See on Eine kätte päeva. Vaikestajater. 12 korda ja ikka õudseid siiski liig, mis. Pois häid päevi. Summutava hääletajas. Üks hetk päevast ei puudu, oli valla esimene hommikutund. Üks, mille pärast tuuningujäämisest nägin Jätkub saade siin oleme stuudios peekia Pedaru ja meil on suur rõõm tervitada meie tänast külalist. Indrek sammulik, tere, Indrek. Rääkisime siin enne muuseumiööst misse, selle laupäeval toimub Eestis baas, millest meie oleme tohutult vaimustuses, et räägi natuke võib-olla ka sellest, et mis sinu sellised erilised muuseumielamused on, et kui natuke seda teemat veel edasi teenitame, meenub sulle midagi sellist säravat, erilist. Ma pean ütlema, et selline viimane muuseumiskäik oli mul siin üks pool aastat tagasi, ma käisin Viljandi linnamuuseumis ja ma muidugi läksin sinna suure hirmuga. Sellepärast et mul oli kaasas kaheksa aastane viie aastane kaheaastane laps. Et mis sellest järgi jääb kõigest seal ja et kaua nad vastu peavad, aga nad pidasid ilusti vastu ja tegelikult on see üks väga kodune ja mõnus muuseum, et sealt saab tõesti Põneva pildi Viljandist ja kogu sellest linnusest ja seal nad põnevad maketid ja rääkimata muidugi lindude, loomade ja kõikide nagu topistest asjadest, et see on tõesti põnev, et sa saad selle ajaloolise pildi sellest kohast väga ilusti. Sa oled Viljandi poiss, kas sa oled seal Viljandi muuseumis varem ka käinud, et tihtipeale on ju see, et kodukandi muuseumi jõua jõua, ei jõuagi? Kooliajal veetakse vägisi nii-öelda, ma ei tea, kas siis ka võib-olla, eks meil oligi ilmselt sama asi, kooliajal oligi see viimane kord, aga ega mul mälupilti väga tugevalt sellest ei ole. Nii, Indrek. No üldiselt noh, rahva jaoks, ma kujutan ette, rahva teadvuses, mälus oled sa kindlasti juba alguse aegadest raameona. Noh, sihuke noh, läbimurdeline asi tundub vist vist oli see, eks ole, siis tulid muidugi need musket tarid Tartanyan ja, ja siis Dostojevski ja nii edasi. No muidugi üsna üsna šokeeriv oli ilmselt paljude jaoks, eks ole, et, et see paar aastat tagasi läksid ära üldse siit pealinnast ja põrutasid tagasi, siis noh, kas võib öelda tagasi, aga igal juhul jah, kodu kodulinna ja hakkasid seda teatrit seal juhtima, et mis kuidas siis praegu on, et seal on juba mingi aeg seal olnud, et, et kuidas sa selle nagu otsusega rahul? No põhimõtteliselt on ikkagi niimoodi, et asju saab vaadata mitme nurga alt. Et loomulikult ma olen, olen rahul selle otsusega, et esiteks on see just Ühe ühe teekonna üks osa ja igal juhul see kohtumine nende inimestega ja kogu sellise noh, ütleme vastutuse tundmaõppimine ja mismoodi see teater üldse funktsioneerib või funktsioneerimise võimeline on. Et selle kõige pimine ja tundmaõppimine, et see on nagu olnud ikkagi ülimalt põnev. Et loomulikult see on alati niimoodi, et igal pool mujal on parem, aga, aga, aga hetkel on kõik niimoodi oma oma sellises rajas ja, ja noh, eks näis, mis tulevik toob, et nii palju kui siin, noh, need viimased aastad on näidanud ikkagi reaalselt see teab, mis homne päev sulle toob. Et need keerdkäigud, mis sulle ette elu veeretab, et neid sa pead hakkama lahendama. Selle lahenduse käigus tulevad siis erinevad olukorrad, erinevad situatsioonist, kus ennast leida või mis, mis praegu on ühesõnaga siin mingi aeg tagasi oli seal Ugala majast oleks ka mingit skandaali võitu asjad, et kas need on nüüd seljatatud? No ütleme niimoodi, et praegu nagu kulgeb selline mõnus loominguline töö ja alati, kui tegemist on inimestega, siis probleemid on alati. Et pole probleemi ja täpselt ja eks need vajavad natukene aega sellised suurte asjade lahendamisel tegelikult aga ma usun, et kõik laabub. Vist Viljandis on uhke see noh, nõukogude ajal valminud punasest kivist Ugala suur teater, et et siin on alati see küsimus, et kuidas, et nõukogude ajal nagu võib-olla mõeldi suurelt ja tehti suurelt ja, ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas, kuidas selle täituvusega, kuidas üldse selle, seda, seda teatritemplit siis nagu nagu hästi ära täita, et oleks nagu tasuks ära ja, ja nii edasi, et oleks hea. Vot see ongi nagu Luzin on tegelikult nii palju teemasid sees, et et kui. Ma ei tea, kui palju sa seda kuulajad praegu huvitab, aga aga ütleme, et kui vaadata sellist teatrimajade pilti, siis absurdne