Esimesed eestikeelsed raamatud, kas esimesed eestikeelsed raamatud olid luterlikud või katoliiklikud need aastanumbrid 1000 517000 525000 535000 547585 ja mõned nimed ja nimetused, segiläbi, Hanssusi, agenda, parva, Vandradia, cool ja ma käsikiri, piiskop, Kiivel, jesuiidid Volker ja Boyerus. Midagi on tuttavat. Ma usun, et kindlasti on tänases saates ka väga palju uut. Keeleteadlane Kristiina Ross seletab, missugune aastaarv missuguse nime juurde kuulub ja lisab kindlasti sellesse loetelusse veel üht-teist. Minu nimi on Piret Kriivan ja saate lõpus, kes meid kuulavad igal laupäeval ja esmaspäeva öösel. Need teavad, et saate lõpus on ikka väike üllatus ka tihti meie arhiivist ja nii ka selles saates annan ma vihjega. Saate lõpetuseks saab kuulata keelenalju Paul Ariste esituses. Nüüd aga Kristiina Kross eestikeelsest kirjandusest. Reformatsiooni sajand. Esimesed teadaolevad käsikirjad ja trükised siis kõige olulisem oli jumala sõna. Jah, kõige olulisem ja miks üldse Eesti kirjakeel loodi? Miks saksa vaimulikud nii palju vaeva nägid, et eesti kirjakeelt luua? Selle põhjuseks ja eesmärgiks oli jumala sõna õpetamine ja ülimaks eesmärgiks siis piibli tõlkimine rahvakeelde ja kogu 16. ja seitsmeteistkümnenda sajandi keeleline tegevus tegelikult oligi sellele eesmärgile suunatud eesti keeles, paraku selle sihini jõuti väga hilja alles 1739, selleks ajaks kõigil meie naabrid, tal oli piibel juba olemas, soomlaste uus testament tõlgiti juba luteri kaasajal. Ja lätlased said oma piibli ka juba seitsmeteistkümnendal sajandil. Meil läks sellega kauem aega ja tegelikult päriselt piibli tõlkimise, nii üldse selle piiblitekstide tõlkida üritamiseni jõutigi meil alles seitsmeteistkümnendal sajandil, nii et 16. sajandil tegelikult Eesti keelde piiblit veel ei tõlgitud, läti keelt õieti ka mitte. Aga see oli niisugune. Ee laste, et üritati siis üldse tekitada vaimulikku kirjaliku rahva keelt millesse saaks hakata neid tasapisi üha keerulisemaid ja keerulisemaid tekste panema. Aga esimeste teoste kohta ei ole siiski kindlat tõendust, et nad oleksid olnud luterlikud. Pigem võib-olla et vastupidi. Jah, pigem pigem mingis mõttes, et vastupidi, et on üsna kindel, et päris esimesed tekstid pandi kirja ikkagi juba katoliku aja ja olid katoliiklikud. Sest see ja eestikeelse kirjasõna päris, kus siis ulatub tõenäoliselt 15. sajandi lõpu 16. päris algusesse. Sest Viieteistkümnendal sajandil üritati katoliku kirikut seestpoolt reformida ja seal ka oluliseks. Üheks niisuguseks reforminõudeks oli just see rahvakeelsus ja see, et tuleb neid kõige olulisemaid palveid ikkagi rahvakeeles õpetada kõige olulisemaid usutõdesid. Ning sellest ja seda on päris raske öelda, kas on pärit, aga ütleme seal selle ajaga on seotud niisugune poollegendaarne niinimetatud Kiiveli katekismus. Parema piiskop Johannes kiiver, kes oli ametis 1515 kuni 1527, siis vahetult enne reformatsiooni või juba sealt reformatsiooni algusaastatel tema toetus väga tugevalt neid reforme rõhutas ühtse rahvakeelse õpetuse vajalikkust. Ja tõenäoliselt Ta koostas midagi katekismuse taolist. Arvata võib muidugi, et see oli käsikirjaline, aga on ka spekuleeritud, et äkki oli, äkki oli midagi trükitud. Ka säilinud see tekst ei ole, kuid siiski on esimene säilinud eestikeelne tekst küll käsikirjaline kindlalt, nüüd on ka katoliiklik see niinimetatud kulla. Enne kui me kullamaa käsikirja juurde lähme, siis mis annab alust oletada, et Johannes kiiver on katekismuse kirjutanud? Missugused need tõendid on, et on olemas midagi? Ta on lubanud, et ta jagab välja mingid materjalid, kastaneid jagas ja mis materjalid need olid, seda täpselt ei ole teada, aga aga noh, tema, tema nendest vastustest võib välja lugeda, et tal olid mingisugused koostatud mingisugused rahvakeelsed tekstid ilmselt selleks, et vältida, vältida siis varieeruvust ja kindlasti aidata ka neid, kes, kes ise korralikult ei osanud ja ei suutnud, sest kindlasti oli neid ka vaatamata vaatamata sellele, et seda rahvakeelsust nõuti. Kindlasti oli ka neid, kes siiski ei suutnud ise tõlkida. See tekst, mida nimetatakse kullamaa käsikirjaks on kirja pandud tõenäoliselt ajavahemikus 1524 kuni 1532. Ja selle nimetuse all küll peetakse siis silmas kahe palve ja usutunnistus eestikeelset teksti mis on kirja pandud üldiselt