Eesti lugu ülestõusmispühade saates räägime kristliku kiriku saadest pühapäevast ülestõusmispühadest ja taastumisest. Kas ja kui jah, siis mida muutis reformatsioon? Saates on Tartu Ülikooli dotsent bioloogiadoktor Urmas Petti. Alustame ehk kõige laiemalt sellest, mis on pühad kristlikus mõttes üldse. Pühad on iseenesest lihtsalt Jeesuse Kristuse elu noh, nii-öelda läbimängimine, selline tramotiseering, mis siis iga-aastaselt kordub. Eks ole, et see on mitte ainult aasta jooksul läbimängitav stsenaarium või draama, vaid see tegelikult on isegi igav nädalal läbimängitav, sest iga pühapäev on ju tegelikult ülestõusmispüha. Ja noh, see idee on üle võetud juutlusest või üldse kogu selline pühadega kalendrimõte. Et nii nagu juudi usus mängitakse aasta jooksul läbi Iisraeli, aga miks rahva ajaloos toimunud peamised sündmused nii kristlik kirik siis nii-öelda mängib oma jumalateenistustega oma pühadega igal aastal siis jälle korra läbi Jeesuse Kristuse loo. Miks on pühi üldse vaja inimestel? Noh, sellele võib ju väga erinevalt vastata ja öelda, et eks see on lihtsalt meie loomus, et me tahame alati natukene rutiinist välja tulla. Ja meil on vaja mingisugust vaheldus, eks ole, nii nagu inimestele meeldib aastaaegade vaheldumine, nii neile meeldib ka oma elurütmis seatavad vaheldus kogeda, et ei oleks kogu aeg ühtemoodi. Ja nagu öeldud, see kristlike pühadeidee on ju noh, sellest on kerge aru saada, et ta mingis mõttes ka sellise pedagoogilise suunitlusega, et see tegelikult meenutamine pühadel meenutame seda, mis on siis kiriku jaoks oluline. Kristlike pühade tähendus ja sisu on muutunud kogu kristliku kiriku ajaloo jooksul. Jah, seda kindlasti seda kindlasti noh, kui kõigele lihtsalt öelduna, praegu on ju nõnda, et kristlike pühade see aastane tsükkel koosneb kahest ringist, eks ole, on see, mis koondub ülestõusmispühade ümber enne seda, seda ja teine ring on see, mis koondub jõulupühade ET järele. Kohe võib öelda, et jah, et see ülestõusmispühade Ring on vanem. Selle kohta võib öelda, et jah, see on üsna algne, et pühapäeva tähistaminegi on, on üsna varane kristlikus kirikus, aga jõulupühade tsükkel või ring on, on selgelt hilisemad päritolu või kasvõi sinnamaani välja, et ega siis ka see, millal üldse tähistada Jeesuse Kristuse sündi. Selles kokku leppimine võitis üsna tükk aega aega. Võime rääkida, et võib-olla kuskil neljandast sajandist on mingi üldine konsensus olemas, et tähistada seda talvisel pööripäeval päeval. Et varem kirikus on Jeesuse sündi tähistatud ka ülestõusmispühade ajal või, või lihtsalt kevadisel pööripäeval või üks väga tugev konkurent praegusele 25. detsembril oli ju kaua aega, kuues jaanuar minu teadmise järgi näiteks Armeenia kirikus siiamaani tähistatakse jõule just nimelt kuuendal jaanuaril, see, mis meil on siis kolmekuningapäev Esmalt hakati tähistama ülestõusmispühi ja siis alles hiljem Kristuse Jeesus Kristuse sünnipäeva. Jah, just nimelt selle Jeesuse Kristuse sünnipäev, aga noh, oli algus oli ka neid, kes olid väga selgelt sellele vastu umbes samasuguse argumentatsiooniga kui tänapäeval näiteks, aga tunnistajad, et piiblis ju ükski hea inimene ei tähista sünnipäeva. Et seda ei olegi mõtet tähistada. Ja nõnda see komme nagu on natukene hilisem ja just nimelt, et see on üsna teadlikult on paigutatud sinna 25.-le detsembrile ju mida paganliku Rooma impeeriumis talvist pööripäeva tähistati. Võitmatu päikesepühana sellise paganliku pühane ja, ja kristlik kirik siis samale val hakates tähistama issanda Jeesuse Kristuse sünnipäeva esitas sellise ideoloogilise väljakutse, et see tegelik maailma Jeesus Kristus. Aga nagu öeldud, see on, see on natukene hilisem, see see jõulupühade jõulupühade tsükkel või ring algselt loomulikult on olnud see keskne püha muidugi tänase päevani, kui võtta nii puhtpsühholoogiliseltki loomulikult ikkagi kõige kõige kõige olulisem püha kirikukalendris on ikkagi jäänud. Selleks on jäänud ikkagi ülestõusmispüha. Te olete mitu korda maininud pühapäeva ja ütlesite, et iga pühapäev on tegelikult ülestõusmispüha. Palun seletage nüüd seda? Noh, kuna see on Kristuse ülestõusmise päev Kristuse kristliku usu järgi ja kuna tegelikult juristi uskonna algusest peale kasutanud nii-öelda juudi usukalendrit eks ole, kus pühapäev on tegelikult nädala esimene päev ja see, et Jeesus Kristuse siis üles juudi kalendri järgi