Lugupeetud kuulajad seekordses kunstiministeeriumis Kõigepealt meliseb Tartu uue Eesti kunstiajalooköiteteemadel. Ministeeriumi teises pooles olen siia kokku kutsunud väikese vestlusringi. Nimelt on kunstiministeeriumis seekord külas Jon Krismic Mooste kunsti- ja sotsiaalpraktikate keskusest Jon fail projektiruumist daamiga on jaelaiaphart servataguse muusikaürituste sarja juurest ja ühtlasi ka ist galeriist ning räägime nendega sellest, et millised on nende kogemused olnud Eestis või Tallinnas sellist omaalgatuslikku projektiruumi teha. Kuna tegemist oli kunstiministeeriumi lühikeses ajaloos erakorralise situatsiooniga, kus kogu vestlus ringu intervjuu toimus inglise keeles, siis tehnilise teadaandena veel selline info. Inglise keelne originaalvestlus on failina alla laadida ja kuulatav klassikaraadiokunstiministeeriumi kodulehelt. Ja ministeeriumi teises pooles kuulete te siis tõlgitud ja peale loetut versiooni. Mina olen maarjamürk, head kuulamist. Tere, te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen Indrek Grigor. Tänases saates stuudiokülalist ei ole sellepärast, et saada ja ise külas maalikunstnik Peeter Krossman-il tema ateljees Tartu Kunstimajas. Aga saate teemana püsib endiselt lugemisaasta, ehk siis võib-olla head kuulajad mäletavad eelmises saates, kes on juba välja kuulutatud, et on alanud Tartu heliseb, saate lugemisaasta. Aga tänane raamat, mida me siin koos Peeter Krossman, hakkame lugema Eesti kunstiajaloo värske viies köide, mis siis käsitleb Eesti kunstiajaloo perioodid 1900 kuni 1940. Nüüd, kuivõrd saateaeg on nagu piiratud ja, ja meil no sisuliselt piirangud, siis me ei käsitle tervet raamatut, vaid me valime siit oma teema välja ja selleks teemaks on nimelt maalikunst ja isegi mitte maalikunst nii väga otseselt, kuivõrd ütleme, maalijad selles raamatus paari spetsiifilise näite näol nüüd, et kuulajad ei saaks asjast valesti aru, siis see saade on mõeldud olema selline sissejuhatus natuke sellisesse laiemasse Eesti kunstiajalooköite käsitlusse, mis mul ehk õnnestub ette võtta, kui mitte tingimata Tartu möliseb saate raames, siis võib-olla mõnedes teistes meediumites, mõnel pool mujal, aga ma otsustasin avada oma nii-öelda selle raamatu ühislugemise siis maalikunstnik Peeter Grossmanniga ja maalijatega. Tere, Peeter. Tere ennem korduvalt rääkinud sellest raamatust ja me otsustasime, et me piirdume selle raamatukäsitlusel ene lambi artiklitega. Alustame artiklist, mille pealkiri on mulje maali õitseng, saateaeg on meil ainult 15 minutit ja Petteri eelnevalt nagu ka arutanud erinevaid teemasid, mille me tahaks rääkida siis me asume kohe asja kallale. Nüüd miks me valisime enne lambi just sellepärast, et ene lambi artiklid tegelevad väga konkreetselt autori ja tööga erinevalt siin kõrval olevatest näiteks mai levini võimsust Tiina Aabeli artiklitest, mis näitavad kunstnikku ja tema teost ennekõike sellises sotsiaalpoliitilises kontekstis. Nüüd miks meile enelampsi meeldib, on see mulle, on viimasel ajal enesel hakanud märksa enam huvi pakkuma konkreetsed teosed ütleme sellises ka autor kontekstis, aga ka sõltumatult autorist ikkagi selline konkreetne teosekeskne lähenemine mulle enesele, kuid kunstikriitikule ja teiselt poolt Peeter Krossman on palutud andma kommentaari sellised väga konkreetselt maalikunstniku positsioonilt. Aga et, et jällegi veel piirata omasugust käsitlust, siis me otsustasime võtta kolm konkreetset lauset ene lombi tekstidest. Ja esimene lause loeks selle ette. Ja siis me koos Petrosmoliga püüame korrutada, mida me näeme siin näiteks probleemina. Maalile on esil värvi Zuckereeriv mõju, mis võiks ahvatleda kompositsiooni pinnaliselt lahendama, kuid seadeldise esemeid või toanurka edasi andes säilitas ta alati realistlikku ruumilisuse. Nüüd ma võin kohe omalt poolt öelda, Peter, mina saan nagu aru, mida Ene lamp püüaks selle lausega öelda, et olenemata sellisest väganalivistlikust käsitlusest on siin pildil siiski noh, näiteks perspektiiv teadlikult julmalt moonutamata. Ma arvan, et ma põhimõtteliselt saan ka aru, mida on öeldud, et see mille pärast me need laused oleme nagu välja valinud ja aru ka, et seoses sellega tekib meil probleem, et me nagu rebime sellest kogu artikli kontekstist midagi sellist üksikut välja ja ja see võib tunduda tähenerimisena. Aga minu probleem olid hoolimata sellest, et ma nagu, nagu näikse aru saavat, sest räägitakse minest isegi see lause tegelikult pärsimäest ja et kui meil on eesti kunstiajalugu, kus on kokku võetud mingisuguseid kunstnikud ja nende tööd, siis mulle tundub, et sellises puhastatud tekstist võiksid need need lauset siiski rääkida konkreetselt kunstnikust ja eriti kui on olemas viited konkreetsetele töödele, et siis võiks olla natukene täpsem. Äärmiselt laialivalguv. Ja ühelt poolt ma isegi peaaegu et võiks, julgeksin ilmselt öelda, et seda lauset Me võime kasutada peaaegu et ükskõik kelle kohta. Ja et sisuliselt see lause ei tähenda midagi, et seda lauset me võime ükskõik millise maal ja ükskõik millise kunstniku kohta kasutada ja suure tõenäosusega ta kehtib. Ehk siis ei räägi tegelikult praegu pärsi meest. Ja niivõrd mahuka teose puhul, kus ma üldse ei kahtle, et see oli väga keeruline oli, oli leida neid neid lauseid siia sisse panna ja ma üldse ei ei kahtlusta, et siin on vähe tööd tehtud. Aga ikkagi tundub mulle kummaline, et, et maalin esil, värvi, sugereerima mõju, ma tean tegelikult väga vähe maale, kus see niimoodi ei ole. Ja et see värvi Zuckereeriv mõju võiks ahvatleda