Tere eetris on teatrimagasin stuudios Pille-Riin Purje. Täna räägime Vanemuise teatri uue hooaja avalavastusest. Laupäeval, 16. septembril esietendus Vanemuise suures majas eleegiline komöödia Tom shows. Žanri määratlus justkui üllatav, aga väga täpne. Henry Fielding romaanist on lavavariandi kirjutanud Osvald Tooming lavastaja Jaan Tooming. Oluline osal kujundusel, eriti erinevate epohhide kostüümides kunstnik eestigitus. Avaras lavaruumis kõlavad Tõnis Mägi laulud Jaan Toominga sõnadele. Lugu on armastusest, universumis või universaalsest armastusest. Ja juba on toominga lavastus äratamas eriarvamusi. Margus Kasterpalu kirjutas eilses Postimehes, et ei leidnud ses lavastuses üles inimese sisekosmost. Mulle tundub see seisukoht nimme lavastuse mängureeglitest mööda vaatav. Minule meeldis lavastuse vaatepunkt, noored aega läbistavad armsama otsingud mõjusid heledatoonilise, humoorika ja rahustava inimliku rännakuna ja ka toominga käekirjale nii ainuomane kõiksuse finaal jäänud, olemata selle saladust ja tähendust, otsin endamisi edasi. Tomzeonzi teatritekst oli Jaan Toominga portfellis juba aastal 1976 seega legendaarsel põrgupõhja uue vanapagana aastal. Lavale jõudis ta siis nüüd kindlasti teisena leebemana võib-olla naiivsemana rahu meelsemana kui 24 aastat tagasi. Imelikult lühike on ju see ajavahemik, aga samas hõlmab nii palju ja usun, et Jaan toominga lavastuste puhul on iga vaataja jaoks oluline ka see, kui kaua keegi tema lavastuste maailmaga kas käinud on. Tom tšõutsist räägivad saates põline toominga näitleja Lembit Eelmäe ja vaatajate poolelt Sven Karja. Kõnelused on lindistatud vahetult pärast laupäevast esietendust. Sõna saab Sven Karja. On sellel lavastusel üks selline eriline joon või omadus, mida, mida eesti teater praegune Eesti teater nagu väldib või, või ka kardab see on siis midagi sellist, mida võib nimetada selgelt loetavaks kontseptsiooniks või või sõnumiks. Ja kardetakse seda vist vist kuidagi siis põhjusel, et et kardetakse olla kuidagi primitiivne või, või, või lihtsameelne aga, aga samas mitte ainult kriitikud, vaid, vaid ka nii mitmedki sagedasemad teatrikäijad on juba tulnud niisugust teatavat väsimust sellest, et, et kõik lavastused kipuvad olema. Valitseb selline üleüldine, niisugune hämarus või tohutu püüd olla olla mitmetähenduslik, ehk siis ka lõpuks juba kokku kõige tähenduslik, et ei saa enam aru, mille poolt mille vastu üks või teine lavastaja on, millest üldse käib jutt või no kõige üldisemalt öeldes, mida on tahetud öelda. Ja, ja siin on nüüd küll olemuseks lavastus, kus vist ei ei ole vaja eriti suurt teatrikunstikogemust. Et võib üsna eksimatult öelda, millest räägitakse, mida meile tahetakse öelda. Ja kui nüüd ka üldse seda sellist sõnumit või, või sellist kontseptsiooni kontseptsiooni esinemiselt seda lavastust millegagi võrrelda, siis varasema Jaan Toominga ühelt poolt ja, ja võib-olla ka siis võib-olla mõnevõrra üllatuslikult näiteks Merle Karusooga, kellel, kellel ka alati see sõnum on, on olemas olnud. Aga kui nüüd karusoo ja toominga just hilisperioodi lavastuste sõnum on, on noh, ei tahaks öelda nüüd kuidagi depressiivne või, või lausa pessimistlik, aga siiski mingisugustele valupunktidele osutav ja näita, et maailmas on midagi valesti ja ühiskonnas on teatud teatud häireid, teatud ebakõlasid. Siis see lavastus, mida on ka kõik pealtvaatajad seni öelnud, räägib niisugusest millestki heast ülemast puhtast. Lootust ja hingepide andvast ja nüüd see kontseptsioon ise või või see idee, mille, mille põhjal ta nüüd või struktuur, kuidas ta nüüd kokku on saanud? Võib ju niimoodi ümber rääkides tunduda ka mõnevõrra mõnevõrra primitiivne või, või otsitud või kuidagi kasutatud, et et siis žanriliselt rännak läbi aja tähendab Tom Johnson ei, ei ole seekord mitte seal 18.