Tuleval reedel ja laupäeval tähistatakse Eesti džässi seitsmekümnendat aastapäeva üritustega, mille hulgas on rahvusvaheline konverents ja suur kontsert. Käesolevasse saatesse on nopitud sel puhul mõningaid sõnalisi muusikalisi seiku. Minevikust. Ajalooline on juba praegu kõlav avapala Uno Naissoo improvisatsioon eesti teemal ja seda seetõttu, et see oli esimene ja võimalik, et seniga viimane eesti džässipala, mis on kõlanud Londonis BBC saates mängis seda Pruus tööneri orkester. Lindistus on tehtud ringhäälingu otse saatest kesklainel, olles seega kaugel tehnilisest täiuslikkusest. Alustagem niisiis algusest. 1925. aastal hakkas esimene džässorkester Merfi bänd mängima Tallinnas Raekoja platsil asunud keldrikohvikus marssell. Seni juhumängudega tegelenud väikesest orkestrist sai seega elukutseline kollektiiv ja see annabki meile põhjuse kõnelda täna mainitud tähtpäevast Eesti elukutselise džässi 70.-st aastapäevast. Möffi bändi eesotsas olid algusest peale trummar Kurtz Ruubel ja pianist Panso mängija konstant Impaalse kuulakem kõigepealt, mida sellest ajast on meenutanud kaugel Austraalia mullas, puhkab Kurtz troobel. Tuli altsaksofoni ja klarnetit juurde minu onupoeg Sheen Hallas tenorsaksofoni Rolf seisval riiulil ning endine Vene sõjaväe orkestri trompetimängijat Sahharov trump pütil. Mina muretsesin spiraatselt uusi nuuti. Sain tuttavaks inglise kaubalaeva Baltabury tüürimehega, kes iga kord Tallinna tulles mulle pataka. Tänapäevane kuulaja ei suuda kujutleda, kuidas sai mingi primitiivse kristalldetektoriga kuulata Londonit aga ometi seda testi hoolimata viletsast vastuvõtust. Kui kõne all on aasta 1925 ja kõlas nimi Savo Joafjans, siis kuulakem. Mis laadi selle orkestrimuusika tollal oli püüdise meie mürschi bänd sellelt šnitti võtta. Üks selle suve suurimaid hitte oli päri Äksti taina, mida sa või Orphyans mängis nõnda. Võime vaid kujutleda, kuidas meie džässi algatajad istusid, kõrvaklapid peas ja otsisid traadi tükikesega kristallilt üle kogu Euroopa tulevaid helisid kuulatama edasi, mida jutustab Kursruubel bändi elukutseliseks saamisest ja orkestri edasisest käekäigust. 1925. aastal sügisel Värnhart leer. Mina pakkusin temale trühvlibändi, ta oli kohe nõus, nii saime ameti elukutseliseks. Meie esinemine ümarsellis oli väga viljarikas, saime väga kuulsaks ja kohvik oli alati puupüsti täis alkohoolseid jooke siis seal ei olnud. Rätsep Johanssoni käest loomulikult järelmaksuga õnnetu kombul läksime kohviku omanikuga ja tema isaga kõvasti raksu. Meil ei olnud kirjaliku kontakti, nii et lahkusime paugupealt kell kuus peale lõunat. Omaniku isa karjus meile veel trepil järele, naa. Külm, me vaatame, kes neid ookeangutel kinni maksab. Läksime köik minu juure. Mina elasin siis Estonia puiesteel number 13, seal pidasime nõu, aga otseselt ei tulnud. Samas vahejuhtumist rääkis mulle ka konstant Impaalse. Et mõlema muusiku mälestused pisiasjus ei ühti, on loomulik, kuna sündmusest Ta oli möödunud juba üle poole sajandi. Märgin, et Kunna oli kurts troobli hüüdnimi ja tollal tuli asju ajada ka saksa keeles. Ja sealsamas läksin muusikuse, tellisin kohe välja, võtsime seal järelmaksu peale, siis sai seal töö. Sopransaksofon ja aga siis oli juba selle Victor pätsu ait oli meil soprani seeme. Nagu siit kuulsime, jätkus möffi bändi tegevus 1926. aastal Estonia valges