Aisakellad helisevad, päkapikud tõttavad ringi, aasta läheneb lõpule ja Eestimaa kodudes ning kirikutes on rahu ja harmoonia hetked. Me Cooperi programm on pühendatud palvuse ja taevase võimu poole pöördumisest Tseenidele mis on nii iseloomulikud tõsistes ooperites ja sobivad hästi praeguse aastaaja meeleolu jõulustikuga. Saadet on tegemas Külli tüli ja Tiit Made ning praegu taustaks kõlava Saarias liiadel tšõuda pöördub Nabucco Heebrea jumala poole andestuse saamiseks nii palvega säästa teda alanduste eest. Muusika on suurmeister Seppe Veldi toodangust ja kuulub tema kolmanda ooperi Nabucco. Neljanda osa. Esimesse stseeni laulab itaalia bariton. Itaalia Belkanto ja prantsuse Grand Opera lavateoseid kirjutati möödunud sajandil kindlaks kujunenud skeemi järgi. Publik ootas tema maitsele vastuvõetavat meelelahutust ja libretistil ning heliloojad pidid sellega arvestama. Videos puudutas traagilise lõpuga ooperit, mis tõsiste ooperite puhul oli endastmõistetav. Siis pidi olema ja ebaõiglaselt rõhutu alandatu, vangistatud, tagakiusatu või muul viisil elu hammasrataste vahele jäänud peategelase pöördumine palvega kõigevägevama poole et lootusrikkalt temalt abi saada. Palvuse stseen oli tavaliselt ooperi üks kesksemaid numbreid ning paigutati reeglina lavateose lõpuossa. Numbri kallal nägi helilooja kõvasti vaeva, et avaldada kuulajatele muljet. Peategelase palvus saatis tavaliselt koor ja meloodiline ning ülesseen mitmeid tuntuid pallusest. Seene on kasutatud hiljem kiriklike rituaalides võimatuses tseremooniate korraldamisel. Nagu juba elavadki üht imposantsema ja suur sugusemalt komponeeritud, mis on maestro tšakinorosiini toodangust. See võrratu palusest seen tal tuua stel laato solio kuulub maestro Rossini ooperi Mooses Egiptuses lõpustseeni. See ooper oli esmaettekandel viiendal märtsil 1818. aastal Napolis San Carlo teatris. Kuuldud loo ajalooline väärtus on veel ehk asjaolus, et kui 1887. aastal Itaalia Belkanto ooperi ajastu isarassini maiseid jäänuseid Pariisi perelažee kalmistult Firenzes tootke majesteetlik katedraali võlvide alla ümber maeti siis laulis talle katedraali treppidel seda palvust 300 lauljaga koor nelja sõjaväe orkestri saatel. Tänane ettekanne oli Londoni komment Kaadudeni 1981. aasta lavastusest. Moosese rolli laulis Itaalia pass Regierr Raymondi. Nüüd aga ooperiasjatundjate poolt üldse kõige mõjuvamaks palvuse stseeniks peetav kaetaanotonitseti polnud 1836. aastal ooperit kalee piiramini jaoks kirjutatud. Palvusesse teen, mis on paigutatud teise vaatusesse stseeni, kus pantvangid lahkuvad raekojast. See kannab kokku leppelise kombe kohaselt esimese värsirea järgi tingliku pealkirja saakre palve, kallis maa. Olgu öeldud, et tonitseti seal ei nautinud see ooper mingit edu. Raius pärast paari etendust unustusse. 1988. aastal. Raputasid inglased tolmu maha. Keskpäraselt lüüriliselt draamalt ja said selle eest ooperi Maialt publikult palju kiita. Tänane ettekanne ongi tolle lavastuse salvestusest. Palvega pöörduvad kõrgema võimu poole reeglina ooperite peategelased kui nad esitavad oma pulmaeelses seene, eeldades, et neid ootab teekond paremasse maailma. Nad tahavad ära siit kannatuste valede kättemaksu ja tagakiusamist ühiskonnast ja paluvad kõrgemalt võimult armu. Need on tunnid, mida omal ajal publik hinge kinni pidades ja silmas pisarad jälgis. Päeval tundub laval toimuv ooperisõbra ükskõikselt neutraalseks jätvat. Muusikast võtab taga viimase, kui saabus osa näiteks Rodrigo surmasseinist Ocarlaskolta Carlo, kuula Josep Verdi ooperist Don Carlo kasvõi meie Estonia teatri etendust nautides. Praegu laulab hetke parimaks pluateeritud ja ka maailmanimega Dmitri varastovski Rotterdami filharmoonia orkestri saatel. Teine mõjukas ja hästi tuntud tenorile kirjutatud surmaeelne aaria kombudsiini sulest ning kuulub tema menu, ooperit oska kolmanda vaatuse traagilistesse hetkedesse. Kui on selged Maarjo Cavaradossil enam pääsu ei ole. Ta istub kirjutama kirja, kuid see tegevus ei sujumite kuidagi. Traagilised mõtted suruvad peale. Jutan tenorite trumpaariast elutsevanlastel ja tähed, kus säravad, laulab phose Carreras. Berliini Filharmoonikute dirigeerib Herbert von Karajan. 