nädala esimesele val seda peeti väga oluliseks seda päeva ennast, eks ole, seitsmenda nädal seda ühte päeva hakata tähistama juba keiser Constantinus, Suur neljandal sajandil kuulutab ka selle nii-öelda puhkepäevaks või hingamispäevaks lisaks, eks ole, juutide sabatile ehk laupäevale. Ja ta saab just nimelt sellise tähenduse nagu juudi usus on sabatil, et see on see kõige peamine nädalas laupäev hingamise päev issanda päev. Või siis just nimelt see ülestõusnute tähistamise päev noh, vene keeles tänase päevani oligi isegi kogu nõukogude aja oli see ju Vaskressinia, see ongi ülestõusmine, eks ole, et seda, seda päeva ennast on peetud väga oluliseks, nagu ma ütlesin, sellise kristliku arvamise või ajamõõtmise aluseks on see, see, see juutide seitsme päeva. Ma olen nädal ja et see nädal iseenesest on ka mingis mõttes, kuidas siis sama Kristuse eluloo uuesti läbimata. Kordamine igal pühapäeval jõutakse sinnamaani, et mõeldakse taas või tullakse kokku kirikusse taas selleks, et tähistada Jeesuse Kristuse ülestõusmist. Või teine lihtne näide, et kui me räägime, et enne ülestõusmispühi on neljakümnepäevane paast siis tegelikult, kui inimene võtab kokku selle need kuus nädalat, mis seal ennem on siis lihtne loogika ütleb, et tegelikult ta ei ole ju 40 päeva, eks ole, seitse nädalat, eks ole, Sa ei ole 40 päeva, aga ta tuleb 40 päeva kokku, siis kui pühapäevad välja arvestada, sest pühapäevaseid kunagi ei loeta paastuaja sisse, sest neid neid ei saa käsitleda. Paastupäevade sõidan alati ülestõusmispäevad vanades kirikutes alati ka, eks ole. Pühapäev on alati ülestõusmisliturgia. Selle juurde, mis pühapäeval paastu ajal toimub, selle juurde me tuleme, sellest me räägime ka paastuaiast tänases saates, aga tuleme hetkeks konkreetselt 16.-sse sajandisse, missugune oli suhtumine pühadesse, missuguseid pühi tähistati, kui palju neid tähistajaid tee enne reformatsiooni ja mida siis Martin Luther sellest kõigest arvas? Ega need muutused ei olnud esialgu nii väga drastilised jah, et luteri enda dioloogia alusel justkui langes ära põhjus tähistada kõikvõimalike püha kud apostlit ka Neitsi Maarjaga seotud rahasid või siis tema enda põhiveendumuse järgi. Kristlikus kirikus peaks pidama üksnes neid pühi, millel on mingisugune piibellik alus. See, millal ta nii-öelda rahva teadvuses ka muutuma hakkab, see on muidugi märksa pikem protsess. Et kui mu mälu mind ei peta, siis esimese sellise noh, nii-öelda evangeelse või, või hilisemas mõttes luterlikku pühadekalendri on välja pakkunud Phillip bilansist on vist juba 1527. aastal. Ja seal küll tõesti on jah, enamik selliseid pühakut päevi välja jäetud, on jäetud ainult kolm kolm jällegi, kui ma õigesti mäletan, Maarjaga seotud püha. Selline üldine pühade tsükkel, noh need kaks ringi, eks ole, üks ülestõusmispühade ja teine jõulude ümber, need on muidugi seal täpselt samamoodi alles, nii nagu nad olid keskajal noh, täpselt samamoodi nagu jumalateenistuse kordaja luterlikus kirikus muudeti võrreldes keskaegse, mis aga suhteliselt vähe. Et pigem me peame rääkima sellest et muutused, mis toimuvad aegapidi, nad ei ole isegi niivõrd seotud mingisuguse petusliku arusaama, ka niivõrd-kuivõrd ütleme siis sellise vagadus laadi muutumisega, millel on loomulikult oma alus luteri bioloogias, luteriõpetuses. See on midagi minu meelest, mida tuleb väga tugevalt rõhutada ja on mitmed uurijad, kes on sellele tähelepanud, arvanud, et ega reformatsioon kristlikus kirikus ei toonudki niivõrd kaasa suurt muutust õpetuses lutelevjaatas vanad riiklikke dogmasid. See luteri ei olnud ju selles mõttes mingit probleemi kristliku õpetusega, see kõik jäi paika. Lutheril oli pigem probleeme keskaegse vagadusega või sellega, kuidas seda õpetust või usku elati. Väga lihtsalt öelduna ütleme lihtsustades öelduna saab ju väita, et keska aegne vagadus lähtus teatavastavalismist, et on olemas nii-öelda kaks valdkonda selline püha ja teiselt poolt ilmalik siis reaalne ja profaalne ja sakraalne sellest maailmast eemale tõmbuv askeetlik eluviis on kuidagi parem ja kõrgem, et see ongi tegelikult see õige kristlik eluviis. Et keskaja kirik nägi seda ideaalina, eks ole, et tegelikult iga kristlane peaks elama skeedina maailmast, loobudes maailmast eemale tõmbudes oma liha suretades, nagu me eesti keeles ütleme ja siin nüüd toob Lutter väga olulise muutuse väites kasvõi juba