Tere, mina olen Neeme raud New Yorgis. Tänase kesksaatekülaline on Rein Taagepera rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalteadlane ja valimissüsteemide ekspert, kes ka Eesti poliitikas kätt proovis. Ent teadustöö on tema jaoks siiski esmatähtis ja oma akadeemilise tegevuse moto võtab ta ise kokku. Nii Belkalt. Homset poliitilist ilma ma teadlasena ei ennusta. On selge vahe meteoroloogid vahel, kes ennustab homset ilma ja kliimauurija vahel, kes vaatab asja pikemalt. Mis puutub valimissüsteemidesse, siis mina olen nii-öelda kliimauurija. Ma ei ennusta järgmisi valimisi. Tänases saates kõnelemegi Rein Taagepera kaota teadustööst ja ka laiemalt sotsiaalteadustest, mis tema arvates on kohati mitte eriti tõsiseltvõetavad, liiga pehmed ja liiga jutustavad ning ka eestlusest ja meie rahva tulevikust, nii nagu tema seda näeb. Saade on salvestatud Rein Taagepera kodus California osariigis öövannis ning osa selles kõlavatest juttudest oli hiljuti ka Eesti televisiooni ekraanil. Teadvus saates püramiidi tipus. Eestis saadakse liiga palju lühiajalist mõnu üksteise kiusamisest torkimisest, väidetakse isegi olevat aus, kõike halba välja ütelda, aga kas on ikka aus tasakaal, kui laitus välja öeldakse, aga kiitus ütlemata jäetakse? See harjumus ulatub perest töökohani. Nii kirjutas Rein Taagepera eelmisel nädalal Eesti Päevalehes tehes ettepaneku võtta järgmiseks Eesti suureks eesmärgiks riigiviimise viie kõige hoolivama maa hulka. Meie jutt, Rein Taagepera ka algaski sellest, millisena näeb ta Eesti tulevikku. Teadlasena väidab Taagepera, et riikide poliitilist tulevikku saab valemite abil ennustada. Aga kas saab valemeid kasutada ka rahvaste tuleviku ennustamiseks? Selle jaoks mul valemit ei ole, aga valemid ja loogilised mudelid hakkavad peale võrdlevate küsimustega. Kas on meist väiksemat rahvast keele rääkijate alusel, kellel on omakeelne ülikool, omakeelne kõrgkultuur üldisemalt, omakeseni Supeediat ja vastus on jah, on üks rahvas 300000 Islandlast, kas on kedagi veel täiskasvanud mandril rahvast alla miljoni, kellel see on olemas? Vastus on, ei ole. See võrdlus annab siis pildi, et juuvist mandril oleme meie täiesti piiri peal, et olla veel väiksem ja püsida omaette kõrgkultuuriga keelega. Selles me peaksime olema Islandi asendis. Valemit ei ole, aga võrdlus on, et kui mandril peaks langema alla miljoni, siis millegipärast keegi teine pole sellega hakkama saanud, et püsiks. Milline teie enda nägemus eestlase tulevikust eesti rahva tulevikust on? Rahvas, kel on vähe lapsi, on 20 aasta pärast vähem noori täiskasvanuid ja 40 aasta pärast hakkab olema vähem pensionäre. Nii et see sündimuse küsimus on Eestis ja tõsine ja demograafia üks teadusala, kus tulemused on mõneti juba palju-palju varem teada. Me teame, et 60 aasta pärast ei ole rohkem 60 aastaseid eesti keele kõnelejaid kui on praegu sündivaid lapsi välja arvatud, kui me unistame, et saame eesti keelt kõnelema mitte ainult kõik praegused eestimaalased vaid toome veel Aafrikast inimese juurde ja õpetame neile puhta eesti keele. Milline on teie nägemus Eesti tulevikust, kuhu me liigume? Me liigume euro. Või on majandus nii hea ja sündimus nii madal, et peame araabia emiraatide kombel