Tere, mina olen Peeter Helme ja tüütan kalleid kuulajaid, seekord jälle ulmekirjandusega. Loodan tõesti, et ma kedagi raadio juurest nüüd eemale ei hirmuta, aga midagi pole teha. Kirjastus Varrak lihtsalt teeb piisavalt head tööd ja avaldab piisavalt tihti piisavalt häid ja kirjanduslikult kõrgetasemelisi ulmeteoseid, et neist lihtsalt on vaja rääkida. Ja nüüd on siis taaskord ilmunud Ameerika ulmekirjaniku Lois McMaster, püsi oldi järjekordne romaan. Selle pealkiri on vurri mäng ja selle on tõlkinud Allan Aiken Baum. Nagu ma seda saadet ette valmistades veendusin, rääkisin sama kirjaniku sama sarja eelmisest raamatust pealkirjaga sõduri õpilane ligemale pool aastat tagasi, nimelt siis esimesel oktoobril. Ja nagu ma siis märkisin, On Mc Master püsoldi, raamatut huvitavad mitmes mõttes, kuidas nad on huvitavad muidugi, ilmselt igale ulmesõbrale lihtsalt sellepärast, et need on põnevalt kirjutatud ulmeteosed. Kuid nad on tegelikult huvitavad ka ikkagi üldkirjanduslikus mõttes. Esiteks muidugi torkavad silma teatavad, aga ma arvan, et taotluslikud väärid naiskirjaniku sellise naiseliku jutustamislaadi ja samal ajal üsna ebanaiseliku kirjelduse vahel. Nimelt viivad siis püsoldi Workossiganni saaga, sest just nii on selle sarja nimi, mille neljas raamat siis täna käsitletav vurri mäng on. Nimelt viivad säpi Soldi Porcossi kanni, saaga raamatut lugeja näiteks avakosmoses aset leidvate lahingute keskmesse või palee intriigidesse või lihtsalt igast märulifilmist või raamatust tuntud tapmiste, tagaajamiste keerisesse. Aga kunagi ei ole see mitte ainult see, alati on seal midagi veel juures, mingi teine kiht veel. Ja see teebki mastaabis oldi põnevaks. Ta pole mitte ainult põnev loo jutustaja põnev narratiivi meister vaid ta on ka selles mõttes põnev autor, et on huvitav jälgida, kuidas ta ehitab oma sarja raamatud üles sarja varasematele raamatutele ja kuidas ta kogu selle põhinarratiivi kõrval suudab igas loos keskenduda veel ühele teisele kihistusele ühele teisele kihistusele, mida võiks nimetada psühholoogiliseks või pellet kristlikuks või lihtsalt selliseks teiseks kihistuseks, ilma milleta tõenäoliselt ükski romaan ei oleks romaan, vaid oleks lihtsalt üks jutustus, mida me võime niisama lobiseda, mis ei vääriks paberile panemist. Kõigepealt sellega, et kirjanik ehitab oma sarja teosed üles varasematele teostele, noh, selles ei ole iseenesest midagi uut. Iga sari vajab toimimiseks seda, et lugeja saaks veidi eelteadmisi ja, ja et samal ajal lugu areneks edasi. Seda sarja iseloomustabki siis suur narratiiv, mis läbi iga romaani edasi areneb ja see oleks suureks narratiivis, on siis Mcmastaabis oldi Porkussiganni saagas perekonna lugu. Sarja esimeses kahes romaanis on tähelepanu ühel järgnevas kahes ja veel järgnevas mitmes teoses, mis veel eesti keeles ilmunud ei ole järgneval põlvkonnal. Seega eeldab iga raamat lugejalt siis mõningaid eelteadmisi. Lihtsustatult öeldes. Lugeja peaks teadma, kes on peategelase isa ja ema aga sellega see vajalik eelteadmiste hulka üldjoontes piirdub. Sest kirjanik pillab, justkui võiks isegi öelda emaliku hoolitsusega siia-sinna tegelaste ja neid ümbritseva maailma kohta räägib ühe või teise tegelaskuju minevikust ja aitab nõnda orienteeruda lugejal, kellel pole võib-olla huvi olnud varasemaid raamatuid lugeda, aga kes tahab nüüd järgmisesse siiski sisse elada. Ja samuti