oma esimeses sellises väga, kus kirjutamises aastast 1520 headest tegudest. Et väites, et selline eristus ei ole asjakohane. Et tegelikult on kõik see, mida tehakse siis kindlas usus mida tehakse alanimel. Et see kõik ongi püha ja selleks võib olla ka see töö, mida teeb talumees põllul või, või perenaine köögis. Õige kristlik eluviis ei ole sugugi see, et minnakse kloostrisse, loobutakse maailmast, et ta tahtis selle piiri justkui maha tõmmata selle sakraalse ja ja profaanse vahel või teisiti öelduna tahtis kogu maailma muuta omamoodi sakraalseks ja iga tegevuse. Ja siis loomulikult saavad ka ju ka kristlikud pühad kogu kirikus toimuv liturgiline teenistus. Kogu kristlik eluviis saab hoopis teistsuguse tähenduse. Et noh, me võime ka öelda, et sellega saab alguse aga see nõndanimetatud ilmalikustamine või, või sekulariseerumine. Et luteri mõte oli see, et iga inimene tavaline inimene jah, eks ole, peaks elama noh, põhimõtteliselt ju noh, sellist väga-väga hea kristliku elu lihtsalt, aga, aga tulemuseks oli oli midagi muud või et kirik jääb. Kirik hakkab üha enam saama ka selles kristlikus maailmas pigem üheks nagu selliseks segmendiks või, või tegevusalaks mille olulisus ei ole nii suur, sest iga inimene peab nagunii elama igapäevaselt Kristlikult vabalt ja ja see pühapäevane kirikus käimine, viga, pühade pidamine iseenesest ei anna sellele tema katusele midagi niivõrd olulist juurde. Et siid, aga pigem välja kujunema see, see ka tänapäeval üsna levinud, eks ole, see arusaam või, või hoiak, et et pühad on pigem nagu selline vahend, sõltuvus, eks ole, igapäevases elus, see igapäevane elu on ikkagi see päris elu ja seda tuleb elada õigesti hästi. Ja pühad siia ju nagu otseselt midagi, eks ole, juurde ei anna, eks ole, nii nagu tegid ju keskajal ikkagi see arusaam oli just see, et noh, sellepärast tuleb võtta pühadel ka vaba päev, et, et siis siis pühendatakse nendele tõeliselt usklikele või vagadele tegudele ja, ja muul ajal siis pühade päevasel ajal tegeletakse ilmalike asjadega. Et siin tekib see üsna-üsna oluline, oluline nagu erinevus võib olla pühademõistmises. Kristlikus kirikus enne ja peale reformatsiooni. Aga millal see mõistmine, kuidas öelda, kohale jõudis, pärale jõudis inimestele. No ma pigem julgeksin öelda, et eks see väga tugev eristumine nüüd eelmisest ajast, ehkki alles valgustus, aga ja, ja nende suurte tõesti ratsionaalsusele suunatud püüdlustega, mis siis päevakorda tõusevad. Et kui hakatakse argumenteerima tõesti juba, ka selles laadis üha enam need pühad, eriti nende rohkus segab nii-öelda inimestel tööd tegemast, et nad on metaan, tegelikult pühad ei ole mitte inimestele kasulikud aidates neil keskenduda vaimsetele ja religioossetel asjadele, vaid pühad on kahjulikud, kuna nad meelitavad inimesi eemale nende igapäevasest tööst, eks ole, paraneb vot neid logelema halval juhul isegi jooma ja Laaperdama, eks ole. Ja selles mõttes, ja siis tehakse need ettepanekud, et pühade Arnold oleks ikka väga drastiliselt vähendada. Ja seda me näeme protestantliku kirikutes. Seda tendents, et tõepoolest sajandite vältel on tegelikult pidevalt, et just nimelt pühi vähemaks jäänud. Et kui me räägime protest Antluse sees nii-öelda uutes kirikupühadeks, kas või luterlikus kirikus, siis neid kas neid kolm tuleb kokku, eks need enamasti on 19 20 sajand kalendrisse lülitatud, eks muidugi esiteks usupuhastuspühade reformatsiooni püha seal on ka, eks ole, uus asi, mitte et ta oleks, hakkavad kohe 16 tähistama sihitult kellelgi selle pealegi teine, mis mulle pähe hakkab, mis on samuti minu mälu järgi 20. sajandi väljamõeldis on, on lõikustänupüha. Ja midagi oli seal veel mul praegu. Ja loomulikult surnutepüha surnutepüha, mis, mis mingil moel konkureerib järgmisel päeval peetakse tegelikult eks ole, hoopiski kõikide pühakute päeva see juskui portestantidele ei sobi, aga siis jääd kirikuaasta viimane pühapäev enne esimest adventi. Samuti selline uus leidus, et on olemas surnutepüha, kus siis mõeldakse pühakutele vaid mõeldakse kõikidele lahkunutele. Aga üldine tendents on olnud, see pühade arv on, on Jaakko väiksemaks ja see argument peale selle, et enamik kaheksaseid või vana kreegi pühi ei ole nii-öelda piirliku alusega rada on pühendatud erinevatele pühakutele või neitsi Maarjale siis teine põhiargument on just see ratsionaalne argument. Valgustusaegne