Rääma agulis Pärnus kogunes 1934. aasta kevadel ühe puumaja katusekambrisse noorte meeste seltskond, kes olid huvitatud luulest. Nende hulgas oli ka alguses paar tütarlast, need aga kadusid kiiresti. See katusekamber kuulus Kaarel erdile maaler meistrile ja noorele teatrimehele. Aga kuna Pärnu töölisteater oli kinni pandud, siis oli Irdil aega küll. Noored mehed käisid tema juures, arutasid luulet ja vastandina kõva häälsele. Irdile oli selles seltskonnas üks mees, üks noormees, kes oma häält kasutas vaid siis, kui oma luuletusi esitas. Seltskonna kõige noorem mees aga oli teistest autoriteetsem. Vähemalt nii räägivad mälestuste kirjapanijad. Üks nende hulgast oli ka Arno Vihalemm hilisem kirjanik ja kunstnik, kes tegutses teatavasti paguluses Rootsis. Tänane saade Sa oled ongi pühendatud luuletajale ja luule tõlkijale August Sanga-le. Mina olen Martin viiranud. Keskkool lõppes ära ja siis oli just tuli see suur majanduskriisi aeg. Roolis olid esiteks kõik minust vanemad ja sääst, tursked, maapoisid rominaalsel kleenuke linnapoiss ja kuidagi natuke üksik, tundsid ja natukene kurb oli ja ja siis ma seal vabadel minutitel hakkasin rohkem harjutama. Proovisin hiljem ka või sealt sõjaväest välja tulin ja oligi, saatsin Semprile näha ja tema ei vastanud, aga avaldas järsku ära ja seal oli üks terve peotäis, üks armastusluuletus ja üks säärane särada, pikem tagasi ade või sara. Ja üks pool mõtiskle olin üheksateistaastane, Semper saatsin siis mul oli niisugune hea liiga poisike. Et seekord paistab kusagilt välja ja et ega siis vahetasime täismeeste sekka. Ja siis ma tegin ühe luuletuse, mis algased veadega kõnnid kolmat 10. aasta. Ja siis säärane tagasivaade tänasele elule ja neile pettumust on ta olnud ja mõtlesin, et neid maale ilusasti Semperi tallutate arvab, et ma olen nii umbes kolmekümneaastane mees, et saastenoorpill veel, aga siiski juba inimene. Ja, ja siis läkski seal liimi peale ja sära. Oma nimega. Siis oli muidugi vina kui lema tulevane kaastööline ja siis läksin ennast tutvustama talle uute luuletustega ja sel ajal oli Loomingu toimetus oli, sel ajal koosnes polest teisest inimesest, üks oli Semper ja teine oli siis korrektor poole kohaga. Ja ametiruume ei olnud. Aga ta võttis lihtsalt oma kodus, võttis vastu. Kunagi ei kujutanudki ette. Saksa võiks elukutse olla, meil on ju omal ajal kodanlikus Eestis rannikutel olid vanemad kaalukamad, tugevamad kirjanikud, need said toetust kultuurkapitalist, niiet oma loomingust ei elanud keegi ära. Et selles mõttes on täiesti erinev praegusest Raekoja meid kutselisi kirjanikke kõige rohkem kui päris kirjalikke andmeid. Siis oli vastupidi, isegi noh, kuni kuni Tammsaareni välja Tammsaare jogada, ega ta ei oleks loomingust elanud, kui ta ei oleks saanud kultuurkapitalist toetust vile esimese luuletuskogu tiraaž, siis ma usun, et ta oli 500 eksemplari. Ja kui ma ise olin kirjastaja, luuletuskogu ei olnud suurt nõudmist ja tavaliselt kirjanikkude liit kirjastas, aga sel aastal oli kirjanikkude liidule oli raha vähe ja ta ei saanud sel aastal kirjastada ja siis oli nii, et ma mõtlesin, et mis