-st sajandist, kus ta on loodud, vaid, vaid ta liigub ürgajast kuni kuni tänapäeva isegi juba viitega, siis tulevastele tulevastel aegadel, et see mõte iseenesest ei ole tõesti midagi ju väga ootamatult, sest sest näiteks Vanemuise repertuaaris täiesti juhuslikult on praegu näiteks Mozarti ooper Cosi fan tutte mille on lavastanud saksa lavastaja Stefan her, Haim, kus muuseas kasvatatakse täpselt täpselt sama võtet, et isegi isegi on siis lausa kaks, kaks lugu meil meil sellistena kavas ja siis siis tegelikult see ei ole ka päris päris lihtsalt selline plaaniline võtta, sest need assotsiatsioonide ahelad, mis, mis saalis käivituvad, on, on tegelikult tegelikult päris päris mahukad ja on seda mõtteruumi, kuhu neid, kuhu neid edasi joonistada on, on küllaltki palju. Ja isegi on tõeliselt tõeliselt üllatav näiteks saalis jälgida, et kuidas need erinevad ajastud siis ka vastavad oma vastavates formatsioonides, kuidas nad, kuidas nad hakkavad suhestuma või kaasa rääkima, kuidas need need haakumise äkki tekivad, kui näiteks ürgajal alguses äkki räägitakse mingist inimeseloom astumisest ja keskajal äkki muutuvad nagu oluliseks usuküsimused ja seal 18. sajandi õukond nagu oleks seal äkki muutuvad oluliseks niukseid auküsimused ja muidugi hoopis üllatav, et see, et see lõpp tänapäev, kus, kus kõik need niisugused leidlapsed kokku saavad, hoopiski tekib, tekib paralleel niisuguse kaasaegse oli esteetikaga, et, et see ei ole kindlasti mitte selline noh, lihtsalt võtta võtta pärast või et et sellist mõtteruumi, sest mahtu see sellel lavastusel minu meelest päris palju. Ja kindlasti on, on oluline see nüüd täieõiguslike Vanemuise lastena saavad siis teha esimesed tugevad rollid, kõik kõike äsjaselt lavakunstikooli lõpetanud, nendest eraldi peaks kindlasti mainima Kersti Heinloo ja Tambet. Väga-väga tugevaid rolle ja ega ju tegelikult ei olegi nii palju lavastusi Eesti teatris, kus kus ikkagi rohkem kui 10 näitlejat saaksid, saaksid teha. Täiesti korralikud rollid ühe ühe lavastuse raames. Tom Jonesi nimiosas on Tambet Tuisk, kelle Natkes rollilahenduses nii Mauglid kui tätanjaani võiks ära tunda. Kersti Heinloo Sofia on kaunilt väärikas. Noortest mängivad kaasa veel Katrin Pärn, Andres Mähar, Janek Joost. Vanadest toominga näitlejatest Lembit Eelmäe, Ants Sander, Liis Bender, Aabeep Evald Aavik. Veel osalevad Riho Kütsari, Margus Jaanovits, Külliki Saldre, Heli Vahing ja teised. Kuulame, kuidas näeb tänast Jaan Tooming AT näitleja Lembit Eelmäe Lembit Eelmäe siin selgus praegu huvitav asi, et Jaan Toominga oli juba 76. aastal Tom Jonesi materjal olemas ja noh, see on see legendaarne põrgupõhja aasta ja teie väga olulise koostööaastat mõelda sellele praegusele hetkele ja ma lugesin ajalehest, et nagu Tooming oli justkui justkui algusaegade Tooming, et et kuidas siis selle töö kohta öelda, selle möödunud aastal. Ma ütleksin tõesti hästi ja ega ma rohkem nagu ka muud nagu oskakski, et et mulle tõesti meenusid need ajad, kui kuid me tegime neid põrgupõhja ja kauka, jumalad ja Veli Joonatan ja mina olen olnud, noh, ma ei häbene ütelda, mul on hea meel, et mina