Sergei Prokofjevi 120.-le sünniaastapäevale pühendatud sarja kolmandas saates võtame vaatluse alla Nõukogude liitu tagasi pöördunud helilooja tööd ja tegemised kodumaal alates aastast 1936 kuni kunstniku lõpliku lahkumiseni 1953. Nende aastate jooksul valmib 67 hobust. Enamik jõuab ka esiette kandeni. Aga millal ja kuidas? 1900 kolmekümnendatel aastatel on Prokofjevi rahvusvaheliselt üsna liikuv tema kontserdid, teoste ettekanded viivad teda sageli ühest riigist teise. Paljud nõukogudeväljaanded pakuvad kodumaale naasmise ajaks 1930 teist aastat. Aga see ei ole vist nii. Prokofjevi ja ta abikaasal linnal olid Nanseni passid välisasjadele, rahvakomissari kohusetäitjal, Litvinovi oli voli Prokofjevi küll Venemaale lubada, aga ilmselt mitte seal kinni pidada. Ja Liit linov külastas hoolega Prokofjevi kontserte vähemalt Moskvas. Ja Prokofjevi sõitis endiselt üle paljude riigipiiride kuni 1938. aasta kevadeni kuni temalt ta pass ära võeti. Pärast pikka kontsertreisil Lääne-Euroopasse ja Ameerika ühendriikidesse. Kommentaariks Nanseni pass, kodakondsuseta isikule, tema asukohariigis antud isikut tõendav ja passi asendav dokument. Fridtjof Nanseni algatusel 1922. aastal rahvasteliidus sõlmitud riikidevaheliselt kokkuleppe põhjal hakati väljastama isikuile, kel puudusid koduriigi dokumendid. Nanseni basse. Ene 1973. 1936. aasta mai keskel asus Prokofjevi perekond elama Moskvasse. Juuni lõpus anti Prokofjevi le korter uues majas, kus elasid ka Heinrich Ihaus, David Oistra, samu Ilmar Jacques katselendur Valleritškalov. See ei oleks kõneväärne tavaühiskonnas aga nõukogude aegse elukogemusega kuulaja pani tähele fraasi. Korter anti. Elamispinna probleem Nõukogude riigis oli terav. Ja tundub, et püsis peaaegu lahendamatuna nõukogude riigikorra püsimiseni. Värskendame kuulaja mälu. 1934. aastal tuli mitmes ooperiteatris lavale Dmitri Šostakovitši ooper leedi Mcbet Tsenski maakonnast 35. aastal ka Ameerika Ühendriikides. 1936. aasta 28. jaanuaril ilmus ajalehes Pravda toimetuse artiklis sumbur tammuunsuki Šostakovitši, ooperi raevukas ja hävitav kriitika. Kuuendal veebruaril ilmus Pravdas artikkel Xhaka kovitši balleti Helgoya kriitikaga. Šostakovitši teosed kattusid Nõukogude Liidu teatri lavadelt. Veerand sajandiks. On ajaloolasi, kes ütlevad välja arvamuse. Prokofjevi kodumaale naasmise ajaks on Šostakovitši kui lavamuusika autor nii-öelda mängust väljas. Tõsiseltvõetav konkurent vähem. Samas täpsuse huvides tuleb nimetada, et Nõukogude poolse tellimise üleliidulise raadiokomitee poolt oktoobri 20. aastapäeva tähistava kantaadi loomiseks sai Prokofjevi 1935. aastal. Levon Hakopi on nimetab seda kantaati Prokofjevi üheks kõige hingestatumaks teoseks. Osaliselt kõlas teos 1966. aastal Kirilt kontrashini juhatusel. Täisversiooni võib kuulata firma Shandus CD-l aastast 1992 Neeme Järvi dirigeerimisel. 1935. aasta oktoobris tutvustas Prokofjevi Moskva suures teatris balletti Romeo ja Julia muusikat. Enamus teatritöötajaid olid arvamusel, et sellise muusika järgem mõeldamatu tantsida. 36. aasta kevadel sai selgeks, et suur teater ei kavatse Romeot ja Juliat lavastada sest Prokofjevi muusikat loetakse mitte tantsitavaks. 