massiliselt võõrtöölisi sisse tooma, kes kõnelevad paremini inglise keelt kui eesti keelt. Kui Eesti sündimus ei tõuse, siis on pikas perspektiivis väljavaade eestikeelsele kultuurile väga. Olete pessimist või optimist? Ma olen optimist. Pessimist näeb asja nii mustades värvides, et ta ei julge musta stsenaariumit esile tõstagi. Optimist on see, kes julgeb faktidele vastu vaadata, sellepärast et ta loodab, et rabeleb siiski välja. Aga praegu selles osas on, on kauge tulevik. Ma räägin mitte 20 aasta, vaid 100 aasta piires. On väga tõsine. Muidugi, mis on maailma tulevik? On veelgi tõsisem, sest kõik protsessid kiirenduvad, et inimese psühholoogiat ei jõua järgi või toorained kaovad liiga kiiresti. Meie kogu see kiirenev ühiskond on muutumas selle tõttu ebastabiilne. Rein Taagepera on erialalt füüsik ning täppisteadustes saadud kogemusi on ta püüdnud rakendada ka politoloogias, millele on pühendanud kogu oma akadeemilise karjääri. Käärib, õpetades aastakümneid California Ülikooli Öövani harus ning alates 90.-test aastate alguses ka Tartu Ülikoolis, kuhu rajas Riigiteaduste Instituudi. Viimase aastakümne jooksul on professor Taagepera oma teadusvaldkonna suhtes aga üha kriitilisemaks muutunud öeldes, et sotsiaalteadused ei ole piisavalt teaduslikud. Üks on küsimus, kuidas asjad on ja sellest mõõtmine, teine jalg on küsimus, kuidas asjad loogiliselt peaksid olema. Ja see, kuidas asjad peaksid olema. See annab meile mõtteid, kuidas ja mida peaks mõõtma see üle, nii et vaatame lihtsalt välja ja teame, mida mõõta. See küsimus, kuidas peaksid olema, see tähendab loogilisi vitatiivseid mudeleid ja see osa on sotsiaalteadlasi jäänud liigselt unarusse, nii et ma lõpuks kolme aasta eest avaldasin Oxford University pressiga raamatu, mille pealkirjaks on teha sotsiaalteadused teadusliku omaks, et ka sotsiaalteadusel hakkaksid keksimast ühel jalal ja toetuksid ka loogiliste mudelite jalale. Ütlesite. Teadused peaksid tegelema sellega, kuidas asjad peaksid olema, kes see otsustab, seda, kuidas nad peaksid olema. Mitte esteetiliselt või eetiliselt, vaid kuidas asjad loogiliselt peaksid olema. Näiteks oli arvamus Galileo ajal, et rasked asjad kukuvad kiiremini, aga nüüd võtame kaks eset, kleebime kokku, siis peaks sealt IRL-i kukkuma eraldi kukuvad aeglasemalt, aga kui me paneme nad paelaga ükste vahele, kuidas vaesed võivad teada, kas nad peavad kukkuma nüüd ühiskiirusega või eraldi kiirusega, seose näide loogilisest mõtlemisest ja siis alles tuleb mõte. Me peaksime hakkama nüüd mitte ainult uskuma, et kukuvad kiiremini, vaid peame hakkama täpsemalt mõõtma, et mis siis tegelikult juhtub, kui ei seal seda loogilise mudeli mõtet, siis vaatame, seal polegi midagi mõõta. Me näeme tegelikult ainult neid asju, mida Me tahame või arvame nägevat. Ja ma võin sellest rääkida gorilla juttu. Mu abikaasa võttis mind kaasa oma keemia õpetamiskonverentsile Yorgi linnas Inglismaal ja ühe istungile võttis kaasa, kus näidati filmi korvpallimängijatest ja paluti meil lugeda ära, mitu söötu seal toimib, mina ei suutnud üldse jälgida, andsin alla, varsti see lõppes, küsiti, kas on midagi erilist ja mõne titsitaside üksüüdis gorilla. Ja siis mul tuli pähe, et pagana pihta ja ma olin