Kunstiministeerium. Kõigepealt on stuudios külas Annely köster Sally stuudiost ja vaatame otsa kohe algavale koolinoort triennaalile nimega Eksperimenta, mis koosneb lisaks rahvusvahelises suur näitusest veel idee laboratooriumist ja kunsti õpetamise üle arutavast võrgustikust. Ja teiseks on kunstiministeeriumis külas Liina Siip, kes esindab Eestit sellel aastal Veneetsia biennaalil oma projektiga. Naine võtab vähe ruumi ja Tartu möliseb ronis seekord hoopis üles lavalaudadele ja koos Martiniga on pannud selga kostüümid ja vestlevad siis lavakujundusest. Lugupeetud kuulajad, täna olen kunstiministeeriumisse kutsunud Annely Kösteri Sally stuudiost ja räägime sellisest väga mastaapsusest projektist nagu Eksperimenta. Mis koosneb siis koolinoorte kaasaegse kunsti triennaali ist, idee laboratooriumist ja võrgustikust ja tahaksingi Anneli kõigepealt küsida väikese sissejuhatusele, et ma saan aru, et see idee, sellist projekti või initsiatiivi ettevõte on tegelikult juba kuskil 10 aastat vana aga kuidas nii-öelda protsess on kulgenud selleni, et me jõuame nüüd varsti kohe kevadel avamiseni? Tihtipeale ongi nii, et kui tuleb mingi hea mõte, siis on tark seda oletada, sest kunagi ei tea, millal võib aeg osutuda soodsaks, et ühest mõttest, et saaks midagi enamat kui ainult idee. Ja Eksperimenta mõte tuli esimest korda päevakorrale tõesti Sally stuudios kuskil kümmekond aastat tagasi, kui me järjekordselt analüüsisime kunstihariduse olukorda Eestis ja seda, miks kaasaegne kunst kipub avalikkuse silmis olema pigem peksupoisi rollis kui teda mõistetaks või vähemasti suudetaks temasse tolerantselt suhtuda. Küll aga tundus tol hetkel, et see idee ei ole veel ei ise nii valmis ega ka ühiskond nii kaugel, et sellega oleks mõtet avalikkuse ette tulla. Ja kui mõned aastad tagasi Tallinna-Tartu hakkasid omavahel aktiivselt võitlema ja võistlema selle üle kummast neist saab 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn ja Tallinnas kutsuti kõikvõimalikud kultuuriinimesed volikogusse kokku suuremat sorti nõu pidu pidama. Tundus, et ta on just õige hetk selle ideega välja tulla ja minu ühelt poolt suureks üllatuseks ja teiselt poolt suureks rõõmuks langes idee ootamatult viljakale pinnasele ja nii oli ta juba nendes esimestes projekti materjalides kaasas. Nii et ma julgen öelda, et me oleme üks esimesi projekte, mis on kogu kultuuripealinna ideega koos kasvanud ja vähenenud ja 27. aprillil loodame siis tõesti triennaali Tallinna lauluväljakul ja maarjamäe lossis ka avada. Aga enne kui me räägime konkreetselt, siis Eksperimenta erinevatest koostisosadest tahaksime küsida selle tausta kohta, sest see paigutub ikkagi sellisele laiemale kunstiharidusega tegelemise pinnasele ja sa oled ise ka kunstiõpetuse ainekavade töörühma juht. Äkki räägiksid natukene ka sellest nii-öelda kunsti õpetamise problemaatikast paari sõnaga sa kuskil välja toonud, et vahe nii-öelda selle vahel, mis toimub kaasaegses kunstis ja kuidas ta koolides õpetatakse, et seal on teatavad käärid, et võib-olla just läbi sellise Eksperimenta tausta loomise See probleem tegelikult on natukene laiem kui ainult meie Eesti kohalik probleem, sest nagu me oma sellelt võrgustiku partneritelt ja ka erinevatel kunstihariduse ülemaandusetele foorumitel kuulda on olnud, siis täna on väga paljude riikide õppekavade arendajad hariduse eest seisvad inimesed küsimuses, et mida, kuidas ja miks üldse tuleks noortele üldhariduskoolis õpetada. Sest meid ümbritsev keskkond ja aeg muutub väga, väga kiiresti ja suurest hulgast faktiteadmistest, millele meie haridussüsteem siiamaani valdavalt on olnud üles ehitatud oli küll väga palju kasu industriaalajastul, kuid meie tänasel päeval, kui see infotulv on niivõrd suur ja iga fakt on ühe või äärmisel juhul viie hiirekliki kaugusel ei ole vaja mitte niivõrd palju reit perfektselt teada, kuivõrd on vaja osata neid interpreteerida, neid mõista, luua uusi seoseid ja loovaid lahendusi meie esile tulevatele probleemidele. Ja niimoodi on ka kogu haridussüsteem otsimas nagu sellist uut, et head nii formaalsed kui sisulist mudelit, mille järgi üldse toimida. Ja nagu incia, see on ülemaailmne kunstihariduse ühing, maailmakongressidel mitmetest ettekannetest on viimastel aastatel läbi jooksnud siis kunstihariduse enamikes riikides, see mudel on ikkagi endiselt 19. sajandi selline hea akadeemiline diskursus. Ainus asi, mis vahepealse aja jooksul on juhtunud, on juhtunud see et kunstiharidus on liikunud järjest enam ja enam kogu hariduse perifeerse alale. Ehk et kunsti kui aine ja üldse kultuuritundide mahud on tohutult langenud. Ja kui me vaatame Eesti tänast olukorda, kus meil põhikoolis on 45 minutit nädalas kunstiõpetust siis olenemata sellest, kui nutikas on õppekava või kui suur fanaatik on õpet ja olgem ausad, 45 minutiga tiga nädalas ei ole võimalik puhttehniliselt mitte kedagi õpetada perfektselt akadeemilised joonistama ja maalima. Ja viitab otseselt sellele, et me peamegi sisustegema muudatusi. Et me selle 45 minutiga, mis meie käsutuses on ei tekitaks õpilastel pigem tõrget kunsti vastu, vaid et me soodustaksime kunsti mõistmist kunsti märkamist ja ergutab, taksime nende loo võimed, et nad julgeksid omada oma arvamust, seda välja öelda ja genereerida selliseid huvitavaid võib-olla isegi selliseid vimka ja kiuksuga lahendusi meilt esile kerkivatele probleemidele. Seda on võimalik teha 45 tunniga nädalas eksperimente, seal on meil plaanis ka kolmepäevane idee laboratoorium, kus tuleb kokku üle 20 ette kanda ja praktilise töötoa, mis just neile küsimustele üritad vastuseid otsida ja luua üheskoos. Eksperimenta peaesineja on üks maailma tänase päeva ma julgen öelda tunnustatumaid hariduse reformijad, ideolooge hobuse eest võitlejaid, söör Ken Robinson kellega me oleme videolinti teinud ja nüüd just see nädal peaks ta kokku saama monteeritud. Ja oma intervjuus, kuuldes, et meil Eestis on vaid 45 minutit kunstiharidust nädalas, ütles väga armsasti efektiivset kunstiharidust ei ole võimalik teostada 