Tänane kontsert kannab pealkirja värviline keskaeg ja see on ansambli Hortus musicus esinemine 22. septembril. Kogu tänase saate materjal pärinebki sellest kuupäevast saates räägime ja mängime. Ja mõtleme nendele aegadele millal see muusika on kirjutatud ja sellele ajale, kus eksisteerib, elab ja töötab ansambel. Õieti ei jahe kuju kuude nädalatega ega ka aastatega meie lugupidamine, armastus ansambli vastu. Aga ei aegu ka see sajanditetagune muusika, mida nad esitavad aga kahjuks on ka lahendamata ja nagu tammukese mõõk nende pea kohal ripub. Ikkagi Hortuse praeguse kodumaja väravatorni saatus ja staatus. Maja, mis on olnud nende koduks. Tsirka 15 aastat. Neist meeleoludest siis mida kutsus esile see kontsert, see muusika ja teadmine ja teadvustamine nendest probleemidest. Neist meeleoludest ongi kantud tänane saade. Siin esinevad räägivad Vello Salo Jüri Arrak, Jüri Kuuskemaa ja Andres Mustonen. Ansambli Hortus Musicus juht. Andres Mustonen jäljal, september käes ja septembrit nagu loetakse uue hooaja alguseks siin kontserdielus meile ja nii ka Hortus musicus pakkus meile täna siin väga ilusa mis kutsus esile publiku suure elevuse mitte ainult aplausi, vaid tõepoolest suure kaasaelamisega. Mida see võib olla ka märkasid, ise mängides või vähemalt pidid tundma. Ja kõik teie seal. Aga nüüd pärast kontserti. Võib-olla improviseerid natukene teemal Hortus musicus väravatorn ja meie siin aastal 2001 No ja teile kõigile ja ja elule edasi ja hooajad algavad ja lõpevad aasta numbrid. Me varsti juba 30 aastat tegutsenud ja siin tornis sellest pool sellest ajast meditatsioon kujunenud, tegelikult ju võib öelda niukseks muusikaliseks koduks kõigile ja ei kujuta ette, et see tegevus võib kuskil mujal olla, nii et nad on niivõrd kokku sulanud. Küsin vahele, Andres, kas sa mäletad, kas me hakkasime raadioülekandeid väravatorni kontsertide ülekandeid siit tegema? Kohe esimesel või teisel hooajal, kui te siia tulite? Üldiselt kui me tulime, siis me kohe jaganud kontserdisarja, aga kui me kontserdisarja, kui ma selle tegin, see oli mõned aastad hiljem, siis kohe hakkasime tegema koostööd, nii et meie koostöö on ju ka juba ju teistkümnendas jah, ja, ja see, see on ju väga pikka aega. Hortus tähendab ja siis Eesti Raadio ja, ja torn, tegelikult need ongi kolm tükki koos toiminud. Ja väga hästi toiminud alguses olid ju väga raskelt siin ülekanded, sellepärast et meil ei olnud korralikku tehnikat selle kaasa ka praegu. Ülekanded on ju väga kõrge kvaliteediga ja ei ole ju mingisugust küsinud, mis me pidime panema seal ju vist kajasi panime juurde, eks ole, ja kõik et natukene on praegu kõik, kõik toimib ju hiilgavalt. Aga tähendab nagu mõte on nagu sügavam, mida siit elustamist tahetakse, milleks üldse inimene elab siin midagi, mis, mis tal, mis tal vaja on, või? On väga palju, loen igasuguseid pühasid, kirjasid või teiste teiste kultuuride kiiresti kõigist ühesuguseid küsimusi ja ja nagu küsivad, nagu selles mõttes, et noh, et kas me siis nagu elu ongi ainult selleks, et nagu nagu hankida süüa seedida, siis sigitada ja surra ei ole nendeks midagi muud ka nagu noh, tõesti nagu olulist on või tähtsat on. Meie ümber ju elab kultuurikate pidi joon ju kontserdid ja teatrid, kinod näidatakse kõik tegelikult ju toimib. Aga siiski nagu selles tähenduses, et kas ta nüüd on meile lihtsalt nagu üks üks kunagi meelelahutus või see on, see on ikkagi niisugune elu osa, veeelu, elu arusaam ja vot siin ongi nüüd see, see, see vahe, millest ei pruugi saada üldse need inimesed arukile jaoks. Niuksed, kultuur ja kultuursed nähtused ei ole üldse nagu olulised. Tähendab, see on, see on elulaad, see on, see on tegelikult inimestele tema vaimu eksisteerimiseks oluline sihukene vahend, stiil, kuidas üldse, eks kust teha proove, kuidas teha proove, kellega teha proove