Alustame järjekordset saadet sarjast hääled. Kui praegu küsida, kes on Eesti kõige Rudeeritum, kõige haritum ja kõige rohkem reisinud kirjanik siis me ilmselt hakkaksime saama kahte või kolme nime, need hakkaksid korduma. 50 või 70 aastat tagasi, see oleks vastus olnud sellele küsimusele. Kõige haritum ja kõige rohkem reisinud Eesti kirjanik on Johannes Semper. Ja nüüd algav häältesarja saade ongi pühendatud Johannes Semper-ile. Mina olen Martin Viirand. Muidugi see, kui palju inimene on reisinud ilma näinud Ravel kirjaniku taset. Me teame. Soomlaste suur kirjanik Alexis kivi ei pääsenud kunagi Soomest välja. Või meie Anton Hansen Tammsaare käis korra vaid Põhja-Kaukaasias. Seegi ei olnud mingi õppireis. Nii või teisiti, Johannes Semper aga oli tõesti haritud mitmekülgselt. Me teame, et aastatel 1921 25 oli ta Berliini ülikoolis. Enne seda kaastatel 10 kuni 14 oli ta õppinud Peterburi ülikoolis. Siis veel aastatel 1915 kuni 16 Moskvasse pakueeritud Riia Polütehnilises Instituudis õppis ta arhitektuuri. Ja ka veel niisugune asi, et Aleksandri sõjakoolis Moskvas sai Cavel ohvitseri diplomi aastal 1917. 20.-te aastate alguses oli niisugune periood, kus Eesti marga ja saksa marga suhe oli niivõrd soodne eestlastele et eestlased käisid Saksamaal õppimas, seal püüti välja anda kirjandust ja ajakirjandust. Ja seal kohtus Johannes Semper, Stuart Vildega. Peame meeles, et Johannes Semper lähenes juba 30-le. Ta ei olnud enam üldsegi noormees, aga Vildet mäletata mehena, kes armastas teatris käia. Nad said kokku mõlema mehe kodus ja vildi olevat armastanud ka õllesaalis istuda. Nüüd aga siis helilint aastast 1965, kus Johannes Semper meenutab kokkupuutumisi Vildega Berliinis. Ta elas ühes kõrvalises vaikses tänava mugavalt sisustatud toas saksa muheda pere mada korteris, kes tema eest kui oma inimese eest igapidi hoolitses. Mälesanda tuba, laualambi. Pehmes valguses kirjutas täispaberilehti-raamatuid vildise kandis paksu pehmet ja kui ma ei eksi, beeži toakuube, mis mulle oli uudiseks, kuna ma teda alati olid näinud tip-top riides ikka kas päeva- või õhtuülikonnas vaeva toima, kirjanikuga mõne sõna vahetanud, kui juba pereema meile kohvilauale serveeris. Seal oli kirjanik mures oma kogutud teoste väljaandmise pärast. See pidi ilmuma mitmekümneköitelise varraku kirjastusel. Plaan oli suurejooneline, aga kas kirjastus suudab seda teostada? Kirjastustega oli Vildel ju alati halbu kogemusi olnud ja see tegi teda ettevaatlikuks. Ess seisis aastatepikkune töö teoste redigeerimine. Ja see polnud sugugi lihtne ega kerge, sest kirjanik nägi ette, et paljud teosed tulevad ümber teha. Ja pealegi polnud ta oma endise lauseehitusega süntaksiga enam rahul. Vahepeal nimelt suurt rünnakut alustatud saksapärase lohiseva eesti lause vastu. Ja Vilde pooldas seda reformi, kui ta Variku rünnakut saksapärase lause vastu toetas, siis ta kunstlikult loodud sõnumite, kuigi ta ise kirjakeelt ja tõi terve sületäie uusi seni tundmata sõnu. Olin huvitatud, kust on pärit ta sõnavara tohutu rikkus kasvõi näiteks mäeküla piimamees. Kas kodumurdest? Jah, vastas ta ka sealt. Aga veel enam viidemannist sellest põhjatust