alamsaksa ja ladina sega keeles peetud. Kullamaa aku raamatu lõpulehekülgedega. Aku raamat oli siis raamat, mis kajastas talude koormisi peamiselt, kuhu need kirja pandi. Nii et need palved ei ole nagu otseselt selle raamatu endaga seotud. Miks nad on sinna pandud, miks nad just seal on? Siin võib nii ja teisiti spekuleerida, seal on ka eri kirju nendes kirjapanekutes arvatakse, et suurema osa neist kõige olulisem osa pani kirja kullamaa preester Johannes Leelo. Kogu sellesse kullamaa käsikirja võib nüüd kaheti suhtuda, ka. Seda võib täiesti kahe erineva nurga alt kirjeldada, ühelt poolt võib seda võtta jah, tõestusena, et juba katoliku rajal pandi eestikeelset teksti kirja ja see oleks siis just nagu tõestus selle kohta, et eesti kirjasõna algus on katoliiklik. Aga samas, kui seda teksti lähemalt uurida, siis tekst on ikka kaunis vigane, kaunis viga, vilets. Pigem tundub, et selle on kirja pannud inimene, kes ei oska eesti keelt. Ja pigem võiks võib-olla öelda, et tõestab just nimelt seda, et katoliku ajal ei olnud kirjaliku eestikeelset traditsiooni. Et see traditsioon oli suuline ja selle on suulisest traditsioonist kirja pannud keegi, kelle jaoks see oli ikkagi väga vaevaline ülesanne, vähemalt esialgu ja kes lihtsalt selleks, et, et teksti kuidagigi endale meelde jätta on selle kirja pannud, tegi endale spikri vigi endale spikri küllalt viletsa hõigal. Niiet, ja siin on väga raske öelda, et millena nüüd seda kullamaa käsikirja just kirjeldada. Aga see käsikiri võib siis olla mõjutatud tollesama piiskop Kiiveli nõudmistest, tegeleda rohkem rahvakeelega. Väga loogiline on oletada jah, et ta on, on nende nõudmiste tulemus lihtsalt kuna preestritel nõuti rahvakeeles nende palvete oskust, siis ka need, kes rahva keelt üldse ei osanud, olid sunnitud kuskilt selle eestikeelse teksti endale hankima. Mingil kujul. See on siis esimene teadaolev katse osa piiblist tõlkida. Seda ei saab piibli piibli osaks seal päriselt-päriselt nimetada muidugi jah, meieisapalve on ju, on ju piiblist ka, aga ta on esimene säilinud sidus eestikeelne tekst ja nii võib öelda. 1525 on see aastaarv, mida me oleme koolis kõik õppinud ja mida me seostame esimese eestikeelse raamatuga ja võib siis öelda, et 1525 tõenäoliselt sellest aastast on pärit esimene luterlik trükis. Tõenäoselt vast võib küll nii-öelda ehkki kuna see raamat säilinud siis on ka see trükis salapäraga ümbritsetud ning tõlgendusi on siin erinevaid. Selle raamatu kohta andmed pärinevad lase Lübecki toomkapiitli dekaani Johannes Brandes päevaraamatust. See oli 1525 siis kõige keevalisem reformatsiooni aega, Lübeck oli jäänud katoliiklusele truuks aga keset kogu seda üldist keerist jälgida ja siis muidugi väga tähelepanelikult, mis kirjandus seal liikus ja kuidas, kuidas neid uusi ideid levitati ja püüti lüübeki linnavalitsus muidugi püüdis-püüdis neid nende uute ideede levikut takistada. Selles, selles keerises siis on seal Johannes plandase päevaraamatus sissekanne kaheksandast novembrist 1525 arestiti vaaditäis luterlikku raamatuid ja järgmises fraasis on et need raamatud või nende raamatute hulgas on Liivimaa, läti ja eestikeelseid raamatuid. In vulgaarily, viinikkolletiku access, tooniko siin on ja hästi palju küsimusi juba selle kohe sellesama sissekandega tekib. Et esiteks, mis keeled need ikkagi on, mis oli viinikon selle üle arutatud, kas see on Liivimaa keel Liivimaal kõnelda saksa keel või siis pigem ikkagi liivi keel. Ja ega siin selget vastust ei ole. Läti ja eesti keel on vaieldamatut seal selles sissekandes olemas, nii et läti ja eesti keel ilmselt selles raamatus olid agad, mis raamat see oli? See taasiseenesest ei ole päris selge. Seal on öeldud jah, et vaaditäis luterlik raamatuid ja siis ladina keeles eetiam liivi, läti ja eesti rahvakeelsed, mis see tähendab, kas see tähendab nüüd, et need kuulusid nende luterlik raamatute hulka või et vaadis olid luterlikud raamatud ja Liivi-Eesti- ja Läti rahvakeelseid raamatuid, siin on erinevaid tõlgendusi kõige traditsioonilisem ja tundub tõenäosem, on siiski ja ja kõige üldisem on, on see, et, et need olid luterlikud raamatud, need rahvakeelsed ja aga hinna Põltsamaal näiteks on püüdnud tõestada vastupidist, et, et see fraas pigem näitab seda, et need olid katoliiklikud. Ma ei julgeks küll siin ajaloolased omavahelistesse vaidlustesse sekkuda ja kuna raamatut säilinud ei ole, siis keeleteadlased ei ole siin mitte midagi öelda. Isegi seda ei teata, kas see oli põhja või lõunaeestikeelne. On ka oletatud, et võis olla lõunaeestikeelne, aga erilisi pidepunkte siin midagi arvata ei ole ja Liivimaale nad ei jõudnud niikuinii Liivimaale nad ei jõudnud. Tõenäoliselt nad hävitati koha peal, ehkki selle kohta ka lõpliku dokumentatsiooni kindlat ei ole, kus oleks öeldud, et tõesti need raamatud, kaera põletati? 