Muhamed, vaid kes on jumala enda poeg ja, ja kui me, kui me tema risti varjus ei ela ja temal oma lootusi ei pane, siis siis meil ei ole ka lootust tulevikule. Ja kuigi tegelikult moslemid on väga sümpaatsed, need on väga sümpaatsed ja ja, ja selles riigis elamine siin tegelikult on, on tõeline õnnistus ja õnn, sest siin puuduvad nii paljud asjad, mis, mis meie läänemaailmas on niivõrd loomulikud ja niivõrd sagedasti nii häirivad, näiteks siin ei ole peaaegu üldse alkoholi ja alkoholiprobleeme ei ole siin küll sagedasti suitsetatakse, seal tõsikristlased suitsetavad ühesõnaga ja ütleme, maa leiab siis omaenda narkootikumi, aga ütleme, kui võrrelda suitsetamist selle alkoholismiga, mida me Eestis näeme, siis ma ütleks, et, et siin on isegi hästi läinud. Ja üldse siin ollakse väga viisakad ja ka selles suhtes, kuidas näiteks riides käia ai liputava paljaid kehaosi igalt poolt välja, et et isegi siis, kui sa oma pead ei kata moslemi kombel ikkagi on viisakas käia korralikult riides ja, ja katta kõik oma vajalikud kehaosad kenasti kinni ja ja mulle väga meeldib see, see olek, mis siin on, ja ma usun, et tegelikult jumal saab ära kasutada ka ütleme seda islami usku selleks, et valmistada ette inimesi, aga aga sellegipoolest ma usun siiralt sügavalt, et et ainus võimalus jumala juurde ja ainus võimalus igavesele elule on läbi Jeesuse Kristuse ja tema kui jumala poja tunnistamise. Ma arvan, et see on meie kohus ja, ja see peaks olema meie hinge peal kõikidele inimestele, olgu nad moslemid, olgu nad hindud, keda siin on ka ja budistid, loomulikult Bali saar ja olgu nad ka ateistid, keda ka siin leidub, sest sest tegelikult arvatakse küll, et Indoneesia on väga usklik maaga, kui siin kohapeal ütleme inimestega juttu rääkida, siis paljud toovad esile just et seda, et viimastel aegadel on Indoneesia väga atistlikuks muutumas. Et kõigile nendele siis veel, kes Jeesust oma päästjana ei tunnista, on meil au ja eesõigus ja kohustus ja, ja rõõm rääkida, rääkida Jeesusest ja tegelikult meie kooliks õppealajuhataja. Tema abikaasa on väga sügava veendunud moslem, täpselt niisama sügava veendunud moslem, kui tema sügava veendunud kristlane ja iga päev räägib meile sellepärast, et tema mehel on nii-öelda missioon teda pöörata Mostlemiks. Ja siis ta räägib meile iga päev neid lugusid, kuidas, kuidas ta seda teeb ja tegelikult tegelikult ma olen seda meest kohanud ja näinud ja ta väga sümpaatne ja ta on väga hooliv ja väga selline härrasmehelik. Ja siis me EKA õpetajatega räägime, et kui temast saaks ükskord kristlane, no milline tööriist jumalale temast võiks saada, nii et nii et jah, aga misjonär Laura Hermi arvamus on küll see, et et moslemid on väga armas seltskond, vähemasti suur osa nendest. Aga ometi, et see, mis meil on puudu, on Jeesus Kristus, nende isiklik päästja, meil on kristlastena tõesti rõõm, jäi õigusi au üritada neile tutvustada ja, ja neid kinnitada selles, et temas Aitäh. Teeme siinkohal vestlusesse pausi ja kuulame ühte Mahanaimi liikumise laulu enamasti lauldaksegi kohalike muusikute loomingut. Nad salvestavad laulud kõik oma vahenditega ja see lugu on väga iseloomulik Indoneesia kergelt melodramaatilise olemusele ja väga sügavatele, laulusõnadele ja tunnetele, kirjeldab laulu