siis ikka Ethan on ise välja, mul oli tuttavaid, oli seal kirjastuses loodusraamatupidaja külaski veksli, tema Fire ja ris selle ja siis selle veksli varal läks ta trükikotta ja tehti, tehti raamat valmis ja, ja tuli turule ja loodus võttis peale ka endale ja selleks võrdlemisi hõlpsasti. Kui sul see honorar oli honorari loomulikult, siis olenes sellest, kui palju läbi müüdi, kuna ma ise olin kirjastaja, siis olid mul hiilgavad teenimisvõimalused. Aga, aga kuna ma jälle vaatasin osal väsinud käest lihtsalt oma sõpradele, tuttavatele ja muidugi kauplustes, oli ta ka müügiaga, vaatasin nii kaugele, kui kuni maa trükikulud tasa sain. Siis see pealadu, mis minu juures oli sonaalsele fantastika, hoiana, draamatan rariteetsem, kui teda vaesena ahjusele. Ülejäänud laud jäi teatud väike hulk, mis oli kauplustes müügil. Ma seda muidugi pärast pidin, kahjuks on sellest, kui nõukogude kord järsku tuli ja siis tulid uued soovitusnimekirjad, tulid esimene asi ja siis oli minul kohooliga nende soovitatavate raamatute hulgas ja siis hakati kauplustel nõudma ja minu kirjastus tuli minu käest küsima Moldovat sadamaid ära põletab. Järgmisega koha, seal seal ei olnud, mul endal muretsevad selle kirjastas kirjanikkude liit, juba see võimalus, et autor ise kirjastada võiks, seal mulle saame. Üks ilus joon kodanlikust ajast pidada, aga täitsa praegugi, kui nüüd minna selle kirjastamis küsimuse peale, milles ma nüüd olen küll võhik, nii et öelda mul ettekääne rääkida, kuna ma ise olen kirjastajaga tegutsevad. Et siis muidugi on, oleks ju meilgi Eestis kuigi meil väike rahvas ja aga oleks ju väga hea, kui näiteks eriväljaandjaid oleks. Meil oli. 40. aastal oli kaks kirjanduslik ajakirja eksami Tartus looming ja Tallinnas viisnurk ja kui me saaks selle olukorra taastada jälle et saaks anda nüüd ka Tartus on väga palju jõude, kes valel sellest kunagi kirjutanud, isegi rääkinud, aga selleks peaks nii väga ägelaste propagandat tegema, et läbi viia. Aga ise arvan küll, et, et oleks meil kirjanduselul oleks hästi kasuks, siis tekiks teatud pinge, teatud polaarsus. Ja siis saaks ära kasutada tartu jõude. Pared, kas noh, näiteks, kui võtta seda edasi head taset ja suurt edu uueks on just sellepärast, et Tartu linna tal taga vaatan, et olgu seal toimetaja kes tahes et pähe ei loe nii palju, kui see linn ise, mis annab kaastöölised ja missuguseid Tallinnas võtta ei ole, sest Tallinnas on kõik on liiga tarvilikud ja tähtsad inimesed ja töödega koormatud, sest meil ei jätku selleks aega ega nad istuvad koosolekutel. Kuuldud helisalvestis pärineb aastast 1968, tähendab, see on tehtud üks aasta enne kirjaniku surma ja 68. aastal kohtus siis August Sang Noorte Autorite koondise liikmetega ja reporteritöö tegi seal Peeter Hein. Väga lühidalt, väga lühidalt kirjaniku elukäigust. Ta sündis Pärnus aastal 1914 postiametniku perekonnas. Pärast gümnaasiumi lõpetamist töötas ühe aasta maal telefoniliinide vedajad selleks, et teenida raha ülikooli astumiseks. Ja siis sellel 34. aastal ilmuski Tartusse filosoofiateaduskonna auditooriumites noormees keda omaaegne tuntud kirjandusteadlane