535 ja pandrat Källi katekismuse, see on päris kindel, et oli olemas. Jah, see on, see on päris kindel, ehkki muidugi selle leidmine on ka suur juhuse asi ja ainult tõesti võib öelda, et tänu tänu õnnelikule juhusele me saame päris kindlalt väita, et see on olemas sest seegi ju hävitati võib-olla et teda üldse päriselt ei trükitudki, sest arvatakse, et see eksemplar, millest need 11 lehte on säilinud, et seal mingi korrektuur eksemplar, sest seal servadel on mingid parandused, mida võib võtta kas variantide või korrektuur parandustena. Ja need 11 lehekülge leiti siis 1929 suhteliselt juhuslikult ühe 16. sajandi natuke hilisema köite, kaanetäitematerjalina ja õnneliku juhuse tõttu selle kaane täitematerjali hulgas oli siis tõesti viimane lehekülg, kus on öeldud, et millega on tegemist, et see on 1535 mittenbergis trükitud raamat ja koguni trükikoda on teada või trükkalphans lifti juures. Küttenbergis reformatsiooni hällis võib öelda trükitud raamat, on see kindel, et ta oli luterlane. Ja selle puhul nüüd on päris kindel, et ta, et ta oli luterlik ja ta on luterlik katekismus mida siis traditsioonis tuntakse, mandaat kooli katekismuse see määratlus tähendab seda, et nagu kõik need varad, protestantlikud, raamatud, olitan kakskeelne. Selle alamsaksakeelse osa koostas Oleviste kirikuõpetaja Siimon, Vanrad ja Eesti keelde tõlkis selle Püha Vaimu jutustaja Johan kool või mõned on ka spekuleerinud, et seda nime võiks hääldada küll või kell. Tõenäoliselt see kool on kõige-kõige usutavam variant. Siis vanglad, koolikate keskus ja on teooria, et tegelikult van ratt ei toetanud luteri seisukohti ja see saigi sellele katekismuse saatuslikuks. Selle katekismuse keelamise kohta jah, on niisugune jõge, et seal leidus vigu ja arvatakse, et need vead siis kellelegi ei meeldinud need seisukohad või sõnastused või formulatsioonid, mis, mis seal olid ja et sisuline külg ja sai talle saatuslikuks. Aga missivead, see ei ole teada, mis poole need vead olid, eks seda ei ole jah, arvata, võib, et mitte keele igal juhul või keelelised vähemasti ei põhjustanud selle raamatu keelamist. Samal sajandil püüab eestlane hakata piiblit tõlkima. Jah, kogu see 16. sajandi protestantliku kirjasõna algus on võib-olla kõige tihedamalt seotud üldse just Tallinna püha vaimu kirikuga ja Tallinna pühavaimu kiriku, eesti koguduse ja selle pastoritega. Mitmed nendest olid eestikeelse kirjasõna loomisel oluliselt tegevad kronoloogilises järjestuses, olid nad siis seesama Johan kool Reinhold peeseler, siis alamsaksakeelse Liivimaa kroonika autor Balthasar Russow, kelle kohta siiski arvatakse, et ta eestikeelsete käsiraamatutega võis tegev olla. Ja siis juba seitsmeteistkümnenda sajandi algusest, Georg Müller. Kõik need püha vaimu kiriku pastorid on kuidagi selles eesti kirjasõna loos sees. Ja kõige põnevam isik muidugi, 16.-st sajandist on seotud teisena nimetatud püha vaimu kirikuõpetaja Reinhold peedeleriga. Ja nimelt keegi hantsusi nimeline noormees, kes võib-olla tõesti on kõige-kõige müstilisema enim fantaasialende põhjustanud isik eesti kirjakeele ajaloos üldse. Põnev on ta muidugi selle poolest, et temast pole peaaegu mitte midagi teada ja mitte ridagi tema kirja pandud teksti ei ole säilinud. Aga ometigi on üritatud tema keelt üsna ulatuslikult rekonstrueerida ja temast on siis õieti kujunenud niisugune eesti kirikukirjanduse algautor või müütiline lähtepunkt. Teada on ainult niipalju, et 1546 võttis püha vanemõpetaja Reinhold peedele enda juurde kostile eestlasest koolipoisi Hans Susi kes oli samanimelise kalakaupmehe poeg ja kellele vanaema oli õppimiseks parandanud 250 Riia marka. Säilinud Ta järgi on teada, et teisele ostis talle tinti, paberit ja raamatuid. Ja eriti tähelepanu väärne on siis see kirjapanek. 