On uus päev ja keskeine ooperis stuudio jätkab juttudega möödunud sajandi itaalia ooperitööstusest. Stuudios on Tiit Made kuuldud koor, kuhu sekka kalasid teiste hulgas alluciana Pavarotti ja saadalendi hääled. Ali Vincenzo Berliini ooperis Lazonambula kuutõbine mis esietendus Milanos 1831. aastal. Seegi ooper kuulub nende hulka, kuhu Berliini pidi tegema pärast esietendust ja teiste teatrite lavale toomise jaoks mitmeid muudatusi, et arvestada uue kollektiivi võimeid. Maestro paluti muuta orkestratsioonia, korrigeerida aariaid teistsuguse hääleomadusega laulja jaoks kui seda tita pasta, kes laulis Romiinat esilavastuses. Sotsialistidel oli põhimõtteliselt voli käsitleda aariaid, nagu neile meeldis. Kui ikka antud ooperi mingi aaria ei meeldinud või võimed selle esitamiseks ei küündinud, võttis primadonna omavoliliselt laulmiseks mõne teise aaria ja see ei pruukinud isegi olla sama helilooja oma. Rossini habeme juhtused rosina teise vaatuse laulutunni ajal ei oleks mingil põhjusel enne esietendust kaduma. Maestro ei viitsinud enam uut kirjutada, õieti tal polnudki aega, sest etendus oli järgmisel päeval. Ja ta jättis esimesele rosinale mad haamrigeetile vabad käed. Maestro Rossini kirjutas oma käega originaalpartituuri et primadonna laulab aaria Akviibitum vastavalt oma suvale juhusele. Seetõttu ongi olnud tolle laulutunni aaria valimisega, kui ta lavastusest ei ole välja kärbitud. On olnud suur voli. Regieti ise laulis oma lemmiklaulu pion Tiina kond oletas. Erilise valiku fantaasiaga paistis tollal silma Aade Liina Patti. Pariisi esietenduses laulis ta Hispaania laulukest Itaalia etenduses naeruaaria toberi Mano, olles koost ja New Yorgis vahelisi suudlus on lauldud ka Straussi valss. Londonis publiku meeleheaks õõs suid. Siiski kõige sagedamini saab kuulda Rossini enda aariat tydanti Palpiti Rossini tankreedist 1813. aastal. Veneetsia Lafeniitses esietendunud tankreedi aaria esitab tänadele ameerika metsosopran Merlin Horn. Teatril oli voli isegi muuta vaatuste järjekorda või jätta neid soovi korral hoopiski ära. Oli juhuseid, kus etendused erinesid kaks teineteise järgi tulnud etendust erinesid tundmatuseni esietendusest endast. Näiteks maestro Verdi käest küsimata esitati 1845. aastal Milano las skaalas Iidue Oscarit kahte Foscarib, niiet kõigepealt esitati kolmas vaatus siis teine ja alles siis esimene. Ja teatri juhtkonnale ei läinud põrmugi korda, et nimetatud etendusel viibis suur ooperisõber ja ala asjatundja Vene tsaar Nikolai teine isiklikult. Nii et helilooja arvamus võis talle endale ju väga tähtis olla, kuid mitte rohkem. Ooperiteatris tegid ikkagi ilma solistid, Impressaariad, libretistil, teatri soosijat finantseerivad samuti riigiametnikud. Ja nendest kõigest oli ilmselt kõige tähtsam figuur Impressaar ja tema ülesandeks oli panna etendus kokku ja korraldada terve teatrihooaeg. Impressaaria pidas laialdast kirjavahetust teatriomaniku, heliloojate libretistil, solistide ja riigiametnikega. Viimastest oli kõige kurjakuulutava figuur tsensor. Implassaaria kirjutas oma 20 kirja päevas laupäevad ja pühapäevad, kaasa arvatud. Et tulla kaheksaks väikeriigiks jagatud Itaalia bürokraatiamasinast terve nahaga välja ja rahuldada samas ka nõudliku ooperisõbra vajadusi. Selleks oli ilmselt vaja organisaatorid talenti. Suurem osa Impressaariaid oli aina liikvel. Pärast ühes teatris maha saadud esietendusega tuli minna kohe teise linna, et seal uue etendusega kõike otsast alata. Järgmine lugu ongi nimetatud Verdi 1845. aastal Roomas esietendunud kahest Foskarist. Seal teise vaatuse kvartett assi, Ell tempo laulad, José Carreras katsiaalitsi ja tellib Piero kaputšillija Saamuel Ramei. Nagu paljude ametitega on Itaalias sajandeid olnud, läks ka Impressaaria amet isalt pojale. Muidugi tekkis juurde ka uusi pressaariunintsest, ooperiteatrid oli palju ja neid tuli peamiselt