olen tema näitleja olnud. Lilian Velle randa ühes arvustuses, Helmen Toomiga, näitleja see on tõesti nii olnud ja, ja tema on minu lavastajaga, muidu ma nagu mõistan või ja, ja, ja see avad, kus see avameelselt rõõmsameelsus ja ja mis siin selle tööga praegu nagu ilmnes tema tahe ja heatahtlikkus. Ja see kõik vahepeal on olnud selliseid tumedamaid, süngemaid, haigu, nagu ta ise on ütelnud, aga nii nagu oli see tõesti kadunud jälle ja no võib Jubavast ütelda, vana hea Tooming, kihlus avaldus, milles mõtlesid. Ja mina mõistan teda, meil on palju nagu ühist elumõistmises ja maailma ja maa ja taeva, ma ütleksin. Mõistmiseks ja mõtestamiseks. Ja sellepärast mul on alati hea teha ja ja ma olen, võib niimoodi küttel, näitleja saab tööd, eks ole. Et ma olen. No kui veel kuidagi võrrelda no kas või neid samu põrgupõhjaaegu, et et see siin on ju ka mingis mõttes nagu üks üks maailma mudel, see praegune lavastusega, kui teistmoodi ta siis selles ajas oli see häving misse Jürka tegijaga nüüd kuidagi armastus ehitab kõik üles või on siin mingi vastandus või on siin mingi üks ja sama sõnum ikkagi. Ma arvan, et üks ja sama sõnum on kindlasti, aga kui me põrgupõhja tegime? Ta oli vihasem või ei, või nende nende suhete ja vastuolude kajastus ja nende mõtestamine oli sellise noh, heas mõttes agressiivsemalt loomust kõige selle seadused ja ebaõigluse ja vastu, mis seal, aga siin oli rahulikum, võib-olla oli välja kujunenud selline taltunud ja mõistvam jumal, kuna ta ise oma eluaastatega on ta edasi läinud. Aga ikkagi see armastus, armastus ja inimene selles, selles maailmas oma vastuoludega. Hoomilisusega ja nalja et ega mis avaldamata inimene on selline hästi selline mõistel oli põrgupõhjas olid need sotsiaalsed vastuolud ja need olid teravamad ja ja drastilisemalt nagu välja toodud ja ja seda oli nagu hea teha sellise sellise hea ihaga ja mängulaad, võib-olla oli ka kujundlikum ja siin on natukene selline rahulikum. Selline ta on, selline tark ja küps mees. Muidugi, võib-olla paljud vananenud mõistagade, ta tõesti haarab maailma maailma. Ja kõiksuse ja need, ega need küsimused polegi selliseid udutamise küsimused, need on inimkonda alati nagu kaasas käinud ja, ja erutanud ja vaeva ja väga, kui me ka neid ei lahjenda või ei saavuta seda või ei mõista, aga püüame püüd sinna. Ja, ja selle tunnistamine vähemalt, et see niimoodi on, et meil on selles suhtes minna minna, ma ei tea, kuhu, kuhu või kui, kui kõrgele, kui kaugele ülespoole ja seda ta sisendanud ka. Selline tema taust on hästi selline mastaapne ja globaalne universaal, ma ütleksin, kui räägime, kus vahe, võib-olla see tegevus või stseen, mida me teeme, ei tingikski seda, nii sügav. Aga ta oskab seda mõtestada ja suureks teha. Esimesed proovid olid meil hästi sellised, ma mõtlen, neid. Tomissioon seal oli, olid hästi filosoofilised ja, ja maailma mõistmine. Ja kui me läheme sellega kaasa, on ka niimoodi olnud mõni mõnedki võimeline, mis, mis mis, mis mõttes asume asja juurde või kohe niimoodi. Aga see on oluline, minul on, see olime olnud. Mul on mingisugune baas, millelt ma, millest ma lähtun või milline see on. Ta oskab anda väga suure ja isikulise ja see on oluline, seda tuleb vastu võtta ja, ja mõista. Ja ühelt poolt on ta, eks ole niisugune nagu lihtne armastuslugu, aga siis neid peidetud tähendusi on siin hästi palju, et see peaks väga erinevale publikule ütlema igaühele midagi. Me ja kindlasti jah, lugu lihtne ja armastus, oh