Tere ja ilusat laupäeva, head klassikaraadiokuulajad. Olen Annika koda tänase heliga ja toimetaja. Kui Eesti vabariigi aastapäeva paiku rääkisime pikemalt Estonia klaverist ja selle ajaloost siis tänases saates tuleb juttu Eesti ja eeskätt Tartuga seotud ajaloolistest klaveritest ning nende esitusest. Nimelt toimub Tartus 14. aprillil sümpoosion Tartu ülikool. Klaver jah, list. Liina Vainumetsa vestleb klaverimuuseumi ja nimetatud sümpoosioni idee algataja Alo Põldmäega. Mis on Eesti teatri- ja muusikamuuseum, millega see tegeleb ning mida seal ise teha saab. Teeme ringkäigu Eesti teatri- ja muusika muuseumi ning ajame juttu muusikaosakonna juhataja Risto lehistega. Jätkuna Eesti muusikaettevõtluse ja muusika managemendi teemal. Vaatame, millised on Andres Siitan juhitava uue Estonian Record Productions artisti agentuuri väljavaated stuudios Estonian Record Production aadist, firma tegevjuht Andres Siitan. Aga saadet alustame traditsiooniliseks saanud tagasivaatega möödunule. Kuulame Igor Karsnek muljeid pühapäeval Estonia kontserdisaalis toimunud Helsingi linnaorkestri ehk Helsingi filharmoonia orkestri kontserdilt. Head kuulamist. Eelmisel pühapäeval saime Estoniasse ühekordselt kuulda Helsingi filharmoonia orkestrit ja nende suurepärast kontserti järjekordselt seepärast, et nad on siin ikka nii käinud paariaastase vaeva. Kord Esapekka saloneni dirigeerimisel, siis Leif sebristami. John Stor kaartska. Nüüd pühapäeval oli dirigendipuldis oko camu. Alustuseks aga lahti rääkida Helsingi filharmoonia orkestri nimekuju mis on kuuldavasti nii mõnelegi kriitikule peavalu valmistanud. Asi selles, et varem käisid nad siin Helsingi linnaorkestri ninaga. Et kumb on õigem, kas filharmooniaorkester või linnaorkester? Uurisin asja ühelt Eesti kontserti produtsendile ja selgub, et luu lihtne. See puudutab orkestri nimed tõlkimist inglise keelde et orkestrit mujal maailmas turustada. Nimelt saavad kõik aru, millega tegu, kui öelda filharmoonia orkestriga. Aga kui tõlkida linnaorkester site okestraks, siis see on suht mõttetu sõnakombinatsioon, mida mujal rannas ei kasutata. Kuid see selleks et akadeemilise kontserdiga kindlalt 10-sse tabada, peab ka väga heal külaliselt orkestrile olema täidetud vähemalt kolm põhitingimust. Kavas peab olema üks klassikaline teos, siis üks tõeliselt põnev, uuemat helitöö ning kaasas peab olema ka eksar klassi solist. Helsingi Filharmoonikute pühapäevasel kontserdil oli klassikaliseks teoseks Beethoveni kuues sümfoonia põnevaks teoseks frantsiis põlency kontsert kahele klaverile ja ekstraklassi. Soliste oli koguni kaks Hispaania klaveri tuua vennad Viktor ja Luis vale. Kuigi põlency kahe klaverikontserti pole meil Eestis vähemalt minu andmetel varem esitatud, on see Läänes võrdlemisi populaarne teos. Kui nüüd uskuda plaadi katalooge ja plaadistuste arvu ja on ka põhjust kogu see heli tegelikult üks suur ja teravkeelne Bastiiž kus Mozarti sili tsitaadid segunevad justkui mõnest muusikalist laenatud numbritega. Et siis seejärel korraks ka rada tuleb lõigata ja hiljem Raveli laadsetesse Impressionistlikesse küladesse sukelduda. Ning kogu seda stiilidega kaleidoskoopi hoiab koos Plancki enda neoklassikaline eht prantsuspärase Espriga helikeel. Põhiroll on kõnealuses teoses mõistagi klaveri tuua kuid ka dirigent ja orkestri iga pilli peavad ilmutama ülimat kontsentratsiooni et seda kiires tempos vahelduvate stiilide virvarri rütmi täpselt koos hoida. Siinkohal peab eriti esile tõstma vendade del vallade temperamentsed ja lennukad ansamblimängu omavahel. Ning perfektsed. Kõik see oli ideaalselt sünkroonis mitte ainult kiiretesse ja tennise passaažides vaid ka põlency kontserdi aeglase osa kaunite meloodiate ühtses fraseerimises. Harva võib kuulda sellise tehnilise üleolekuga mängitud esitust nagu kõnealuse klaveriduo puhul. Emotsionaalsus, rütmi, täpsus ja teatraalne artistlikus veel takkapihta. No ja lisalooks mängisid need klaverivennad, lutas laski variatsioonid paganiini teemale. See oli ikka päris pöörane, nagu oleks kaks deemonit klaveri taga möllanud. Olgu lisatud, et Victoria Luisidel valle on oma noorusele vaatamata juba jõudnud võita ARD konkursi peapreemia ja ka publikupreemia. Kontserdi teises pooles esitatud Beethoveni kuues basturaalne sümfoonia kõlas dirigent oko camu tõlgenduses rõhutatud romantiliselt seda nii suurte dünaamiliste kontrastide kui eriti romantiliste tempo laienduste mõttes. Siinkohal peab kiitma Helsingi Filharmoonikute keelpillide tooni kvaliteeti. Samavõrd kui puhkpillide artikulatsiooni täpsust ning muidugi viiulite, eriti peeneks finantseeritud dünaamikat. Mis aga Beethoveni kuuenda sümfoonia esituse puhul küsitavusi tekitas, oli teise osa tempo vaidlema. Asi selles, et betoonil on siin tempokas märgitud andante Molto Mosso mis on küll mõneti vastuoluline määratlus, umbes nagu kiirust