Tänane saade sarjast kahekõne kannab alapealkirja ajalugu kui protsess. Saatekülaline on õpetlane Einar Laigna. Saatesarja autor on Mirjam Tally. Mida kujutab endast üldse ajalugu? Inimestel on siiamaani koolis õpetatud, et ajalooprotsess on selline juhuslikest tissiline kuid kas ta on stiihiline ja kui palju ta on stiisiline ja palju see ajalooprotsess on inimese poolt planeeritav. Aeg ja ajalugu. Ajaloolane peab olema loomulikult ka. Õpetatud ajaloo filosoofia probleemidest, see tähendab ajaloost rääkides peab olema kõigepealt pikaajaline ülevaade kogu ajaloo faktoloogia. Ajaloolane näeb kaasaja päevasündmusi ja oma aega mitte absoluutsele mitte niisuguse puutumatu pühadusena, mis, nagu oleks alati niimoodi olnud, on ja saab alati nii olema vaid ta näeb teda kogu suure ajaloo kontekstis. Ja seega ajaloofilosoof ei kuulu tegelikult kunagi täielikult oma aega sest tema pilk asjadele on hoopis teistsugune. Niisiis kõigepealt ajaloolase pilt ajaloole ja oma ajale on täiesti erinev enamuse inimeste suhtumisest kaasaega sellesse hetkesse mida inimene loomulikult absolutiseerib. Seega on ajaloofilosoof kõikidel aegadel, sõltumata poliitilistest süsteemidest, mis ikka üha vahetuvad. Nii, mõnes mõttes niisugune dissident natukene. Küsimus puudutab üldse inimeksistentsi. Ja kui me oleme olemas, siis peab inimene kõigepealt lahendama Hontoloogilise oma olemasolu puudutava küsimuse, see tähendab tema olemasolu mõte. See on väga piinlik küsimus, sest inimesel sellele vastamisel on väga raske olukord. Selgub, et ta elab elu mille tegelik, kui mõtet ja eesmärki ta ei teagi. Sellest tuleb inimesel arvamus, nagu oleks elu mõtestamine puht subjektiivne, individuaalne, umbes nii, mida ma ise oma elu mõtteks leian, et eks see siis on. Aga nii ilmselt ei saa olla. Sest inimene ei ole iseennast loonud ega elu loonud. Seega ajaloo mõtte ja inimeksistentsi inimeseks olemise mõte on lahutamatult seotud. Ja ma alustaksingi siis nüüd hästi kaugelt. See on kosmoloogiast, et meil oleks teine pilk asjadele. Meie elame siin iga päev, liigume väga kindlates, nii, ütleme ringides käime kindlaid tänavaid pidi. Kohtume enamasti ühtede ja samade inimestega, nii et see on küllaltki suletud ruum ja aeg, milles inimese elu möödub. Ja me kipume apsalutiseerima seda, mida nimetatakse ka ütleme provintslikuks või kolka pilguks asjadele. Ma ei halvusta seda, sest see koht, kus me elame, on tähtis ja see aeg, milles me elame, on meile tähtis. Ja ometi see aeg ja koht saavad oma õige tähtsuse alles selle läbi, kui me näeme teda kogu universumi suuruse sees. Ja alles siis me näeme, kui imeline see on. Sest see koht on ju üks koht selles mõõtmatus universumis, milles me elame. Mida me teame universumist, mida me teame universumi mõttest, sest see on ju suuremõõtmeline olemas olemine, milleks on, mis see on? Kes vastab sellele küsimusele, palun, siit algab peale kõik. Liisis kosmoloogia õpetab meil nägema oma elu oma kohta ja hetk ajaloos väga suure aegruumilises taustas. Seega saame rääkida universumist, mille mõõtmeid mõõdetakse ju valgusaastatega miljonite sadade miljonite valgusaastatega. Ja need mõõted ise peaks inimest kutsuma väga korrale ja inimesele näitama tema õige koha. Praegune inimene kujutab ennast ette peaaegu et sellesama universumi loojana. Ta on niivõrd oma egotsentrismist imestunud, et ajaloo filosoofina seda pealt vaadates lihtsalt tunned, et kas on nendega mõtet enam üldse rääkida ja kas need inimesed on võimelised üldse midagi mõistma? Selles sõgestuvuses. Muinaskultuurid olid selles osas ju palju targemad sest tänapäeval on teadmiste hulk tõepoolest geomeetrilises progressioonis suurenenud, kuid tar, kus on taandunud ja haihtunud, seda ei ole enam. Üldisi suure printsiipe ei mõisteta. On takerdatud ainult nendesse detailidesse, ma vaatan ise, kuidas inimene, kes valdab seda infot, tehnikat ja kogu seda aparatuuri fenomenaalse Virtooslikkusega. Ja samal ajal elementaarsetest elu asjadest rääkides vaatad ja