saalis. Nooruslik seiklusjanu viisaga orkestri 1928. aastal Saksamaale tööle. Mängiti Berliini korpusi Rostocki ja Dresdeni lokaalides põgenedes sealse muusikute ametiühingu eest, mis ikka ja jälle avastas, et kuskil mängivad ilma tööloata eesti muusikud. Kuna vähemalt kolmel pillimehel Kurts troobelil, Viktor kompeljak konstant Impaalsel, kelle nimi tollal oli Paulson oli suus laitmatu saksa keel ja ka nimedest ei osatud järeldusi teha. Läks korda ühest linnast lahkumise järel järgmises, kohe uus leping teha mänguoskuse poolest Toldiaga igati Saksamaa nõuete tasemel. Sügisel asuti uuesti tööle Estonia valges saalis, kust juba varem oli tehtud regulaarseid ringhäälinguülekandeid. Hoogustus ka heliplaatide tegemine, neid jõudis mürghi bänd teha 40 ringis. Kahjuks plaadistati tollaseid turu nõudeid arvestades ainult rahvalikku muusikat, valss ja palkasid mitte valge saali tantsurepertuaari, mida praegu oleks huvitav kuulata. Siiski õnnestus Victor kompel pulkade arranžeeringus vahel näpuotsaga džässi sugemeid poetada. Muidugi tollase Euroopa arusaamale vastavalt. Toon siinkohal paar näidet Viktor kompe arranžeeringuid ja oma loomingust, paludes ette vabandust vananenud plaatide kehva kvaliteedi pärast. Kõigepealt katkenud rahvalikust polkast hõissa poisid. Kuuldud pala oli salvestatud firmale His Masters Voice s 1928. aastal. Mürghi bändi plaadistustest rääkis konstant Impaalse järgmist. Plaadi sai tollane solvang, käisime isegi Helsingis mängimas kui siin ja siis mases võisi mehed olid Helsingis üles võtmas, siis kõik need hambad sõitsime Helsingisse, olin kolm-neli päeva seal. Tegime plaati, siis seal ja siis. Siin mainitud süda tuksub plaadistati 1930. aastal firmale Uudeon. Selles parason Viktor kompe juba julgemini sünkoop ja muid efekte kasutanud. Victor kompe oli esimene, kes hakkas rääkima sellest, et Eesti levimuusika peaks olema eestipärane. Ta käis rahvaviise korjamas ja andis neid oma seades välja. Seda oma põhimõtet rakendas ta rahvalike viiside arranžeeringutes. Originaalloomingusse õnnestus see vähem. 1928. aasta juunis firmale Kalambia tehtud plaadil on Victor kompe fox mälestus kahjuks märgitud tollal tihti plaatidele lauljanimi. Konstant Impaalse meenutustes oli üks mürghi bändi pooldajad, tollane Estonia dirigent Raimund Kull. Falco Glockil oli kull, seal päevane etendus lõppes. Peale selle tõi ta tuli ta kindlasti kahe kahe kolme tantsurühmast tütarlapsega. Kui number oli defelliti bimbam bulla, väitan valge kulla hulla sellistel puhkudel alati. Ma olen kuidagi ikka vastupidi, ikka vastupidi, tal läheb hästi. Aga kes teda sinna meile Baiba klappidele tassis, tema tütred? Marsi bänd lagunes 1929. aasta sügisel, kui Kurts troobel enam ajapikendust ei saanud ja mereväkke aega teenima läks. Lahkus konstant Impaalse kompe organiseeris uue orkestri Estonia taan Sookestra, mis jäi mängima valgesse saali. 1931. aastal läks aga ajateenistusest vabanenud stroobel oma vastasutatud orkestriga mängima uude restorani. Dancing palas. Glooria, mis praegu kannab Astoria nime. Kuni 30.