36. aasta kevadel olid Prokofjevi lepingud uuteks teostaks. Vene avamäng Moskva filharmoonia le kantaat oktoobri 20.-ks aastapäevaks üleliidulisele raadiole meier foldi teatrile, muusikale, Puškini, Boriss kordurnovi lavastusele. Laste keskteatri juhtkonnalt tuli tellimus kirjutada sümfooniline teos lastele. Sellest sai sümfooniline muinasjutt petja ja hunt. Lugeja teksti kirjutas helilooja ise. Aprillis 36 oli kõik valmis ka partituuris. Teisel mail kõlas teos esmaesituses autori juhatusel viiendal mail teist korda. Dahlia saks lugejana. Siis petja ja hunt barrineeriti neljaks aastaks. 11. aprillil 1936 mängis Prokofjevi laste auditooriumi ees klaveripalu pluss 65. Hiljem lisandus magus lauluke toiduainetetööstuse rahvakomissari annastassimiku Janni tellimus laste šokolaadide reklaamiks. Puškini 100. surma-aastapäeval lähenemine tähendab teatrilavastusi, millele Prokofjevi pilt on tellitud muusika. See on ju nagu hullumeelse sonimine. Padaemanda filmile juba kirjutasin. Lõpetan Jevgeni Oneginit kammerteatrile, kus läheb Puškini näidend aktsendiga seenidele, mida ei ole Tšaikovski ooperis poriskur Turnoobildemmeyerholdile. Aga Mozart ja seal tuleb savatskile. Prokofjevi kiri Veera Alpers selle 25.-st juulist 1936. Prokofjevi teoste kataloogis puudub märkus Puškini ainelise muusika esituse kohta helilooja eluajal. Kunstiasjade komitee esimehele Kerzencevile paistsid nii need etendused kui ka film. Formallistlikud. Gennadi Rostessenski pani sellest muusikast hiljem kokku, süüdi Puškini annab. Selle esmaesitus oli 1961. aasta jaanuaris. 1936. 37. hooaja jooksul kanti Moskva konservatooriumi suures saalis ette kaks orkestri süüdi balletist Romeo ja Julia. Selle balletijõudmine teatrilavadele on omaette lugu. See väärib meelde tuletamist. Ballett Romeo ja Julia. Neljas vaatuses 10. pildis uppus 64 valmis partituuris 1936.-ks aastaks. Leningradi teatri direktsioon keeldus lepingu sõlmimisest. Et Moskva suur teater 36. aasta kevadel balletilavastusest omakorda keeldus. Läks nii, et teose esietendus toimus detsembris 1938. Prognoos Nõukogude liidus alles 11. jaanuaril 1940 Leningradis. Kirovi-nimelises teatris. Moskva suures teatris 22. detsembril 1904. Vene lavastuste esimene Juulia oli kallinoulanova. Uljanova ja tema kolleegide jaoks kõlas Prokofjevi muusika algul üsna võõrastavalt. Ja kuulsaks sai esiettekandejärgsel koosviibimisel öeldud toost Ulanova poolt. Mis parafraseerides Shakespeari tragöödia lõpuridu, Powesti spetsiaalne Nassweede tšemmuusikaprakofjeva pallide eesti keeli, siis ei ole loost küll kuuldud kurvemast, kui on Prokofjevi balletimuusika. Ulannovale olid muide mõeldud ka Prokofjevi viimased balletid Tuhkatriinu ja kivilill nende esiettekanded suures teatris siis vastavalt 1945 ja 1954. Prokofjevi teoste valmimise tihe kalender tekitab kõrvalseisja küsimusi. Toimetulek füüsikalise ajaga Loomingu fikseerimisel. Prokofjevi heaks töötas jutumärkides neil aastatel Pavel lamm. Pianist, muusikateadlane ja textoloog. Moskovski soovitusel asus lamm esmakordselt kirjutama Prokofjevi pardiktuure 1935. aastal. Dešifreerida