kellele mängida, tähendab loomulikult ütleme niimoodi, kui sa vaatad nüüd majanduses ja mis me siis teeme kontserdi sinusse mahub 70 inimest, võib-olla täna oli 80 inimesteks, on lugu nagu mis, mis arv see siis ikkagi told. Ma vastan ka Samazeteks prantsuse ooperit tehti 31 inimesega, eks ole, kui me loomulikult ei võitle selle eest, et oleks vähe, aga, aga noh, põhimõtteliselt peab olema. No ikka väga-väga mitmekesisus peab olema kontserdiga paikadega ruumidega atmosfääride suhtes, tähendab, see on kordumatu atmosfääri, mis siin on seda, seda, seda me ei saa seda kuskilt teha, teatris lihtsalt paneme rekvisiidid ülesse ja me loome nagu selle asja või või noh, diapositiivide taha ja eks ajan korrast. Nii et, et noh, niisugused asjad on tegelikult tohutu väärtus ja see väärtus on siin ainulaadne. Tähendab, maailmas on väga vähe taoliselt õnnelikult kokku sattunud asju. Ja, ja noh, ma pean ütlema täie kõlava häälega, et see õnn langes nõude ajal, eks ole, aga aga praegusel kogu aeg mingisugused niuksed imelikult protsessid toimuvad küll omanikud küll mitu omanikku, kellele kuulub, saab oi, see on nii kallis, kas selle peale nii palju kulutada? No ärme siis üldse kuluta mitte millegi peale. Ma mõtlesin, üürid, remondid, kõik niukse niukse asja pole üldse midagi, kulutame ja vaatame, mis sellest elust siis välja tuleb. Nii et noh, nagu mõte on nagu selle peale asjade peale, mis, mis kalduvad nagu kunsti, niuksed vaimsesse maailma nende peale tuleb kulutada. Palju tuleb kulutada ja selleks, et need inimesed, kes ime ümber elavad, et nad oleksid tõesti inimesed ja et neile inimväärset elu elaksid, et nad ei oleks nagu mingisugused loomsel tasemel elu, et et ainult ainult oma soe tuba ja söömine ja, ja no mis ma ennem ütlesin, eks ole, et mitte ainult see ei ole selleks eluks. Aga no materiaalne elu käsitlus on ju viinud ju inimesed ainult selline nad ei kujutagi tegelikult ju ette, et kui suur rikkus ja missugune meeletu meeletu avarus ja vabanemine toimub, kui sa hakkad neid asju tegelikult arusaama ajaloost religioonist, kultuurist, muusikast, maalikunstist, teatrist tähendab, et see tähendab, see on ainuke asi, mis eristab inimest loomast. Ainukene, et tema nendest asjadest on võimeline osa saama. Aga no kui nüüd inimkond tähendab, ütleme, suur hulk inimesi ei, nagu ei osale selles, mille poolest ta siis nagu on üldse inimene, tähendab need mõtted nagu alati tekivad kui arutatakse, mis asjad, et noh, mis müüb ja missi müüa mille, millel on mõtet ja millel ei ole mõtet. Tähendab need peaksid tulema taolistes situatsioonides, mis praegu netist toimus ja vaatama, mis toimub tegelikult väga paljud inimesed, kes on täiesti kõrvalkultuurist, aga kes tegelevad siniseid asjade müümise vahetamisega hangeldamistega otsustamist aga alati hästi kursis olema ja viimane tähendab Ma isiklikult, mis, mis toimub nagu üldse ja toimub väga suuri asju. Ma tahaksin siin ja praegu ja teie puhul kasutada tegelikult sõna harmoonia mul juba ammu on meeles ja tundes see, et tähendab just siin majas nendes ruumides selles atmosfääris ja teie esinemisega kõik see Otuna, vaat see on üks niisugune harmoonia, mille poole nagu iga kunstiteos püüab teater püüab oma vahenditega ja ja ka suur kontsert, ütleme seal tõst sadadele tuhandetele oma vahenditega on omas kontekstis harmooniline. Aga vaat teie muusika, teie, noh, see ka sisemine pühendumus ja atmosfäär, arhitektuur kõik kokku, vaat see on täiuslik harmoonia ja võib-olla sellepärast ta tahabki püsida. Tahab sisemiselt püsida, nii et peaks andma talle väliselt selle võimaluse. Ja muidugi harmoonia lõpuks on ju kõik maailma kultuurid ju noh, ja religioonid üldse selleks nagu ongi tekkinud või neid ongi fikseeritud, et kõik otsivad tegelikult armunud ja see ongi kõige tähtsam asi, aga meie elu kõige suurem paradoks