1800 seitsmekümnendatel aastatel kirjanduses alanud verisma ehk itaallaste järgi realismi või nato realismi perioodi teostes ning nende baasil üheksagi kümnendatel aastatel loodud ooperites on pidulikud palvuse stseenid kui niisugused jäänud teisele plaanile. Kuid esimeses verismi ooperis, mis on Pietro maskanni ühevaatuseline kavale rei arustika, kuna meil tuntud talupoja aunime all. Ja see oli esmaettekandel 1890. aasta maikuus on palvuse stseen ja isegi väga hea palluvuses seen nimega, aga minnes jaama rõõmustage ja see on täiesti omal kohal. Linnaväljak kiriku ees armunud maatüdruk Santutša ja tema Emalus siia rõõmustavad et elu tundubki kenasti minevat ja jumal ei olegi surnud. Sestan oma hauast ülestõusnud. Külarahvakoor hüüab selle peale. Halleluuja. Laulavad Agnes, Paltsa ja Veera panjevitš ning komment kaadeni Inglise Kuningliku ooperimajakoor. Kui panna Belkanto meistreid ritta hästi õnnestunud palvuse ja taevase valitseja poole pöörduvates surmas stseenide arvukuse ja nende mõjukuse poolest siis on klass omaette kaetanodonitseti. Tõsi, see on Need tonitsetiooperi toodang ise on arvukas oma ligi seitsmekümnetööga kuid just pallusest stseenid on hästi viimistletud ka nendes ooperites mis ei olnud eriti edukad ei tema eluajal ega ka tänase ooperipubliku silmis. Sageli mõjutas helilooja, et ühe või teise ooperi kirjutamisel jooksev igapäevane elu ja olu näiteks inglise kuninganna Elizabethi traagilisele armastusloole pühendatud ooperis Roberta kirjutamise ajal 1837. aastal möllas Itaalias kooleraepideemia. Tonitseti kaotas selle läbi oma 28 aastase naise ning enne seda olid manalateele läinud ka kaks last. Need traagilised sündmused on maestrot inspireerinud talle lüürilise tragöödia komponeerimisel. Ooperis on mitmeid mõjutama ka stseene, mida tänane ooperisõber saab nautida, kuna tiitegruuberova näol on koloratuur sopran, kes suudab kuninganna Elizabethi raske partii nagu tonitseti selle omal ajal Napolis on Karla teatri primadonna Ronside peegmäe. Suurepäraseid hääle omadusi arvestades kirjutas. Islandil on Elizabethi rolliga maksimaalses ulatuses enne Gruberavad hakkama saanud vaid Beverly Sils emonserlatka palje. Kuulame osa teise vaatuse Tertsetist, kus on taevasele valitsejale lähetatud palvet, lootusetust, armukadedust ja ahastust. Laulavad edita Gruberova, et toore Kim ja ta on bernhardiini. Viimased kaks on uued ja noored jõud. Tänastel ooperilavadel salvestus on 1994. aasta Stuttgardi lavastusest. Laulsite Iidee Gruber vahet toore Kim ja Don bernhardiini kuuldu oli palvuse stseen kaet Anodonitseti eluajal 160 aastat tagasi tema menuooperist lüürilisest tragöödiast Roberto De vere. Võtame Ühe näited olid sätilt. See kuulub tema teise inglise kuningakoja intriigide teemalisse ooperisse. Samuti lüüriliseks tragöödias nimetatud marjast vardasse mis räägib kuninganna Elizabethi halastamata Dust võitlusest ilusa konkurendi, Šoti kuninganna Mary Stewarti vastu ja oli Milano La skaalas esmaettekandel 1835. aasta detsembris Hispaania metsosoprani Maria Malibraaniga peaosas. Oleme Marie palvuse stseeni, kes teatavasti saadeti võimuka Elizabethi poolt tapalavale. Laulab hiljutine maailma ooperilavade valitseja, Austraalia sopran Teim Jeans osalenud. Käsikiri pole meie päevadeni säilunud. Küll on aga neli varianti erinevate etenduste partituuridest, mida võetakse aluseks uute lavastuste ettevalmistamisel. Säilunud on ka maestro taktsioon ooperist, mis oli mõeldud kontsertettekandeks häälele ja klaverile. Möödunud annan teile esitati seda ooperit viimast korda 1865.