jumal, armastas lihtne. Tuhandeid aastaid armastan, sa tead mis asisem tudi lusti ja anna suud ja sinodi kuriks. Rahval ora ütlus olin. Ta ei ole, see on kõike ja, ja see see annab mängida, see annab teha. Ja see annab sügama samuti minna. Ja kas me iialgi kunagi saame lõplikult? Vaat see on nüüd see õige või lõplik või puhas armastus. Oh ei. Ja, ja sellepärast on, on mõtisklus, ma arvan igale vaatajale, noorele ja vanale Nii kõneles Lembit Eelmäe, see põhiküsimus, kuhu me teel oleme Saptom Chouncilt endalt nagu kogemata vastuse. Kui Tom küsib teed, kas peab minema vasakule või paremale, siis enne seda ta vargsi nagu mängeldes osutab sõrmega hoopis alla ja üles otsekui olles veel ebakindel, kumb suund temale viimaks määratud on, aga samas oma õiglase ja rõõmsaloomusega vastust aimates. See ongi mõõtkava, milles Tooming eluteekonda mõtestab seekord väga sundimatult ja kergelt. Mis ei tähenda üldse, et tema tumedamaid või sarkastilise maid lavastusi eitaksin. Las olla erinevaid lähenemisi, kontrastsed toone. Lavastuse üle arutleb edasi Sven Karja. Mõtlesin ka sellele, et, et et nüüd veel selle sellesse ruumi niisuguselt puhtuselt selguselt ja, ja ma julgeks isegi öelda nagu ülemuselt tõesti täiesti ootamatult ju ju Jaan Toominga lavastus vähemalt minu jaoks päris palju haakub nädal tagasi Tallinna linnateatris välja tulnud Jaan Tätte sillaga, et see teatrihooaeg on, on isegi juba kaks, kaks sellist väga selge ütleme siis väärtuste orientatsiooniga, isikliku suhtega lavastust juba andnud, ehkki muidugi materjalidelt ju suhteliselt erinevad erinevad tööd ja lähenemised. Aga kuidas tundub Sulle, kas see, et noh, niisugune mingil määral ka harmoonia või selguse või Crystaliseerumuse vajadused on nüüd aeg kuidagi nii katki, et teater peaks andma seda selgust hinge või, või on see ajast väljakutsed? Jah, ma arvan küll jah, aga aga aga, aga eks see aeg on nagu alati natuke katki või seda, seda armooniate selgust on on ju tegelikult teatrist ikka otsitud tegelikult igasugustel aegadel ja lihtsalt öelda tahan ma ka seda, et et peaks olema kõike hämaruses niisugune peidetud peidetud sõnum, kontseptsioon on, on vist lihtsalt lihtsalt tõesti juba liigselt domineerima hakanud, ehkki noh, kindlasti kindlasti ka selles laadis on on muidugi väga väga tegijaid ja on ka kindlasti ju ju lavastajaid. Näiteks Hendrik Toom pere juunior võib-olla tuleb esimesena meelde, kus kus see niisugune lavastaja, lavastaja kadumine on, on juba nagu omaette nagu kaubamärgiks sihukeses oma etteefektiks nagu muutunud. Et, et võiks olla nagu kõike. Aga, aga, aga jah, see, see harmoonia otsing ja ja osutamine sellele, et eelkõige tuleks seda otsida vanamoeliselt väljendudes inimestevahelistest suhetest. Ehk kõige lihtsamalt öeldes siis päästeon on armastus. Et, et selle järele küll jah, on olnud igatsust jaa. Jaa. Seda on oodatud. Jaan Toominga lavastustele mõeldes võib-olla kuskil lähiminevikus siin on Nende puhul taunitud või peljatud niisugust väga intensiivset kuulutamist või mingit sõnumi raskust või siis mind võlus selles lavastuses just ka see mingi mingi kergem kergem õhustik ja, ja seal oli küllalt palju niiskust, huumorit või noh, niisuguseid hetki, kus kus justkui oleks võinud olla ratas, siis see kuidagi väga humoorikat nüanssidega väga õigeaegsete nüanssidega, jälle muutus kõik kuidagi mitmeplaanilise hakkaks see huvitavamaks, kuidas toominga lavastuste maailmas seda Tomtšeutsi. No ja, ja lisaks huumorile