helilooja klaviivseid üleskirjutusi. Esimeseks tööks oli ballett Romeo ja Julia ja teise viiulikontserdi klaviir. Lamp nii-öelda kirjutas partiga tuuri Prokofjevi ooperid, Semjon korotko sõda ja rahujutustus tõelisest inimesest, balletti Tuhkatriinu muusika kinofilmile, Ivan Groznõi draamalavastustele, Jevgenia neegin ja Roomeo ja Juulia. Esimese süüdi. Omaette lugu on Moskva suure teatriga kust tseremoonitsemata anti näiteks Tuhkatriinu ümber orkestreerimiseks Boriss balt Kreebovile teatri orkestri löökpillimängijale. Tema näputöö jutumärkides on ka Kivilile partituur. Paabel lamm oli ju lahkunud 51. aasta kevadel igaviku. Ballettmeister Sahharovil puudus kahjuks vähimgi ettekujutus partituurist ja nii kujundati jutumärkides Prokofjevi uut teost arusaamiste järgi, millesse helilooja enam sekkuda ei saanud. Oma tervislikku seisundit. Loeme natuke katkendeid Rogal vitski kirjatükist põgusad seosed. Dmitri Rogallevitski Moskva konservatooriumi haridusega muusik, kelle erialaks kujunes instrumentatsioon õpetas orkestratsiooni Moskva konservatooriumis 1932.-st aastast alates kuni oma surmani 1962 välja arvatud 37.-st 43. aastani. Roberta Lewinsky seadis palju klaverimuusikat orkestrile list. Screabin, šopäen Rahmanni, Nov, Tšaikovski orkestreeri, nõukogude heliloojate teoseid. Eks Salavioosse toi ballett trass, Põlva Marianco valliooper, Iiemmel, Jambugatšov, tõlkis orkestrialaseid käsiraamatuid oli ühesõnaga orkestristiilides asjatundja. Puutunud kokku Prokofjevi muusikaga paljudes interpetatsioonides, sealhulgas helilooja enese mängituna jäi Rogallevitskile silmaga. Prokoshib dirigendina mitte. Helilooja oleks selles valdkonnas olnud vähemalt väljapaistev. Nagu näiteks oli seda Rahmaninovi. Aga omi teoseid näitas ta siiski mingi omapärase nurga alt. Vaimustudes Prokofjevi muusikast tegi roogal levitski mõnedest põgusatest hetkedest. Orkestri variandi elas kaasa Moskva esietenduse suures teatris. Armastus kolme apelsini vastu 19. mail 1927 ja jäädes selle juures siiski võrdlemisi skeptiliseks teose püsiväärtuste hindamisel. 1943. aasta oktoobris kutsuti roogallevitski raadini. See oli Leningradi Kirovi nimelise ooperi- ja balletiteatri direktor Jaan Prokofjevi juurde hotellis. Moskva. Oma uue abielu tõttu ei saanud Prokofjevi jooma Moskva korterisse enam minna. Kiitles tulijat täpsuse eest. Prokofjevi üks omadusi oli täpne kinnipidamine, kokkulepitud ajast. Palus Prokofjevi Rogallevitskilt suurt teenet. Maria teater. Tol ajal ametlikult muidugi Kirovi nimeline teater kavatsevad tuua lavale Prokofjevi balletinarre. Ainus käsikirjaline partituur hävis Berliinis pommitamise käigus. Prokofjevi oli selles veendunud ja tegi ettepaneku Rogallevitskile taastada klaveri järgi narri partituur. Helilooja andis sõnades vähemalt orkestreeri jälle vabad käed. Narrist tehtud orkestri süüdi trükitud partituuri. Jah, balleti klaveri käsiloleva töö kiiruga lõpetanud hakkas ro kallevitski novembris 1943 uurima Prokofjevi narri materjale. Sel orkestratsiooniga alustas jaanuaris 44. Helilooja, kelle enesel uute teoste loomine käsil ja kes oli seetõttu väga hõivatud. Lubas siiski orkestreerijal