Ja roodi munas. R. Kui juba siin Mirence särab nagu kulg ja lõhnab nagu väävel, kirjutab Marina Feuraato oma romaanis motid. Shelli saladus. Niisiis, 15. sajandi lõpu Firenze särab nagu kuld ja lõhnab nagu väävelhooned on massiivsed, hiilgavad ja uhked. Nad on valmistatud helkivatest, kuldsetest, kividest ja hõbedest, marmorist aga linna tänavarentslisse heidetud jäätmed lõhnade eest kahvatuks ka nahaparkalitöökoda. Firenze see on lugematute vastuolude linn, selle hiigelsuured hooned, imepärased paleed ning tohutud sambad näivad olevat hiidlastele ehitatud. Aga samas on Sirentselased tillukesed inimesed, kes kogunevad suurte ehituste ümber otsekui eredalt rõivastatud kääbused. Aimselt. Kodanikud, kes tõepoolest linna hiigelmõõtmetega sobivad, on peatsadelasinjeoorial oma kiviseid liikmeid, puhkavad raidkujud. Peatsaderlasinjaaria Firenze raekoja väljak, vanade meistrite vaimud valvavad siin oma surematut kunstiteoseid. Ilusat pühapäeva taas kord vikerraadio Helgi Erilaid ja alanud on. On see täiesti võimalik, et mööda neidsamu täna vaid kõndisid kunagi Leonardo ja Michelangelo lisaks veel lugematu hulk kuulsaid itaallasi, kelle nimi püsib aegade lõpuni kunstiloos ja ajaloost. Sajandid on mõndagi muutnud, aga küllap nad tunneksid oma hõrenud säära. Samad kirikud, samad paleed, sillad, müürid, sammaskäigud, punased kivikatused ja kujud, linnaväljakutel, samad väljakud ja üht neist on maailma kõige kaunimate hulka arvatud peatsadele senjoor ja mis avaneb su jahmunud pilgule äkki kõrgete vanade hoonetega piiratud kitsa tänava lõppedes. 59. aastal enne Kristust Räskist seeser siia Arno jõe maalilisele kaldale endise trovski asula kohale Rooma koloonia Florence ehitada. Pärast Rooma riigi kokkuvarisemist olid barbarid, idagoodid, Petsantslased, koodid ja frangid. Alles esimese aastatuhande alguses hakkas elu linnas, sõdadest ja sisetülidest hoolimata rahulikumaks muutuma. Taara kujuga liilia õieks kutsutud linn sai õuemüüri, ehitati uusi kirikuid ja elumaju. Aastal 1183 sai linnast vaba kommuun, kuid enam-vähem samal ajal algas kahe võimsa rühmituse Veefide jäägibel liinide vahel pikk võimuvõitlus Põhja-Itaalia jäli kuuria rannikualade pärast. Esimesed siiski Velfid pooldasid paavsti teised kuningad. Nagu enam-vähem võrdsete vaenlaste puhul ikka korralikult Velfid võidukad, siis jällegi veel liinid. Aastaks 1268 olid Velfid Firenze linna taaskord enda valdusse saanud ning otsustasid oma vaenlaste majad täiesti maatasa teha. Arno jõe lähedal seisvas linnaosas lõhuti niisiis 36 suurt hoonet päriselt maha. Ja nii tekkis tohutu kummaline L-tähe kujuline tühi plats. Ümber joondusid püsti jäänud ehitised. Need ilmselt linnast välja aetud vaenlastele ei kuulunud. Võidukad Gwelfid olid andnud kindla käsu. Mitte iial ei ehitata sellele maa-alale enam mitte midagi, mis tähendas, et arhitektid ja kunstnikud said hakata sellesse paika ka uhket linnaväljakut kujundama. Emba Belgia Alan tuulassi vinga Miina kamina Sumberla Franza tuvai Lamy asperanza, kõva mees oli tuua jeeemme sooli. Pelga lam, talles tai, oh sa ramp ja Saaspaaziis. Assis Frana Franzai, sa sabarla valakiemum päisa omas Ööbaasi muaarie hoomas Ööbaasi Moaavi. Peatse kõige tähtsam ehitus oli linnavalitsuse residentsiks mõeldud raekoja hoone mis tegelikult kujutlenud ennast nii paleed kui kindlast. Selle ehitamist alustati 1294 ja insener Arnolfodi Kambja projektidega järgi tõusis väljaku Arno jõepoolsesse külge L2 kumerusse tohutu nelinurkne ebakorrapärane kivihoone, millel on laskeavade jaoks mõeldud sakiline katus. Jäär. Paleed ehitati õieti 13.