on olukord selles mõttes, et kõige suuremad draamaetenduste või teatrite saalid asuvad väljaspool Tallinnat. Kõige suurem draamaetenduste saal on, on Tallinnas Draamateater, see on 423 kohta vist või 430 kohta praegu hetkel, eks ju, kui me arvestame seda, et Pärnus on 600, eks ole, Rakveres on seal ka 500 ringis, meil on 500 ringis, et tegelikult situatsioon iseenesest absurdne, et meil on 20000 elanikku Viljandis, onju. Et seda täita on, loomulikult on see keeruline, et et see balanssi esimene seal vahepeal, et tegijad ise tunneksid ennast just nimelt teel olijate ja nende noh see teatritegemine ja tegelikult on see, et sa pead saama midagi uut või sa tahad ise pakkuda midagi uut, sa tahad oma mõttes edasi arendada, areneda sai noh, sa ei taha tegeleda hommikust õhtuni sellega, et, et siis leida seda nišši, kuidas see saal oleks igal juhul kõiki neid inimesi täis on ja vaided, et noh, paratamatult see tähendab millegagi kaasaminekut. Et Ugala teater ise tegelikult see 30 aastat on see maja nüüd punane maja seal mäe otsas seisnud, et detsembris saab siis 30 aastat. Et tegelikult on seal olnud sama moodi, et algusest peale on olnud seal noh, ütleme laias laastus on tegelikult kaks perioodi, millal pole olnud publiku muret. Et see on siis, kui ta ehitati ja siis, kui oli seal tõesti legendaarne 13. lend, tegema diplomis diplomilavastusi, kui seal oli lavastajaga harjunud raid ja nii edasi ja nii edasi ja ja Kalju Komissarov oli heas hoos ja noh, see aeg aga 30-st aastast ikkagi kaks perioodi, et ülejäänud aja on tegelikult ikkagi Madistatud sellega, et kuidas seda suurt saali nagu täis hoida, et see koht lihtsalt on väike. Aga lavastused, mis siis on, saavad sellise suurema kajastuse ja sellise suust suhu reklaami. Siis ka praegu on see tendents, et kuigi ütleme selline bussidega kohale sõitmine on ikkagi nagu vähenenud, see tendents on olemas, tõesti, sõidetakse üle Eesti, pannakse autod kokku, pannakse bussid, tõesti tullakse. See on tore pilt, kui sa näed, et see parkla on täis ja, ja noh, on omad lood, mis praegu niimoodi toimivad ja eks me jõuame võib-olla neist rääkida. Jah, see on kihvt, sellised, mitte shopping, ekskursioonid, vaid ikkagi kultuuritemplisse seatakse sammud, et. No vot ei tea, vaat siin ongi see, et vähemalt Indrek oskab paremini rääkida, aga mulle jäi küll mulje, et vaata kuskil 90.-te Viljandi oligi vähemasti vahepeal nagu rohkem tuntud kui, kui, kui tuntud. Siuke, mis ta oli juba, mis seal postikataloogi müügi anti, mingi Anttila, mina olin seal, eks ole, siis lähevad kõigepealt antilasse ja siis võib-olla kui aega jääb, siis võib-olla võib vaat siis, kui aega jääb, visati nalja ka, et kui sa sõidad Viljandi poole Tallinna poolt sisse, siis põhimõtteliselt esimene suurem silt midagi linnapildis näed antidesse mõtledki sõidadki asulasse. Aeg oli muutunud minu meelest sinna tulnud mulgi, mulgi, see mulgi poiss on tulnud sinu, see on nüüd natuke kaugemale nagu Paia risti viidud juba välja, et selles mõttes natuke ennetada, siis seda. Eesti-Läti piiri peale, kui sa sõidad Eestisse, on ka tere tulemast A Le Coqi riiki või mingi selline suur suur logo ei ole isegi eesti silti. See selleks. Igatahes ma teen ettepaneku, et enne kui me läheme nende põnevate loominguliste teemadeni ehk siis Ugala põnevate etest etenduseni, mis sel ajal käimas on, kuulame natuke muusikat. Ja meil on ootel pill, lugu Michell, miks sa just de pillasid kuulda tahtsid, täna? Kui mult küsiti, et et võiks olla mingisugune muusika, valiks ma ausalt öeldes, ma olin ikka väga hädas, sest ma ei ole suurem osa suurem asi, selline muusika koguja või et ma kuulan muusikat. Üldjuhul niimoodi, et teatud raadiojaamad, mis mul on südamelähedased, siis seda ma kuulan, mis sealt on. Asjad, mis mul on sellises nooruspõlvest, ütleme, et biitlid ongi selline, mis mul on niisugune keskkooliaegne, mis mul tuleb kohe, et seda sai kuulatud nagu eest taha ja igatepidi. Ehkki Pedaru meil on siis tõesti au võõrustada Indrek Sammul ja, ja tõesti, kes poiskis oli Viljandis sündinud viis üle 15 aasta oli suur suur tegija ja tähtsis Tallinnas lavatäht ja, ja siis nüüd tõmbus nii-öelda sinna ei, tähesära tagasi vilja kaasgraafiliste tahtsingi küsida, et, et ühesõnaga lisaks sulle, mis seal Viljandis