-te aastate lõpuni, konkureerisid vahel parima restorani orkestri nimele Kurts droomeli ja John pori orkester. Viimast on võimalik kuulata rajal tehtud plaatidelt. Stroomi orkestrist on aga säilinud vaid 12 amatöörplaatidele salvestatud pala mida raadiotehnik Alex rähn tegi lihtsalt oma aparatuuri proovi miseks. Õnneks jäid need plaadid orkestri trump petisti Robert Tavase kätte, kes nad mulle edasi andis. Kahju muidugi, et plaadid on tehtud orkestri tegevuse algperioodil 1933. aastal. Millal polnud veel saavutatud hilisemat taset. Kuid ikkagi on meil võimalik aimu saada, mida ja kuidas tollal Eestis mängiti. Kuulakem niisiis mõnda neist plaatidest kõigepealt tundmatu autori fox, kui teaksin sõna armust suurema mida laulab Kurtz troodel. Erilist huvi paelub Robert Tavase kena improvisatsiooniline trompetisoolojaak klaverisoolo Priit Veebenilt. Mainitud plaatidel on ainsana säilinud üksikuid kilde Priit veepillimängust mis muidugi ei anna mingit pilti tema suurepärasest pianismist, mida üsna vähesed veel mäletavad. Meloodiliselt tenorsaksofonisoolot mängib selles palas Adolf Eller, kes praegu elab Austraalias oma venda. Voldemar Elleri tuntakse Eestis kunstnikuna. Huvipakkuv on ka pala Orpheus põrgus milles kurt stroobel imiteerib Paul pinnad. Ka siin on eriti särav Robert Tavase trompetimäng. Vängid Kursruubele tema põrguorkester helivõtte Alex Rähni Viiendal novembril 1932. aastal Tal kirjutas rahvaleht, et lööklauludega on saamas Ameerika Foxtrot üks suvila Piccolo ning saa Sars hambergi. Fox. Moonaajakirjanik lisab mõlemad lööklaulud pühitsevad oma võidukäiku praegu läbi terve Euroopa ja kahtlemata laulab neid varsti igaüks meilgi. Mainitud lauludest teine muna külas küll varsti lauset tänavanurkadel. Esimese aga leiame ühelt kõnealuselt kunstroobeli orkestri plaadilt. Laulab vabal trio koosseisus Kurtz troobel, Adolf Eller ja Eduard Kurt. Viimane mängib kaukariini soolosid paar soolukest mängib Priit veebel klaveril. Plaat oli kaunis kõvasti kahjustatud, aga mingi mulje siiski annab. 1936. aastal tuli Priit veebel mõttele korraldada Estonia kontserdisaalis džässikontsert. See oli tolle aja kohta väga julge mõte. Meenutagem, et John Hammondi korraldatud ajaloolised džässikontserdid New Yorgi kaarnegi hoolis leidsid aset hiljem, 1938. ja 39. aastal. Priit veebel orkestreeri koguga spetsiaalselt moodustatud suurele orkestrile, kus mängisid pillimehed Kurtz troobeli ja John pori orkestris diamujalt. Peab ütlema, et tegemist oli küll rohkem estraadi kui džässikontserdiga, kuid tollane publik seda pahaks ei pannud. Kava suurematest numbritest olgu märgitud Priit veebelile seatud popuriid filmidest, lööklauludest valssidest. Kavas oli ka üks Tiiu targa mad tango, mida laulis Artur Rinne. Pärast imestas kriitik Eduard Visnapuu, et üldse lubati särada muusikat kontserdisaali seinte vahele ja lisas. Kui juba niisugust muusikat serveeritakse vindis peadele või näiteks tantsuks, siis las ta elab omaette. Hävitava hinnangu andis aga laulusolistile kirjutades. Paistab, et A rinne sobibki enam jazzlauljaks. Pikemat aega olin arvamisel, et see kontsert on jäädavalt ajahõlma hääbunud, kuid õnneliku juhuse tõttu on siiski säilinud kaks killukest. Sellest ajaloolisest üritusest. Selgus, et Eesti kultuurfilm oli hiljem filminud lõigu Priit Veebeli pikemast parafraasist laulule lapsepõlvekodu milles soleerisid Adolf Eller tenorsaksofoni Elmar Pert klarneti Jaagurds kroobel trummidel. Teine pala sellest kontserdist säilis seetõttu, et Soome raadioreporter Margus Raudio oli kasutanud seda tehes oma reportaažid Tallinna muusikaelust. Mäletan, et kuulasin