mõtled. Rumal, mis rumal, kui mitte öelda seda teist ilusat eestikeelset sõna, millel Kaczelli lõpus on neid. Nii et need on erinevad asjad, tarkus on erinev maailma mõistmine ja teine asi on teatud tehnilised oskused. Vanad kreeklased tegid ilusti vahet, Sophia tarkus ja siis oskus oli täpne, tehnika, tehnika ei ole tark, kus saab oskus, teatud tehniline teadmine seal mingi kitsa ala peal, niisugune tegelemine ja selle haldamine. Niisiis, kui on universum, siis universum püsib selle tõttu, et universumis on kindel kord ja seaduspärasus. Esimene, kes on kirjutanud sellest suurepärase traktaadi, ehkki sellenistliku skulptuuris kosmoloogia ja arusaam universumist oli väga kõrgel tasemel ja ta oli igapäevase elu põletav küsimus, mida tegelikus elus selles hõimus ellu viidi siis augu stiirus omad taadiste Ordo seda eesti keeles ei ole, on ainult käsikirjaline. Kokkuvõttev tõlge toob väga selgelt ja tervislikud selle maailma korrasüsteemi välja. Ja see maailmakord on kõikehõlmav. Kõike hõlmavus tähendab seda, et universumi seadused on objektiivsed ja nad kehtivad kõik seal, see tähendab universumi seadused kehtivad Päikesesüsteemis, nad kehtivad maa peal, nad kehtivad siin meie elus. Ja kuna me oleme osa sellest universumist, siis ei ole ühtegi valdkonda mitte üht ainukest kus inimesele jääks meelevaldne otsustuse õigus arvata, et meie määrame neid asju vaid kõikide vanade rahvaste esimene mure oli ja seda juba loodusrahvaste juurest alates tunnetada, maailmakorda, tunda seda ja austada. Ja see tagas eksistentsi ehk allesjäämise, olemasolemise ja püsimise iga eksimine maailma raha vastu, mis väljendus looduse korras nende ümber inimsuhete korras, valitsemise korras kõiges tähendas katastroofi elu, sõltus sellest, kas oldi kuulekas, universaal, selle maailmakorrale võimeid, et tänapäeval me näeme seda et langusaegades olevad ühiskonnad tsivilisatsioonid arvavad, et seda maailmakorda tule tundma õppida näiteks tehnikavaldkonnas, et õppida kasutama looduse jõude, looduse saladusi. Kuid samal ajal elu määravates põhiasjades arvatakse, et siin otsustab inimene ise ja selle asemel tunnetatud maailmakorda ellu viia tahab inimene luua elu põhivahekordades oma süsteemi, mis tihti ja nagu tänapäeval näeme, on vastuolus universaalse maailmaga korraga ja sellest tulenevate algkordade reeglistikega. Inimene võib seda küll teha, aga mitte pikalt ja see lõpeb loomulikult alati katastroofiga läbikukkumisega. On tegemist suhete süsteemiga. Meie inimesed, kes siin elame, kõigepealt on lähiloodus ja suhe lähiloodusega. Järgmine tasand on globaalne, millest tänapäeval väga palju räägitakse. Kolmas tasand on Astraalne. Näiteks loodusrahvad tundsid hästi oma lähiümbrust, loodust ja suhe loodusega oli tähtis, kuid samuti Astraalne. Seda nad nägid tähti oma pea kohal ja tajusid, mismoodi maapealne elu on sõltuvuses kas või kuu faasidest kuust otseselt. Siis on universaalne tasand, kus tuleb arvestada kogu kosmosega. Ja lõpuks on olemas ka absoluudi tasand, mida me nimetame sõnaga jumal kuna sõna jumal on väga koormatud emotsioonidest ja valesti mõistetud mõiste, selle all mõeldakse tavaliselt ikka mingid olendid kuskil. Kasutaksime sõna. See on Averyncevi termin, kuulus meile bütsantoloog, tema nimetab ilusti seda siis trantsen Dentaalseksontoloogiliseks absoluudiks teaduslik termin absoluudile, mis määrab siis kõike ja on kõrgem veel kui universumi ise. Kui inimteadvuses on arusaam trantsendentaalsestontoloogilisest absoluudist, siis tähendab, me ei saa jätta Ta seda tasandit välja oma maapealse elu korraldamisel. Sest me oleme süsteemi sees ja väljas. Seetõttu iga niisugune inimese mäss maailmakorra vastu toob ikka alati kaasa talle läbikukkumised ja katastroofi. Praegust maailmapilti vaadates tundub küll, et kaasaja inimese jaoks on jumala just või Haapsalut justkui ära surnud. Kuidas sellesse tasandisse tagasi jõuda? See on kunagi olnud, aga praegu millegipärast kadunud. See on lihtsalt väljendus inimese