1547 Spee sellel talle paberit eestikeelse lauluraamatu evangeeliumi raamatu tõlkimiseks koostamiseks. Kes nüüd seda täpselt teab, et just selleks, see on kirja pandud lauluraamat evangeeliumi raamat on, on tõesti seal arve pealkirjas. Aga kaks aastat hiljem Antsusi suri katku. On teada, et peeseller mingil määral tema tööd jätkas, aga suriga ise õige varsti 1053. Ja midagi rohkem teada ei ole, kõik kõik Muhan siis ettekujutus ja fantaasia. Aga juba 1935 Paul Johansen oletas, et küllap see susi võib selleri või nende, ütleme koostöö siis ühine tõlge. Et see mingil kujul säilis seal pühavaimu kirikus käsikiri ilmselt seda kirjutati ümber. Ja ilmselt neid materjale siis sedasi kergult ümber kirjutades paljundades kasutati tegelikult kõikide järgmiste tõlgete juures, et see susi, peeseleri keel või tõlge on siis jõudnud kõikidesse tegelikult kõikidesse hilisemates eestikeelsetes tõlke katsetustesse. Uku Masing on seda teooriat väga jõuliselt arendanud. Ta möönab tegelikult ühes kohas, et see algtõlkija ei pruukinud üldse olla nimeliselt just antsu siis nimi on lihtsalt, mis säilinud. Et see võis olla ka keegi teine mõnda teist nime kandev eesti koolipoiss. Aga Maasing on päris veendunud, et selle algtõlke autor pidi olema eestlane, tähendab inimene, kes eesti keelt emakeelena valdas ja koolipoiss just. No tõenäoliselt, sest Ta oli loodud niinimetatud vaestekoolipoiste institutsioon, mille eesmärgiks oligi just nimelt eestikeelseid kirikuõpetajaid kasvatada. Ja arvatavasti siis siis keegi. No ütleme nii, et ka väga loogiline on oletada, et selle algtõlke autor oli keegi nendest Tallinna vaestest koolipoistest. Ja sellele vaatamata Masing selle Hans Susi tõlke rekonstrueerib siiski küllaltki saksapärasena. No kuna tema teooria lähtub, siis jah, sellest juba Johansoni oletusest susi peseleri tõlge, säilise seda muudkui kasutati ja toimetati edasi ja esimesed siis seitsmeteistkümnenda sajandi esimesest poolest säilinud pikemad tõlked, tõlkekatked Georg Mülleri, Joachim Rosiiniuse ja Heinrich Stahli tõlkida, need tuginevad sellel kunagisel algtõlkel ja nende ühiseid keelendeid võrreldes siis Maasing rekonstrueerib, üritab rekonstrueerida seda susi keelt. No rekonstrueerib selle suhteliselt saksapärasena, sest eeldatavasti niisugune 16. sajandi keskpaiga koolipoiss tõlkis ka sõna samalt ikkagi saksa keeles. Nii et tõenäoliselt kasutas ta ka saksa artiklite vastetena eesti asesõnu see ja üks ja tõenäoliselt näiteks kohakäändevormide asemel kaaslane ühendid südames ides, selle asemel, et öelda südames. Ja tõenäoliselt kasutas ta sedasama seestütlevat käänet. Neid omastavalisi konstruktsioone kirja panna, no näiteks Georg Mülleril on väljend andeks andmine, sest patust Masing arvab, et niisugune konstruktsioon pärineb ka juba juba sealt hantsusi niinimetatud hantsusi keelest. Ja analüütiline, nagu see Hans Susi on siis sajandi lõpust tõenäoliselt pärinev või sajandilõpu paigutatav niinimetatud medi kirkoraamat. Ta mainib oma jutlustes Georg Müller. Ja mille kohta siis arvatakse, et tõenäoliselt see oli Mülleri eelkäija poldas russopühavaimu kirikus kasutusel mingisugune niisugune kirikuraamat. Kuna Müller räägib sellest raamatust seoses kirikulaulude laulmisega siis tõenäoliselt see medi kirko raamat sisaldas vähemalt onu raamatut kasta sisaldas ka katekismuse ja evangeeliumi tõlkeid. Seda võib ainult aimata. Või mingeid oletusi siin teha. Ja kõiki neid kilde kokku pannes on muidugi suhteliselt lihtne siis rekonstrueerida niisugune rida, et selle kõige aluseks on hantsusi ja b selleri tõlgitud laulu raamat ja Pihli raamat, mida võib-olla siis vahepeal edasi arendati, mis oli Russovi ajal, mis seal tõenäoliselt käsikirjaliselt pühavaimu kirikus kasutusel. No mis päris kindlasti oli olemas Georg Mülleril tema ajal seal pühavaimu kirikus, sest siis pool sajandit hiljem veel kui Hans Susi. Jah, sõsist umbes pool sajandit hiljem TC Mülleril olemas on, see on ilmselge, sest Müller selles jutluses 1603 peetud jutluses, kus ta seda raamatut mainib sealda Ta räägib kirikulaulude laulmisest, sarjab ja noomib oma kogudust, et need ei oska üldse laulda, nad laulavad valesti, nad ei saa üldse aru, mida nad laulavad ja rõhutab siis, et kooripoisid, kirikukoor laulab õigesti, nemad laulavad, nii nagu meie neti kirko raamatus on