Jumala sõnast võib jääda mulje, et ükskõik mida me teeme või teinud oleme, saame paluda andestust ja oleme taastanud endise olukorra. Jumal andestab, kui me parandame meelt. Kuid halva teo tagajärg jääb. Muidugi me võime eksida, kuid igal eksimuse hind, tagajärg. Mõne eksimuse hind on väga kõrge, liiga kõrge. Kiri Heebrealastele 12-st peatükk 14-st kuni seitsmeteistkümnest salm. Taudelgi rahu kõikidega ja pühitsus, milleta keegi ei saa naha issandat ja valvake, et keegi ei jääks ilma jumala armust. Et mingi kibe juur üles kasvades ei teoks tüli ning paljud selle läbi rüvetaks. Et keegi ei oleks suure egoga kõlvatu nagu ees, av, kes ühe ainsa kõhutäie eest andis käest oma esmasünniõiguse. Te ju teate, et kui ta pärastpoole küll tahtis pärida õnnistust, tunnistati ta kõlbmatuks. Ta ei leidnud meeleparanduseks kohta. Ehkki ta küll seda pisaratega otsis. Kahetsemisest ei piisanud, et oleks meeleparanduseks koha leidnud. Aga ta otsis seda väga, väga. Jumala ei astu üle oma sõna, kui jumal oli Aadamale Eevale öelnud kõigist aia puudest. Sa võid küll süüa aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa. Sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema. Siis kui tegu sai, tehtud kaasnesid tagajärjed, mis ka jumalale ei meeldinud. Elu, mille jumal on meile andnud, on suur väärtus. Valikut, kuidas me selle eluga ümber käime, on meie teha. Kui me valime valesti, võib see tähendada, et uks meie selja taga sulgub. Ning me ei saa enam kunagi tagasi ruumi, kus me olime enne seda valikut. Isegi kui me seda väga tahame. Pisarad ei aita. Kuigi me oleme inimestena vahel saamatud ja rumalad peaksime püüdlema selle poole, et teha võimalikult vähe valikuid, mis kurvastavad jumalat. Üks kõhu täis, ei vääri esmasünniõigusest loobumist. Lühiajalised mõnud võivad olla pikaajalise õnne suurimad vaenlased. Me langeme nende lõksu, sest mõnunis siiski on. Aga see mõnu ei vääri. Jäänud. On asju, mis on hindamatud. Alati saab paremini, alati saab end kokku võtta uuesti ja uuesti. Kuid mitte kunagi ei tasunud lõdvaks lasta olla muretu homse suhtes. Sest see, mis meile täna meeldib ei pruugi meile homme enam meeldida. Kauss, suppi või vili, mis võtab meilt au, ei ole magus. Jumala sõna ei piira ahistamiseks. Ta piirab kaitseks sest me tunnetame poolikult. Kuid mida pühendunumad Me oleme, seda täiuslikumalt me tunnetame, et säilitada usk, lootus ja armastus. Kuni lõpuni.