kõige suurem raskus ongi see, et seda harmooniat ei leita, tähendab kõik need probleemid tekivadki sellest, et ei ole balanssi. Ja kõik need hädad, mille, millega praegu võideldakse ainult sellepärast, et sellel hulgal inimestel, mille vastu võideldakse, noh, ütleme kas kuritegevuse narkootikumide, mille vastu tooge mingisugune võitlus, on see, et lihtsalt, et tegelikult puudub see harmoonia, kui see harmoonia on, siis ta ei vaja absoluutselt niukseid nähtusid siis ta hakkab nagu seda elutoitu saama kuskilt mujalt. Ja vot aga meie meie ülesanne muidugi anda oma talendid selle asja üle teiste inimeste ülesande, kes on teiste alade peal näiteks ühed, kes on tänavapuhastajad, teisedki töötavad Matjus, kolmandat, kes korraldavad kontserte, neljandad, kes muretsevad selle eest, et vanalinn näiteks oleks puhas tähendab igaüks nagu oma panuse panema talle selles protsessis. Ja loomulikult, kui ainult meie paneksime nüüd selle panuse, mõtleme, et paneme ja kõik, teised on vastu, siis, siis on nagu võimatu noh, näiteks see, et võib-olla kasutame seda maja paremini ja miks neid asju üle kanda, eks ole, võib-olla kuuleme vähe või et seda saaks hoopis parema äriideega kuidagi midagi, aga kui palju isegi võime kaotada. Ja kui palju inimesi siin osaleb iga päev selles pühendunud tegevuses. Aga see on ju väärtusse. Meie linnale meie rahvale, meie maale, tähendab need nähtused ei ole mingiks pisikesed, et täna on, homme ei ole ja noh, kasvõi näiteks niux liikumisegi tähtsus, mida me 30 aastat tagasi hakkasime, kas see pole ka mingisugune noh, niisama kuidagi, et, et noh, pold muud teha, et hakkasime midagi tegema. Tähendab see oli elu surma küsimustes ja see elu surma küsimus jääb mul lõpuni, sellepärast et ma tean, mida ma tahan. Ma tean täpselt. Ja, ja ma igal juhul seda teenima ei anna mitte mingisuguseid kompromisse ma siin selles arusaamises ei tee, sellepärast et sellises materjalist suguses ühiskonnas, kus me elame, ma ei hakka seda laulu kaasa laulma ja mitte kunagi, nii et. Ja, ja veel vähem iga iga päevaga tunniga vähem, sellepärast et sa rohkem kogu aeg saab selgeks, et mis on, mis on valguses, mis on harmoonia, mis on, mis on tõde ja mis on tegelikult üldse mõte, millel üldse elus on mõtet ja eriti kogu aeg ja, ja üha rohkem toimub selles suhtes nagu rahunemine, aga see ei tähenda seda, et mul midagi teiste vastu see protest ka väheneb. Lihtsalt ma olen õnnelik, kui inimesed tulevad nagu kaasa või osalevad või noh, nii nagu me siingi näeme ja ja, ja külastavad ja et me saame nendest asjadest rääkida. Vahetuid kontserdijärgseid muljeid jagab meiega Jüri Arrak. Minu jaoks Ortus muusikas on väga hea muusika esitaja minu jaoks ja teiseks ta sobib siia väravatorni noh, nii orgaaniliselt, et neid on kuidagi raske lahutada, sellepärast et väravad torn vana Tallinn ja Hortus Musicus oma keskaegse muusikaga ja barokkmuusikaga ja nii et see on üks, üks suurepärane koht, kus, kus nad siin pesitsevad ja, ja mõni aasta tagasi ma sinna nende prooviruumi maalisin ka ühe, ühe munga, seal on selline nišš seina sees ja siis siis munk seisab seal nišis ja ja hoiab ka vilepilli peos. Ta on, aitab nagu ja siis Mustonen ütles, et see munk kontrollib, kas nad teevad korralikult proovi. Neil pidi siin olema ikaga tegelikult kummitav munk, nii et te andsite talle natukene sellist materiaalset nägu mida on siis võimalik kõigil näha, sest kummitust ennast näevad siin väga vähesed ja väga valitud. Kummitusega on lugu niimoodi, et see kummitus olevat teistsugune, siin pidi mingi mingi laev üle sõitma ja kahjuks munk rändab ringi ja kõik, aga aga üldiselt peale neid suuri ümberehitusi ja remonte, mis tundunud olevat kummitus harvemaks jäänud või ära kadunud, ma täpselt ei tea. Aga muide, selle maalimisega oli küll niimoodi, et ma üks üks aasta aega vist see