sellest kuulnud ja ikka läksid liimile, näidatakse filme uuesti otse ees, kõnnib gorilla riietuses mees mööda peatub, vaatab meile otsa, kõnnid teiselt poolt välja, kui keegoli hüüdnud gorilla, siis me kõik nägime teda. Meid, tähelepanu koondusmängijatele ja ometi filmilinal on kõik ühes mõõtmes, ei ole kolmemõõtmelist ometi see, kes läks lähedalt mööda, me ei näinud seda. Vaat loogilised mudelid on need, kes seadis, hüüavad gorilla. Et mida on vaja näha ja siis ka mõõta ilma selleta. Me mõõdame pimesi korvpallureid, mitte gorillat. Teisisõnu. Seal teadurid püstitavad omale eesmärgi, püüavad saada kinnitust ja statistika abil saab kõigele kinnitus sellele, mida nad tegelikult tahavad näha, vaatamata seda reaalset mudelit, reaalset elu. Mõõdetakse ja mõõdetakse seda, mis on nagu silmaga nähtav. Aga see, mida peaks mõõtma, see jääb nägemata, kui ei küsi, et mis seal taga peaks olema. Liigne Empieritsism, lihtsalt mõõtmine mõõtmisenda pärast. Ja selle all kannatab kogu maailma sotsiaalteadused, kannatab täiesti ja te olete tegelikult eksperimentaalfüüsika oma põhiettevalmistusega harjunud, seega tegelema valemitega ja just nimelt väga konkreetsete reaalsete nähtudega aja aatomite. Aga kui te vaatate ühiskonda ja vaatate inimeste liikumist, kas te näete siis ka sellist aatomite Linglemist süsteemi? Kui me mõõdame herneste suurust ja nende jaotus, siis saame ilusa kiriku, kellakujulise kumera. Kui võtame ette, ütleme Tartu täiskasvanud naised siis me saame samasuguse kõvera täpselt sama võrrandiga, kas see siis tähendab, et ma samastan Tartu naised hernestega on asju statistilisi ja, ja muid looduslikke reegleid, milles inimesed on samasugused nagu loomad ja loomad, mõnes osas samasugused nagu herned või kivid ja on teisi asju, kus ilmselt Tartu naised erinevalt hernestest male mõlemas suunas väga teadlik, et on asju, mis on samasugused ja mis on väga erinevad. Üks asi on inimeste käitumine valimiste ajal, see on teie üks peateema olnud. Kui vaatame neid inimesi valimiste ajal, siis me näeme ka mingit nagu aatomite liikumist, et kas seal on võimalik mingisuguseid asju ette ennustada. Nii nagu kliima ja homse ilma vahel, kõik võib juhtuda valimistel, olenevalt inimeste otsustest. Aga pikas perspektiivis paneb kestmise kitsenduse peale. Kui palju on kohti riigikogus? Kui palju on kohti valimisringkonnas, kui seal asjad otsustatakse? Võtame Inglismaa on üldiselt kaheparteisüsteem, aga kuna 650 kohta parlamendis sinna mahub väga palju sisse ka väikeparteisid ja üksikkandidaate paremini täpselt sama valimissüsteemi sent, kitsi, mis on üks väike iseseisev saar vaevu üle 10000 inimese, 10 inimest oli vahepeal parlamendis. No ega 10 inimese parlamenti palli üle kahe, sinna ei pane isi kahte suurt parteid tuleb poolteist parteid. Nii et valijad on täielik valik, aga valimisreeglid panevad kitsendused peale. Enamuse ajast. Aga siiski, te olete töötanud välja kõiksuguseid mudeleid ja seda on teinud ka teised teadlased ja valemeid, millega saab poliitilisi protsesse. Mõõta ja prognoosida, no võtame näiteks Eestis, kuna on viie protsendi künnis, siis on niimoodi, et jagame 100 protsenti viiele protsendile ja saame 20 protsenti, 100 protsenti, viie protsendi künnis, 