enesele helistada ja määras küsitavuste täpsustamiseks aja. Täpselt kell kolm, meil on seitse ja pool minutit, jätkub teile. Rogallevitski töö laabus, kuni 16. märtsini. Kutsutud suurde teatrisse sai ta teada, et Stalini korraldusel tuli kiiresti tegeleda NSV Liidu riigihümni uue orkestri reldaktsiooniga Prokov ja viskas selle üle nalja ja nimetas Rogal vitskit riiklikuks orkestreeri. Eks. Kirovi teatriga narri osas lepingut ei olnud. Rogalevitskile pakutud. Tema ei olnud ka küsinud. Nüüd kui suurema osa narri partituuris tuli valmis, selgus, et keegi polnud sellest huvitatud. Ei lavastamisest ei Ortestratsiooni honoreerimisest. Prokoffib vaid kehitas õlgu ja imestas Rogalevitski lihtsameelsuse üle ei enam. Sõda tabas Prokofjevi Tuhkatriinu teise ja kolmanda vaatuse vahel. Juulis-augustis evakueeriti Moskval teatrid, muuseumid, loomingulised liidud, Vene kunsti vana kaardiväe esindajad, kuhu kuulusid peale Prokofjevi, Moskovski, Shaporen, Anatoli Aleksandrov, Golden Faizer, lamm Krein, Nemirovitš, Tantženko, klipper, tshova kraaper, Kaczarlow, Moskva linn ja küllap veel hulk teisigi. Need kõik evakueeriti. Kohvil olid kaasas seitsmenda ja kaheksanda klaverisonaadi eskiisid Tuhkatriinu kaks Dust. Duenja partituur peaaegu valmis libreto, ooperile, sõda ja rahu. Prokofjevi töötab palju ja kiiresti tundub igas olukorras. Kolme kuuga On klaviiris lõpetatud sõja ja rahu, kuus pilti. Valmib teine keelpillikvartett gabartiini folkloorimõjudega. Sõjategevus sunnib kunstirahvast kolimat Piliisi. Seal peatub Prokov seitse kuud. Piliisis on Prokofjevi viimased esinemised pianistina. Sõja ja rahu esimene redaktsioon on lõpetatud viiendal aprillil 1942. Ooperi esitasid kunstide komiteele kahel klaveril Svjatoslav, Richter ja Anatoli vedernikov. Teiseks maiks on juba lõpetatud seitsmes sõnad. Valmis muusika filmile Lermontovi mis ekraanile muidugi ei jõudnudki. Küll eks kinodes erilise menuga Aleksander Nevski 1942 oli ju jäälahingu 700. aastapäev. Coffewitalmaat asse tegema Ivan kroosneid. 42. aasta juunis sõidab Prokofjevi Kasahstani. See on vaevaline ja pikk tee. Tõeline odüsseia. Groznõi ootel kirjutab Prokofjevi muusika filmidele Kotovski. Tanja. Sõda ja rahu on orkestreerinud. Vahepealne pikk teekond üle SemyPallaatenski Moskvasse. Et liiguks sõja ja rahulavastus. Selle teose vastu, tundis aktiivset huvi. Metropolitan Opera. Stokovski pakkus esiettekande võimalust. Moskvas Pokrovski ja samas suurt suurest teatrist töötavat lavastuse kallal 1943. aasta detsembrini mil võetakse maha Samašuut. Uus juhtkond ei pea vajalikuks jätkata ooperiõppimist ahelreaktsioonina. Kirovi teater lükkab tagasi narri Tuhkatriinu ja duenja. 44. aastal Nõukogude Liidu heliloojate liidu orgkomitee. Pleenumil kritiseeritakse teravalt Prokofjevi muusikat liigse proosa, lisuse ja vähese laulvuse pärast. Valmivad viies sümfoonia kaheksas klaverisonaat, klaveripalad. Tuhkatriinuust käib töö Ivan Groznõi kallal. 