Tere hommikust. Soovin teile kõigile kaunist vabariigi aastapäeva ning rõõmu selle üle, et elame taas vabas Eestis. Sel nädalal oleme mõtisklenud Jeesuse jüngri Shimon Peetruse elule. Kaalusin tüki aega, mida sobiks sealt jutuks võtta, tänasel pidupäeval. Loodan, et leidsin sündsa. Ühest küljest tõsise, aga samas meeldetuletamist väärt laen, lõigu luuka evangeeliumi 22.-st peatükist. Jeesus oma jüngritega lauas viimasel ööl enne oma vangistamist. Ta ütleb. Siimon Siimon, vaata, saatan on teid väga nurjunud endale sõeluda nagu nisu. Aga mina olen sinu pärast jumalat anunud, et su usk otsa ei saaks. Kui sa kunagi pöördud, siis kinnita oma vendi. Peetrus ütles talle, issand, ma olen valmis minema sinuga nii hästi vangi kui surmaeelses, aga ütles. Ma ütlen sulle, Peetrus. Kukk ei jõua täna laulda enne, kui sina oled juba kolm korda salanud, et sa mind tunned. Petrus kinnitab, et ta on valmis koos oma õpetaja ja mess ja ka minema nii vangi kui kas või surma. Aga Jeesus väidab, et ta salgab veel enne hommikut kolm kordeta. Teda tunneb sünge ennustus. Aga nii see on. Inimene ei tea ette, mismoodi ta kriitilises olukorras käituda võiks. Sest vaim on valmis ja südi, aga liha on nõder. Ette valmistada tuleb ajal, kui kõik on veel rahulik, siis, kui lahing käib, ei jõua enam midagi. Miks satuvad kõik inimesed äkitselt saabuva sohu olulgas paanikasse ja käituvad totralt, et olgu nad muidu kui targad ja viisakad tahes. Enesealalhoiutung lülitab moraalsuse välja ja kõik, ainsad, kes jäävad kaineks ja kartmatuks, on elukutselised päästetöötajad, kes on pidevas valveseisundis ning arvestavad iga hetk sellega, et nende elu on ohus. Jeesus palus enne oma vahistamist Getsemani aias, et ta jüngrid valvaksid ja palvetaksid koos temaga. Asjata. Kõik oli nii rahulik ja vaikne ning jüngritele tuli uni peale ka Peetrusele, keda Jeesus käis kolm korda äratamas. Kui siis kinnivõtjad olid kohal, oli läinud nii uni kui ka julgus ning nad jooksid laiali. Kas ei olnud sama lugu, 1939. aastal? Hääletu alistumine, juhtkonna argialandav hinge kinnipidamine ehk ei juhtugi midagi halba? Igaks juhuks, et mõni ometi vastu ei hakkaks, korjati ära isikutelt relvadki ära. Aga ma ei tahaks sellest rääkida, vaid hoopis öelda, et tänase hommikutekstis ütles Jeesus, et ta on Simona pärast palunud, et ta usk otsa ei saaks. Jah, tema teadis, et ka tubli Siimon lööb kartma ja kaotab usu temasse. Aga kuidas jälle tagasi saab, siis ta kinnitab oma vendi. Oleks lõpmata hea, kui inimene saaks minna sirge seljaga ning komistamata läbi elu hoida kindlalt oma vabadusest ja põhimõtetest kinni. Ka selliseid on kõigil aegadel olnud. Aga enamik peab leppima alanduse orust läbi minemisega. Annad survele järele? Toimib nii nagu kõik teised ei jookse peaga vastu müüri. Ja nõnda edasi. Õnnelik on see, kes suudab kibedasti nuttes salgamist kahetseda. Kes suudab uskuda, et talle veel andeks antakse? Palvetagem issand Jeesus, palvetage meie eest, et meie usk otsa ei saaks. Et me jaksaksime jälle püsti tõusta. Aamen.