argument, et noh, ei ole, see ei ole mõttekas inimestele pidevalt nii-öelda vabu päevi anda, eks ole. Et see ei ole kasulik ei neile endile. Ega see pole kasulik ühiskond. Martin Luther siis omal ajal ise ei öelnud pühakutepäevade tähistamise kohta, et neid päevi tähistada ei tohi. Luteri suhtumine pühakutesse oli üldjoontes see, et, et, et loomulikult sellise tööstusliku eesmärgiga võib pühakutest rääkida ja, ja neile mõelda ja, ja miks mitte ka nende nende päevi tähistada, aga aga just, et ta keeldus pühakutele omistavad sellist religioosset tähendust meie usule kristlikule usule see kuidagi kasulik oleks. Vajalik oleks, et me näiteks pühakute päevi tähistame. Jah, kui võtta ette nüüd tema, see esimene jumalateenistuse kord saksa missa aastast 1526. Seal ta küll räägibki, just nimelt sellest, et tegelikult ainukene kristlik püha nii-öelda, mida tasub tähistada, on pühapäev, eks ole, see, see ongi kristlik pühamäel, tähistame alati Kristuse ülestõusmist igal püha ja sisuliselt sellest sellest piisab. Aga nii nagu see luteri idee algusest peale on ju olnud mis jällegi võib-olla kõige selgemalt on, on välja, loeb juba tema kuulsatest paastu jutlustest aastast 1522 kui ta tuleb Türgist tagasi, kus ta on olnud siis selle nii-öelda varjul pärast seda, kui ta on Vormsi diktiga riigivande alla pandud ja Wittenbergi vahepeal puhkenud rahuldus muutused on viidud ellu väga radikaalsed reformid täielikult, et kaotatud nii-öelda, mis kõrvaldatud pildid tuulutatud kõik paastureeglid kehtetuks siis Lutter tuleb tagasi, peatakse nädala jooksul kaheksa jutlust, mille sisu on just nimelt see, et jah, kõik see, mis te olete teinud, on iseenesest õige. Et loomulikult, see on kõik piibellik, nii see peakski olema, mis sa ei tohi pidada kui Jeesuse Kristuse veretu ohvri kordamist piltidest ei ole iseenesest mingisugust kasu. Paastureeglid ei ole iseenesest vajalikud, aga Ta ütleb, et see meetod, kuidas seda tehti, see on vale. Et te kasutasite vägivalda, aga Lutter rõhutav koogiat Paulusele toetudes tuleb arvestada nõrkadega, tuleb arvestada sellega, et inimestel on teatavad harjumused, inimesed on harjunud mingisuguseid kombeid täitma ja kui neid sunnitakse neist loobuma, siis toob pigem kasu asemel kahju et luteri idee oli ju see, et iseenesest pole vaja tehta teha ühtegi uuendust või muutust peale selle, et kuulutada puhast jumala sõna evangeeliumi ja ta arvas, et see iseenesest et kui inimesed saavad aru, usu sisu, siis iseenesest toob kaasa, et inimesed ka loobuvad ebavajalikest kommetest ja harjumustest, aga selleks ei ole vaja mingisugust nii-öelda omaette programmi või või, või midagi erilist ette võtta, selleks et seda seda kuidagi ellu viia. Et noh, see on üsna üldine ju Lutteri puhul, et et ta ei ole ju olnud selline mees, kes, kes pakuks välja mingeid väga-väga konkreetseid ettepanekuid, mida siis nüüd muutma peaks või kuidas kirik tuleks üles ehitada näiteks kas või erinevalt kallimistuks, sellel oli väga selge visioon olemas, missugune peab olema kristlik kirik ja milliste põhimõtete alusel võtame Lutrite Teime kuulutama evangeeliumi ja kõik muu tuleb iseenesest selle järel. Muidugi, tegelikult ju ei tulnud ja Luther ka vanemas eas seetõttu üsna kibestus. Aga see idee muidugi luterlikus kirikus endas ka omamoodi püsima jäänud. Et tõepoolest luteri kirikus ajaloos reeglina ei ole, ei ole üritatud mingisuguseid muutusi ellu viia vägivaldsele moel või enamasti on aru saadud sellest, et jällegi tagasi tulles minemast rääkisin et alati ongi palju raskem. Ta ütleb seda vagadust või kombeid. Kui lihtsalt mingisuguseid õpetuslike seisukohti või, või mingeid dogmasid, eks ole, inimesed on harjunud mingi asjaga ja seda vägivaldselt muutma hakata, siis enamasti saavutatakse täpselt vastupidine tulemus. Tagasi tulles sellesama kirikukalendri või kommete juurde. Loomulikult peetakse Peetakse ilmselt vanadest kommetest ju veel väga-väga kaua aega kinni ja sageli ka ka täiesti ratsionaalsetel põhjustel esimene evangeelne kirikukord Liivimaal Riia linnast ju näiteks samamoodi sätestatakse vaimulike ameti rõivastuste puhul, ütleb ta, et et noh, ei ole vajadust, eks ole, kasutada neid nii-öelda keskaegseid või, või katoliku missa rõivaid, aga kui nad juba olemas on siis ei pea ära viskama, et te võite neid kasutada, eks ole, aga te võite kasutada ka mingeid muid rõivaid ja