Tere, kena hommikut kõikidele vikerraadiokuulajatele. Oleme sellise ilusa päeva hommikus, kus ehk tavapärasest rohkem mõeldakse nendele, kes on olnud meist eespool ja neile ka, kes meist tagantpoolt meile järele tulevad. Minul on rõõm täna hommikul rääkida siin kuni kella 11-ni juttu Tiina Mägiga. Tere, Tiina. Tere. Tere. Minu nimi on Tarmo Tiisler ja Tiina Mägi ei ole just väga eripärane nimi, üsna tavaline nimi Eestis ehk siis, kui neid on palju, mina tean, viite just, ma just tahtsin küsida, et sina oled see kodulinna, Tiina Mägi, mitut sa veel tead, aga nüüd sa vastasid ära. Tähendab, ma tean viite, aga neid olevat tunduvalt rohkem. Tunned sa ka mõnda? Oi, ma mõnda tunnen päris hästi ühega. Me olime kolleegid televisioonimajas. Üks elas minu peres, sest minu pojal oli naine nimega Tiina. Kokku tuli Tiina Mägi. Mõlemad elasime ühes samas korteris, vahepeal andsime isegi ühes samas koolis tunde ja siis sai palju nalja. Avasime üksteise kirju süütult ja paha tahtmata. Ja kui eelis telefon küsiti, Tiina nägid, siis ma küsisin, kui mina ütlesin vastu ja siis ma küsisin, kumba. Ja siis öeldi õpetajat ja siis ma küsisin jälle, kumba. Ja siis seletati, kas ajakirjandust või keemiat. Me räägime siin saates sina peal, aga ma arvan, see on loomulik, aga miks see on loomulik, me tegelikult ei ole ju üldse väga lähedaselt tuttavad. Me oleme pigem kohtunud umbes kahel korral ma mälu järgi pakun. Ja siis ma mäletan, olid sina see, kes ütles, et räägime sinagi. Vaata, mul on niisugune asi, et mul on terve rida inimesi, keda ma tunnen oma pika pooleteist sajandivanuse elu jooksul algusest peale ja ma räägin siiamaani nendega. Teie üks põhjus on see, et ma hoian neid endast eemale. Teine põhjus on, kui ma jään lõpuni teie peale on nii, et ma ei ole leidnud endale õigustust selle inimesega rääkida väga lähedaselt sinu. Aga mulle tundub, et Tarmo Tiisler erisuguse inimesega me mõnes asjas mõtlema, et peaaegu ühtemoodi. Ma võin eksida. No tore ja kuulajad saavad, ma arvan seda hinnata kuni kella 11-ni välja, kas me mõtleme ühtemoodi või mitte? No mulle tundub ja ma olen enne ka niimoodi välja öelnud seda, mida ma arvan ja mõni seda on vaidlustanud ja neid vaidlustanud tihti, aga ma jään jonnakalt oma arvamuse juurde. See on sinu õigus. Ütleme, Tiina Mägi, ma ei tunne sinu lapsepõlve väga hästi oleks algusest peale olnud Tiina Mägi või see mägi tuli kuidagi hiljem sinu sisu juurde. Vot ma olen paar korda mehel olnud ja kui mina abiellusin väga toreda inimesega haavamägi ka, siis ma võtsin tema perekonnanime. Vahepeal ma seda vahetasin, aga siis ma võtsin selle tagasi seepärast, et see nimi oli minu lastel ja ma tahtsin oma lastega olla ühes nime kes alguses olid siis Tiina, hirme. Olin mina, kui ma käisin õpetajate seminari harjutuskoolis ja pärast 20 esimeses koolis Kaua sa seal kodulinna majas oled olnud? Vaata nüüd on kaks asja, üks asi on kodulinna liikumine, mis on alguse kas 1975 ja teine asi on kodulinna maja, mis on alguses 1984. Et majas sellest ajast, kui maja on, aga noh, ütleme selle mõistega seotud siis ikkagi 75.-st aastast Ma pakun, et su hüüdnimi on näiteks kuruline, Tiina on või? On küll niimoodi või vanalinna, tähendab, see on niuke pehme variant vanalinna Tiina, aga on ka piisavalt neid, kes ütlevad, et see vanalinna hull. Ja see kodulinnamutt, neid öeldakse ka, aga see on nende õigus, nad ütlevad. Tunnete halvasti ka ennast, kui ei pigem. Nonii tähendab mutt, mulle meeldib mõte Mõtmiteeriti, aga mulle meeldib, kui mulle öeldakse, moor moor on minu kõnepruugis niisugune. Naissoo. Kuidas ma nüüd ütlen, kui ma nendele daamidele, kes mul seal kodulinna majas natuke ametis on tahan neile kuidagi niimoodi tunnustavalt nende poole pöörduda, siis ma ütlesin, ütlen neile Teremoorid. Et minu jaoks moor on niisugune vaksa võrra kõrgemale tõstmine. Armsalt kõlab igal juhul, no igatahes mõned lõpetavad ja ei saa täpselt aru, mis ma sellega mõtlen, aga ma mõtlen seda, et see on minu. No ma eriti ei oska niimoodi