veel särab, mis on mis on Viljandi siis selline nagu vibratsioon võib hundi või, või võlu. Tänasel päeval lisaks antiala vist Anttila antile täht hakkab kustuma. Veidi veidi hakkab. Et no eelkõige kindlasti noh, inimesed peavad, eks ole, Viljandit selle folgi kaudu. Aga folgi selline kodupesa on ju nüüd paar aastat tagasi valminud ait, eks üheks pärib pärimusmuusika keskus, mis ise kogu oma saali ja kogu oma fonoteegi ja ajalooga on, noh, ütleme sellisele pärimusmuusikahuvilistele nagu tõeline tõeline meka. Ja noh, see, mismoodi seal needsamad noored inimesed kokku saavad ja seda seda asja ajavad olen kohtunud nüüd nendega nii mõnelgi kontserdil, mind on kutsutud appi, et, et kui on kava, on koos, aga et kuidas seda siis nagu lavale seada, et noh et mingid kogemused on elu jooksul kogunenud, siis sa saad seda nagu edasi anda. Aga see kop, Kohtumine nende noortega See on täiesti noh, ma vaatan neid, kes on praegu 25 30 aastased, neil on endale õpilased juba ja fanatism, kuidas nad seda teevad, see on nii muljetavaldav ja nakatav. Et ja, ja just viimane kord, kui me nendega kohtusime siin mingi paar kuud tagasi, siis ma ütlesin neile, et ma vaatasin täitsa laval seda rida, Te olete kõik õpetajad, aga tegelikult te olete 25 30 35. Et kui ma vaatan seda pilti ütleme, kujutluses 15 aasta pärast, sest ei mahu siia ära, sest neid huvilisi on nagu meeletult ja see on tõesti nagu ülimalt nagu äge sinna sealjuures. No ütleme Viljandis, noh, on ju veel ka akadeemia koos oma erinevate õppesuundadega, ütleme, mis nüüd otseselt siin teatri poole pealt, seal on ju ka näitlejate suund, tantsijate suund. Seal saab õppida ka sellist videotehnoloogiat, siis on seal ka, ütleme, teatri vallast, butafooriat ja valgustamist ja nii edasi ja nii edasi, et tegelikult on seal väga tugev selline üks tulipunkt veel. Lisaks sellele on, ütleme, muusikakool, mis on nüüd viimase, sellise kahe, kolme, nelja viie aastaga ta on omandanud nagu täiesti omamärgi Viljandis. Et. Seal on oma sümfooniaorkester koosvilist lastega siis õpilased mängivad seal praktiliselt ükski nagu suurem üritus, ilma nendeta enam kõne alla ei tule, sest see lihtsalt on niivõrd äge vaadata, kuidas needsamad noh, ütleme see suund, muusikakoolis on võetud, on see, et nii kui sa midagi oskad, siis nad pannakse kokku mängima. Sealt tekib see mängu koos mängimise rõõm ja see rõõm nagu kandub aastast aastasse edasi ja tänu sellele tekib nagu tohutult punte. Ja juba siis, kui nad on seal kuskil kaheksandas klassis üheksanda, siis on juba nad juba teevad kaasa igal pool ja jumalad, noh et see on selline noh, nauditav pilt. Noh ja lisaks on sealjuures siis see on siis Ugala, et see kõik asub ühe ruutkilomeetri sees. Ja lisaks siis noh, on praegu loodav selline. Mille üle on palju vaieldud, aga noh, kas see on õige vale, seda nagu noh, eks seda näitab, aeg on siis ühisgümnaasiumi loomine tuuakse siis ühte majja kokku kõik Viljandi gümnaasiumi õpilased ja see, mis nagu sinna võib tekkida see iseenesest ma kujutan ette, see võib olla päris võimas, kui sinna see muidugi maja ise asub ka teisel pool Ugala tiigi kallast, nii et praegu käivad ka läbirääkimised gümnaasiumiga, et sinna teatri õppesuund niimoodi sisse viia. Ja suhteliselt põhjalikult, et nii et noh, selline kontsentratsioon on tegelikult ülimalt äge. Jah, see kõik sa kirjeldasid, on tõesti selline kultuurikontsentratsioon nagu ütlesid, et mulle ausalt tundub, kuule, kuule, juba hakkab vaikselt asju pakkima, Viljandisse kolima ja noorte pealt ja tundub, et sellist nagu elu ja tegemislusti ja tahtmist ja sellest nagu seal ta on küllaga räägimegi natuke teatrist, et Ugala teater on praegu siis natuke tuuritamas ringi, et just oli teil Tallinnas etendusega Tartus postmodernsed leibkonnad ja üks võimalus on veel peagi näha, ehk siis juba esmaspäeval, 16. mail etendustes Okmanid, räägi, millest sa räägid. No mulle meeldib see, kuidas selle loo lavastaja Andres Noormets ise on selle asja kohta öelnud, et see lugu on, eks ole, seda kahe 28 aastat tagasi kirjutatud, aga täna aga tänapäev sõidab sellesse loosse mürinal sisse. Et tegemist on siis Henrik Ibseni näidendiga ja Andres Noormets, kes lavastajana on selline täiesti omalaadne nähtus, et ta, see, kuidas ta on võimeline ühte