kontserdiülekannet raadiost ja meelde on jäänud millegipärast just see parafraas lapsepõlvekodust. Arvatavasti tehti tollal ülekandest ka niinimetatud pehmeid plaate, mis põlesid koos kogu riigi ringhäälingu fonoteegiga. Tallinna pommitamisel 1944. aasta märtsis säilis niisiis vaid see ainuke Soome sattunud pala mille umbes 50 aastat hiljem sealse fonoteegi direktori Pekka kroonovi käest koopiana tagasi saime. Ala on hooldatud Donaldson infoks. Sind laulab kurss traavel. Lühike klaverisoolo Valter Rootsilt. Muidugi on tohutult kahju, et säilinud pole köshini kuulus rapsoodia, mida kontserdil esitas klaverisolistina Priit veebel. Aga nii see juba kord on, et helisid meie muusika minevikust tuleb lihtsalt kildhaaval kokku koguda. Üks ansambel Six Swingers, mis oli 30.-te aastate lõpul meie esimene improviseerin. Grupp on säilinud mitte ajas vaid 30 aastat hiljem tehtud salvestistena. Millal kõik muusikud veel elasid ja televisioonile ühe saate jaoks originaal koosseisus mõned palad mängisid. Järgnev ongi üks neist paladest. Kipsi metsik jooks mängib Six Swingers koosseisus Herbert kulm klarnet, Uno Elts vibrafon, Uno Tambre klaver, Viktorignaatias, kontrabass, Elmar Kruus trummid. Ansambli kuues liige, viiuldaja Enn kant, vere selles palas kaasa ei mänginud. Arusaadavatel põhjustel pole sõja ajast säilinud peaaegu midagi enne sõda silmapaistvalt head bigbändi kuldne seitse juhatanud klarnet Istanzbeek üritas korraldada veel ühtsassi kontserti pärast 1941. aasta veebruaris antud kontserti. Kuid katse ei õnnestunud, sest Saksa võimud nägid džässis alaväärtuslikku rassimuusikat. Sellegipoolest mängiti džässi ja palu autoreid ja pealkirju, muutes Tallinnas kinos modern tegutsevas varietees plaatsa rindetruppides ja isegi raadios. Nii mäletan ühtnõuna saadet ansamblilt, kus mängisid trummar Erich Kõlar, kontrabassist Kaljo Hollas, kitarrist Vallo Järvi. Ja kui mälu ei peta, siis ka Arne Oidi vend Viktor, kelle akordion Aarne pillimehe teele juhatas. See jäi nimelt vennast siia maha. Mingeid salvestisi aga ei tehtud. Meenub küll, et Aarne Viisimaavanem poeg Uuno, kes oli päris korralik džässipianist tegi kodus röntgenivõtetele amatöör plaadistusi. Neid tegi ka Leo Tauts. Kuid nüüd on juba lausa lootusetu neid leida, kuigi midagi veel kuskil ollagi. Juhuslikult jõudis Eesti raadiosse üks salvestis Leningradist, mille arvatavasti 1943. aastal tegi Eesti riiklike kunstiansamblite džässorkester mida juhatas Rostislav mürk kuuluv ja kus mängis teiste hulgas trompetis Richard Mölder hilisem filharmoonia orkestri juht. Kairit mängis Boris Kõrver, kes on ka järgneva pala autor. See on rahvaviisi, Jaan läks jaanitulele, sässinik, seade, klarneti soolot mängib Jaan Cornell. Eesti riiklike kunstiansamblite džässorkestri läks pea kogu koosseisus 1944. aasta lõpul üleriiklikku filharmooniasse kust seda hakkas juhatama Vladimir Sappoosninud. Orkestrist lahkujate hulgas oli Boris Kõrver, kes asus õppima konservatooriumis. Kuna orkester oli pea kogu aeg ringreisidel, siis oleks õppimine osutunud võimatu. Üks uued jõud orkestri solid, pianistid Gennadi Bodelskija, Voldemar Tammel. Viimane oli ka arranžeerija. Saksofonigrupis oli Uudo Kallas Reformierakonna juhi Siim Kallase isa. Sellelt orkestrilt on säilinud üsna mitu salvestist. Osa neist on aga kahjuks Venemaale jäänud, kust neid praegu