töö venis selle tõttu, et ma mõtlesin, et kui ma nüüd ateljees maalin, et äkki ma kutsun selle kummituse enda juure sinna ja kõik, nii sellised sellised lood, aga siis kuna ma maalisin seda, seda munka väga hea tundega ja, ja ma arvan, et sellele kummitusele mõjus väga rahustavalt ja ja nii, et nii et midagi hullu ei juhtunud ja ta ilmselt enam siin ei käi. Nii et selles mõttes on see kummituse lugu, on nüüd niukene noh, lahendatud, aga ma olen kuulnud niimoodi kõrvaltseisjana, et siin on mingit probleemi, Bemmid, et, et seda, neid ruume tahetakse nagu selle orkestri käest ära võtta või, või siin on siin on probleemid omandiga või, või midagi sellist. Siis ma ei oska muidugi nii väga täpselt seda asja siin arutada, et mul ei ole seid materjale, eks ole, täpselt ma ei tea, aga see oleks muidugi kohutavalt kahju, kui mingite rahade taga jääks, jääks seisma selle eksistents selle orkestri eksistentsi ruumides, pealegi siin on ju ilus ilus saal, kus saab kuulata public ja harjutusruumid ja kõik see, see miljöö ja ja nii, et noh, siin peaks küll nüüd linnavõimud peaksid mõtlema, et, et ega see see raha nüüd kõige tähtsam ei ole. Olgugi, et meie ajal raha kummardatakse ja pangad on nagu katedraali ja, ja nii edasi kõrghooned, kindlustusseltsid ja pangad on siis meie meie katedraali. Aga ma arvan, et, et Tallinnas on veel siiski Oleviste kiriku torn on kõrgem kui panga või selle hotellitorni, et need veel päris hull meil ei ole ja, ja on aeg siiski aru pähe võtta ja arvestada, et, et vanalinn peab olema. Eriti Unesco kaitse all olev vanalinn peab olema üks niisugune harmooniline tervik ja siia ei saa esiteks midagi midagi eriti kaasaegset juure ehitada linnamüüride sisse. Noh, ma iga kord olen vihjanud sellele de la Gardie kaubamajale, mis on Viru tänaval ja mis on postmodernismi selline näide. No ta oleks võinud olla ju kuskil seal Stockmanni kaubamaja kõrval või ega siis midagi pole parata, iga aeg iseloomustab ennast oma arhitektuuriga. Aga vanalinnas Unesco kaitse all niisugust asja ma üldse ei kujuta ette, kes need allkirjad andis, et selline selline maja sinna ehitati, mis absoluutselt ei sobi. Nas oleks umbes nii, et kui arhitektil annaks jumal, et seda ei juhtu, aga noh, oletame, et noh, jalg hambuteeritakse ja kuidas siis paneks selle jala asemel endale sellise läikiva ja, ja 20 varbaga või mingisuguse kumm tavalise proteesi? Ma arvan, sel juhul ta paneks proteesi, mis sarnaneks terve jalale. Ma arvan, aga linna juures millegipärast seda harmooniat ei arvestata, vaid arvestatakse oma ego. Et mina ja vanalinn mitte nii, et vanalinn ja mina seal siis ehitan seal sees. Järgmine probleem tuleb meil Harju tänavaga mis hakatakse täis ehitama ja nii edasi, no nüüd ma arendan seda teemat natuke laiemalt, aga, aga põhimõte on see täpselt seesama, et Hortus Musicus sobib siia täiesti harmooniliselt siia väravatorni, see oleks nagu see niukene põhiline lause. Ja täpselt samuti laiemalt rääkides tuleb see Harju tänavaprobleem tuleb igasuguste muude majade probleem ja lõpetades sellega, et et me ei oska näiteks kirikuid restaureerida. Kusjuures kurikuulus Tartu Jaani kirik, eks ole, mis kipub tulema ka selline eklektiline pudru. Aga see on juba kaugem jutt, aga siiski taani ühest tüvest, see jutt See on nagu mingi mentaliteet praeguse võimukandjate ja ja vaimuelu edendajatele nende konfliktis isegi ütleks Konfliktis võib-olla mitte nii, aga see on, tähendab, pühed, austavad traditsioone ja teised, teised hindavad võib-olla seda momenti ja Nad ei arvesta seda, et, et inimkond ei olegi ainult ütleme seal 50 aastat vana või, või et inimkond ei ole nii vana, kui vana on need inimesed, kes siin maa peal momendil elavad vaid vaid meil, meil on ikka austusväärne ajalugu taga ja vana Tallinn on õnneks tänu Tsaari-Venemaa vaesusele selles provintsi