sõnades pai teha, ma, mul on omad väljendid. Nagu saate alguses sai öeldud ja nagu inimesed, ma arvan, täna on isegi mõelnud, siis emadest räägitakse ja lastest ka täna ehk tiba rohkem vähemalt. Ma usun, et kõik tänase päeva jooksul kasvama vanematele või siis ilmselt emale ja vanaemale helistavad, vähemalt, kui nad ei saa kohale minna või, või vähemalt mõtlevad korra. Et mul on ausalt öeldes alati pakkunud huvi mõelda, et milline võiks olla ühe või teise suhteliselt eaka vabandustina. Poolteist sajandit, mis siin häbeneda, selle üle peab uhke olema. Nii uhke Tiina. Olen mõelnud, millised on inimeste esivanemad, kui inimene on juba vana ja poolteist sajandit nagu näiteks sealt ja sinu puhul. Minu meelest on kaks võimalust, kas sinu ema oli täpselt samasugune äge mutt või äge moor või oli ta vastupidi, hoopis selline malbuke ja selline tasane. Päriselt, kes siis oli, kas ma tohiksin minna sammu võrra pool palun? Tähendab, minu ema oli üks ilusamaid paremaid inimesi, kes üldse maailmas on olnud, see on omaette jutt, sellest räägime hiljem, aga tema oli pärit niisuguses kohas, kus ei saanudki teistsugune olla. Tähendab kõige targemad, kõige ilusamad ja kõige paremad olid ka minu tädi ja minu onu. Ja neid kedagi enam ei ole, sellepärast et nemad on pärit, see tähendab minul on õnn olla ka pärit Tartu Alt väikesest Erala külast Uigotto alust. Ja meie vanaema tähendab minu vanaema, minu ema ema siis teiste sõnadega oli üks Hellemaid eetilisemaid, lüürilisemaid, paremaid inimesi, keda üldse maailm on enda peal kan, mul on niisugune tunne, tähendab, Ta oli talin elusas variandis Vargamäe Krõõt tähendab, kannatas palju. Ja, ja ei kaotanud oma naiselikku väärikust iial. Kas oli ka ele? Kuidas kas ja ja oli, oli, oli ainult siis, kui ta laulis ja ta laulis väga hästi. Tähendab, see eetika ja esteetika, mis temaga koos oli sellel ajal, kui meil oli seal keelu paljudel põhjustel siin natuke liita, lahutada see tähendab otse peale sõda ja otse kolhooside tegemise aeg ei maist vara ega, ega muud. Pole tänane päevast nendest pingetest rääkida, mis peres olid. Aga Ma ei unusta siiamaani, kui keeta. Meil oli seal palju lapsi, sest suviti ma olin seal ja kui Ta tegi süüa perele ja oli päevi ja nädalaid, kui menüü ei olnud vaja kuskilt kooskõlastada, sest ta oli paraku, kas see tähendab keedeti kartuleid ja tehti sousti soostiks olid sibulapealsed kitsepiimaga panni peal ja siis pandi see laua peal ja kutsuti pere sööma, vanaisa istus laua otsas, lõikas leiba, kui seda oli. Ja siis me sõime, aga meie vanaema kattis alati laua, puhta linaga ja taldrikud, noad, kahvlid, lusikad olid nii, nagu see kombeks oli. Siis tema oli vanasti olnud mõisas Virtine, tema teadis, kuidas asjad käivad. Korjeaeg ja proua siis ütleme võib-olla see on siiski maa sool, kes maal niisuguseid asju ajas, Itaali jumalalt, mais oli maal niukesed jutud on, mina ju seda aega ei tea, aga mina tean seda, et meie peres leivatükk maha ei, kui kukkus, siis ta tõsteti üles, anti suud. Ja kui leiva purulõikamise ajal laua peal oli, siis pühiti kokku ja pandi suhu. Mitte ei pühitud maha, nagu me praegu näeme, igal pool mujal. Ja vot sellisest perest tuli minu ema. Tema elu läks küll teistmoodi, temast ei tulnud talume naist, tema eest tuli väga tubli talupidaja. Aga ema läks nagu. Ja meie perekonnanimi, korjused Erna korjust oli Vanemuise teatrisse, läks õpperühma. Ja sealt edasi pärast Endlasse ja siis Tallinnasse ja selle tõttu on ka minu käik olnud läbi nende kolme linna. Aga ema oli niisugune. Kurjust, ta nagu ei näinudki maailmas, tema nägi ainult seda, mis on ilus ja hea. Ja eks see tema tragöödia vast oligi, et noh, ei, ei sammunud elus nagu väga keskteel. Ja. Näiliselt ja igasugustel muudel põhjustel kuidagi nagu märgatuna. Ühesõnaga, need põed ja mis on tema kaudu tulnud, mis on tegelikult seal Tartumaalt pärit vanaisa vanaema kaudu võib-olla need eellaste kaudu imestust minu emal minu lastesse üle viia, tähendab sa ei tohi valetada, sa ei tohi