keelevarasalvest. Nii oli keeleküsimus tolajal meie vestlustes esikohal aga vahel ka mõned muud probleemid. Rajal valitses saksa kirjanduses ja kunstis Ekspressionism. Vilde Express sionistide hüsteerikas lugu ei pidanud. Ta helistas meile klassikuid ja laval realistlikku mängustiili. Mõned korrad temaga teatris käies võisin tähele panna, kuivõrd ta oli haaratud ekspirid raamadest. Magneti etendus, kus peaosades esinesid kaasa ja suurused nagu Flitz kortneria Gerda Müller mõjuste peale vapustavalt. Mu kõrval istudes ei saanud ta lavategevust rahulikult jälgida vaid pidi kätega kramplikult istme tugedest kinni hoidma. Kogu keha ettepoole nihutatud, nägu äärmiselt pingul. Meil oli tihti jutuga saksa reaktsiooniliste ringide revanši. Hivust, mis siin-seal hakkas pead tõstma, arvas, et Saksamaa saab veel keerulisi päevi näha. Natsionalistlikud eksessid võivad nii suureks paisuda, et muutuvad rahvale saatuslikuks. Tema arvates oli Saksa riik veel noor ilma demokraatia traditsioonid, et ta, et ta saaks rahulikult elada, kuid traditsiooniderikas Inglismaa. Paar aastat hiljem peeti üle Eesti kuuekümneaastaseks saanud kirjaniku juubelit. Viibisin Tartus, tema auõhtul. Aktuse algus venis peaaegu tunni pikkuseks, sest peokõneleja Gustav suits polnud ikka veel kohale ilmunud. Juubelikorraldajat närveerisite võib olla kaebusega oli seletatav asjaolu, et kui Eesti Kirjanduse Seltsi esimees Anton Jürgenstein juubilari tervitades talle pidulikult üle andis nahkköites raamatu kiites, et see on äsja ilmunud väga väärtuslik koguteos Tartumaa siis eksis ta. See polnud sugugi paljukiidetud Tartumaa, vaid hoopis ajakirja Eesti kirjandus. Vana-aastakäik. Pildi oli muidugi rõõmus, et sain nalja heita eesti kirjandusseltsi kulul, kes juba kord teda varem Altoli vedanud. Pärast aktust oli Vanemuise väikeses saalis koosviibimine, mille lõpus, kui tuju juba tõrge oli, tekkis Vilde puhul tüli kahe Vahva kirjamehe vahel. Divika tüse rusikas lõi nigela linnamehe Indray, kes Vildet oli puudutanud kohe nokauti. Mäletan selgesti kindrali õhku tõusnud jalgu triibulises pükstes. Laar tõusis kohe vapraid löömamehi vaigistama. Kindrali aga lubas Vildele hüvituseks järgmisel päeval rõõmatismi rohtu tuua. Kolmekümnendatel aastatel oli mul Vildega veel kokkupuutumisi suveperioodidel Pärnus, küll rannas, küll barbarsoo juures vesteldes küll. Aastatel loomingut toimetades pärast Vilde surma romaani katkeb rahvasulased käsikirja avaldamiseks sain siis paistis teiste tavaliste toimetusse tulnud käsikirjade kõrval selgus ja puhtus ise. Sellist käsikirja, kus pealegi kõik parandused vigadele peale olid kleebitud olid trüki ladujad väga harva läinud. Harilikult läksid tol ajal trükikotta käsikirjad, mis nägid välja nagu lahinguväljad või siis olid nii segaselt kirjutatud, et neid toimetaja suure vaevaga feeris. Masinkiri oli siis haruldus. Väliselt jättis Vilde alati hästi riietatud eurooplasest härrasmehe mulje. Loomult oli ta elav, impulsiivne, vaimukas, seltskondlik, midagi inimlikku polnud talle võõras Se väliselt korrektne punetavate põskedega Kuldra raamides näpitsprillidega kirjamees oli olnud tuline revolutsionäär. Pärast emigratsiooni