materjali enda järgi kujundama ja oma sellise maailmapildi järgi nagu võimendama, eriti siin viimastel aastatel, see on, seda on nagu samm-sammult ülinauditav vaadata. Et iseenesest on situatsioon seal ju lihtne, et on üks arst, kes on käivitanud väikelinnas siis projekti, eks ole, sellest veekeskusest põhimõtteliselt sanatooriumis ja siis lähebki käima rahatamakse taha, linn tuleb taha, kõik tulevad taha, aga lihtsalt äkki tekitada üks kahtlus, haigestumus liiga palju. Ja siis ta hakkab uurima seda oma nende vahenditega, mis tal on, saadab analüüse värk ja selgub, et seal on üks bakter sees, mis tegelikult on kahjulik, vesi võetakse valest kohast, veesüsteem on vaja ümber teha ja sealt läheb, lasi lahti ja nüüd on siis see lugu ongi sellest, kuidas üks mees julgeb võtta selle vastutuse ja julgeb asuda võitlusesse kogu selle süsteemiga kus siis kasutatakse muidugi kõiki vahendeid, kuidas keeratakse väikelinnarahval või see, vahet pole, on see suurlinnarahvas väikenena rahvas ikkagi lõppkokkuvõttes taandub see kõik rahale. Et kuidas ta võtab siis selle julguse, selle kodaniku vastutus hakata seda asja selgitama ja astuda võitlusesse siis kõige selle vastu selle lolluse, ahnuse ja rumaluse vastu, eks ole, pigem mürgitama neid inimesi, peaasi, et pappi jookseb. Ja see sõnum, mis sealt nagu saali tuleb, on noh, heas mõttes anarhistid. Et noh, siit sinna, kuhu välja jõutakse, on ikkagi see, et sõbrad, et kui me oleme nõus neid oma külalisi, keda me siia kutsume rahumeeli mürgitama selle nimel, et meil, eks ole, taskud oleksid täis mee saaksime ühe päeva natukene mugavamalt elada, siis andke andeks, mina sellises maailmas elada ei taha. On nagu väga jõuline ja tänapäevane soe kõik see, kuidas seal aia kohalike ajakirjandus keeratakse ühe hetkega absoluutselt teistpidi mõtlema ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi, kuidas poliitikud keeratakse teist pidi, selles mõttes on üliterav lugu ja, ja samas noh, see tonaalsus, mille nagu Andres sinna sisse toob on ikkagi see, et kust ta siis see on see nii-öelda see doktor, seda tuge saab see ainus koht, mis tal siis on see perekond. Et seesama peremudel, mille olulisus on ülitähtis, et seal sul, kui sul annab kuhugi toetada, siis vot see koht on see, kus su on su naine, kus on su lapsed, kes usuvad, et see on õige asi ja seda peab tegema, et noh, et vot selline lugu ongi. Jah, 128 aastat vana, kõlab kõik kirjeldatu tasemega, meie igapäevaargipäev, praegused sellised mustrid, mis siin maailmas kehtivad. Nüüd kuulame vahepeal veel natuke muusikat. Meil on ootel Heli Läätse lugu, kaunid baleriinid. Miks sa selle valisid? Kaunid baleriinid sai valitud sellepärast, et see on nüüd üks lugu, mis meil on ühes lavastuses, mis meil hiljuti esiet, no mis ta nüüd enam hiljuti siin paar-kolm kuud tagasi meeste kodu ja see on siis üks meloodia, mis seal kõlab, et see on meil seal neljal mehel, kes kaasa mängisid, tõesti väga südamelähedane ja ja samas see oli ikka kuidagi kummaline see kohtumine taas Heli Läätse lauludega kuulasime, otsisime seda mingisugust asja, mis võiks lõpuks kõlada. Ja naljakas oli see, et see Heli Läätse, selline mingi mingi helikeel või, või see, sest sobis nii hästi selle tonaalsusega nii nii sellise soojuse kui ka huumori poolest. Et noh, lihtsalt on meile selline südamelähedane. Kaunid baleriinid, kaunid baleriinid muinasjutuhaiged on soojasse kaunid baleriinid, kaunid baleriinid, kraatilisena luiged, vaiksel järve veed, kaunid baleriinid, kaunid, Kaunid baleriinid muinasjutusoojas. Nii kaunid baleriinid Kraasiliserva luigel vaiksel järvel. Nii ilusti laulis Heli Lääts kaunidest Paleriinides. Me räägime Ugala teatri näitleja, lavastaja ja peanäitejuhi Indrek Sammul iga, et see laulalises etendusest meeste kodu. Räägi natuke sellest ka, kõlab põnevalt. Meeste kodu, et see idee iseenesest sai alguse tegelikult sellest, et kõik lavakunstikateedri lennud on igatsenud pärast hulki aastaid nagu üksteisest nagu lahus all olnu nad taas kokku saada. Ja nii ka meil on see igatsus ikka olnud. 