juurde ebaõnnestunud lauljatest, tantsijatest, koreograafidest. Vahel oli ka nii, et Impressaaria pidise ära laulma mõne partii, kui solist oli häälest ära või oli jäänud haigeks ja arvatavasti siis tuli varasem lauluoskus kasuks. Ja siinkohal ma tahaksin õnnitleda Estonia ja Vanemuise teatridirektorid, et nad ei pea teatrit juhtima Itaalias. Kuid haigus pidi möödunud sajandil olema tõesti väga tõsine, kui sai etendusest ära jääda. Ka vaesunud aristokraadid valisid vahel endale selle keerulise, kuid väga tulise ameti. Kuna primadonna oli Itaalia möödunud sajandi teatril omaette nähtus temast sõltus tüki edukus, siis Töötulemust silmas pidades pidid Impressaariad olemas Opronitega eriti lähedastes suhetes. Sageli olla olnud võimalik teatri ja uue ooperiedu huvisid silmas pidades saada mõni tipphääl laulma alles siis, kui ta naiseks võeti. Nii saidki andekad lauljad ja head hääled suurepärase võimaluse edeneda ametiredelil või karjääriredelil nii patriarhaalsus ühis rannas, nagu seda oli möödunud sajandi esimese poole Itaalia Napoli ja kogu itta. Itaalia ooperitööstuse kõige väljapaistvam implassaaria oli 31 aastat ametis pidanud Domenico barbajja. Selle mehe kohta on kirjutatud legende. Tema teeneks on vähemalt kaudselt sündis suur osa Rossini Adonis sätti meistritöödest, samuti Mary, me tea. NK krinto ja Veeberi Eurante barbajja elas mõned aastad koos sopran Isabella Taaniga eelnimetatud tööalastel põhjustel, kuni Rossini ta sellest võimukast noorest daamist vabastas ja soprani omale naiseks võttis. Raamatutes on kirjased barbaja olla olnud minimaalse haridusega ja viletsa lugemisoskusega, kuid suutnud omaks võtta kõik kõrgema seltskonna head kombed. Aga igal juhul oli domeenika ärigeenius ja seisab kindlalt ooperitööstuse ajaloos. See sädelev lugu oli, ta seati 1832. aastal Milanos esiettekandele olnud armujoogist sealini Morina esimese vaatusega vatiin Guand Bella, mille esitas üks maailma esidenalist José Carreras. Omaaegsete intressi marjade peamine peavalu tekitaja oli niisiis primadonna. Publik tuli teatrisse neidjaga, karra erase taolisi tenoreid kuulama. Ja solistid olid väga temperamentne ja armutu seltskond. Nad teadsid väärtust ja seda väärtust nad tõstsid üles igal võimalikul hetkel. Kuna publik hoolis vaid nendest ja tuli nende pärast teatrisse, siis küsisid nad sageli meeletuid honorari. 1848. aasta Naapoli teatri eelarves olid tuleme tippsolisti peale tehtavad kulutused täpselt sama suured kui 50 liikmelise koori ja kaheksakümneliikmelise orkestrikulud kokku. Kord öeldud primadonna Angeelika kataloog pani mehele, kes oli ühtlasi ka soprani agent. Et kui primadonna-le makstakse nõutav pilk, ei jätku raha muu seltskonna palkamiseks. Sellele vastanud härra katalaani, et miks peaks jätkuma minu naine ja neli Marian siis ei peaks olema telepiisav eduka ooperitegemise seltskond. Siinkohal veel kord Hispaania primadonna mantservatka palee, kelle soovide ja tahtmiste ega on kaasaegsed Impressaariad otse loomulikult pidanud arvestama ja olnud ka piisavalt hädas. Malawi Elizabethi aaria Rossini Elizabeth last Inglismaa kuningannast. Ooperi sa pead, tundis kindlasti ära selles aarias väga tugevat viidet Rossini enda habemeajaja tuntud rosinaariale. Möödunud sajandil loodi väga palju uusi oopereid, kuid suurem osa nendest olid keskpärased. Ka suurtel meistritel ei õnnestunud kaugeltki mitte iga ooper niisuguste meeste puhul nagu rassiini, Belliinidonitseti ja Verdi maksis aga kindlasti ka tema nimi ja kuulsus. Neid tuldi igal juhul kuulama kuid vilistati viletsa töö puhul halastamatult välja. Suur osa uutest ooperites Tolid ehkki keskpärased või nõrgad ja on tänaseks unustatud. Kuid tööd andsid need keskpärased ooperid väga paljudele lauljatele, kelle hulgas oli samuti palju keskpäraseid, jaga nõrku lauljaid. Kuid ka nemad tahtsid tööd ja pidasid vahel halastamatut