varastada, on nagu piibli tõed. Aga need on ka peretõed, see püüa inimeses näha head, ära suru peale oma oma isikliku ego, vaat mina ei ole seda nii palju saanud, aga minu lapsed on tänu minu emale. Vot sellepärast on see pikk jutt. See ego, mitte pealesurumine. Jah, ühesõnaga, et mõtteruum on igalühel antud, aga kriteeriumid on hällist kaasa tulnud, nii et sinna vahele väga palju sigadusi mahu. Teatrivanemate lapsed on sageli rääkinud, et nende elu lapsepõlvest saati oli teatris. Sinu oli siis sinu, maga? Oli küll tähendab kooli peale kooli teatrisse igasugused muud asjad seal vaadata ringi, mis tehakse, ollakse kõikides töökodades ja mujal siis etendus sellepärast etendust koju. Mina ei ole õhtune inimene, meil on peale etendust koju, kohe magama. Hommikul vara üles, vaatad, koolitükid üle, lähed, kooli ise oli päevaskeem. Tunnusta sul kuidagi väga kontrastne ka siis või tundub praegu, et ema ema oli selline maainimene, kes elas ühes rütmis ja ema oli linnainimene, kes töötas teatris, kelle elurütm oli ilmselt hoopis teistsugune. Ei, absoluutselt mitte sellepärast, et see me, see elamine oli Tartul nii lähedal 11 kilomeetrit ja need väga täpselt põimusid tähendab sealt meie poolt noh küll sugulussidemete ja muude töösidemete kaudu on läbi käinud kogu tolleaegne loomerahvas niimoodi kirjanikest kuni kuni Vanemuise näitlejate ja tolleaegsete heliloojate, nii see ei ole, see ei ole üldse ei olnud meile probleem. Tähendab selles vanaisa vanaema Majas talus oli iga inimene, kes sinna tuli. Oli teretulnud. Siiamaani on, onu läks kahjuks nüüd meil juba sinna, kust enam tagasi ei tulda, oma sünnipäeval peale oma üheksakümnendat sünnipäeva päris varsti ta läks oma õdede juurde me isa ema juurde. Aga see on olnud seal majas alati kombeks, teeline palutakse tuppa, antakse süüa, juua, seda, mis perel endal on. Ja, ja räägitakse kõigest, mis päevakajas on ja mispärast Elina tuli. Tähendab meie peres ei ole Sulev tukse olnud. Nii kaugele kui mina mäletan ja mitte tähendab, on suletud uksed olnud kurjuse ees. Kurja inimest pole meile sisse laetud. Ma rohkem mõtlesin, et tundus sulle, et seal maal on nagu üks elu ja linnas on hoopis teisiti. Ilma sellepärast ma räägin, ei, ei saanud tunduda, sellepärast et nagu ütleme, need mõttealused või mõtle, kategooriad olid samad. Ega see ei tähenda, et, et üks ühes kohas on kingad jalas, teises kohas paljajalu. Tähtis on ju see, mida sa näed ja mõtled. Ei, ei, ei mingit kontrasti. Läksid sa mingil hetkel oma emaga tülli ka mingis eas Lausa loomulikult, lausa loomulikult. Tähendab minu meelest see plika, kes ei ole puberteedi eas oma perega korraks konfliktist noh, midagi peab olema siis viltu, see, see on bioloogiliselt sisse kodeeritud, seda tähendab, see ei ole võimalik teisiti. Et seda ei ole. Küsimus ei ole mitte, selles, küsimus on selles, kas sellest välja tullakse. Oli teil mingi ühe hetke leppimine? Ei, ma seda ei mäleta, ma tean seda ainult et nii kaua, kui mul ema oli, olin, kas ma võisin ka näiliselt tema vastu vahel häält tõsta ja mõnda asja vaidlustada. Aga Ma tegin seda, mida ta tahtis. Ja mitte, et ma tegin, ma teen siiamaani, tähendab kui ma midagi ette võtan, siis ma kõigepealt mõttes räägin temaga läbi, kuidas tema sellesse asjasse suhtuks. Ma ei mõtle nii palju, ainult noh, nihukesi ainelisi tegemisi rohkem kui midagi. Midagi püüad välja mõelda või korda saada saata ja selles suhtes sellel ajal, kui ta mu kõrval veel oli ja, ja meie kõrval siis oligi nii, et iga mõte kõigepealt sai temaga läbi räägitud. Mille pealt üldse emale tütre konfliktid tekivad? Ma ma ei tea, kas need on samad nüüd ja siis, kui sina olid puberteet või, või ei ole. Aga sinuga. Mul on niisugune iseloom, mis ei ole kõige parem, võib-olla võtate, et mul ei jää halvad asjad meelde mulle meelde ainult et midagi oli. Aga kogu see mu elamisestiil ei ole eriti jõuline. Eriti praegu, ma tean seda ja ega ma selle üle ei ole uhke, mul on selle üle, kannatas kui palju. Vot mul on nii, et mul see halvad