aitab orienteeruda lugejal keskel, on neid varasemaid teoseid lugenud. Aga kelle puhul siis peadpööritava seiklused, mis raamatust raamatusse muudkui edenevad, on lasknud unustada, sellel, mis siis varem ikka täpselt juhtus ja kes oli kes. Aga see selleks, et selle suure narratiivi kõrval keskendub siis maastrbi Sold igas teoses ka mingile probleemile, nagu ma enne ütlesin, igas raamatus on mingi teine kihistus. See teine kihistus on minu meelest see, mis tõeliselt põnevaks autoriks siis Louis märk, maastrbysoldi teeb. Sarja esimene raamat pealkirjaga au riismed käsitleb siis armastuse võimalikkust inimeste vahel, kes peaksid olema vaenlased. Suure osa lehekülgedest haaravad enda alla küll verised seiklused, aga lõppude lõpuks tahab autor näidata Ta hoopiski seda, et armastus võidab kõik tõkked. Sarja teine romaan pealkirjaga parrayer, see on siis planeedi nimi, millest kujuneb järgnevate seikluste sõlmpunkt. Parayer räägib ühelt poolt rasedusest emadusest, aga see nii-öelda pealisehitis on jällegi paleent riigidest ja kodusõjast. Ja kolmas raamat, sõduriõpilane on aga lugu inimeste mõjutamise suurest kunstist ja selle pealisehitis või põhinarratiiv on siis kosmosesõda ja poliitilised intriigid selle taustal. Nii et ühelt poolt on võimalik siis sõduri õpilast lugeda sellise võimsa kosmose ooperina aga teiselt poolt ka romaanina inimpsühholoogiast ja selle mõjutamise kunstist sarja neljas osa, milleni me nüüd siis lõpuks ometi jõuan ja mis peaks olema tänane teema, kannab pealkirja nagu öeldud, vurri mäng ning ma ise arvan, et selle pealkiri inglise keeles peaks olema kahetähenduslik. Nimelt on siis selle raamatu peategelane Mails Porkozygan aadlik, tema aadlitiitlit selles ühiskonnas, kus ta elab markeerib siis tema perekonnanime eesliide vorm. Samas kõlab see sõna natukene ka inglisekeelse voor, ehk siis sõda moodi ja segase vurri mäng inglise keeles Workein. Seda võib ka vaadata, kui voor, geim kui sõjamäng. Sest just sellesse raamat ongi. Aga jällegi ei saa öelda, et just sellest, kui mitmekihilise raamatuga ühelt poolt on keskmes siis noore ja endast väga kõrgel arvamusel oleva peategelase maailmavaate kujunemise ja kujundamise problemaatikaga. Aga teisalt on see siis muidugi raamat jällegi sõdadest, entriigidest. Raamat algab tõdemusega, et sõjaväe karjääri ihaleval noorukil on tõsiseid subordinatsiooni probleeme ja ta vaatleb oma ülemusi isegi mitte kui võrdseid, nagu ta ise arvab, vaid nagu üks tema ülemustele ütleb nagu kariloomi, kes tuleb enda pilli järgi tantsima panna. Ja siis raamat algabki sellega, et peategelast üritatakse siis õpetada kuuletuma. Ja sellest algab siis tohutu sündmuste ahel, mis viib lõpuks tõesti eepiliste mõõtmeteni. Ei puuduseni, poliitilised intriigid, kosmoselahingud uskumatut põgenemiseni, ootamatult pääsemised, metsik tagaajamine, kõik sellised asjad, natuke romantikat ka. Seega on siin siis igaühele midagi ja see asja tuum keerleb siis jällegi inimpsühholoogia selle ümber, kuidas inimene peab õppima leppima oma kohaga elus, kuid enne, kui ta sellega lepib teatusele kõigepealt leidma. Ja see ei pruugi sugugi nii lihtne olla, sest see, mida võivad teised pidada meie kohaks elus ei pruugi olla ju see, kuidas me ennast ise siin elus näeme. Kuidas see kõik lõpuks laheneb ja milliseid õppetunde siit veel võib leida, seda lugege juba igaüks ise järele. Head lugemist.