20 erakonda võivad saada parlamenti 21, see pole võimalik. Nüüd meil on siis miinimum ja maksimum olemas üks ja 20. Kui me midagi muud ei tea, siis see võtaks aega seletada, miks mõistlik keskmine on võtak geomeetriline keskmine. Üks korda 20 ja selle ruutjuur, mis on umbes 4,5. See on see kõige lihtsam mudel, mis klapib kontrollides üle maailma, seal, kus on künnised. Et Eestis on tasakaalupunkt nelja kuni viie partei vahel, on olnud rohkem son täitsa võimalik või vahepeal langeda neljale kolmele erandjuhtu, isegi kahele, aga see on ebastabiilne. Kui on rohkem parteisid kui viis, siis on surve väiksematel parteidel välja langeda. Kui on vähem kui neli parteid, siis on jällegi vastupidine surve uusi parteisid juurde teha või olemasolevatel lõheneda. Eestis on riigikogus 101 kohta, kas see on optimaalne piisav arv? See on üks minu soovitus, mis on läbi läinud valimissüsteemi tehti ilma mind kuulamata. Millegipärast on levinud Eestis arvamused teie osalesite väga aktiivselt, sellepärast väga loogiline. Taagepera on maailmakuulsusega valimistesse, teeme spetsialist, järelikult ülemnõukogu läheb teda konsulteerima. Poliitika loogika on teistmoodi, meil on oma huvid, meie omad tujud ja nagu Ameerikas öeldakse, et mul on juba otsus tehtud, ära tulemine segama faktidega Eesti kongressi valimise ajal konsulteeriti ja võeti soovitusi osaliselt kuulda. Ülemnõukogud tehes riigikogu valimisseadust läks väga pingutades minust mööda, välja arvatud siis see 101 101 ja loogiliselt põhjendatav reegel on, et parlamendi suurus on kuupjuur rahvaarvust. Kuupjuur miljonist on 100 100 korda 100, on miljon. Aga selle lisaks ma soovitasin panna ühe juurde, et ei tuleks 50 50 lõhenemist. Nii nagu Rootsis 20 aasta eest, kui nad tegid 350 kohta, tuli kohe parem-vasaktasakaal ja siis nemad võtsid ühe koha ära. Miks see vajaks nüüd natuke tahvli seletamist, aga põhiline on, et peamine, mida parlament teeb, on rääkimine ühenduskanalid. Parlamendiliikmel on ühenduskanalid oma valijate poole ja neid on palju. Parlamendiliikmel on ka palju ühenduskanaleid parlamendis endas, ta peab nii-öelda kõikide teistega rääkima ja selle lisaks peab nii-öelda pealt kuulama, kui teised omavahel räägivad Seppoli poliitik, kes ei katsu pealt kuulata, mida teised räägivad. Neid kanaleid on kohutavalt palju. Neid on kõige vähem siis, kui parlamendiliikmete arv on kuupjuur elanike arvust. Kui parlament on väiksem, siis on igal esindajal kole palju valijaid, keda kuulata. Kui parlament läheb suuremaks, siis on kole palju kanaleid parlamendis endas. Kui me nüüd Eesti valimiste juurest korraks oleme ka maailma poole, vaatame näiteks Ameerika Ühendriike. See riik on tuntud oma valimiste ja ägedate kampaaniate poolest kahe suurparteipooles. Te olete ka neid valimisi lähedalt vaadanud, kuidas Ameerika valimised teile tundub, et kas see on siis üüber demokraatia, millest me räägime, millest siin riigis armastatakse väga palju rääkida. Ameerika süsteemi ma kellelegi ei soovitaks. Kõigepealt on president lik süsteem ja väljaspool Ameerikat on väga harva presidendiga süsteemid püsinud demokraatlik, kuna aga ka parlamendivalimisel Ameerikas on läinud väga teravalt kaheparteisüsteemile rohkem kui täitis