asjad ja kurjus mulje jääb, märk maha, et see oli. Aga Ma püüan, mitte püüan, aga töötab mingi kustutusmehhanism? Ei mäleta enam. Ma mäletan ainult seda, mis oli väga hea. On kui nüüd lahterdada väga meelevaldselt ja mõnes mõttes ka kummaliselt, on inimesed, kellel on ema alles elus on inimesed, kellel ema on ära surnud. Minu ema on elus, mul on selle üle väga hea meel, ma saan temaga rääkida. Ma ei tea, mis tunne on, kui ema ei ole sinul väga rasked on, ema ei ole enam. On seda võimalik kuidagi kinnitada, kirjeldada või mis, mis juhtub inimeses, kui tal ühel hetkel ema ei ole? Üks jalg läheb ikka alt nõrgaks kohe moraalses mõttes, ma mõtlen. Ma ei saa jälle öelda, et see on kõigi jaoks nii minu jaoks kompensatsioon, ainult see, et ma mõtlesin temaga räägin minu jaoks on kompensatsioon see, et õnneks ma ei tea, ma ei tea, mis, ma ei oska öelda, et midagi oleks eriti teinud, aga aga ilmselt minu oma laste niisugune tänutunne selle hea eest, mida ema jõudis nendega teha, sest nemad on minu ema kasvatatud, mina ringi rahmendutanud siia ja sinna ja, ja kõik hea ja ilus, mis mu lastel on, on tema poolt antud. Sest see tuleb varases nooruses anda, pärast sa võid palju vaeva näha, aga noh, ega ega taime ikka enam ei istuta, eks ole, võib panna selle ja sinna kõrvale püsti külla juurdu see mõte, et see on, aga mulle väga meeldib see, et see lugupidamine on lasteaia läheb edasi. Aga, aga väga raske on, see tähendab ikka noh, ma ütlen, üks jalg on alt ära. Minu jaoks oleks esimene inimene, kellega ma räägin, muret ja rõõmu siiamaani. Ema. See võib kõlada naiivselt. Las ta kõlab, kellele ta kõlab nii, aga ma ütlen seda kõva häälega ja täie veendumusega. Sa oled ilmselt ma arvan, puutunud kokku inimestega, kellel on oma emaga võib-olla veidi teistsugusem suhe küll, et ei oskagi sõnastada, aga kas need inimesed on kuidagi vaesemad või on nad lihtsalt teistsugused või, või saame me siin üldse öelda, et nii on õige, nii on vale. Tähendab ühe inimese isikliku elu üle kohut mõistnud senini meie kõrvalt ei saa, ei tohi. Tähendab, need on nii isiklikud asjad, et need tuleb endal läbi mõelda. Ja, ja sellepärast ma ei võta endale õigust öelda, et see on nii, ma võin nüüd püüda mõelda hetkel. Jah, seda õigustab ainult mingisugune põhiliste eluhoiakute väga erinev tõlgendus, mis on viinud mingi mingi määrava tähtsusega konfliktini, vastasel juhul ma ei õigusta seda iialgi. Sest et vaata just nüüd, tunni aja pärast hakkab kodulinna majas üks üks asi, mille üle ma olen uhke, et me seda teeme. Me teeme seda alates aastast 1985. Ma kutsun kodulinna majja kõiki vanalinnas elavaid, üle 70 aasta vanuseid inimesi. Kuskilt tuli panna piir, no see 70 oli, oli noh, lihtsalt tinglik. Emadele päeval ja küsivad, ütlevad nii, et aga mul ei ole lapsi või, või miks kutse tuli ka meesinimesele. Mõtlesime, et kullakesed neil kõigil on üks ja väga võrdne väärtus siin maailmas olemas. Mitte kellelegi rohkem ja mitte kellelegi ei ole vähem. Me oleme kõik elu ees võrdsed, sest meil kõigil on ainult üks ema. Ja see on meie emadepäev. Me tuleme kokku selleks, et juua tass kohvi ja süüa tass tükike kringlit ja mõelda sel päeval oma ema peale. On inimesi, kelle tennis ei jõua. No need on nende enda põhjus, et miks nad ei taha tulla ja oma ema peale mõelda, eks ole? Ei ole kohustus, aga mina pakun seda võimalust. Nii et sina arvad, et ikkagi emadepäev päevane on, on üks õige asi inimeste peas, südames. Tähendab see päev on väga tähtis päev igale inimesele eraldi võttes, kuidas tema seda päeva tähtsaks peab ja teeb, see on jälle tema enda asi, kas kas suure buketi ja suurte kingitustega oma isikliku ema juurde, et siis uuesti minna jälle jõuludeks. Teistsuguse buketi ja teistsuguse kingitusega. Või kanda teda südames kõik päevad, see on iga inimese enda valik. Me teeme nüüd meie jutus väikese pausi ka, aga see ei tähenda vaikust mitte eetris, vaid me kuulame ühte. Tiina poolt välja valitud lugu, sa valisid välja metsadel, liikus rahvusmeeskooriga. Suht