45. aasta alguses on Ivan Groznõi esimese seeria esilinastus. Paar sõna ooperis sõda ja rahu. Selle teose saatus ei ole kadestusväärne. Tema esimene redaktsioon kanti ette Moskvas Kuueteistkümnendal oktoobril 44 teatriühingu Nõukogude ooperiansambliga klaveri saatel. Orkestri variant Prokofjevi saalis seitsmendal juunil 45 konservatooriumi suures saalis, teine redaktsioon juunis 46 Leningradi väikeses ooperi- ja balletiteatris 1955 Leningradi väikeses ooperi- ja balletiteatris. Hiljem siis kord veel Kiievis siisnemirovitš Tantženko nimelises teatris 57. aastal ja 59. aastal Moskva suurest stress. Mis teeb asja vähe kadestusväärseks, on see, et tervikuna sündinud teost sunniti pidevalt ringi tegema. Peaaegu eirates autori tahet. Ja autor sisemisest vajadusest ja huvist oma teost lavastatud näha läks nende nõudmistega kahjuks vist suures osas sunniviisi vabatahtlikult kaasa. Hiljem on iga lavastaja selle teose lõikudega oma tahtmist pidi ringi käinud. Nii et see jutt, mis mõningates õpikutes on, et Prokofjevi surmani töötas ooperipartituuri ka on õige ja ei ole ka. Sest kui ühte tervikuna sündinud loomingulist last sunnitakse tarbetut operatsioonide kaudu pidevalt nii-öelda haigevoodisse kui tohib niisugust üle kantud väljendust pruukida siis ei saa seda nimetada normaalseks tööks. Niisuguseid asju on muusikaajaloos ennegi ette tulnud. Aga kas ei oleks juba kord aeg Prokofjevi lavapartner tuurid puhastada, mitte Prokofferlikust materjalist? Seda küsimust on paljud vene muusikud aastakümnete jooksul küsinud. Paraku ei oska siinkõneleja öelda, kas see on ka nüüd juba tulemusi andnud. Võib-olla mitte. Svjatoslav Richteri mälestustest Prokofjevi Semjon kotko esiettekanne oli mu elu kolossaalne sündmus. Pärast käisime tudengitega karjas kolm-neli korda. Kuigi esitus lavastus jätsid soovida. Siis nägin filmi Aleksander Nevski, millest mulle jäi meelde peaasjalikult muusika. Varem ei olnud muusika kinos mulle muljet kui sellist jätnud. Semjon koon, kahtlemata parim Nõukogude ooper. Prokofjevi jätkab siin Mushowski teed olles otsene Moozovski pärija muusikas, rahva draama mõttes inimkõnest lähtuv, äärmise ilmekusega meloodiajoonis. Semjon kud kuuga esmatutvuse õhtul sain aru. Prokofjevi on suur helilooja. Lammide juures kogunes tõsine muusika, seltskond olid moskvalased, heliloojad, vanema põlvkonna muusikud. Moskovski oli alad, vaikiv, ääretult delikaatne. Olid kutsutud külalised, pianistid, dirigendid. Koguneti regulaarselt publitseeriti kaheksal käel. Kõik klaveriseaded tegi Pavel lamm. Mind võttis sinna kaasa näikhaus. Ess seisis eriline, pidi tulema Prokofjevi. Varsti olin klaveri taga, mängisime Moskovski kolmeteistkümnendat sümfooniat, mina Kõrbušeba, Lynniga, Netšajeva Lamiga tuli Prokofjevi tuli, mitte kui igapäevane olija vaid kui külaline. See oli tunda. Tal oli nägu kui nime päevalisel. Ja pisut upsakas tõi oma sonaadi sõnas asja juurde. Ja kohe ma mängin. Ta mõnevõrra üleolev suhtumine ümbritsevasse ei laienenud ainult käskovskile, kelle suhtes ta oli rõhutatult tähelepanelik. Mängis sonaati, kaks korda, läks ära. Mängis käsikirjast, mina keerasin lehte. Ta polnud veel lõpetanud. Kui otsustasin seda, ma hakkan mängima. Stiili, ebatavaline selgus ja muusika, konstruktiivne täiuslikkus. Hämmastas. Midagi taolist polnud ma kuulnud. Kiitis mu valiku