Inglismaale. Ja see on läinud nii kaugele, et Californias ja peaaegu igal pool mujal on valimispiirkondade piirid tehtud hiigla sakiliseks. Et need, kes otsustasid, kuidas piire teha, katsuvad teha niimoodi, et on palju ringkondi, kus nemad mugavalt, noh, nii 55 protsendiga võidavad ja jäta teisele parteile selliseid piirkonnad, kus teised, kas kaotavad siis 40 protsendiga ja kõik hääled lähevad raisku või võidavad üheksa protsendiga ja kõik, mis üle 50 protsendi läheb jälle raisku. See mäng on läinud Ameerikas niivõrd ulatuslikuks ja mängud toon on läinud viimasel 20-l aastal. Üha teravamaks ja üheks põhjuseks on see valimissüsteem, mis surub kahe partei tigedaks omavaheliseks konfliktiks. Ameerika poliitikast rääkides muidugi siin kui valimisjaoskondades rääkida, neid piire pidevalt muudetakse ja loomulikult mängib suur raha siin suurt rolli Ameerika poliitikasse, tagatoa poliitika mikspärast ja paljud on rahvaesindajatega pidevalt väga rahulolematut, ku kongressi viimaseid reitinguid vaadata, eelmisel aastal need olid 13 14 protsenti, ainult. Mis on uskumatu? No üldiselt on nii, et rahval on ikka usk heasse tsaari, nii et ükskõik kus mujal on presidendi maine kõrgem kui parlamendi oma ja rahvas ütleb, et parlament muud ei tee, kui ainult räägib, räägib, räägib parlament tuleb prantsuse sõnast Parlema, mis omakorda tuleb sõnast Parlee, mis tähendab rääkimist, see just on parlamendi ülesanne rääkida, rääkida ka seadusi teha ja seadusi teha enne seda palju rääkides kaua tehtud kaunikene. Nii et jah, mul on ka tunne mõnikord, et räägivad liiga palju. Aga pea seda tagasi suruma, meeles pidama, et selline, kus parlament väga vähe räägib nagu endises Nõukogude liidus või praegu Hiinas, noh ma liige selle ja palju rääkiva parlamendi vahel. Kas eesti parlamentäärid räägivad piisavalt? Maja oli täpselt nende istungeid jälginud, aga räägitakse küllalt. Raskeks läheb siis, kui parteidistsipliin nii jäigaks, et üksikliige ei tohigi avaldada eriarvamust võrreldes partei juhtkonnaga. Briti parlamendis see niimoodi ei ole. Ameerikas on läinud liiga selles suunas seda seaduseks teha, see on hea tooni küsimus, on vaja parteidistsipliini. Aga on ka vaja, et seda viida partei diktatuuri, nii et. Siiski demokraatia ja kui me vaatame nüüd Eesti valimiskaartide, rääkisid Ühendriikide sakilisest valimiskaardistas Eesti valimiskaart on teie arvates selline, nagu ta peaks olema. Mina soovitasin laulva revolutsiooni ajal ja soovitan edasi, et kogu Eesti jagada umbes neljamandaadilistes ringkondade eks, ja jälgida maakonna piire, nii et mõnel pool juhtub olema kolmekohalisi ringkond ja mõnes Viialisi. Mis see siis tähendab, on need läbilõikes? Neli suuremat parteid saaksid enam-vähem ühe koha aga mõnel pool mõni suur partei saab mitu kohta ja mõnikord juhtub, et mõni viies või kuues partei mõnes ringkonnas saab koha. Nii et keskmine tulemus neljakohaliste ringkondade puhul oleks umbes sama, mis praegusele viie protsendi künnise ka. Aga selle tulemuse saaks palju lihtsamalt ja rahvale arusaadavamalt. Kohati tundub, et inimesed ei saa Eestis aru neist keerulistest mudelites. Üks saadik saab nii palju hääli, siis ta saab valitud, osade saadikute hääled kaovad. Tead, kui