kirjas, aga teie laulate valesti. Ja Ta püüab õpetada neid neid õigesti laulma. Järgi võiks siis oletada, kui nüüd kõik need konstruktsioonid vett teavad, et siis see, mismoodi Georg Müller ütleb, et on õige laulda nii nagu medi kirko raamatus on kirjas, et see siis tegelikult olekski nagu hantsusi tõlge. Natuke julge, julge väite selles mõttes, et võib ju arvata, et võib-olla teda vahepeal natuke parandada. Aga kui nüüd oletada, et see, mida Georg Müller tsiteerib, on tõesti hantsusi tõlgitud kirikulaulud siis võib sellest tantsusi keelest ju üht-teist üht-teist teada saada. No mis puutub nüüd kirikulauludesse, siis nagu seda on juba ammu rõhutatud, et et vaene kogudus, keda see Müller seal sõinud, sest need laulud olid täiesti lauldamatud. Nad olid tõesti tõlgitud teksti järgi täiesti arvestamata seda, et näiteks lauluna ette kandma. Paar rida loeksin ette, see saksakeelne tekst pärineb nüüd natukene hilisemast väljaandest, aga, aga need on need samad laulud, nii et umbes enam-vähem niisugusest keelekujust susinid ilmselt tõlkis. Kui niisugune kaksikvärss ilus Rütt ilusas silbilise rõhulises rütmis kaksikvärss saksa keeles kotter, father von unts way, Unt, las serv, derben, siis koletatavas Susi tõlkes on jumal, isa, ela medi juures ning ära lase meid ära rikkuda. Lihtsalt sõna-sõnalt ümber pannud absoluutselt mõtlemata sellele, et kas, kas seda saab laulda nii, et kogudus, kes, kes pidi, kes pidi selle asjaga kuidagi toime tulema, aga nende riimi, riimiliste ja rütmiliste lauludega Ta on iseenesest ikkagi väga ilus mõte, on. Hans Susi oli kindlasti luterlane juba prantslasi kindlasti oli, aga katoliiklikke teoseid anti ka endiselt välja, need ei kadunud kuhugi. 16. sajandil. Nad alguses kadusid ära kõik kogu see jutt, mis siin nüüd praegu käis, see puudutab ju ainult Tallinnat ja põhjaeesti kirjakeelt. Samal ajal reformatsiooni algaastatel hakati arendama ka lõunaeesti kirjakeelt. Selle keskuseks oli. On oletatud, et see 1525 kaduma läinud hävitatud raamat, et see võis olla lõunaeestikeelne. Aga enam-vähem kindel on, et 1554 ilmus Martin Lutheri väike katekismus tõesti lõunaeesti keeles. Seal oli katekismus kuusk Stahli ja ei seejärelsõna selle tõlkija, eks. Arvatavasti Tartu Jaani eesti koguduse pastor Franz rite ja laulud oli vist tõlkinud Võnnu pastori Johann Snell. Ja sellest raamatust oli vähemalt üks eksemplar 18. sajandi keskpaiku veel alles. Hiljem temast teateid ei ole, nii et keeleliselt teda tänapäeval uurida ei saa. Mida ta endast üldse kujutas. Üks seitsmeteistkümnenda sajandi keele arendaja Adrian Virginias on kritiseerinud selle mittekeelt väitnud, et see on saksapärane, aga midagi lähemalt ja täpsemalt on praegu raske tagantjärele öelda. Liivi sõja tulemusel läks teatavasti Lõuna-Eesti Poola riigi koosseisu. Ja 18. sajandi viimasel veerandil tuli seal tagasi siis katoliku kirik. Seda vaata ka ühe osana üle euroopalisest vastureformatsiooni liikumisest millega katoliku kirik püüdis luteri usku tõrjuda. 1534. aastal oli teatavasti just selle eesmärk iga selle reformatsiooni tõrjumiseks loodud jesuiitide ordu kelle üheks sihiks ja oluliseks tegevussfääriks saigi rahvakeelse kiriku arendamine. Just siis vastukaaluks sellele reformatsiooni samasuunalisele katusele ja jesuiidid tulid Poola võimu ajal ja Liivimaale ja rajasid Tartus oma olulise keskuse. 1583 asutasid nad kolleegiumi või kooli ja 1585 eraldi tõlkide seminari. Tõlkide seminari. Väljend ütleb, et nad panid, panid tõesti väga olulist rõhku keelele. Nii nagu mujalgi Euroopas. Rahvakeelne õpetus oli, oli nende jaoks väga oluline. Ilmselt oli seal kolleegiumis tõlkide seminaris ka rahvuselt eestlasi, on ka selle üle, on vaieldud nende nimekujudele, et mis rahvusest inimene seal mõne nimekuju taga võib olla. Olulisem tegelikult ongi vast just see suhtumine see ometi ideoloogiliste positsioonide tagasivõitmiseks tuleb, tuleb võimalikult heas rahvakeeles inimestega rääkida. Tartu jesuiitide välja antud raamatute kohta on mitmeid andmeid. Palju neid raamatuid kokku oli, seda ei julge. Enam-vähem kindel on, et 1585 ilmus Vilniuses Tartu jesuiitide väljaandel x Tartu eestikeelne katoliku katekismus. Samasuguseid ilmusid ka läti ja leedu keeles. Aga eestikeelne paraku säilinud ei ole. Taas tuleb tunnistada, et tegelikult sellest 