Tere laupäeva hommikust. Eile jäime jutt pooleli seal, kus vapper Siimon Peetrus tõmbab mõõga ning astub üksipäini vaenlaste väele vastu. Ei maksa pidada seda tobuks, kes ei saanuks aru, kui lootusetus on. Pigem võime arvata, et ta oli kindel, et tema koba mõõgahoop on pigem sümboolne ning kohe-kohe sekkuvad taevased sõjaväed ja võit okupantide ning nende käsilaste üle on käes. Ent kõik läks teisiti. Jeesus parandab hoopis ülempreestri sulase Malcuse maharaiutud kõrva ära ning laseb ennast kinni siduda ja kohtusse lohistada. On loomulik, et seepeale kõik põgenesid, jättes ta maha. Kõik peale Peetruse. Peetrus järgnes kinnivõtjatele vargsi kuni ülempreestri õueni. Tema ei saanud oma õpetajat hüljata, vaid läks jõuguga kaasa ning istus maha teenijate juurde, et näha, kuidas asi lõppeb. Ta lootis ikka veel imet. Paraku nagu ta ei osanud mõõka korralikult käsitada. Nii ei olnud temast õiget luurajat. Miskid olekus reetis, et Ankalile alane. Seega potentsiaalne mässuline. Spioon ei saa oma missiooni üles tunnistada ja nii tõrjub Peetrus ühe ümmarde kahtlustuse. Ma ei mõista, mida sa räägid. Aga kuna ta paljastatud, hakkas ta igaks juhuks hiilima värava poole. Ent enne veel märkab teda teine, terava pilguga naisterahvas, kes hõikas. Seesinane oli Naatsareti Jeesusega. Ta salgas Peetrus, ma ei tunne seda inimest. See ei aidanud, üsna varsti ütlesid seal viibijad Peetrusele ligi astudes. Tõesti. Ka sina oled üks nende seast. Su kõne viiski, annab süles. Siis hakkas hirmsasti sajatama ja vanduma. Ja kohe laulis kukk ja Peetrusele tuli meelde sõna, mis Jeesus oli öelnud. Enne, kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära. Ja välja minnes puhkes ta kibedasti nutma. Teda ei võetud kinni. Ja sellegipärast oli see Peetrusele kohutav öö. Ta oli jätnud oma ameti ja töö ning mitu aastat koos Jeesusega paljasjalgse na ringi rännanud. Ta ei uskunud ja tunnistanud, et Jeesus on messias see, kes tulema peab. Veel mõni tund tagasi olid jüngrid omavahel jadelenud ministriportfellide pärast keda nende seast tuleks arvata suuremaks. Nad olid uskunud Jeesuse sõnu. Te sööte ja joote minu lauas minu riigis ja istute troonidel, mõistes kohut Iisraeli 12-le suguharule. Nüüd taga oli selgunud, et kõik see oli illusioon, enesepettus olnud. Jeesus oli samasugune valemessias nagu mitmed enne ja pärast teda. Olen palju mõelnud selle üle mida siis Peetrus salgas, kui ta ütles, et ei tunne Jeesust. Formaalselt võttes tundis ta muidugi. Aga nagu evangeeliumides halastamatult näidatakse, eksisid nii teised jüngrid kui ka peetus pidevalt, kui nad püüdsid oletada, mis Jeesuse meelest on õige või mida ta nüüd teha kavatseb. Ta oli ja jäi neile mõistatuseks. Nii ma olen jõudnud tulemusele, et Peetrus rääkis tõtt. Ta kinnitas, et ei tunne seda meest, kelle üle parasjagu kohut mõistetakse. Sügavamas mõttes ta tõepoolest ei tundnud teda ega taibanud, millises mõttes on Jeesus kuningas. Tahastamiseks oli Talmit mõnes mõttes põhjust küll ja küll. Palvetagem issand Jeesus, anna armu, et me ei ootaks sinult valesid asju. Ja siis ei pettuks, kas algaksinud Aganna armu, et mega kibedasti nuttes jätaks sinu järele küsimast. Aamen.