kodumaale tulles aga oli ta revolutsiooni tuli nagu tuha alla maetud kuid lõi taas leegitsema enne surma tuntud läkituses eesti rahvale. See kuuldud mälestuste katkenud iseloomustab hästi mõlemat meest, nii Vildet kui Semperit, mõlemad väljapeetud, mõlemad esinduslikud, mõlemad ka natukene reserveeritud. See on muidugi asja väline külg, aga on tähelepanuväärne, nii et kõige haritumad, kõige laiema silmaringiga eesti kirjanikud olid just Vilde, Barbarus, suits, Semper, need, kes juba kolmekümnendatel aastatel tõstsid häält fašismi ohu vastu. Ju nad siis oskasid, et paremini läbi näha Saksamaal valitsevaid meeleolusid jaga sakslaste mentaliteeti. Kui Semper tuli Berliinist ja siis elas ta veel 26. 27. aastal Pariisis. Tema niisugune formaalne hariduskäik lõppes aastal 1928, kui ta kaitses magistritööd Tartu Ülikoolis prantsuse kirjaniku André šiidigi kohta. Aga tema haridustee oli alanud hoopis kaugemal. See oli alanud Viljandimaal tema isa koolmeistri kodus ja sellest majast, sellest kodustan ta ise oma mälestustes kirjutanud. Nii. See kõle kivihoone, kus ma sündisin, kannab oma ukse värava kohal aastaarvu 1833. Enne seda daatumit tungles selle värava kaudu sisse ja välja lambakari pärast lauda koolimajaks ümberehitamist aga lastekari. Nüüd on see home viljaladu. Mu isa oli seal elupõline kooliõpetaja ja 43 aasta jooksul sai temaga seal haridust ja kasvatust kogu pahuvere valla rahvas. Nii on ta kirjutanud selle kooli ja isa kohta, aga hämmastaval kombel on teda rohkem mõjutanud just onu. See mees, kes ise ehitas oreli, mängis, sellel õpetas ka noore Johannese mängima. Niisuguseid mehi oli harimata talupoegade hulgas ja see poiss, seitsme-kaheksa-aastane poiss, sai ka esimest haridust ja õpetust geomeetria vallas. Sellelt mehelt aga oma kooli õpetajate kohta ei ole tulevasel kirjanikul palju häid sõnu. Ta meenutab oma kooliaastaid. Neist ei ole nüüd küll kedagi meenutada, sest tol ajal õpetaja natuke teistmoodi kui praegu nemad ei vastutanud niiütelda õpilase edukuse eest, õpilane pidi isenesest hoolitsema. Kasvatajad kui meelde tuletan näiteks oma esimest kooli Viljandis. See oli eragümnaasium neljaklassiline, asutatud ühe saksa pedagoogi poolt. Ja see oli nähtavasti huvitatud sellest, et ta sellest koolist raha saab. Kooli raha oli kaunis kõrge ja õpetajad nähtavasti sai ta väga odavalt kätte, sest need õpetajad olid kõik nii natukene veidrikud ja puudulikud. Ja sellepärast ei ole mõtet meelde tuletada, ehk võib-olla humoristlikud. Mis aga Pärnu gümnaasiumisse puutub, kus ma siis pärast sisse astusin, siis siis seal On sealset õpetav kroonumundris ja omaette nii-ütelda. Maailm õpilastest palju huvitatud ei olnud, paasi olid nad tunnid ära andsid ja läksid oma koju. Kes on deebeeti virgutanud ja mil moel nii süstemaatiliselt kirjandusega tegelema? Kirjanduslik kud huvid algasid mul kaunis varakeskkoolis ja nii imelik kui see ka on, oli siin nii esimeseks tõukeks Johan liid, Juhan Liivi satiivilie teos või följetonid kirjaniku päevik, päevaraamatust kui ma seda lugesin, siis ma hakkasin ise ka 14 aastasena päevaraamatut või päevikut kirjutama ja Juhan Liivi eeskujul. See oli siis