Laura herm, kes miljonäriks seal kohapeal. Pealkiri eesti keeles oleks seo oma südamega ja sõnad ütlevad seda, et kõik, mis siin ilmas on, on jumala heldusest headusest. Ning Jeesus on meie suurim arm ja õnn. Aga nüüd indoneesia keeles. Kui elu Laura herm Eesti Evangeelse luterliku kiriku misjonär, kuidas üldse iseloomustada Indoneesias kristlaste ja moslemite omavahelisi suhteid, kas on ka pingeid? No ikka on, eks see vist ole ju ka kuskilt kirjandusest läbi käinud, kuidas siin jälle mõned nädalad tagasi põletati kirikuid ja, ja piinati preestreid ja, ja loomulikult, et noh, see, see, see on loomulik, et, et siin maalned hõõrumised omavahel eksisteerivad, sellepärast et sellepärast, et Indoneesias veel üks imeilus asi minu meelest on see, et, et siin on vähe ükskõik, seid usklik on vähe, siis ükskõik, olgu nad kristlased või moslemid, nad ikkagi on oma usus nii-öelda kindlad ja veendunud ja võib öelda, et nad on selle fännid või, või nad on väga sügaval seal sees ja loomulikult siis kui nad on väga sügaval seal sees, siis on siis on väga lihtne juhtuma see, et emotsioonid lahvatavad ja juhtubki jälle selline kokkupõrge ja ja muidugi enamasti on, kuna moslemid on enamuses, siis on kannatajaks pooleks kristlased ja siis ütleme selleks ründavaks pooleks moslemid. Küll aga tuleb öelda seda, et, et sellised kokkupõrked, need saavad väga-väga paljude moslemite hukkamõistu osaliseks just nimelt, et islamiradikaalid siis, et et mitte keegi ei, arvasin või tähendab mõned siiski ilmselgelt arvavad, aga, aga, aga suur osa. Ma arvan seda, et sellised asjad tuleb rangelt hukka mõista ja, ja niisugust omavahelist nagistamist ei võiks olla, et me läheme ja paneme teise inimese kiriku põlema, et teise usu kiriku põlema, et, et jah, justkui vaadata näiteks karta postist kommentaare, see nimelt siis üks inglisekeelne ajalehtedest, siis on võimalik aru saada, et mis siin toimub ja kommentaarid on seal valdavalt inglisekeelsed, et et seal just eriti noored moslemid väga selliselt aktiivselt võtavad sõna nende islamiradikaalide vastu ja kutsuvad neid nii-öelda läbi kommentaariumites siis korrale, et, et see ei kõlba kuhugi. Et oma usku siis nii-öelda niisugusel radikaalsel kombel väljendada. Nii et jah, selliseid kokkupõrkeid loomulikult eksisteerib, aga, aga päris nii küll ei ole, et pead pea õlgade vahel ringi käima, ütleme taeva pärast, et keegi ometigi aru ei saaks, et sa kristlane oled, näiteks. Näiteks ühel reedel mäletan, ma läksime ühe sõbra õpetajaga läksime koos välja, kohvikusse sööma ja ja mul oli täiesti kogemata kombel oli sellel päeval just selles üks siinse maha Naime organisatsioonis märke, Nad teevad oma selliseid oma sümboolikaga särke ja, ja igasuguseid pluuse ja kotte. Ja seal olid ilmselgelt kristlikud sümbolid peal ja siis ma ühel hetkel kohvikus olles taipasin, et tule taevas appi, mul on seal pluus seljas ja, ja ilmselgelt istun ma keset moslemeid, et missid nüüd saad, vaatasin õnnetu näoga siis oma sõbrannat Talle õpetajale otsa ja küsisin, et mis siis nüüd saab, siis ta arvas, et me ei saa midagi, et et enamasti sellest ei teki mingisugust probleemi, ei tekkinud sellest mingit probleemi ka sellel päeval, nii et, et ma isiklikult ei ole küll sellist hõõrumist ja vägivaldsed