kompositsiooni pinnaliselt lahendama. Et selle maali pinnalisuse, mitte pinnalisusega ka minu meelest natukene selline keeruline kord, et et mulle tundub, et kirjutada olen ka ise selle lause juba kontekstist välja rebinud. Et ta ei ütle meile enam mitte midagi, et kui siin oleks võib-olla eelnev ja järgnev lause kuidagi toetaksid seda ideed, et mille poolest siis pärsimägi nagu ei lahenda seda parasjagu pinnaliselt või mis sellega üldse kaasneb, siis tal tekiks mingisugune mõte praegu seal lihtsalt suvaline lause millega me võime kirjeldada ükskõik millist maaliteost, mida üldse on maalina võimalik käsitleda ja seadeldise esemeid Donorca edasi andes säilitas alati pärsimegi realistlikkust ruumilisuse. No vabandage mind väga, siin all on kohe pilt, mida küll raadiokuulaja ei näe. Aga kui kellelgi on mingisugune väiksemgi aimdus sellest, kuidas pärsimägi maalib asend leheküljel 447 et siis realistlik ruumilisus on ka minu meelest antud kontekstis äärmiselt suhteline, et ma täpselt ei saa aru, millisest realismist me siis räägime pärsi mehe puhul. Et kui me muuhulgas saame teada, et on lapsemeelne ja, ja rabersimegi samal ajal ta veel kuidagi seotud võib olla sellise Mattisiliku maalimisega ja nii edasi, et siis seda enam tundub mulle see realistlik ruumilisus on antud kontekstis suhteliselt mõttetu fraas ei väljenda mitte midagi. Ja nüüd ja nüüd me ühe huvitava kohani, et meil on olemas veel üks kunstiajalugu, mis on kirjutatud aastal 1977. Ja leiame lause, mis tegelikult kirjeldab sedasama asja kirjeldab niimoodi, et mina kui maal ja saan aru, et räägitakse pärsimäest, räägitakse ilmselt mingisugusest hetkest mingisugustest, mõjutajatest ise lause mõjub mulle tunduvalt paremini. Aga tähendab, ma siis loen nüüd 77. aasta eesti kunstiga. Eevi pihlaku lause Karl pärsimäe kohta, mis ei ole kirjutatud ühe konkreetse töökohta, vaid iseloomustab Päsime maale üldisemalt. Aga samuti ka tegelikult Enelombi lauset pigem seostub selle ühe maaliga, sellepärast et see on lihtsalt selle maali kohal. Aga see selleks nii lauset siis ma tsiteerin. Kar pärsimäe maalidega. Ülesehituskujundi struktuur ja koloriit, mis mõnedes töödes peamiselt interjöörides piirneb naivismiga, ei muutu kunagi plakatlikuks ega pinnaliseks. Kunstniku taotluseks, mida ta ise korduvalt rõhutas, oli anda värviga ruumi ja esemeid selles. Ja kui me üritame seda analüüsida, siis tegelikult väga, väga sarnane lause, kus minu meelest on nagu info on edastatud, minuni jõuab mingi info. Ma ilmselt Eesti nõustuksid mõne õppijaga, kes on selle endale pähe õppinud ja esitab seda pärsimäe kontekstis, et ilmselt jah, et te olete nagu enam-vähem õieti aru saanud. Mulle see 77. aasta lause meeldib. Ma näen mõtet seal. Ma pean möönma, et koonid kahte lauset võrdlen siis seebi pihlakul osa. Tundub jah, nad on väga sarnased retooriliselt, aga sellesisuline väärtus tundub märksa vastuvõetavam. Hetkeks tekkis mulje, et äkki on juhtunud see, et et sedasama lauset rongi kasutatud ja siis on seda niimoodi nii-öelda moderniseeritud ja kaasajastatud. Aga kogemata on selle kaasajastamise käigus kadunud ära ka lause mõte. Ehk siis selgub huvitav tõsiasi, et kui me sõnu üksteise otsa ritta paneme, et siis tegelikult nende sõnade omavaheline järjekord ei ole ka päris juhuslik, vaid et selles peab ka valitsema teatud kord. Nii võtame nüüd siit enne lambi artiklist veel ühe lause, mis räägib pärsimäe Petseri kiriku sisevaadetest. Kiriku interjöörile kujutamisel mõjub vastandvärvide kokkupanek orientaalselt ja eksootilised. Võimalik, et Vene õigeusu ikoonide sära ja rituaali müstika puudutas sügavalt veidi lapsemeelsed kunstniku. Ja jälle me oleme saanud mingisuguse, väga kummalise lause. Nüüd üks põhjus, mille pärast täna räägitakse minu kui mooniaga, mille pärast ma üldse julgen selle koha pealt sõna võtta, on, et et mina olen täiesti kindel, et värsimegi olles Petseri kiriku interjööris ei pannud vastandvärve kokku sellepärast, et nad olid orientaalsed eksootilised selle mõju pärast, vaid sellepärast, et need värvid olid seal. Ja nüüd minu kui Maali jaoks on küsimus selles, et et pärsi mehe fenomen seisnes selles, et ta läks sinna interjööri, nägi neid värve ja suutis nendega midagi peale hakata, et see ei olnud niimoodi, et ta läks Petseri kiriku interjööri, siis vaimustus lapsemeelselt ikoonide särast ja mõtles. Ah, vaat, paneks need vastandvärvid siia kokku, et küllalt siis hakkavad lahedalt kõlama. Need värvid olid juba seal ta kindlasti viseeris neid, ta muutis neid, muutis nad nähtavamaks, võib olla nähtavamaks, kui nad olid võib-olla teistele kiriku külastajatele see, see, millega maalia tegeleb. Ta vaatab ja näeb ja fikseerib seda. Aga siit raamatust lause tekitab mulje, nagu sinna oleks tegemist olnud mingisuguse sellise teadliku vastandvärvide valikuga. Ta ei valinud neid, ta nägi neid ja see on minu, kui Maali jaoks on suur vahe, kas kas neid nähakse või kui karbersimegi oleks oma ateljee üksilduses olnud ja oma abstraktse kompositsiooni peal vastandvärve kokku panna, et siis ilmselt me räägiksime mingisugusest valikust. Ja samamoodi see vene õigeusu ikoonil särayerritooli müstika, mis sügavalt puudutas meie lapsemeelset kunstniku, see on ka selline tühi lause jälle. Et ma arvan, et ei kirjutaja ega mina ei ei tea, et kuidas selle säraga seal parasjagu oli, võib-olla mingit sära ei olnudki. Ma saan aru, et ta on tahetud nagu lugejale tekitada sellist isiklikku kontakti või et see tekst ei oleks kuiv. Aga see tekstist kuivus ära kaotada ei tähenda ilmtingimata seda, et me peaksime minema rumalaks selle käigus. Ja 77.