Tere. Me oleme klassikaraadios kuulamas bajaani saadet, seekord mitte rõõmsameelset heliloojat, vaid väga sügavalt võetavat tõsist. Vladislav Zolotarjovi, kes sündis pajaaniga, võiks öelda Jaan süles, aga kasvas välja heliloojaks, keda kõik armastavad. Ma mõtlen just bajaani akordionimängijaid ja mitte ainult neid, nii et mis selle nime taga peitub sellest täna kuulete tunni aja jooksul. Te kuulsite teraponti kloostris seisvat kuulajat, kes mõtiskles Dionysose rescode ees, autoriks Vladislav Sulotarjov, mängis Henn Rebane. Nüüd aga, kes oli Vladislav Zolotarf? Ta oli helilooja, kes elas väga lühidalt, kuid intensiivselt. Ta oli 30 kolmeaastane, kui siit ilmast ära läks. Aga ta sündis 13. septembril 1942. aastal kaugel Habarovski krais Kaug-Idas kastri lahe ääres, kuhu ta vanemad olid tulnud Venemaa lõunaosast äsja sest ta isa teenis leiba Nõukogude armee orkestris, mängis bajaani. Nii et bajaan oli peres juba enne väikese poisi sündi. Vladislav oli juba noorena huvitatud kirjandusest, kunstist, poeesiat ühesõnaga väga tundlik tüüp. Ja selleks sai ta innustust oma bajaanimängijast. Isa. 1947. aastal pidi perekond taas kolima isa töö tõttu veelgi põhja poole Siberisse. Poiss läks kooli ja juba 1956. aastal sai tunnustuse kolmanda koha muusikaalasel konkursil. Järgmisel, 1957. aastal kolis perekond taas, seekord kurikuulsasse Põhja-Jäämereäärsesse kaevanduslinna külma Magadani. Selles linnas alustas Vladislav tõsiselt oma muusikaõpikuid. Ta läks muusikakooli bajaani klassi ja hiljem siis kõrgemasse astmesse muusikakolledžisse, nagu nüüd võib öelda. 1963.-st kuni 66. aastani teenis ta kolm aastat aega armees. See oli kindlasti väga ränk, aga üleüldse mehest on ju väga vähe materjali ja, ja neid saab teada tema sõprade käest peamiselt. Nüüd on muidugi huvi nii suureks kerkinud, et uuritakse asja põhjalikumalt. Aga sellest võib-olla tulevikus. Magadani muusikakooli õpetaja les Novi bajaani klassi lõpetas ta 1968. aastal. Juba samal sügisel võime teda kohata Moskvas, kus ta kohtub terve aasta vältel helilooja Rodion triiniga näitab talle oma kompositsioone ja konsulteerib loomingu asjadesse. Esimesed Solovjovi teosed kannamateeringut aastast 1961. Need olid võrdselt nii muusikalised kui kad kirjanduslikud. Kirjutades oma elulugu sai ta inspiratsiooni Franz Kafka ja Herman Hesse loomingust. Ta püstitas kontsert akordionile oma lootustes järgmised nõuded. Miks ma ütlen, akordion, kontsert, akordion, nimelt Kontsert akordioni nimetus Venemaal on bajaan. Seal on teatavasti oma tämber, kuid põhimõtteliselt ehituslikke erinevusi võrreldes akordioni ka ei ole, nii et täna oleme siiski bajaani juures, kuna me räägime vene kunstnikust. Nüüd tagasi nende nõuete juurde, mida Vladislav Solovjov endale püstitas kirjutamisel pajaanile. Kõigepealt pillist peab saama tõsiseltvõetav akadeemiline instrument. Pill peaks olema sügav inspiratsiooniallikas ja pakuks eneseväljenduseks uusi võimalusi ja vahendeid. Ühesõnaga vaatorlust. 1967. aastal kirjutab ta keskse teose kaasa tundliku poeemi, mis äratas suurt tähelepanu juba järgmisel aastal. 1968. aastal toimus Moskvas unustamatu noorte heliloojatele pühendatud õhtu, kus Vladislav esid. Ta ise pajaanil edukalt mitmeid oma teoseid. Samas kuulas ta hulgaliselt erinevat muusikat. Tema päevikust võime lugeda järgmist. Kuulan huviga Straussi hoone keri hindemeti, Tšaikovskit, klinkat, Verditrosiinid, Brucknerit, nagu oleksin ise selles legendaarses pilves. See oli heliloojale loominguliselt väga rikas aeg. 1971. aastal 29 aastaselt asub ta õppima Moskva konservatooriumis kompositsiooni difonhrennikovi klassis. Seal peab ta vastu 1972. aastani. Ta