siis see valimisseadus vastu võeti pärast suurt kauplemist, siis ma ütlesin, et hea küll, see on liiga keeruline, aga kui me seda tagasi lükkame, siis lõhkise küna juures valimistulemusi valt seadust ei ole. Nii et ma katsusin seda valimisseadust rahvale artiklites seletada selle eest praeguseni vitsa, mis pärast mina selgita rahvale seda, ju siis on see minu eelistus ja esimene kord juba valmis kirjutanud ja siis järsku mängib pagana pihta. Nii et tavakodanik Eestis, kes ütleb, et ma ei saa kõigest aru, saada tast täiesti aru, ma saan täiesti aru, et ta aru ei saa, mina ei saanud, see on tehtud, aga mingi poliitkapsas lipp lipi peal, lapp lapi peal, üks säte, mis läheb sinna suunas, eisis teine säte, mis seda nagu tühistab. See on kohutavalt keeruline. On teisi keerulisi seadusi. Šveitsi valimisseaduses ma suudan aru saada, ja kui ma ta läbi lugenud järgmise kahe tunni jooksul Nii et kui te need valemeid toote, tegelikult te soovite asju lihtsustada nendega täpselt kui nüüd Eestis vaadata valimisseadus, kas ei oleks võib-olla aeg, nüüd kui riik on ju tegelikult väga tugevalt jalul natuke seda kõike lihtsustama hakata? Oleks aeg küll ja kahes suunas võib seda teha, kas üks, kas teha täiesti ülemaalised üks ringkond ja proportsionaalne parteidele või siis jällegi kõik kohad jaotada ringkondades ja ma eelistan seda ringkondades jaotamist ja oleneb siis, kui suures ringkonnad. Kui on neljamandaadilistes ringkonnad, siis jääb umbes sama palju parteisid Riigikokku, kui praegu on. Kui teeb kuuemandaadised ringkonnad, siis pääseb natuke rohkem parteisid sisse. Kuid miks seda Eestis ei tehta, parlament ja seadused peaksid järgima rahva tahet ja kui rahvas ei saa aru seadusest täielikult, siis rahvas võiks ju nõuda, et nüüd tuleb seda lihtsustada. Rahvas nõuab, aga, aga rahvas nõuab teinekord väga lihtsameelselt selliseid seadusi, mis kõlavad hästi lihtsalt. Ja kui siis neid järgitaks, siis tuleks selline tulemus, et rahvas hakkaks karjuma, on vaja siiski spetsialistide läbimõtlemist ja seda ei ole olnud. Mul on korduvalt tuldud ettepanekutega, et Me oleme välja mõelnud sellise väikse muudatuse olevas valimisseaduses ja kas sa kiidad seda heaks ja alguses ma katsun siis seda kaasa mängida. Nüüd ma olen loobunud ja ütelnud, kuulge teie käituda nii, nagu poliitikud teevad plaani valmis Muhu väina silla jaoks ja istuvad inseneridelt küsima heakskiitu. Teie tulge minu juurde, öelge, mida te sellest valimisseadusest soovite saada, mis tulemusi ja siis ma ütlen, kuidas neid tulemusi saada või ütlen, et te tahate selliseid tulemusi, mis on omavahel vastuolus. Ütleme, te ei saa, et oleks hästi palju parteisid Riigikogus ja samal ajal valitsuskoalitsioonid kestaksid pidevalt neli aastat järjestikku ja isegi mitu valimisperioodi järjestikku. Valimiste eel toimuvad alati ägedat kampaaniat väga kallid kampaaniad, mida nende kampaaniatega suudetakse saavutada, kui paljude inimeste arvamust teie arvates suudetakse muuta nende kampaaniat. Selle käigus nii kas kaheksa aasta eest või 10 olid ühed valimised, kus mu toonane doktorant Allan Sikk, kes nüüd väga head tööd õpetades Londoni ülikoolis näitas mulle graafi, kus parteide häälte arv oli täpselt proportsioonis kulutatud