16. sajandi katoliiklikust ja sõitlikust eesti keelest meil mingit näidet ei ole, alles on ainult üks raamat 1622 vahetult siis enne seda Weekotalisatsiooni aja lõppu ilmunud raamat parva väike käsiraamat Liivimaa preestritele. Ja on siis põhikojalt, ladinakeelne tekst sisaldab liturgia teksti ja palveid ja selgitavaid juhatasid preestritele. Ja sinna teksti on lisatud pöördumised koguduse liikmete poole ja koguduse liikmete oodatavad või ettenähtud vastused läti, tartu, eesti, poola ja saksa keeles. Agenda parva keelt on tohutult paljukiidetud ja selle põhjal väidetakse üldiselt, et ütleme, selle, selles nähakse siis tõestusmaterjal, PVC jesuiitide eesti keel oli tõesti-tõesti väga hea, palju rahvapärasem kui 16. sajandi põhjaeesti luterlik vaimulike keel. Ja ega sellele vastu vaielda ei saagi muidugi see agenda parva keel on tõesti hea, esiteks on ta väga lõunaeestipärane murdepärane. Ja ta on kindlasti palju sujuvam ja mõnusam lugeda kui ütlemise andvat kooli katekismus, aga natukene tuleb siin arvestada ka seda, et see tekstitüüp on teistsugune. Seal agenda, varas on tõesti seal dialoog, lihtsad küsimused, lihtsad vastused ja no üldiselt neid ongi lihtsam mõistetavate rahvakeelde panna, kui mingit niisugust arutlevad või või ütleme, mingit abstraktsemaid, usu tõde, kirjeldavat lauset ka nemad tõlkisid ladina keelest. Jah, siin on püütud järge ajada, aru saada, kas see on pandud ladina keelest või kuna siin on erinevad rahvakeeled, siis võib ka olla, et see eesti tekst on näiteks mõne mõne juba, sest et nende tõlgete maht on natuke erinev, päriselt ei kattu. Nii et siin on veel tegelikult ruumi natukene uurida ja näpuga järge ajada, et mida see agenda parva ikkagi endast kujutab. Aga, aga üldiselt jah, on siin siis niisugused lühikesed selged fraasid, no näiteks ristimistalituse juures ütelge Ladze nimi või abiellumisel tahad sina oma häämielega ning kindlast säänest seda n siinkohal pidi siis inimese nimi olema. Keda siin eneseEen, võta omas õiges abikaasas ja vastus on siis jumala nimel, ühesõnaga selged küsimused-vastused ja tõesti niisuguses ilusas lõunaeesti keeles natukene pikemaid, aga noh, ega ta nüüd väga väga mahukas ei ole. Nii et, et selle põhjal ja siis võiks öelda, et see sõitid eesti keel pidi väga hea olema, samas on jest jesuiitide keeles tegelikult säilinud veel kaks käsikirjalist katkendit. Kahe Tartu sõidi, Johannes on proosius Felkeri välteruse ja Laurentsius Boyeruse käsikirjad. Ja vot need on nüüd juba märksa problemaatilisemad ja selle väitega, et see lõunaeesti keel oli palju parem, nagu hästi kokku ei lähe. Felkerilt on säilinud siis meieisapalve, maarjapalve usutunnistus ja 10 käsku, needsamad kõige olulisemad tekstid, pluss veel mõned lühemad käsud ja seitsme sakramendi loetelu. Aga see üleskirjutus on üsna põhjaeestipärane ja üldse mitte eriti ladus. On oletatud, et tal oli siin kasutada mingi põhjaeestikeelne tekst ees aga igatahes see eriti ja ei, ei tõesta nüüd seda ja sõittide rahvapärasust ja teine teks Laurentsius Poiruse kirja pandud ladinakeelne palve pluss sama tekstis kreeka, rootsi, eesti, poola, saksa ja itaalia keeles. See on samuti tegelikult see eestikeelne osa on niisugune põhja-lõuna-eesti segakeel ja tegelikult äärmiselt vilets, vigane ja segane keel. Nii et see on nüüd küll öelda taas kirja pandud inimese puhul, kes tegelikult ise ei, ei osanud eesti keelt. Seitsmeteistkümnenda sajandi algusest on veel üks huvitav leid või kuidas seda nimetada Turu käsikiri. Kas soomlastega seotud kuidagi? Võib arvata jah, et selle autor on Soome tagapõhjaga, sest sealt tekstist võib võib leida soome mõjutusi. Aga, ja see turukäsikiri kuulub nende õieti ütleme sellesse eesti kirjakeele niisugusse järgmisse arengujärku, mida võiks piiritleda siis seitsmeteistkümnenda sajandi esimese poolega ütleme põhjaeesti keeles, ta kestab õieti seitsmeteistkümnenda sajandi esimesest poolest, kuni seitsmeteistkümnenda sajandi viimase veerandini on niisugune täiesti oma omaette kompaktne arengujärk, mida võiks võib-olla iseloomustada selle kõige kõige olulisema esindaja andis Stahli järgi, et see on nagu lahenry Heinrich Stahli keele valitsemisaeg. Seitsmeteistkümnes sajand võib öelda, et läheb juba hooga käima, seitsmeteistkümnes sajand läheb juba väga ka käima ja see on