pigem seal sätitakse seal nõnda et et noh, kasutabki kõike, et ei jääks muljet, nagu oleks mingisugune üks rõivas kohustuslik ja, ja teised nagu välistatud. Kasutage seda kõike, mis olemas on, eks ole, ei pea pilte välja, viskame kirikust las nad olla, eks ole, et kui inimesed ühel hetkel aru saavad, et neist jäävad tegelikult mingisugust kasu, küll nad siis ise lakkavad neid kummardamas ja nad viiakse ühel hetkel niisama välja, eks, et aga seda ei ole vaja teha kuidagi vägivaldselt. Ja eks selle kirikukalendriga on umbes samamoodi olnud. Et neid paljusid keskaegseid traditsioonilisi pühi on, on kaua aega peetud. Noh, nagu meilgi Eestis, eks ole, mõned pühakute päevad on lihtsalt kenasti jäänudki rahvakalendrisse püsima ja ei ole ka otseselt nende tähistamise vastu kiriku võidelnud. Selles mõttes seda ei saa jah, kuidagi ka seda nii-öelda kristlike pühade, mida me ei saa reformatsiooni ajal millegi sellise kuidagi revolutsioonilise muutusena tähistada või mõelda, et ühe päevaga kõik muutus ja hakata hoopis teistmoodi tegema. Ülestõusmispühad ja sellele eelnev paastuaeg ja see on üks tervik, oli, on ja jääb üheks tervikuks. Jah, isegi rohkem, eks ole, sest lihtsalt ta on suur ring, eks ole, keskpunkt on ülestõusmispühad, mida siis arvutatakse tegelikult välja nii, või noh, samamoodi nagu juudid oma paasapüha, eks ole, et pannakse päikese ja kuukalender kokku, eks ole, et peab olema ära olnud kevadine siis pööripäev päikeseaasta järgi peab olema ära olnud täis ja siis selle järgne pühapäev on esimene ülestõusmispüha, sellest arvutatakse siis ettepoole, eks ole, neljakümnepäevane paast, mis alati algab kolmapäeval, eks ole, päev ennem seda teisi valan siis vastlad, ehk siis noh festival, eks Teedge karneval, liha, Raitmine, eks ole, paastu lõpus festival ehk ehk paastuäraheitmine. Ja see tsükkel läheb ju edasi pärast ülestõusmispühi, sest 40 päeva pärast ülestõusmispühi, mis on alati siis nälja, päeviti taandaminemis püha siis apostlite tegude raamatu järgi Jeesus Kristus taevas selleks ja veel 10 päeva hiljem, ehk siis 50 päeva pärast püha on, on siis eks ole nelipühi esimene nelipühi püha vaimu väljavalamise tähistamiseks ja tegelikult selle tsükli lõpetab alles kolm, ainult püha, mis on siis pühapäev pärast neli püsi. Et selles mõttes ülestõusmispühadering võtab enda alla peaaegu pool aastat, eks ole. Ja see on nii katoliku kirikus ja on ka luteri kirikus. Jah, see on, see on läänekristluses igal pool vanades või vanemates konstruktsioonides, nõnda? Jaa, põhimõtteliselt on, ta on ta nõnda sarnaselt andaga ortodoksi kirikus või ida kirik, seal on küll väiksemaid erinevusi, aga, aga, aga see põhimõte on ju sama. Sest ta tähistab evangeeliumides üsna täpselt kirjeldatud lugu, eks ole, sellest kuidas siis Jeesus oma avaliku tegevuse lõpetas, olles enne 40 päeva kõrbes astunud seejärel palmipuudepühal, eks ole, Jeruusalemma sisse ratsul tanud rahu kuninganna ja kuidas ta siis viis päeva hiljem risti lüüakse ja siis pärast seda kolmandal päeval surnuist üles tõuseb, vot see on nii-öelda otseselt evangeeliumi põhjal taastatud siis ka ajalistes raamidesse. See, see jumala omaenda siis igal aastal maha mängida. Mida siis ülestõusmispühade juures, Martin Luther, ma ei saagi siis küsida üldse, mida ta teistmoodi tegi, ta ei tahtnudki midagi muuta. Ei, loomulikult mitte. See on ka luteri jaoks selge, et loomulikult kogu kristliku usu tuum on ju kokku võetud selles ülestõusmissündmuses, et kui seda ei ole, siis ei ole ka kristlikku usku. Ja On ikka jälle tuleb luteri puhul rõhutada, et mida ma ütlesin, et ega ta õpetuslikult ei soovinud midagi muuta. Seesama Augsburgi usutunnistus, millest, nagu ma tean, on siin saates varem juttu olnud. Sellesama teksti kohta võib ka öelda, et seal asetatakse luterlik identiteet identiteedi puudumisena. Seal öeldakse, et ei, me ei õpeta mitte midagi uut. Meil on mõningaid korrigeerimisi osade komme, et juures, eks ole, meile mõned kombed ei meeldi, sest arvame, et need on hiljem tekkinud ja, ja nemad ei ole tarvilikud. Ja kui öelda, et ülestõusmispühad on ikkagi selline ülesandeks aluseks on selline keskne kristlik õpetus dogma, selle see veendumus Jeesuse Kristuse ülestõusmisest, siis siin ei saagi midagi muuta, eks ole, ta, ta jääb nii nagu ta, nii nagu ta on. Et siin ka luteri loomulikult ei olnud mingisugust plaani midagi hakata