kriisiseisundist, absoluut ei saa olla kriisis, on nii, kriisist saab olla ainult keegi, kes absoluut ja enam ei mõista. Aga inimene oma egotsentrism is on nii kummaline, et ega ta ise ei ole ju kunagi süüdi ja endal ei ole tal mingit viga. Ja kui ta enam ei ole suuteline tajuma absoluut ja mõistma seda ja aktualiseerima seda oma elus see on ju tema kriis, seal, inimese kriis, mitte jumalakriis. Nii et väljend jumal on surnud, ei ole väljend objektiivsest olukorrast absoluudi suhtes, vaid inimese enda pankroti tunnistamine sõnades, milles ta püüab süü veeretada ikka kellegi teise kaela. See on väga kõige elementaarsem inimese juures. Et armastad süü veeretada kuskile mujale, et mitte tunnistada enda küündimatu. No selle kohta on ju piibli alglugude suurepärane maalitud kirjeldus, kuidas küsitakse, jumal küsib Aadama käest, miks sa peidad ennast, mis juhtunud on. Ja ta vajab ju ka süü jumala kaela. Naine, keda sina mulle andsid, pakkus õuna ja ütles, et eks ühesõnaga mina ei ole milleski süüdi ja sina oled siis. See on inimesele väga omane, et ka tema ise kunagi ei ole milleski süüdi, tal on alati õigus. Vaatame seda ajalooküsimus siis edasi sellega seoses, kui inimene ei tea täpselt universumi eksistentsi mõtet, et ei saa inimene väita, et ta teab oma eksistentsi mõtet. Kui inimene ei tea oma olemasolu mõtet ja eesmärki, mis õigus, tal on väita, et tal seda ei olegi üldse missuguse meelevallaga inimene väidab nii. Ja kui eksistentsi olemasolu nagu püütakse väita, on puhtalt juhus, siis palun öelge mulle, mis asi on juhus, kas see on jumala uus sõna uus nimi sest sellisel juhul sõnale juhus omistatakse need omadused, mis me tavaliselt omistame jumalale absoluudile, transtendentsile, nii et see on ainult nimemuutus ja muud mitte midagi. Et nii või teisiti, ükskõik, mismoodi inimene püüab siit välja vingerdada, jõuab ta ikka samasse punkti välja. Küsimus on ainult mõiste formuleerimises. Universaalne maailmakord on hierarhiline barakk kokku ja me ei näe seal kuskil seda, mida me tänapäeval tavatseb nimetada kraatiaks. Aga kuna oli juttu mõistete selgitamisest, siis see on ju üks niisugune ühe sõna, millega nõukogude võim iga päev hommikust õhtuni tegemises oli. Tänapäeval me ju näeme ka, et see on sama sõna nagu enne kommunism iga inimene, kes tahab kuuluda nii lugupeetud kodanikuna ühiskonda, kasutab seda sõna oma jutus. Lojaalsuse tundemärk, defineerida seda paraku ei oska keegi. Ja nüüd selgub niisugune asi, et kui klassikaline demokraatia definitsioon, et see on vabade kodanike tahe nagu vanas kreekapolises või ütleme siis laiemas mõttes rahva tahe siis nüüd on väga kiuslik küsimus, kas rahvas saab vastu võtta ja soovida ebademokraatlikke otsuseid. Sest kui demokraatia on rahva tahe, siis kõik, mida rahvas tahab, ongi demokraatia. Kuidas rahvas seda ellu viib, seal ju rahva oma tahtmine. Ta võib seda ellu viia kuidas tahes, see on demokraatia. Tänapäeval püütakse meile selgeks teha, et demokraatia on midagi muud seal, õigus noh, lollusi teha, ropendada aborti teha. Millega laamendab inimene praegu nii et see mõiste on ära hägustatud oma algsest tähendusest kõrvale. Ja see on saanud lihtsalt niisuguseks demagoogiaks, mida tuleb kasutada, kuid mille tähendust enam keegi defineerida täpselt ei oska. Nii et ka selles mõttes poliitilised süsteemid ei saa olla inimese enda meelevaldselt väljamõeldised, vaid ka poliitiline süsteem saab olla ainult üks osa universaalse maailmakorra seadustest, see tähendab, kui maailma universum on hierarhiline, kui tõed on hierarhilised, siis on ühiskond hierarhiline ja loomulikult siis ka riik kui niisugune. Peab olema hierarhiline. Ja nüüd jõudsime ühe väga olulise järgmise teema juurde, mis siin seoses ajalooga minu arvates peaks esile tulema? Et ajaloo mõte on see ka väga niisugune keeruline ja komplitseeritud küsimus. Kas sellel on mõte, kuhu see viib? See tähendab seda, et ajalool peab olema eesmärk. Kes seab need eesmärgid? See on väga kuidas öelda, piinlik