heaks. Koolivaheajaks Odessasse sõites võtsin noodid ühes. 14. oktoobril mängisin kontserdil. See oli mu esimene avalik esinemine. Ähous pani mind oma kontserdile enda kõrvale. Ma olin ju alles neljanda kursuse üliõpilane. Tema mängis kontserdi esimeses pooles Maškovskit Aleksandr võit, Kreini teises pooles esinesin mina Prokofjevi teostega. Rondo kadunud pojast pastoraalne Žannatiin ja pessaaž. Need olid nagu prelüüdiks kuuendale sonaadile. Publiku eriline, musikaalne oli jäägitult poolt. Vastu olemine puudus. Tundub, meeldis sonaat ja minu mänka. See oli 1940. aasta sügisel. Prokofjevi, leidis pianisti, kes võinuks ellu äratada esiette panna läbikukkunud viienda klaverikontserti. 1941. aasta märtsis mängisid rister ja Anatoli vedernikov näighouci korteris viienda klaverikontserdi autorile ette. Viienda klaverikontserdi avalik ettekanne õnnestus. See on 1941. aasta ja teose teine ettekanne üldse. Ritter kirjutab. Ma aimasin, et ma lähemal ajal seda kontserti mängida ei saa. See kontsert ei kõlanud järgmise 18 aasta jooksul. Algas sõda ja lahutas meid kõiki. Valmistusin oma esimeseks soolokontserdiks, mis oli välja kuulutatud 19.-ks oktoobriks 1941. Afisi trippusid. Ärevusest ei märganud ma, mis toimub ümberringi. Kontsert lükati edasi ja see toimus juulis 1942 kavas Beethoven, Schubert, Prokofjevi, Rahmaninovi. Oma esimesel sooloõhtul mängisin Prokofjevi testionaati, mängisin mitte just hästi. Samal ajal tuli oper sõda ja rahu. Täiesti erakordne sündmus. Uskumatu. Aga kui seda tegi Prokofjevi, tuli uskuda jälle koos födernikoviga. Mängisime ooperi etterühmale, muusikutele. 1943. aasta alguses sain Prokofjevi seitsmenda klaverisonaadi noodid. Õppisin ära nelja päevaga. Esiettekanne oli ametiühingute maja oktoobrisaalis. Ma osutusin seitsmenda sonaadi esmaesitajaks. Pärast kontserti tahtsid tuttavad muusikud teost kuulata veel ükskord. See oli tõsine ja ülev situatsioon. Oli 18. jaanuar 1943. Seitsmes sonaati Prokofjevi teise järgu Stalini preemia ja juba kahe kuu pärast. Muide oma üheksanda klaverisonaadi pühendas Prokofjevi risterile. See oli juba 47. aasta. Pärast poolteise aasta pikkust ränka haigust oli Prokofjevi loobuma elust linnas ja asus Nikolina Karale. Oli juuni 1946. Suve keskel kutsus helilooja endale külla tollal 38 aastasel David Oissachi ja oma vana sõbra Nikolai märskovski tutvuma vastvalminud viiulisonaadi Cap mille kohta palju aastaid hiljem mõist trahv märkis. Viiulile kirjutas tatud kammermuusikas ilmunud paljude aastakümnete jooksul sellele teosele muusika ilusti sügavuselt võrdväärset. Moskovski hindas kuuldud sonaati väga lakooniliselt. Geniaalne. Ja autori poole pöördudes lisas kas teise ikka taipate, mida te olete kirjutanud tulnud. Edasi loeme Hois Draghi mälestustest. Oma muusikalise elu kõige väljapaistvamaks sündmuseks pean ma tutvumist Prokofjevi esimese viiuli sonaadiga ja selle teosed pühendust minule. Pühendus järgnes esiettekandele, aga mitte vastupidi, nagu harilikult käib. Mäletan, et sonaadi õppimise ajal viibisin mingis eks staatilises seisundis sõna otseses mõttes ei näinud midagi ega suutnud mõelda millelegi muule peale selle