94. aastal lõpetasime teatrikooli. Ja siis tekkis siin eelmine aasta see mõte, et võiks seda teha isegi rohkem kaks aastat tagasi ja leidsime ühe näidendi Hispaania näidendi nelja mehe näidendi kus siis on neli keskeas meest neljakümnendates, kes kõik ühel või teisel moel on naiste poolt maha jäetud, sihuksed, õnnetud ja saavad siis ühes korteris saatuse tahtel kokku ja siis hakkasimegi tausta uurima, et kas me saaksime Neid aegu klapitada, nii et selles loos siis mängivad kaasa Pärnu teatrist Ago Anderson, Vanemuise teatrist, Riho Kütsari draamateatrist Mait Malmsten ja siis Ugala teatrist, siis mina. Ja see kõik saigi teoks ja lavastama, siis otsustasime kutsuma Andres Noormetsa. Et ega me seda prooviaega väga palju ei olnud, sest kõik on tohutult hõivatud. Aga, aga see, mis sellest tekkis, et meil tõesti oli kuskil pool tundi. Me istusime laua taga, kompasime natuke, noh, me olime enne ka kohtunud, aga me ei ole kordagi keegi omavahel tööd teinud, selle aja sees ei, teatris istun mingites, kas seriaalides filmides on kohtutud? Pool tundi läks aega kohanemiseks ja siis alustasime sama koha pealt ning lõpetasime 94. aastal. Et see ülimalt rõõmus periood ja kogu see selline omavaheline kohtumisrõõm, mängurõõm. Et praegu tundub niimoodi inimeste poolt, kes te vaatamas on käinud, et see nagu meie rõõm tuleb ka üle selle rambisaali. Et see kohtumisrõõm ja koos mängurõõm, nii et, et see ongi seesama etendusse on kohtumisrõõm koos mängurõõm ja sinna juurde siis läinud aastat. Ja siis siuksed, kes keskealised mehed oma mõnusate hädadega natuke paksemate kehadega ja ja sellega, et ei saa täpselt aru, kuidas peaks nende naistega käituma, et kõik hästi oleks. Mait Malmsten, keegi kunagi Mait Malmsteni käis, rääkis, kiitis seda asja, et tõesti polnud nii ammu näinud ja koos teinud ja et kõik, kuidas asjad hästi kulgesid ja seda tõesti on ka publiku seast olnud kiiduavaldusi. Kas sellega seoses on tekkinud mõtet, et vaat, see on niuke asi, et mida peaks veel tegema? Tõesti on tore näha nii-öelda vana kamraade ja siis noh, kuidas öelda, siis tuleb see rõõm, nagu öeldakse, tõesti kõigile kõigi ühisosaks ja eks meil käivitasid igasugused mõtted pärast seda, et mida kõike võiks veel teha. Aga noh, selge on see, et asja paneb paika just see aeg ja kokkusaamise. Noh, selline logistika on üks idee tõesti, et teha sellest asjast vol2. Aga, aga mis kujul, mismoodi ja millal see teoks võiks saada, et meeste valmisolek on olemas. Ja noh, et aga kuidas minna Slami, tead, kas see lugu läheb samast punktist edasi või on see lihtsalt samad mehed, absoluutselt teine lugu, et seal on nagu palju otsi, kustkohast võiks minema hakata. Aga me tegeleme sellega, et äkki õnnestub. Väga hea antublid, tegelege jah, kaase meeste kodu jookseb ka seda veel näha, saab. No meil on nüüd praegu niimoodi, et me veel mängime mõned korrad Viljandis, aga me oleme nüüd hakanud sõitma mööda Eestit ringi, nii et me oleme käinud siin juba kaks korda. Tallinnas olemegi eile olime just Pärnus. Järgnedal oleme Vanemuises ja tuleme veel Tallinnasse vist kaks korda segu või segu vist üks kuu ja ükskord ja juuni alguses siis me teeme veel korra ühe kolmepäevase ringreisi siis Pärnu, Vanemuine ja, ja siis Tallinn. Jah, see on tore, et te võtate vaevaks reisida, sest tõesti, kui ei tule inimene nende busside ja autodega Viljandisse, siis tuleb vähemalt Ugala teistesse linnadesse kätte, et võib-olla räägi paari sõnaga, mis etenduse teil veel on põnevaid? Noh, kõik on muidugi väga head loomulikult, aga mida sa veel esile tõstaks, et et mida siis inimene, kes sinnakanti tundub, et mida võiks, millele võiks silma peale panna? No ma pean ütlema, et see hooaeg on meil üldiselt olnud selline, et noh, ainult üks suur rõõm, et ütleme sedasama, mis juba mainitud sai lugu postmodernsed leibkonnad, mis nüüd hiljuti just esietendus ja käis siis nüüd ka esmaspäeval Tallinnas mille lavastajaks on siis Taago Tubin ja teksti autoriks on Martin algus. Teatrisõbrad kindlasti teavad teda ja, ja võib-olla siin raadio kahe kuulajatest äkki nad peavad, eks ole ühik. Et sest et see, selle stsenaariumi kirjutaja on tema aga paljud tõlkinud teatrile ja tema on ka muidugi Ugalas välja kasvanud, omal ajal ta Ugalas näitlejana töötanud ja siin ka üks, viis aastat tagasi tulnud Tallinnasse. Kunstnikutöö teeb seal Kaspar Jancis, nii et, et selles mõttes on väga, väga põnev lugu. Et noh, pealkiri ise ütleb juba päris palju küll. Me mõtlesime, võtame selle pealkirja ära