45 minutilise kunstitunniga nädalas, see ei ole võimalik, see on umbes nagu ütleks, et sööme ainult korra nädalas ja see oli kuidagi hästi toredalt piltlikult see probleemi olemus välja toodud. Ja kui nüüd uutest õppekavadest veel rääkida, siis kõige suurem muudatus lisaks sisulisele muudatusele tuli ka mahtudes nimelt gümnaasiumi isa otsustas siis valitsused senisest kolmest kursusest jääb alles, vaid kas mis põhjustas kunstiõpetajate seas väga suurt nurinat. Aga kui selle üle sügavamalt järgi mõelda, siis äkki see ei olegi väga halb sest see tähendab seda, et meil on gümnaasiumis kaks kohustusliku kunsti kursust. Ma rõhutan kohustusliku kunsti kursust. Samas meie uus gümnaasiumi riiklik õppekava annab võimaluse luua sinna kõrvale kasvõi 10 kunsti vaba kursust või kasvõi 20, kui on piisavalt huvilisi õpetajaid ja kui on piisavalt huvilisi õpilasi. Ja see välistab seda, et neid nii-öelda kohustuslikke kursuseid annaksid õpetajad, kes võib-olla tegelikult nii väga ei tahagi kunstiõpetaja, sest omale vabakursuseid Rooma ja kooli juhtkonna ees kaitsma ja õpilasi innustama hakkavad andnud need õpetajad, kellel tõesti silm särab ja kes väga tahavad kunstnikuks, olete te nii, et suures pildis ma loodan, et see kohustuslike kunstikursuste vähendamine tuleb lausa kasuks Meie gümnaasiumidele ja võimaldab välja kujundada väga omanäolised ja põnevad gümnaasiumid. Aga tulles nüüd täpsemalt Eksperimenta koostisosade juurde Seda nii-öelda, et ideelaborist oli juba paari sõnaga jõutud, aga, aga võib-olla avaks natuke rohkest triennaali, mis on väga ambitsioonikas nimetus ja ettevõtmine ja siis veel võib-olla pikemalt Steel laboratooriumi ideest ja käigushoidmisest. Lisaks tahaksime ka küsida selle võrgustiku kohta, mis siis käib kogu eksperimentidega kaasas. Alustame siis näitusest. Tõepoolest Eksperimenta on planeeritud Renaalina, see tähendab siis seda, et nüüd aastal 2011 toimub, esimene näitas, tänase päeva seisuga on juba ka täiesti kindel, et aastal 2014 toimub järgmine näitas sest ka selle ettevalmistused juba käivad seal niivõrd pikaajaline protsess. Ja esimesel näitusel osalevad 13 erineva riigi noored autorid vanuses 14 kuni 19. Igal riigil on oma kuraator või kuraatorite kollektiiv, kes siis lähtudes triennaali, väga üldsõnalisest peateemast, ruum toovadki Tallinna lauluväljakule kokku erinevad tõlgendused, linnaruumist, pildi ruumini, geopoliitikast, psühhogeograafia, nii kuhu iganes siis keegi kuraatoritest oma kontseptsiooni täpsemalt kirjutas. Sest me ei tahtnud esimese triennaali puhul panna nagu väga sellist piiravat ja jõulist kuraator positsiooni kõige selle kohale lehvima, et oleks just võimalik igal riigil oma spetsiifikast ja võimalustest ja huvidest lähtuvalt kontseptsiooni luua. Ja nii Eestis kui veel paaris riigis ka Other kontseptsioone sündis tegelikkuses koolinoortega koostöös ehk et kuraatori loll ongi olnud rohkem olla nii-öelda klassikaline hoolitseja suunaja ja toetaja mitte niivõrd see, kelle ideed asutakse ellu viima 11 üheksateistaastastega töö puhul on tõesti see protsess oluliselt erinev, võrreldes sellega Kui sa töötad täiskasvanud kunstnikega, küsin korraks siia vahele, et kuidas need 13 osaleva riigi kuraatorid leiti või kellega te tegite nii-öelda sealt koostööd. Need kuraatorid leidis riik ise ja väga erinevatel moodustel Eesti kuraator, mari karta leidsime näiteks avaliku konkursi teel, kuhu kandideeris kokku neli erinevat, väga põhjalikku projekti oli samuti osades teistes riikides avalik konkurss ja osades siis partnerorganisatsioon, kes on võrgustiku liige, tegi suunatud pakkumise või võttis näituse esimesel korral ka ise kureerida. Olgem ausad, päris paljud kuraatorid ka pelgasid seda väljakutset, sest kui sa töötad professionaalsete kunstnikega ja teedeste näitust, siis valida sinna välja teoseid ja kunstnikud, kelle käekirja ja ideed sa juba tead ja tunned. Ja sa riskid võib-olla ainult osadega tellides mõned uued teosed. Nüüd, kus sa töötad 14, üheksateistaastastega, sa oled võib-olla mõne nööre töid näinud varem, aga valdavalt on sul ainult tundmatut kaardid käes ja sa pead tundmatut kaardid käes tegema ühelt poolt väga hea näituse ja teiselt poolt sa ei tohi ka nende noorte inimeste loomingulist vabadust piirama hakata, nad ei tohi muutuda tublideks töömesilastest, kes sinu idee ellu viivad. See peab olema neile noortele inimestele eelkõige suurepärane õppimise ja kasvamise võimalus. See on päris raske ülesanne. Ja nii ongi osades riikides sel aastal autoripositsiooni võtnud. Kas siis kunstiõpetajate ettevalmistusega tegelevad kõrgkoolide teadurid lausa või siis kunstikeskustes tegevad ka sellised aktiivsemad kunstiõpetajad, kes ka ise kunstiväljal on loojatena aktiivsed, nii et see seltskond on hästi kirju ja nii palju, kui ma olen tänaseks päevaks näinud ka reprosid kontseptsioone, ideekavandeid, ka näitus tuleb väga mitmekesine, meil on väga palju videoinstallatsioone ja ruumiinstallatsioone, samuti fotopõhiseid töid. Ja samas on ka sellised klassikalised meediumid nagu joonistus maal, skulptuur objekt täiesti esindatud ja seda näitama Katuse pinda on kokku üle 2000 ruutmeetri sisealal pluss osa objekte tuleb maarjamäe, lossiparki osa lauluväljakule, siis sellest lauluväljaku peasissepääsust kuni mere väravateni. Nii et trienaal, puht ehituslikult ja logistiliselt on päris keerukas ettevõtmine, sest me tahtsime ehitate triennaali üles nii-öelda rahvuspaviljonid enam, mis asuvad küll ühe katuse all, aga et iga riigi EXPO oleks ikkagi väga selgelt eristatud. Ja seda just kunstiharidusele mõeldes, sest nii tekib kunstiõpetajatel ja ka meie hariduselu suunajatel väga hea võimalus võrrelda eri riikide eksposid vajadusel laadida internetist alla vastava riigi õppekava ja võrrelda, kas on mingid seosed. Ja kui on mingid seosed, siis millised on just need, mis annavad võimalikud sellist head ja loovat ja innovaatilist ning kaasaegsed tulemust, ehk siis selgitada välja ka seda, kellelt, mida ja kuidas oleks võimalik meil vastastik