kokku põrkamist täheldanud, aga loomulikult seda juhtub. Aga kas juhtub ka seda, et kristlastel on raske kinni pidada sellest kui sind lüüakse vastu paremat põske pööretega, teine ja tahetakse hammas hamba vastu ja silm silma vastu tagasi teha moslemitele? Aga see mentaliteet, mis siis maha Naimi organisatsioonis Mahanaimi liikumises valitseb, et see on küll selline, et meie ei kasuta Ta nii-öelda füüsilisi viise ega füüsilisi meetodeid ega ka mitte maailmalikke meetodeid nii-öelda tagasi tegemiseks. Väga tugevalt valitseb see õpetus, et kõik asjad tuua jumala, et tema on see viimne viimse instantsi kohtumõistja ja kui sind lüüakse vastu paremat põske, keera, et vasak mine ja palveta selle eest, mis toimus, aga, aga mitte mingisugusel juhul äramine vastu lööma ja, ja nii-öelda tagasi tegema, sest siis ei ole see ju mitte mingisuguselgi määral parem sellest, kes sind, kes sind kõigepealt lõi, nii et nii et võib olla ja võib-olla teiste kristlaste keskel siis võib valitseda sellist meelsust, kuigi ma ka väga palju sellest kuulnud ei ole ja, ja ei ole seda täheldanud, aga aga meil jah, kindlasti õpetatakse, et nii ei kõlba ja nii ei või, ja nii ei saa. Mis taustaga see organisatsioon maha Naim, eks ole, mis taustaga organisatsioon, see on konfessionaalses mõttes. See organisatsioon ennast ei nimeta ega kuuluta nagu nii-öelda ühegi konfessiooni alla ja ja tegelikult ei ole sellel organisatsioonil oma nüüd siis juba rohkem kui 15 taasta tegutsemise jooksul ka nii-öelda kindlat kirikut, kus nad koos käiksid ja nad nimetavad ennast nii-öelda maha Naimi liikumiseks. See liikumine sai alguse sellest, et kolmel inimesel, kes olid kõik saanud bioloogilise või siis sotsioon loogilise hariduse Hollandist, aga nad olid kõik Indan eestlased. Kui nad olid tagasi tulnud Indoneesiasse ja, ja vaatasid siis, mis olukord siin valitseb, siis nad kõik kolm said oma südamesse sellise väga tugeva kutsumuse soovi palvetada Indoneesia eest ja peatselt liitus nendega veel kaks inimest ja sellest viiest inimesest sai siis nii-öelda maha naini tuumi. Ja 15 aasta jooksul on sellest viiest inimesest saanud ma ei tea, 5000 inimest või veelgi rohkem. Et see organisatsioon on väga jõudsasti kasvanud ja tema selline tegutsemisvaldkonnad on muutunud väga laiaks, aga alguses oli tõesti Indoneesia eest eeskätt kõik need teenistused, mida tehti sest need olid suunatud vaestele, ehk siis kõigepealt rajati vaestemaju orbudekodusid, siis tuli juba juurtega kool ja lasteaed, kõigepealt lasteaed, kool, nüüd tahetakse ka ülikooli teha. Ja veel mõned sellised tegevusvaldkonnad, aga eeskätt ja Indoneesia ja just Indoneesia vaestele suunatud liikumine on, on siis maha, näen niimoodi, nii et pooleldi selline kassatsioon, Algse suunitlusega, selline kristlik liikumine. Aga, aga mis selle liikumise juures on äärmiselt äärmiselt sümpaatne on see, kuidas inimesed ikka kohe üldse ei ole ükskõiksed selle vastu, mis, mis nende kodumaal toimub, et et kui nad kusagilt uudistest teavad, mida nad väga hoolega jälgivad, et, et kuskil on midagi jälle paigast ära või mingeid kahtlasi riitusi toimetatakse või või mingisugune rahutus jälle kuskil toimub, jälle kirikuid põletatakse, siis, siis tullakse kokku ja palvetatakse ja palutakse