isane värk. Jah, aga minu meelest ongi niisugune asi, et see kooslus on, selles on nii palju seda noh, niisugust ehedat ja ausat jõudu, mille kohta me ütleme, mehisus. Ja see on siin taga, on kvaliteet, professionaalsus ja tulem ja mida ma õudselt austan ja hindan, siin maailmas on vot seesama professionaalsus. Ma olen näinud paraku ja olen ka ise suur diletanud ja olen viibinud nii palju nende nii-öelda Gibitsete hulgas. Ja kui ma siis avastan midagi, mis on ehe ja väga hea. Sest et minu meelest oli see väga ootamatu, tähendab Metsatöll ja meeskoori ühine ülesastumine oli minu jaoks. No esialgu ei, see ei saa võimalik olla, ma kuulsin valesti. Aga tulem on nii võimas. Äge kuulame võimas tulemit Tiina Mägi valikkuse metsatrelli ja rahvusmeeskoori. Sellised lood kuulatud, me läheme jutusaatega edasi. Tiina Mägi on siin stuudios, et rääkida sellest, mida tema arvab maailma asjadest. Tarmo Tiisler saatejuhina püüab siis seda juttu mingitele radadele suunata. Minu ema on mulle juba päris ammusest ajast peale rääkinud, et saad suureks, hakkad aru saama, miks emad teevad vahel nii. Ma eeldan, et su ema rääkis sulle ka niimoodi või ei rääkinud. Ja isegi kui ei rääkinud, siis kas sa oled hakanud, olles ise ema mingitest asjadest teistmoodi arusaam? See on paratamatu, igale see on täiesti normaalne, tuleb elukogemust, tuleb teine mõistmine, tuleb teine analüüs, test ei ole võimalikki. Aga nüüd, et kuidas seda piirata, et noh, millest rääkida, millal meie kodus oli nii et neil ei olnud palju raamatuid. Selle taga olid noh, teatud materiaalsed põhjused. Aga oli ikkagi ja siis oli igasuguseid raamatuid. Üks kui teine, küsi, ütles, et kuna me elasime ühes toas ühes korteris, siis noh, ei olnud võimalik, et minu toas on ja tema toas ei ole, eks. Siis et kuidas laps nii väike niuksed raamatud. Mul ei olnud kunagi keelatud võtta ühtegi raamatut ja seda lugeda ja kui oli sel teemal juttu siis kui oli vaja, siis mulle seletati. Ja kui ma aru ei saanud, vot siis tuli meie peresse see natuke vaat natukese vanemaks, natukese kogenumaks ja siis saad aru. Aga et millelgi oleks nagu käsi võlucette pandud, et, et vara seda ei olnud mitte kunagi. Ja et keelatud kuskil käia või olla. Millele kodus üks komme, ühesõnaga võisid minna igale poole, peaasi, et sa ennast ise ohtu ei sea. Aga informatsioon puhtjuhuslikult oli minu lapsepõlv siis kui ei olnud ei mobiili ei netti ja ka mitte lauatelefoni, eks ole, vaid oli lihtsalt kirjalik teade tuli jätta või suu öelda, et jäta maha teada, kuhu sa lähed, miks, kellega ja kauaks. Ja selle olen mina võtnud üle kogu aeg oma ellu. Minu lapsed on samamoodi võinud igal pool olla igal pool käia, ainult ütle kuhu, kellega ja kui kauaks mitte niivõrd, et kontrollida vaid sellepärast, et olla valmis aitama. Kui on abi vaja. Tundub, et jah, meil on mõndagi ühist, sest mina oma lapsi kasvatan ka samas vaimus. Olen püüdnud kasvatada vaimus, et tuleb kella tunda. Ja see on üks usalduse alus ja ma ütlen omast käest, tasub ära. Eks ma hakkan jätka ja. Ma küsin nüüd selle küsimuse mille vastust ükski meesterahvas ei tea, ehk siis ükski meesterahvas ei saa emaks saada, tõsi küll, vist üks mees kuskil olla juba saanud veebis olla ka näidatud, et mingil hetkel juhtub, kui sa oledki ema. Ja nüüd see spordireporteri küsimused, et mis tunne on, kõlab kindlasti ülimalt tobedad siia koondunud teksti ka ikkagi. Mis siis juhtub naisterahva kui ka, kui ta mingil hetkel on ema. No absoluutne ümberlülitus absoluutne tähendab seda võib ette mõelda ja ette valmistuda ja ja konsulteerida, mis siis on, see kõik on udu. Tähendab, seda kõike ei ole võimalik, seda ei ole võimalik nii-öelda kaugõppe teel selgeks saada. See on niisugune asi, mis on praktiline kogemus. Ja see on ilmselt inimestel täiesti erinev, ega muidu ei oleks nende laste saatused täiesti erinevad. Kas maailmas on? On olnud ju, kui palju seda, eks ole, kahtlevast suhtumisest peale seda on tulnud lausa ahvi armastuslik suhe ema ja lapse vastu kui see, kui