võitlust rolli saamiseks sea kandisi pressaariale võimaluse hindu alla lüüa. Kui etendus ei läinud täkke ja vilistati publiku poolt välja, oli solistide oht jääda palgast ilma või saada raha kätte suure hilinemisega. Aja jooksul hakkasid nad nõudma raha ette ja mõjutasid riigiametnike, et nood muudaksid seadusandlust ooperilauljate huvides. Implasse Marial oli õigus lasta ebaõnnestunud solist lahti kohe pärast etendust kuid ta pidi talle maksma siiski 25 protsenti lubatud tasust. Eakatel lauljatel polnud mõtet küsida korralikku palka, sest seda neile ei makstud. Kuid nendega suheldi viisakalt ja nende enesetunde tõstmiseks räägiti mitte palgast, vaid regaalost, kingitusest, orkestri liikmetel. Tehnilisel personalil oli see eelis, et neile maksti raha peo peale iga päev pärast etenduse lõppu tähendas, et ooperimaja tegevuses hoidmiseks ei olnud võimalik palgata muid soliste kui publiku lemmikuid. Ei mingeid radikaalseid muudatusi ja katsetusi. See oleks lõppenud äritegevuse krahhiga. Verdi ooperis Tišeeliumis jõudis esiettekandele 1850. aastal Stankeri ja Liina, esimese vaatuse duetti esitasid Mateo Managuerraja Silvia Sass. Need mõlemad lauljad on kõrgelt koolitatud, musikaalsed ja tunnevad nooti. Omal ajal oli aga terve rida soliste, kes kuulusid oletsiante rühma. Nii nimetati Itaalias lauljat, kes õppisid oma partii selgeks kuulmise järgi. Isegi mõned tollased tipplauljad ei õppinud kunagi nooti lugema. Olgu siinkohal ära märgitud, et naislauljate olukord möödunud sajandi Itaalias oli tõesti väga keeruline. Neil oli raske saada koolitust, sest võõraste meestega kohtumine oli sel ajal väga moraalitu ja kui seda oli ilmtingimata vaja teha, siis, Ja me ei saanudki käia muusikaõpetajate juures tundides, isegi mitte salaja. Olukord õppimisega paranes alles siis, kui lauluõpetajad hakkasid andma tunde kodudes. Niisiis, primad annaks tasust tahta säravamad ja armastatumad neist, nagu on juba juttu olnud, terroriseerisid mitte ühte konkreetset ooperi majavaid vaatled, praktiliselt kogu itaalia ooperitööstust. Nii mõnigi kord viisid nad Impressaaria infarkti äärele, kui saabusid näiteks etendusele mõned minutid enne algust kui üldse sel päeval suvatsesid ilmuda. Üks ja teine neist võis halva tuju pärast jätta etenduse pooleli ja lihtsalt ära minna. Nad teadsid, et nad on väljaspool konkurentsi, Impressaarioi riski ega omanika lubaneid jooksvast ooperist välja vahetada. Palju suurem varased ooperihääled pidasid enda vaieldamatuks õiguseks lisada uude ooperisse aariaid, mida nad olid varem teisal ära õppinud, oskasid hästi ette kanda. Teisalt oli lauljate töö ja lepingutingimused tänaseid mõõdupuid arvestades tõesti väga karmid. Nabiil esinema neli kuni viis, vahel isegi kuus korda nädalas ja väga nõudlikes rollides. Esinemisest keeldumine oli sisuliselt lepinguga välistatud. Millest ei pruukinud siis jah küll igaüks kinni pidada. Juhtus ikka ja jälle, et mõni solist kaotas keset etendust hääle ja tema karjäär lõppes liiga ruttu. Veel kord manitseti ja seekord sextet lus siia tee lammermorist. Kuna igaks hooajaks tuli saada repertuaari uus ooper operadi Abliisia alustasid Impresse laadijad uue ooperilavale toomist täiesti tühjalt kohalt. Kõigepealt otsiti, kaubeldi solista, parimad nendest olid lepingutega seotud ja aina tuli neid üle maksta ning leppida, et samal ajal jooksis leping ka mõnes teises teatris. Seejärel kooskõlastati uue ooperiteema. Ma kordan, teema, mitte tekst sensoriga. Libretistil said tellimuse reeglina heliloojaga samaaegselt. Kuigi libreto kirjutamine oli suurelt osalt rutiinne töö sest olemasolevatele näidenditele varem valmis kirjutatud libreto alla tuli teha uued värsid ja töö läks suhteliselt kähku, pidid heliloojad siiski sageli alustama tööd ilma tekstita. Tema eestvõttel jäi väga vähe aega kahe ja poole kolmetunnise ooperimuusika kirjutamiseks