-st 16. sajandini. 1310. aastal sai valmis 94 meetri kõrgune katusega alerilt tõusev kellatorn. Kant kivimüüritis jaotab hoone kolmeks Ruseks. Teist ja kolmandat korrust elustavad ümar kaarealised kitsaste sammastega kaheks jaotatud aknad. Esimene korrus näeb oma kinniste aknaavade ja väikeste ustega üpris kindluse moodi välja. 14 10. ja 16. sajandil täiendati Arnolfodi Kambja loodud ehitust tublisti. Pasari on ehk tuntuima kunstniku nimi, kelle käsi siin mängus oli. Fassaadilt tõusva õhulise kõrge akendega galerii kaaresakkide alla paigutati linna vanade suguvõsade värvilised vapid. Efektne kaarestik tõstab esile kõrge nelinurkse torni ülaosas seisva etteulatuva sakilise akendega galerii ning sellelt tõuseb neljal tugeval sambal torni viima tuultele avatud osa kellatorni asukoht ja taaskaared ja sakid. Torni tipus troonivad lipuvarras ja kuldne tuulelipp. Palazza teibriori priorite kloostriülemate palee. Nii kutsuti hoonet kõigepealt siis palatsudel teooria linna poliitika süda, kus kõik tähtsad asjad otsustati. Firenze oli suure rikka ja mõjuvõimsa pankurite suguvõsa meedidžite linn ja dünastia rajaja. Kosima esimene elas oma perekonnaga selles palees aastat 1540 kuni 1565. Saari oligi kosiima õue arhitekt, kellele anti käskhoonet suurendada ja uuendada. Kui aga kui Siimann 1565. aastal uude tee paleesse kolis, muutus kapalatsudele senjoor ja nimi. Nüüd sai sellest Palazza vekija vana palee ja nii kutsutakse see täht tänapäevani. Palatsudele senjoor ja järgi olevat ka kogu väljak oma lõpliku nime saanud Nolfadi. Kambja alustas selle väljaku kujundamist 1299 siis raekoja hoone ehitustöödega samal ajal seal ka väljakul on mitu nime olnud teadsadei priori peatsadel grand hukka suurvürsti väljakosima esimese aegadest ja Itaalia ühendamisest peale on ta siis pead sädelasenioria. 1865.-st 71. aastani. Prince oli Itaalia kuningriigi pealinn, juhiti kogu riiki just sellelt väljakult. Nimelt Sinioria palees istus koos riigi valitsus. Senatega pidas oma istungeid siinsamas kõrval Ufitsi palees. Aastast 1872 on aga siniorjapalee taas Firenze linnavalitsuse asukoht. Muidugi on peatsadelasseniorial sajandite jooksul muudki muutunud kui paiga nimi. Kui Palazza vekijat oli tarvis laiendada, lammutati mitmed selle ümber seisnud majad, et väljak ikka sama suureks jääks. Ja alguses kattis platsivaid maa muld, mis hiljem punaste tellistega kaeti ja veel hiljem kivisillutise sai alles üsna hiljaaegu taas uuendati, kusjuures vanad kivid läinud mõistatuslikul kombel kaduma. Uue sillutise panek andis aga arheoloogidele ja arhitektidele võimaluse väljakul kunagi seisnud iidsete ehitiste jälgi ning üksikuid alles jäänud detaile uurida ja kindlaks teha, et täpselt siia olid ammu enne Rooma riiki rajatud esimesed inimasulad Arno jõe kallastel. Seda juba siis neoliitikumi ajastul. Keskaegsete hoonete all on leitud palju jälgiga roomaaegsest Wirendsest, dollastes, Permidest ja kangavärvimise töökodadest. Lillede linn ja selle imepärane ajalugu. Itaalia kuulsaima maaligalerii Ufitsiifikade sammaskäikude vahel seisev lilledest tulvil siseõu eraldab Palazzovjekijat parempoolsel väljakul kõrvalseisvast suurest avarast kinnise tagaseinaga sammaskäigust. Bufitsi lasksid ehitada meeditsid 1500 kuuekümnendatel vasar jaoks oli see taas üks hiigeltöö, kuid kõrge sammaskäik Loodžadjelanssi tõusis siia juba varem, 1376. aastal alustati selle rajamist ja see töö võttis kuus aastat selle suure lahtise