alguses lihtsalt nii sündmuste ülesmärkimine, aga pärast hakkas see kirjutamine iseenesest meeldima ja kirjutasin ikka edasi. Et päevikuleheküljed on mul veel praegu säilinud ja üheni pisu andsin lugeda kellegile oma sõbrale, see kirjutas sinna sisse, et et talle meeldib väga, et ma mitte sellest ei kirjuta, mis, mis just juhtunud sündmuse üles ei märgi vaid ka oma mõtteid ja fantaasiat ja nii edasi. Ja et harjutab oma stiili edasi, et mul on huvitav stiil ja nii edasi ja siit saigi siis see alguse. Kuuldud katkend pärineb aastast 1967 ja reporteritööd tegi siis Peeter Hein. Johannes Semper on enda kohta öelnud, et tal pole poliitilist närvi ja ta on ka kujundlikult kirjutanud, et ortoeepia tähendab siis elus on palju tähtsam kui poliitika. Tegelikult päris tõele ei vasta. Me teame, et astus sotsialistide Esseeride parteisse juba aastal 1917 kuni 20. aastani. Tali selles parteis ja ta oli ka esimeses Eesti riigi esindusorganis. Aga tema niisugune poliitiline närv, see kujunes välja põhiliselt 1905. aasta revolutsioonisündmuste aastatel. Ja siis sellel ajal kohtus ta juba Pärnu gümnaasiumis Johannes Vares-Barbaruse ka tulevase peaministriga ja tema mõttekaaslasega. Nad istusid neli-viis aastat ühes pingis ja nüüd siis jälle mälestuste katkenud, seekord aga juba kooliajast ja koos Johannes Vares-Barbaruse veedetud aastatest. Me saime tuttavaks Pärnu gümnaasiumis, kus me viimased neli-viis õppeaastat kõrvuti pingil istusime. Juba siis oli meil kahel mõningaid ühiseid huvisid. Kõigepealt huvi kaasaegse vene ja prantsuse kirjanduse vastu. Seda muidugi koolis ei õpitud, meil aga tärkas elav huvi just kõige selle vastu, mida kool ei andnud. Olgu need siis poliitilised brošüürid, korki teosed või hekkeli loodusfilosoofia. Teiseks elas meie meeltes edasi 1000 905. aasta revolutsiooni järelmõju mingi rahutu opositsioonina kõige ja kõigi vastu. Polnud ime, et meie koolikirjandites esines tihti väga käredaid mõtteid. Küll aga võis imestada, et meie vene keele õpetaja Meid nende mõtete pärast käsile ei võtnud vaid sellised tööd vahel kogu klassile ette luges. Barbaruse ja minu visa pääle käimisel andis ta meile kahele loa vene keelt kirjutada ilma ja rõida Jordis nakkida. Teistel seda eesõigust ei olnud. Protsliku ja käreda esinemise tõttu andis ladina keele õpetaja mu pinginaabrile kord nimetuse Barbarus. See on barbaarne, toores, harimatu, metsik. Sellest sõnast haaras vares uhkusega kinni ja see saigi ta luuletaja nimeks. Noil aastail tegutses Pärnus väga elavalt Rida õpilaste illegaalseid ringe mille olemasolust gümnaasiumi direktor väga hästi teadlik oli. Aga millele ta läbi sõrmede vaatas. Ühe sellise ringi hektografeeritud ajakiri sattus politsei pihku ja algas järel. Uurimine. Kõigepealt sõitis Riiast kohale õppekonna kuraator. Käekiri reetis kohe ümberkirjutajad. Eriti oli juba kaugelt tunda Barbaruse ainulaadne käekiri. Kõik kolm süüdlast olid meie klassist tund aega keskis klassi ülekuulamine kuraatori poolt. Aga nagu kokku Rävitult polnud keegi ajakirja näinud ega sellest kuulnudki. Miks nõnda vaikiti? Oli ju barbarusel mõtte vaenlase klassis küllalt. Olgu öeldud, et meie klassi