ja lepingujärgsete tähtaegadest kinnipidamiseks. Aga nad oskasid töötada kiiresti. Suured meistrid on sellel ooperitootmise vooluliinil saavutanud tõesti hämmastavaid tulemusi. Tanitseti oli kõige kiirem ja kõige produktiivsem. Ta kirjutas näiteks oma armujoogi 12 päevaga ja komponeeris üldse 25 aasta jooksul 75 ooperit. Kui Tanitseedeeveegordi Öeldi, et Rossini alla kirjutanud Sevilla habemeajaja 13 päeva samaga vastanud teine maestro. No ja mis siin imestada, ta on ju nii laisk. Siinkohal siis Figaro kavantiin, Largo faktootum tollest habemeajast. Selle esitab saksa bariton Herman präis. Filminud. Sedavõrd-kuivõrd muusika ja tekst valmisid, käisid samaaegselt proovid ja valmistati ette veel olematule ooperile, lavakujundust ja kostüüme. Üritused toimusid reeglina primadonna kodus. Solistid tulid oma uut lepingut täitma erinevatest Itaalia piirkondadest ja teatritest ja erinevatel aegadel. Juhtus sedagi, et mõni soliste jõudnudki harjutuste ajaks kohale. Oli juhuseid, kus tõld veereb tas solisti diaatrima ette etenduse eelsel päeval, siis harjutati kogu öö ja järgmise hommikuetendusel aitas teksti meelde tuletada. Etteütleja dirigendile tuli hoida kogu aeg silm peal. Sellistel juhtudel reageeris Impressaari otsekohe kirjaliku ettekandega või protestiga omanikele, et võta endale vastutuse etenduse ebaõnnestumise korral. Hädaolukordades esitati vahel uus ooperiga ilma ühe vajaliku solistita või nagu öeldud, laulis Impressaaria ise partii ära. Austraalias aplaus. Orniga duetti rassinisemiramiidest. Ooper möödunud sajandit Itaalias oli siis nii tähtis ühiskondliku suhtlemise koht ja vorm et riigivõim oli selle võtnud oma erilise soosingu ja tähelepanu objektiks. Keerulistel ja tormistel aegadel. Itaalias meeldis võimulolijatele, et ooper korjab pimeduse saabudes oma seinte vahele mõistusega inimesi, kes muidu oleksid ehk tahtnud vahetada välja valitsejaid või korraldada revolutsioone. Sardiinia kuningas Karl Felix oli ooperist nii innustunud, et valis ooperimaja jaoks ise teemasid, vaatas üle uusi Libretasid ja andis korraldusi Mituaariat võidu. Etti peab ühes või teises ooperis olema. Parma hertsoginna Marie Louise hoidis iga päev silma peal kohaliku ooperiasjadel kohtus selle juhtidega lauljatega ning heliloojatega. Majandusministreid, siseministreid ja politsei kõrgemaid juhte saadeti ooperiteatrist nõukogudesse. Igas ooperimajas muide, oli loodudki ametlik järelvalvenõukogu mille ülesandeks oli lahendada igasuguseid ooperiteatriga seotud probleeme. Näiteks klaarida lauljate omavahelisi intriige, lahendada rahaprobleeme, aga ka aidata siluda abielurikkumiste järgi tulla vaid torme. Nõukogu koosseisu kuulusid aga peamiselt piirkonna või linna aristokraadid ja ka õukonna liikmed. Milano. Samas näiteks kehtestati 1802. aastal kord, et nõukogu jälgib korda siis ooperimajas laval ja lava taga. Politsei nii hoolitseb selle eest, et vaatesaalis oleks rahulik ja armee vastutab korra ja julgeoleku eest. Ooperimaja lähemas ümbruses. Nii palju head kuulajad, tänaseks siis neid põgusaid kilde Itaalia möödunud sajandi ooperitööstusest ja heliloojatest ja Impressaariatest on vähemalt minu jaoks huvitav ja õpetlik materjal. See sunnib ju nii k muigama kui ka lugupidavalt mütsi tõstma nende inimeste ees, kes seda tööd oma paar sajandit tagasi tegid. Puhul on hea teada, missugune oli see ühiskondlik ja kultuuripoliitiline taust mis inspireeris heliloojate looma, nii nauditavat muusikat saamine tõdemus on meie jaoks ehk see, et nii imelik kui see ka ei ole, raha pidi tegema raha ka ooperitööstuses. Keskel ise Sooperi stuudios oli Tiit Made, Kroonikas tegutses Külli tüli. Saadet jääb lõpetama suurepärane Riia Rossini suhteliselt vähe ette kantavast mao meta sekkondast. Laulavad Jon Anderson, Margareeta Zimmermann ja Ernesto plaasia. Soovin teile rahulikku und kuulmiseni juunikuu saates.