otsustavalt ümber tegema. Aga kas pühade selles viisis, kuidas neid pühi tähistatakse, kas selles viisis on erinevusi? Just nimelt kombestikus loomulikult, et noh, loomulikult võib öelda, et protest Antluses ka luterlikus kirikus reeglina see nii-öelda dekoor on muutunud tagasihoidlikumaks. Et sellised väga kindlalt ette kirjutatud antud ütleme siis need sellised lavastuslikud elemendid, eks ole, neid sageli ei kasutata. Et kui roomakatoliku kiriku sky ikkagi see, mismoodi läbi mängitakse Jeesuse Kristuse ristisurm ja ülestõusmine Kaliturgiliselt alates sellest, et kirikus võetakse seal suurel reedel kõik pildid ja altar tehakse tühjaks ja kirjastkümnest pühadel alustatakse just nimelt sellises tühjas pimedas kirikus ja kuidas siis tasapisi valgus süttib ja uuesti kõik nii-öelda nähtavale tuleb ja et noh, sellist sellist avasõjavett või sellist lavastust väga sageli enam ju ei kasutata potestandlikes kirikutes, et et seal on just muidugi seesama nimetatud valgustusaeg on, on osaliselt üsna laastavalt mõjunud ja noh, praegu on küll jube aasta olnud tendents, kus osades kohtades püütakse midagi nendest vanadest kommetest tagasi tuua, aga siin on seesama asi, mis ma ütlesin, kommete muutmine on, on see kõige raskem asi, see võtab kõige kõige rohkem aega, kui inimesed on millegiga juba korra ära harjunud lõpuks siis kas seda uuesti muuta või tagasi muuta on tihtipeale väga-väga keeruline. Jumalateenistused on erinevatel aegadel erinevad katoliku kirikus ja luteri kirikus. Mis mõttes erinevatel aegadel erinevad? Luteri kirikus ei ole öist jumalateenistust. Ikka selle, see ei ole kellelegi keelatud seda seda pidada näiteks Tartuski on üsna mitmed luterlikud kogudused minu teadmise järgi, kus peetakse ka ülestõusmispühade öine jumalateenistus, aga see on noh, see on jällegi selline mingis mõttes uus. Et jah, et luteri kiriku kirikuseaduse järgi ülestõusmispühadenädalal või sellel suurel nädalal on küll ette nähtud jumalateenistused suurel neljapäeval siis armule oma seadmise mälestuseks suurel reedel, aga näiteks ei ole ette nähtud teenistus suurel laupäeval ja siis juba peaks olema pühapäeva hommikune jumalateenistus, aga, aga nagu öeldud, siin tihtipeale kogudused ise ise on ka neid kombeid muutnud ja mõni võtab midagi vana uuesti kasutusele ja teine, teine katsuda hoopis midagi uut. Sest noh, see on vast jah, suurim erinevus, mis tegelikult on taandatav juba alguses räägitud luteri aru saada loomadele sellest sakraalsesse profaan, sest et erinevus on, et, et loomulikult siis nendes katoliku kirikutes ortodoksi kui, kui roomakatoliku kirikusse. Seal on ikkagi palju täpsemalt ette kirjutatud see, mismoodi jumalateenistusi läbi viiakse, liturgiat missat läbi viiakse ja ka erinevate pühade puhul protestantliku kirikutes kaasa arvatud luterlikus kirikus mis on iseenesest protestantide seas kõige konservatiivsem või kõige katoliikliku peale anglikaani luteri kirikus ikkagi see, see vabaduse määr on, on märksa suurem või sellist ettekirjutatust on, on ikkagi paraku palju vähem. Tänasel päeval, kui saade eetris on, on vaikne. Laupäev vaikse laupäeva kohta öeldi niimoodi, et nii vaikne on, et rohi ka ei kasva. See on nii katoliku kirikus, nii kui ka luteri kirikus. Jah, seda lauset on minu vanaemagi. Just aga taastumine. Ja paastuaeg, mida see on tähendanud ja mida tähendab? Noh, siin on ka suured erinevused, et Protastantlus enda sees näiteks kui mõelda Šveitsi reformatsioonile Zürichi reformatsioonelemist Swingliga algas siis seal tegelikult see paastumise küsimus oli üks keskseid algusest peale Šveitsi Süüriks reformatsioon saab alguse just nimelt nende võitlusega paastukeeldude lihasöömiskeelu vastu. Sa oled swing, ütleb, et see on mitte üksnes tarbetu, vaid et see on lausa kahjulik, eks ole, sellega kahjustatakse kristlikku vabadust. Lutter näiteks needsamad kuulsad Pastva jutlusedki jääb ju pigem seisukohal, et jah, loomulikult sellest ei ole mingisugust otsast nii-öelda usulist kasu. Aga kui keegi soovib paastuda jumala eest, lasku käia, eks ole, kui, kui talle tundub, et see on talle hea või argumente isegi, pigem see, et kui inimene kardab, et see võib talle midagi halba teha, kui ta, kui ta vastu, et siis laske tal paastuda, las ta teeb seda. Aga muidugi luterlikus kirikus kohe 16 sajand kaob ära, nii-öelda see kohustus või, või sundeks ole, ütleme, et