vaesusele säilus sellise tervikliku kompleksina, sest sest rikkamad linnad ehitati ju kogu aeg ringi ja seal ei olegi kootikat peaaegu olemas. Ainult mõned kirikud, eks ole, säilusid võib-olla, aga noh, ma ei tea veel, omakorda on juba ennast, aga, aga lihtsalt siin peab olema nii palju tarkust ja intelligentsi meie juhtidel. Et nad neid probleeme oskavad ette näha juba ja arutada siis spetsialistidega uskuda, siis lõpuks siiski siiski ka kultuuriinimesed ei taha võimatut, ega siis keegi ei keela äritsemast või keegi ei keela mingite asjadega tegemist, aga aga ma arvan, et, et kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, on lihtsalt tundlikumad inimesed selles suhtes ja nende juttu võiks natuke tõsisemalt võtta. Teinekord. Oma arvamuse ütleb ka Vello Salo. Hortus musicus on üks Tallinna suurimaid atraktsioone kohutavalt vapustatud, et keegi seda näha. Mida rohkem Tallinnal on pakkuda, seda rohkem tuleb siia turiste, seda rohkem tuleb siia raha. Ja et seda ärimehed ei taha lehe, see on minu arust täiesti üle mõistuse. Tallinn on ka keskaegne linn. Vana Tallinn ja Hortus muusikusel on keskaja stiil, keskaja instrumendid ainult peaksid kuskil klaaspalees mängima. See on ju käib vastu mõistust. Mida rohkem meil on pakkuda, seda rohkem meil on loota. Ja ma loodan, et ka ärimees sellest aru saavad, et kui me ainult hamburgereid pakume, siis ei tule siia mitte keegi. Aitäh. Tänase saate muusikalise osa moodustabki helilint kontserdilt värviline keskaeg, mille Hortus musicus esitas 22. septembril väravatornis ja kavalehel on Nad ise kirjutanud siia juurde, et see on värvikirev, ilmalik muusika Itaaliast, Prantsusmaalt, Hispaaniast ja Saksamaalt aastatest 1200 kuni 1400. Trueeri laulud hispaania kantigad ja õukonnatantsud itaalia ja prantsuse käsikirjadest ning õpetlik filosoofilised laulud 14. sajandi käsikirjast karmina Burana. Vahetult selle kontserdimuljete all ajasime juttu ka jüri kuuske, maaga. Ärge uskema. Praegu lõpetas Hortus musicus just oma kontserdivärviline keskaeg. Ja ma väga tahaksin, et just nüüd subjektiivsete muljete mõju all ja siin kenas väravatornis natuke impraviseeriksite teemal. Hortus musicus ja väravad, torm või vastupidi. Ja ehk ka värviline keskaegne nõia ma meenutaksin kõigepealt aastat 30 tagasi sain televisioonis no tellimuse teha mõningaid kostjale saateid ja siis sinna juurde kulus nagu ka muusikat ära ja siis ma palusin, et Hortus musicus esineks ja siis mulle telemajas öeldi, et Hortus on üks kahtlane ansambel. Kuidagi Ma ei saanud aru, mis seal kahtlast on, aga kuidagimoodi ikkagi lõpuks lubati neil esineda. Ja siis aegamööda. Hortus musicus läks ülesmäge ja sai rahvusvaheliselt tuntuks. Mina jälgisin seda karjääri nagu kõrvalt ja olin vaimustatud, et üks osa Tallinna niisugust keskaja kultuuri tarandit nagu taas hingestuge elustub ja et selle kivise linna puhul, milles on olnud mälestus, et Tallinn on olnud keskajal üks tõesti värviline linn. Aga aegade jooksul on vihmad ja lumi ja rahe maha pesnud, värvid nendelt portaalidelt ja rait kividelt ja ja need on muutunud halliks ja kolarlikuks, Jon hakatud värvima hoopis krohvi, aga tuule, lippudelejana, kulda ja tuulelippude all olevatel raidkivist lõvidele on ka kullatud soeng maha kulunud. Ja linn on jäänud palju värvitamaks. Ja kuna kolmanda põlve tallinlasel anud kogu aeg, püüdes rohkem sisse elada Tallinna vanalinna, ma leidsin, et meie ajal oleks oluline see, et osa nendest kesktraditsioonidest, mõttelaadist, süsteetikas tuleks nagu tagasi, et see aitaks meid siis ühtlasi ka nagu püsima jääda rahvana ja Lindlastena selle ägeda sovetiseerimisse ja venestamise ajal, mis siis oli, sest et need paksud müürid aitasid anda seda nagu juurde ja püsimise tunnet ja selle tõttu on ka meie vanalinna päevadel, mille korralduskomitee, sest ma