Tere päevast, klassikaraadio kuulajad, alustame tänast Kuueteistkümnenda aprilli heliga ning tänases saates on juttu lähemalt järgmistel teemadel. Kaheksandal aprillil tähistas Mati lukk oma juubelit kontserdiga, kus kõlas Eesti esiettekandes rauda, vaara Narvas ja kontsert ning Eesti riikliku sümfooniaorkestrit dirigeeris Toomas Vavilov ning kontserti kommenteerib Igor Karsnek oreool. Liew sarja esimese kontserte, kus esinesid tolmunud mesipuu ja galaktlan kuulas immo Mihkelson, kes jagab Kema mõtteid, mis tal neid kontserte kuulates tekkisid. Täna õhtul teeb klassikaraadio otseülekande Andres Uiga juubeli kontserdilt, mille kava tutvustab Andres Uibo intervjuus Kersti hinnale Berliinist Kessel House'is tuleb 21. aprillil esiettekandele Age veeroosi uus ooper Grid ja meil on telefoniühendus Berliiniga. Safari muusika vastasid Eesti rahvusringhäälingu helirežissöörid priid Tuulberg Maida vaadikesse vahendavadki oma messimuljeid. Ja klassikaraadio stuudios kõneles oma õpingutest Londonis noor viiuldaja Mari Poll, kes soleerib laupäeval Ligeti viiulikontserdi. Sealsamas tuleb esiettekandele Toivo Tulevi uus teos hookus noom. Klassikaraadio salvestab selle kontserdi. Metle orjas linastus üheksandal aprillil Rossini graforii Pärtlas Scheril lavastuses ning seda etendust käis vaatamas. Mind kommenteerib Eesti muusika ja teatriakadeemia tudeng Diana Drewing, kes on hetkel klassikaraadios praktikal. Palju see Estonia esietendas Kenneth Milani ballett sülmas muusikale, mida käis kaemas ja muljeid jagab Kristiina garanžis intervjuus Karin koprale. Sellised ongi tänase heliga ja teemad. Ja saadet toimetab Mirje Mändla. Pilkaja. Juubelitoon mõnikord kuldaväärt sündmused, eriti siis, kui neid tähistatakse mõne meeldejääva kontserdiga. Just nii toimuski eelmisel reedel, kui ERSO kontrabassirühma kontsertmeister Mati lukk tähistas Estonia kontserdisaalis oma viiekümnendat sünnipäeva muusikaõhtuga, kus ta Toomas Vavilovi dirigeerimisel esitas koos erzoga Eino Joani ravdava mängutehniliselt ülinõudliku kontrabassikontserti Ensjolov taask tõlkes siis hämaruse hingega. Tegelikult on iga kontrabassikontserdi ettekanne omamoodi sündmus, sest esiteks pole maailma muusikaliteratuurist neid kontrabassikontserdi kuigivõrd palju üldse kirjutatud meil Eestiski vaid Eduard Tubina ja Mati kuulbergi kontrabassikontsert. Teiseks, aga ega neid kontrabassisoliste pole ka just varnast võtta. Neid, kel oleks mängutehnilist võimekust niivõrd keeruliste teostega orkestri ees välja tulla. Õnneks meil Mati lukk on, seda tõestas läinudreedene ERSO kontserdi ärasel. Eino Juhani rauda vaara on või vähemalt oli muusikas üks järjekindlamaid modernister. Temale kuulub muuseas ka see tuntud ütlus, et kes pole nooruses modernist, sel pole südant rinnus ja kes vanas eas, kas see on ikka veel modernist, seal pole mõistus peas. Olgusele mõistusega Auda Vaher enda puhul, kuidas on, kuna tema kontrabassikontsert Einseln taas on kirjutatud aastal 1980 siis ju tal oli tollal veel piisavalt noorust, et modernist olla. Ta on oma kontrabassikontserdi kirjutanud sellise arvestusega, et olulised solistipartiid ja orkestritutid kõlaksid enamjaolt vaheldumisi mis on ka arusaadav, sest madalas registris üksiku kontrabassi kõlajõud pole orkestri Fortega ju võrreldav. Samas ümbritses isoleerivat kontrabassikõlaliselt kõrget viiulit puupillid, jaga arvukad löökpillid, mis tasa kadustasid teose partituuri nii rahaliselt kui dünaamiliselt. Väga hästi. Peab ütlema, et rauda, härra muusika ise mõjus omandisse Nairvuses võrdlemisi morbiidselt ja pahaendeliselt teose finaal Neis kujutavad lausa mingit Kozmaarsed fantas Magooriat. Midagi sellist oleks oma õudusfilmidesse tahtnud ilmselt isegi Alfred Hitchcock. Samas Mati lukk mängis solistina, kõik need jutumärkides haiglased finiši väga meisterlikult välja ja sinuni, mida mängida kõik need mitmehäälse venitused, ekspressiivsed, aktsendid ja flashi letid. Rääkimata sellest, et Raudova harra kontserdi terve teine osa oli üksainus pikk kontrabassisoolo imo kestrida. Siin näitas Mati lukk ikka täiesti pöörast mängutehnikad lausa nagu mingi kontrabassi paga, nii. Nii et selle loo esitus oli kahtlemata kõneluse muusikaõhtu üks elamusrikkamaid ja paremaid, aga hea sõnaga peab märkima ka teiste teoste ettekandeid sel kontserdil isiklikult. Mulle imponeerib Tšaikovski avamängu Roomeo ja Juulia esituslik kontseptsioon, mille Vavilov dirigendina välja pakkus. Teadupärast on Tšaikovski muusikas väljendusjõudu samavõrd kui lüürilist meloodia ilu. Nii üks kui teine tuleb lihtsalt üles leida ja kõlama panna. Kui ma ütlesin ennist lihtsalt, siis mõistagi pole see niisama lihtne. Kui Toomas Vavilovi kui dirigendi puhul on jätab just see, kui hästi ta oskab, esitused temposid, paika panna ning kui täpselt rütmi bussi ohjata niga Tšaikovski Romeo ja Julia, nüüdse ettekande puhul. Mõnigi kord kõlas muusika vägagi tato karakteriga kuid mitte kunagi rabedalt või närvis, et kõik see emotsionaalne poolus oli hästi kontrolli all ning seda isegi jõuliseks lavastatud dramaatilises lõpu kulminatsioonis. Rääkisin muuseas neil päevil Toomas Vavilovi ka sellest Romeo ja Julia esitusest. Tema kinnitas Tšaikovski dirigeerimisel peab olemas sama rütm näe kui näiteks Haydni puhul. Jutt ilmselt jumala õige, vähemalt on Vavilovi Tšaikovski nägemus küll igas mõttes väljendusrikas, kuid samas kani tempodelt kui kõlaselt tasakaalus. Esinduslikud oli heas kõlatasakaalus ka orkestrisuid Ravelli tahnilisesse Kloest, kus Vavilov oskas ERSO keelpilli sarnaselt hästi õhuliseks ja pasteiseks häälestada. Intonatsiooni rikkuse eest peab muidugi kiitma ka selles teoses üliolulist soleerivad. Ning ka see oli hea kava valik, et üle hulga aja sai sel kontserdil kuulda Lepo Sumera esimest orkestriteost invemooria. Tema hilisema loomingu taustal võib inne Moria praegu mõjuda ehk pisut Akadeemisedki, kuid juba siis see tähendab aastal 1972 oli Sumera helikeel väga