küsimus, sellepärast et sellele vastamiseks tuleks kutsuda stuudiosse jumal ise. Aga kui jumalat ei ole võimalik stuudiosse kutsuda, ikkagi inimene peab enda jaoks selle küsimuse lahendama, et mis on ajaloo Me saame siin toetuda ainult kogu ajaloo kestel ja ajaloo vältel toimunule ja selle ajalooseletamise katsete alusel ja ajaloopraktikale toetudes ja seda jälgides, mis toimub, saame sellest siiski rääk. Kõigepealt. Kas ajalugu on stiihiline protsess või on ta planeeritav ajaloo tunnis? Õpetatakse, et on stiihiline ja et kõik on üsna juhuslik, et mingi toimus mingi üks juhuslik sõda, aga, aga teie väidate, et nii ei ole. See on küsimus siis ka inimese vabast tahtest, kui ajalugu on stiihiline protsess, millel inimesel ei ole mingit osa. Kui see on nii nagu mingi ütleme päikeseplekkide ja kosmilise kiirguse poolt esile kutsutud kutsutud inimese segaseks minemised või niisugused nähtused siis edasi tulles inimese individuaalse elu juurde, peame väitma sedasama. Järelikult ei oma meie elus mõistust, mine ja vaba tahe üldse mingisugust tähtsust. Me oleme ainult manipuleeritavad nupud, sellisel juhul aga nii ei ole. Inimesel on mõistusinimene, on omandanud teadmised, inimesel on valik kuuvõimalus ja seega vastutus. See on kummaline olukord selles maailmas, kus on niivõrd range seaduspärasus. Ühesõnaga vabadus mitte täita ja elada tunnetatud seaduste järele. Ja see on see teema ju, millega põhiliselt tegeleb piibli Ri. Piibel on tegelikult tõsine ajaloofilosoofiline teos ja kahju on, et selle raamatuga enamasti avalikkuses meheldakse teda kompromiteerivat viisil. Kahjuks see on tõsine ajaloofilosoofiline teos, mida tuleb õpetlastel uurida. Külma mõistusega ja emotsioonid tuleb ära unustada. Nii tõsine on see raamat. Niisiis, ajalugu on planeeritud ja ajalugu on juhitav. Ja ajaloole andis mõtte kristlik ajaloofilosoof, Aurelius, Augustinus, tuntud pühaaugus teenusena. Ja tema teine võimas raamat Džibitaatedei jumala riigist käsitleb neid küsimusi. Alles kristliku maailmakontseptsiooni tulekuga sai ajaloo filosoofia kui teadus tekkida, see tähendab inimeksistentsi mõte ja ajalugu sai eesmärgi ja mõtte. Ja seda ajalugu vaadates on näha, et see toimub selle skeemi kohaselt. Me näeme siin hea ja kurja vahelist võitlust ja näeme ka seda, et, et näiteks kristliku kultuuri murdumine algas küll juba enne prantsuse revolutsiooni, aga see oli niisugune murdepunkt nähtaval kujul ja revolutsiooni eesmärki on. Me teame kogu senise maailmakorra kummutamine selle ümbertegemine ja kõik teistmoodi teha. Ehk teisisõnu universaalse maailmakorra täielik ignoreerimine. Ja me mäletame nõukogude ajal seda juttu, et jõed pidid voolama tagurpidi ja seal, kus oli auk, tuli tingimata mägi teha ja mäed teise kohta ja see oli omaette hullus. Ei maksa arvata, et see kuskile kadunud on. Kui ta kommunistliku Venemaal võttis grotesksed vormid, siis sisuliselt läänemaailm teeb sedasama ainult palju rafineeritum all ja palju edukamal viisil. Ja selle mõte on see, et inimene määrab ise, mis ta teeb ja mingid muud seadused maailmas ei lähe talle korda. Aga inimene ei saa ju lõputult määrata seda, mis ta teeb, et lõpuks ta hävitab enda ja looduse koos sellega. Nii praegu ilmselt juba läheb ja seetõttu ei ole käeprotsess seletatav puhtratsionaalselt, vaid see ongi hea ja kurja vaheline võitlus. Ja kurja võit on ju, mis see on instinktide vallapäästmine ja teenimine, mis sisuliselt on orjus, kuid see on orjus, mida inimene oma arvates kujutab ette, et seal vabadus nüüd võib, ennem ei tohtinud. Sisuliselt on seal tagasiminek eel Etneristlikusse kultuuri kui VanaKreekat vaadata ehk rauaajast tagasiminek pronksiaega ürgkogukondliku korda, kus ei valitsenud mitte niivõrd mõistus ja teadmine, millele kõik pidi olema allutatud nagu Helenistliku skulptuuris algab, ütleme, Heraklese vägitegu käikudest ja hoomerosest ja sellest ajast. Vaid me läheme uuesti tagasi nende suhete valdkonnas nii minevikku. Aga kellele selline tagasiminek on kasulik? Kasu