-st aastast leiame me jälle suhteliselt sarnase lause leheküljel 175 nagu ka eelmine lauset samas lõigus lähtudes oma maalides reaalsusest, õnnestus pärsimäel säilitada ka lõpetatud töödes omapärast ja vahetut tundeerksust ja siirust millel mõnikord on kokkupuutepunkte naivistliku lapseliku tunne tusega. Klopp kordades mõistlikumalt. Ja ma saan nagu aru. Aga see võib äkki see on lihtsalt sellepärast, et ma olen selline õnnetu nõukogude aja produkt, lihtsalt et ma saan nagu sellest tolleaegsest tekstist paremini aru. Et see on ka võib-olla, et siis võib-olla oleks tulnud kuskile uue kunstiloo ette sissejuhatuse ära märkida ka nagu sünniaastad millest alates nagu on mõistlik lugeda seda teksti. Nii, võtame nüüd veel ka ühe kolmanda lause, kuhu eesti muistsele köitesse siis peatükk, noor eesti kunst, mis on samuti Ene Lambi kirjutatud lause, mis kib Konrad Mäemaastikust. Nii et see on siis lause nüüd Konrad Mäe kohta sellel leheküljel 163 uues Eesti kunsti ajaloos. Võrumaa maastikud 1916. kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aasta suvedest on kirkad, sinise värvi tuunisügavus kasvab kuni kasaritsa järves laskub mägi seni alati päikeselisest valgustatud maastikule, mari kunstniku ainult enesele hoitud teadmine saatuslikust haigusest väljendub sümbolistlik koldekstina. Siin juhtub nüüd jälle see, et mina kui maalia minus ärkab, selline teatav raev. Kui ma saan teada, et ootamatult nüüd siis 1916 tuli kirgas tore suvi, mägi kasutas siniseid toone ja enne imet laskus maastikule vari. Kes seda oleks võinud arvata, ega seda pole ennem olnud ega juhtunud. Ja nüüd selgub, et see on saatusliku haiguse eelaimdus. Enesele võidu teadmine saatuslikust haigusest, et millisest täpsemalt, et, et ma ei ole päris kindel, et kas mängi teadis midagi oma saatusliku haigusest aastal 1916, kui ta kasaritsa järve ääres maalis. Mina ilmselt umbusklik selle koha pealt. Et ma olen üldse tegelikult väga umbuskliku tiidi, hakkab maalijate puhul rääkima seda, kuidas mingisugune valgus, vari, värvilaik on seotud mingisuguse eelaimdus ega või rituaali säraga. Mul hakkab alati natukene halb. Väga võimalik, et läks lihtsalt pilve ilm. Ja tuli varija. Konrad Mägi vaatas, et näed kui tore vari, et ma olin selle ka sinna, et see kõlab nagu kurdades usutavamalt, kui see tema sügavalt endale hoitud teadmine saatuslikust haigusest tegi kasariitsa järve peale varju. Mina seda hästi ei usu. Et muidugi samal ajal see võimaldab mul oma isiklikku loomingut, võib olla täiesti uue nurga alt vaadata, et ma pean nüüd üle vaatama, et kui ma kuskil mingi sügavam sinine laik pilti tuleb, sisin ilmselt varsti haiglasse minek. Ma arvan, et järgmistel aastatel ma hoidun hoolikalt sinise värvi kasutamisest varjudoonides et olla kindel, et ma olen terve ja tugev. Sellega saateaeg tänaseks otsas. Aga ma tahaksin siia lõppu veel korra üle rõhutada, et me käsitlesime Eesti kunstiajaloost vaid ene lambi poolt kirjutatud artiklid, et me ja ei keskendunud nendele artiklitele mitte. Ja ma loodan, et keegi ei arvagi, et me tegime seda pahatahtlikkusest vaid seetõttu, et Need Justine lombi kirjutatud peatükid olid nii mulla kui Peeter krosmonile erinevatel põhjustel väga olulised ja, ja seetõttu otsustasin oma sellist põhjalikumat Eesti kunstiajaloo läbilugemist alustada just enne lambi poolt kirjutatud peatükkidest. Aitäh, et te kuulasite saadet Tartu möliseb kuulmiseni. Nüüd on kunstiministeeriumile. Hea meel tervitada oma stuudios kolme väga erineva kogemuste pagasiga kunstipraktikavedajad, et Eestis on Krisnik Johnfeil jaelaiahwert ning vestleme siis nendega, just nimelt toetudes ende pikemale või lühemaajalisele kogemusele, kuidas on Eesti kontekstis siis sellist praktikat vedada? Kõigepealt palun tutvustage seda, millega te tegelete või seda praktikat, mille initsiaatorite oleta Jaanson, küsnik Sand. Öösel Estonia Idjees. Ja olen pärit küll Ameerikast, kuid elan juba 10 aastat Euroopas ning neist kaheksa aastat olen elanud Eestis. Ole lähemalt seotud Mooste kunsti- ja sotsiaalpraktikate keskusega maks, mille juures hakkasin tegutsema praktiliselt kohe peale Eestisse saabumist. Seega juba ligi seitse aastat tagasi. Moksi juurest tegelen pea kõigega, rohkem praktiliste teemadega, kuid samas aitan arendada välja sealset programm, Mõmmi ja töötan tihedalt koos Evelyn Müürsepaga selle nimel. Moks tähistab sel aastal oma kümnendat loomingulist tegutsemisaastat, nii et pean ütlema, et tegemist on olnud tõepoolest hämmastava teekonnaga. Selline Helsingi, ka mina olen ameeriklane, kuid viimased kaks taastat olen töötanud peamiselt Soomes, projektiruumiga Tarmigan. See on alternatiivne kultuuri ja kunstiruum, mis tegutseb väljaspool Helsingis toimivat rahalist süsteemi. Sealse kunstimaailma. Armigan sai mujale sobimatute kunstiprojektide platvormiks ning teatud moel selliseks randa aluseks kogukonnaks. Praegu olen kolinud Tallinnasse sellist projektiruumi teises asukohas avama ning Tarmiga on Tallinnas seal toimuma juba järgmisel kuul ning see siin on pühendatud eelkõige kultuuri ja kunstiprojektidele. Meil on suur tähelepanuga haridusprojektidel ning alternatiivsetel hariduslikel töötubadel ja selle ettevõtmise suurem ning üldisem eesmärk võiks siis erinevate ürituste korraldamise kõrval ollagi just alternatiivsete kunstikogukondadevahelise suhtlusvõrgustiku loomine Tallinnas ja Helsingis. Ja minu ülesanne on siis hoida seda kõike