ehitise loojaks olnud tõenäoliselt arhitekt orkanya ning algselt kutsutudki ehitust. Loodia orkaania. Neli hiigelsammast on ühendatud kolme hiigelkaarega. Nende taga tohutu lahtine võlvitud ruum otsekui esinemislava, millele viib väljakult madal lai trepp. Siit pöörduti väljakule kogunenud rahva poole. Siit juhiti rahvakoosolekuid ja siin korraldati pidulikke tseremooniaid rahva asemel kõiki ametisse vannutamise, näiteks kosiima esimese valitsemisaegadel leidsid siin koha suurvürsti saksa palgasõduritest ihukaitsjad ja sellest on saanud hiiglaslik, avatud sammaskäik ka oma nime. Losja lantsi. Tohutu ehituse õhuline elegants on asjatundjate meelest tüüpiline hilisgooti ajastule. Kõrgel sammaste kohal kiviseinal on neli reljeef. Paneeli isenesest vooruslikkuse sümboleid kujutavad treppi valvavad kahel pool uhket kivist lõvid. Üks veel Rooma aegadest, teine aastast 1600. Kui sammaskäigu taha ja kõrvale Ufitsi galerii rajat muutus sammastetagune ruum omamoodi terrassiks, kust valitsejad väljakul toimuvaid tseremooniaid ning etendusi said jälgida ning lollide elandsi sammaste taga on aastasadu tähelepanuväärseid, kuulsaid ja kauneid skulptuure seisnud. Kuulsateks on nad teadagi aegade jooksul saanud ning on väärt selle maailma surematu kunstipärandi hulka kuuluma. Alles aeg paneb ju kõik paika, loojad ei tea ju tavaliselt, kuidas aeg nende loominguga käitub ja kui pika ja sellele annab Venvenud, et seal liini oli siiski üpris enesekindel looja. Firenzes pärit kullassepp ja skulptor Penvenude Charliini olnud kohutava iseloomuga, püsimatu geenius. Ta õppis, ferentšesseeennas piisas ja Roomas, kus ta pikemat aega kullassepatööd tegi, elas Prantsusmaal. Ümbris võib näha tema pronksist nümfi ning Viinis kauneid kuldesemeid. 45 aastasena 1545 tulid seal liini kodulinna ferentsesse tagasi ning tegi siin oma raidkujud, mis aja silmis vahest kõige enam Armon leidnud. Toskaana suurvürsti kosima esimesel imedićülla püsti ning kreeka müütide kangelase persuse, kes olid Zeusi Jädana poeg, tappis madu juustega koletise Medusa ning vabastas Andromeeda. Mermenud leini pronksist väärseussoniust koletise Medusa tapnud, ta seisab oma ohvri kehal Mark paremas käes ning vasakus üles tõstetud käest Medusa maharaiutud peakangelase, keeruliselt ja uhkelt kaunistatud kiivril leidub kunstiteose looja autopark. Tere. Selline oli tollane komme ja Perseus. Ainsaks kehakatteks on risti üle rinnaulatuv lint millel kunstniku signatuur ja teose valmistamise aeg 1545 kuni 1554. Sel liini pronkskuju seisab kaunil kõrgel pjedestaalil, mis oma peen Tech ornamentika ja figuuridega annab aimu ka skulptori suurepärastest kullassepa oskustest kosima. Esimene andis Chel liinile loatherslase kujule osadel Anssi vasakule poole paigutada kuid nähes kuju elusuuruses mudelit, hakkas kahtlema Medusa pea, madu, juuksed ripuvad persuse käes, tal seal vastumeelne ja võtab ka palju ruumi. Nii et võib-olla ikkagi ei paneks seda kuju sinna kaar käiku seisma. Keevaline Chel liini võttis selle uudise vastu oma majapidamises potte ja panne loopides mööblit põletades. Vähemasti kirjutavad ta niimoodi oma palju kõmu tekitanud mälestustes. Kuidas ka ei olnud aastast 1554 seisab seal liini meistriteos lollijadilanssi aukohal ning on siin välja pandud tuuridest ilmselt kõige silmapaistvam. Ta on heas seltskonnas. Siin on šambolonia Sabiinitaride röövimine sama autori Hercules ja Centauri mõlemad samuti 16.