abiellus samal aastal, kuid keerulise ja tundliku iseloomuga kunstnikul tekkisid raskused Nõukogude süsteemi mõistmisel, enda majandamisega ning lõpuks ka suhetes abikaasaga, mille kõige tulemusel ta endalt 13. mail 1975. aastal elumit. Vladislav Fjodorov käis siis 30 kolmandat eluaastat. Ta tuli magada neist Moskvasse kui bajaanivirtuoos. Kuid siin Moskvas tundis endas vajadust kirjutada muusikat. Praegune Knessinite Instituudi bajaani professor Friedrich ellips tol ajal Solovjovi, mõttekaaslane ja sõber inspireeris heliloojat paljude teoste kirjutamisel. Tänu lipsile tunneme me täna Suloterovi, laste süüte, partiitasid sonaate pajaanile ja nii edasi. Solovjov jõudis vaatamata oma lühikeseks jäänud elule kirjutada palju teoseid sümfooniaorkestrile, koorile, erinevatele ansamblitele, muusikat, teleetendustele, eelkõige aga tuntud oma bajaani teostega. Nagu akordioni venemad kutsutakse virtuoosid üle kogu maailma, on avastanud selle novaatorliku omanäolise, tundliku ja nauditava muusika enda jaoks ja kuulajate jaoks. Vähe sellest, ka kõige nõudlikumate, konkursside ja festivalide kohustuslike palade hulgast leiame Vladislav Solovjovi teoseid. Nüüd mõningaid teoseid tuleks nimetada, mida ta pajaanil on kirjutanud. Näiteks 66. aastal kirjutas ta kontsert pajaanile sümfooniaorkestriga number ühe 72. bajaani sonaadi number kaks 74. bajaani sonaadi number kolm. Siis on tal kuus laste süüti. Partiitasid hispaania rapsoodia, kammersüüdi ja kontsert elektroonilisele bajaaniorkestriga 72. aastal kirjutatud ja väga mõjukas on kontsert sümfoonia pajaanile sümfooniaorkestrile number kaks. Nüüd aga muusika juurde. Kuulame Vladislav Sulotarjovi partiitak number üks neljaosalist teost mille esitab prantsuse akordionimängija Jean-Marc Maroni. Seal lüüriline filosoofiline tragöödia inimkonna liikumisest harmoonilise arengu vastu, mis ei jõuagi võidelda kaosega. Esimene osa allegro mas tooso, formant, Aabeeaa. Teine osa kraave, seda iseloomustab leinamarss, mis on pateetiline ja traagiliselt ebakindel. Kolmas osa andantiina Neljas osa presto toetub mitmele teemale teisest ja kolmandast osast. Te kuulsite Vladislav Salotarjovi partitat number üks pajaanile aastast 1968. Teoses oli neli osa. Nüüd siirdume edasi hispaania rapsoodia juurde, mille helilooja kirjutas 1974. aastal. Inspiratsiooni sai ta otse Hispaaniast, muidugi mitte ise seal käies, aga nende Impressioonide mõjude ajendil, mida ta visuaalselt ja kõrva ja ja meeltega tundis nimetas. See muusika koosneb mitmest osast. Sissejuhatuse madal register kujutab ookeanilaineid. Suurepärane kadents, areneb nagu fantaasia kitarrihelidest, boolero rütmidest ja harfi kõlast. Järgnev allegro annab Impressiooni võitlus väljast kontrapunktilise kantus firmusega. Siis pärast hiilgavat kadentsi tuleb segi viljarütm. Ja lõpuks loovat harfi ning lainete kõla rauge meeleolu, nii et hispaania rapsoodi. Me kuulasime Vladislav Salotarjovi Hispaania rapsoodiat aastast 1974. Teile mängis ja mängib veel edasi Jean-Marc Maroni Prantsusmaalt, kes on sündinud juunis, 12. oktoobril 64. aastal. Olnud akordioniõppejõud Miloo konservatooriumis eksemproventsis ja antud kontserte alates 1980 70.-st aastast nii Prantsusmaal kui ka väljaspool seda. Ta mängib kavanioloog, kontsert akordionil. Meil on jäänud kuulata veel Vladislav Sulev Tarjovi teine sonaat aastast 1971. See on inspireeritud Haydni stiilist. Teos on kolmeosaline allegro attach ja rondo. Me kuulasime vene helilooja Vladislav Solovjovi muusikat, kelle lemmikinstrumendiks oli bajaan. Viimane kuuldud teos oli teine sonaat pajaanile aastast 1971. Selle saate klassikaraadiole valmistas ette Henn Rebane.