Ernst Chirac on iseloomustanud nii ma lainete oli blond lokkidega noormees, kes oma erakordse tagasihoidlikkuse, diskreetsuse ja vististi ka ees kujulikkusega äratas tähelepanu meie teiste see on siis natukene lovi mate hulgas. Ta ütleb ka, et see vaevumärgatav irooniline jaam tema suunurgas oli võib-olla ka üks kaitsevahend ebakindluse varjamiseks. Niisugune mees tuli siis Tartu Ülikooli. Huvitav, aga on märkida, et avalikkuse ette astus ta kõigepealt mitte luuletajana, vaid kirjanduskriitikuna. Nimelt aastal 1931 oli ajakirjas Eesti kirjandus ta kritiseerinud mats, mats, lase romaani. Hilda Kõre, vares. See raamat on muidugi praegu jäänud unustuse hõlma ja kaseretsensioon ei paku meie jaoks olulist huvi. Nii nagu need August Sanga esimesed luuletused Ki, mida ta häbenes. Varsti aga hakkasid asjad liikuma augus ning kirjeldab oma kirjanikuteed, nii ikka seesama kirjanduslik lobi, mida ma ennem juba nimetasin ja vestlust juhib, Peeter Hein. Teate, ma olen nii vähe kirjutanud, et mõista öeldagi. Ma ei ole viimastel aastatel kirjutanud midagi ma varem, noh, see oli nii uhkuseks, tõlketööst, mu tervis oli ka võrdlemisi halb oli ja siis ka nii et mitte päris tegeleda võib ennast nii siis ma katsusin kirjutada, sest kuna ma joon, tulbad kirjutanud, siis on ikka seal nii kaheti teha, mis välja tuleb ja see on nii nagu jahimehe või kalamehe asi. Tead selle peale nüüd nii-öelda tervise parandamise peale väljas, et siis ma võin ju proovida, et kui ta läheb aia taha, siis ei ole ka midagi häda, et mul on niikuinii vaba aega lubatud kirjutamisega on ju nii, nagu Leo Tolstoi ütles, et et kui sa saad jätta kirjutamata, siis jätta ma ei ole selles mõttes õige, autor ei saa, auto on niisugune, kes kogu kogu aeg elab selle mõttega, et kirjutada ja, ja siis ta võib ka logeleda, jagas tema logelemist täis mõtlemist, sellele kirjutamisele ei kujuta näiteks midagi suuremat kui lüürilise luuletuse saaks teha sellest, et et see tujule üle, kui võtad kätte, kui teda ideeni ühe sõõmuga valmis. Vahest kui nii juhtub, säärane tahtmine teha midagi ja siis kohe teed valmis, aga kui kui tee valmis, siis pärast vaadatud pooleli jäänud, et see seal ei ole mõtet ja viskataminema. Ma juba rääkisin, et mulle väga meeldinud Heine palun seda korduvalt lugenud ja võrdlemisi hästi tunnen ja, ja siis selle tõttu muidugi ta on nii oma jälgiga jätnud. Viimastel aastatel oli rõõmus avastus oli, kui ma hakkasin lugema ja tõlkima hakkasin temani kuulus 200 vahelisse aega, aga siis mul just see autor sellepärast meeldis. Ma mäletan, kui mina nii noorena kirjandusse tulin, ma tegin oma, mõistsin Grazis oli mul mingisugune unistus või tahtmine või mingi ebamäärane, missugused, kuidas peaks luulet tegema, missugune peaks olema, kui ma tagantjärgi mõtlesin, kui ma sel ajal oleks saanud Neesraeli kätte küll oleks mulle olnud heaks eeskujuks ja oleks, et, et see, millest mina unistasin, realiseerinud kuidas ma luule juurde jõudsin, pooli lugemikust sain ma Juhan Liivi. Vaat see oli seal mõned luuletused nagu üks suu või lumehelbeke või no seal ma järsku, kui ma neid lugesin, siis