-st sajandist. Tagaseinas valvab sammas galeriid kuus volditud rõivastes klassikalist rooma Matrooni ja ka hilisemast ajast pärit skulptuure leidub lollide lantsi sammas galeriis lillede keskel. Oh ei, veel pole kaugeltki kõik Firenze peatsadele senjoor ja kunstiäärsed vaadatud. Palazza vekija nurgaga kõrval seisab uhkeneptoni purskkaev. Kaheksanurk, seal hiigelalusel laiutab sinakaid pronksist nümfia. Saatüre veejugasid sülitavate mereelukate seas. Nende keskelt tõuseb merihobuste veetud kaariku ilmatu suur lumivalge Neptuuni kuju Firenze lased nimetanud selle skulptuuri peancooneks valgeks hiiglaseks. Märt, oleme Ammanaati ja tema abiliste töö 1563 kuni 1575. Valgehiiglase ümber seisab veel skulptuure ja oma koha on väljakul Palazzovekijast vasakul leidnud Toskaana üks kuulsamaid valitsejaid survest kasima, esimene dimeeridžiise meeditsid. Need kurikuulsad olid õieti pärit Toskaana maakohast mundschellast ning nende esiisad olid tavalised põllumehed. Linna kolinud järglased jätkasid kaupmeeste ning hiljem juba pankuritena. Selle suguvõsa tõus oli kiire ja hiilgav. Nad jõudsid kõige kõrgemasse tippu ja püsisid seal kaua. Firenze Olimeeritsite linn. Võtame korraks raamatu, mees Vincist. 15. sajandi lõpul Lorenzo de Medici ajal elas Firenze lõbusat naudingute, rikaste lu tantsud, lõbustused, karnevalid, turniirid, pidulikud rongkäigud, maske, raadid, see kõik vaheldus kiiresti Firenze väljakutel. Kõik tahtsid olla kaunide võrgutavat. Firenze lännad olid meistrid ominkimises ja juuste värvimises lavendel ladiool, aaloe, roos olid nende lemmikparfüümid. Püha Peetruse jäenzist pani muide tähele, et ka noormehed mingivad end kaunistavad oma nägu, samal kombel kui naisedki tugevam pool leidis muidugi ka teistsugust meelelahutust, sest Firenze värske vein vanni olevat suutnud isegi surnud ellu äratada. Olid siin olemas ka kuulsad Firenze tabernid Ilus Mikk keele mooramees, Tumeda torni all ja põrsas. Palju tegeldi armastusega, aga lugu peeti ees retsensuaalsest armastusest ja sedagi viljeldud sugugi oma naisega, vaid oma ligimese abikaasaga. Moraal kihutas siin kergejalgse ratsu turjal olema veniv jeeni, ütleb lühidalt. Üldiselt võrdleb Firenze soodamaga. Nii kirjutab siis františektsiilek raamatus mees Vincist. Meditsiiniajalugu Firenzes pole siiski vaid lugu lõbusast magusast elust, aga ka vandenõude mõrvade ja veriste sõdade lugu. Itaalia linnriigid olid ju pidevalt omavahel sõjajalal. Polürooma olid meelidžite pioneerid, Divihasid, Firenze tegi kõik ohvriterikkad lahingud kaasa. Elu oli nimelt näidanud, et need, kes meedidžitele vastu astuvad, võivad lõpetada linna raekoja akendel, rippudes, silmus kaelas. Meditšitte suurvürstide dünastia rajas Ciscosima esimene ja et oma positsioonis ikka täiesti kindel olla, palkas ta mõned mehed, kes mõrvasid seaduslikku vürsti tiitli pärija kosima nõbu Loren saatja. Niimoodi aeti meeditsite kojas asju ja mitte ainult meeditsite nagu ajaloost teada riike evalitsete paatennosteritega. Nii olevat kõlanud kosiima kuulus tsitaat. Ja pikki sajandeid on pronksist ka siin ma nüüd keset teadsadelazineooriat oma uhkel pronksist ratsul istunud kuju valmistas meister Jambolonia aastal 1594 uhke Firenze aadlimees oma uhke palee balletis ja kõrval, mille fassaadi ees paremal pool otsekui tasakaaluks lumivalgele purskkaevu Neptonile seisab teine lumivalge figuur, kõige tun juhtum ja kuulsam kõigist peatsedele seeniori Nendest. Michelangelo Taavet. Kreeklased olid raiunud valgest marmorist proportsioonilt ja jõult nii täiuslikke inimkehasid et neid ei suudeta kunagi ületada, kuid nendel kujudel puudus