Tere, minu nimi on liiaganemegi jõerand ja ma loen teile muistendi Koit ja Hämarik, mille on kirja pannud rahvasuust Friedrich Robert Faehlmann. Lühike rõõmuaeg laulu ja lillerikas lühimat ööd, aeg teeb heaks meie põhjamaa elanike karmi talve pikad kannatused. Sellel põhjamaa looduse pidu ajal kus Koit ja Hämarik teineteisele kätt ulatavad jutustas üks rauk enda ümber kogunenud lastelastele koidu ja hämariku armuloo. Ja mina jutustan siin edasi, mis ma kuulsin. Kas sa tunned valgusandjat vanaisakojas? Praegu just on ta puhkama läinud ja seal, kus ta kustub, hiilgab ta eelda kuma taeval. Kuid juba nihkub valguse riba edasi idasse, kus ta kohe jälle täies säras, kogu loodustab tervitama. Kas sa tunned kätt, kes päikese vastu võtab ja puhkama viib? Kui ta oma käigu on lõpetanud? Kas sa tunned kätkes kustuma jälle põlema süütab ja ta uut käiku taeval alustama paneb? Vanaisal oli kaks ustavat teenrit sellest soost, kellele igavene noorus oli antud. Ja kui valgusandja oli esimesel õhtul oma käigu lõpetanud ütles vanaisa hämarikule sinu hooleks, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks. Ja kui teisel hommikul päike jälle pidi oma uut käiku alustama, ütles vanaisa koidule. Sinu ametiks pojuke olgu valgusandjas süüdata ja uue käigu vastu valmistada. Ustavalt täitsid mõlemad oma kohuseid ja ühelgi päeval ei puudunud valgusandja taevavõlvil. Ja kui ta talvel taevaserva liigub, kustub ta õhtul paremini ja alustab hommikul hiljemini oma käiku. Ja kui ta kevadel lilled ja laulu äratab ning suvel viljad oma palavate kiirtega valmima paneb siis on talle ainult lühike puhkus, aeg antud hämarik annakustuja otsekohe koidu kätte, kes ta sedamaid uuele elule süütab. See ilus aeg oli nüüd saabunud, kus lilled õitsevad ja lõhnavad ja kus linnud ning inimesed täitsid lauludega ruumi Ilmarise võlvi all. Siis vaatasid mõlemad teineteisele liiga sügavasti sõstrakarva silmadesse. Ja kui kustub päike, läks hämariku käest koidu kätte, suruti vastastikku kätt ja mõlemad huuled puutusid kokku. Aga üks silm, mis kunagi ei sulgu, kui märganud, mis vaikse südaööd salajas sündis. Ja teisel päeval kutsus vanaisa mõlemad enda ette ning ütles. Ma olen teie ametikohuste täitmisega rahul ja soovin ette täiesti õnnelikuks, saaksite. Seepärast kuuluge teineteisele ja midagi siitpeale oma ametit nagu mees ja naine. Ja mõlemad vastasid ühest suust. Vanaisa, ära riku meie rõõmu. Laseme igavesti mõrseks peiuks jääda, sest peiu ja mõrsjapõlves oleme leidnud oma õnne, kus armastus on alati noor ja uus. Ja vanaisad täitis nende palle ja õnnistas nende otsust. Ainult üks kord aastas. Nelja nädala kestel saavad mõlemad südaöö ajal kokku. Ja kui hämarik paneb kustuvad äikese armsama käte järgneb sellele käepigistuse suudlus. Ja hämariku põsk punetab, peegeldub roos punasena taevalt. Kuni Koit jälle süütab valguseandja ja kollakas kuma taeval kuulutab uuesti tõusvat päikest. Vanaisa ehib ikka veel nende kokkusaamise piduks nurmed kõige kaunimate lilledega. Ja ööbikud hüüavad naljatades liiga kaua koidu rinnal viibivale hämarikule. Laisk tüdruk, laisk tüdruk. Pikk.