kui õppida. Sest ilmselgelt oleks lihtsam teha lihtsalt üks suurnäitus, kus kõigi noorte autorite tööd on segiläbi. Ma usun, et näitus kui näitus võidaks sellest aga Siskaks, ärase haridusliku võrdleva uurimuse võimalus. Sest ma just mõtlesin, et on käinud läbi ka see võrdlus nii-öelda selle triennaali Eksperimenta vahel ja selle Veneetsia biennaali vahel kui sellised nagu maamärgid nii-öelda või kunstielus. Et ma just mõtlesin, et selles Veneetsia biennaali puhul on just seda paviljonide süsteemi ju väga palju kritiseeritud. Ja loomulikult, sest iseenesest seenepaviljoni ülesehitus on ju hästi selline moderne kunsti diskursus ja me võtsime teadlikult selle riski minnes sellise nii-öelda vanamoodsa mudeli teed aga kuna eksperimente me vähemasti ise positsioneerima eelkõige ikkagi kui kunstihariduse sündmust, mitte kunstiprojekti, siis ma arvan, et see on põhjendatud, eks need, kui esimene trienaal ära toimub ja näeb ja saab kogu see materjal läbi analüüsitud, siis selgub ka see, kuidas 2014 edasi minna. Et võib-olla me saame hariduse uuringud, kõik tehtud ja edasi saame minna või mõne muu mudeliga. Aga siin oli jah praegult selline hariduslik taust, miks just nii. Aga need osalevad 13. Äkki on siis need riigid, kes osalevad selles Eksperimenta võrgustikus, need on need riigid, kes osalevad oma ekspositsiooniga, näitus, ahhaa, need on siis nii meie lähiriigid, Läti, Leedu, Soome, Venemaa kaugemad osalejad on sel korral Kanadast ka vabariigist ja Kanada on nüüd puht kunstihariduse koha pealt, kui vaadata kindlasti üks nendest riikidest, kus nii Eestil kui paljudel teistel riikidel on kõvasti õppida. Kanadel on igal Rovintsid oma õppekava ja seal on erinevad kunstid ehk siis muusika visuaalne kunst. Oma tantsukunstfilmikunst on väga hästi ja loomulikult integreeritud, nii et need õpilased saavad tõesti väga hea loova hariduse ja nende õppekavade seletuskirjades. Materjalides on kaasas õpetajatele õpilastele nii põhjalikult kunstiteose kriitilise analüüsi loova tegutsemise mõtlemise protsessikirjeldused, mis on tõesti jupikaupa lahti ettevõtte tehtud täiesti sellisteks TPS mudelit, eks ja kogu nende hariduses on kunstid väga kesksel kohal, mitte niivõrd perifeerias, nagu meil kipub olema ja lisaks siis Kanadale ja koreale on kaugemad tulijad veel Portugalist, Türgist. Ja siis meie natuke lähemad naabrid nagu Saksamaa, Iiri, Island, Sloveenia, nii et selline päris huvitav kooslus. Aga. Küsin nüüd konkreetsemalt selle idee laboratoorium ja võrgustiku kohta ja võib-olla pigem just selle, ma saan aru, et idee laboratoorium, võrgustik nagu toetavad 11 ja just on ka mõeldud selle jaoks, kuidas Eksperimenta toimub nende triennaali vahelistel aastatel, et see on selline kontakti hoidmine, kogemuste vahetamine on jätku mitte ainult see üks selline kontsentreeritud sündmus, seda. Kindlasti, sest Eksperimenta niisuguseks hästi suureks eesmärgiks on ikkagi reaalsete muutuste saavutamine kunstihariduses. Ja seda korduvalt kolme aasta tagant toimuva avaliku konkursi näitusega ei saavuta päris kindlasti kõigi, mille üle mul on väga hea meel, et seesama riikliku õppekava muudatus, millele saate alguses ka viitasid, see eksperimente tuulest sündiski seest uue õppekava esimene kunsti. Vaata, see versioon oli selline, et kui see saadeti laiale ringile kommenteerimiseks siis enamus kunsti vallas tegutsevatest inimestest oli eksperimente eelnevate töötubade ja asjadega juba nii üles. Et kui seda teksti loeti, siis see, et muutunud või oli ainult mõni komakoht ei rahuldanud enam inimesi ja haridusministeerium see erandkorras üle 20 kriitilise tagasiside ja muudatusettepanekute laviini osaliseks. Mille peale kutsutigi siis kokku ümarlaud, kus arutati asja päeva lõpus tehti muljet ettepanek panna kokku uus töörühm ja ja teha kiirendatud korras siis uus versioon välja pakkuda, mis, olgem päris ausad, natukene ka seda, et aega väga piks jäi, all kannatab, aga ma usun, et ta on hea alusdokument, kus saab jällegi edasi liikuda. Ja pealegi ühe korraga ka väga suuri muutusi teha ei saa, et need peavad ikkagi vaiksemalt liikunud. Ja ideele tooriumi mõte on just selles, et proovida läbi arutada ühiselt niisiis läbi ettekannete kui vestlusvoorude, kui praktiliste töötubade, selle, kuidas siis tegelikus elus seda kaasaegset kunsti ja kunstiharidust omavahel lähendada. Ja mul on tõeliselt hea meel, et kui me saatsime välja avatud kutsa abstraktide vooru siis neid esinemissoove ja abstraktne kogunes tõesti üle kogu maailma tõeliselt palju. Nii et me saime programmi mahutada vaid ühe neljandiku nendest, kes soovi avaldasid. Ja siin on ka mõned väga väga põnevad ettekanded tulemas nagu üks minu lemmikuid Julian aarsel kelle kogu ettekanne On väga põneva pildimaterjaliga illustreeritud alates siis traditsioonilisest kuni kaasaegse kunstini hiinast Ameerikani ja kelle ettekanne põhineb selles, kuidas kunstniku tehtav uurimustöö tänasel päeval oma teoste ette valmistades on suuresti sarnane teadlase tööle ja mis on siis need punktid, millest ta sellest erineb, et on nagu vähem reeglite poolt määratletud, et ta on rohkem paindlik, ta enam avatud loovale intervjuule teerimisele ja seejärel ta lahkadki lahti selliseid erinevaid informatsiooni loova interpreteerimise meetodeid ehketa, idee laboratooriumisse tulnud õpetajatele täiesti konkreetsed tööriistad. Kuidas siis ikkagi õpilastega neid loova mõtlemise strateegiaid praktikas rakendada, sest tihtipeale me räägime sellest loovuse arendamisest, loova mõtlemise strateegiatest, talud, märksõnatasandil, mille peale õpetajal tekib tunne, et see kõik on tore küll, aga kuidas ma seda nüüd ikkagi teen. Ja Julia ettekannetest saab sealt kindlasti päris palju häid vastuseid. Ja nagu tihtipeale on nii, et kui sa paned kokku suurt programmi, siis kuskil on mingi tavapärane nähtamatu käsi ja mitte saadan smsi oma vaid üks, teine, mis hakkab sulle neid abstraktne ja asju niimoodi ette suunama, et nii kui tema ettekanne lõpeb, tulevad praktilised töötoad, kus maailma erinevatest