detailide. Jaa, mõjuvatele kujunditele orienteeritud. ERSO kõlas kõnealusel kontserdil tahes hästi plastiliselt ja ansambli liste dialoogide mõttes ka üsnagi reljeefselt. Paistab, et viimase hooaja Kozmaarsed segadused on selleks korraks möödas. Mis saab edasi, eks see sõltub suuresti ka ERSO tulevasest peadirigendist, kui sellel teemal on praegu ilmselt veel vara spekuleerida. Helgaja. Meil on nüüd telefoniühendus immo mihkelsoniga, tere immast. Tere. Tere. Sul on nüüd olnud võimalus tiigi kohal viibides kohati raadioeetri vahendusel jälgida aprillis alanud areaal LIVE sarja, kus siis on nüüd nende kahe esimese kontserdi jooksul esinenud kõigepealt tolmunud mesipuu. Ja nüüd viimati ansambel galakton, milliseid vaid need kontserdid sinus tekitasid? No ikkagi omapärast, tegelikult on see kogu saatesarja reaalju omapärase muusika päralt ja need, keda on saatjatest tutvustatud, et ei ole mitte tavapärase muusikavoolu esindajad vaid mingisuguse kiuksu või nõksu poolest teistsugused. Ja see areaal LIVE, mida nüüd siis teist aastat, et selle saate peaaegu nagu hooaja kokkuvõttena klassikaraadio korraldab, see on ka niisugune, ütleme, omapärane, mitte tavaline kontsert, need muusikud, kes seal mängivad, nad tõenäoliselt ei ole keegi neil käskinud mängida just taolist muusikat, neid ei ole õpetatud emapiimaga mingisugust korralikust või traditsiooni järgima. Vaid eeldus on see, et nad peaksid proovima mingeid traditsioone murda. Nii peaks olema. Ma käisin esimesel kontserdil tolmunud mesi kohal kuulamas ja teist galaklani kuulasin raadiost Hiiumaalt metsa vahelt ja muljed on seega siis niisugused nagu kahetised. Et üks on see kohalviibimise mulje tolmunud, mesipuu oli saalis väga vali, minu jaoks liiga vali. Ja kohe tuli meelde see, et kuidas selline vana tõde, et mida vähem muusik mängida oskab, seda suurema heliseina taha ta ennast varjab seda mängu oskamatust, aga teisest küljest see ei olnud tõsi, muidugi sellepärast et tegemist oli ikkagi huvitava ja omanäolise ansambliga. Ainuke asi, et see helivälja, selle tõenäoliselt nende enda julgustamiseks pigem mitte niivõrd kuulaja muserdamiseks või tema vaimu murdmiseks ja galaklan oma saalist ei kuulnud raadiost küll raadio on selles mõttes halastamatu. Salvestustel on galaktlan huvitavam, seal on parem kui kontserte situatsioonis ja see nüüd toob jälle omakorda teise sellise huvitava nüansi, et miks üldse taolisi stuudio raadio kontserte korraldatakse. Igati väga vana traditsioon. Juba 60 aastat tagasi, suur osa Eesti raadioeetrist jäidet ju otse kontserdit, ega see oli Estonia valges saalis, oli stuude ja sealt ansamblid mängisid IGA PÄEV orkestrit ning tookord oli see täiesti normaalne, et kui muusik mängib või, või salvestada saab plaate, siis ta ikkagi on suuteline mängima. Popmuusika keeras selle asja nagu imelikuks 60.-test saativuse stuudiotehnika läks niisuguseks, et sai üha rohkem üle mängida ja muuta seda, mida juba salvestatud oli. Ja siis läks asi sest ära selles mõttes, et nii mõnigi muusik, kes plaadil huvitavana, kostis see puuduta nüüd mitte ainult roki popmuusikat, vaid see puudutab klassika valdkonda. Muuseas, tänasel päeval, et nii mõnigi, kes plaadil huvitav on see kontserdil kahjuks ei vea seda taset välja, et see stuudio manipulatsioon seda võimaldab. Ning see, et tehakse otse-eetrikontserte, kus ei ole midagi võimalik üle mängida, kus muusik sellisena, nagu ta on sellisel tasemel just nimelt, kuhu ta ennast harjutada, suutuda, pingutanud, see on väga huvitav, see annab nagu teistmoodi Dimension panin sellele muusikale. Klassikavallas on see tavaline, et on kontsert, põhitegevuse salvestamine, kõrvaltegevus, aga rokist popis on tihtipeale või vähemalt mingi periood oli päris pikalt niisugune, kus plaat oli tähtis ja kontserdi andmine teisejärguline. Ja see kõik puudutab ka neid kõrvalalade muusikat, seda, mida areaal valgustab. See, kus kõik on ebatraditsiooniline. Ka seal on salvestusele palju tähtsam roll kui kontsertsituatsioonis. Ning sellepärast ongi, oli kontsert huvitav kuulata, mida need Eesti muusikat siis tegelikult endast kujutavad? Ma ütleksin, et kujutavad küll. Kõneles immo Mihkelson järgmine areaal LIVE toimub kolmapäeval, mil esineb mari pakkinen. Sülgaja. Mikrofoni juures on juubilar Andres Uibo, palju õnne sünnipäevaks. Sul on olnud elus palju rolle. Nende hulgas on interpreedi pedagoogi, muusikakirjastaja, helilooja, produtsendi ja erinevate festivalide kunstiline töö ja ka veel palju muud. Mõned neist segunevad ka juubelikontserdil. Juubelikontsert on nii tähtis asi, et selle kokkupanek on küll juubilari püha töö. Palun räägi oma mõtetest ja taotlustest. Selle õhtu kava kokkupanekul. Õhtul kava kokkupanek ei olnud väga keeruline selles mõttes, et on teada, mis säärastel puhkudel peab olema ja mida ei pea olema ikkagi oma lemmikheliloojad. Kuna mul on üpris palju juba õpilasi olnud ja, ja praegu veel õpivad, siis tuli kaasata ka olnud paremad õpilased, praegu õppivad tudengid ja siis kuna mingil määral on ka oma muusikat, siis kava võiks sisaldada ka omaloomingut. Et olen siis nii-öelda laval nende muusikutega, kellega mul sidunud juba pikemat aega päris tihe koostöö ja need on siis Hortus musicus, kes on mänginud päris palju minu loomingut ja kellega ma olen ka teiste heliloojate teoseid koos esitanud. Siis Ellerheina koor, Tiia-Ester, Loitma, kellega mind seob juba väga-väga Pikk koostöö ortodoksi Ingers, milline kollektiiv siis on ka juba päris mitmed minu lood oma kavva võtnud ja isegi neist salvestanud osa ning siis minu endised õpilased, Krigul, kes on juba nüüd minu enda kolleeg, Muusikaakadeemia samamoodi õpetab noori orelimängijaid ja praegused tudengite Gustav-Leo Kivirand ja tuiskas, proovid, kes siis mängivad minu teost, mille ma olen kirjutanud siis neljale käele ja loomulikult kõlab kontserdil Johann Sebastian Bachi looming, kes on, on mul läbi aegade nagu mõõdupuu etalon üldse muusikas, muusika tegemises muusikas üldiselt