ta on tekkinud aitäh ja on ju täielikku võõrandumist. Ja minnakse ära sealt, kus laps sündis ja ütles, laps, ma igasuguseid igasuguseid variante, aga murrang ta on tähendab, reaalselt või mitte reaalselt, aga noh, ütleme nii enamuses ilmselt on ta siiski kohustus. Mina ütleksin tema kohta niimoodi, ühesõnaga kohustus. Jälle meesterahva küsimus naisterahvale kui palju erineb see tunne, kui see laps on sinu sees veel kui sellest, kui ta on juba sinu seest väljas. Ahhaa, ma pole kunagi mõelnud, aga ma püüan nüüd kiiresti mõelda. Just siis tuleb väga aus vastus. Tähendab, kui me mõtleme, et see on väga minu enesekeskne, mina oma lastega rääkisin Nende esimeses eluetapis rohkem siis, kui nad olid mu sees. Me saime tihti olla kahekesi omavahel ja ajada omavahel. Ja sellest hetkest, kui nad olid juba käegakatsutavalt, vaat, tuli juurde see vastutus ja kohustus mis väga tihti oli rohkem kui see, et sa oled mu sõber, ma räägin sinuga. Minul oli sedapidi seepärast, et ma mäletan, kuidas ma käisin pikki-pikki käike kus siis juhtusin olema kas linnas või kuskil linna lähedal loodusmajas nendega jutt. Siis kui ma neid kaasas kandsin, seespool. Aga siis tulid pikad-pikad ajad, kus olid need lutipudel Mähe kellaaeg, vanker, ikastek on peal. Need olid nagu noh, tähtsamad kui see, et ma vaatan sulle otsa, millest sa nüüd mõtled, kas me mõtleme ühtemoodi? Emasid on ju mitut sorti, mõistagi ühed elavadki oma lastele, pühenduvad ennast neile ja jätavad kõrvale kõik muu, mida nad teevad. Jällegi Ma ei tunne sind üldse tegelikult inimesena kõrvalt vaadates neli meedia poolt kujundatud pildi Jonsust jäänud selline hästi sibi ja tüüp. Kas see sebimine toimus sul laste arvelt, olin. Täiesti täiesti laste arvelt, tähendab minu lapsed on väga hästi treenitud igapäevaseks reaalseks eluks, sellepärast et nad on mul kogu aeg olnud kaasas. Paratamatu, sest ühelt poolt, kui tõesti teisiti ei saanud siis väga tihti ka selle sellepärast, et mulle tundus, et neil oleks üht-teist vaja tulevaseks eluks kogeda. Est, et elu on olnud kirju ja palju on saadud seigelda ringi, igal pool ilusaid asju teha. Ja mulle tundub, olgugi, et ma ei ole päris kindel et siis, kui neil hakkasid juba niisugused mõtted käima, et nad võisid ise otsustada ega nad ikka eriti vastu ka ei olnud. Tähendab, ma ei mäleta, et oleks neid vägisi kaasa vedanud. Aga see, et nad mul kaasas on olnud kogu aeg kas siis füüsiliselt nende sebi meeste juures või siis me vaatamata sellele, neil on üheksa aastat vahet. Ühesõnaga üks oli jubapubekas, kui teine oli veel titt, eks ju. Aga nad on olnud. Ja sõbranna mõtteline, nii on olnud minu lapsed, minu kolleegid tähendab poole nende peal testinud väga paljusid asju, küsinud nende arvamust, kui midagi kavatsen või, või tahan, kavatsesin võida, tahtsin teha. Sest kas nad oskasid sellest aru saada või? Ja nõu anda, aga see, kuidas nad kuulasid või kuidas nad reageerisid, kas nad, kas nad püsisid juurde, see tähendas, et neil oli mingi huvi asja vastu tõid kuskilt otsast pihta või tegid nad kiirelt juttu hoopis muust asjast, veel veel enam minekut, eks ole, siis ma sain aru, et ahaa mõtle veel kord, järelikult see teema selle vanusega ei klapi. On nagu nagu teist paberit või noh, niisugused kui alatult öelda, ühesõnaga kõik mõtted ja kõik plaanid. Ära testitud kodu peal. Ma annan sulle hiljem mõnes suuremas eas öelnud ka, et noh, oleks võinud ikka natuke rohkem meiega mingit asja teha, aga sul see kodulinn ja kõik 100 asja. Ega nüüd päris nii, et nad oleks võtnud enda vastu ja öelnud, et ai ai, ai, ai, ai, meil jäi see tegemata, see tegemata seepärast, et sa olid niisugune niisugune, seda nad teinud ei ole. Aga kui nüüd öelda, et kas minu süü või süda on süüst prii, siis ei ole? Ei ole, ma tunnen ennast ikka väga suuresti süüdi ja, ja kui neil üks või teine asi elus pole nagu võib-olla väga-väga roosiliselt läinud siis leian ma sealt väga palju oma süüd. Sul on tütar ju ka, eks ole, ma räägi, poisil, tütar, mis hetkest tekkis sull oma