rahaga. See on hirmutav. Muidugi raha ja mingil määral mõjutavad valimisi. Kui me vaatame Ühendriikide valimisi, siis ma olen nüüd viimasel ajal teinud mitmeid saateid sellest, et üha tugevamaks on muutunud see sõltumatu valija seal keskel, kes võib väga kiiresti kallutada ühele või teisele poole oma arvamust. Kui vanasti oli tsükkel selline, et demokraadid olid võimul kongressis 40 aastat siis tuli 12 taastane, vabariiklaste periood, nüüd kuueaastane demokraatide periood ja nüüd taas vabariiklased, et need ringid on läinud ühendriikides kiiremini käima, seepärast, et see sõltumatu valija seal keskel on, on muutunud kuidagi ise päisemaksas. Eestis näete te ka seda sõltumatult seal keskel, kelle nimel see võitlus käib. Kahe partei puhul õed sõltumatud väga järsult kallutad ühes või teises suunas. Kui on nii neli, viis arvestatavat parteid, siis sõltumatud võivad laguneda natuke rohkem ühes või teises suunas. Nii et selles suhtes mitmeparteisüsteem on tasakaalukam. Otsuseid tehakse aeglasemalt, aga ka mitte nii räpakalt, ülepeakaela, nagu USA-s praegu kipub olema. Aga kelle nimel? Siis need valimiskampaaniad toimuvad kui parteilased, kes oma eelistused on juba välja öelnud, kelle hääli siis püütakse, seal peab olema siiski mingisugune sõltumatu valija seal keskel. Ei no siiski muidugi on, mina olen aja jooksul jõutusest hääletada vähemalt neljale erinevale erakonnale, nii et ma olen selles mõttes super sõltumatuse näide. Aga ikkagi suurel osal inimestel on oma kalduvused, nad panevad pahaks riigikogu tegevust, aga siiski enamus inimesi jääb järgmisel valimisel sama erakonna juurde. Kui palju. Inimesed valivad siiski isikuid, mitte ideid? Väga palju, aga jällegi oleneb valimissüsteemist. Ka proportsionaalse süsteemi puhul võib olla täitsa nii nagu Iisraelis, et valitakse ainult parteid. Kandidaadi nime ei esine. Teine võimalus on, et valitakse kandidaate ja siis parteid saavad vastavalt kohti. Eestis on see tehtud just nii narriks, et antakse inimesele võimalus hääletada üksikinimesele ja siis ta kui valimisseadus naerab selle tale Hahhaa. Aga kolmandik kohtadest täidetakse ülemaalise nimekirjaga, kus häälte arv eriti ei loe. Nii et üks selle keerulise valimissüsteemi puudusi on see, et, et sa nagu muster retsept valijate vihaseks ajamiseks. Kui sai respekteerin nende isikueelistust, siis ära küsi seda. Nii nagu Iisrael ei küsi. Te olete ise ka olnud uue partei loomise juures Eestis kui raske see Eestis on, et uued poliitilised jõud tekiksid ja kas neid oleks praegu veel kaardile vaja? Kui arv langeb alla nelja suurte parteide ja siis jääb seal huvisid vajaka, mis vajavad väljendamist ja on kergem luua uut parteid. Kui on juba seitse, kaheksa parteid Riigikogus olemas, siis on palju raskem saada hoogu uuele parteile. Res Publica tuli paari rahamehe rahalise toetusega. Ma ei ütle, et nad seda kuritarvitasid, aga oli algusest peale oli raha olemas. Nüüd rohelised tulid ilma rahalise toetuseta ja tol ajal ma ütlesin Sandbergile, et sa oled ilus mõte, aga vist see, kuidas Res Publica oma edu kihva käänas. Et see võtab vist aastakümneks lootuse ära, et uus partei saaks tekkida, sai tekkida isegi ilma rahata, sai jalad alla. Mis ta ka nüüd juhtub, noh, seda