otsadest inimesed hakkavadki neidsamu strateegiaid praktikas rakendama, nii et sul on võimalus saada nii hea teoreetiline ülevaade, kui seejärel neid asju ka praktikas proovida. Rääkimata siis Ken Robinsoni ettekandest, mis kindlasti saab väga põnev olema. Ja tema põhirõhuasetus on just siis sellel loovuse arendamisel hariduse reformil ja, ja sellel, kuidas ikkagi siis kunstiharidust tuua perifeerias rohkem tsentrisse. Ja selleks peab ka kindlasti kunstiharidus ise muutuma ja keskenduma just rohkem noorte inimeste avatusele ja loovusele. Aga kui me asetame eksperimente sellisesse maailma konteksti Et kas toimub analoogseid üritusi veel ütleme väga selliseid mitmekihilisi väga mitmed sõlmpunktidega pikaajalisi, väga suurejoonelisi ettevõtmisi. Et see on ka üks selline biennaali v triennaali loomisloogika, et sa kannad ennast nagu maailmakaardile, aga ma just tahtsin küsida, et mis, mis veel toimub selles vallas analoogset või mitte? See on selles suhtes hästi huvitav küsimus, millele oleme otsinud vastust ise ka alates sellest hetkest, ehk siis aastast 2007, kui me hakkasime põhjalikumalt ettevalmistamisega tegelema ja nende ettevalmistamist ja käis koos oleme käinud nii Unesco kunstihariduse maailmakongressidel kui nendel samadel inse ja muudel üritustel. Ja mis on olnud tagasiside selle idee tutvustamisele, on see, et et kui suurepärane mõte, et võtta selline nii-öelda triennaali mudel ja tuues eel professionaalsele tasemele, sest tudengitasemel noortele kunstnikele ju toimub analoogilisi sündmusi ja sugugi mitte vähe. Küll aga sellisesse üldhariduse alale, ehk siis 14 19 aastastele ei ole õnnestunud tuvastada. Et oleks midagi. Samas ma ei julge nagu arvata seda, et me nüüd oleme komistanud millegi nii unikaalse otsa, mida mitte kuskil, mitte keegi ei, ei tee, aga ei tule see välja ei internetist ega ei ole selle kohta ka midagi teadnud, ei inseia ega ka Unesco kunstihariduse eskonnalejad. Et mine sa hullu tea, äkki pimeganaleediskid ära. See kana ei pruugi üldse nii pime olla, siin mulle tundub ka. Aga võib-olla lõpetuseks kordaks üle täpsemalt nüüd kuupäevad ja sündmused. Nii 27. aprillil kell kolm on Tallinna lauluväljakul Eksperimenta avatseremoonia. Jaa, auhinnagala ja avatseremoonia lõpetab kella viie ajal koostöös jazzkaarega ja Siim Aimla ka laulukaare all suur ühislaulmine, mis siis üritab seda koharuumi spetsiifikat siduda triennaali spetsiifikaga. 28.-st 30. aprillini toimub juba mitu korda viidatud idee laboratooriumi programm lauluväljakul ja sinna on veel vabu kohti, nii et kõigil, kellel on tahtmist tulla kuulama, kaasa mõtlema, töötubades osalema, siis palun vaadake veebilehekülge Eksperimenta punkt net ja eksperimente eestipäraselt Kaaessiga keskelt. Ja alates kolmandast maist kuni siis Neljateistkümnenda juunini oleme kõigile huvilistele avatud. Lauluväljakul on näitus täiesti tasuta. Lahti teisipäevast pühapäevani, iga päev 11-st seitsmeni, jaa, triennaali alal tegutseb meil ka väga mõnusa oma kohvik, et lisaks siis vaimutoidule saab vahepeal ka pisut puhata ja hinge tõmmata. Sest olgem ausad, nii suurte näituste puhul alates mingist hetkest enam ei suuda vaadata, sest sa tahaks istuda, sa tahaksid midagi näksida, sa tahaksid midagi juua ja lihtsalt sõbraga muljeid, et teda ja maarjamäe lossis, kus asuvad siis Kanada ja Lõuna-Korea väljapanekud ja osa väliekspositsiooni on näitus avatud kolmapäevast pühapäevani. Ja Maarjamäe lossis on ka pilet, mis oli vist üks euro ja 50 senti ja selle hinna eest saab siis vaadata ka väga head Eesti ajalugu puudutavat näitust, iseolemise tahe. Aga aitäh Annely kunstiministeeriumisse tulemast ja ma usun, et kohtume kindlasti erinevatel Eksperimenta momentidel. Aitäh kutsumast. 54. Veneetsia biennaalil esindab Eestit Liina Siib oma projektiga, naine võtab vähe ruumi ja kunstiministeeriumis olengi lina nüüd külla palunud, et natuke ehkki tagamaid avada ja rääkida siis selleaastasest Veneetsia biennaali ist. Grelina tere. Tahtsin kõigepealt küsida selle projekti kohta, et võib-olla sa avad seda natuke rohkem, et lugesime, märksõnadeks on, siis võiks välja tuua naiselikkuse eri vormid naiste sotsiaal, Sealne ruum ja erinevad representatsiooni ühiskonnas. Kuni siis tõesti selleni, et mis on nii-öelda naiselikud töökohad ja nii edasi ja nii edasi. Äkki sa avaksid seda projekti oma sõnadega veel. Võib-olla kõige vähem ma tegelen sisuliselt naiselikkuse representatsioon idega, kuigi kõik see, mida ma teen, ongi naiselikkuse representatsioon. Aga pööra sellele spetsiifiliselt tähelepanu. Aga selle projekti nimi on naine, võtab vähe ruumi ja see on tulnud sellest tuumikteosest, mis seal on fotosari naine võtab vähe ruumi, mida ma olen viimase paari-kolme aasta jooksul teinud ja nüüd veel selle projekti jaoks mõned uued fotod. Alguses kavas panna ühte ruumi ühte suurde raami, kõik väiksed pillid kokku aga materjali tehnoloogilistel põhjustel ja transpordipõhjustel ja nii edasi. Kujunes see siiski nii, et tuleb tsirka 40 väiksemat raami, et naised on eraldi raamidesse. Aga lisaks sellele tuumikprojektile, mida on olnud mingil kujul võimalik näha ka juba erinevates galeriides Eestis. Millistest osadest veel koosneb? Ja sealt edasi hakkab hargnema eri tubades. Kuna palato maa libero, kus Eesti paviljon asetseb, on vana korter teisel korrusel, siis ma otsustasin ära kasutada selle ruumi, mis seal on juba koha peal, et Eesti naised itaaliaruumis. Et seal naine võtab vähe ruumi, selle seeria juures on mõned vanad rokokoo tugitoolid ja siis, kui me edasi liigume, siis tuleb selline ots väär. Kus paremat kätt jääb üks ruum, mis tegeleb uusasumi naise temaatikaga, naise privaatsfäär, naise kodus, mind huvitas, et kui palju on uusasumimajas naisel ruumi, et kas tal on mingi oma koht seal, selgub, et see on nii ja naa, et peamised, tegelikult koha võtavad lapsed selles majas naine selle jaoks, et vaadata nende lasteaeda isegi tegelikult need uued köögid on planeeritud selle järgi, et see oleks avatud köök, et ema näeks, mis lapsed