tõesti see aeg, kus need saad avad uurima asuda juba filoloogid, sest on säilinud tõesti teksti piisaval hulgal teksti midagi uurida, see varasem on ikka kõik pigem ajaloolaste pärusmaa, sest need tekstijupid on nii pisikesed, et et siin nagu filoloogiliselt midagi analüüsida on suhteliselt keeruline või noh, ütleme ta on juba nii põhjalikult neid ka läbi läbi analüüsitud, praeguseks, et ega sealt suurt enam midagi välja ei nõruta. Alates päris seitsmeteistkümnenda sajandi algusest Georg Mülleri jutluste ka tekstimassiivid, mis on säilinud, need on juba päris korralikud ja saab tõesti tõesti ideoloogiliselt neid uurida. Ja siis päris midagi lingvistiliselt nende tekstide keele kohta öelda. Need jutud jäävad tulevikku. Aga kas on võimalik mingil moel, et arvestades, et 16. sajandi algus oli üks väga segane aeg, kas on võimalik veel, et kuskilt veel midagi välja ilmub, midagi veel leitakse kuskilt eestikeelset? Kirjasõna no lootus sureb viimasena. Muidugi muidugi, kasvõi kui siin oli pikalt juttu sellest 1525 ilmunud raamatust, siis tasub veel korrata, et seda dokumenti, et tõesti see raamat hävitati, päriselt ei ole, võiks ju see kuskilt ilmuda välja 1554 mitte katekismus ja kõik kõik muud katekismus, mille kohta 16. sajandil mingeid niisuguseid kahtlasi viiteid on. Kõik need võivad ju kuskil olemas olla. Vähemasti mõned leheküljed neist. Raamatu kaane vahel kaane sees ja mis iganes. Tegelikult võivad nad võib-olla olemas olla isegi isegi ka päris omaette raamatutena või mingite konvoluudi osadena, lihtsalt kui nad on kuskil Euroopas laiali, kus kohapeal keegi nende vastu huvi ei tunne, siis lihtsalt võib-olla see info ei ole meieni jõudnud, mille osadena konvoluudid on need vanad köited, kuhu lihtsalt ühte köitesse pandi erinevad raamatut kokku. Ja kunagi tulevikus räägimegi siis Kristiina Rossiga ka vara protestant ohtlikest sõnadest ja sellest, kust nad pärit on, kust nad tulnud on näiteks põrgu ja kirik ja näiteks ka kõhn rätt sõna, mis oli kirjas ka vanad kooli kategiskuses. Nüüd aga saab sõna mees, kelle juurde tõesti sobiv epiteete, legendaarne Paul Ariste, keeleteadlane, polüklot, õppejõud, heliülesvõte 1963.-st aastast kirjanduslikult kolmapäevalt Kirjanike majas, kus toimus ajakirja keel ja kirjandusõhtu, kus Tartu Ülikooli professor Paul Ariste rääkis keele anekdoote. Ehk mitte nii kaugele päris ajas tagasi, kui saate lõpuosas, aga siiski päris sinnakanti jõuab Paul Ariste välja. Ja ka üks legend, mis tänaseni ringi liigub ja ikka kuulajad selle kohta pärivad, seisab ümber lükatud. Alllinnas Saksamaal oli Tartu Ülikooli tulnud professor Kruuse kes 120 aastat tagasi avaldas tähelepandava teose Ecrolivoonika Vana-Liivimaa selles teoses suhteliselt õige soojalt eestlastest ja lätlastest ja üldse ka maasse. Et Lääne-Euroopas sel ajal oli meie maakohtades Vana-Liivimaa kohta, mõnes tegi väga imelikke arvamusi, siis püüab ta oma teoses hajutada valearvamusi maa enese kohta. Üks arvamus on selline, mis Lääne-Euroopas oli olnud, et Liivimaa on niivõrd külm. Siin talvel ei ole üldse inimestel võimalust väljas käia tänaval, vaid pead istuma kasukad seljas, majades. Ütle prodesse Kruuse. Et sellist külma küll Liivimaal enam ei ole, aga arvatavasti vanal ajal on küll olnud maa tunduvalt külmem. Nimelt kui seitsmeteistkümnes sajandi algus oli üks suur lahing poolakate ja rootslaste vahel. Väinajõel lõuna pool olid poolakad põhja pool rootslased ja just enne lahingu algust temperatuur tugevasti hinges. Ja tolleaegses olukorras siis suure külmaga lahingute võinud pidada. Vastastikku sõimati teineteist üle jõe. Poolakad nägid, kuidas rootslaste suu liikus. Rootslasest nägid, kuidas poolakate suu liikus, aga üldse mingisugust häältega heli olnud kuulda. Hääled olid jõe kohal kinni külmunud. Kui siis mõne habras sulailm tuli, oli keskVäina jõge suus sõna madin lahti laenud. Ütleb professor Kruuse selle kohta, et see on arvatavasti selle Riia kodanikukroonikakirjutaja eksitus või mingi valeinformatsioon ei ole siis kustutanud, nii massiliselt võisid või seal kinni külma jõe kohal page tääl võib kinni külmuda, see on küll võimalik. Nimelt on üks mõisahärra rääkinud temale, kes seal talvel külma ajaga postihobustega sõitnud. Enne kui postipoiss jõudis postijaama, oli ta kõvasti pasunat puhunud. Mingisugust