tütrega. Ma sain aru, et tekkis selline sõbrasuhe või sõbranna suhe või? See on kogu aeg olnud päris olgu, see, see on päris algusest olnud. Aga see on noh, ikkagi väikeste niux tähelmetega seesama eelpool öeldud puberteet, eks ole, kus see on, see on niisugune haigus, mida põeb igaüks, see on ainukene haigus, mida põeb iga üksumise, jää krooniliseks, kõikide muude asjadega, võib-olla see krooniku kalduvus, nii et seda tuleb lasta lihtsalt läbi põdeda, see võib nii hirmsasti sind vihastada. Aga midagi vastu, isa. On see sul nii-öelda vanainimese tarkust praegu või mõtlesid sa siis täpselt samamoodi, ma teadsin seda. Aga suutsid sa noh, niimoodi siis ka kogu aeg mõelda või olid endast väljas. Loomulikult oli no loomulikult on kui sulle ikka noh, niimoodi põsed punased tutvutakse, ei tea, mis, mis asju siis olgugi, et minu tütar killunnis turg ei ole, tähendab, temal on temal on seda tema vanaema ehk minu ema ka rahulikku meelt ja kannatlikkust ja seda noh, nagu ma ütlesin Tammsaare krõõda prototüübid, on need meie naised seal kõik olnud peale minu, mina olen niuke Paristis. Aga tal on seda küll ja küll, nii et ta on selle kõik välja kannatanud, tema on kannatanud rohkem Nendel öelda vastuolude ajal, kui mina sellepärast et mina Paristan välja ja mul läheb kergemaks Aga tema on palju arukam tema analüüsida. Kas lapsi võib lüüa? Tähendab, vot see on nüüd nii, et kuidas neid lapsi reeglina ei või? Ma ei räägi üldse, lastest, mõtlen üldse inimest ei tohi lüüa, mina olen löönud inimesi küll päris mitu. Aga ma olen löönud mitte selleks, et neid lüüa, aga hoopis mingil muul põhjusel. Mul on olnud elus, paaril korral on mulle kallale tuldud lihtsalt tänaval. Ja mul on sellest jäänud tugev kompleks. Ma ei kannata, kui mind selja tagant puudutatakse. Ja peale nende kallaletungide on mul lihtsalt automaatrelee, käivitub. Nii nagu see selja tagant ootamatu puudutus on, käib mul kohe käsi rusikas ja olenemata sellest, kes puudutas. Ja vahel tuleb niimoodi salaja, väga hea sõber teeb nalja, teeb nalja ja siis ta saab. Ja teha, ma ei saa sinna mitte midagi, sest see on alateadlik, niisugune. Ja. Oma oma lastest ka Mul on nii meeles, kuidas killu tuli, teda oli madalam kui muru, see oli kuskil mis ta võis olla kahenevast. Ja ma olin, ma olin teda löönud vitsaga küll vähe, aga siis, kui ta tuli sinna kööki, oma imeilusate silmade, valgete juuste tõkke kenas kleidiks, sest meil ema oli teinud mets nii ilus käsi ja nüüd on, jäi katki. Tegelikult katki ei olnud seal midagi, seal oli väike roosa triip sellest sellest pitsast. Aga see on. Näen seda siiamaani. Ja ma ei tea, kuidas ma saaks selle tagasisidega. Sul on kodulinna majas olnud ka ju paljud ütlevad, et nime poolest palju lapsi seal, kes sul on käia, oled sa nende puhul tundnud ka, et sa oled nendele kuidagi ema eest, kui kõige pateetilisemalt öelda. Vot, nemad on seda öelnud, mina ei ole seda tundnud. Aga nendest on paljud öelnud seda nüüd hiljem ja ma olen kuulnud kõrvalt ka. Aga Ta ei ole minu jaoks olnud lapsed, nad on minu jaoks olnud kaaslased ja mõttekaaslased olenemata nende tasemest ja mõtlen vaimsest küündivusest ja, ja vanusest. Kogu selle tegevuse juures olen mina neid käsitlenud kui mõttekaaslast. Ja ma ei ütle, et see on võib-olla väga hea. Võimalik, et ma oleks pidanud väga täpselt aru saama, et see on väike laps ja see on puberteet ja see noor ja ja, aga noh, Ma ei saa ennast ümber teha, minu jaoks on olnud partnerid ja kaaslased. No ütleme, koduline liikumist selles võtmest, nagu ta kunagi tekkis, loomulikult praegu ei ole, see oleks naiivne, kui ta oleks seepärast, et minna nüüd Tallinna vanalinna tuuseldama, eks ole, kellegi erahoovi proovi, eks ole. Pööningul elab hiinlane all elab, on šveitslase korteri ja vahepeal on üks eesti ärimees, kes hoiab veel viit pinda enda valduses ja nii edasi, noh oleks oleks kummaline. Aga need põhimõtted, mis kodulinna liikumises oli, need on ju edasi, ühesõnaga linna tundmaõppimine, linna väärtuste tutvustamine