aeglaselt. Tavaliselt esitatakse seda osa seetõttu pigem piumusso mis tähendab liikuvamalt. Ent oko camu tegi täpselt vastupidi. Tema tempo valik oli selgelt meno Mosso ehk vähem liikuvalt. Ning juhtuski see, mis juhtuma pidi. Kuna teine osa on sümfooniast üks pikemaid, siis lõpupoole ja ehituskuidagi seisma ja ühele kohale paigale tammuma. Kui see oli ka ainukene Dow, mis seda ettekannet puudutas. Üks asi veel, kui nüüd mõelda sellele suurepärasele Hispaaniale klaverituumale, kelle üliartistlikule esinemisele sai sel pühapäeval kaasa elada. Ma ei tea, kas mu silmanägemine on kehvemaks jäänud või mis. Kuid millegipärast ei näinud ma seal kontsert mitte ühtegi meie pianisti millest on kahju, sest usutavasti oleks neilt õppida nii mõndagi. Kuulasime Igor Karsnek mõtteid möödunud pühapäevasest kontserdist. Eesti muusikalugu on aines, milles on palju avastada. Omal ajal tegi tänane stuudiokülaline Alo Põldmäe klassikaraadiost saadet arhivaarsed avastused. Need olid muusikaloolised avastused, eelkõige teatri- ja muusikamuuseumi varasalvest. Kuid tänaseks on Alo Põldmäe kolinud Tartusse ja tegeleb siin aktiivselt Eesti rahvusliku klaverimuuseumi rajamisega ning tema avastusretked Eesti muusikalukku, kui on saanud ainult hoogu juurde. Tere tulemast stuudiosse, Alo Põldmäe. Kuidas läheb siis praegu eesti klaverimuuseumil, mis arenguetapis, selle loomine on? Klaverimuuseumile on üle antud kasutuslepinguga Helme mõis viieks aastaks ja me püüame sinna klaverimuuseumi luua ainulaadset kultuurihoidjat. Kuigi EAS ettevõtluse arendamise sihtasutus viimasel rahaeraldusel meile raha ei eraldanud. Aga ega me sellest asja pooleli ei jäta. Tegutseme Helmesse klaverimuuseumi ajamisega edasi, otsime rahastamise võimalusi jätkuvalt ja tegutseme sedavõrd aktiivsemalt siis igasuguste projektidega, ah, mis seostuvad klaverilooga ja klaveriga seotud muusikaajalooliste etappidega siin Eestis see antud juhul. Ajaloo uurimine viis teid järeldusteni, mida tutvustate kahel näitusel ja sümpoosionil mis tavate siis 14. aprillil ja siis on ka kaks kontserti, hakkaks nendest näitustest siis üks olen rääkima. Üks on siis Tartu Ülikooli rektorite doktorite akadeemikute klaverite näitus. Kas võib öelda, et Tartu haritlased on olnud ka kõrgel tasemel muusikaarmastajad? On küll ja kuna Tartu ülikool on Tartu nii-öelda hariduse ja kultuuri sümbol, siis saigi selline idee käima pandud, et otsida üles Tartu ülikooliga seotud isikute klaverid. Aga esimene väikene pinnavirvendus tõi esile nii põnevaid klavereid, et sellest klaverinäitusest hakkas arenema edasi idee seostatunuferentslisti külastuskäiguga tusse 1842 seostatuma ülikooli muusikahariduse või üldse muusikategevusega. Ja mitmed liinid tulid siia juurde ja kokku saigi selline terve päev kestev üritus, mille nimi on Tartu ülikool, klaver jalist ja pühendatud ei kellelegi muule Kuiferenduslistile tema 200. sünniaastapäeva tähistamiseks üldse tänavu aasta kuulutatud listi aastaks. Ja väga tore on, et ülikooli aula on olnud selle muusikalise tegevuse üks sümboleid. Tus ja ferentslist tartus võiks tinglikult nimetada seda listi päevaks isegi sest mitte igav päevid. Käisin esinemas selliseid korrufeesid ja meie sümpoosion käsitlebki Tartu Ülikooli seotust klaveriga üldse muusikaeluga ja siin on ettekandjaid mitmeid Virge Joamets ja Keiu Rämmer, Urve Lippus, Jaan Ross, Mart Jaanson, Lembit Orgse ja siinkõneleja. Käsitlemist leiab ka Tartu klaveriehitus ja kuidas need Tartu Ülikooli doktorite rektorite, akadeemikute klavereid on üles leitud? See on äärmiselt põnev kultuurikiht ja see on alles algus, nii et me oleme preerunud Tartu Ülikooli ajaloo muuseumiga koostöös, oleme selle ürituse püsti pannud seal 14, aprill ootab siis ülikooli aula. Kõigepealt kell 12 on hommikukontsert nimetusega list, mängis just siin 169 aastat tagasi ja esineb pianist Lauri Väinmaa. Ja siis jätkub kell 14 siis 14. aprillil ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis sümpoosion avamisega kaks näitust, see on siis ülikooli rektorit, doktorite akadeemikute klavereid. Jaga teise näituse maailmanimega pianisti Eestis. Selle näituse on koostanud Urve Lippus, Keiu Rämmer ja Tiina mai keskpaik. Ja siin on ka veel muusikaline tervitus Joonatan Jürgensonil helleri muusikakoolist ja õhtul tarast sümpoosion. Nüüd toimub suur kontsert ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis, koolis esineb ja mängib ja kommenteerib Lauri väinmaa ja listiga seotud luulet loeb Ülikooli magistrant Piret kuup. Siin on kontserdil osalemas suur osa näituse klaveritest. Aga klaverid on väga väärikad. Näiteks listile väga meeldinud tech, teenid lausa kaks Pesdeni. Akadeemik Harald Keres sellega ja rektor Karl-dehiiule kuulunud tiibklaver pest teinud, aga on siin ka Tartu Ülikooli aulaga seotud röönis. Ja see röönis oli ka Virkhauside suguvõsa käsutuses. Ja