eesmärgil alati rumal manipuleeritud mass on hea ja kerge juhtida. Ja lihtsalt küsimus on väga lihtne, mis läbi ajaloo on olnud. Ajaloos on ainult üks süsteem tegelikult seal orjanduslik süsteem. Ja see orjaduslik süsteem otsib ainult erivorme ja esineb eri nimede all, sisu on seesama, sisu on see, kuidas ühed saavad elada teiste arvel. Mida enam see suur mass on rumal, kes midagi ei taipa ja keda saab vedada ühelt ürituselt teisele ja kelle tähelepanu saab juhtida pidevalt kõrvale igasuguste lauluvõistlustega ja ei tea mis suurte kontserdite ja asjadega, et pidevalt toimuma midagi tähelepanu on seal revolutsioon ja maailmasõjad on vaadeldavad ühe tervikliku protsessina. Kui revolutsioon on selles mõttes sõjast hullem, revolutsioon hävitab elu põhialuseid ja viib läbi genotsiidi rahva hulgas, hävitades selle rahvatipud, kes kannavad kultuuri, kes senist maailmakorda kandsid ja esindasid prantsuse revolutsioon, korraldas tapatalgud, kellele aadel konnale vaimulik kallale. Nii ühiskonna, see, kes kultuuri, kandise, kes oli, see tuli likvideerida, füüsiliselt. Sõjad tapavad, laastavad üldiselt siis selles mõttes näiteks ühe tervikuna vaadates prantsuse revolutsioonist kuni planeeritud mina mäletan, lapsepõlves räägiti avalikult kolmest maailmasõjast, mis on planeeritud, see oli iga kolmas maailmas ja ja sellest minu arust ma lugesin kuue aastasena raamatut kuudenowcallergi panna Euroopa, kus oli juttu sellest, et on planeeritud kolm maailmasõda. Aga ma ütlen, ma lugesin kuue aastasena, vahepeal, ma ei ole seda raamatut kätte võtnud. Ja mis siis pääle kolmandat peab olema, tähendab, on planeerimised ja sellega seoses minul tekkis mõte, kui ma Nostradamus lugesin, et kuna see on niivõrd kooskõlla viidud astroloogilise kalendriga, et Nostradamus ei ole prohvet. Ja tema ennustused ei ole ennustused, vaid melu, teooria on see, et see on salaorganisatsiooni liikme poolt poeetilises kirjas avalikustatud tööplaan, ajalooplaneering ja huvitav, ma leidsin omaenda raamatukogust üllatuslikult materjale, mis kinnitavad seda, kus on ka sellest juttu. Ja autoriteetne kirjandus. Ma ei teadnudki, et mul see kirjandus oli olemas. Te enne põgusalt mainisite, et ka piiblis on sellised nii-öelda ajaloo tööplaane. Seega võiks näha ühisjooni nõustav daamuses ja näiteks piibli, Johannese ilmutusraamatus. Kas need mõlemad on ajavad tööplaanid? Nostradamuse suhtes ma ütlesin, see on minu arvamus. Ma ei saa seda muidugi lõpuni tõestada, kuid ma oma sisimas. Ja senise kogemuse põhjal arvan, et ma ei eksi. Johannese ilmutuse raamat on tõsine raamat, kuna temas on väga palju allegoorilise, siis on muidugi tema tõlgitsuses tehtud palju meelevaldseid vigu, aga kui me nüüd vaatame, mis Johannese ilmutuse raamat kirjutab ja vaatame, mis tegelikus elus on, siis jääb jälle? No ei ole midagi vaielda, võtame näiteks seesama, mis Johannese ilmutuse raamatus on öeldud. 666. Et see on saatana märk, ilma milleta ei saa osta ega müüa. Võtame meie kriips koodi, mis seal müüdavate kaupade peal. Nende kleepsude peal, esimene keskmine ja viimane on natuke pikemad, kriipsud kahekaupa. Selle koodi sees peab alati olema 666, inimesed ei tea seda. Tähendab see ei saa olla juhuslik. See ei ole juhuslikult tullu, vaid see on teadlikult tehtud. Siis edaspidi või piiblis on öeldud, et ei saa osta ega müüa, kellel ei ole käe peal või otsaeesmärki. Minul on juba andmed, et juba tehakse katseid sellega, et inimesele käe peale naha alla ja otsaette naha alla pannakse mingi metallplaat, mis ongi koodiga, mis ühesõnaga on sinu see krediitkaart. Ja väga mugav on osta, sul ei pea olema kaart taskus, mida võib ära varastada, vaid paned ainult otsaesise, vasta kassaaparaati ja ja näete, palun, ja see pole ainukene asi. Kui hakata rahulikult lugema ja kõike vaatama, siis võib öelda, et veetakse näpuga järge. Nii, näiteks miks ma arvan, et Nostradamuse plaan ei ole prohvetlus, kui mina teen oma aastase tööl plaani ja viin selle ellu, kas ma olen