tegevuses. Minu nimi on laias ja ma olen elanud Eestis, täpsemalt Tallinnas, nüüd juba üle kahe aasta. Kaks edasi hakkasin tegema alternatiivmuusika sarja servataguse muusika mille eesmärk on kaasata erinevate regioonide näiteks Soome, Venemaa, Leedu, Eesti ja nii edasi eksperimentaalmuusikuid ning teha seda üritust vähemalt korra kuus. Väljak kui sellise asjaga tegeleda, siis tekib kiiresti üha rohkem kontakte ja isegi niikaugele nendest regioonidest nagu Austraalia või Kanada, Hispaania või Prantsusmaa. Olen servataguse muusikaprojekti suutnud lülitada ka Euroopa kultuuripealinna programmi. Ja novembris toimub suurem festival. Lisaks taguse muusikale vean ka ist galeriid, mis võib-olla nüüd samas mõneks ajaks oma tegevuse peab küll peatama. Kuidas on sattunud nõnda, et te olete siia Eestisse tulnud ja hakanud teatud selliseid kunstilisi platvorme looma? Kuidas see nii on läinud? Son Krisnik. Põlvini lik symbol nagu eksponeerima, ilmselt ootavad Eestis elavad inimesed sellele küsimusele väga konkreetset ja lihtsat vastust, kuid paraku sellist ei ole olemas. Selleks ei ole vajagi mingit kindlat või loogilist põhjust, miks ma olen jäänud siia pidama. Esiti võiks öelda, et olin parasjagu turneel Euroopas olin just Ameerikast tulnud, mis mind üldse Eestiga kokku viis kuid tegelikult oli mõelnud juba enne seda, mida enesega peale hakata. Mul on isegi meeles üks väga konkreetne juhtum kui ma külastasin parasjagu Horvaatias ühte oma sõpra. Seal tekkis mul kujutlus kunstiruumist kusagil väiksemas kogukonnas, kus kunst oleks loodusele lähemal ja kus saaks ellu viia teatud sorti resideerumis. Programmi jalutades üksinda mööda rannajoont ja nähes üht tühja maja, hakkasin seda kõike enda jaoks ette kujutama juba palju konkreetsemalt. Rääkisin oma mõtetes ka sõbrale. Peagi unustasin selle kõik. Aga praktiliselt aasta pärast olin endale tookord ette kujutatud paiga üles leidnud ja see oligi Moostes maks, mis oli oma tegevusega just alustanud. Ning selles mõttes jõudsin sinna täpselt õigel ajal. Koos Eveliniga olemegi töötanud intensiivselt kogu programmi kallal ning olen suutnud pakkuda omapoolseid kontakte, mida on aja jooksul väga palju, eriti Euroopas tekkinud. Nii et siis selle asemel, et oodata, et teised aitaksid mind, leidsin, et nüüd on hoopis minul aega hakata teisi aitama ning püüdsingi pakkuda võimalust erinevateks vahetus programmideks, sündmustest arenguks ja nii edasi. Nii et võib öelda, et see oli tegelikult üllatus ja kokkusattumus ning ma olen pidevalt väga õnnelik meie tegevuse üle nende võimaluste üle, mis mul Eestis on avanenud. Juba ainuüksi Moksi tegevuspaik on väga ebatõenäoline. Tegemist on ju praktiliselt maakülaga. Sa pean tunnistama, et jättes kõrvale selle, mille olen loonud Moostes, siis tunnen siin Eesti kunstiruumis tegutsedes end endiselt ikkagi välisvaatlejana. Ta ei mõista oma tihtipeale kõike, mis ümberringi toimub ja küsin tihti kõrvalolijate arvamust. Tunnen, et tihtipeale tekitabki see palju segadust, sest inimesed arvavad, et meie, kes me siin tegutseme, oleme ainult välismaalased. Siin Moostes, aga tegelikult oli maks avatud kõigile ning me kaasama oma tegevusse pidevalt ka eesti kunstnike. Just seda ma tahaksingi rõhutada, et muuks on tegelikult tõesti avatud kõigile laiaks. Milline oleks sinu versioon sellest, miks sa oled Eestisse püsima jäänud? Ma arvan, et minu puhul pole oluline koht ise, siis oleks võinud juhtuda kus iganes, aga ma lihtsalt sattusin, siin, oleme, mul ei olnud raha, olin selle just reisimisel ära kulutanud ja ma ei tahtnud ega saanudki minna tagasi Austraaliasse, et töötada programmeerijana ja ma ei tahtnud ka ja otsida endale tööd kuskil Skypeis. Ja hakkasingi otsima uusi tegevusi, mida oma eluga peale hakata. Mõtlesin, et jään siia, hakkan organiseerima muusikaüritusi. Austraalias oli mind just ärritanud see, et mul ei olnud seal väljundit oma muusikalisele tegevusele. Ja nii ma hakkasingi mõtlema, ütleme, et kui ma ise ei saa esineda, siis katkesta võimalus teistele. Kõik minu muusika tegemise vahendid olid jäänud koju, Austraaliasse. Aga ma nägin, et praegu on siin tegutsevas palju indi bänd, eksperiment, muusikuid ja nii edasi. Aga samas puudub siinsete regioonide vahel suhtlus, kuigi kõik on nii lähedal. Koos. Ma mõtlesingi, et astun vahele ja viin kokku need bändid, keda olin kohanud näiteks Leedus, Norras ja Venemaal ja nii edasi. Hakkasin tegema uurimistööd ja koguma üha rohkem kontakte. Ning kui sa juba kortselist tegevust oled alustanud, siis ei saa enam lõpetada. Ettevõtmine hakkas ise omasoodu veerema ning sinna kõrvale on tekkinud palju igasuguseid muid võimalusi, tulebki lihtsalt need võimalused ära kasutada. Tegutsedes soomes avastasime end väga sageli Eestit külastamas ja see oli justkui teatud vabanemine Soomest, mitte ainult majanduslikust aspektist, kuna Ellamine Helsingis on tunduvalt kallim, vaid ka kultuurilises mõttes. Nende väikeste kokkupuutepunktide põhjal leidsin, et Tallinn on palju avatum linn, see on omadus, mida ma olen püüdnud korduvalt selgitada ja seda ei olegi nii lihtne teha. Ilmselt on kergem mõista, mida ma mõtlen, nii-öelda kinnise linnal. Selle näiteks oleks Helsingi, kus on omaalgatuslikke kultuuriprojekte väga raske organiseerida. Kuid Jon kris nüüd rääkis siin enne sellest, et oleme kõrvalised isikud või väljastunud isikud siis arvan, et armiga nii identiteet ongi suuresti just sellele asjaolule üles ehitatud. Tulles siia Tallinnasse ei Näämav daamiga neil vajadust olla niivõrd