-le lastel ja siis jäi see sajandiks unustusse. 1964 oli New Yorgi Annegi hoolis kontsertetendus ja 1972 New Yorgi linnaooperis esimene lavaline ettekanne sellel sajandil. Peaosas laulis siis väljapaistev juudi päritoluga sopran Beverly Sils, kellest sai hiljem sama ooperimaja direktor. Veneetsia aadlimehe, Charkoobo Fi Esko palve. Kuuldud Leneed seadlikofjeskaja geeno esimese Tootsis, Siimon Boca neegra surmaeelses stseenis Seppe Verdi melodraamas, Simon pakanega esitasid maailmanimega gruusia bass, vaata portselan laadse ja Itaalia kaasaja juhtivaid tenoreid. Leonotsi salvestus oli 1988. aasta Milano La Scala lavastuse baasil. Pöördugem veel kord tšakino Rossini toodangu poole 1820. aasta detsembris esietendustel Napoli San Carlo teatris draamamaa metsas Kanda Mohammed teine. Selle ooperi tegevus toimub 15. sajandi keskel Veneetsia koloonias neegropontes mis asus praeguse Kreeka territooriumil. Türklaste karm käsi on selles loos mängus. Ooper ja selle anna roll oli õieti kirjutatud tollasele Naapoli teatriga seotud Itaalia primadonna Ale Isabella Kolbraanile, kes oli Tore Rossini tugev toetaja ja loominguline õhutaja ning kellest sai kaks aastat pärast selle ooperi esmaettekannet ka tema naine. Kahest üheksakümneminutilisest katusest on anna suurema osa laval ning nii või teisiti ka hääles. Esimesse vaatusse maestro Rossini kirjutanud Annale nauditava palvuse stseeni Justasõela halastaja taevas. Kannatanu tonitseti rikkalikust palvuse stseenide toodangust tasuks võtta kuulamiseks veel ühe seal romantilisest melodraamast nimega Maria Tirohann ehk Rohani Maria mis on arvatavasti eesti ooperipublikule suhteliselt tundmatu, sest lähema 1500 kilomeetri raadiuses ei ole seda Donizzieti ooperit lavastatud. See lugu kirjutati viini publiku maitset silmas pidades ning oli esmaettekandele 1843. aasta juunis Viini kätmetavad teatris. Ooper käsitleb tollal väga populaarset teemat, nimelt õnnetut armastust. Üks aadlik. Mees satub olema ka esimese hea sõber. Või nagu armastus möödunud sajandi romantiliste armastus ooperite kohta öelda austria Ameerika helilooja Sumberg. Seal on üks tenor ja üks sopran, kes teineteist armastavad ja üks bariton, kes sellest meelitatud ei ole. Igal juhul on tonitseti marjadi Anni ja 16 aastat hiljem loodud Verdi maskiballi sisuline sarnasus. Väga suur. Muusika kukkus minu meelest küll Verdil pisut parem välja. Tegemist romantilise armastusteemaga, kus ühel kaunil naisel on valida kahe tubli mehe vahel. Tahaks kangesti minna kaasa uue kogemusega, kuid moraal ning süütunne ei luba. Sellises keerulises olukorras on täiesti loomulik, et nõrk naisterahvas pöördub palvega teda aidata kõrgemate taevaste jõudude poole. Nii et ka kolmandas vaatuses krahvinna Maria oma palluvuses stseenis havi on Tiia seal on jumal. Laulab viimase aastakümne konkurentsitult maailma ooperilavade parim tonitseti rollide esitaja, slovaki koloratuur, sopran Iida Cru pärava. Ei ooperis on lõpukorral, see oli arvestades aasta aega Belkanto ooperit, parimatest palvus, stseenidest, ooperit lõpuks oli nii, et midagi eriti head. See on kuulus kvartett Kredeassimii sära, itaalia romantilise ooperi pioneeri õrna hingega Vincenzo Berliini menuooperist, melodraama, Hippuritaani puritaanlased lõpustseenist. Se ooper oli esmaettekandel Pariisi Itaalia teatris 1835. aasta jaanuaris ehk kaheksa kuud enne 30 nelja-aastase maestro surma. Tänasel esitlusel on ajastu hõngu ja see on monosalvestus on 1955. aasta Milano La Scala etenduse baasil kuid seevastu laulab selle sajandi parimaks Berliini kvartetis peetav nelikmarja kallas ja Seebeedi Stefano Rolando, pane Ray ja Nicola Rossilemini. Lähme ooperisaade sai teoks Külli tülija Tiit Made koostööna. Soovin teile teie soovide täitumist. Meeldivat aastavahetust ja tugevat tervist kuulmiseni.