mitte ainult muusikas, vaid, vaid väga mitmes muus dimensioonis ning kontserdil siis mängib veel minu tütar Mari-Liis, kes siis tuleb Viinist kohale, kes praegu elab ja töötab juba õpib Viinis, kellega ma olen ka viimastel aastatel väga palju koos esinenud väga paljudes Euroopa riikides, kellel läheb üpris hästi, teeb väga mitmete Euroopa nimekate kollektiivide kaasa ja sügisel mängi nordsümfooniaorkestri saatel Saksamaal kolm kontserti Sibeliuse viiulikontsert, et tal aga juba teevats päris selge ja loodame, et seesamamoodi jätkub ja, ja veel viimasena tahaksin ära märkida oma hea sõbraga kolleegi ja, ja minu meelest väga ilusa häälega Hiina päritolu kontratenori kaposianni, kellega ma olen ka juba nüüd 10 aastat koos musitseerinud. Niisugune segava. Kontsert toimub Niguliste kirikus, sina oled Niguliste kirikus töötanud nüüdseks juba 30 aastat. See koht on vist sulle peaaegu nagu kodu. Ja tõepoolest, et tänavu saab sügisel 30 aastat olla Nigulistes üpris pikka aega? Jah, on küll nagu kodu ja hästi armas, ära tulla. Olla seal. Millal sa hakkasid loominguga tegelema ja kuidas selleks inspiratsiooni said? Loominguga tegelesid juba lapsest peast õieti vist oli esimesed teosed, tulid mingi 72. aastal vist 16 15 aastane ja muusikakooli ajal sai loominguga tegeletud ja kui ma astusin konservatooriumi, siis vastuvõtukomisjon ka soovitusikad, telli loomikuse peaks minema, aga, aga siis mulle tundus ikkagi niukene interpreedi elu on ikka tunduvalt atraktiivsem ja, ja see on rohkem pigem minu iseloomule vastav ja seetõttu ma heliloomingut õppimas tol korral ei läinud. Siis vahepeal jäi taguseid kõrvale, kuna interpreedi tegevus muutus tõesti väga aktiivseks, aga nüüd, kus natukene võib-olla et mõnestki lõigust on saanud tagasi tõmbuda, siis olla jällegi aega teinekord midagi paberile panna. Ka oma sünnipäevakontserdiks kirjutasid ühe uue teose Jah, see on jällegi puhtalt sellest, et nagu sisemine soov oli midagi kirjutada ja päris uus teos, mis esmaettekandele tuleb, on siis vanaslaavi kiriku tekstile, siis vanavene kirikutekstile Meie isa palve, otsia, las mille siis esitab kammerkoor Orthodox Singers'i. Aitäh Andres Uibo ja soovin mõnusat musitseerimist ja sünnipäeva kontserti koos oma muusikutest, sõprade, kolleegide ja perekonnaga. Liiga ja 21. aprillil esietendub Berliinis Gesel house'is Age veeroosi uus ooper, kriid ja klassikaraadio võttiski ühendust heliloojaga, kes viibib hetkel Berliinis, et teha ooperiga proove. Tegemist on projektiga, mis on alguse saanud juba üle-eelmisel kevadel millega seoses võimalus tekkis oma muusikat esitades Berliini kaasaegse ooperimuusika kontekstis. Selle projekti esimene etapp oli tegelikult üks kursus täpselt aasta tagasi Berliinis, kuhu kutsuti kokku väikese sõelumise teel kõikide muusika, teabki valdkondade inimesi ja enamjaolt nad tulid siiski Berliinist, kuid nad võisid olla ka erinevatest rahvustest. Naljalt keegi kusagilt kaugemalt tulema ei hakanud, noh ütleme neli-viis inimest 40-st või klooni Sistunud mujalt puhtjuhuslikult iseenda jaoks. Avastasin selle projekti internetis surfates natukene neid niidiotsi pidi, mida me oleme harjunud vaatama näiteks Berliini kunstide akadeemia lehekülge ja nii edasi. Sa kursas seisnes selles, et kõik need 40 inimest pidid tutvustama oma senist loomingut, need olid siis eksju, lavastajad, võimalikud stsenograafid, heliloojad, Libratistid, koreograafid, videokunstnikud ja paari päeva jooksul siis õnnestus hulk ära tutvustada teisele seda pidid moodustama sellise töörühmad alguses lihtsalt nagu sellises workshopis korrad ja hiljem juba konkreetse projekti nagu väljatöötamise asjus ja minul siis üsna kiiresti seal kujunes selline väike grupp ja meie plaan hakkas kiiresti nagu kuju võtma sama kriid ja ta lähtus tegelikult kolmemõõtmelisest videoinstallatsioonid laval. Selle kursuse jätk oli siis ütleme kaks nädalat hiljem, kui pidi ühele teatud žüriile projekti esitlema ja juba terve meeskonnaga siis nii-öelda siis Berliini kaasaegne ooper, kes selle kursuse ja selle projekti püksis on korraldanud, pani välja neli auhinda, üks jaosing kolme väiksemalt, mis kujutasid ennast siis eelarvet. Need projektid nagu ellu viia, siis meie meeskond võitis selle peaauhinna suure protsessi, kes seal meeskonnas alguses meid oli, rohkem, neid oli kuus inimest, kogunes Anneli meil on siis kõigepealt ühes isikus libretistil ja lavastaja Belgiast tuletama Korneel Amer siis on meil videokunstnik Berliinist, Juulianberghaim, stsenograaf samuti Berliinist aga elab Šveitsis, Juulia Rommel, mina algselt meil oli siis ka mänedžer selles rühmas, kuid temal oli lihtsalt niivõrd suured kohustused, et ta pidi lahkuma projektist ja meil oli ka koreograaf, kes lahkus üsna viimasel hetkel. Kuid väga palju on näha siin ka eesti muusikuid, kes prooviperioodis osalevad. Ja tähendab, see on kõik need meie oma orgunn Berliiniga tasase ooper eraldas ainult pütšeki ja kogu see projekt tuli, ütleme, kõikidest tehnilistest detailidest kuni kunstilise teostuseni ise lavale tuua. Tähendab, et mina olin vastutav siis muusikalise külje eest ja ma otsisin neid mängijaid siis kõige lähemalt, mõned on kaugemalt ka. Richard Craig on näiteks selline flöödimängija, kes on ilmselt Eestiski käinud. Tema rätlane, mida ma tunnen juba mitu aastat ja me oleme tahtnud lihtsalt midagi koos teha ja see oli suurepärane võimalusega, ütles kohe jah. Äkki mainid veel mõned eesti muusikud ära või mitte, ainult muusikaks ka Tammo Sumera on sinu meeskonnas. Jah, Tammo õnnestus mul värvata endale elektroonikaga tegelema, sest ma ise ei ole veel nii kogenud selles vallas Ave Sikk, suurepärane inimene, kes on siis repetiitor, kes tegeleb lauljatega siis kahest lauljast üks, Andres Köster tuleb Tallinnast, teine Šveitsis sopran ja siis mängijatest jah, tõepoolest, dirigent Taavi Kull ei, Andobusse mängib saksi. Riivo Kallasmaapoed. Mis on see idee, mida ta peegeldata selles ooperis? Ooper on kammerlik, ma