alternatiivne, vaid lihtsalt olla see, mis ta on ja vaatame siis edasi, kes sellega kaasa tuleb ja mis siin juhtub. Seal lihtsalt kõrval olev uus valikuvõimalus oma aja veetmiseks mingite ideede elluviimiseks. Ja ma olen kindel, et kui me nüüd peagi publikule uksed avame, siis tulevad välja ilmselt ka meie head ja vead ning inimesed peavad tegema oma valikud. Mind paneb alati imestama ja ka teie suust kuulduna, et selline uue algatuse elluviimine käib nii lihtsalt ja loomulikult laia. Ma tooksin siin paralleeli Austraaliasse rännanud immigrantidega, kes kõik loovad seal enda ettevõtted ning hoiavad neid käigus. Võib-olla, kui sa oled kord juba lahkunud oma kodumaalt, siis ei ole sul enam ema, kes nõuaksid, sa pesed ära nõud või lähedasi, kes toetaksid sind keerulistes olukordades, laenaksid raha ja nii edasi, sa pead hakkama ise toime tulema. Nii et kui sa tõesti lahkud ja lähed väga-väga kaugele, siis pead panema enda jaoks paika prioriteedid ning mõtlema, mis on sinu jaoks tegelikult kõige olulisem. Võib-olla peavad arvestama sellega, et oled täiesti pankrotis ning et sa pead tegema mingit närust või igavat tööd, ei saa enam olla insener, pead töötama kuskil hotellis, toateenijana või muus taolises paigas. Kuid ikkagi ma pean oluliseks seda tunnet, et minu aeg on hästi veedetud. See, et Austraalia naljas peavad immigrandid looma enda ettevõtted, on ka seotud asjaoluga, et nad ei saa astuda kohe kohalikku sotsiaalsesse suhtlusvõrgustikku ega olla koheselt selle ühiskonna osa. Ja minu meelest on see kõik väga loomulik ning saab osaks kõigile, kes lahkuvad oma kodumaalt väga pikaks ajaks väga kaugele. Ma ei ole kunagi käinud kunstikoolis, ma ei tee oma näituseid ega osale sellises ametlikus kunstimaailma dialoogis. Aga ma olen avastanud, et viimasel ajal motiveerivad ja huvitavad mind inimesed, sotsiaalsed suhted, projektid ja ideed. Tarmigan Helsingis sündiski ju tegelikult lausest ja mõnes mõttes sai sellest väga praktiline projekt lihtsalt projekt, mis viib inimesed kokku. Ja sellest on saanud minu elu täiesti loomulik osa, sest nüüd ma mõistan, mida ma olen tulnud siia maailma tegema. Ma ei taha töötada kontorisega, olla lihtsalt programmeerija. Loomulikult tuleb selliste valikute puhul kokku puutuda finantsiliste küsimustega, et kuidas ikkagi asja ellu viia ja nii edasi ja nii edasi, kui praeguseks ma olen jõudnud päris mugavasse olukorda. Paradoksaalne, sest millegi alustamine kusagil kõlab ju väga lihtsalt, kuid samas võib see olla kõige keerulisemaid asju elus üldse, mida seal teha tuleb. Näiteks enda puhul pidin ületama kõik oma tõekspidamised, loobuma kõigist nendest arvamustest, mida ma olin kogu aeg endaga kaasas kannad. Ma pidin alustama kõike algusest, aga nagu John feil juba ütles, siis seal on kõik väga praktiline. Praktiline kogemus ja Moksi puhul oli õpetlik ja oluline see, et me ei pidanud hakkama midagi leiutama. Lihtsalt viisime kokku juba olemasolevad isikud ja kogukonnad. See oli tegevus, mis tulenes nende endi vajadusest olla sotsiaalselt rohkem ühendatud nii üksteisega kui kogukonnaga või selliste unikaalsete platvormidega. Seega oli pigem kunstnikud need, kes dikteerisid selle tegevuse, mitte meie. See sotsiaalpraktikate keskus ei ole intellektuaalne konstruktsioon ega lihtsalt teoreetiline idee, vaid see on kasvanud välja väga praktilisest vajadusest. See ongi see, et sa ei pea konstrueerima olukordi, lase lihtsalt ideedel ise määrata. Ta, kuidas ja miks asjad arenevad. See on väga erinev lähenemine võrreldes nii-öelda kinnise kogukonna või sellise kontrollitud ja juhitud kunstimaailma ideega millele John Weil oma jutus viitas. Ja need on mustrid, kuhu me üritame ise ka Moksi tegevusega mitte langeda. Teatud mõttes on avatuse hoidmine meile endile ka väga suur väljakutse. Son fail. Ma arvan, et meie kõigi tegevusse on teatud kriitiline aspekt juba sisse kirjutatud, kuna me pole niivõrd huvitatud igapäevaste struktuuride taastootmisest, mis on paljuski antud ühiskonnas määratud kapitalismi poolt. Ma ei taha küll päris nii-öelda, et me tahaksime muuta tervet maailma aga kindlasti me loome muutuseid sotsiaalses mustris, sotsiaalsetes suhetes ja esteetiliselt kui ka selles mõttes, kuidas inimesed üldse asjadesse suhtuvad ja kuidas nad oma aega veedavad. Ma ise näiteks ei mõelnud nii, nagu ma täna mõtlen isegi kaks aastat tagasi. Aga praegu on kahtlemata väga hakkas mõelda, et on nii mitmeid viise, kuidas sa saad mõjutada seda, kuidas inimesed oma aega veedavad. Son Krismic rääkis enne oma positsioonist, kuidas ta tunneb, et ta on sellise kohaliku kunstimaailma suhtes natuke väljastpoolt vaataja olukorras kuidas Teie teised ennast positsioneerite, kas see te olete Eestisse mingil hetkel kolinud ja ei ole siin nii-öelda üles kasvanud ja siis hakanud midagi siin korraldama? Kas annab teile mingi eelise või toob kaasa ka mingid takistused, võib-olla just praktilisel tasandil? Ma mõtlen seda väljaspool seismist, mitte niivõrd rahvuse tasandil, aga just sellises kohas kui mustrisse või maastikule lülitumise mõttes. Jon faili. Ma olen olnud siin kaks kuud, kohtun erinevate inimestega ja võin öelda, et tunnen ennast väga optimistlikult. Ma ei ole näinud ega kohanud siin midagi, mis paneks mind kahtlema selles, mida ma tahan daamiga nii ka teha. Aga ma ei hakka teesklema, et ma tean, mis siin üldse toimub. Elaja. Ma arvan, et rahvuslus on tegelikult siin väga oluline küsimus. Muusika kui selline muutub kogu aeg, nii et ei ole erilist vahet, kas oled siin