nii roomakatoliku ortodoksi kirikusse on ikkagi usku kiriku liikme kristlase kohustus on paastuda, eks ole, et selleks on olemas teatavad kanoonilises ette nähtud juhused, see, kus sellest võib kus seda võib vältida, eks ole, tervislikel põhjustel või midagi sarnast. Aga seal üldiselt kohustus luterlik sikus seda kohustust ei ole, eks ole, ja ka tänapäeval võib öelda, et, et on inimesi kogudustes, kes mingilgi moel seda paastu järgivad. Et noh, millised täpselt need reeglid on, et see on siis jäänud ka igaühe enda otsustada, kusjuures need reeglid on erinevad ju ka näiteks roomakatoliku, kiriku ja ortodoksi kirikus. Eks idakirikutes reeglina on paastureeglid märksa karmimad, kui nad läänes kunagi on olnud. Protestandid kirikus tänapäeval kuidagi paastud teeb seda siis nii-öelda oma oma parema äranägemise järgi. Ja muidugi väga palju räägitakse pigem sellest, et kui paastuda, siis siis nii-öelda. Et, aga et, et paastumine ei ole üksnes või mitte peamiselt mingites toiduainetest hoidumine sest see on tegelikult lihtsalt ju dieet lady taastumine oleks pigem ju hoidumine. Esiteks, kõigest, mis on üleliigne ja võib-olla ka pisut sellest, mis on meile tavapärane, noh väga tavaline näiteks tänapäeval toodav näide on see, et öeldakse, et kui kristlane sooviks tänapäeval paastuda, siis noh, olukorras, kus paljud inimesed on niigi taimetoitlased võiks näiteks paastuajaks televiisori kinniga, eks ole, need arvuti kinni panna, arvuti kinni panna, mobiiltelefoni välja lülitada, et, et see oleks ju tegelikult selline õige enesepiiramine. Sellisest üleliigsest armetus loobumine ja muidugi teine pool noh nii nagu seda tegelikult juba juba vana testamendi prohvetite juurest leiab, et õigemini taastumine peaks olema ju see, et kus sa annad, puudus kannab. Et mitte see, et ma kogun. Siis ma jätan praegu söömata, panen toiduaineid sügavkülma ja hiljem siis ajan selle kõik omal näost sisse. Väidet taastaks olema see, et ma jätan ise midagi söömata, ise midagi tarbimata selleks, et anda see kellelegi teisele, kellel on puudus. Et selles mõttes selliselt mõtestatuna tähendab, maastur on muidugi ka tänasel päeval oma kindel koht olemas ja sellest räägitakse üsna pall. Kui ennast piirata paastu ajal millegagi ütleme, et nii nagu te ütlesite, et paneme televiisori kinni, et ennist ütlesite, et pühapäev ei ole paastupäev, kas siis see tähendabki seda, et pühapäeval võiks ikka vahelduseks jälle televiisorit vaadata ka paastu ajal? Nojah, võib ju niimoodi tõlgendada, eks see on ka erinev, aga see algne mõte loomulikult oli just nimelt noh, see ka need paastureeglid tegelikult pandi paika juba neljandal sajandil neljandal sajandil, esialgne idee oli just nimelt see, et kui paast on selline kahetsuse ja meele rahanduse märk, eks ole, et inimene loobub millestki selleks, et näidata jumalale oma kahetsevad meelt näidata või tunnistada oma nii-öelda patusust. Et siis, et see ei sobi pühapäeviti, pühapäev on ülestõusmispäev ja sellel päeval nagu siis Nikaia kond siin 425 sätestas, sellel päeval ei tohi paastuda, võiks just, et kuna see annab nii-öelda vale signaali, nii nagu sellel laval ei tohiks palvetada põlvitades, mis on samuti selline kahetsev asend, et teatavasti peaks palvetama püsti, eks ole, seistes et see on, see on alati rõõmupäev, et, et see, see tuleb, need päevad peaks jah, siis paastu taastuv seast välja karvamahlad. Arvestus siia nõnda ongi, eks ole, teataja ei loeta paastuaja sisse. Et jah, see mõte on küll algselt nõnda olnud, et, et pühapäeviti võiks teha erandi noh kusjuures muidugi praktikas keskajal või tänapäevalgi, et, et ega see ei ole siis nõnda, et inimene hakkab paastuma tuhkapäeval ja siis muidu hoidub lihatoitudest ja siis pühapäeviti paneb siis kõik sellesse pintslisse, mis ta siis nädala jooksul Kuulnud Martin Luther siis arvas taastumisest, nii et inimesele tuleb anda vabadus kas paastuda või mitte paastuda. See oli see, oli see tema, tema seisukoht. Kas ühel hetkel juhtus ka taastumisega nii nagu paljude teiste asjadega mida Martin Luther arvas, et ühel hetkel see vabadus mitte teha muutus kohustuseks mitte teha valgustuse ajastul jällegi pigem. Nõnda, et noh, see on arusaadav, selline inimlik psühholoogias on nii nagu koolis, et kui anda lastele üks tund, mis on vabatahtlik, siis on ju arusaadav, et enamik seal tund ei lähe, eks ole, et kui minema ei