prohvet? Ei ole. Kui ma teen aastase tööplaani väga põhjalikult konsulteerides kõikide vajalike isikutega, minu pärast kastroloogiga liin kooskõlla ka sellega, miks siis ka mitte. Kutsun Igor Mangi külla ja ütlen, et aitab mul tööd teha, vaatab huvi pärast, mis tuleb, muuseas, ta on teinud ja täpselt täide läinud, tee, mis sa tahad. Siis ei ole ma mitte prohvet lihtsalt oma elu väga osavalt on head planeerinud arvesse võttes ilmastikku, aastaaegu, tähtede seisu, kõike, kõike, kõike nii, ja nii tehakse ka üldisemalt ja niimoodi loomulikult. Nii et ajalugu praegu on täiesti planeeritud kindlate jõudude poolt, selle selle vähematki kahtlust näiteks viimane märk on ju sellest, kui. Selle Nizza konverentsil või mis Iirimaa pani veto peale millega peaks olema otsustatud asi ja siis öeldakse autoriteetsel häälel, see ei tähenda midagi, otsused on tehtud ja kõik asjad toimivad. Nüüd on küsimus, kus on need otsused tehtud ja kes on need otsused teinud, kus on see salapärane koht ja need salapärased inimesed, kust tulevad need otsused, mis on ülimuslik kõige muu suhtes ja mille ees ei maksa ei rahvahääletused ega mingid asjad. See on ju igapäevaselt ajalehest lugeda, selleks ei pea olema geenius, et loed ajalehti, näed, mis seal on, või tegelikus elus õppida, jälgima tegeliku elu, mis seal toimub. Ja sul on kogu maailmselge, ei olegi midagi vaja. Ja selleks, et selle, et see selgeks saaks, tuleb varuda endale vaikust, see tähendab mitte kuulata pidevalt kõrva ääres mingisugust tuline suminat vaikuses olla, mõtiskleda, nende asjadele, vaadelda ja mõtiskleda ja külastada raamatupoode. Ja ma soovitaksin kallile raadiokuulajale mitte ära unustada suurepärast vene keele oskust ja ainulaadset oskust ja Mauruse raamatupoest omale osta ja sealt saab lugeda kõike, mis vaja selleks, et kogu maailm omale selgeks saada, mis seal tegelikult toimub. Mida ütleb Norbert vener, küberneetika, teaduse rajaja, kaasaegsel küberneetika teaduse elada, see tähendab, hankida ja läbi töötada, informatsiooni sõna hankida, tähendab isiklikku initsiatiivi. Seega raamat televiisori, vasta raamat raadio vastu. Lugege raamatuid, ärge vahtige televiisorit. Lugege raamatuid ja mõtelge selle üle, mida te olete lugenud, jälgige ja võrrelge seda eluga. Ja teile saab kõik selgeks, päris lihtsalt, päris kiil. Nii et Need ajalooküsimused on tõsised ja praegu vist väga suure kiirusega, üha enam inimesi vabaneb sellest suurest niisugusest läände avanemise vaimustusest, tundub küll ja üha enam võtab maad tõsine, kui isegi mitte pettumus, siis lausa kohkumus nende protsesside üle, mis toimuvad. Kõik see, mis praegu inimene oma suurte õiguste all propageerib, on ju otseses vastuolus tunnetatud universumi seadustega ka eetikaseadustega, sest eetikaseadused ei ole ka inimese välja mõelda ega leiutada. Eetikaseadus on samuti universumi üks seadus. Ja kui inimene loeb oma õiguseks elada universumi eetika seadusi eirates siis tal tuleb selle eest vastutada, kuna see toob kaasa objektiivse vastulöögi ja objektiivsed karistused, seda piibel ütleb ilusti, kes jumala käskude vastu eksib, seda jumal karistab niisuguse sõnastuse peale me naerame. Mis jumal, mis patud. Aga ütleme siis teisiti, kes eksib maailmakorra vastu, rikub loodusseadusi, kes elab ühesõnaga lühidalt öeldes ebatervislik, kui elu maksab selle eest rikutud tervisega ja nurjunud eluga. Väga lihtne. Ilus, sa oled vaba, vali, aga saga vastutad oma valikute eest. Ja praegu võib öelda lihtsalt, et tõepoolest inimkonna ajalugu jõuab sinna, kus katastroof on ilmselt vältimatu, sest ökokatastroof on juba alanud. Kuid neid seda katastroofi põhjustanud protsess, mitte keegi ei suuda enam peatada. Palun pange reaktiivlennundus seisma. Aga kui see jätkub, hävineb osoon. Valige, nüüd on küsimus, mis on oluline, mis on prioriteetne, kas elu säilitamine või mugavus, võimugavus, hetkeline ajalooline mugavus. Mis see praegune heaoluühiskond kui selline üldse, siis on? Praegu on moesõnad ja läänes ka eriti