jagunes mitte ainult ruumiliselt, vaid ka meelsuselt kaheks pooleks. Vasakul istusid seitse eestlast, mõned venelased ja juudid, paremal pool sakslased ja kadakad. Kokkupõrkeid mõlema poole vahel esines aru tihti mitte aga nii palju rahvuslikul kui maailmavaatelisel pinnal. Olgu siis küsimus poliitikast, ajaloost, loodusteadusest, usust või suhtumisest ühesse või teisesse õpetajasse. Barbaruse sõna oli neis vaidlustes ja tülides alati loogiline ja kindel. Ta teadmised polnud väikesed ning lugupidamine ta isiku vastu oli poistest seal üle kuulamiselgi nii suur, et need seal parempoolsetel pinkidel ei tihanud tema vastu häält tõsta. Barbarus katsuti kuraatori poolt süüdistada selles, et ta kutsuvat oma kirjutises noori relvastatud ülestõusule. Sest mida muud peaks tähendama lause läidatage mõõku, kõlistagem kilpe, kui Barbarus seletama läks, et see lause on tsitaat Leonid Andrejev teoses. Hüüdis hariduse juht Andrejev Leonid, kes see on? Pole kuulnud. Tänu kooli vabameelsele direktorile lõppes lugu siiski võrdlemisi kergelt kuid vahepeal oli asi jõudnud sandarmi valitsuseni ja kohale ruttas selle esindaja. Ees seisid läbiotsimised, mis aga midagi ei andnud. Teada saadud sandarmi polkovnik tulekust ja nii mõnigi korvitäis keelatud raamatuid ja brošüüre rändas Walthovi vabriku tühjadesse vaatidesse. Oht läks sedakorda küll mööda, aga raamatule jäi petrooleumi lõhn aastateks juurde. Barbaruse suhtumine suurte isandate ja valitsevate võimude vastu oli juba koolipingilt, Rotslik silma otsas ei sallinud aga väikekodanlaste kõlblus, variseeri ja jumala sõna meest. Tal oli alati lust neid narrida ja ärritada. Ta sai isegi sellega toime, et ta kord Pärnus rannasalongis istudes kodanikel kananaha üle ihu ajas sellega, et taskust välja õngitses kaks nastikud, keda ta oma kodus kasvatas, hoidis. Barbaruse välimus ei lasknud sugugi oletada, et tema kohta keegi oleks võinud öelda. Barbarus ehk metsik. Ta oli alati laitmatult riides, ta kõnes ja hoiakus oli midagi artistliku. Tol ajal unistas ta vahel isegi ooperilauljakarjäärist. Juba õpilaspõlves tundis ta sama suurt huvi muusika kui luulekunsti vastu. Tihti katsus ta aariaid laulda. Jaa, Šobjaaninov Türni võis ta ette vilistada kõigi teenustega. Olgu öeldud, et see huvi kõigi kunstide vastu eriti rada. Muusikaarmastus kestis elu lõpuni. Tal oli kodus suur kuhi heliplaate valik, kõige paremat muusikat, kuni kõige moodsamate heliloojate nii välja. Ta polnud sugugi ükskõikne ka kehakultuuri ja spordi vastu kuid ta ei sallinud elukutseks kujunenud sporti ja selle passiivseid imetlejaid, vaid soovis, et igaüks isiklikult oma tervise eest hoolitseks ja kehahariduse teeks. Sel ajal, millest ma siin räägin, polnud kõik praegused spordialadel kaugeltki välja arenenud. Kes tundis siis meil korvpalli või võrkpalli või isegi suusatamist. Barbadosel oli õpilaste hulgas vaevalt aga võistlejaid käsivarte rammus. Ta armastas raskekaalulisi pomme tõsta. Iluuisutamises ujumises. Jäämineku ajal võis teda näha Pärnu jõel ühelt jää tükilt teisel hüppamas. Ja kui vee soojus vähegi lubas, unusta merel nii kaugele, et teda rannast enam näha polnud. Tast kujunes hiljem välja