on, on minu meelest nagu veel tulnud juurde, eks kategoorias on iroonia. Ja, ja niisugune kõrvaltegelaste kõrval karakterite kus leebem ja kus nisugune, teravam, teravam grotesk. Et, et ta osutab natukene küll jah, mingisugusele teisenemisele puhtalt leheküljelt alustab, ei saaks öelda, et kadunud on, on mingisugune intensiivsus või jõud või see, see, mida meile Öeldakse, seda siiski tehakse küllaltki küllaltki otse ja küllaltki küllaltki ütleme siis pidulikult valkumatuna käes, et ka see ei ole nüüd kadunud, aga, aga ta on tõepoolest antud kuidagi kuidagi natukene mahedamalt natukene õrnemalt natukene peidetumalt ida, nüüd siia nüüd veel juurde igatseks on ütleme siis tõesti selle, selle kontseptsiooni või selle struktuuri nisugune, integeerivus, üllatavus, ootamatus mõnes mõttes oleks siiski enam võinud ka kajastuda nüüd kongressi tsete lavasuhete välja mõtlemises, et et oleks, oleks igatsenud, võib-olla niisugust metab koorsemat tegevust juurde võib-olla kõrvaltegelastele liinidele, mis nüüd iseloomustab niisugust Päris sellist 70.-te lõppu, toominga lavastus Vanemuises. Et, et selliseid selliseid leide oli, oli küll nüüd peategelaspaari Sophia ja Cheonzi suhetele otsitud, aga, aga noh, oli ka sellist natukesega, sellist niisugust formaalset rollis, liikumist ja tekstiandmist. Ja kuna ka kujundus on, on seekord äärmiselt selline minimalistlik, praktiliselt tühi lava ette, et ei ole ka näitleja nagu kuhugi peituda või millestki kinni haarata, siis siis jah, see on üks, üks punkt soovida jätmise punkt. Aga võib-olla siin on väike vastuolu, et seesama sõnumi selgus ja lihtsus et võib-olla see metafoorselt kujundlikum siis stiil äkki enam sellega ei haaku või, või võib-olla praegusel etapil neid 70.-te lõppu ei saagi tagasi igatseda. Nojah, aga, aga näiteks näiteks tegelaspaaris, nagu oli neid tegevuslikku, niisuguseid mängulisi, kujundlike võtteid nagu kasutatud ja, ja see nagu ei, ei tapnud seda ära, et et neid neid hetki tegelikult oleks nagu oleks nagu veel igatsenud. Noh, võib-olla nihukese näitan aga, et selline üks selline väga ootamatult seotud selline mõõgavõitlus näiteks hoopis mingisuguse ideaalse tinglikku laadi peale mindud, et ja nüüd mõtlesin veel ühele paralleelile kuhu see, kuhu see lavastus nüüd nüüd asetub või kuidas teda kuidas ta veel hakatakse vastu võtma, et et just eile Eesti televisioon alustas Inglise teleseriaali näitamist sama kirjandusteose alusel Fildingi romaani? Tom Johnsi sellist seriaali, et mis, mis siis on nüüd niisugune tüüpiline kostüümi seriaal ja selline natuke natuke Mertslikel selline hästi, hästi klassikaline ja ootuspärane. Et, et kui nüüd vaataja, kes, kes tuleb äkki teatrisse lootuses kohatasin siin seriaalist. Tuttavaid tegelasi ja, ja nad mingisuguse sama jookse esteetikaga loodab kokku puutuda või seriaali ümberjutustus teatrist, et et, et kindlasti on ta siis pisut üllatunud siin midagi muud kohates, et sõltub nüüd tema kogemusest, intelligentsist, kas ta, kas ta on suuteline suuteline nende reeglitega kohandama, mis, mida talle nüüd teatri pakub, et et selles mõttes tuleb, see on nagu päris hästi välja. Nüüd see ühekirjandust teose kesid klassikalise Kirjandusteose interpreteerimise erinevad võimalused siis mis, mis võiks olla üks, mis on ühe seriaali mänguruumi võimalused ja mida võib siin nagu teater millise üldistuse, millise haardega nagu seda nagu seda võtta. Et, et sellest on ju nii palju räägitud, et et seriaalinduses