elanud kogu oma elu või alles siia sattunud. Ma teadsin näiteks enne inimesi polümeeri kultuuritehasest, tegin Tanel, Mare ja Sandra Jõgevaga pidevalt koostööd. Kõik sellised asjad juhtuvad tegelikult juhuslikult, aga mingeid inimesi pead sa teadma ja ikkagi pead sa tegema mingit uurimistööd. Ma arvan, et see on täiesti ebaoluline, et ma olen välismaalane aga mingid eelised on andnud see, et ma olen varem selles piirkonnas reisinud, esinenud oma muusikaga ja nii loonud endale mingeid kontakte. Fail. Tantsu, kui me tegime Helsingis praamiga ning siis meie jaoks oli meie välismaalane olemine tegelikult väga oluline, tegime selliseid veidraid asju ja kui inimesed taipasid, et me pole kohalikud, siis nad järsku panid pildi kokku, et selle pärast nad ongi nii imelikud, muudkui naeratavad, tutvustavad ennast ja nii edasi. Sest me tõesti alati püüdsime panna kõik, kes meie üritusi külastasid, paranal tundma ennast ühe kogukonnana või perekonnana. Ja ilmselt see poleks olnud nii kerge meil niimoodi läheneda, kui me oleksime Soomes üles kasvanud ja teadnud, kuidas inimesed peavad reageerima, kuidas inimesed peavad võõrastega suhtlema ja nii edasi. Aga ma arvan, et selline meie siiras lähenemine töötas, sest et inimesed lasid ennast natuke rohkem lõdvaks ja seeläbi kogesid Parmiganis viibides uusi asju on Krisnik. Ma arvan, et oma välismaalane olemisele on võimalik rõhuda ainult teatud aeg aga teatud hetkest pead sa ikkagi aru saama ja rohkem tähele panema seda, mis sinu ümber toimub. Eriti kui sa tahad teha siin mingi pikaajalisemat asja. Ja tegelikult tuleb aru saada ka laiemas kontekstis, ma näiteks elasin enne Eestisse tulekut Sloveenias ja see kogemus, minu esmane kogemus elada postsovjetlikus riigis aitas väga palju kaasa ka Eestis kohanemisel ette, et ma ei sadanud siia alla teisest imelikus kapitalistlikus riigis nagu Ameerika super. Kolides Eestisse ma juba teadsin, mida sotsiaalsetes mustrites otsida, milliseid asju tähele panna ja nii edasi. Kui sa tahad inimestega kontakti leida, siis sa pead, vaat ma, miks nad nii mõtlevad ja käituvad, kui sa üldse tahad ehitada mingit silda kohaliku publikuga. Vaatavad sind siin 10 aastat ja mõtlevad, et kes sa selline oled ja miks sa neid asju teed, mida sa teed. Aga tegelikult võib-olla need inimesed, kes sind niimoodi eemalt vaatavad, ongi need, kes tahaksid iseenesest midagi uut kogeda ja nendega peatse tegelikult töötama. Elaja. Ma arvan, et näiteks paljud isegi ei tea, et just mina neid asju organiseerin. Kui ma ise käisin Melbourne'is muusikaüritustel, siis ma ka ei mõelnud, et kes seda kõike korraldab, vaid ikkagi vaatasin seda, kes esineb. Võib-olla sellepärast ma ei oskagi seda korraldaja olemast ise tähtsustada. Jon fail, oleme seal suhteliselt Danonüümne, olemisel on kindlasti oma võlu, ma arvan, et Helsingis ka keegi ei tea, kes ma olen ja ma käin üritustel ja keegi kahtlustab, et mina olen nende korraldamise taga. Elaja. Kusjuures, muide, ma olin kuulnud daamiganist, sest üks bände, kelle ma tõin, rääkis, et on selline veider nohikute koht, et ma viitsin sellega tutvuda. Aga, aga üldiselt ma arvan, et selliste kohtadega, nagu meie teeme, ei käigi kaasas väga nii-öelda väljapaistvaid korraldaja isiksusi. Son Krismic õõdiasse harjunud hõlbikas Eestis tegelikult võib olla väga tugevalt see korraldaja et inimesed ütlevad, et nad ei käi sellises galeriis, kuna see on veetud selliste selliste inimeste poolt ja kusjuures näitus seal võib olla väga huvitav. Aga need asjad on väga isiklikud. Sellepärast ma tahangi olla natuke teadlik, et aru saada, kuidas asjad toimivad, sest näiteks Komoksjon süüdistatud samas asjas, et me oleme mõeldud ainult välismaalastele, kuna mina olen välismaalane. Ja nii sa kaotad osa kohalikust publikust lihtsalt sellise arusaama või eelarvamuse tõttu. Loomulikult sa võid olla anonüümne, aga nii sa jääd ikkagi mingist võimalusest kohalikust skeenega suhestuda ilma. Son fail. Olen ma pean siinkohal siiski laiahiga nõustuma, näiteks ma ei saa veel aru eesti keelest, nii et kui inimesed minu ümber sosistavad, et ma ei taha minna selle kuraatori korraldatud üritusele siis mõneks lihtsalt ei saa sellest aru. Ma ei tea kuulujutte, ma ei tea mingeid eelarvamusi ega muud sellist nii-öelda siseringi infot. Seega ma olen kõigele avatud ja sellised eelarvamuslik barjäärid ei hoia mind tagasi oma ürituste korraldamisel. Miks ma küsisin teilt selle kohta, et kuivõrd kerge raske on olnud kuhugi kolida ja seejärel alustada oma platvormi loomist sest mina näiteks isiklikult ei kujuta, et ma koliks kuhugi mujale ja alustaks kohe mingit projektiruumi ja näiteks ka alustades märtsi? Me mõtlesime väga täpselt, milline on maastik siin praegu, mida üldse oleks mõtet teha ja me kaalusime väga tõsiselt, enne kui me ütlesime oma jah-sõna millegi alustamisele. Elaja. No see on siis nii, kui sa tahad kõike kontrollida, mina näiteks ei planeeri neid asju, ma lihtsalt vaata, mis juhtub. Johnsonil kraatias näos. Ja minu jaoks samuti daamiga on lihtsalt ongi see, mida ma praegu teen. Ma otsisin seda ruumi, aga ma ootasin, et saada võtmeid ja nüüd ma juba väga ootan neilt üritused hakkaksid meil toimuma. Kogu see ettevalmistus, faasse, planeerimine, igav ja tegelikult kogu lõbu algab alles siis, kui sa avad ukse ja vaatad, kes sisse astub, sest ma ei tea, kes tuleb samamoodi Helsingis. Me lihtsalt saatsime info välja ja tänapäeval on see tänu internetile väga lihtne. Nii et ma arvan, et Tallinnas kui isegi väiksemas linnas peaks info