kätte saada on keeruline. Siinkohal saan siiski tutvustada EDI Sooteri pala veni Railse geen, millele orkestris pandi uus Pealkiri varjude tants. See lindistati 1945. aastal. Paaris kohas on kuulda Richard Mölderi säravat trompetitooni. Trummide taga oli erist kiirats. Saksofoni koorus kõlab päris kenasti, kuid teema sünkopeerimine ei vasta enam tollasele stiilile. Järgmine pala kujutab endast mõistatust, see tuli siia koos eelmisega ja võib oletada, et ka selle on salvestanud filharmoonia orkester. Aga keegi pole suutnud tuvastada laulja nime filharmoonia orkestris laulsid tollal dirigent Vladimir Sappoosin ise ja Emanuel mulla. Kuid kumbki selle häälega kokku ei sobi. Kui mõnel lugupeetud kuulajal on nii-öelda täiendavaid ettepanekuid, oleks väga huvitav neid kuulda. Siin aga mainitud pala Mesinädalad taevastes kõrgustes. 1945. aastal sain mängima Eesti raadio džässorkestrisse, kus tollal oli lausa ajalooline koosseis. PÖFFi bändi asutajaliige Konstantin pahalse mängis kitarri akordioni, Kurtz troobele, orkestris olid mänginud Paalse kontrabassist Kaarel Maarand ja viiuldaja Eduard Kurt. John poriorkestrist olid trompetis Erich kitse mets, trombunnist Guido Neeme ja viiuldaja Friedrich Kaasik, kes ka postipoisi ja Mulgimaa Eesti rahvale tuttavaks oli laulnud. Seks vingersi mängijaid olid kohal Elmar Kruus, Herbert kulm ja Viktorignaatia Kuldse seitsme eri koosseisudest Ülo ja Lembit, Raudmäe, Helmut Orusaar ja endale annus kolmandat trompetit mängis Enno lehis, kes kõik noodid täis joonistas ja silmapaistvaks akva realistiks sai. Juhatas omaaegse möipersi juht Rostislav Mer kuulab, nii et seltskond oli äärmiselt huvitav. Jällegi peab ütlema, et tollest varasest perioodist on väga vähe linte. Alles üks, mida siinkohal kuulete, on Benny Goodmani Music hoole räägi. Suurem osa siin kuuldud paladest lisaks veel palju muudki on eesti džässi juubeliväljaandena ilmuval topelt laserplaadil mille esimene plaat hõlmab ajalugu, teine tänapäeva. Loodetavasti on see müügil seitsmeteistkümnendale 18 10. novembril Hotell Olümpias toimuval juubelikonverentsil ja kontserdil. Tänaseks jäänud ajal meenutan veel üht kollektiivi, kus mul oli rõõm koos omavanustega mängida. Selliseks teeb trütmikud trummidel Erich Kõlar kitarril, Vallo Järvi akordionil Arne Oit kontrabassil Uno Naissoo klaveril Gennadi Bodelski. Õnnekombel on säilinud Vallo Järvi suurepärane kitarrisoolo Jerzy panis. Kuuldud ansambel oli koosnevas 1947 kuni 1949. Selle aja sisse langes džässivastane kampaania nõukogude liidus ja põlu alla langesid ka niisugused tantsud nagu Foxtrot, tango ja inglisvalss. Neid püüti asendada niinimetatud ballitantsudega Badezbani, Krakov jakki ja teiste ammu moest läinud hüplemistega, millel oli see suur eelis, et neid ei tantsitud. Läänis ei hakatud neid kõigest hoolimata tantsima ka Eestis. Kuid meie sextetmis mängis kolm korda nädalas Sakala tänavas töötava rahvakultuurihoones tantsuks ja andis ka kontserte. Ei näinud enam perspektiivi edasiseks tegevuseks. Surutisele eelnenud suhteliselt vaba aega meenutades lõpetan ühe sõna tõsises mõttes prügikastist leitud helilindiga mis sai tehtud raadio otsesaatest vist 1948. aastal. Lint katkeb poole pealt ja ma võiksin selle Gennadi Bowinski soolot maha hajutada, kuid jäägu ta sümboliseerima džässi katkemist vähemalt seitsmeks aastaks.