väga kaua olen olnud sümboliks, sest müüri ankur, mis seest püsivus ja vastupidavuse sümbol ja sinna juurde ka siis need vaimsed väärtused, see kunstiline looming. Nii et selle kõigega on Hortus musicus alati haakunud ja minu jaoks on ta kujunenud üheks Eesti sümboliks ajaks. Ja kusjuures niisuguseks sümboliks, mis ei ole kitsalt rahvuslik, vaid on nii-öelda rahvusvaheline, võiks öelda kosmopoliitsed Hansaatlik korteris pole kunagi sulgenud silmi, ei maailma parima muusika klassikasse suhtesse ja samal ajal on otsinud kas seda muusikat raamatukogudest, mida on Tallinnas mängitud keskajal seitsme, teistel sajandil. Nii et selles mõttes on see Hortus musicus, sest minu meelest kõige õigemas teel, et ühesõnaga mitte isegi lähtudes sellest Noor-Eesti diviisist, et saagem eurooplasteks, kuid jäägem eestlasteks, vaid saagem maailmakodanikeks. Jäägem tallinlaste, eks ma ütleksin, hortesse on koguni niisuguse hoiakuga talitanud. Ja sellepärast ma olen muidugi olnud, kui pärast olen olled vaimustati muidugi mitte ainult, sest kui ei oleks tegemist väga andekate inimestega väga töökate inimestega, siis ei oleks Hortus musicus saanud selleks, kes ta nüüd keda teatakse, mitte ainult meil. Ja meil ka ikkagi kui ühte Tallinna sümbolit vaid teatakse ka väga palju kaugemal Tallinnast ja Hortus muusikul, seal on praegu maailmas roheline tee. Aga võib-olla sellel on mõningaid komistuskohti siin Tallinnas seoses omandireformiga mis on ju tingi toonud kaasa endaga suurt närvikulu paljudele eestlastele ja ka Hortus muusikusele selle tõttu, et see lühikese jala värava on. Mis on olnud, linnamüürid on ja mille nimi iseenesest ütleb, et see peab olema linna oma, on olnud linna, oma linna poolt rajatud linna oma ja peab linnamaks jääma. Aga ometi osutus, et vahepealsete mingisuguste sahker makrite tõttu oli seal kunagi läinud eravaldusse kogemata esimese Eesti vabariigi ajal. Ja nüüd võib-olla meie seadusandjate mõningase juhmuse võib puuduliku mõtlemise tagajärjel ka need eksitused, mis toimusid erastamisel või eravaldusse minekul, otsustati nüüd neidsamu vigu harjutama hakata ja siis ka mitmed objektid, mis peaksid olema linna omad, otsustati anda nendele isikutele või nende järglaste tagasi, kelle valdusse täiesti juhuslikult ja ebaloogiliselt olid sattunud, sest linnamüüri linnamüüri juurde kuuluv peab olema ka edaspidi linna oma ja selle, selle niisugune erastamine, ärastamine on lihtsalt minu meelest täiesti skandaalne, ometi nii juhtus. Ja siis oli pikaajaline protsess ja ekspertiisid, mille käigus seadusi muudeti, advokaate muudeti ja käis suurudri Angel, ma olen ise sellest loost ka väga hästi teadlik mitte ainult Hortus muusikuse eksemplari varal, vaid ka ma ise olen käinud oma armsa Tallinna linna vastu seitse aastat kohut peaaegu samalaadse intsidendi pärast pikast väravas. Nii et selles osas ma arvan, et Ortlasel on arvatavasti mõnigi plaatianud lindistamata ja mõni kontsertreis tegemata selle närvikulu ja tõttu, mis, mis tähendas seda, et neid ähvardas siit välja lendamine sellest ja musta seal muidugi hallid juuksed peas, sest et ma mäletan ju omal ajal Poola restauraatorid tööga ja says väravatorn ja selle kõrval olev hoone ju restaureeritud ja kohandatud selleks et siin saaksid tegutseda. Ortos muusikus, jaga kalliste hoor alguses, kuigi nad päris hästi siia ära ei mahtunud. Aga nüüd on see asi ikkagi natukene ebamäärane, minu teada vist siiani maksavad nad veel renti sellele kunagisele sõjalisele omanikule või tema järglasele, kuigi on otseselt, ütles seda talle tagastata. Aga juriidiliselt pole need asjad ikka veel päris paigas. Kuigi kahtlemata peaks olema selge, et niisugused institutsioonid, mis on meile nii linnale kui Eestile auks ja iluks peaksite omama teatud ka linna toetust ja valitsuse toetust selleks, et neid nii-öelda