pea, siis ju ei minda. Samamoodi luterlikus kirikus läks ju mitte ainult paastumise, vaid ütleme, teine suur asi näiteks ka pihiga erapihiga, eks ole, mis samuti Lutteri kujutluse järgi, kuna ta keskajal tema arvates kaasa toonud mitmeid kuritarvitusi. See kuulutati vabatahtlikuks, et inimene võib käia, Lutter soovitab muidugi erapiht, eks ole, selliste hingeliste laevade puhul ja et see on väga kasulik, et seda tehakse, aga et see ei ole kohustuslik, nagu ta, nagu ta katoliku kirikus oli ja on ja mis siis juhtus, kui asi on vabatahtlik, siis, siis ta lihtsalt kaob ära, sest siis kui inimene ei pea minema piile, siis ta siis ta ei lähegi, eks ole. Siis ta leiab mingid muud lahendused ja paastumise ka sama moodi, et et ei ole tegelikult ju selliseid minu teada vähemalt olnud selliseid suuri probleeme nüüd, et, et keegi hirmsasti tahab aasta ultrakirikus ja siis keegi teenitada takistab koledal kombel. Et noh, pigem on just nimelt see, et ikkagi see, see komme praktiliselt kadunud taastumise komme üleüldse et ka meie vanemas ütleme siis praegu siis eelviimases luterlikus agendas või siis jumalateenistuste käsiraamatus ju kogu see paastuaeg kannab hoopiski Kristuse kannatusaja nime. Et see nimetus ise oli vahepeal kadunud paastuaeg. Eks ole, ta on Kristuse kannatusaeg Kuidas teile tundub, kas praegu Eestis inimesed pöörduvad tagasi selle kombe juurde, siis? Nagu ma ütlesin ka tegelikult, et mingil moel loomulikult tagasitulek on, aga seda ei saa öelda, et tullakse tagasi nüüd mingisuguse sellise keskaegse traditsioonilise kirikliku paastuv kombe juurde, et pigem Ma näen siin väga selgelt mõjutusi kaasaegsest kultuurist, kus nagunii väga palju räägitakse, eks ole, tervislikust toitumisest ja ja muudest sarnastest asjadest ja, ja inimesed sageli ka kogudustes leiavad, et noh, see ongi ju kena kena alustada, eks ole. Et seemnete idude söömisega, eks ole, et noh, et siis nagu kaks head asja korraga. Ma olen nagu väga kristlane, eks ole, paastuni ja teiseks, nüüd hakkan tervislikult toituma, eks. Et seda suhtumist kindlasti on palju, aga ma räägin ilusti, saan seal luterlikus kirikus ortodoksi kirikus roomakatoliku kirikus on ta tänasel päeval ikkagi kiriku liikmete kohustus ja ja seal loomulikult on kindlasti ju väga palju inimesi, kes seda kohustust tõepoolest täidavad südamest just nimelt sellise oma usulise veendumuse järgi. Ja lõpetuseks veel kord teema, mida te puudutasite ka kristlikud pühad ja maarahva pühade, kuidas teie mõistate nende tähistamist, ülestõusmispühad ja siis on lihavõttepühad, munapühad, kevadpühad, kiigepühad. Jällegi seesama, mida ma korduvalt on öeldud, aga kombeid on väga raske, väga raske muuta või kellelegi peale sundida, kui miski on juba tavaks saanud. Ja kui ühelt poolt võib kahetseda, et jah, et inimesed ei, ei taju väga sageli tänapäeval nende pühade algset tähendust või või seda sügavust ka, mis seal on olnud. Et see on kogu kristliku religiooni tuum, eks ole, see kuulutus Jeesuse Kristuse ülestõusmisest, mis ei ole lihtsalt ju mõeldud, et Ühe kunagise ajaloolise tegelase mingi imetegu, vaid et see peaks olema miski, mis annab meie tervele elule hoopis teise perspektiivi. Et me võime mõelda, et surm ei ole viimne paratamatus. Et kui inimesed sellest aru ei saanud ja noh, mis me siis teeme, võime sellest rääkida. Aga ega sellest rääkimisest palju ei muutu ja kui inimesed tahavad sellel pühal hoopiski mune värvida või, või osta neid plastmassist tibusid plastmassis korvides, mida Selverites müüakse, noh jällegi, et las nad siis, las nad siis teevad seda ja ja kui nad sellel päeval siis on samas rõõmsad ja oma perega koos. Ega selles iseenesest midagi halba ei ole ja võidi mõlemat teha. Ja võib ju mõlemat teha, sest ega mina samamoodi on ülestõusmispühadel kirikusse ja mul tulevad oma koguduse liikmed, seal pistavad ikka muna pihku ja ja, ja ka kodus saab seda tehtud ja, ja ka siin selles mõttes otsast mingit mingit vastu vastuolu ei ole. Ülikooli Jaani koguduse vaimulik, kirikuloo õppejõud Urmas Petti ja saate toimetaja Piret Kriivan. Maailma ajaloo üheks suuremaks peetava helilooja Johann Sebastian Bachi üks tuntumatest teostest on Johannese passioon Jeesuse kannatusloost. Kuuleme, millest kahte koraali Tallinna poistekoori ja Hortus muusikuse akadeemilise orkestri esituses. Kristus, kes meid õndsaks teeb ja mu südamepõhjas.