sellepärast, et, et kodumaal oleks rahu ja indoneesia saaks ühel hetkel Kristusele võidetud. Ja, ja tegelikult, kui nüüd vaadata, siis Mahana imeliikumise algusaegadel oli kristlaste protsent kolm Indoneesias ja nüüd erinevatel andmetel 10 kuni 15, nii et muidugi, ega see eksi maha Naimi. Aga see on ikkagi jumala töö läbi kõikide kõikide koguduste, aga jah, maha nimi, alus on see, et et võita Indoneesia Kristusele oma kodumaa eest ja, ja just suunatud vaeste abis mõtlemiseks aitamiseks suunatud ettevõtmine. Missugune on üldse usuvabadusega olukord Indoneesia Vabariigis, kas on võimalik vabalt tegutseda ja näiteks kirikuid ehitada? Ja otsade usuvabadusega on just nii, et paberi peal seal on, aga mis reaalsuses on, see muidugi sõltub sõltub kohapealsete valitsejate käsutajat, suvast ja tegelikult ikkagi on üsna raske näiteks sellesama ülikooli rajamisega, see ülikool oleks juba rajatud siis selle maha laimi alla kuuluv ülikool, aga siin ilmselgelt on näha, kuidas, kuidas ei taheta seda. See ülikooli soovitav rajamine langes parasjagu sellesse hetke, kus siin natukene muutusid teatud haridus ja teadussellised seadused. Ja siis kasutati neid vastavaid isikuid ikka ühe instantsi ja teise instantsi vahet, öeldi, et tehke ikka vana seaduse järgi, siis öeldi kehke ikka uue seaduse järgi. Ja, ja ühesõnaga, tegelikult on näha, et vastuseis loomulikult on ja kui sa tahad korraldada mingisuguseid üritusi või, või mingeid asju, siis siis tegelikult on üsna suur vastuseis sellele. Meie organisatsioonis on jälle läinud jumala armust, nii et et väga paljude just selliste suuremate ürituste toimumiskohtade eest vastutavad isikud on tegelikult pöördunud kristlasteks seoses sellega, et meid on kutsutud kas siis maha Naimi mingisugustele, teenistustele või ka muude koguduste läbi. Igatahes on siis antud palju oma ruume kasutada ja, ja oma nii-öelda ressursse. Aga, aga see ei ole lihtne. See tõesti-tõesti ei ole alati nii, et usuvabadus ja kristlased võivad teha, mida nad tahavad, aga samas on see, et et näiteks just eelmisel nädalal toimus siinsamas Indoneesias Jakartas üks väga suur noorte kliimakonverents, kus oli üle 120 maa noori, siis oli seal esindatud ja keda kutsuti sinna ava- ja lõpu suurele üritusele osalema olid just nimelt meie maha Naimi tantsijad, kes siis võtsid kaasa meie kristlikud laulud ja tegid siis nende saatel siis sellise väga ilusa tantsukava, mida nad meile teenistusel esitasid, nii tegelikult kristlasi nähakse ja, ja vahel isegi tõstetakse esile ja, ja vahel ei suruta niisama alla, aga vahel vahel siiski jah, et kirjas, justkui oleks usuvabadusega tegelikult tegelikult ikkagi ei ole niisama lihtne. Kui kauaks? Laura herme, Eesti Evangeelse luterliku kiriku misjonär Indoneesiasse, jääd. No nii kauaks, kui jumal tahab, tuleb selle peale vastata, aga, aga minu nii-öelda maapealne viisasessemm Indoneesias lõpeb ära detsembris 2011, nii et nii et jõuludeks peaksin ma siis Eestisse tagasi tulema. Aitäh selle intervjuu eest huvitava vestluse eest. Ootame sind tagasi. Kodumaale, aga jõudu ja õnnistus sellest tööst, mida sa teed Indoneesias? Tänaseks kõik ilusat valimispäeva õhtut ja kui jumal lubab, siis kuulmiseni taas järgmisel pühapäeval kirikuelu saates. Mina olen toimetaja meelisse.