Tere hommikust. Jätkame täna mõtisklemist Siimon Peetruse teekonnast Jeesuse kaaslasena. Kõigest ei jõua ühe nädala hommikutel juttu teha. Peame valima iseloomulikud seigad. Üheks väga oluliseks hetkeks oli see, kui ta tunnistas Jeesuse Messijaks ning Jeesus andis talle uue nime. See sündis naabermaal kaisa Reafilipis, kuhu Jeesus oli tõmbunud varjule väga vaenulikuks muutunud Galilei Ast. Jeesus küsis oma jüngritele, kelle ütlevad, et inimesed inimese poja olevat. Nemad ütlesid, mõned ütlevad ristija Johannese, teised, aga eelia. Teised, aga Jeremy ja, või ühe prohvet, teist ta päris neilt edasi. Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat? Siimon kostis, sina oled messias elusa jumala poeg. Jeesus aga vastas. Sina oled õnnis, Siimon, Joona poeg. Sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ega veri, vaid minu isa, kes on taevas? Mina ütlen sulle, sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku ja põrgu väravad ei saa sellest jagu. Ma annan sulle taevariigi võtmed ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas. Ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on ka taevas lahti päästetud. Siimon tunnistab Jeesuse messi, eks ehk salvituks ehk Kristuseks. Iisraeli oodatud kuningaks. Jeesus ütleb, et seda ei ole talle ilmutanud liha ega veri, vaid taevane isa. Ja tema kiidab oma jüngrid õndsaks ning annab talle hüüdnime kalju Heebrea keeles keefa. Nagu esineb Pauluse kirjades kreeka keeles Petross ehk eestipäraselt Peetrus. Ta nimetab teda kaljuks, millele ta rajab oma kiriku, millest ei saa jagu isegi põrgu väravad. Ootamatult aga palub Jeesus jüngreid, et nad kellelegi ei ütleks, et tema on messias. Ja hakkab hoopis sellest ajast peale neile selgeks tegema, et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt. Tapetama nink kolmandal päeval üles äratama. See oli midagi uut ja täiesti võimatut messias, kes läheb pealinna selleks, et lasta end häbiväärsel viisil hukata. Peetrus, keda oli just kiidetud ning ülendatud, viib Jeesuse kõrvale ning hakkab hoiatama. Kõlastus hoidku, issand, ärgu seda sulle sündigu. Jeesus aga pöördub ümber, ütleb Peetrusele. Kao mu silma alt, saatan, sa oled minu häiriyaksest sai mõtle jumala teedest, vaid inimese teedest. Kas Jeesus peaks kahetsema, et ta sellist meest oli nimetanud kaljuks ja talle lubanud anda taevariigi võtmed? Ei sugugi. Tegelikult kuuluvad need kaks külge just kokku. Mida kõrgemale keegi on tõstetud, mida lähemal taan jumalale. Kuule, ma tahan talle antud õigused ning ta peale pandud kohustused. Seda suurem on ka oht vääratamiseks. Apostel Paulus hoiatab ülbitsema kippuvaid korintlasi. Tähendab, kes endale tundub seisvat, vaadaku, et ta ei langeks. Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Nähtavasti ei saa teisiti, et see aare on savi astjates. Et võrratult suur vägi oleks jumala oma, jäi midagi meist. Paulusele on liha sisse antud vai saatan, ingel teda rusikatega peksma, et ta ei läheks kõrgiks. Palvetagem. Issand, anna, et me võiksime mõista, kes sina oled. Ja jääda seda mõistes alandlikuks. Aamen.