võin kohe öelda, seal tegelasi on väga vähe ja tegelikult kogu tegevus kulgebki kahe peategelase ümber, üks nendest on mees, ütleme kes on väga osav suhtleja, kes on mingis mõttes karakter, seemne, selline internetimaailma ka kontaktis olev inimene, kes orienteerub igas olukorras ka võimalikult paljudes akendes arvutis ja ta oskab ka inimestega hästi suhelda, aga ta on siis selline pealiskaudne, natuke groteskne tüüp, samal ajal kõrval on siis naine, nad mõlemad on tulnud ühte linna, millele nime ei ole, tegemist on suurlinnaga, see naisterahvas, tema siis on sinna saabunud ja tegelikult tahaks magusat kohe edasi minna kuhugi, istub oma kastide otsas ja on otsustusvõimetu ja küllaltki nagu sisemiselt lõhestunud, ei suuda inimestega suhelda. Minu jaoks on see nagu huvitavam karakter ka muusikas välja joonistada, see ikka sisemine lõhe ja nagu oma kompleksides vaevlev inimene nad siis kohtuvad. Ja ooper püüab näidata seda, kuidas inimestevaheline kommunikatsioon läheb nagu vett segamas äpardub, kuna lihtsalt mingisugused virtuaalsed tegurid segavad seda ka mingid välised tegurid takistavad sellist läheduse tekkimist inimeste vahel. See oli nagu lühidalt. Ja kui keegi tõesti sõltub Berliini, siis esietendused toimuvad, millal. 21. aprillil ja teine etendus on 22. aprillil ja seda võib-olla veel ka, et etendused toimuvad, kes seal Housid, skulptuur kaua rai? On sul lootust ka seda projekti veel näiteks tulevikus Eestis näidata? Ma ei julge selle kohta veel midagi öelda, aga ma olen rääkinud seal muusikaakadeemia välissuhete osakonnaga ja võib-olla kui pingutame, siis õnnestuks lülitada sügisel ühte kultuuripealinnafestivali novembrikuus. Aga head prooviperioodi jätkumist ja head õnnestumist esietendusel. Veel mõned lühiteated eesti muusikute tegemistest laias Euroopas. 14.-st 21. aprillini osalevad Eesti filharmoonia kammerkoori naislauljad neljal kontserdil maailma tippdirigendi Claudio Abado käe all Itaalias ettekandele tuua Klootamistsiin Octurnid. Eesti filharmoonia kammerkoorilauljad on aprillikuus samuti kaastegevad Kölni ooperis etendavad karshauseni ooperis Sontak. 10.-st 15. aprillini toimuv rebis iga-aastane maailma tähtsaim kaasaegsele muusikale helikunstile keskendunud festival World Music täis, kandes alapealkirjani rabiilemmema rabiilia. Festival leidis aset Zagrebi muusika biennaali raames ja sai alguse juba seitsmendal aprillil ning lõpeb seitsmeteistkümnendal aprillil. Eesti heliloojate loomingust tuli festivalil ettekandele Ülo Krigul ja Tõnu Kõrvitsa looming. Lisaks oli Rootsit valitud esindama Miriam tallim ehk siis Gotlandil elav eesti helilooja ning kõlasid Greguly vaheda optis Timmem ainekoor, Fantasy Churchill igati Memorial 100-le äratuskellale teos, mis on valminud aastal 2007 ning Tõnu Kõrvitsa plaan on kõrgetele häältele teos aastast 2010. Mirjam tall kõlas vööts, andis sädevus viieline ja keelpilliorkestrile aastast 2008 sülgaja. Siin klassikaraadio stuudios Spriit, kuulberg ja Maide voodikes viibisid Frankfurdis ja teil oli võimalus käia vaatamas, mis toimub muusikamessil. Rolaid saund külastamine on selleks, et ennast hoida, kursis sellega, mis tooteid maailmas pakutakse, mida arendatakse, millised on arengusuunad, muidu võid ju kuskilt ajakirjast või internetist ka samasuguse informatsiooni ammutada, aga ikkagi kohapeal käia ja ka inimestega suheldes informatsiooni saamine on kiirem ja produktiivsem kui ise kõiki asju otsides. No nagu see messi pealkirigi ütleb nüüdsel ajal musiikmesse ehk siis muusikamess polo laite ja sound on nagu kõige viimane osa küll, aga Vessi suurusest võiks anda kuulajale võib-olla mingi pildi see, kui seal messil oli 13 Reiljani ja praktiliselt iga paviljon on sama suur kui meie messikeskus kõik kokku Tallinnas ja paviljonide vahel liigub bussiliin. Mess on kolossaalselt suur, igal pavilonile on mingi kindel otstarve, no näiteks üks paviljon on täis anud klahvi instrumente, elektroonilisi üks paviljon täis enamuses klavereid ja muid akustilisi instrumente siis ühes paviljonis olid ainult elektrilised kitarrid, näiteks ühes ainult akustilised kitarrid, nii et see maailm on kolossaalselt suur ja siis tuleb seal endale teha mingisugused valikud, et meid huvitas kõige rohkem loomulikult meie erialale lähedased asjad nagu roo saund, ehk siis seda saigi nagu uuritud, aga muidugi käisime jooksujalu läbiga, need pille käsitlevad saalid, sellest võiks rääkida mitmeid tunde, mis seal toimus, seal on alates meistriklassides, kuidas pill ehitada, kuni selleni, millised materjali pillide juures kasutatakse, millised puumaterjale, millised firmad kasutavad, sa võid osta endale, sealt netis klaveriehitusmaterjale või kitarre, ehitusmaterjale või mida iganes. Et see on Euroopas kõige suurem mess, mis puudutab muusikat ja temaga seonduvat. Ta on ka, ütleme, maailma mastaapides kas nüüd kõige suurem, aga ka esimese kahe seas võib-olla võib-olla ainult ameeriklaste nämman võrreldav natuke oma mastaapidelt ja suuruselt Frankfurdi messiga, mis puudutab nüüd konkreetselt meie tööks vajaliku, siis seda on ka kolossaalset palju ja muidugi kvaliteedilt on seda servast servani on ka nii-öelda odavat ja halvakvaliteedilist kaupa ja samas ka muidugi maailma tippklassi kuuluvat toodangut. Väga palju, mis silma hakkas, on Aasia, eriti Kagu-Aasia pakkujaid, hiina omasid eriti noh, sealt tavaliselt minnakse nagu mööda asjasse süvenemata, sellepärast et enamus Hiina tooteid on kopeeritud maha vanade tegijate omadel. Aga suund on muide ka pilliehituses on sinnapoole, et väga palju on Hiina Korea pakkujaid ja mis minu jaoks on väga kurvastav, on see, et näiteks klaveriehituses hiinlased ostavad üles juba euroopas pankrotti läinud klaverifirmade nimesid ja turustavad oma toodangut nende nime all. No näiteks pääsendorfer, mis on maailmas üks tippklavereid, see kuulub Hiina firmale, nii et ma arvan, et need, kes omavad siin paari aasta taguseid tasandolfarid nagu meie muusikaakadeemia