teevad selja taga. Ja siis sellele vastukaaluks on eksnaine, kes elab üksinda, ambivalentne, kes vaatab ennast peeglist ja kes on nagu suhteliselt imetleda ennast või noh, me ei saa aru, millega see naine tegeleb, aga, aga kas see on tema privaatsfäär? Edasi seal liigub videoruumi, kus näidatakse naist tööpostil, aga liikuva kujutise, nüüd, kui see naine võtab vähe ruumi, tegeleb naise ruumiga tööpostil nagu seisvad kujutised, siis liikuvas kujutises ma valisin tööks saiade tegemise. Et see on öine pagaritöökoda, kus kaks pagari valmistavad igasuguseid moonirulle ja moosipalle ja viineripirukaid. Ja siis teisel ekraanil son kahe ekraani töö näidatakse seda, kuidas üks naine müüb, neid sai ju balti jaama ostukioskis väga tihedalt on kogu aeg saba ja, ja see, kuidas ta ikkagi naeratab ka peale 11 tunnis pikkust tööpäeva ja nüüd sai ju edasi ja siis selle kahe kraanilise video lõpuks kummalegi ekraanile pilt sellest, kuidas naised löövad, sai. Et üks on Pelgulinna naistekliinikus selline väike lõunapaus, kus arstitädid ja õed on ümber väikse laua hästi väikses ruumis puhkeruumist, sest puhkeruumid on väiksed, tavaliselt söövad saia. Ja siis teine on see, kuidas päiksepagar, seesama pagaritöökoda, kelle kohvik asub mustakivi keskuses, kuidas siis seal need naised, kes mustakivi keskuses töötavad, jooksevad oma napist lõunapausist sinna midagi suhu augata? Kõige viimane töö on nüüd juba ka tuttav, see on aastast 2007 on vastumeelne keha. Kas ma küsitlesin ühteteist? Naiskes pakuvad seksuaal olen teenuseid, et kuidas nad on rahul oma kehaga, aga meil on seal ka veel üks heliteos. Et kui see nagu väga naisele keskendunud, siis tundus, et mees on siiski ka kuidagi vajalik mängu tuua. Et mees on mängus häälega, et vannitoas teeb Roomet Jakopi häälitsusi installatsiooni mees duši all, laulab, räägib, häälitseb ja siis samuti selles saiade videos on meeshääl, kes loeb saia nimesid nagu lahkuvaid ronge, teatab diktor Balti jaamast. Aga kas see keskne nii-öelda teema lause või see naine võtab vähe ruumi, kokkuvõttes see, mille sa oled kokku komplekteerida need jaoks, et see on põhimõtteliselt uurimus sellisest kaasaegsest Eesti ühiskonnast ja sellest naise privaatia sotsiaalsest ruumist, aga et äkki saavad seda, see lause on väga provokatiivne. Jah, võtsin telefon on selline, situatsioon on selline, et tegelikult 2007, kui ma selle lause leidsin, hakkasin sellega tegelema, siis ma ei osanud paljudele asjadele võib-olla tähelepanu pöörata või see oli nagu pigem selline visuaalne, aga nüüd me Eesti meedias kogu aeg tuleb selliseid appikarjed, et naine teenib mehest palju. Et suur palgalõhe ja millest see tuleneb, mida teha, et noh, tegelikult nüüd on nagu see filter ka peal sealjuures. Aga lihtsalt ma arvan, et eesti keeles see kõlab väga hästi, naine võtab vähe ruumi, et tegelikult Ta on ju ka palju mehi, kes töötavad väga kitsastes tingimustes valvurid ja kingsepad ja kellassepad, et ütleme, et see uurimus tegeleb Eesti ühiskonnaga naise kaudu, aga see ei välista seda, et järgmiseks oleks Eesti ühiskond mehe kaudu. Ja seda ma just tahtsingi küsida kohati sellisel naise kaudu mingi temaatika vaatamisel just nimelt jääb välja seesama ebavõrdne kohtlemine nagu meeste puhul ja sa oled teinud tegelikult ka töömees tagaistmel, et kas põhimõtteliselt sinu huvisfääri võiks järgmise, sellise suure teemana kuidagi kuuluda ka mees uurimus. Võiks kindlasti see, mis mind huvitab marginaalsuse ja kui mees on marginaliseerunud, siis ta loomulikult kuulub sinna minu huvigruppi. Aga. Kuidas sa oled leidnud need naised kuskilt ma lugesin, et sa tood ise välja juhuse printsiibi naise valimisel välja ja just selle, et sa kuidagi isiklikult kas suhestuksid selle või tekiks mingi empaatiline hetk, kui sa kohtad seda naist, kes võtab parasjagu vähe ruumi, kas siis balti jaama saiapoes või kusagil räägi äkki natukene sellest nii-öelda naiste valikus, kes on sinu kaamerasilma ette sattunud? Ja suures osas on olnud juhuslik, et ma olen neid kohanud mingisuguses situatsioonis ja siis ma järsku tunnen, et oi, ma tahaksin seda inimest pildistada, siis ma muidugi küsin luba, et kas ma tohin seda teha ja kõik naised ei ole sellega nõus ja kui nad ei ole nõus, siis me muidugi ei tee seda. Aga kui nad on nõus, mille üle ma olen väga tänulik selles mõttes, et endale üldse ei meeldi, kui mind keegi tuleb pildistama, et mõnes mõttes on vägivaldne tegevus minu meelest pildistamine on mõlemad ja aga see on, et mõned naised on sellega nõus rääkinud mulle oma tööst ja oma töötingimustest, siis ma olen nagu väga palju iseõppinud ja teada saanud selle kaudu. Kui palju sa pead nii-öelda seletama, mida sa teed või miks sa teed, või sa paned nad ikkagi ju mingisse oma konteksti, et see vägivallakoht nii-öelda, et sa ju võtad nii-öelda nad meelevaldselt ja, ja teeb nendega oma projekti põhimõtet. Selge see, et kui palju siin ma vaidleksin vastu, et ma arvan, et seal pildistamise akt kui selline vägivaldne, aga ma just sellepärast seletan, et teha neile selgeks, et miks ma seda kasutan ja mis on see kontekst ja kus seda näidatakse mida iganes pildistanud, ma olen siiski kattunud inimestele selgitada, miks ma seda teen ja kuidas arusaam või vastavalt aru saame vastu võtta, on hea olnud selles mõttes ja noh, võib-olla ma arvan, et mõned naised, kes on keeldunud, nad ei ole tahtnud selle pärast jääda pildile, et nad ei ole võib-olla rahul selle olukorraga, kus nad on Aga selles, kui sa vestled nende naistega ja seleta, kuidas sina seda asja näed, nii-öelda kas selles on mingi selline ärgitav moment ka või et ma tahan tegelikult küsida, keda sa näed oma projekti publikuna. Et kas see on selline nii-öelda naiste eneseteadvust kuidagi motiveeriv poisina äratav? Üks moment kindlasti on see, miks ma esitasin selle projekti nagu noh, enam-vähem sellistes joontes ka biennaalile oli see, et kuidagi tuua mingit kaja sellele naisi nagu väga palju, ma ei nimetaks neid kangelasteks, aga me üldse ei näe neid nagu sellistes situatsioonides, et