või ei muuda, et huvitav, kas siis kaasaegne inimene, noh kui ta kuuleb, teatrisõber, postmodernsed leibkonnad, midagi raskemat nagu Anna peaks pealkirjas? Ma kinnitan teile, tasub tulla vaatama, et lugusid on ülimalt kaasaegne just sellest praeguse aja peremudelitest, mismoodi need pered toimivad. Et kuidas need asjad on üles ehitatud, kuidas siin postmodernses maailmas need killud kokku pannakse, igalühel on oma tõde, oma usk, oma õigus ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja ja kuidas siis nagu püütakse siis seda perekest koos hoidel. Lõpuks taandub muidugi kõik inimestevahelistele suhetele armastusele. Aga kus kohas on see põhiet, kui me kogu selle selle nagu Põhi mõttetuse nagu? Taustal, et kuhu me lõpuks jõuame, või mida me siis sünnitan kogu selle oma vabadusega, et igalühel on oma õiguse vabadused, ise sean oma piirid, et mida me sünnitama, et mis, mis see järgmine ajastu siis on, et kui, kui miskit ükskõik, mingi väikegi nihe, nihe toimub ükskõik mis moel, kuhu me siis maandume kus on see põhiet, kas meil on igalühel oma põhisiis, meil on mingi põhiku, kus me saame aru, et, et siin on mingi väärtuste piir. Kust me läheme edasi, me ei lähe tagasi kuskile metsa, vaid et meil on pikki kokku, kuhu ma nagu maanduda. Kas etendusest saab sellele küsimusele vastuse? No ütleme niimoodi, et ma usun, et saab saab. Nii väga huvitav. Ma tahan jälle näha, kuidas teil suveplaanid on, et see on ka üks tore asi, teatrid lähevad suvel igale poole ringreisidele vabaõhuvälistiaatrid, mis teil on? Tulemas me oleme nüüd viimastel aastatel võtnud selle nagu eesmärgi, et me siiski otsime uusi kohti ja, ja siis sellel aastal me oleme leidnud sellise koha nagu meeleski klaasivabrik see asub Tartu ja Viljandi vahel täpselt keskel. Ja selle koha soovitas meile siis Liina Unt, kes on siis praegusel hetkel ka meie valmiva lavastuse kunstnik. Et sinna tuleb me tellisime matside raadilt uhiuue näidendi just nimelt selle koha põlised, sest see koht on ülimalt võimas, on tõesti kaks 250 aasta vanuse ajalooga seeneklaasivabriku olnud, mis on näinud nagu tohutult häid aegu ja muidugi noh, praeguseks ajaks on ta suletud, aga kõik need legendid, mis seal ümber on ja, ja erinevad ajad ja inimeste saatused ja kõik, mis sinna nagu kätketud on siin, rääkimata iseakt, ise klaasipuhumine. Et kes seda teinud on, need teavad, kui maagiline asi see on. Et, et kõik see nagu käivitas meil siis selle võiks sinna selle loo teha. Et noh, kõik, kes nagu suvel armastavat sõita ringi mööda Eestimaad, et leida mingisuguseid selliseid kohti, kus nad veel käinud ei ole või kui need huvitavad mingid noh, ütleme mõisad on ju enamuses ikkagi, kes on huviline on läbi käinud. Aga ma usun, et meeleski vastavalt selline koht, kuhu nüüd satutud ei ole. Aga kus on nagu täpselt samamoodi ülimalt võimas ajalugu taga. Ja mis oli Euroopas omal ajal siin väga tugev märk, et kõik, ka siiamaani, kes klaasiga tegelevad, teavad milleski ja see oli sellel ajal väga kõva sõna, et ja nats traadilises valmiski näidend pealkirjaga läbi klaasi. Ja lavastama tuli seda siis meile. Priit Pedajas, kunstnik Liina Unt. Täna algasid proovid, vaatasime ka esimest sellist maketi varianti. Et see on tõesti huvitav, huvitav ja põnev. Nii tuli kui klaas, kui klaasipuhumine, kui ühesõnaga kõik siuksed asjad saavad sinna sisse sisse, ma loodan nagu komponeeritud. Ja mis on veel, püüame sinna ümber luua sellist omalaadset klaasi maalima. Et kui te tulete sinna kohale, et ei kohtu mitte ainult selle lavastusega, selle etendusega, vaidlete kohtute ka nende inimestega, kes seda klaasid teevad, et siin kindlasti me loomesõnaga mingid näitused. Ma loodan, et sinna me saame ka käsitöölised, et kes tahab natukene varem tulla, saab seal ka otse, kas nüüd otse klaasi puhuda, kui see õnnestub, oleks väga hea. Aga vaatame, mingid variandid on olemas, aga kindlasti klaasikat tegutseda, seda käes, hoida, seda kindlasti vaadata näitus ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Klaasi käes hoida jah, seda. Plasttopsi, eks ju, mis meile ootel järgmine muusikatala jaan, karbarek ja loo nimi on? Its. Jaotate kommentaari Jan kõrvale lihtsalt on ka üks teatud perioodil üks muusik, kelle sellise helikeelega ma kokku puutusin ja kes on jätnud