ka nii osav jahimees, et üks taat tema kohta arvas. Sel mehel peab küll elektripüsse olema, ikka pauke pihta. Palju aastaid hiljem ei jäänud barbarusel tenniski proovimata. Tervisest, jõust, temperamendist ja trotsist kõnelevad ka Barbaruse esimesed luuletused õpilaste ajakirjades. Ühes neist hüüatab. Ma hävitan keerubid mõõga, ma igatsen keelatud vilja. Jehoova, pane vastu oma mõõt, ta purustan vara või hilja. Aga nagu saatuse pilkeks olime meie kaks püsti, paganad, sunnitud tarvilikke kodanikuõiguste saamiseks galeri pinki minema. See sündis suvel pärast kooli lõpetamist Paistu kirikuõpetaja ja luuletaja Jaan Bäckmani juures. Kui oodatud päev viimaks kätte jõudis ja Me kõrvuti kiriku poole sammusime, lõid ehtekesed käsi kokku või nagu Jeesus vastlajalal see imestus hüüa, käis Barbaruse kohta, kes kirikusse minnes sandaalid jalga pannud. Sama saatuse iroonia tahtis ka seda, et luuletaja värkman oma haritud leerilapsi suure kõlblise nördimusega hoiatas lugemast Noor-Eesti albumeid ja ajakirja. Ta vaeseke ei teadnud, et ükstahoolealustest mõni kuu tagasi seal Barbaruse varjunime all jumalavallatuid luuletusi oli avaldanud. Teine sedasama teeb järgmisel aastal. Tavateadvusesse kuulub Johannes Semper nende eesti pahempoolsete intelligentide hulka, kes 40. aastal läksid kaasa võõrvõimuga. Ja kui rääkida tema loomingust, siis tuleb ikka meelde tema romaan punased nelgid, mis ilmus aastal 1955 ja kus oli teadlikult võltsitud 40. aasta sündmusi. Ja see romaan jäi teatud häbiplekiks Johannes Semperi elus ja tema loomingus igaveseks ajaks kirjanike olnud ise ka teosega rahul. 59. aastal püüdis ta seda teost ümber teha. Aga tema kolleegid, teised kirjanikud, on Semperi kõige tähtsamaks tegevusvaldkonnaks pidanud hoopis luulet ja esseistikat. Ain Kaalep näiteks on öelnud, et Johannes Semper oli üks väga hea eesti poeet ja näiteks Heiti Talvikul essees luule ja elu nimetatud tema kirjanduslike eeskujudena, suitsu, Underit ja Semperit. Niisugune veider kooslus ja Rein Ruutsoo peab vastavalt oma huvialale ja tegevusvaldkonnale Johannes Semperi suurimaks teeneks just esseistika arendamist ja filosoofilise kultuuri kujundamist Eestis. Aga me teame, et oma kirjanduslikku tegevust alustas Johannese per õige noore üliõpilasena Peterburis ja nooresti viimases albumis. Viimases kaksiknumbris ilmus talle luuletusi ja ka väike uurimus sümbolism ja saksa romantik Dism. See uurimus näitas juba noore mehe suurt lugemust. Aga tegelikult kõige esimene väljaastumine ajakirjanduses toimus veel üks aasta varem. Ja see toimus Valga lätikeelses ajalehes ja sellest räägib juba Johannes Semper ise. Küsitleja on ikka Peter hein. Nii imelik kui see ka on, minu esimene ilmunud kirjatöö on just niisugune kriitiline teos, artikkel ja see ilmutide eesti keeles Faid ilmus läti keeles ja alles kolm päeva tagasi nägime seda esmakordselt. Sest ma olin tol ajal just Ülikooli astunud, kaheksateistkümneaastane noormees oli Peterburis ja minu poole pöörati Valgast. Et kas ma ei kirjutaks mitte väikese ülevaade Eesti tänapäeva kirjandusest? Sel ajal oli kirjutamine väga lihtne ja kerge. Sulg jooksis nobedasti ja ma kirjutasin artikli