Tere mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest mehest, kes tegutseb nagu masin. Ühest mehest ühest kirjanikust, kes on ainuüksi eelmise ja tänavuse aastaga avaldanud viis raamatut. Arvata aga nende viie juurde veel mitte ilukirjanduslikud teosed ja erinevad kogumikud kasvab raamatute arv, kus ta midagi kirjutab üheksani. Kokku on see mees avaldanud aga sedavõrd palju ja eripalgelisi asju, et enne saavad tõesti issanda päevad otsa, kui mina jõuan kõik tema teosed üles lugeda. Või noh, kui mitte just issanda päevad, siis enne saavad vähemalt täna minu käsutuses olevat minutit kyll otsa. See mees, keda ma silmas pean, on Wimberg, kodanikunimega Jaak Urmet. Ja tema teoste hulka on seda hämmastavam. Et tegu ei ole ju sugugi autoriga, kelle loometee oleks juba lõpp vennad või kes oleks tegutsenud aastakümneid ja oleks juba jõudnud soliidse vanuseni? Ei, üldsegi mitte. Wimberg sai tänavu jaanuari lõpus alles 32 aastaseks, mistõttu võib arvata, et ta tulistab sama jõuga edasi. Ja täna see saate teema on Wimbergi tänavuse aasta esimene teos. Ja ma julgen seda tõesti nimetada tänavuse aasta esimeseks teoseks, sest ma olen üsna veendunud selles, et Wimbergilt ilmub käesoleva 2011. aasta jooksul kindlasti midagi veel. Ja see tänavune esimene teos on luuleraamat ning kannab pealkirja hõõguvad read. See raamat kätkeb endas nii palju värskeid tekste, et tõesti tuleb hämmingut tunda selle üle, kui aktiivne Wimberg suudab olla luule vallas. Samal ajal sisaldab raamat ka natukene varasemaid tekste. Vähemalt ühel korral, lugedes siis luuletust makaronid juustuga, mille alapealkiri või žanri määratlus on ülistus seal siis luuletus, mis algab niimoodi siis kui teised kõik on pahad ja sa ise paha ka, ainult üks võib päeva päästa makaronid juustuga. Noh, ja nii läheb see siis edasi. See luuletus makaronid juustuga, on vähemalt korra varem ilmunud, et seda lugedes tabasime end mõttelt, et oot, ma olen ju seda teksti varem näinud. Nimelt ilmus siis Wimbergi möödunudaastases kokandusalases luuleteoses pealkirjaga eesti köök Vimbergil omaselt köök lõpus kahekaga. Ja sellest raamatust tegin ma käesolevas saates ka 2010. aasta septembri alguses juttu. Aga see selleks kogu sisaldab ikkagi väga palju toredaid tekste, mida vähemalt mina varem kuskilt lugenud ei ole. Ja võib öelda, et see on tervikuna võttes üks väga lõbus luuleraamat. Ja samas tekitab see ametiga mõtteid. Nimelt huvitav on iseenda peal lugedes jälgida, kuidas lausa lapselikult lihtsatest triimidest koosnev raamat moodustab hästi toimiva terviku. Kui hea enesetunde annab selliste ülilihtsate tekstide lugemine ja kui palju positiivset energiat luule võib endas sisaldada. Võtame näiteks luuletuse nimega kõrtsiõhtu. Olgu veel enne kõrtsiõhtu ettelugemist öeldud, et lapsikusele vaatamata ei ole hõõguvad read mingi lasteluuleraamat. Noh, väga palju on siin juttu joomisest. Samuti võib nii mitudki teksti süüdistada iharuse propageerimises. Ometi oskab Wimberg seda kõike esitada niivõrd ilmsüütul ja näiliselt naiivsel moel. Tuleb tunnistada. Vormilise lihtsuse varjus on tegu hoolikalt läbimõeldud ja üsna kavalalt koostatud tekstidega. Aga jah, mis ma siin ikka oma sõnadega räägin, kuulake parem kõrtsiõhtu. Palju, olen juba joonud võimeid, aga enamaks. Ja on vaja tüdruk kõrval saada veelgi kenamaks. Diagi üle lekki lükkan oma viimset krooni ja Kalahari krokodilli-ist saanud Miss Estonia. Sellele on raske veel midagi lisada. Aga siiski ma paari asja tahaksin veel rõhutada. Teos koosneb siis sisuliselt haakuvate luuletuste tsüklitest, viimaseid on kokku 11 ja sisulises järjekorras käsitlevad nad siis õnnetut teismelise, aga üleüldse õnnetut armastust Rõõmuteemalisi luuletusi, hetkemeeleolude kirjeldusi, siis üks tsükkel on selline bemmimeeste luule üks tsükkel pealkirjaga vahvad sellid on aga kirjutatud kahasse kontraga ja siin-seal luulekogus on kontrapannud ka Wimbergi luuletusi ümber võru keelde. Ja teose kõige viimase luuletuse autor hoopiski Jürgen Rooste. Tema sulest pärineb siis 1998. aasta paiku valminud mina ja vimps seega nimbergi raamatus koos suisa kolm autorit. Aga nad kõik tiirlevad Wimbergi kosmoses ja nii-öelda tegutsevad tema seatud reeglite järgi. Ja hästi tiirlevad ja need reeglid on hästi paika pandud. Wimberg teab, mida ta teeb ja ta kannab selle ilusti välja. Nii et tõesti võib-olla mõni, kes hakkab seda luulekogu algul lugema ja vaatab, et mis vemmalvärsside jampsimine see siin on siis ei ole sugugi nii, see kogu toimib seal hästi läbi komponeeritud ja ta hakkab mõjuma. Ja nii siis soovitangi kõikidel hankida endale see pisike just mõnusasti taskusse mahtuv siniste kaantega hõõguvad read. Lugeja andmetel olla sellel raamatul lausa nii imetabase võimed, et teose lugemine aitavat pohmellis jagu saada. Seda ma ei oska ise öelda, aga proovida tasub, sest et kaotada ega kahetseda ei ole siin tõesti midagi. Head lugemist.