siis veel rektor Fjodor Klementi, tiibklaver Radke Tartu meistri Robert Radke töö ja siis rektori Jaan Kõpu, Tiit Laar, Becker ja veel mitmed teised. Nii et näituse eksponaadid on ka selle klaverikontserdiosa Rääkides veel Eesti klaveriajaloost hiliga saates oli mõne aja eest pikalt juttu Estonia klaverist aga ajalooliselt on olnud eesti klavereid tegelikult mitmeid, võib-olla see natukene veel valgustasid meid eesti klaveriajaloos lühidalt. No Eesti klaveriajalugu on 231 aastat vana ja selle aja jooksul meil on siin õnnestunud kokku panna ilus mosaiik ligi 70 erinevat Eesti meistrit on tegutsenud neist Tallinnas üle 40, Tartus ligi 20 ja osa Eesti meistrid on tegutsenud ka Peterburis ja nii võimsalt esinenud Peterburis, et me võime isegi lugeda seda. Peterburi on Eesti klaveri see häll sõna otseses mõttes, sest seal on alates Herst hiisist, kes on meie Estonia klaverilooja ja lõpetades Karl kõivu või leppenbergiga või Mihkel salongiga, kes on viinud klaveriehitusega Saaremaale omal ajal. Ja need seosed Peterburiga on väga suured. Sealt on tulnud esimese Eesti vabariigi klaveriehituse põhituumik. Neid mehi, kes tööotsingul olid 19. sajandi lõpul 20. sajandi alguses Peterburis, said seal maailmakuulsate klaverivabrikute juures oma põhioskused. Need maailmakuulsad vabrikud olid siis Becker, Schröder või Tiidris, Freere või seesama röönis saksa, Peterburi, koostööfirma ja nii edasi ja tulid Eesti vabariigi alguses siia 50 ja enam meistrit ja panid aastaga püsti võimsa klaveriehituse ja neid pille me ju iga päev kohtame nii muusikakoolides veel kui kodudes ja jaka veel tsaariaegseid. Eestis valmistatud pill leidub paljudes kodudes. Selle tõttu ongi klaverimuuseumil väga suur tööpõld, et kõik see info alles olevate klaverite kohta kokku panna ja me teemegi sellist teki nii-öelda infopanka, kuhu kogume andmeid ja ükski päev ei lähe mööda ilma uue infota. Nii et me loeme kuskil saksa nimedega klavereid ja arvame, et need on võib-olla Saksamaal või Austrias tehtud tihtilugu nende saksa nimetada ka eesti meest. Niisiis, esimese Eesti vabariigi ajal klaveriehitus õitses, aga huvitav, mis sai siis, kui tuli sõda, kui tuli okupatsioon? Kui tuli sõda, kui tuli nõukogude võim, siis kõik need 15 klaveriettevõtted, mis sel ajal 1940 sel perioodil tegutses Tartus oli muidu yheaegselt tegutsemas viis või isegi kuus ettevõtet ja Tallinnas seitse kaheksa ja, ja siis Kuressaares kokku ligi 15 ettevõtet. Need natsionaliseeritud Saksa okupatsiooni ajal küll need osa taastati. Aga ikkagi sõja lõpul olid need kõik kas varemetes või, või ära likvideeritud, siia laiali tassitud kõik varandus. Ja alles 1950 loodi ju Tallinna klaverivabrik. Ja ongi huvitav moment, et kuuendal aprillil see on siis mõni päev tagasi oli 60 aastat sellest päevast, kui esitleti esimest kontsertklaverit Estonia. Nii et meie kontsertklaver on 60 aastat vana ja Tartust tulid 1958 hakati Herman jura, ehkki töökoja baasil tootma pianiino Vanemuine ja seda toodeti 1968. aastani. Aga Estonia klavereid toodetakse tänapäevani ja edukalt toodetakse ja seda tuleb hoida nii, kuidas võimalik, et selline esindamine jätkuks. Nii et müts maha nende meeste ees ja naiste ees, kes selle traditsiooniga lähevad edasi ja Eestit esindav Estonia esindab tervet Eesti klaveriehituse, tegelikult tervet Eesti kultuuri maailmas. Kirjutasin artikli seoses just Estonia klaveri. Beliga, kuskohast seda huviline luges ajakirjas kultuur ja elu ja siis ka Maalehes. Ja peatselt ilmuv Tartu linnamuuseumi aastaraamatus tuleb päris põhjalik artikkel minu kirja pandud Tartu klaveriehitusest. See peaks nüüd ilmuma mõne kuu pärast. Jääme siis ootama põnevusega järgmisi klaverimuuseumi tegemisi ja loodame, et leiate ka majandusliku põhja korraliku, et seda muuseumit tõhusalt edasi ehitada. Need läbirääkimised praegu käivad ja valmistame aktiivselt. Tallingultuurib pealinn koostööpartneritena klaverifestivaliks Viru keskusest Tallinnas, mis toimub 11.-st kuni 18. novembrini. Seal toimub rida kontserte. Rahvusvaheline sümpoosion on esindatud üle 30 Eestis valmistatud klaveri. Kui meie eelmises loos kõneles Alo Põldmäe, kes oli aastaid Eesti teatri- ja muusikamuuseumiosakonna juhataja, siis järgmisena teeksime tutvust uue Eesti teatri- ja muusikamuuseumi juhataja Risto lehistega. Me läheme külla Eesti teatri- ja muusikamuuseumi. Tere, Risto. Kas me saaksime teha väikese intervjuu? Niisiis oleme end sisse seadnud Eesti teatri- ja muusikamuuseumi salongis, mida kaunistavad antiikne Schröderi klaver. Eesti kaart seinal. Vitriinis on ka üks viltkübar, millega siin tegu on. Risto Lehiste. Tere, tegemist on siis Eesti muusika ja teatrielu tähtede-le kuulunud esemete väljapanekuga ja seda me aeg-ajalt siin vahendame ja vahetame. Nüüd, mis puutub sellesse Sröderi klaverisse, siis see on August Pulstile kuulunud klaver ja see on selline kena eksponaat. Kui kaua olete teie olnud seotud Eesti teatri- ja muusikamuuseumiga? Muusikamuuseumiga olen seotud olnud 2004.