heli on kuulda olnud, kui jagas Postisarv oli pandud postimaja seinale ja, ja seal ära sulanud seal siis oli tükk vägevalt pasun veel puudutanud postimaja seinale. Meie tänapäeval muidugi seda meelsasti ei usu, et hääl või heli võib kinni külmuda. Aga ma usun, et vist no ütleme, 90 protsenti meie hulgast usub siiski ühte asja, et see tõesti on olnud nimelt, et kunagi oli Itaalias olnud keeltevõistlus, kus eesti keel on saanud teise auhinna. Ja selle lausega sõida tasa üle silla harilikult hääldada, siis eestipäraselt peenemaks teha seal ausalt, mida üks mõisnik olevat ütelnud oma kutsarile ja siis pärast komisjoni liikmed kuulnud seda lauset eestikeelne määrata. Teine auhind. Esmakordselt on trükitud see juhtum meie teaduslikus Kirjanduses juba 1818. Ei ole ilmaski veel maailmas keelevõistlust olnud ja ei ole ilmaski eesti keel võtnud osa ühestki keelevõistlusest. Oleme siin nüüd maininud keele olemuse kohta kohta midagi. Aga peatume ka sellel, mida keele abil võib saada. Keel on väga vaher. Ja keel on ka naljandis äärmiselt terav. Kes meist ei tunneks August Kitzbergi mada muru ja tema riisi tütart Knix Marichen? Nimelt meie vanem kirjandus on õige sageli kasutanud keele fakt ära võitluses kadakluse vastu. Ja kui oleks kirjutanud mingi artikli või mingisuguse uurimuse katakse kohta Kitzberg ei oleks ta seda saavutanud, mis oma siis külajuttudes madam muru ja tema ristitütar ja need on kirjanduslikud keelaned. Aga kui panna, et rahvasuus eritus Kadatluse vastu kõneleme, sest Põldsama peenest perenaisest ja tema tütrest, kes sõnagi saksa keelt ei osanud, kistaga meelsasti tahtsid saksa keelt rääkida. Ja rääkisid omavahel, eks sinna majja oli tulnud kosilane. Perenaine pani soolaliha pannile, lõi muna peale, saatis tütre, aita piima tooma. Vahepeal õnnetus juhtunud ja hiir oli piimapütti laenud. Tütar lõikas saksa keeles. Ole aida uksed, mamma kiiren, piinlen, pütne. Emale aus, vastan. Visvassaaenn vis, fassaa, viska vastuseid. Arusaamatusi tekib võõrkeele kõnelejatega. On inimesele see omapära, et ta püüab oma keelevaral seletada võõraid sõnu, mida ta ei ole varem kuulnud. Seda me teeme üsna sageli, isegi. Meil on siin kirjas muuseumirahvas täna esinemas. Kirjandusmuuseumis oli kaua aega üks vana tore koristaja, kellele ühe kirjandusmuuseumi osakonna nimetus kuidagi meelde jäänud. See oli bibliograaf Sophie Osakaal. Ta nimetas seda alati südamerahuga. Piibu krahvi osakond. Meie Põhja-Eesti rannikurahvas vedas Soome. Vahel juttu nagu ikka, tuleb nüüd perekonna ja muu kohta üht-teist küsida. Soomlane oli küsinud siis eestlase käest. Algus sinule, sinule lapsiiagi. Aa no kuninga palju Laan üks tütar, väiüksi tüder no olgu silla sulanen, Soomegi sulam, peigmees, kas seal on ka peeglist olemas? Eestlane vastane rahuga suvel on kaks talderit. Tol ajal, kui ma noori üliõpilane läksin ülikooli, oli mitmeid õppejõude, kes olid kuulsad õpetlased, kes aga ilmaski olnud varem loenguid eesti keeles pidanud. Üks selliseid mehi oli endine Harkovi Ülikooli professor Roman Gutmann, kes tuli prantsuse bioloogiaprofessoriks. Tartu Ülikooli. Rääkis eesti keelt, aga sellist eesti keelt, nagu ta oma naisega rääkis, saama maja tiine koduli. Räägingi eestlane, Harkovis olnud. Professor Gutmanniku surmani ei suutnud ükski inimene selgeks teha, mis on mees, mis on naismis on isane ja mis uni. Ema. Ta ütles jälle kindlalt naisSparta meespark. Kui aga üks naisüliõpilane ei teadnud kes oli iisis Egiptuse jumalanna, lõi professor Kurtnal käed. Armas laps, kas teed ja solisse kuuluse egiptuse emale? SÕNA erand neologis uus sõna veel, mida vanemad inimesed ei tarvitanud, said nooremate sõna- ja vanemad inimesed tarvitasid saksa tõlge laenu välja võtta. Saksa Aasname tõlge, professor Gutman oli ära unustanud selle täpselt, kuidas Eesti, kes on, kui oma surmani tarvitas ta omapärast sõna loengul, mida keegi talle parandanud, siis olid nagu tema tunnus. Vorm on üks grammatiline välja Häide. Eks ole sõna see, mis seob ja sõna on see, mis päästab. Ja sõna on see, mida mitmekülgselt saab kõige paremini ära kasutada. Nii ühiskondlikult, kirjanduslikult kui ka teistele ja tuju tehes. Paul Ariste aastal 1963 Kirjanike Majas Tallinnas Kristiina Ross, 2011. aastal vikerraadios Tallinnas rääkisid eesti keelest Kuulmiseni nädala pärast.