Ki, siis need on nagunii öeldakse vinteid instrumendid, mis meil sealt lähevad väga hinda. Tegelikult ma täpsustan, ära pääsenud Orcheri näiteks ostis ära ja maha ja üldiselt Yamaha klavereid loetakse siiski suhteliselt headeks, neil on ainult see halb omadus, et kuskil viie aasta pärast nende kõlaomadused muutuvad kalgiks. Aga nüüd mis jah, päisendorfioris, ehk siis Austria belli ehituse uhkusesse puutub, see müüdi maha ja nüüd kogused turustus ja ka näitusel oli seda näha, et see käib siis maha kaudu. Kui ja maha on ikkagi omanik, siis nende pillid on nagu esiplaanil ja kui sa lähed juba kaugemale nende alasse sisse, siis sa kohtad seal kapeediendaar. Noh, see kehtib ka meie elektrooniliste vahenditele, nagu kunagi oli selline ilus firmadele funken, kes nüüd asub nii-öelda Ameerikas, kelle nime all turustatakse mingisugust kraami, aga vist ei ole mõtet kellelegil soovitada seda osta, sest see ei vasta enam ammu sellistele näitajatele, mis kunagi telefonifirma nagu oli, nii et seal peab eraldama nii-öelda terad sõkaldest ja endale selgeks tegema, mis sind konkreetselt huvitab, et kui sa tahad sellist parimat, mis sulle meeldib, siis tuleb endale väike eeltöö teha ja siis paviljonidest orienteeruda ja nende stendide vahel küll nii et võtab kannad rakku, et leida seda, mis nagu vajalik Ikka on, ma ei tea, kui nii-öelda kiirkäigu korras läbi käia see hall, kus oli siis elektroonika ja muusikasalvestuseks vajalikud asjad üleval, seal risti-põiki läbikäimine, see võttis ikka üsna mitu tundi aega, mõnes kohas veel heidad pilgu ka peale. Jah, see on siis, kui sa selle nagu lihtsalt jalutad läbi, aga on asju, mida huvituda, tahad seal rääkida selle valmistaja, selle peale omajagu aega, nii et see kolm päeva möödus hommikust õhtuni seal ringi trampida, nii et jalad on siiamaani haiged, aga kasulik kunsti sai sealt päris palju ja ma arvan, et seal ongi vajalik tegelikult käia ja arusaadav, millised arengud maailmas on, kuhu maailm areneb, kas siis digitaalse või analoogmaailma poole, kuigi need praegu võrdväärselt eksisteerivad ja jäävadki ilmselt eksisteerima, sest on kaks erikoolkonda ja üks täiendab teist isegi, võib öelda mõlemalt ainult sellise tehnilise ja kvali tädi tipu poole pidevalt arenevad edasi, kui mida rohkem areneda, seda keerulisemaks asi lähevad. Näiteks digitaalne analoogne näide sellest vallast, et nootide kirjastamine ütleme analoognoodid ehk siis paberkandjal partituurid, part, teed, noodid, need on aasta-aastalt nagu kokku kuivanud, järelikult kogu see asi on kolinud ka kuskile internetti või siis failipõhiseks, et meil ei ole enam sellist võimalust, et nii palju kui vanasti, et võtad noodina vahelesirmid, seda tuleb sedasama teha nii-öelda arvuti monitorilt hiire rulliga, siis allapoole lehekülgi lastes. Noh, seda on ju näha, et üks hall, mis oli mingi viis kuus aastat tagasi, oli nooti otsast otsani täis sättali jäänud ainult halli keskele, natukene vanad sellised firmadega WD Tom Peters ja sellised soliidsed firmad on loomulikult kõik allesjäänud, aga väiksemad on kas nende poolt alla neelatud või lihtsalt kadunud võimalikuna endale interneti teel osta elektroonselt tujul noote, millist tahame. Kahjuks, ja kõik see kolib internetti. Mõtlesin kahjuks, aga, sest eks kui klaverimängija tahab ikkagi nooti lugeda, katusele kuidagi paberkandjal endale välja printida või midagi tegema, kuigi on olemas juba vahendeid, et tahvelarvutit kujulised esemed ka dirigendipulti võimalik partituuri tekitada ja näpukesega siis niimoodi sirvida sedasi alla. Kas maailm seda vastu võtab, ei tea, seda selgub, selgub. Meil lipsas läbi sõna proos sound, ma olen kindel, et raadiokuulaja jaoks ka see mõnevõrra võõralt, et kas see seondub siis konkreetselt teie töövahenditega. Seda küll jah, see proosaunda, noh, lühend profession naalsetest, heliaparatuurist ja kõik, mis sinna juurde kuulub, alates mikrofonide, lõpetades pistikute, juhtmete ja millega iganes. Aga ikka tegelikult on internetist võimalik hankida, kui sa tead, aga alati kõik ei teagi, sellepärast seal näitusele teinekord üllatavad mõned asjad, mida sa ei oskagi kuskilt otsida, näed seal mõnda pisikest nurgakest, kus üks härrasmees istub ja pakub seal mingit oma toodet, mis on päris huvitav ja põnev, nii et alati ei olegi suurte nimedega firmad, need kõige suurem suuremad tegijad mõnel kitsal alal, seal on seal näiteks mingit professionaalset transformaatoride, mida aparatuuris kasutatakse, seda tehakse veel tihti kuskil värks tubades käsitööna, et nad ei olegi nagu massiliselt ei tehta neid enamus sellised nii-öelda professionaalsed helisalvestussüsteeme, suuremaid asju, seal tehakse kõik tellimise peale kõike käsitsi ja sellised, nagu sul on vaja ja samuti eksisteerib, käib ka täiesti omaette maailm analoogmaailmas üks osa, mis tunnistab ainult lamp tehnikat, et isegi mitte pooljuhtelektroonikat, vaid ehitatakse lamp, pult, lamp, mikrofone jälle, ja samamoodi tehakse ju maailmas vinüüle endiselt ja nakatunud üha rohkem jälle uuesti tegema. Tarbed sellel alal on ja selle üle võib vaielda, et kas analoog sound on parem või halvem, see on täiesti kaks sellist eraldi koolkonda ja tõde on kuskil vahepeal naeru. Kuidas meil lood on, millist heli me siin nii-öelda toodame, kui loome, võiks öelda isegi paremini? No eks ole läinud ikka digitaalse maailma poole, sest see on odavam, analoogheli on palju kallim ja analoogheli salvestus küll analoog magnetofoniga, nende tootmine on ammu lõpetatud ja nende nii-öelda elushoidmine ja materjalide hankimise on kohutavalt kallis ja ka digitaalmaailm on arenenud edasi. Jah, kuigi seal on veel puudus. Analoogmaailmale päris järele ei jõuagi. Ma mõtlesin, et ei jõua, ei oska öelda, võib-olla leiutatakse veel midagi huvitavat, ehital. Maailmas ikkagi heli jäädvustamine ei ole järjepidev, seal on mingid näidata võtmine ajahetkes, eks just. Kas tegemist on iga-aastase messiga, on teil olnud stabiilsed võimalik seal