-st aastast, aga muusikaosakonnaga lähemalt siis 2009. aasta esimesest aprillist. Ja mis on teie töö praegu ja, ja mis on selle töö juures, see, mis teid paelub? Minu töö on muusikaosakonna tegevuse koordineerimine ja erinevate projektide ettevalmistamine, läbiviimine ja Eesti teatri- ja muusikamuuseumi muusika poole edasiarendused ja projektid. Ja mis mind selle töö juures paelub, on see, et see on meeletult mitmekesine ja kui hommikul tuleb tööle, siis kunagi ei või teada, mis uudised tulevad. Alati on see töö hästi uudne ja meie kogud täienevad, me saame seda inimestele näidata, me saame selle kallal töötada. Me saame konkreetselt midagi valmis teha ja see, et kui sa oled midagi valmis teinud selle üle rõõmu tunda tsement sellest tööst paelub. Mis on Eesti teatri- ja muusikamuuseum, mida see endast kujutab, millega sa siis tegeled? Eesti teatri- ja muusikamuuseum tegeleb Eesti teatri- ja muusikaajalooga ja siis selle ajaloo kogumise ja talletamise, aga on siis selleks kas esemed või info või salvestused ja Eesti muusikaajaloo kaardistamisega üle Eesti, siis kuna me oleme muusikavaldkonna keskmuuseum, siis me peame olema kursis ka sellega, mis Eesti muudes kohtades toimub. Et esiteks siis selle info kokkukogumine, selle info nii-öelda inventeerimine ja selline muuseumi töö, et tehase info siis süstematiseeritud ja kättesaadavaks inimestele, kes selle infoga ja nende ajalooliste materjalidega siis tegelevad nii muuseum ise kui ka siis väljaspool muuseumi muusikateadlased, muusikategelased, kontsertide korraldajad ja interpreedid. Nii et see ei ole ainult mõeldud uurimustöödega tegelevatele teadlastele Teadustöö ja muuseumi kaasalöömine teadustöös on ainult üks osa muuseumi ülesandest ja muuseumi nii-öelda olemise põhjusest. Et siia juurde lisanduvad loomulikult ka loogiline tegevus koolide ja lasteaedadega rannas ringi käimine, neile muusikast rääkimine ja teatrist rääkimine vastavalt siis nende tasemele. Kui need ekskursiooni, siis tuleb alati vaadata, kellele sa teed lasteaialastele natuke teistmoodi. Gümnaasiumiosale võib olla natuke rohkem süvitsi minnes ja loomulikult on meil hea koostööga kõrgkoolidega. Muusikaakadeemias on üks valikainemuuseumipraktika just eile siin käisid viimast korda Muusikaakadeemia tudengid ja siis nemad said külge panna ja tutvuda konkreetse fondiga. No kui siia majja tulla, mis on need kõige põnevamad või erilisemad, haruldasemad eksponaadid või kogud või materjalid, mis, mida võiks esile tuua. Iga muuseumi üks raskuskese on loomulikult tema ekspositsioon ja meie ekspositsioonis on siis Eestiga seotud muusikainstrumendid. Oleme võimalikult laialdaselt püüdnud neid valdkondi katta, et on klaverit, kodu, oreleid, armooniumid ja muud instrumendid ja siis läbi nende instrumentide tutvustada ka siis Eesti muusika ajalugu. Me oleme praegu teatri muusikamuuseumi neljandal korrusel, kus on eksponeeritud erinevad pillid ja kohe me saame siit ka aimu, kuidas pillid kõlavad vaatamiste ekraani, mis on See ekraan on siis see, kus inimesed saavad valida ja kuulata helinäiteid pillidest näiteks professor tapman mängimas Peetri süda koduorelil, Petteri süda enda ühte ühte teost Ave Mariat. Ja veel võib siin endale valida kuulamiseks harmooniumi Graymonolbrei tehasest, mis kunagi kuulus Artur kapile ja Piret toidule on siis sellel sisse mänginud ühe loo. Ja siin on siis erinevad pillid, mida veel võib kuulata näiteks noor Rein Rannap 72. aastal mängimas muuseumi Cap klaveril. Et tegemist on siis digiteeritud materjalidega, muuseumi enda kunagistesse, mälestustest, magnetofonilintidele, meil on õnnestunud see info sealt pealt ära päästa erinevate projektide raames ja olulisemad muusikapalad on siis hävimisohust päästetud, sest magnetofonilindid, teadagi mõne aja jooksul hakkavad kaotama oma kvaliteeti ja see lint lihtsalt laguneb ära. Nii et tuled siia, vajutad nuppu, vaatad seina kõrval on see instrument ja kuulad siit, kuidas instrument ka kõlab. Jah, sest muusikamuuseumis peab saama ikkagi muusikat ka ja ma võin teha ka väikse näite mehaanilistest muusikainstrumentidest. Vaata lisaks on siis muuseumis ka erinevaid mehaanilisi muusikainstrumente, võib-olla need ei ole väga otseselt seotud Eestile omase muusikaga eesti muusikat ajalooga, aga nad on siia kunagi sattunud ja neid masinaid on Eestisse toodud, neid on kuulatud, inimestel on alati huvitav siis vaadata, kuidas instrument kõlada. Et muusikamuuseumis on alati muusikal oma koht ja kuidagiviisi tuleb leida need võimalused, kuidas muusikamuuseumis kõlama panna. See klaviatuur on üks osa nii-öelda väike eelroog sellest näitusest, mis hetkel meie tornis on siis naljakate pillide niuke, uudispillide näitus, pillimeistri fantaasia, C-duur