me näeme naist kas tubli emana või siis kui me vaatame katalooge, siis on kas pereema või hoor. Aga samal ajal on nagu igapäevaelu, kus naine teeb tööd ja kasvatab lapsi, on lihtsalt nagu naine, kes loeb raamatuid ja teeb uurimustööd või mida iganes ta teeb, eksponeerida, tuua avalikuks neid külgi, mida me visuaalselt väga palju ei näe enda ümber ja et võib-olla see pakub publiku lobiseda, on raske ennustada. Aga ma loodan, et kellelegi lõika, pakub huvi. Et alati selliste nii-öelda kas sotsiaalseid punktaa kompivate teemadega ja nende esitamisega galeriis ja kas mul on alati selline teatav nagu kass, skepsis, kõhklus selle suhtes, et kas ka näiteks seda projekti võiks, ütleme, naiste endaga töötada kuidagi edasi tavaliselt balti jaama saiakese müüja ei satu galeriisse ja ammugi ei satu Veneetsia biennaalile, et kuidas, nagu sellega viie nii-öelda välja jälle nii-öelda selles kunstimaailma kontekstis seda või kas see on sinu jaoks üldse oluline. On aga kui ma olen näidanud seda tööd Eestis hobusepea galeriis, siis nad said kõik kutsuma, palusin neil tulla, näitusele tulid, tulid ja balti jaama saia kioski müüjale viisin kunstinumbri koos artikliga, kus oli tema pilt. Selles mõttes ma katsun nagu kogu aeg anda tagasisidet, kui midagi tuleb selle kohta ja kahju, ma arvan, et nad tõesti ei jõua Veneetsiasse, sest mul ei ole nii palju raha, et neid sinna kuidagi transporteerina. Ma käin läbi väga paljude nende inimestega siiaajani, keda ma olen pildistanud ja me oleme saanud sõpradeks. See, et keegi teine pöörab neile ka tähelepanu või vaatab nagu teise nurga alt, et võib-olla see annab neile mingisugust eneseteadvust. Muidugi ei ole mingisugune maailmaparandaja siin nagu aktiivselt, aga ma teen seda, mida mina suudan oma vahenditega. Rääkides nüüd sellest, et see kõik läheb Veneetsia biennaali konteksti, et rääkida selles biennaali ettevalmistusfaasist ja võib-olla vahepeal põigata sellisesse puht praktilise maailma, kuidas see aasta ettevalmistusena nüüd on läinud ja mitu korda sa oled käinud? Juba ka need, sest see oli umbes septembri esimesel või teisel nädalal, kui see projekt välja valiti ja peale seda oli natukene nagu rahulikum aeg, sest taimlaine ei olnud ja pidin ka mõtlema, et kus suunas projekt hakkab arenema, et mis toimub, kas tuleb kuraator või ei tule kuraatorit, et kes teeb, kas on kujundaja, mis tööd ja siis tekkis mõte, et mootori asemel võiks olla pigem kolm kirjutajat, kes kirjutaksid kataloogiteksti ja kellega dialoogis siis need tööd ka kuidagi areneksid mingis suunas edasi. Ja minu meelest see mudel selle töö puhul toimis hästi. Ma olen väga tänulik, et need kolm kirjutajat on Agne Narusk, syyte leedust. Anno korte lainen Soomest ja Elo-Hanna Seljamaa Eestist. Nad on kõik nagu mingit pidi seotud naise teemaga fotoga antropoloogia aga ja kunstiteaduse ja kunstiteooriaga, et nad on kõik nagu andnud mingeid oma. Ja samuti Anu Allas, kes on kirjutanud väga põhjalikult naine, võtab vähe ruumi teosest et nendega vesteldes on nagu mingeid uusi liine ja käike avanenud ja ma olen neid tegelikult kasutanud päris aktiivselt. Esimest korda ma käisin Polatsevamaliteerunud vaatamas detsembris ja nüüd ma käisin uuesti märtsis veel nagu üle mõõta asju, et midagi täitsa puusse ei pane, niimoodi installektiivselt. Et praegu on viimane kuu, kus kõik otsad kokku tõmmata, et aega ei ole üldse. Aga ma loodan, et jõuab valmis. Sa oled kuskil öelnud, et selline näituse ettevalmistus on sama intensiivne nagu näiteks panka röövima minna või selle minu meelest see täpselt see intensiivsuse aste, mis oleks tegelikult hea, kui kunstnik saavutab. Et kuidas sa tajud seda, sest et Eestis on Veneetsia biennaalil selline tohutu Püha Graali maine, et see on meie kõige kõrgemal kultuuri poliitilisel tasandil otsustatud rahvusvaheline prioriteet, projekt selle osalemisele arutame, ei kuulu üldse küsimuste alla. Et jättes kõrvale selle, et see on tohutu au ja lugupidamine saada välja valitud, aga kuidas sa tunned või mida sa arvad Veneetsia biennaalil, mis sa siin ootused? No, ma ütleksin kõigepealt lisaks aule on see kohutavalt suur vastutus ja teed kõik inimesed järjest tulid ja õnnitlesid ja siis mul ei olnud nagu midagi valmisega midagi tehtud, et oodake nüüd palun oma õnnitlustega, tulge siis, näitus on üleval, aga, ja ma olen Veneetsia biennaalil käinud vaatajana kaks või kolm korda. Ja see on huvitav kunstisündmus maailmas, aga kindlasti on teisi sama huvitavaid ja võib-olla olulisemaid, ma ei oska öelda, ta on üks vanemaid ja kuna praegu ma võtan seda nagu iga olulist teist näitust, et ma ei mõtle enam selle peale, et see on just konkreetselt Veneetsia biennaal. Et loomulikult ma natukene mõtlen, et see on itaalia kontekst, aga samas on seal pigem rahvusvaheline kvant Itaalia. Ja kuna see töö, mis ma teen, on, keskendub Eestile. Et siis ma keskendun Eestile, aga ma panen ta Itaalia tubadesse. Et jällegi, kuidas seda Veneetsia biennaali kunstnikukarjääri koha pealt on selline hüppelaud või selline tohutu võimalused, et sinul on juba väga isiklikult teostunud kontakt välismaailmaga täiesti olemas, et see ei ole selline tundmatu kunstniku tutvustamine maailmale. Aga kui palju sa loodad sellest nii-öelda, kas uusi kontakte, suhtlusi, uusi võimalusi, et kui palju sa tunned, et see on see kriitiline hetk, et sa pead endast kõik välja panema? Vot nüüd kõik kuidagi avaneb mingil kunstimaailma institutsionaalselt tasemel. Seda survet kompida surve kindlasti on, aga ma ütlen ausalt, et ma ei tunne seda survet nii tugevasti, sest mul on tunne töö, mida ma teen. See on kunst ja see ei ole ka, et see on pigem minu uurimuskunsti kaudu ja see ei ole nagu see, mille vastu võiksid huvi tunda sellised galeriid, kellel on vaja pilti, kujutist, toode on seinale. Et selles mõttes on endale aru, mida ma teen, et kõnnib nagu ka marginaalselt pinnad, et ma ei usu, et sellest tuleb mingisugune totaalne läbimurre. Et ma kuidagi muutuksin selliseks galerii kunstnikuks või ma ei usu, et ma tegelen