käia? See on iga-aastane mess, kahjuks ei ole võimalik Alt käia, eks rahalised võimalused panevad oma piirid, aga tegelikult seal peaks käima üle aasta, sest aasta jooksul selles meie maailmas veel midagi katastroof sealt ei muutu, aga ülemaasta käies on juba päris huvitavaid asju, osa on ära kadunud, osanal juurde tuld ja sellised suuremad tuntumad firmad on oma uusi tooteid teinud, vanemad tooted on jälle müügilt kadunud. Et selle mõtestada, peaks külastama isegi pillimeistritel, oleks seal väga palju teha näiteks viiulimeistritel, seal saaks valida erinevaid poogna jõhve või viiulikeeli seal tuhandeid erinevaid, rääkimata siis kergema muusika poole pealt, et näiteks mingid elektrikitarrid ja kõik selle juurde kuuluv, see on sadu meetreid stende, kus on sadu inimesi, kes pakuvad oma poolt leiutatud või tehtud tooteid ja nende seas nii-öelda valida ja proovida ja katsetada ja eraldi pillimaailm eraldi löökpillimaailm, et kõik, mis teen muusikat, kas see puudutab, on seal olemas, et see on väga kasulik, on inimestel, kes muusikaga tegelevad, seal käia. Ja kui ringi vaadata seal messil, siis kas kohtasite ka mõnda helirežissöör, ehk siis oma ametivenda kolleege? Eestist oli seal väga palju inimesi, põhiliselt muidugi need, kes tegelevad nii-öelda show business, ega, ja kes siis nagu müüvad muusikariistu ja heliaparatuur Eestis aga oli ka selliseid inimesi, kes nagu meie niivõrd leib oma käte ja peaga kasutades siis need vahendid, mis on võimalik saada ja lihtsalt tavad enda teadmisi laiendada ja vaadata, mis maailmas juhtunud on. Vahepealne. Ma tahtsin küsida lõppu, et kas te käisite kusagil kontserdil või midagi sellist ka. Ei selleks kahjuks aega. Ja Frankfurdi linn ei ole nagu eriti kultuuri poolt niimoodi aktsepteeritud vist seal kontsert ja võib-olla kuskil midagi teaks. See on uus ja vana midagi aga ta on ikkagi noh, ütleme Euroopa pangandus. Finantssektor ja siis messikeskus on muidugi selle linna kõige tähtsam osa, sest talle mingi kvartal on linnaosa, võib öelda koguse messist tsentrum, kolossaalselt suurune. Tegelikult see ei ole niimoodi, et üks mess kuus iga nädal toimub seal mingi alamess, küll on selle auto. Ei noh, see on hästi kuulus maailmas Frankfurdi auto mass. Üldiselt on, et pühapäeval, esmaspäeval, teisipäeval võetakse eelmine messimaterjal maha ja pannakse üles ka järgmine. Juba kolmapäevast tulevad uued kollalist, kolmapäevast on juba järgmine mess avatud ja nii edasi samuti on ta ilmselt ka logistiliselt hea koha peal, sest prantsuse, Hispaania ja Austria ja Šveitsi ja igalt poolt vähem lähedal tulla sinna ja sellepärast ka need eksponendi tan seal toonud oma käega katsutavaid asju kohale, mitte ei ole ainult inimene, kes istub seal stendi ääres näitab sulle mingit brošüüre ja parimal juhul annab sulle mingi CD selle materjali peale, aga tähtis on teinekord ise sellel aparaadil mingist nupust või asjast kinni võtta või võtad sa sealsele naturaalse Harry ja proovid neid sadade viisi, sinna võib mitu päeva minna, kes näiteks narri virtuoos meil on, kes tahaks valida endale mingit meistri pilli, siis see oleks väga hea koht, kus saaks proovida otseselt. Nimel läks juba selliseks messi reklaamiks natuke aega jutt, aga ma loodan siis, et ka meie igapäevases töös on sellistest käikudest kasu. Kui muidugi raha võimaldatakse, et seda kõike osta, mida ta nägi, see on nagu omaette teemaga, eks pikas perspektiivis vähehaaval. Kuueteistkümnendal aprillil esineb kell 19 metodisti kirikus Charlize Ligete viiulikontserdis eesti noor viiuldaja Mari Poll, kes hetkel õpib Londonis ja kõnebki lähemalt oma õpingutest. Et ma hetkel õpin magistriõppes Londoni kuninglikus muusikakolledžis, kus ma tegingi oma bakalaureusekraadi, õpin Raadublideli viiuliklassis. Eelnevalt õppisin Jaan Räppo käe all samas koolis ja enne seda olin Manchesteris Chatham Scolomeesik, nii et olen juba pikka aega Inglismaal olnud. Juba läheb seitsmes aasta hetkel räägime praegusest professor RadoPlydaris, tema on rumeenlane, kes elab Pariisis. Ta õpetas pikka aega Pariisis, aga umbes kolm aastat tagasi ta tuli ka Londonisse õpetama ja nüüd ta minu teada ongi enamus aega Londonis. Milline näeb välja sinu selline igapäevane nagu õpetaja? Magistriõpe meie koolis on üsna varane ses mõttes, et saab valida kas siis akadeemilise magistriõpe või siis rohkem esinemispraktikaga magistriõpe, kus on siis vähem akadeemilisi aineid, rohkem vabadust teha seda, mis on vajalik sinule, et ma põhimõtteliselt tegelengi siis viiulimängu muusikaga ajan põhipa, päevaplaan näeks välja nii, et harjutamine siis proovid siis vaal on mingid loengud, kontserdid, et üsna selline tavapärane muusikaelu, et see on selles mõttes hea kooli lõpetamine, et sujuv üleminek laskja elule on aina rohkem teinud selliseid nüüdismuusika kontserte, kes meil oli koolis nädal, mis oli ühele heliloojale pühendatud, kas inglise helilooja Simon Holt oli hästi palju tema teoseid sel nädalal, et minul paluti mängida üks sooloviiuliteos, mille nimi on, saab endale vaid? See oli üsna selline huvitav projekt oli kohe ooperiteatris, oli meiega, oli see siis erinevad instrumendid ja niimoodi sujuv üleminek, et siis on ka orkestriprojektid, meil on sellised toredad dirigendid käinud Vennad Haiting, kallis, viimati ja samas oli ka Mikk murde eestist juhatamas magneid ja siis on käinud askenaasi juhatamas. Oled nimel, et väga tore alati osa võtta ja siis ka kammermuusikat. Mul oma kvartett hetkel Me käisime Portugalis harmas festivalil mängimas, selliseid asju on ka ja siis vahel pannakse kooli poolt kokku ka grupp inimesi mingi ühe loo pärast, et Vigmarholis maikuus tuleb kaks kontserti. Mina olen just kammergrupiga seisma. Milleni see tuleb, Vigmarholi sa enne seda on nagu konkurss kontsert, mille nimi on Derek, patriat hais. Kuna minul on täisstipendium oma koolist, siis minu stipendiumi nimi ongi Derek battle Price ja selle kongressi nimel Derek vaatlev raisavood, mis tähendab, et igast