lihtsalt mulle kuskile mingisuguse märgi. Et ega ma rohkem ausalt öeldes ei oskagi ta kohta öelda, et ta kuidagi alati, kui ta kuskil osaleb, siis tema, tema selline helikeel tungib ka otse kuhugi sellistesse kudedesse, mis nagu hakkavad kohe võnkuma. Nii anud arvarexis musitseeris meesin ikkagi peeki pidar ja tõesti täna on siis olnud meil hea võimalus natukene teada ka Viljandi kultuurielust ja teatrielust. Imre sammun siin. See oli Rain Simmul. Kas aeti pidevalt, et see on sulle ikka, öeldakse windrek. Jaa, absoluutselt, absoluutselt see käib kogu aeg ja aga kuna meelest Rainiga olema niivõrd head sõbrad, siis kõnnin nagu mulle öeldakse. Simmul, ma. Tunnen ennast tagasi. Nojah, et ei ole nii hullud, seisabki kaksikutega päriselt, et seal on see, et, et nimi. See on ka lahe minu kaksikute isa rääkinud lõbusaid lugusid, kuidas tullakse ikkagi tema onu juurde, räägitakse kõik ära ja selgub, et et valevend või vastupidi, just õigele. Aga Indrek, sinu juurde. Et me rääkisime siin seoses etendustega ka peremudelitest igast Stockmanitersonses traditsioonidele, peremudel, mis praegu tuli meelde, et ma olen isegi raini elust rääkinud pikalt. Ma ei tea, ma sain aru, et ma sain termin, lind aeti tõesti sassi, sest ma mõtlesin, et kuidas ma nüüd teen, kas ma räägin oma elust? Ei räägi sellest, mida Rain viimasel ajal ma rääkisin täiesti sellest, mida Rain on viimasel ajal. Et kus ta öeldakse, kus ta läks elama, kus ta siis niimoodi ta praegu teeb. Einar eksin Rainist, et noh, lihtsalt vedasid nagu välja, et mitte tekitada ebainimene sai oma info kätte. Ühesõnaga rääkisime siin, noh, peremudelites Mattias oli kus, kus inimesed said perest tuge selles hirmsas raha maailmas. Ja, ja siis läksime postmodernne modernsetest leibkondadest Kuusa oma hinda nagu, nagu peresid liigitad sinna noh, selle kahe vahel või siis mõne teise mudeli. Eks, eks ma olen ka kaasaegne peremudel selles mõttes, et noh, põhi põhimõtteliselt sa ikkagi püüad leida seda ühist põhja, mille peal see, mille pealse mudel seisab ja, ja noh, ma usun, et me oleme selle leidnud. Et ikka tulevad sellist elu rasked asjad ette ja lahkarvamused, jah, eks need, tähtis on see, et 11 austatakse, et see on nagu selline põhi sealt lapik edasi. No seal abikaasa Liina Olmaruga ka tegelikult noh, ütleme teatrimaastikul ikkagi tõeline diiva, kuidas te, kuidas temal on nüüd ühesõnaga väikelinnas, siis hakkama saamisega. Üldiselt me saame päris ilusti hakkama, et Liina nüüd hetkel on Vanemuise hingekirjas juba kolmandat aastat ja, ja teeb seal siis oma oma rolle ja siis tuleb Tartust. Vuristas, koristab viljand mööda mööda teed. Kuidas lapsed elavad, et nad on juba ka päris suured sul kaks poega, tütar, et vanem poeg vist on kaheksa, üheksa, üheksa juba suhteliselt Arongaks ja lahedad nimed ka Theodor Timoteos ja Susanna, et meistriks peab, rääkisime siin veidratest nimedest, et kust Deodori Timoti Timoteos on pärit mille järgi? No ütleme niimoodi, et et need nimed on tulnud Teatud pühakute järgi, et selle järgi oleme valinud nimed, et see, et kus, mille lähedal on see sünnidaatum siis selle järgi on tulnud endale ka nimed. Kuidas need on, noh jah, samamoodi samamoodi, kuidas lastel on ikka tavaliselt kui on teatriinimesed või noh, muusika ilmselt või selline soodus keskkond, et siis juba vaikselt hakkab see pisika nendes juurduma, et kas see on juba lapsed, kibelevad lavale käivad igal pool teatrist tulnud ennast seal kodus vabalt või mis, mis suunad sulle tundub, et neid huvitavad, et nojah, võib-olla mitte suurt sarnastega deodoriste Timoteosest rääkides. Ütleme niimoodi, et ma ei ole nagu päris eemale hoidnud neid. Aga, aga ma ei ole neid ka kuhugi ütleme lavastustes nüüd toppinud. Et praegusel hetkel me ikkagi püüame leida just sellele energiale rakendust. Et ütleme, vanem poiss käib koolis, et tal oleks ikkagi see pool, et ta saab ennast tühjaks rabeleda ja siis see teine pool, kus ta saaks siis seda tühjaks rabeldatud, eks ole alas millegi muuga täita. Et need asjad on nagu praegu kaetud, et ta mängib jalgpalli ja siis käib muusikakoolis niimodi trompetit õppimas. Et ta Ta puutub nagu kokku selle mõlema maailmaga, et kuhu poole ta lõpuks nagu minema hakkab, noh ei tea, aga, aga, aga see on nagu meie selline noh, eesmärk, et