artikli v tellise varjunime all ja saatsin selle Valka-Valga silmus üks ajaleht. Lätikeelne nimelt Kaavi. Ja see siis avaldas selle artikli. Aga te olete jätkanud kogu elu õieti niisugust küllalt süstemaatilist kirjanduskriitilist ja arvustusliku Esseistliku tööd. Jah, seda küll võiks öelda, nii-ütelda, mahult on seda muidugi palju rohkem kui kõike muud kokku võib-olla oma imestuseks nägin bibliograafias teed, seda on mitusada artiklit, mõned, et neist on huvitavadki endal üle lugeda. Nii et sellest seisukohast olema küll rohkem kirjutanud esseesid ja arvustusi, kui, kui muid asju. Ja avaliku elu tegelane, kes oskas ennast ümbritseda teatud salapärasuse oreooli, ka rahvaluuleteadlane August Annist on tema kohta kirjutanud küllaltki avameelselt et Semperi teinud kunagi ühtegi rumalust, teda peeti külmaks ja teda peeti ka ükskõikseks. See põhjustas teiste inimeste seas alaväärsust ja tigedustki ja tegi need inimesed ära ja endale mõtlevaks. Ta meenutab PEN-klubide kongressil 1938. aastal Prahas ja pärast seda väidetud päevi Karpaatia mägedes. Ta ütleb, et kõikidest teistest kirjanikest oleks tal kirjutada, olgu siis Tuglas või suits aga ei ole kirjutada midagi Semperist tooli lihtsalt niisugune normaalne. Ja kui tahate, taoline mees. Ja nüüd ma loen veel ette mälestuskillu Voldemar Panso poolt, kes samuti räägib Semperi iseloomust. Tsempion kinnine uks vaatab teda eemalt, kui istub liikumatult muutumatu, otse jäiga näoga ja mõtled rahaga, Pille-tan suletud aarded on varjatud, uks on lukku pandud ja võtit oskavad käsitseda väga vähesed. Detsember ise end luku oleks pannud, ta Aaretega ihnus oleks olnud, oh ei. Võtkem kokku need lehekülgede hulgad, lugege läbi need vaimurikkused, teadmiste puistamised, mõttekülluse ja ilu, mõistmise loogilised kihid, seal aarete pillerkaar. Aga niisugune loomus ja sinna pole midagi parata. Ja nüüd me kuuleme veel ühte helilõiku aastast 1967. Tegemist on juba vana ja väsinud mehega, tal oli jäänud elada veel kolm aastat ja Peeter heinaküsimusele missugune ja kui palju on tal vaba aega. Sellele küsimusele vastas Johannes Semper nii. No aeg on mul kogu aeg vaba kindlat tööd, mul ei ole nii-ütelda ametlikku tööd ainult kirjanikkude liidus, seal saab vahel käidud või peaaegu iga päev käidud. Ja mis puutub sellesse vabasse ajas, tähendab, kus ei ole täita ühiskondlikke kohustusi? Ega ei kirjuta mitte, siis on seal kõigepealt raamatud olemas. Neid on juba nii palju kogunenud, et et raske õnnele paika leida. Toad on täis. Ja selle tõttu valin ikka ühe teise raamatu, et lugeda lugemine on muidugi kõige parem vaba aja veetmise vorm. Nauding mida siga päev kootad. Semper oli pahempoolne haritlane, kelle verelibled punased verelibled järsku väga aktiivseks muutusid. Nii on ta ise öelnud. 40. aastal tõstis võõras võim ta võimu tippu. Teatavasti sai varese valitsuses ministriks. 50. aastal heideti ta põrmu ja 50 endalt taastate teisel poolel tõusis ta uuesti. Ja see mees on enda kohta öelnud, et kui ta oleks saanud uuesti valida, oleks ta valinud muusiku elutee. See oli järjekordne saade sarjas hääled, me rääkisime Johannes Semper-ist, stuudios oli Martin piiranud.