Londoni suremast muusikakolledžist on valitud üks inimene magistriõppest, kes esindan, ma kooli, siis nad kõik võistlevad koos. Nii et seal on siis kolledž, kus mina õpin. Siis on vaal Academy Kield, hools Kullam viiskend raames Trinity kolledž, nii et igast neljast koolist. On siis nagu üks inimene valitud, kes võistlejatele 15. mail. Laupäeva õhtul Tallinnas toimuval kontserdil kõlab Mari Polli soleerimisel Churchill igati viiulikontserti. Mul oli valik kuskilt kolmest laast, ma mõtlesin, et võiks teha tavapärasele repertuaarile midagi hoopis teistsugust, kas siis Nicket Beethovenit või liiget ja siis ma andsin sellise väikse valiku ka kammerkes tundis, et Harri Traks mannile endale meeldis ka midagi seal ei kehti, Valicet Beethoveni oleme mänginud, aga Ligetit ma tegelikult ei olnud enne, ma mõtlesin, et kuna seal ei ole klaveripartiid ka, et kui seda lihtsalt niimoodi ära õppida, siis ei saa mängida seda kuidagimoodi, et mõtlesin, et nüüd oleks võimalus, et ma olen ammu juba tahtnud kontserti mängida. Külaplaan on ikka väga-väga hoida seda teha, seal see tähendab seda, et sa oled seda teost ka plaadi pealt kuulanud, et mis esituses, kas selle tuleb meelde viiuldaja, kellele algselt kirjutati ka tema esituses, on mul see plaat olemas, siis põlesi, ansambli ansambel, präänik et see on väga hea, et sa ütled, et Harry Traksmann tõenäoliselt oli selle valikuga kuidagi väga nõus, et ma olin väga meeldivalt üllatunud, et ma ei ole ainuke, kellele selline music istu, huvipakkuv, aga kui palju siis kulub aega ligati partituuri omandamiseks? Mis teisse nime protsess selles mõttes, et nooditeksti omandamine on palju raskem kui sellist klassikalist kontserti, et ikka keelt. Kui sa kuuled lindi pealt klassikalist sellist tonaalset kontserte, siis ikkagi teab paremini kõrvu aga-Eestilise Aatonaalsuse poolt Daniest moodi teksti omandamine ja väga rasked võtted. Tihtipeale, et milliseid võtteid ja avaldasid selle, lõigati kontserdi harjutamise käigus. Täitsa teistsugune mõtlemine, et seda suuremat plaani näha läbi nende väikeste raskuste tehnilised kontsert on ikkagi suhteliselt proovile panev häiritud, sest et seal on igasuguseid efekte ka, mida tavaliselt ei kasutata, sest et seal on väga palju selliseid Flase lätte, selliseid heliredeleid sellega põhimõtteliselt seal on nagu lehekülg lehekülje kõrval on lihtsalt selline jooksen nooli, tekst, et tavaliselt seal on rohkem sellist hingamisvõimalust tavalises kontserdi, et, et see on just proovilepanek, et sa pead väga kindel olevat, eriti orkestriga mängides seal meloodiat ka, et ei ole ainult. Selline sigaminega leidub kõike. Kuidas sulle tundub, et mida sinu jaoks teos nagu väljendab? No tegelikult on see teos väga intensiivne ja seal on palju hinge sees, kuigi sa ei pruugi kõikidele läbi paista, aga tundub tihtipeale, et see on tegelikult päris traagiline. Et seda ütles mu oma õpetaja ka, kes mängib ise ka hästi palju sellist muusikat. Minu arust on kasutanud erinevaid stiile, et see on isegi nii kaugele kui renessansiajastul midagi kuulda, viimases osas, et need rütmiliselt kujunditest kingivad välja siis teise osa, see meloodia on hästi rahulik nagu rahvalik meloodiad. Et see on väga huvitav, kuidas ta on kasutanud neid erinevaid motiive. Ja siis samas on väga sellist pöörast asja kuulda, mis inimeses sees on need sellised emotsioonid, et ma arvan, ta prügib just neid esile tuua. Erinevad kujundid ja mõned kohad on päris hirmsad selles mõttes, et huvitav, et mis nüüd juhtus. Äkilised, kui pikalt sa pead vastu pidama, kui pikk see kontsert on saanud? 25 minutit? Proovid praegu edenevad, oled sa juba mänginud koos orkestriga? Jah, eile oli esimene proov, läks väga toredasti. Orkestrile muidugi ka väga-väga raske, tehase palli respekti. Lisaks viiele kontserdile tuleb esiettekandele Toivo Tulevi, Uustja Soobus, noovam ja kõlavad ka Igor Stravinski, Tammarda nõuksia, Erkki-Sven Tüürilt, show kammerorkester, Tallinna kammerorkestrit dirigeerib Risto Joost ja klassikaraadio salvestab kontserdi. Üheksandal aprillil oli võimalik Metropolitan lai sarjas kuulata ja vaadata tšekinorasseni oopereid krahh, oriin ja seal tegi imelise roll kolm lauljat Han, Diego Flores juristid on Aato ning Diana Tamra ja kõik see toimus lavastaja Bartlasseeri nägemuses ning siin klassikaraadio stuudios on nüüd Diana Drewing, kes jagab oma esimesi muljeid. Tere, Diana. Tere. Kuidas ressiooni ooperilavastus sulle nagu tundus, et kas selles oli vaimukaid hetki või oli see pigem igava ja kuidas lauljat taimed olid? No igavate kohe kindlasti ei olnud, et lugu oli, võiks öelda väga humoorikas. Et isegi minu jaoks kohati isegi Jantlik jättis sellise mulje, aga huumor võrreldes rassini tuntuima koomilise ooperiga Sevilla habemeajaja siis tundub olevat veidi rohkem ohjeldatud ja aristokraat sem. Kindlasti tegu on väga hea teosega Rossini, ma arvan, ühe meistriteosega, ta on kindlasti üks üks vaimukamaid stiilsemaid ja kombe peenemaid, koomilisi oopereid, maailma ooperit literatuuris üldse minu arvates. Et kui nüüd rääkida lähemalt, mis mulje see ooper mulle jättis siis tooksin kohe esile sellet. Rossini ooperis kontori köitis mind eriti oma osavalt struktrueeritud ansamblitega ja komplitseeritud orkestri ja vokaalpartiide ka teises vaatuses peaosaliste poolt esitatud trio oli oma tundelisuse ja Kertu ohtlikkuse poolest minu arvates kõneluses ooperis üks üks tipphetk. Mainimata ei saa jätta karosiini väga värvikad orkestratsiooni, ulatudes juba mainitud teise vaatused Trio sellisest õrnusest käratsevalt lustaka immutatud joogilaulu koorini, samuti teises vaatuses või siis krahvinna Itaalia stiilis aariast esimeses vaatuses rämbo Sis krahv ori sõbra, humoorika looni veinikeldrite rüüstamisest taaskord teises vaatuses. Omar kestratsiooniga suudab Rossini tuua kõige imeväärsemaid pöördeid muusikasse ka näiteks kõige väiksema hulga instrumentide kasutamisega. Samas, aga ta oskab orkestrist välja võluda ka