levima töötamine olema veel lihtsam. Ja me ei otsi erilist tüüpi publikuid, vaid lihtsalt avame tõesti oma uksed ja vaatame, kes sisse jalutab. Millised kriteeriumid on aga teie jaoks olulised oma tegevuse hindamisel ja kuidas te saate aru või kuidas te tunnete, mille järgi te tunnete, et on olnud hea üritus? Elaja? Mida vähem inimesi muusikaüritusel, seda parem. Tegelikult see kriteerium on esitluse kvaliteet. Olles korraldanud väga erinevaid üritusi, siis ma olen saanud osaks väga imetlusväärsetest mustest, seda, kuidas inimesed heli tekitavad ja sellesse suhtuvad. Isegi kui on olnud kontserdi näiteks 10 inimest, see on näha, kas nad on õnnelikud ja rahul. Vahel on see muidugi väga frustreeriv, kui on olnud artikleid päevalehtedes, oled isiklikult teinud reklaami raami ja lõpuks tulevad kohale ainult need inimesed, kelle sa oled isiklikult kutsunud. Aga samas, kui ikkagi see kontsert on hea olnud, siis ei ole ka sellest hullu. Don feil. Jonathan ringi. Nii et muidugi on raske, kui inimesi ei tule, aga proovi mõelda idealistlikult ja kriteerium sellisel juhul oleks ikkagi see inimesel, kes on seda korraldanud või kes on olnud osalised lahkuvad ürituselt natuke muutunud maailmatundega. See võib juhtuda minuga korraldajaga publikuga. Kuigi tegelikult ei olegi sellist vahet korraldaja publiku vahel me kõik koge enne seda sündmust koos. See on väga hea tunne, kui sa näed, kuidas inimesed avastavad mingi uue oskuse või muudavad natukene oma vaadet maailmale isegi kui see juhtub vajud natukene. Kuidas sa sellest muutusest aru saad? Ära, et on hea meeleolu vahel, nad hakkavad minnes koju ise midagi tegema ja on saanud inspiratsiooni, et ise kuidagi suunas edasi liikuda. See on tegelikult kõige parem tagasiside. Elaja kindlasti. Ja üldiselt saad sa lihtsalt meeleolust aru ja ma ütleks ka, et paljud platvormid on üsna suletud ja ma ise üritan hoida servataguse muusika ja Istlaleri väga avatuna, et mitte ainult et ei oleks seal üritused minu isikliku maitse põhjal. Ma pigem üritan hoida enda maitse tahaplaanile, vaadata lihtsalt, et kas need, kes tahavad tulla, on oma esitluses kirglikud kas nad teevad midagi, mida siin maastikul väga palju ei ole sest ma tegelikult ei taha anda ruumi millelegi, mida on juba liiga palju. Elaja. Täielikud marginaaliates muidugi ei saagi opereerida, see pole majanduslikult võimalik, aga võib-olla niimoodi poolenisti. Jon Krismic. Moksis meil on olnud väga palju arutelusid sel teemal, et kes on Moksi publik, sest meil ei ole publikud tegelikult traditsioonilises mõttes. Igaüks, kes on mingistki faasis osaleja olnud, ongi publik. Meie publik ei ole selline mitte eemal, seisab jälgija, vaid just osaleja. Ja maksis kogu see mudel residentuuris töötab juba väga hästi. Õpitubadega on vahel täituvusega probleeme. Aga kui inimesed on juba seal, siis on üsna lihtne aru saada, kui asi on õnnestunud. Just nimelt nad inspireeruvad, lähevad koju ja algatavad ise midagi. Ja see idee selliseid koopereerimisest ei viita mitte vargusele idee vargusele, vaid pigem see on just kõige parem tagasiside ja kompliment meile ku tegijatele. Moksilongi nüüd tegelikult võrgustik inimestest, kes on maksist inspiratsiooni saanud ja kõige murettekitavam olekski, kui inimesed enam ei tule kui Moksjaks liiga vaikseks. Aga ma annan endale ka aru, et need on täiesti teistsugused kriteeriumid kui näiteks ametlikul tasandil. Kuigi ka meie sõltume palju avalikust rahast, siis me ei saa ennast hoida päris marginaalsed. Täna me ikkagi tahame leida publikut, kuna see ei ole päris meie raha, mida me kasutame Moksi toimimiseks. Kui kerge või raske on üldse olnud leida oma tegevuseks toetust. Ma ei mõtle siinkohal niivõrd materiaalseid vahendeid eelarvet, raha, aga kuivõrd just vabatahtlike toetajaid, inimesi, kes tuleksid üritustele ja nii edasi. John fail. Se inimeste aspekt on olnud üks kõige paremaid tagasisidekohti üldse. Kõik need sõbrad ja toetajad näiteks Helsingis, kogu minu sotsiaalne sfäär muutus mingil hetkel Tarminganiks. Ja eriti muutuvad inimesed abivalmis, kui nad saavad aru, et sa ei tee seda raha pärast, et siin ei ole mingit erilist raha ringlemas siis nad annavad palju parema meelega oma panuse, sest nii sina kui nemad saate aru, et see kõik toimub ainult sellepärast, et te tõesti tahate seda teha. Elaja. Kui mul ei oleks mõnda head sõpra siin, kes mind kogu aeg aitaks, siis oleks veelgi raskem kogu seda asja vedada, kui sa juba praegu on. See polegi tegelikult nagu võrgustik, lihtsalt mõned inimesed on paar nooremat tüüpi, kellele see koht meeldis ja kes tegid oma üritusi. Meie asemel ma arvan istuda üksi, kes vabatahtlikest, kes üheski nendes üritustes on kaasa teinud. Sest tegelikult see pole nii, et mina olen boss, sina oled mingi ori baarileti taga, me teeme seda kõike koos ja platvorm on avatud ja igaüks võiks organiseerida oma ürituse. Ma lihtsalt see tüüp, kes maksab renti ja lükkab tagant, kui midagi tükk aega, juhtum. Vähemalt on see see, kuidas ma tahaksin, et asjad oleksid elajas, sa mainisid, et sa ei taha teha asju või korraldada asju, mida on juba siin skeenel liiga palju. Siit ka küsimus teile, kas te tunnete teda aidata mingit lünka oma tegevusega, kuidas eristuda teistest initsiatiividest, mis siin ka ümberringi oma asju ajavad? Elaja? Ma polegi kindel, kas ma üldse tean, mis mujal toimub, sest et kui ma hakkasin oma asju tegema, siis mul polnud enam aega käia väljas teistele Dustel. Ja ma olen nagu aheldatud selle maja külge olen ma käisin tegelikult