selliste teemadega, mis oleksid nagu trendikad, aga ma teen seda teadlikult. Aga tulles korraks tagasi nende kolmekirjutaja juurde, ma arvan, seda vist ei ole Eestis varem tehtud, et oleks kuraatori asemel valitud dialoogipartneriks kirjutajad ja mitte eesti kirjutajad, just et kas sa äkki oskad välja tuua mõned mõtted, mis nendega dialoogis sind konkreetsemalt, kas edasi aitasid või mingi selline nendepoolne nägemus sellest uurimusest mis tuli sulle võib-olla endale üllatusena või osutus väga konstruktiivseks. Ja kui ma ise vaatan oma pilte, siis ma näen seda, mida ma tahan seal näha, nemad näevad mingeid muid asju ja ma ütleksin nüüd kõige tähtsam aspekt oli julgustamine. Et mõned tööd, mille puhul ma kahtlesin, et kas see ikkagi on selle näituse teema ja kas seal on piisavalt ruumi aspekti või seda naise eri tahkude avamist, et siis tegelikult nende puhul tuli see julgustav momente. Nad nägid seal seda kapatsiteeti, mida mina võib-olla ei näinud ja mõned, mida ma ise üldse väga ei hinda, leidsid nende poolt jällegi poole. Nii et see oli selline nende poolt ka aktiivne, selles mõttes tõlgendamise, selle läbiga osalemise peas kogu selles ja ekspositsioonipanekus. Mis veel teha, on jäänud järgmised ülesanded, kui sa siit lähen. Ma tegelengi selle panga röövimisega, aga tegelikult ma teen iga projekti niimoodi, et selles mõttes, kui sa teed installatsiooni, siis sul on nagu lisaks töödele ka asjad, mis on saadavad neid töid objektid või tekstiilid või mööbel, valgustid, heli, 1000 pisiasja ja kõiki peab meeles pidama, selles mõttes täitsa survet, ma tajun sellega, et transport läheb mai alguses ja kui midagi jääb maha, siis ma pean selle Veneetsiast leidma ja see võib-olla ei ole nii kerge. Ja millal sa ise Veneetsiasse lähed nüüd, 20. mail ja avamine on teisel juunil kell neli, kõik on teretulnud. Kela, aga sellega me tõmbame otsad kokku kokku, nii et teisel juunil kell neli dollazzomoliteeru. Et, et ilmselt suur hulk nii Eesti kui muu maailma kunstihuvilisi kohtub seal sellel hetkel aga aitäh linna ja ei taha, et sa leidsid aega läbi hüpata aitäh, huvi ja toetuse. Kas jõulupuu tuleb tuleb? Aga äkki ei tule, äkki ma suren ära? Tartu üliõpilasteater esitab Aleksander vedentki Ivanovic jõulupuu näidend ajast surmast ja jumalast. Vaatage wwwdee ee kaldkriips. Teater. Tere, te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen Indrek Grigor. Viiendal aprillil esietendus Ateena keskuse pööningusaalis Tartu üliõpilasteatri esituses Aleksander vedelski Ivanovi jõulupuu. Tartu möliseb ronis etenduse järel lavale, et vestelda lavastuse kunstniku, Martiniga. Martini kas see on sul esimene lavakujundus? Ei, ma olen ennem teinud lasteteatris kaks kunagi ammu. Kuivõrd sinu jaoks ei ole esimene lavakujundus, aga minu jaoks on see esimene kord rääkida lavakujundusest, et kuidas sa oma seda kujundust, veski näidendiga nagu suhestuda, millest sa lähtusid, kas sa tahtsidki? Tekstiga, ja ma ikka lugesin seda, mitu korda hakkasid tekkima mingid elemendid, aga nendega ei saanud rahul olla, sellepärast et tekstiga konkreetselt tahtis nagu etendus, nagu üldse tahab kogu üldist värki. Muidugi tahab kane näitus tihtilugu saada sellist ühtset tervikut, tavaliselt, aga seal ei ole see nagunii karmilt tähtis. Näitusel sa ikka võid ju, kui sa teed täitsa üksinda, siis on täitsa võimalus ikkagi minna laiali Eplektikaks. Aga Medeski minu jaoks vähemalt küll esitas hästi suurena üldistuse vajasse kui siukest sümbolit ühtel. Hästi konkreetselt alguses hakkasid nagu pudinatega Ozeelementise element eraldi võetuna väga head ass, mõtlesid, aga kuidas ta nagu terviku kokku viib, siis ei olnud rahul, siis pidi jälle edasi. Ma viskasin välja kõik elemendid, mis oli nagu liigne, nagu senine pudi ja järjest minimalistliku maks, lihvisin selle. Siis ta oleks kõige rohkem sellele vedevskile vajalikuks minu arust. Endiselt teadvusel seal tehnilise poole juurde, nagu me selle välja voolitud, kujunda juurde tulema, et kuidas sul kudu lavastajaga koostööd, kas ta seadis ka mingeid nõudmisi või kuivõrd see kujundus võrdlemisi maid tähendab, piirab aga mingis ulatuses nagu määrab seda, kuidas seda etendust näitaks, et kuidas see koostöö lavastajaga sujub? Sujus hästi selles mõttes, et ta üsna ruttu võttis õnneks omaks selle koonuse idee ja siis sellest koonusest lähtuvalt sai ka selle üldise äkki miinimumi viia. Minu arust nagu kodu tuli just selle koha pealt nagu hästi kaasa, kus ma teen endale näited, miks. Näitlejad saavad vähem liikuda, sellepärast et mõtle, kui hea mõte on, näiteks taastada põletik ja siduda näitlejad kinni täiesti kinni kõik ja siis nad peavad seda ametit esitama Maaskul midagi lohet võtta, ärase Diatraalitsemise ollu või? Nüüd enam ei ole, et seal on mingid avameelne muide lava peale või ise kuidagi veed minema. Paha olla saab. Aga need nyyd leebed selles mõttes nad saavad siin väga palju, neutraalsed, võiks vähe veel. Mul oli see ideed, miks nagu seda ja miks mitte siia kate aukusid teha, on see, et kui sa teed siia juba kätte, ohud on ja siis ta nagu kostüüm, mitte see keha praegu ta ütleme, et keha. Et see näitleja on nõus hing või vaim ja siis see ongi hea näitleja lähedase sisse. Või tuleb välja siis publikuna, ütleme, teised vaimud, kes on seal vahelolus, viibivad budismi järgi on see, kui sa peale surm ei lähe päris ära, vahel siit siis, et see on Gibstan ja miks kirsse õiges asendis on, nii, siis ongi, et tekkis ütleme, Kerstan tekstis laua peal kapiti magabsoonia, Ostrova lamab kirstus ka siis ta muu pidi pidi mingi puhta kujundi jälle mõtlema. Et miks ta siin on, sellepärast et siis publik oleks nagu teised nagu hinged või vaimud, vaata vot siis seda kuskilt ülevalt ütleme kogu seda jammi, kui siin kõik ei ole muidugi ülevalt vaadates seda nagu võimatu teha enda tehniliste vahenditega kõike ülevalt vaates. Aga et see, et nad on nagu etturid. No inimene on ettur selles jumalamõttelisi võimu mõttes ka, kuigi see sky Arms, noh, nad olid kamraadid. Eriti seda poliitikavärki ei