Vaatluste sarjas tuleme nüüd tagasi arutluse juurde, mis oli äsja New Yorgi Eesti Majas osa Tartu Ülikooli aastapäeva. Tähistamise kokkutulekus. Arutluse teemaks oli teatavasti determinism või vaba tahe. Anname väljavõtteid mõtlemelgistest, mida esitas majandusteadlane Ilmar Mikiver. Siinjuures on minu arvates ilmne paralleel, mis valitseb üksikisiku psühholoogia ühiskonna käitumise vahel. Mõlematel on olemas situatsioone, mis olenevad nendest teguritest, kus trahter palju midagi ütelda ei ole. Ja mõlematel on olemas oma tegevusi kus inimene seisab pidevalt valikuvõimaluse ees ja võib-olla peab seisma ja kõik tulevased tuhanded. Ja et seda ühiskonnas näidata, et seda välja tuua just ühes spetsiaalses majanduselu. Avalduses alustaksin väikse paralleeliga üksikindiviidist. Me teame, et indiviidid on hingamine südametukse või hormoonide sisenoristus meie lastele alluma. Kuigi kirurgid võivad seal ühte-teist teha või joogat võivad hingamise rütmi muuta. Põhiliselt ei ole seal palju inimesel ära teha ja ma ei ole ka kuulnud, et ükski inimene selle pärast tähendab alaväärsus kompleksi all. Kõneleja selgitas, et kui inimese enda tahe eksib looduse nõuete vastu, siis võib siia põhiku vanu roose. Leides õige otsuse, saavutab inimene lahenduse. Ja niipeaaegu inimene on siis neuroosist vabastatud, vabaneme võrdselt nii hästi tema kui ka tema. Tema olukord muutub. Enesetunne muutub mõnusamaks, ta tunneb ennast vabama, nii hästi oma tungi elus kui oma taastaja. Täpselt samasugune olukord esineb majanduselus, kui me vaatame majandus ühiskonnas tervikuna kehtivaid. Majakesi inimese põhida tundub, et nagu, nagu toidu kehakattevari ja võib-olla ka ravimi nende, need vastavad otseselt inimeste põhivajadustele, millel on oma kindlad miinimum. On võimalik tekitada ühiskonnas majanduselus ainult puhtalt sellega kuidas ühiskond otsustab investeerida. Me teame, kui suur vahe on investeerimispoliitikas Ühendriikide vabamajanduse ja nõukogude majanduses. Tunnilisel ja tahtelisel, investeerides rakke tööstusesse ainult eemale inimeste põhitarvete rahuldamise vajadusest on Nõukogude Liidu majandus suutnud ainult väga vähe. Kui üldse ületada elatismiinimum edasi. Samal ajal, kui majanduse jõud vabal vabalt ja investeerimisjõud vabalt põhimõttel on otsinud võimalikult soodsaid investeerimisala, siis on tekkinud väga suur ülejääktoodangu. Ma ei mõtle toodangu ja kaupade ülejääki, vaid ma mõtlen, elad rannagi üle ulatuvat miinimumist. Ja kui me seda viime tagasi ootustele, mida kunagi on tehtud kõikide nende inimeste poolt, kes on võtnud siis positsioonis majanduselus, kes otsustavad, kes suunavad investeeringuid siis võib seda vaadelda kui teda ala laste ala, kus mängib väga suurt nähtus. Avaliku moment. Ei ole kunagi võimalik analüüsida majanduselu põhialuseid ja patareid nii tähtsalt, et oleks ühemõtteliselt determineeritud. Puhume neljani NSVs. Seotud analüüsiga statistika teada hulga eeltööga, kuid mitte kunagi ei tule ta, andes sellepärast lühematel kõrvaldada kõiki alternatiive. Oodata vajadust investeerida tulevikku. Kõigile. Meeskonnad töötavad palavikuliselt nende küsimuste kallal. Nagu majanduselustada illustreerib investeerimise. Nonii, jään inimese elu. Üks õieti alati jõe. Ana leidmine kõige võimaliku terminit kõige võimalikult palju kvaliteedi kaasabil riikide teadlaste, jäätmekihtidega ja Anetile jõuame tulemuseni. Teisel inimesel, kui kõrval on arvamine nii ühe kuu võrdseid võimalusi antud momendil nende elu näitab, kumb oli õigem. Antud momendil. Näidata. Laiendatakse majanduselu ja tänane võib-olla. Võib-olla pole Teppiki tikul teha analoogilisi on põnevik. Jälle pidi saavutanu õppe männekteerib energiat. Tundub, et pidi põrked antud momendil. Need momendid Inimene peab langetama ei aita detaili, ei ole midagi halba, kui. Vot näed, mina. Pelgan võib õpilane, käitume nendega.