vapustava muusika. See haaras mind üleni. See on teos, mis vastaks nagu kõigile küsimustele. Temas on tõesti kõike, lüürikat, tragöödiat, legendi, Venemaa ajalugu, nii, mulle näib huumorit. Sellist teost võiks minu meelest nimetada programmiliseks. Vaieldamatult on temas varjatud programmiline idee. Kujutan ette, kui raske oli kirjutada sellist sonaati. Ta faktuur on äärmiselt ökonoomne, lihtne, kõik vahendid. Äärmiselt napid. Esimese viiulisonaadi esiettekanne toimus Moskva konservatooriumi väikeses saalis 23. oktoobril 1946 David ois trahhiia lehvoborini esitatuna. Se monument, tavaline ja eepiline teos on Prokofjevi kammermuusikat. 1948. kas ta alguseks oli ilmne, et rahulolematus teatud nähtustega Nõukogude muusikas pidi võimuesindajate poolt saama välja öeldud Hellyllujate Moskovski Šostakovitši, Prokofjevi Hatsjatoorianni subjektiivne, nimme keeruline helikeel kalduvused formalistlike trikki, kellega võita tähelepanu väärisid nõukogude inimese hukkamõistu. Prokofjevi töödest toodi negatiivselt näidetena esile kuues sümfoonia klaveri, Jonaadid ooperis, sõda ja rahu. Peeti mitu nõupidamist ikka Ždanovi juhtimisel. Formalismil jaht oli jälle käivitanud. 10. veebruaril 1948 tõid keskajalehed ära partei keskkomitee otsuse Vanoomuradeli ooperis suur sõprus. Formalistide must nimekiri, mis kõnealuses dokumendis sisaldus. Algas Šostakovitši ka jätkust tuttavad riiuga Prokofjevi Moskovski Hatšhaturjan. Aprillis 48 toimus üleliidulise heliloojate liidu kongress. Terve nädala. Prokofjevi jaoks oli toimunud nagu insult või kõnevõime kaotus. Kõik, mis on tema poolt loodud pärast 40 kaheksandat aastat, kannab loomingulise languse pitserit. Nii kirjutab Gennadi Rostestenski. Prokofjevi viimane lõpetatud teos kannab uppuse numbrit 131 seitsmes sümfoonia siis moll neljas osas. Esiettekanne toimus 11. oktoobril 1952 ametiühingute maja samas saalis. Üleliidulise raadio suurt sümfooniaorkestrit juhatas samoilsamussud. Finaal läks kordamisele. Helilooja oli viimast korda suure publiku kui ees. Järgmisel päeval kirjutas mitri Šostakovitši Prokofjevi-le et uus teos annab tunnistust täiuslikkusest sügavast tundest. Suurest talendist ET seitsmendat sümfooniat kuulates on kergem elada. Tulnuks kontserdil korrata mitte ainult finaali, vaid tervet sümfooniat. 22. aprillil 1957 määratakse heliloojale Sergei Prokofjevi Lenini preemia Seitsmenda sümfoonia eest. Diplomil ei ole sõnagagi vihjatud, et Prokoffem on selleks ajaks juba üle nelja aasta teispoolsuses. 1953. aasta jaanuarist tuli kiri Brüsselist ettepanekuga tulla osalema Belgia kuninganna Elizabethi-nimelise konkursi žürii töös. See konkurss sai alguse i ideest toetada andekaid noori. Isa surm 31. aastal lükkas konkursi käivitamise edasi muusikaühingu president isa, õpilane ja austaja. Kuninganna Elizabeth suutis isa-i konkursi hoida nii osavõtjate koosseisu kui ka žürii koosseisu nõudlike programmidega kõrges rahvusvahelises kaalukategoorias. Idee oli pühendada üks aasta viiuldaja tale, teine pianistidele, kolmas dirigentidele siis aastase pausi järeltsükkel oleks kordunud. Eesti vabariik saatis 37. aastal esimesele Isay konkursile viis viiuldajad ja žüriis istus ka meie Artur Lemba. 