terroresseeritaks juriidiliselt ega muul moel ja et neid toetatakse, sellepärast et lugu on ju, võib olla ka niimoodi, et mõnikord tänapäeval küsitakse, no ja mis seal siis nii väga euroala teeb, oma kontserdid saab pileti maha ja sellest piletirahast, mis nad saavad. Eks natsi sõlmitsega. Aga võib mõnikord juhtuda, et niisugusel ansamblil tellitaarsele ansamblil on vaja nii palju harjutada ja siin saalis saal on nii väike, et nad ei jõua nii palju kontserte teha, et maksta kõiki neid üüre, rente ja, ja elektrit ja ringreisipileteid ja kostüüme ja muusikariistu ja noote ja palkasid, mis on inimeste äraelamiseks vajalikud, et võib olla oleks vaja, et Hortus Muusikus tegutseks võib-olla mingis osas hoopis riiklike dotatsioonide varal nagu sellele, kui kunagi varem oli. Ma ei tea, kuidas need need asjad praegu majanduslikult on, aga ma arvan, et ega see päris lihtne ja kerge ja hõlbus ei ole. Ja samal ajal kui on juba niisugusel tasemel esinejad, muusikud, siis peaks olema neile tehtud ja mingisuguse, ütleme, Kultuuriministeeriumi ja niisuguse poolt nagu teatud roheline tee sillutatud, nad saaksid vabalt tegutseda, aga mitte nende loomingulist tegevust Peaksid ahistama, nagu jalgade külge riputatud pommid. Need majanduslikud mured, eksistentsiaalsed mured, hoone pärast ja sissetulekute, palkade ja kõige muu niisuguse pärast. See oleks muidugi äärmiselt kahetsusväärne, tegelikult räägiks nendest asjadest, kuidas see täpselt on, eks küsige Andreselt, aga, aga mina nii-öelda kõrvalseisjana ütleksin niimoodi, et mina lihtsalt pean pöialt, et Hortus saaks siia jääda ja et Hortus saaks sõlmitud ja, ja horte, seal oleks vähem muresid. Selliste olustikulise asjadega. Ära kuuskema, et teie olete nii-öelda linna selle bürokraatiaga vist aastaid ja aastakümneid kogu aeg kokku puutunud. Järsku on teil mõni niisugune? Kaval mõte või, või retsept või, või lihtsalt idee Andres Mustonen-ile ja Hortusele. Mismoodi nad peaksid talitama, et nad tõesti võiksid rahuliku südamega siinsamas paigas edasi olla, harjutada, töötada, külalisi, kutsuda festivale ja teha. Ja teiseks, kuidas Teie niimoodi kunstiinimesena ette kujutate ja ühteaegu ma saan aru, te olete väga praktilise mõtlemisega inimene. Kas Hortus peaks olema Eesti Kontsert? Noh, kuidas öelda üks paljudest? Või ta võiks olla täitsa iseseisev. Tegutsemisüksus võib olla kas näiteks linna kahe juures või linnavalitsuse kaudse või moraalse või eetilise kuuluvusele. Hortus Musicus on mõnes mõttes nagu meil oli omal ajal võib-olla Paul Keres ja see vajab nagu erilist kohtlemist ei saa panna ühte patta paljude teiste mitmesuguste kooride, seltside ja esinejatega et ta võiks omada minu meelest küll tõesti niisugust iseseisvat juriidilist staatust, aga mis puutub, kelle juures, kelle juurde nende kinnistatuna, kelle rahakoti peal selles osas ma ei oska teile mõistlikku vastust anda ja võib-olla ma valmistan teile pettumuse, kui te teie küsimusele, et mul on kogemusi suhtluses, bürokraatidega vastane, et, aga sellegipoolest ma pole suutnud ära õppida seda asjaajamise kõrgemat pilotaaži, vahetevahel võin välja tuua mõne idee, aga ei oska öelda, et milliste vahenditega ja kelle abiga neid ideid teostada. Aga kes üldse on linnas mõjukas? No vaadake, meil on nagu ikka, eks ole, on olemas teatud jaotis võimu ja vaimujaotis, kusjuures nüüd alati lange päris täpselt kokku. Aga samal ajal on ju nii, et tänapäeval ikkagi tuleb arvestada seda niisugust ametlikku hierarhiat, et valitsuse ja ministeeriumi ja, ja linna oma, kusjuures on vahepeal niimoodi, et see, mis on linna alluvuses, seda ei taha valitsus toetada ja vastupidi. Ja nii on, aga ma ei hakka sel teemal näiteid tooma, mis muidu muudavad asja meie eesti olude kirjeldamisel võib-olla natukene koomiliseks, aga nii natike asjad tikuvad olema. Ja selle tõttu