tahtnud ajada, kodusõda rääkis mulle, aga minu jaoks ikkagi kõlapsid läbisikase robustne aekusse, nõusid, ilgelt Killimine käis. Stalin hävitas kõvasti. Ta ei ole midagi, otseselt nad ei ütle, aga noh, minu jaoks kõlas, et nagu inimesed on nagu etturid, lihtsalt liigutada. Küpsetatakse maha, mäng läheb edasi, siis keegi vaatab seda mänguaeg. Teatri nagunii. Üldiselt sihuke etturi värk, lavastaja ütleb, et see on nii ja naa. Sina mine sinna, see ja tekst ütleb seda ja siis ja miks mitte siis inimene, miks ta peab hakkama laua peal siis niimoodi nagu suurelt. Ja siis ma ütlesin kodulat, et Koons nagu hea ja siis käsi ei ole nagu proovis Bowingaad, pange käed kinni, et mida väiksem tegelaskuju näiteks puuraidur, sellele võiks käed üsna kinni olla siitmaalt ajad ja siis seal on meeskohtunik näiteks siis tal võiks juba siit maalt haare on suurem ja siis sellepärast mu taanlase käteauke teha, nii, las küll paremini mängida, aga see sümboli kohe ära rikkunud oleks, mis maskotiks läinud. Etturi värke, selline keha ja siis sellel ütleme vaibunud sinna algusesse ebamugav sisse minna käivitajatele, need lähevad peletama niimoodi sind nagu mustast hammustanud. Raadiokuulajale selgituseks öelda, et lavakujunduspõhielement on see jah, selline umbes poole inimese pikkune koonus meeste puhul, siis kantakse kitsamad salla poole naised, vaata, kui kitsamaks ülespoole on selline mustvalgeks taandatud. Kas teil on siis musta nüüd sellest koonusest enesest rääkida, mida ma tahaks mingis ulatuses ka nagu materjalil kohe viietanud papist, eks ole. Et selle kujundi juurde tuleme, lõpuks jätsid kõik detailid ära. Aga millises vormis koonus sinus praktiliselt mitte ükski tekstist nagu välja tuleb või kuidas sa selle koonuseni konkreetsemalt nagu jõudsid lõpus aru, et ta nagu funktsionaalne, eks ole, ta piirab nagu seda käitumist, eks ole, annab selle ettur funktsiooniga. Kas sul see koonuse kujund tuligi puhtalt nagu sellest ettur kujundusest või see on siiski nagu tõlgendus kaka, mingisugust konkreetsest vormist, mida sa tekstis nägid? Kõigepealt ta tahtis ühtset, mingit riietust, oli neil vaja, et on korras, ei mõeldud, et äkki nagu umbes pappidel Ta või seal lõunas on ühtsed, on ja naistel-meestel näiteks ühesugused need pikad hõlstid. Aga mida see nagu sümboliseerib, mida ta annab siis nagu ei leidnud seda põhjendust sellele? Vaata, seal on lapsed, vahetekstid ütlevad, et selleaastane poiss Pedja on ja siis on mingi 30 kaheaastane tüdruk, Sonja provotseerib seda lapsehoidjat ja siis on seal mingi 80 kaheaastane poisslapsed, alguses esimeses pildiski pesevad vannis ainult aastane poiss eraldi kausis ja kõigil on erinevad aastad, kes on hästi, vala ja kes on nagu enam-vähem noor, aga kõik on lapsed samas lapsehoidja, aga samas vanainimesed siis ei saa tuua, et nad põlvpükstes või mingi muu selline ninn-nänn, et et pikkadel on mingid rehvid peas ja nii edasi. Et siis pidi selle kuidagi lihvima maha selle, et nad väljendaksid ühtlasi nii vana kui noort. Ja siis see kostüüm ei saa olla, aga ta on nagu vanainimese kostüüm või noore on ju lapse. Aga siis see koonus on täis. Ta ei ole isegi kostüüm, et ongi ainult kehas. Minu jaoks üldse paistab, et sellised arhendiivsed asjad on hästi robustsed ja kohmakad. Tavaliselt aga tänu sellele on nad hästi võimsad ja peavad nagu ajaloole vastu mingi asja, mis sa võid hästi viimistleda nagu lõpuni hästi peeneks ajada. Võib küll olla selles ajahetkes, selles moes võib väga vinge olla, läheb natuke edasi siis peensused ja need asjad kõik hajuvad ära. Sellest aja ja siis sellest surma teema. Seal pidi nagu lihtsalt jätma kõik pudi-padi välja. See on tähtis, et aeg ilma seierid, seda küll, et see on lõbus, kahetse, tiksumine lõpeb ära. Ja siis aeg lõpeb, siis on ainult see vist esse kustub Karol. Kikkase olemine see kõik niikuinii võtab maha siis, kui see kogu tekst on või sinnapoole siis ta nagunii mustvalge minu jaoks. Aga nagu sa ütlesid, sa jätsid hästi palju kujundeid ära, tõid hästi üldise peale, aga samas on nagu näha, ukse jätsid sa alles, et uks on Peteiski tekstis väga palju, et ma näen, et sa ei ole suutnud nagu loobuda uksest. Kaheksast ei saanud loobuda sellepärast et mul lapsest peale on juba need uksepaneelid hirmutanud Kristjani väiksema, mõtlesin juba näe, ukse peal on rist tehtud ja siit tuletada, et missid siis ilmub, on ja kas nad siis tehakse uks lahti ja siis nad näevad seda jõulupuud vä. Aga samas kõik surevad ära, mis mõtet on seal seda jõulupuud näidata neile. Ja miks ta ütleb hüsteeriliselt, et õndsus, õndsus õndsuse siis viimane hakkab kordama veel nagu Humboldt, nagu hambud nagu hambad ja siis pereisa puuse rehvitöö. Mul on väga rõõmus, et köigil on lõbus kraed nagu välja ei tuleks mingi õuduste hüsteeria või? Järelikult nad ei näe ikka seda ja kannavad ette kuusepuu. Kuusepuu, ma tahan sulle teatada, et sa oled suurepärane klassika, ametlik värk. Raporteerinud need lapsed kõik seal ja siis viimane ombud hambus Hombud, midagi hakkab sind ära sööma. Et siit ei saanud tulla mitte mingil juhul tavapärane jõulupuu. See, et hakkame jõulupuud kustutama, kus päike sul siin on, meil on õhtu ja siis kohtab ja siis hakkame jõulupuud kustutama, siis surevad järjest ära, kõik niimoodi lihtsalt ei saa, muud tuleb ainult ristand hakkab, see rist kumab läbi muu, kõik kustub ära, kõik surevad ära. Tahad siia sisse? On nagu keha naised ka samamoodi ka sinna sisse ära ja siis lõpuks on seeriaid. Et sellepärast on see uks samas tähtis, et see uksest vasakul pool on alati see kellaeg lõpeb kaera lõpuks. Ahjaa, et lisaks uksele jah ei pääsenud segakellast. Kell oli alati vahetekstides vaid alati Kell lekt. Kell on nii ja nii palju uksest vasakul näitab kell. Iga see pilt oli siis kas oli kohtutseenuis Aakas, kus lapsed pesid, seal oli jälle kell oli sees, 22 tundi ennem seda jõuluõhtut hakkas teema pihta umbes. Aga siis ta jõuab selle jõuluõhtul ja siis kõik maa surevad siis kell seitse. Te kuulasite saadet Tartu möliseb kuulmiseni Kunstiministeerium.