on see Saksamaal metrooseinte leevens kvaliteet, elukvaliteet, elukvaliteet on luksusauto tõukoer ja ei ühtegi last. Nii, aga kui ei ole laps, ei ole tuleviku küsimus. Mis õigusega meil otsustada, mis on elukvaliteet. Kas Rooma impeeriumis ei olnud elul kvaliteeti? Kas sellenistliku skulptuuris inimesel ei olnud elukvaliteeti, mis on elukvaliteet? Elukvaliteeti saame määrata selle järele, kui me teame, mis on elu. Nii, kas me saame öelda, et see, kellel ei ole kogu seda tehnilist aparatuuri, et nende elul ei ole kvaliteeti? Kas me saame, julgeme niimoodi öelda? Mis õigusega me arvame, et elukvaliteedi mõiste on see, mis meil hetkel see tundub olevat ja see on ka kusjuures mugavusest, kas see kestab 4000 aastat, see süsteem tööle ja siis me võime öelda, et kuus miljardit inimest saab elada maailmas nüüd neli, 5000 10000 aastat ja kõik kõikidel on auto või kaks, kõikidel on kõik need aparaadid maakera looduslikud ressursid ei võimalda seda. Ei võimalda selget võimata ja tulevikuühiskonda planeeritaksegi, nii et on käputäis arutult rikkaid ja ülejäänud on manipuleeritud ära lollitatud, noh ütleme otse välja orjad. Kuid kes ise usuvad, et nad on vabad, sest nad võivad neil näiline vabaduse tee, mis tahad teatud piirini teatud asjades. Praegu on selgelt märgata selline tendents, et ütleme, rahvastik kasvab just seal ida poole peal, tähendab praegu ütleme Hiina kandis on selline plahvatuslik rahva kasv vist kõige suurem. Miks Hiina just viimastel aastakümnetel on saanud selliseks mõjukaks suurriigiks? Hetkel on rahvastiku plahvatuse raskuspunkt minu teada nihkunud hind ja nüüd. Aga Hiina fenomen on kahtlemata irliteeriv via intrigeeriv, miks? Hiina on maailma vanim riik? Nende riikluse ajalugu on 4200 aastat. Tähendab, on tegemist väga vana ja väga püsiva ja stabiilse kultuuriga suure hiina austajana ja kellel on palju hiinlasest sõpru? Olen ma viimased viis, kuus või seitse aastat eriti olnud Hiinaga tihedas kokkupuutes. Hiinlased on saanud tõepoolest vähem kui poole sajandiga maailma suurvõimuks. Ja ükskõik kui palju me ei Pane pahaks ega ei nimetama otsetungi imperaatoriks või diktaatoriks või totalitaarse eks reziimiks. Me peame tunnistama. See režiim on Hiinast teinud maailma suurvõimu mis olid maod tunginud neli punkti, esimene oli rahvaarv, arv on jõud, Läks vähe, üle miljardi, tühja sellesse paarsada miljonit Hiina kohta ei tähenda midagi. Me naerame selle peale nii mõnusalt, see kõlab koomiliselt. Punkt kaks oli see, et rahvas toidab ennast, ise. Täideti ka seebu. Punkt kolm, teaduslik-tehniline revolutsioon nende saavutuste kasutusele Hiinas viiakse hiilgavalt ellu. Punkt neli maailmaturu üle ujutamist odavate Hiina kaupadega. Seda me kõik teadetes ise olnud neid inimesi aine ja selle peale ütlesid iirlased ilusti naeratada salapäraselt juurde. Viies punkt, mõtelge ise juurde, kui teil mõistust on. Nii miks Hiina sai võimseks, aga väga lihtne, miks Maudse tungi režiim väljendas Hiina rahva tahet, järelikult on tegemist demokraatiaga, tegelikult mitte totalitarismi ka. Ja ma ütlen skandaalse asja välja, sest Hiina rahva tööprodukt jäi talle endale, seda ei saanud riisuva enam välismonopolid. Nii kui sa endale jäi, sai hiinast mõnekümne aastaga suur, võib, näete, lihtneks. Väga lihtne saladus. Ja Hiina on kasvav suur võim, kus on vana ajalooline tarkus, traditsioon ühendatud kaasajatehnoloogiaga. Viies punkt, öeldi, mõelge ise juurde, kui mõistus võtab. Nii et siin on oma ajalooseaduspärasus. Kui küsimus on küsitud, mis ma arvan, Eesti tulevikust. Tulevik on lapsed, kui ei ole lapse, millest me üldse räägime, kus siis tulevik on siis ei olegi seda, kellele me teeme seda. Nii, aga tulles tagasi neilt võimalike praeguste heaoluühiskonnaeluvormide juurde, tundub, et noh, et pikka perspektiive ei ole, et kas selle asemele tulevad siia hiinlased. Sellele küsimusele ma Aivasta Vahepeal oli juttu ka saates maailma sõdadest ja nende eesmärkidest. Millised eesmärgid olid teisel maailmasõjal