meel ja vaim, kirjutab Rolling Stone oma Michelangelo raamatus ja jätkab. Andžele, tundis tema Taavetist saaks hiilgav looming, kelles on ilujõudu, julgust, tarkust, usku, oma taolistesse, mõistust, tahet ning sisemist jõudu kujundada maailm inimese loova mõistuse viljade aidaks. Tema, Taavet oleks Apollo veel rohkem Heracles isegi veel rohkem, Aadam, veelgi rohkem kõige täiuslikumalt tajutud inimene, keda maailm seniajani näinud on. Marmorsammast tõsteti aeglaselt, pöör lauale püsti otsekui kisendas kujuri järele ning andus talle tervenisti. Michelangelo Tööriistad tungisid metsikult edasi, rebides puruks samba liha otsides küünarpäid reisi rinda ja põlvesilmi. Valged kristallid, mis olid maganud pool sajandit, andsid kergesti järele igale puudutusele kõige õrnemad paitamisest kuni tungiva tahte ja jõu ponnistuseni milles ta, vasar ja peitel sööstsid peatumatult jala pekselt läbi põlve ja reie üles. See oli tema hiilgavaim kogemus marmori raiumisel, kuna tal ei olnud iial nii suurt kuju nii lihtsat ehitust. Iial varem polnud tal niisugusi täpsuse, jõu, arusaamise ja kire sügavuse tunnet. Michelangelo ost sai insener, kes kavandas võimsa vertikaalse ehituse, mis algas paremast labajalast. Jätkus üles mööda paremat säärt, mida toetas lühike puutüvi läbi reie ja keha ning hiigelturja näo ja pealaiuse. Kompositsiooni, tasakaalu ja iluvõtmeks oli Taaveti parem kivi pigistav käsi. See käsi oma paisunud veresoontega andis laiust ja tugevust, mis kompenseeris vaatamatuse sunnil kõhnaks jäänud vasaku puusa vastaspoolel. Kael oli nii tohutu, et ta võis selle kallal töötada tarvitsemata kar, et pea võiks katkeda. Ta jättis kangelasliku pea ümber üsna ohtrasti marmorit, et oleks hiljem saanud raiuda lühikesed lainelised juuksekahjud. Ta oli kavandanud Taaveti sõltumatuks olendiks, kes seisab eraldi kogu teda ümbritsevast ruumist. Kuju ei tohi kunagi panna kuhugi niši vastu seina. Taavet peab alati vaba olema. 1504. aasta ja Naarits tuli kokku Firenze kunstnike ja käsitööliste koosolek. Tuli otsustada, kuhu hiiglane Taavet linnas paigutada. Vaieldi, mõeldi ja otsustati. Taavet tuleb paigutada ratsadel senjoor ja ette sinna, kus praegu seisis tonatel laiudit. Hiigelkuju kohaletoimetamine oli omaette töö, kandes hõrestikud Puuraamid, jooksvate Sõlmedega, köied, puur kujuga, asetati rullidele, 40 meest võtsid jõu kokku ning raske ehitus liikus toll tollilt edasi. Vaevalt pool meetrit tunnis. Teekonna neljandal päeval jõudis Taavet oma sihtkohta Juudit kanti minema. Taavet asetati tema asemele palee trepi jalamile, nägu lahtise peatse poole. Tohutu suur lumivalge ja majesteetlik Taaveti originaalkuju oli muidugi liiga väärtuslik, et seda Senioriale Palazza vekio ette ilmade meelevalda jätta. Ta asendati koopiaga, see seisab Palazza peauksest vasakul. Tema vastas. Uksest paremal seisab kunstnik, pandi Nelly Hercules. Jaga akus aastast 1534 mis peaks sümboliseerima meedidžite võite oma riigi sisevaenlaste üle. Peatsadelasenioria on kõike näinud rõõmu, juubeldamist, lahinguid, vägivalda ja verd. 1497. aasta vastlanädala viimasel päeval põlenud senjoor ja väljakul suuria eriskummaline lõke kõige all, uhked rõivad, karusnahad, ehted, maskid ja parukad, nende peal raamatud, luule, filosoofia, haruldased käsikirjad, antiikteosed ka Petrarcaya pokaatjoreni leekidesse, nagu ka vanad maalid ja muud kunstiteosed. Linnavalitsuse esindajad vaadelnud hiigellõkke leekide hävitavat tantsu aukohtadelt Palazzadelasenioria rõdul. Kõigi linna kirikute kellad