maksimumkõla. Et minu arvates ressini geenius suudab hoida neid kontrastsed jõude tasakaalus rääkida lauljatest, siis on minu arvates Metropolitan Opera versioonis Rossini ooperis komptorii lööb eriti särama sama. Või toob selle ooperi erilisuse esile suurepärane tenor fondi Jego Flores, kes kõnealuses ooperis astub siis ülesooperini Nonii rollis. Tema nõtke fraseering, kiirete passaažide laulmine ning kõrgete nootide imetlusväärse kergusega võtmine on minu jaoks see oli lausa oivaline. Krahvus. Orii võistleb oma paaži isoleeriga, keda mängib metsosopran joissa Tiitunato üksildase grafinna Aadeeli armastuse nimel. Adeli rolli laulis koloratuur sopran Yana Tamra. Au, kelle särav ja vilgas hääl köitis mind kohe esimestes taktides. Aga minul lemmikuks kujunes joissa Tiiduna imeilusa tämbriga metsosopran. Tema lavalises olekus oli see see miski, mis mind lihtsalt köitis, et ma võiks seda nimetada lausa karismaks. Mainimata ei saa jätta muidugi ka hundi Jego Flores ja suurepärast näitlemisoskust. Žestid, miimika, kehakeel olid niivõrd väljenduslikud ja täpsed, et minu jaoks tõeline hommik. Lihtsalt lust oli vaadata. D3 peaosalise omavahelist mängu tundus, et nad ka ise nautisid seda. Ja mis ongi ju tegelikult üks kõige olulisem moment lavastuse juures. Sest et publik tajub selle ära, kui lauljad on nagu üle oma rollist. Rossini ooperit graforiibertatseeri lavastuses on võimalik veel vaadata ka esmaspäeval, 18. aprillil algusega kell 19. Iga ja Rahvusooperi Estonia uus balletilavastus Kennet, milleni ballett ilmast meie muusikale, Manoon, mis jõudis Estonia lavale möödunud nädalal, seitsmendal aprillil toimus esietendus, Kristiina garantsis, käis esietendusel ja on nüüd valmis meie stuudios oma muljeid jagama. See ballett iseenesest on olnud, ma arvan, iga priimabaleriini unistus ja ka ilmselt mees balletitantsija balleti ise toetub tõesti kuulsale novellile Molollesco, kuid ta kindlasti ei kopeeri seda novelli. Kindlasti on ta koreograafiliselt väga keeruline ja päris korralik väljakutse igale tantsijale, et ta on tehniliselt tõesti nõudlik. Kuid ka lisaks sellele nõuab see kindlasti erilist näitlejameisterlikkust. Milline on see Mc, milleni koreograafiline keel, kellelt Mc miljonit teatakse kui balleti uuendajat, see tema stiil ongi siis selline neoklassika inglise, ütleme see klassikaline koolkond on natukene teine võrreldes vaganova kooliga, mida eestlane teab ja millega me oleme harjunud Venemaal. Ja sellele on ta siis lisanud oma nii-öelda käekirja, nii et see tema koreograafia baseerub klassikale, aga ta on mingis mõttes ikkagi üsna erinev, et seal on päris keerukaid tõsteid õhutuure ütleme see partneri tavaliselt siis priimabaleriini ja naise ja mehe vaheline keemia peab kindlasti olema paigas ja ka see, kuidas nad teineteist tajuvad ja ühel mehel on tavaliselt suhteliselt kandev roll, kes siis selles Manoonist tantsib seda kuulsat üliõpilast, kellesse ma loon, tegelikult on armunud ja kellele kuulub ta süda tal on tehniliselt kindlasti päris raske teha ja siis sinna juurde veel see näitlejameisterlikkus, et need rollid oleksid tõeliselt karakteersed, mis nõuavad ka seda, et tantsijad oleksid ise põnevad isiksused ja karismaatilised tüübid. Estonia ongi 16. teater, kes on saanud balleti monoon esitamisõiguse ja teada on, et see on värske, järgmine versioon sellest originaalist, see nõuab korralik kuu kordeballeti balletirühma taha. Ja kindlasti ka, et iga väike osa seal ei ole väike osa meie tantsijad hakkama, said selle tehniliselt keeruka osaga varblane väga hästi ja teised on, see oli põnev, soli, dünaamiline ja põnev oli vaadata ka nii-öelda mingis mõttes vanu tantsijaid, ehk siis need, kes on võib-olla 10 aastat tagasi olnud oma tippvormis ja Estonia laval. Et näiteks Vitali Nikolajevi ülimalt näitlejameisterlik, karismaatiline aadlik, sarmus molooni ja siis hiljem saatis ta Ameerikasse vangi, mida öelda peategelaste kohta. Külalisena oli laval siis Manooni osas Eve Mutso, Fati balletist ja tema armukeste Krjööd mängis Artjom maksakov TWA võib-olla tüpaažilt. Ja on tegelikult ei ole ta selline klassikaline priimabaleriin, ta on pigem selline pikk, nõtke, hästi tundlik ja plastiline. Võib-olla selline modernballetitantsija, see sobib talle väga hästi, aga oma oskuste ja annetega ja sellega, kuidas ta on edasi arenenud, oli teda tõeliselt hea Estonia laval vaadata, ta hiilgas säras. Aga minu jaoks on kindlasti põnev vaadata nüüd ka, kuidas tantsib loano Georg või siis hulga reaabikova vealeenaškatula ja oma partneritega siis Maksim sucarjoviga või siis Sergei Upkin ka, et ma tahaks ka näha neid variante, kuna kõik peaosalised annavad kindlasti täiesti teise värvingu ja Leena ska, Tuula füüsis ja keha ja karisma on kindlasti teistsugune kui Eve Mutsol. Minu isiklik maitse oleks võib-olla mingi modernballett kusse, klassika, modern saavad kokku ja näitlejameisterlikkus sinna juurde. Ta oli selline tõeline kuldlõige, heas mõttes sellest heast klassikalisest eetilisest balletist ja missugused rollid tantsijat teleManoonis on ja kuidas mat miljoni koreograafia keerukus lavale tuleb, mis näitab seda, et meie tantsijatel on väga head tehnilised oskused. Pluss veel väga meeldis tegelikult Miia stents Kaardi Esson, Taani kunstnik, kes on loonud sellele balletile uued dekoratsioonid, et selles mõttes minimalistlikumad, mille taustal paistab koreograafia tegelikult palju ilusamini välja, palju Restruktuursemalt või omeetrilisemalt. Selles mõttes ballett kindlasti on Rahvusooper Estonia vääriline ja tõstab üles seda, mis on seal praegu hea. Aitäh tulemast stuudiosse. Kristiina garantsis. Tänasele heligajale tegid kaastööd Igor Karsnek, immo Mihkelson, Kersti Inno, Jaana Drewing, Karin kopra. Saate mängisid kokku helioperaatorid, Katrin maadike, Helmed Aasias, Saadet toimetas. Sülgaja muusika, uudised, muusika, uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis internetis. Teile sobival ajal sobival ajal.