ja tegemist on siis virkus jumal klaveriga. Ja see on leiutatud Eesti Muusikaakadeemia küberstuudios Tammo Sumera poolt. Et siin on siis võimalus külastajal ise natuke musitseerida, jalgadega mängida, erinevat muusikat teha, siin võib ka mitmekesi proovida kolm kõlasid teha. Need ravimid. Näiteks. Ent siin on tegevust nii suurtele kui väikestele ja ja tundub, et fantaasia isadel mitte otsa. Fantaasia isa otsa ja eks me oleme seda ekspositsiooni jõudumööda uuendanud ka, et siin majas on paraku suurem rõhk ekspositsiooni poole peal läinud muusikale, et Särevi kortermuuseumis on meil siis nii-öelda teatripool, et see, et meil ei ole siin majas eraldi teatriekspositsiooni, tuleneb siis ajaloost ühtlasi aga sellest, et see maja on muuseumile Aja jooksul väikseks jäänud. Muuseum on siin majas juba 33.-st aastast eelmisest sajandist. Ja kui kogud on selle aja jooksul 10 või 100 korda kasvanud, siis on see lihtsalt jäänud meile kitsaks ja meil on oma unistus ka, mis võib-olla täitub, kui Georg Otsa kool ja Tallinna muusikakeskkool saavad endale uue ja uhke maja, et siis võib-olla saame meie tulevikus kunagi kogu selle ajaloolise hoone, kus asus Tallinna kõrgem muusikakool, avada näitusena. See on tõesti üks huvitav fakt, et tegelikult on otsa kooli ja teatri muusikamuuseumi vahel lihtsalt uks, mida sisuliselt saab avada ja sa astud hoopis teise asutusse. Aga rääkides nendest kollektsioonidest veel, et kindlasti võib siin leida ka põnevaid kirjavahetusi, näiteks muusikutel teatritegelaste näitlejate lavastajate vahel Ja kirjavahetus ja meie fondides väga palju, sest need kuuluvad nii-öelda isiklike dokumentide hulka, millest muuseum on väga huvitatud ja see ongi autentne materjal. Selle autentse materjali heerimiseks on meil juba mitmendat mitmendat aastat väiketrükiste sari Elavik, kus ongi nende kirjavahetuste ja isiklike mälestuste publitseerimine ja see jätkub. Mitme aasta plaanid on juba ette ära tehtud, et sellel aastal veebruaris Olav Rootsi 101.-ks sünnipäevaks ilmus tema mälestused ja eelmisel aastal oli Artur Rinne. Kes pääsevad nendele kirjavahetustele ligi, kellel on õigus siin nendega tööd teha? Kuna me oleme avalik kasutus, avalik kultuuriasutus, siis tegelikult nendele kirjadele pääsevad ligi kõik, kes tahavad meie muuseumisse tulla, meie muuseumikogudega tutvuda. Et seal ei ole muid piiranguid kui need, mis nende kirjade annetajad mõnikord ise panevad, et kirju võib avada ainult teatud aja tagant või siis peale selle annetaja surma, aga neid on üldiselt vähe, selliseid piiranguid. Rääkides muuseumitest, kui palju üldse on Eestis muusikaga seotud muuseume. Väiksemaid killukesi, nii-öelda paikkondlikust, muusikaelus on maakonnamuuseumides päris mitmel pool. Nüüd kui me räägime muuseumidest, mis on ainult muusikavaldkonna väike muuseumid, siis neid on Eestis hetkel kuus tükki. Need on siis Tobiase muuseum Hiiumaal, Cyrillus Kreegi muuseum, Haapsalus kappide muuseum Suure-Jaanis, Mart Saaremuuseum, Hüpassaares, tegelikult väikeseks muuseumiks pidada ka Gustav Ernesaksa maja ja seda memoriaaltuba Tallinnas Oru tänaval. Ja käesoleval aastal, 18. juunil avatakse Alatskivi lossis Eduard Tubina püsiekspositsioon, millega meie muuseum hetkel väga väga tugevalt tegeleb ja mis on praegu üks meie suurimaid prioriteete Alatskivi lossis. Eduard Tubin saab olema nii-öelda aukülaline seal. Ja see näitus on ülevaade tema elust ja loomingust. Ja kasutasime ära suurepärast võimalust tutvustada seal nii-öelda Tartu koolkonna inimesi, et need on siis need kaasaegsed, kellega koos Tubin Elleri juures õppis ja siis sealt edasi tema edasine elu, tema lavamuusika, tema sümfooniline kammer, koorimuusika instrumentaalmuusikat. Ja näitus lõpeb siis tema isikliku eluga, et tal olid väga huvitavad hobid ja meil on väga palju erinevaid tehnilisi instrumente, millega ta siis oma hobidega sai tegeleda. Ja seal on siis fotoaparaadid, filmikaamerad, filmilõikamise tehnilised vahendid, et see on väga huvitav ja inimene saab sealt nii-öelda tervikliku ülevaate sellest, mis inimene Eduard Tubin oli. Millises olukorras muuseumid üldse ja rääkides siis muusikaga seotud muuseumitest Eestis üldse on, kui palju neid külastatakse, kui populaarsed nad on ja kuhu nad võiksid olla teel? Hetkel ma arvan, et see külastatavus väga kõrge ei ole, kuna need väikemuuseumid on ikkagi kas siis kohaliku omavalitsuse või maakonnamuuseumi hallata, et siis kõik sõltub ka sellest, missugused on sealsed võimalused. Ja kuivõrd maakonnamuuseumi kohaliku omavalitsus kaasab oma kultuuriellu just nimelt sedasama muuseumi ja ma arvan, et muuseumite tulevik saab olema nii-öelda koostööpartnerid kohaliku kultuurielu edendamisel. Meie enda muuseumil on ühed on nagu projektid, mida me ise veame ja arengusuunad, mida me ise tahame edasi arendada. Aga on ka õnneks väga palju, kas siis MTÜsid või