neil oleks midagi teha. Et nad ei, ei jääks lihtsalt tõlgendama. Et see on nagu see kõige hullem telekat hiljem arvutimänge. Täpselt. Aga arvutimängud ikkagi lubatud. Ütleme, noorem poiss on veel liiga noor, selle jaoks aga, aga vanemal poisil on oma aeg selleks loomulikult olemas. Jah, olengi, mõeldi, kuidas lubad või luba, et kuidas sa neid lõplikult ikkagi eemale hoiad, samamoodi kõik mingise nänn, eks. Legodega. Mingeid piiri peal, et me vaatame ka, mida ja mida, mida mängitakse ja mida vaadatakse, et selles mõttes nii palju, kui suudame, eks me hoiame seda piiri praegu nagu peal või nagu kontrollima püüame suunata või no ja kui sa oled saanud juba poissi sisse istutada, mingid muud huvid ka, eks ole, et ei ole ainult ütleme, see arvuti, kus, kes nagu kõik tuleb, et siis siis võib-olla toimib. Kuidas ma kuskilt vaatasin, et, et kas sa esivanemate maja restaureerida või midagi sellist on jälle niimoodi vaikselt püüame seda teha, sest noh, töö on seal nagu meeletu, et et seal on tõesti see 50 aastat on sellest ikkagi nii tuhinas üle käinud, et ega seal on nagu ikkagi ainult võiks seda riismed järel. Et hetkel mul ma ise nüüd seal, selles majas otseselt elamule lapsel, isa. Ja isa on mul selline mees, kes on lihtsalt on kuldsete kätega talle meeldib teha detail detaili haaval asju taastada. Et see on muidugi muljetavaldav minu jaoks, kuidas ta võtab selle ühe lõigu, mis on katki läinud kuskilt mingist aknaliistud ta võtab selle välja, siis ta otsib täpselt samasugused need treinupud ja siis ta teeb täpselt sama selle sinna asemele oma noh, praktiliselt põlve otsas. Et, et see on nagu tõesti muljetavaldav ja niimoodi noh ta samm-sammult läheb, et eks siis aeg-ajalt Sabele abis käidud ja nii et siis mingi saareaegne vanem maja ütleme niimoodi, et ta on jah, 1900, algus. Kui isale meeldib restaureerida, mis hobisid sul veel on, et noh, okei, kui üldse mingit vaba aega jääb pere ja lavastamine, teater, aga ikka inimestel on, et meil näiteks tuli, ei teadnud, aga ehkki oleks võinud teada varemete Guido Kangur näiteks tulbi aiandusfänn, eks ta isegi tulbiraamatu kirjutanud. Kas sul on mingi sihuke salahobi, millest laiem avalikkus ei tea? Otseselt nüüd niimoodi ei ole, et et samamoodi mulle meeldib noh, et kui on kodus vahel midagi teha või mingi asi on vaja juurde ehitada, siis esmajoones ma nagu mõtlen selle peale, et kas ma saan sellega ise ise hakkama. Et noh, just siukseid, mingeid käepäraseid, kappe ja riiuleid ja mingeid selliseid asju mulle noh, mulle meeldib teha, kui on, kui on aega, et, et siis kui peab seda kiiruga tegema, siis ma nagu pigem istun ja mõtlen ja vaatan seda kohta, kus ta peaks olema, aga aga, aga siiski on, sest tekib see periood, siis on, siis on, siis on lahe seda teha, et sa õpid sellega mingeid jälle mingid võtted juurde ja. Hindrek, mis on sinu lõpusõnad, mis ütleme kuulajatele omalt poolt Väga hea. On alati väga raske Eda lõpuks öelda, sama raske nagu nalja enam-vähem niimoodi ootamatult oleks nagu enne teadnud, ma pean ütlema nagu midagi, mis ma nüüd on mul see võimalus sellele eesti rahvale midagi siis no mis ma ikka oskan öelda, et noh. Kui see veedame kõik Viljandis, oleme kuulnud jah, aga ma arvan, et vast seesama tall, mis oli, eks ole, imeilus. Aga mis lõpuks kindlasti võttis nagu sellise viimase auru auru välja, nagu ma ise ka nagu tunnen seda, et see pikkus läks nagu natukene liiga pikaks isegi meie põhjamaa jaoks. Et vot tundub võib-olla rõõmu sellest kas või sellest samast sellest päikesest, sellest ilusast ilmast, et täita ennast praegu, siis nendel lähinädalatel selle energiaga, mis sealt taevast tuleb. Ja siis seda energiat lahendada võib-olla sellesse, et võtta auto ja sõita silland kas Viljandisse, Tartusse, Pärnusse, Rakverre, et minna, vaadata, millega nad tegelevad seal, et noh et teater ikkagi läheb nagu seda teed, et. Midagi öelda, et ta ei ole selline noh, ta läheb nagu tundub, et ta läheb ikkagi sellisest kommertsi asjast kaugemale, kaugemale kaugemale, et te saate sealt elamust mõtteainet. Loomulikult keegi tapa teid ära surmtõsiste asjadega, et igas vanuses asjas on alati väga tugev annus naeru, et, et see on nagu tänapäeva teater. Et ärge kartke teatrit. Suur aitäh sulle, Indrek Sammul, kõike head. See on kakk.