ikka kõigepealt esimene asi, tuleks kulutada neid selleks ametlikult ette nähtud uks ja ka teiselt poolt, et äratada tähelepanu, on võib-olla õige niisugune Kaljuste laadne žest, mille ta tegi möödunud aastal, et parim reklaam on skandaal. Tänapäeva olud. Et kui nüüd Hortus ka teatab, et näiteks Me läheme laiali võimete, mitte seda või, või teeme toda, siis võib-olla inimesed hakkavad, käis sentsats tõsiselt järele mõtlema, sest muidu on ikka niisugune oi kah siiani olnud 30 aastat innova hakkama saanud. Küllap nad saavad edaspidi ka, et noh, areng on evolutsiooniline ja paneme neile kohe ütleme 0,5 protsenti palka sel aastal juurde või asjaajamise raha küllalt kuidagi välja tulevad. Aga võib-olla tulevad, aga võib-olla ühel päeval on ka mõõt täis ja ja Andres paneb ka posti maha ja läheb näiteks Parysija, kas seal mingisugust orkestrit juhatama ja ütleb, et vaadake ise, kuidas te saate hakkama. Ja see oleks ikkagi üks katastroof meie, meie, meie kultuurielus, et sellised katastroofid neid oleks, on vaja muidugi jah. Et ühiskond ühelt poolt moraalselt tunnustada meie esinejaid, et nad saaksid nii-öelda kiita. Et see kiitus, inimlik kiitus ja tähelepanu on tihtipeale korvamas korvamas ka nende materiaalsete niisuguste ütleme, stiimulite või, või, või ütleme, niisugustena, hüvitiste nappust või tagasihoidlikust. Sest üks inimestel, kes andunult millegagi tegelevad, neil on ju loomulikult ikkagi mitte saamahimu esiplaanil, vaid missioonitunne, jäneseteostesse tahtmine ka ta seda kaunist pidanud ansambli, nad on jõudnud ka kaaskodanikega ja siis tõesti need need materiaalsed aspektid, mõnigi kord jäävad hoopis teisele või kolmandale plaanile ja ma imestaks, kui mingisuguseid pangateller saaks kaks või kolm korda rohkem palka kui näiteks Hartuse väärtuse. Muusik ja pangateller ei oleks nõus minema niisuguse niisuguse tasuga kohale nagu, nagu need meie intellektuaalid tihtipeale on seda sunnitud tegema meie kunstnikud ja meie Meie parimad ja kuulsamad tunnustatumaid interpreedid. Aga need asjad on kõik väga vaieldavad, see on väga-väga-väga isikupärane ja kuidas kellelegi lõõg millal täis saab, seda on raske ennustada. Aga ühiskond peaks hoolitsema selle eest, et tema parimad jõud oleksid ikkagi, ma ütleksin, kui mitte hooldatud nagu kuninga kass siis vähemasti poputatud mõnevõrra, et nad tunneksid ennast mõnusasti, et nad tunneksid ennast ikkagi nagu vähemasti aupostikiirtest ümbritsetuna. Mina lihtsalt võib-olla tahaksin, kasutades juhust, et mikrofon on avatud ja seda, mis me praegu räägime, kuuleb hulgem inimesi. Tahaksin lihtsalt öeldes seda, et need vahed vaimsete ja aineliste väärtuste osas olla laiemas plaanis ikkagi vaimsete ja kunstiväärtuste kasuks sest need lõpuks annavad meile hingelise täiusse ja hingelised elamused. Ainelised vahendid on ainult vahendid selleks, et saavutada võimalust tegeleda millegi esteetilisega, vaimsusega, kunstilise kratsionalias, sillutis vaimse maailma juurde ja kunstimaailma juurde. Ja kui meil praegu võrd meil praegu on sihukeste aineliste väärtuste liialdatud hindamise ajastu ja ma ütleksin too religiooni ajastu siis ma loodan, et sa saab peatselt üle ja ühiskond stabiliseerub taas ning need vaimsed ja esteetilised väärtused saavad ühiskonna silmis taaskesksemaks ja, ja tõstetakse nagu rohkem aujärjele. Ja no siis on ka lootust, et meie loovad jõud pälvivad ühiskonnalt selle tähelepanu, tunnustuse, toetuse ja ka palga, mida nad väärivad. Nii kõneles Jüri Kuuskemaa. Kuulsite saadet värvilisest keskajast ja ansamblist Hortus Musicus ning tema väravatornist. Mängisime fragmente kontserdist, mis toimus 22. septembril ja kõlas muusika, mis oli tõepoolest pärit keskajast. Sajanditest 13 kuni 15. Saates kõnelesid Andres Mustonen Jüri Arrak, Vello Salo ja Jüri Kuuskemaa. Saate pani kokku virve Normet.