huvigruppe, kes tulevad ise ja pakud oma koostööd ja Eesti teatri- ja muusikamuuseum võtab selle alati väga hea meelega vastu ja katsume omalt poolt aidata näiteks erinevate tähtfiguuride aastapäevade tähistamised ja erinevad kontserdid. Hiljuti oli Peeter Talve 50. juubelikontsert siis Edgar Arro 100. juubelimuuseumi õhtu. Et kõik sellised koostööprojektid on meile ka väga olulised. Kuidas muuseumites kaasajastumine nagu toimub, et kas sa äkki mõningad eeskujud näiteks mujalt maailmast mis võiksid olla Eesti teatri- ja muusikamuuseumi sihiks? Muuseum oma olemuselt on ikkagi mõnevõrra traditsioonilisem asutus. Siin ei saa võib-olla kõikide trendidega kaasa minna ja ühte suurt pillerkaari teha või meeletult kaasata inimesi panevad vanade pillide taha mängima, et seal tuleb ikkagi vaadata seda, et muuseumi eesmärk on ikkagi säilitada neid materjale, mis muuseumisse on toodud, sealhulgas ka siis pildid, et et need peaksid säilima tulevastele põlvedele ja seal tuleb selles mõttes olla ettevaatlik. Et seal tuleb leida see tasakaal inimestega kaasamise ja eksponeerimise vahel ja siis selle vahel, et need asjad peavad säilima. Nüüd, mis puudutab eeskujusid, siis üks kindlasti muusikainstrumentide poolt suur eeskuju on Stockholmi muusikamuuseum, et sealsed need säilitamistingimused ja suhtumine muusikainstrumentidesse, et see on midagi, mille poole meie muuseum peaks püüdlema. Eelmisel aastal toimus siin üks rahvusvaheline seminar, mille teemaks oli just need pillid, mis on muuseumis, kased on museaalid või on need instrumendid, kas neid tohib ja võib ja peaks kasutama, või siis peaks olema ikkagi esmajärguline, see, et nad säiliksid ja kuidas neid pille kohelda, kuidas eksponeerida. Sa olid viie erineva riigi spetsialistid kohal ja Rootsi ja Norra kogemusest toodi välja see, et esmaoluline on pillide säilimine ja siis seal tuleb leida need vahendid ja võimalused, kuidas teha seda muuseumi kaasaegsemaks, kuidas muuseumi eksponaatide üle nii-öelda paremini inimesi ligi lasta. Näiteks aprilli lõpus on, on Riias jällegi viie riigi koostööprojekt kuidas eksponeerida muusikainstrumente läbi interneti, see on kindlasti mujal maailmas läbi käidud ala, aga me siis vaatame seda oma vaatepunktist, et kuidas inimesi võimalikult lähedale lasta ja et nad saaksid seda pilli vaadata, kuulata ja ka selle pilli nii-öelda legendi teada, miks just see pill on valitud eksponeerimiseks, et läbipillide siis ka tutvustada seda muusikaajalugu. Kuidas te leiate uusi eksponaate, kas on nii, et keegi tuleb ja pakub ja siis te otsustate, kas see on siis selline eksponaat või selline materjal, mida peaks teatri muusikamuuseum talletama või kui vana see, see instrument peaks ilma, et oleks nagu muuseumi jaoks piisavalt väärtuslik. Ühe museaali väärtuse ei määra ainult vanus, vaid naeravad ka tema seosed konkreetsete inimestega või siis kas ta on kuulunud kellelegi või siis keegi on selle peale mänginud, et seal ei olegi konkreetselt vanus, aga üldiselt muusikamuuseumi kogu täieneb nii annetuste kui ka ostude näol. Nüüd hiljuti just muuseumis endale ühekorraga juurde viis klaverit, mida meil veel kollektsioonis ei ole, et eks siis kui inimesed tulevad pakkuma või keegi, kas siis tahab annetada või müüa meile, siis me vaatame ka, kuidas meie enda kogud on konkreetselt võtame ühe juhtumi haaval loomulikult muuseum on tänulik kõikide nende annetuste eest ja meie kogud peaksid ideaalis siis võimalikult täiuslikult katma sõda, mis eesti muusikas ja teatris on olnud. Ja kui nüüd rääkida uutematest nii-öelda muusikaga, siis esitamist salvestusvahenditest siis tegelikult muuseum näiteks hiljuti sai ühe lintmaki omanikuks, et kunagi võib-olla mingi paarikümne aasta pärast on need lintmakid ka täiesti museaalne materjal ja neid saab siis uurida ja muuseumides eksponeerida. Näiteks praegu tegelikult on selliseid erinevate ajastute lintmakid ja grammofonid ju näitusel rahvusraamatukogus, kus oli eesti heliplaat 110 kõik, mis on olnud ajalugu ja see, mis hetkel on, see kunagi saab ajalooks, nii et sealt tuleb alati meeles pidada, et võib-olla asjad, mis hetkel ei ole haruldased, võib-olla kunagi on haruldased. Siiski lõpetuseks küsiksin, et mis on lähiajal sellised olulisemad projektid või ettevõtmised peale näiteks selle Tubina muuseumi avamise? Olulisemad meie muuseumi jaoks on siis rahvusvahelisel muusikapäeval sügisel, et tuleb üks nii-öelda jätkuseminar selle eelmise aasta üritusega seoses, millest ma rääkisin. Et kui eelmine aasta rääkisime pillidest muuseumis, siis see aasta on plaanis kaardistada Hetkel tegutsevate pillimeistrite tegevused, mida nad teevad, kus nad teevad ja on siis plaan siia neid vestlema tuua. Siis meelelahutusliku poole pealt on meil koostööga Tallinn 2011 kultuuripealinnaga, et seal sisse toimuma juuli keskel väntrali festivalil siis juba neljas, et