väga palju ja kohtlesin väga paljude inimestega näiteks kõiki näitused, samas, mis on juhtunud, on juhtunud üsna juhuslikult, et inimesed ise võtavad ühendust. On muide ainult üks avaldus, mille ma olen kogu Eesti tegevuse jooksul tagasi lükanud, see oli üks kahtlane Ameerika graafilise disaini näitus. Ja ma ei ole teadlikult olnud eriti valiv, sest et enamus inimesi, kes teevad näituseid, teavad mind juba ka muusika kaudu ja need sidemed on tekkinud sujuvalt. Mulle iseenesest meeldib see, et kohas, kus on muusika, on väljas ka mingid kunstiteosed. Jon fail do juhtumina, servades rääkides mulle üldse ei meeldi sõna kurat, Thorne praktika, aga kuna daamiga no minu looming, siis ma tahaks, et asjad, mis juhtuvad, mahuksid minu ettekujutuse sellest, milline see koht peaks olema. Samas on seda raske defineerida. Ja lihtsam ongi võib-olla kogusest profiilist aimu saada läbi konkreetsete ürituste näiteks osadele näitustele, mille me tagasi oleme lükanud just Helsingis oleme lihtsalt seletanud, et see ei ole daamiga nii tüüpüritus. Me ei tee täiesti tavalist galeriid ja seega me ei taha, et külalised oleksid lihtsalt passiivsed ja tuleksid vaataksid mingeid pilte seinal. Daamiga on, on ikkagi oma olemuselt osalusele keskendunud praktika. Helsingis oli küll palju organisatsioone, mis seda osalust rõhutasid, aga samas nad olid institutsionaalselt üsna suured ja selliseid väljakujunenud struktuurid teha sellist osa palus tõelisel do it yourself või tee seda ise tasandil oligi võib-olla mingi erinevus. Tallinna kohta ma veel ei oska öelda, võib-olla meid eristabki, tugev seos Helsingiga, et me teeme asju mõlemal pool ja seeläbi loodetavasti viime inimesi rohkem kui üksteisega. Laia. Mõned asjad, mis ma tahtsin teha, ei hakanud siin kunagi tööle, inimesi lihtsalt ei tulnud kohale. Vahel ongi vaja lihtsalt iga asja peale eraldi inimest, kes sellega tegeleks, näiteks ma tahtsin teha klassikalise muusikaõhtuid, rahvamuusikaõhtuid, trip, perfomance ja nii edasi ja nii edasi. Alati on palju ideid, aga samas, et ei realiseeru, sest et sul ei ole eraldi inimest, kes sellega tegeleks. Võib olla asjad lihtsalt juhtuvad ka aeglaselt, sest samas on olnud palju ideid, mis on realiseerunud, mis on juhtunud. Aga, aga see juhtubki aeglaselt, kui sul ei ole sellist suurt kollektiivi, kes asjadega tegeleb, siis võib-olla on seal minu miinus, aga samas ma pean ütlema, et ma ei näe ka, et Eestis oleks üldse väga palju sellist kollektiivset tegevust, et kõik teevad oma asju pigem individuaalselt. Ja kui ma ringi vaatan, siis tegelikult ma ei näe selliseid võrgustikke, kes asju korraldaks eriti kusagil. John Krisnike, mis on see lünk või, või see tühimik, mida Moksuma tegevusega püüab täita? Ma arvan, et see, et kogu meie rõhk on üldse residentuuri, on Eesti mastaabis üsna ainulaadne. Ja kindlasti on üsna ajulaadne Moksi puhul just see lõhe, mis on Tallinna ja üle jäänud piirkondade vahelise kultuurijaotus on väga ebavõrdne. Esimene ja teine, Eesti on ikkagi kaks täiesti eri maailma ja linna ja maapiirkonna vahe muidugi ainult Eesti probleem, aga Eesti situatsioonis see, et Moks tegutseb sellises kontekstis on üsna unikaalne. Ja kuna Mooste enda elanikud on olnud väga aktiivsed kõikvõimalikes huvitegevustes, siis meie arendame Moostet tervikuna, kuna koos nendega, sest ka meie toome sinna uusi algatusi, inimesi ja nii edasi. Ja selline koostöö kohaliku huvitegevuse ja sellise professionaalse rahvusvaheliseks kultuuripraktika vahel väikeasulates on, ma arvan, Eestis üsna haruldane. Ja mis on veel eriline, Ma arvan, Moksi puhul on see, et me loome koha, kus inimesed saavad rahulikult keskenduda eksperimenteerimise Ale. Sest ma arvan, et näiteks kui valmistada ette oma näitus Tallinnas, siis see tähendab töötamist suure surve all, kuna sa tead, vaata et see saab olema väga nähtav näitus, mida sa teed? Sellega käib kaasas surve ja tahtmine avaldada inimestele muljet ja nii edasi, nii edasi, kui sa töötad sellises sotsiaalsel ja kunstimaastikul. Nii et töötades Moostes, on sul palju suurem vabadus, sest et keegi ei ole sinu suhtes selles mõttes kriitiline. Sa saad lihtsalt erinevaid asju katsetada ja mitte muretseda oma avaliku kuvandi või maine pärast. Ja lõpetuseks ma tahaksin teil kõigilt küsida ja nüüd on reklaamiminutid, et mis on järgmised üritused, mis siis Moksist, armiganis ja servataguse muusikal Viist galeriis toimuvad. Suurem selle aasta kõige suurem üritus on just nimelt servataguse muusikafestival, mis toimub küll alles novembris, aga seal on tõesti palju esinejaid, näiteks Jaapanist, Lätist, Venemaalt, Soomest ja nii edasi. Ja ma tahaksin teha rohkem sellise nii-öelda seiklusliku lähenemishelile, mitte niivõrd lihtsalt alternatiivse, aga kuivõrd just seiklusliku. See on teil selle intervjuu salvestamise hetkel, ei saa ma tegelikult veel välja hõigata mitte ühtegi kinnitatud üritust. Tarmika on Tallinna jaoks, aga hoidke silm peal aprilli lõpul, sest et siis me plaanime avada. Jon Krisnik. Moksis on praegu mitmeid residente ja sellega käib alati kaasas meie traditsioonilised y kohtumiste sari ja helikoosolekud. Lisaks on meil vatel kolm heli, workshop, mis on kindlasti väga huvitavad aga meie selle aasta suurim üritus toimub juulikuus koostööst Juunsiidiga Tallinn 2011 raames. Aitäh teile kõigile kunstiministeeriumisse tulemast ja ma olen kindel, et varem või hiljem kohtume me ühes nendest kolmest platvormist. Kunstiministeerium toimub klassikaraadios neljapäeval kell 21. Kunstiministeerium.