helisenud ja vaatemängu jälgima tulnud rahvahulk laulnud ja tantsinud ümber. Firenzes õiendatud sel moel ammu kuhjunud arveid, sest valitsev kiht vaid priiskase pidutses. Rahvas luges viimaseid veeringuid, Toskaana majandus käis päriselt alla ja muidugi leidus inimesi, kes sellist olukorda ära oskasid kasutada. Dominikaani munk neurolama savana rolla oli Firenze San Marco kloostri prior, kes juba aastaid oma kloostri ja Santa Maria del Fiore kiriku kantslitest kiriku moraalitust ja maailmas valitsevat ebaõiglust kurjalt piitsutanud oli. Vaesed õiglusetusest piinatud hinged võtsid tema jutlustest tuld ja võiks öelda, et mõne aasta pärast valitses ta vaimselt Firenze linna kuid ometi mitte kõiki selle elanikke. Vaesema rahva jaoks oli ta rikaste ja kõlvatute patriitside vastu peetavad võitluse õilis juht, vaimuinimeste jaoks aga kogu renessansiaja jooksul saavutatud ilu, elurõõmu, kunst viie mõtlemise julguse hävitaja neli aastat pidas vaneroolama vihaseid jutlusi ning peatsadele senjoor ja tuleriitadel põlesid tuhaks herence kuulsus ja ajalugu. Ähvardavad jutlused juba ka tema pooldajaid, eriti siis, kui dominikaani munk teatas, et jumal on just temas oma maapealse asemiku teinud. See ei meeldinud üpris paljudele ja üks Antacrootse kloostris elavatest Püha Franciscuse kerjusmunkade ordu vendadest mõtles välja võimaluse, kuidas ära olevaid ette tõestada. Ühtpidi oli see täiesti absurdne, teistpidi absoluutselt isegi geniaalselt loogiline. Nimelt kui jumal on tõesti valinud fra olema oma asemikuks, küllap on ta siis valmis oma väljavalitu jaoks ka imesid korda saata. Kõndi kui püha munk ise läbi leegitseva tuleriida, siis on kohe näha, kas jumal on oma väljavalituga tulekindlaks teinud. Firenze lastele selline asi meeldis. Neile meeldisid igasugused vaatemängud peatsedele Seniorial. Seitsmes aprill 1498 peatsadelaseniorial polnud iial nii tohutult tulerite nähtud. Rula pooldajad olid selle kokku kuhjanud, et prohvet saaks kõndida üle kuivade. Leegitsevad tehalgude. Väljak oli pilgeni rahvast täis. Inimesi oli tulnud ka, kuidas Ghanas neid oli rõdudel ja isegi katustel. Kõik ootasid kannatamatult vaatemängu algust. Kuid prohvetil oli meeletu hirm. Ta tundis, nagu oleksid tema jalad maa külge kinni kasvanud ja ta ei suutnud ennast liigutada. Jumala asemik, kust maa peal oli järel vaid surmahirmus libisev inimene. Aga taevas halastas. Ta saatis Firenze kohale vägeva paduvihma. Pärast säärast farsiks muutunud etendust oli rahva uskama prohvetisse kadunud jumaliku monganšerolam osavana Rola üle hakkas kohut mõistma ilmalik hõim. Ta pandi ahelatesse teda piinata. Teie sunniti oma patte üles tunnistama, mõisteti poomissurma ja kindluse mõttes veel ka tuleriidale. Kui kõik oli möödas, pildus Firenze rahvas kividega seda, mis kunagisest jumaldatud prohvetist veel järel oli. Selline oli siis üks ilmselt tuhandetest lugudest, mis peatsadele senjoor ja jutustada oleks. Paika, kus vana Roola kunagi põletati, märgib väljaku sillutise ümar marmorplaat. Itaallased muudkui laulavad oma kauneid meloodilise armastuslaule. Firenze kohal troonib Santa Maria del Fjoore katedraali linlaste jaoks tooma uhke telliskivi värvikuppel. Kuulsate kunstnike linna kitsed, tänavad elavad oma elu ja peatsadelasinioria on päikest ja varje täis. Meeditšid on ikka alles siinsetes palatsudes ja vartalame manaati. Vägev Neptun Venvenute, Chiellini Perseus, Michelangelot, Taavet. Kõige hammuste meistrite looming jääb jutustama hääletud lugusid, nendest hammu, igavikku kadunud.