see on meie nii-öelda meelelahutuslikum pool. Ja loomulikult Heino Eller, kelle õiguste omanik Eesti teatri- ja muusikamuuseum on. Et Elleril on järgmisel aastal 125, seda meil on plaanis tähistada ühe raamatuga ja loomulikult on see jätkuv ja võib-olla mitte nii väljapoole paistev muuseumi töö, et suuremad projektid pluss veel siis muuseumi igapäevatööga Aitäh Eesti teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste selle intervjuu eest. Eile toimus Estonia kontserdisaalis Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja Mati Lukki kontsert Toomas Vavilovi juhatusel millest katkendid me hetkel ka kuulame. Ja siit ongi hea anda jutulõng üle Eesti riikliku sümfooniaorkestri endisele direktorile nimel, et selle nädala algusest, neljandast aprillist asus Estonian Record Productions artisti agentuuri etteotsa tööle Andres Siitan, kelle olen palunud klassikaraadio stuudiosse. Tere. Tervist. Enne veel, kui kõneleme Pi artistiagentuurist, tahaksin teilt küsida, et milliste mõtetega olete jälginud ERSO edasist käekäiku pärast teie lahkumist. Ja kuidas hindate uut ERSO direktorit? Ma olen väga positiivselt meelestatud ja see, mis ma näen priogersaga toimumas, teeb mulle südamest head meelt, ma arvan, et areng läheb edasi selles suunas, millest ta peab minema. Kõik on minu meelest väga õigel kursil praegusel hetkel. Ja ma südamest loodan ka seda, et ERSO leiab endale peadirigendi. Ma loodan seda, et ta leiab selle peadirigendi selle peadirigendi näol, kes mõni aeg tagasi nende segaste olude tõttu oma ametist loobus. Ehk ma südamest loodan, et Neeme Järvi tuleb ERSO ette tagasi ja julgen arvata, et ERSO on seda vaja ja, ja ma tean, et ka maestro ise teeb seda hea meelega. Selle nädala algusest olete te nüüd asunud tööle Erpi artisti agentuuri, mis on täpsemalt teie ametinimetus seal ja mis on need kohustused? Tegelikult see artistide agentuur on praegu tõesti töötanud Estonian Record Productions insi osakonnana või haruna ka, kus siis epijuhtide Peeter Vähi ja Tiina Jokinen liiga me otsustasime teha uue firma, mille nimi on artist ja põhimõtteliselt see firma hakkab tegelema ja nende esinejate vahendamisega, kes sina, Erpi, seal te nimekirja juba kogunenud on. Aga see on nüüd omaette firma, me otsustasime selle firma koos luua ja, ja mina võtsin vastu pakkumise hakata seda firmat juhtima. Nii et sisuliselt on ta siiski seotud Estonian Record Productions siga aga ta on selle tütarfirma tütar. Just nimelt. Kuidas te hindate selle artisti agentuuri senist tegevust ja käekäik, kui, et nad on ju tegutsenud Erpise küll 10 aastat, aga, aga see artistiagentuur on ka seal juba omajagu juures olnud, et see töö, mis on tehtud. Kuidas te seda hindate? On olnud väga hea ja väga positiivne aga iga asi peab liikuma edasi ja ma arvan, et ka nende esinejate nimekiri, kes seal praegu on see esinejate nimekiri loodetavasti saab olema mõne aja pärast mõnevõrra suurem. Ma väga loodan, et sinna tuleb kuidas öelda häid nimesid, häid nimesid on seal palju ja, ja tõepoolest see esineb, geograafiline ulatus on ju väga suur, seal on inimesi Eestist, et seal on inimesi Jaapanist, Hiinast, Venemaalt, Lätist, Leedust. Minu eesmärk on seda teha veel veel suuremaks sinna heid artiste juurde tuua. Et siis see tähendab ka selle organisatsiooni laienemist või mitte. Noh, see on vastavalt vajadusele, et eks igal inimesel on ööpäevas siiski 24 tundi, iga inimene jõuab tööd teha mingisuguse hulga ja kuskil tuleb piir ette ja väga võimalik, et me peame inimesi juurde võtma sellesse firmasse. Aga kui ma räägin, et üks soo või üks eesmärk on seda esinejate nimekirja muuta suuremaks, siis noh, teine oht sealjuures on jälle see, kui see nimikiri läheb liiga suureks, et sellest nagu enam jõud üle ei käi, et noh, see huvi peab olema mõlemapoolne, et ühest küljest on firmal huvi vahendada neid inimesi, kes on tema nimekirjas. Teine huvi peab olema ka sellel konkreetsel esinejal olla selle firma nimekirjas ja ütleme nii, et mitte kedagi ei tohi sellest nimekirjast nagu ära unustada, et iga esineja, kes on selle koostööleppe sõlminud või oma nõusolek, kui andnud selles nimekirjas olla, see peab ka tundma, et see firma tema jaoks nagu midagi teeb ja midagi tahab teha, midagi suudab teha, et mitte mingil juhul ei tohi neid inimesi olla ka liiga palju. Eesti artistid pole võib-olla plika harjunud sellise nii-öelda muusika turustamissuhtega. Noh, ega tegelikult ei ole, sest ei ole ju Eestis olnud niisugust üksust üldse mitte ja selles mõttes oleme me tõesti Eestis selle asjaga üsna alguses ja üsna lapsekingades ja ka need inimesed, kes on käinud välja On esinema, sest nad teavad, et noh, üks asi on, on mõnda esinejat nagu tutvustada ja reklaamida selle jaoks on omad konkreetsed kanalid olemas, selle jaoks korraldatakse terveid suuri ülemaailmseid konverentsid, kus siis needsamad