1938. aastal toimus konkurss pianistidele. Lemba oli ka siis žüriis. Lisakonkursi plaanid jäid sõja tõttu dub mõneks ajaks katki. Jätkati alles 1951. Nüüd siis kuninganna Elizabethi nimelise kursina viiul, klaver, kompositsioon. 28. jaanuaril 53 saatis Prokofjevi Belgiasse kirja oma keeldumist teatega. Helilooja tervis oli tõsiseks takistuseks sõidule. Ja kahtlane, kas teda üldse olekski minna lubatud. Biograaf neistev ohkab. See oli Prokofjevi viimane kiri välismaale. Helilooja püüdis lõpetada pooleliolevaid teoseid. Kivilill 10. klaverisonaat aga halveneb. Enesetunne süvenes. Viiendal märtsil õhtul kella üheksaks oli Prokofjevi lahkunud igavik. Et samal päeval teatati Jossif Stalini surnust, siis seetõttu Prokofjevi lahkumisest Nõukogude Liidu ajakirjandusega raadio ei teatanud. Kuuendal märtsil viidi Prokofjevi põrm heliloojate keskmajja väikesesse poolkeldrikorruse ruumi. Seitsmenda märtsi matusetalitusele olid tulnud paarkümmend sõpra ja austajad. Kõnelesid kapalleff. Šostakovitši Shaporin navi neutra Nelepho poorin mängisid esimest viiulit Jonaadist. Esimeste kolmandate osa. Väheste härra saatjate hulgas oli ka Eesti muusikaõppureid. Ester Mägi, Vilma Palma, veidrik Kivilo, Veljo Tormis oli ka paar. Poola üliõpilast Andrei Volkonski. Nad kõik nägid vaeva, et Stalini matusteks blokeeritud Moskvas jõuda, Prokofjevi ära saatma. Prokofjevi maeti Moskvas Novodjevitši kloostri kalmistule. Oma sõbra Nikolai Moskovski kõrvale. Ajaleht Sirp ja vasar teatab Prokofjevi lahkumisest 27. märtsil 1953 oma viiendal leheküljel kõrvu järele hüüdega Oskar Lutsul mälestusartikkel Prokofjevi standmeetrica balevskilt kes muuhulgas hindab kadunu loomingut äärmiselt kriitiliselt. Suurema osa välismaa aastatel loodud teostest. Kuigi neis leidub huvitavaid lehekülgi, õhkub neist formalistlikult novaator Luze külmust. 30.-te aastate alguses tuli Prokofjevi tagasi nõukogude liitu, tundes teravalt, et on võimatu edasine elu ja looming kaugel kodumaast. See oli üks tähtsamaid fakte tema loomingulises biograafias. Tunnistanud Prokofjevi Kodumaal kirjutatud looming muutus paremaks lisab ka balevski. Ainult mõned tema selle perioodi teosed näitasid, et Prokofjevi ei olnud veel lõplikult üle saanud endistest ekslikest esteetilistest vaadetest. Suure isamaasõja viimastel aastatel, mil Nõukogude muusikas jälle tugevnesid formallismi jõud, avaldusid need mõjud suure jõuga ka reas Prokofjevi teostes. Kabellekski nimetab paremate teostena tooriumit rahu kaitsel ja süüti, talvine tule lõke. Mõlema eest. Kohver Stalini preemia. Juba kuuendat korda, õhkab Kabalevski. Artikkel lõpeb valusa tõdemusega. Korduvalt sai Prokofjevi tunda formallismi hukutavat mõju. Kuulsite kolmandat saadet sarjast Sergei Prokofjevi 120. Kõlasid katkendid Prokofjevi alljärgnevatest teostestsüüdid balletist Romeo ja Julia. Sümfooniline muinasjutt Pedja ja hunt. Sonaat klaverile number kuus Svjatoslav fliktoriga. Sonaat viiulile ja klaverile uppus 80 Taavi Toys, Draghi, Svjatoslav Kristeriga seitsmes sümfoonia kolmas osa. Saate autor oli Tiia Järg, helioperaator Katrin maadik.