kogu kodulinna maja tegevus on ju sellele rajatud, ainult et nüüd on see teistes vormides. Ja mis puutub nüüd õpilaskontingenti, siis nendega me teeme laagreid ikkagi koolivaheaegadel. Need on kindlate teemadega laagrid, aga ühe teemana on alati seal ka vanalinn. Ja vot seal on nüüd nii et ikka kogu aeg mõtlen, et mis on nüüd õigem, kas oleks nüüd õigem? Need, need on niuksed, juhuslikud lapsed tulevad selleks viieks päevaks kuueks päevaks, eks ole, neist saab kollektiiv. Et ma võib-olla esitan neile liiga suured nõuded eriti kaasajal, nagu mõeldakse, teisiti, ollakse, noh, mina võtan neid siiamaani vanast harjumusest, et kui nad sinna tulevad, siis järelikult nad peavad olema huvitatud asjast. Ja järelikult nad peavad saama hoobilt hüpata kaasa sellele mõtteteele, mis on. Ja, ja ma saan aru küll, et ma panen võib-olla natuke liiga kõrget nõuded nendesse laagritesse. Aga jälle see, et elada nii, nii tore ja elada on nii vähe. Võimalik. Poolteist sajandit on poolteist sajandit teistpoolt, teist sajandit võib-olla enam ei tule, et ei mahu kõik mõtted ära ja siis läks nagu kiiresti elada ja ei ole nagu ei taha kogu aeg sisse juhatada. Tahaks nagu kogu aeg edasi minna sellest, kuhu sa oled juba otsapidi jõudnud. Et ma korraks parandan sind, ma olen kogu aeg mõelnud selle poolteist sajandit peale, et siin midagi on viltu, sa vist tahad öelda kolmveerand sajandit. Noh, sest ta ei ole ju poolteist sajandit vana. No hea küll, ütleme nendest seiklustest jaguks pooleteise sajandi jaoks. Jah mida räägitakse veel tänapäeval, on see, et põlvkonnad elavad eraldi tennist, elati koos, vanaemad, vanemad ja lapsed ja oli mingi omaette keemia, omamoodi suhted. Nüüd iga noor inimene lõpetab keskkooli ära ja saaks juba kodust minekut. Raha võiks kodus saada ja pesu võiks koju viia pesemiseks. Aga eraldi tahaks ju elada, et, et kuidas sulle tundub, mis siis nüüd nagu õige on elada, kas noor inimene peaks minema eraldi elama kohe või see kogukonna või siis hõinkonna või sugukonna ühiselu on ikkagi parem? Et need on nii, selle teema juures lähevad minu süda ja mõistus täiesti lahku. Mõistusega ma saan aru, et kaasajal on õigemini moodi igaüks oma mätta otsast oma küünte ja hammastega ja peaga, nii nagu oskab-suudab-tahab ütleb aeg-ajalt, kuidas läks, kaasaeg on kõik kogu elu käsitletud, heitlusena käsitlus on selle peale üles ehitatud, et nii elada. Aga mina ei taha nii, mina olen ikka see kanaema tüüp, mina tahan, et ja noh, ma ütlen meie pere traditsioon, kuna need vaimset sidet, sidemed on olemas veel, eks ju. Mina mulle meeldiks. Aga on siis noorus tõepoolest hukas? Ei ole, ei ole, tähendab noori inimesi, süüdist, maa, ma ütleks natuke laiemalt maailmas on paljud asjad väärastunud. Ahah. Julgeksin niimoodi öelda ja tõesti, seda ma tõesti arvan. Aga et selles süüdistada noori inimesi, vabandust, kuskohast nad selle malli võtavad. Kõigepealt seda välja ei mõtle neid väärasse, Nad lihtsalt kannavad seda oma elus edasi, mis meile ette on tehtud ja mida rohkem ette neile paha teed, seda rohkem kannavad nad neid edasi. Geomeetriline protsessiga, siis ta ei väheneda, suureneb. Kuidas sulle tundub, oled sa sama palju maailmaparandajana, kus olid umbes 30 aastat tagasi? Enamus, eks ma ei, ma viitsiks küll, ainult, et noh, see on ju klassikaline lugu, eks ole. Takjalugu ta püüdis küll, aga mis sellest välja tuli ja mul on see tunketi värk väga südamelähedane ja seepärast, et samasugune vehkleja tundmatute tuuleveskitega olen mina, no ainult, et tal oli Sancho ka. Mul neid mõttelisi Sandschesid on, aga noh, nihukest päris kaasa lohistatavat ei ole, ise ütleme, tee seal on puud. Aga Tiina, mul oli väga hea meel sinuga siin juttu rääkida jutusaate nimelises jutu rääkimise saates. No tore, onju, mis sa täna veel teinud? No ma rääkisin, ma lähen rinnaga ja pärast seda Lähen metsakalmistul. Räägin vähe juttu ja tore. Aitäh sulle. Tiina Mägi oli stuudios, Tarmo Tiisler oli ka stuudios Metsatöll ja rahvusmeeskoor lõpetavad jutusaate, teha.