mana kerid käivad oma inimesi tutvustamas ja kindlasti tuleb osa võtta niisugustest võimalustest neid ära kasutada. Tegelikult noh, palju on niisugust pisikest logistilist tööd ja kasvõi igasuguste kokkulepete sõlmimine, lepingute sõlmimine ja, ja mitte kõik esinejad ei ole mitte selles suhtes ise kõige võimekamad ja noh, see on nende jaoks niisugune mõtet, alati võib olla tüütu lisakohustus, mida siis lihtsalt agendid ja manageerida aitavad nendel inimestel teha. Ideaalis siis esineja oleks see, kes läheb lavale ja, ja annab laval endast parima, aga teised inimesed aitavad selle muu töö seal ümber ja seal kõrval ära teha. Aga see visioon, et artistid on siiski enamus klassikalise muusika valdkonnast ja mitte nüüd üdini popmuusikast, noh siin on vist üksikut ka džäss eest ja, ja nii edasi. No üldiselt ikkagi klassikalise muusikasuund on, on see, mida me praegu näeme nagu selle peasuunana just nimelt See on ilmselt kõige rohkem abi vajav valdkond Eestis. Seda küll ja noh, ka neid, neid popmuusika, manageri, neid on tegelikult palju, aga just nimelt kui me räägime sellest, et Eesti on veel suhteliselt nagu alguses suhteliselt lapsekingades, siis me räägime just nimelt klassikalisest muusikast. Ma küll mitte mingisugustest muutustest vajalikest muutustest praegu ei räägiks, ma arvan, et on vaja teha seda tööd edasi, mida see firma siiamaani teinud on, seda tööd võib-olla mõnevõrra tõhustada. On minul, ERSO direktorina kogunenud ju arvestatav hulk igasuguseid kanaleid ja suhteid muusikaagentuuride erinevate, orkestrite ka, nii et vot just nimelt neid saab ära kasutada, et sellel firmal läheks jätkuvalt hästi ja võib-olla veelgi paremini kui siiamaani. Nii et need kontaktid ja ja koostööpartnerid ei olegi niivõrd asutuse kesksed või põhised, kuivõrd isikupõhised Eks tegelikult kõik ju põhineb ikkagi usaldusel ja inimesed eelistavad töötada koos nendega, keda nad juba teavad ja tunnevad. Ja kui näiteks agent tuur pakub mõnda esindajat kuhugi mõne orkestri juurde mõne festivali juurde, siis kui seda inimest, kes nagu soovitab või, või pakub kedagi, seda teatakse ja tuntakse tisse, asi lihtsalt laabub paremini, on usaldusväärsem. Kuigi firma nimi on Estonian kort Productions, siis ERP artist on kindlasti rahvusvaheline firma ja rahvusvahelise haardega. Mis te pakute, mis aja jooksul võiksid teie töö tulemused juba paistma hakata? Vaatame vaatame, ma, ma tõesti tahaks teha oma tööd niimoodi, et need tulemused paistaksid välja juba lähiajal. Kui suur osa on artistiagentuuril mõne artisti või kollektiivi sellise brändi imidži loomisel, et üks osa on vahendada ja luua tingimusi välismaal esinemiseks aga teine osa on on selle artisti või konkreetse kollektiivi nagu suurema visiooni loomisel. No siin tõesti oleneb sellest konkreetsest juhtumist, sellepärast et ega neid koostööleppeid on ka väga erinevaid, sest et noh, on inimesi või, või artiste või, või kollektiive, keda RB esindab ainult mingisugusel suhteliselt piiratud geograafilisel alal, et noh näiteks üks kollektiiv, kes selles nimekirjas on, Kremerata Baltica segakoor Latvija meie nimekirjas Tallinn sümfonietta on jälle näiteks hoopis erinev sellest. Tallinn Symphony Etat esindab ainuüksi erk segakoori Latviat esindavad mitmed inimesed üle maailma, nii et need kokkulepped on inimesed ja kollektiiviti on kaunikesti erinevad. Ja selle tõttu ka, kui me võtame endale mõne artisti, kes on oma karjääri nii-öelda päris alguses, siis loomulikult me hakkame üles ehitama tema seda imagot või brändi nagu algusest peale ja siis on see meie töö üks oluline ülesanne ja meie roll. Aga noh, nende esinejate puhul, kes on juba maailmas väga kuulsad, väga tuttavad see bränd on juba ammu enne meid ära tehtud. Sellele küsimusele päris üheselt vastata ei saa, et see on erinev erinevate inimeste puhul. Te jätkate koostööd mänedžeride Anu Jaanson ja Kaija Lätikasega, kellega te tegelikult olete varem ju palju kokku puutunud. Ikka ikka muidugi, sest Eestis see valdkond on ju ka küllaltki pisikene, nii et oleme teinud palju koostööd just nimelt ja samamoodi olen mina ju saanud tegelikult Erpi poolt vahendatuna esinejaid ERSO ette, nii et ütleme niimoodi, et väga sarnane töö jätkub lihtsalt natukene teises rollis. No mul on rõõm, et endiselt muusikatööstusega seotud sata olla kasulik eesti muusikale eesti artistidele, sealhulgas aitäh, Andres, Siitan siia klassikaraadio stuudiosse tulemast ja jõudu teile teie uuel ametipostil ja jõuda siis eesti artistide Manageerimisel. Aitäh kutsumast ja suur aitäh. Te kuulasite üheksanda aprilli heligaja saadet, millele tegid kaastööd Liina Vainumetsa ja Igor Karsnek. Saate panid kokku operaatorid Helle baasia, Katrin maadik ning toimetas Annika Kuuda aitäh kuulamast. Heliga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis. Teile sobival ajal teile sobival ajal heliga ja.