areme. Seni vähemalt kui Eestis ei ole seitset-kaheksat parteid, riigikogus on näiteid, et tõesti Eestis saab uusi erakondi luua. Ja on ka näiteid, et pärast seda, kui on loodud ja olnud edukas on väga raske seda parteid edasi elus hoida. Härra Taagepera sotsiaalteadlaste kaheks peamiseks selliseks kirjeldavaks vahendiks on statistika arvamusküsitlused, mille põhjal seda statistikat tehakse ja mõlema kohta on öeldud, et mõlemat saab täpselt nii esitada, kui vajan. Jah, on see vana ütlused, on valed, kuradi valed ja statistika. Ma täpsustaksin, et valed, kuradi valed ja statistika väärtarvitamine, tähendab kui inimene tarvitab kruvi käänajad peitli pähe, siis ei maksa süüdistada kruvi käänajat, vaid selle väärkasutajat statistika väga väärtuslik, aga see pole mitte kõik. Ja häda, kui inimesed ei jagalioloogilis mudelit, ei katsugi loogiliselt mõelda, vaid lihtsalt viskavad andmetulemused arvutis ja loodavad, et arvuti teeb ebamõistlikust asjast mõistliku. Nii et on vaja laiemalt mõelda ja saada selgeks, et see ainult statistikale põhinev mõtlemine, see on nagu keskaegne skalastika, kus tehakse midagi ja kõik Sunsi liikmed on üksteisega nõus. Aga kui ma vaatan praegu Ameerika televisiooni, kui on poliitilisi küsimusi, keda kutsutakse kõnelema, rohkem kutsutakse ajaloolasi ja ajakirjanikke kui politolooge. Sellepärast et politoloogidele pole midagi täpsemat öelda. Ainult nemad ütlevad seda igavamalt. Kui ajaloolased ja ajakirjanikud. Ma olen ajaloolased ja ajakirjanikud saavad spekuleerida lihtsalt teemadega, politoloog, võib-olla lisaks omale raamistiku, aga kas statistika teie arvates suudab tõestada kõike ükskõik mida, kas see peab paika? Selleks peab statistikat väärkohtlema, advokaadid paistavad suutvat kõike tõestada. Miks ei peaks keegi, kes statistikat põhjalikult tunneb, võtame selle statistilise lähenemisviisi, kuigi ma tean, et see pole kõige õigem, aga ega väljas vaatajad aru ei saa. Asi on palju hullem, enamus politolooge ei tunne statistika nii hästi. Nad tunnevad igasugused statistikat väga halvasti, teavad ainult, et vajuta siia nupule ja tuled vastav arvutiprogramm. Nad ise ei saa aru, mida see teeb. Nii et annaks taevas ja me jõudsime sinnamaale, kus politoloogid teadlikult publikud lollitavad. Praegu oleme selles olukorras, kus nad esiteks lollitavad ennast, sest nad ei saa üldse aru, mida teevad ja ütleme, mõnikord on öeldud, et et parem on arukas vastane, kui loll sõber ütlesid, et annaks jumal, et nad teadlikult rahvast olidaksid, kui inimene, teisel oli ta teinud, see pole mitte hea. Aga kui inimene ise ennast kah lollitab teisi muidugi ka, no siis on see rumalus ruudus. Osade poliitikute kohta võib vist nii öelda poliitikute kohta, eks nemad mängiga oma eelarvamuste raames. Ja mõnikord nad järgivad faktide kiuste oma eelarvamusi. Mõnikord arvavad, et rahvas tahab nii ja kujutad seda ette, kui tegelenud rahva enamus seda üldse ei taha. Ei noh, ega poliitika ei muutu üle ratsionaalseks, aga see osa poliitikast, kuhu saab ratsionaalsust väga tagasihoidlikud sisse tuua, siis seda siiski mõtet teha. Kuuldud keske programmise Neeme raudjuttu, Rein Taagepera ka saade valmis teame programmi raames Euroopa sotsiaalfondi toel.