kuidagi tapab teatrit ja, ja kuidagi meelitab inimesi ära ja rikub inimeste maitset, et noh, nüüd siin on need kaks maailma tõesti väga noh, väga erinevalt nagu ühe kirjandusteose piires nagu, nagu esitatud Võiksime selle jutu lõpetada lavastuse lõpus, kerkides Jaan Toominga lavastustes on finaalid alati olnud väga olulised ja siin ka ju. Ma ei tea, kuidas, kuidas sina seda finaali vastu võtsid, aga see ei olnud ka niisugune traditsiooniline happy end nii-öelda, vaid, vaid mingi kõiksuse mõõde tuli juurde. Sa rääkisid tuleviku mingisugusest pohhuist, et kas, kas sa nägid seal niisugust asja? Tulevikuolevused juba nende armastajate ümber on või minu jaoks kuidagi see inimlapse üksildus või kuigi armastus on nüüd armastajad on teineteist leidnud, aga, aga miski neid nüüd ümbritseb määratult võimsam ja ja võib-olla ka siis. On nad üksildased selles kõiksuses. Nojah, ja võib-olla üks üks ja hakkas, siis võiks ka olla hoopis osutamine nagu alguspunktile, et kõik algab nagu otsast niisugusele igikestvusele. Ja, ja tegelikult võiks ju äkki üks tõlgendusviis hoopis sellele lavastusele võib olla ka see, et kuna kuna aeg aeg liigub ja, ja vahetuvad, vahetuvad rõivad näitlejatest seljas, siis, siis võiks ju ka mõelda seda hoopis nii et tehase ristlõige hoopis teisipidi, et me näeme hoopis seitset-kaheksat erinevat lugu, et et igas igal ajastul on keegi, keegi eksleb ja otsib ja kannatab ja ja no minu, minu üks niisugune niisugune assotsiatsioonide niidikene näiteks oli ka näiteks hoopis Hamlet. Et et ju ka Fildingi Taani on ju nimetatud ka kuidagi üleolevalt ka jällegi seebikaks või et küllaltki niisugune seiklusromaani lit natuke tühine, natukene mingisugune banaalsete võimetega selline seikluslugu, et et, et tegelikult ju ka need šveikspiris süžeed, mis ei ole ka jälle muidugi midagi uut, et, et on ju ka niisugune liikumine ühelt sündmustelt teisele, armastuselt surmale võitlusele, et mõtlesin ka sellele, et kui palju on ka tegelikult ju selles niisugust jumalikku juhust, millised teosed, millised kamakad maailmakultuurist satuvad siis missuguses, missuguses lahtrisse missugusesse kasti mis satub sinna kõrgklassika ja mis sinna, mis sinna massikultuuri alla, et, et on ju küll leida ka selles lihtsas lookeses, kuigi väga paljude pööretega, aga siiski küllaltki sellises nihukeses ludinalt ja ootuspäraselt jooksvas jooksvas faabulas kui see tõmmata mingisugusele globaalsele mõõtkavale. Et kui palju on siin neid mõtteruume, neid neid ahelaid kui tõsiselt, äkki tasuks teinekord ka pealtnäha kõige kõige tühisemale loole see igale kunstiteosele võib-olla läheneda, läheneda tõsisemalt süvenenumalt ja ja, ja ka ja pole üldse välistatud, et, et jõuda välja Millegi päris päris olemuslikuni. Jaan Toominga lavastuse finaalis meenutas küllap nimme rohmakas skulptuur sammas kesk tühja lava korraga Elmo Nüganeni Romeo ja Julia sammast, kus armastajad elust lahkuvad. Tom ja tema armsam ei leia teineteise käsi sel sambal seistes. Kas ei tähenda see, et armastus ei kuulu pjedestaalile, aga samas sisaldab ja sisendab väga keerulist hingelist vastutust? See sõnum oli minu jaoks hoopis olulisem ja sügavam kui Jaan Tätte, Jaanus Rohumaa silla armastuse kuulutus. Eks iga vaataja mõtiskleb ise edasi, sest uskuge, teater on haaravam kui kodus diivanil vaadatud seriaal. Tänases saates kõnelesid Jaan Toominga Tom Jonesi lavastusest Vanemuises Lembit Eelmäe ja Sven Karja. Küsis Pille-Riin Purje jälle kuulmiseni.