ja kas teine maailmasõda oli üksnes sõda või on sellel sõjal ka revolutsiooni jooni? Teine maailmasõda tõepoolest on selles mõttes täiesti erinev. Loomulikult oli see planeeritud. Selle kohta on praegu müügil venekeelne kirjandus kõik üksikasjaliselt ja faktidega, seda võib igaüks ise lugeda. Aga revolutsiooni joon oli tema, see. Teine maailmasõda. Kõigepealt kui me võtame selle massiivse Euroopa pommitamise, siis see oli eranditult tsiviilobjektide pommitamine. Sõjaliste objektide pommitamine oli selles ainult üks osa ja mitte kõige suuremaid, kõige väiksem osa. Põhisuund oli ju tsiviilelanikkonna vastu suunatud, pommirünnakud, linnade hävitamine, kultuurikeskuste teadlik hävitamine, kogu selle ajalookeskkonna, kogu ajalookeskkonna hävitamine, jah, oli tegelikult eesmärk, kes on sõjakuritegu Don Genfi protokollides sees, et tsiviilelanikkonna vastu suunatud operatsioonid on sõjakuritegu, seal on midagi rääkida. Nii, lisage genotsiid nüüd, mis toimus pärast teist maailmasõda, sellest ju meil enamasti ei räägita ja sellest avalikult keelatud teema. Aga kirjandus on olemas selle kohta. Korrektne kirjandusmahukas fakt, faktiline kirjandus. Ja selgub, et näiteks pääle sõda pandi ju Saksamaal toime genotsiid ja ohvrite arv on 6,9 miljonit. Ja ka Venemaal toimub sama asi. Nii. Kuidas said surra kolm miljonit 100 vangi? Sellest üks miljon Ameerika vangilaagrites? Ma võiks nii jubedaid lugusid sellest rääkida, aga ma praegu ei taha nädal liiga kohutavad lood, neid ei usuks keegi. Esimene ikkagi ei usu, ütleme teiste inimeste nii sügavat rikutud, kas alaealiste masstapmine on kuritegu või mitte? Minu andmetel, mis ma olen lugenud kirjanduse 180000 alaealist noort pärast sõda Saksamaal laagrites, hävita süüdistus oli see, et nad kuulusid noorsooorganisatsioonidesse. Nii, see on umbes sama nagu pääle Eesti vabariigi kehtestamist, me oleks maha lasknud kõik pioneerid. Nii, nendest asjadest ei taheta, et räägitakse. Aga selle valgel on selge, et see toimus ka ja on teada teistes Euroopa riikides, nii et teisele maailmasõjale järgnes genotsiidi, see oli suunatud jälle vägagi teadlikult. Ehtsalt revolutsiooni moment juures. Et see on omaette kohutav lehekülg, mis seni on avalikkuse eest varjul, aga ta on olemas, noh, õpetlased teavad, ajaloolased teavad, on osa inimesi, kes teavad, aga üldiselt ei teata sellest midagi. Nii, aga te ennustate ennustate ennustate, on võib-olla vale öelda. Te ütlete, et tulevik ei ole ka just väga paljutõotav, tuleb kolmas maailmasõda, mis see endast kujutab? No sellele küsimusele ma ei hakka vastama ega spekuleerima. Vastutus niisuguse asja üle on liiga suur. Sellise lähtuvad ja võimalikud eesmärgid võiksid sellel olla. Sellel ajalugu on täis järjest. Kust me võtame, et nüüd hakkab ajalugu jätkuma, kõik niimoodi ilusti stabiilselt ja nüüd tänane Eesti vabariik 1000 aasta pärast peab oma 1000. mitmendat juubelit ja teeme paraadi. Mingit garantiid ei ole, et see toimub, kes ütleks, kes on kindel, et see kolme aasta pärast mina küll ei ole. Kõik on nii ebakindel siin maailmas. Ja praegu pinged kasvavad ja on selge see, et maailmajõudude vahekord nõuab teatud lähiajalisi reageeringuid, kui diplomaatlikult öelda. Ja seetõttu on juba lähitulevik väga nii-öelda, ütleme kõikelubav jääme diplomaatiliste väljendite juurde. Mina ei saa anda mingisuguseid lõppotsuseid ega öelda ma arutada Glenn asjadest ajaloofilosoofilise tõenäosuse ja faktoloogia põhjal. Ja kõik, mis ma võin soovitada inimestele on kasutada jumalast antud imelist omadust mõistust kasutada seda selleks, milleks on ette nähtud, see tähendab mõtlemiseks naelu võib seina sisse taguda, haamriga pead tuleb kasutada mõtlemiseks ja informatsiooni hankida mitte massimeediast, vaid paksudes, raamatutest. Seal on minu soovitus sellele, kes tahavad endas säilitada inimväärikust. Tänane saade sarjast kahekõne kandis alapealkiri ja ajalugu kui protsess. Saates oli külaline õpetlane Einar Laigna. Saatesarja autor on Mirjam Tally.