ma ei saanud aru, mis asi see on. Ta on ainult ainult paarkümmend sõna on, aga järsku nendest sõnadest kokku tuleb välja midagi ei tea, mis mais see oli selline imelik tunne. Hiljem tuli suitsu, elu tuli ja siis siis ma leidsin. Visnapuu Sütiste meeldis mulle väga just esimene periood ja kindlasti omajagu mõju siis oli, hakkas mulle meeldima talle väga ja, ja autor, keda praegune noorem põlv vähe, tunneb Valmar Adams maid Arvydaks ebajumalasõnana, aga tema on mulle väga palju mõju avaldanud maali. Selle arbujate kooli eelkäija oli ja, ja tema just oma nii vormilt see tema liimide legantsus ja Bondeeritud lõpud ja ja kogu selle luuletuse ehitusse vaatas mulle küllalt suurt mõju. Nii et seda võib-olla, kes nii tähelepanelikult hakkab vaatama esimesi luuletusi hiljem ma muidugi olen püüdnud teist teed minna. Aga nii, tema on salgamatultiks minu õpetaja olnud. Nii nagu oma käitumiselt ja olekult oli August Sang tagasihoidlik ja malbe, nii on ka tema elutee väliste sündmuste poolest tagasihoidlik. Kui tuli juunipööre, siis ta leidis endale töökoha kirjastuses keeletoimetajana saksa okupatsiooni rajal olid alguses päris tööta, siis leidis ka juhuslikke kohti, kas siis ülikoolis või Eesti Rahva Muuseumis. Kui aga ajad läksid ärevamaks sõjaväest, oli ta muide vabastatud kehva nägemise pärast. Siis saatis ta oma perekonna kark sisse. Ja et mitmeid Veljesto üliõpilasseltsi Veljesto liikmeid oli juba võimude poolt arreteeritud. Siis tuli üks heatahtlik politseinik tema juurde ja ütles, et tuleb kiiresti Tartust põgeneda. Nii läks ka August Sang Karksisema perekonnale järele. Sõja lõppedes kolis ta Pärnusse isa koju tagasi. Viimane 10 aastat tema elust möödusid aga Tallinnas. Need on niisugused välised jooned ja märgid tema elukäigust. Nüüd aga tema kui luuletaja, kes jõudis avaldada vaid neli luulekogu oma eluajal, mis ta ise oli kokku pannud. Tema tegevuse võib-olla olulisem ja tähtsam tahk on tõlkimine, eriti just luule tõlkimine. Ja neid tõlkeraamatuid tuleb tal 10 korda rohkem kui originaalluulekogusid. Ta on öelnud, et tema lemmikluuletajad, kelle luule tõlkimine tal kõige paremini on õnnestunud, on Heine neegrossov ja Fardovski. Huvitavana on siinjuures mainida, et ta ise on tunnistanud, et vene keelt kõneles ta tegelikult halvasti ja kui ta Adwardovskiga ka ükskord kokku sai, siis surusid nad ainult kätt, aga kõneleda tuntud kirjanikuga August Sang ei söandanud. Nüüd aga üks helilint, kus on kõne all Alexander Vardovski looming. Nii nagu me linna tornide kõrgusest saame õige pildi alles siis taandume küllalt kaugele, kus linnasiluett meieta joonistub vihanga kirjandusteose hindamiseks vaja ajalist distantsi. On teoseid, mis ilmudes külla sel või teisel põhjusel tunnustust leiavad, kuid hiljem jäljes tänavu naerule vajuvad ja on teisi, mida algul ei märgatagi, vaenulikult vastu võetakse ja mille tõeline väärtus selgub alles aastate jooksul jooksul. Nende kahe äärmuse kõrval on aga ka teoseid, mis kohe ilmudes lugejate poolehoiu võidavad ja sellega edaspidi säilitavad. Viimasesse rühma kuulub Aleksander Tarkovski looming. Dwardovski on üks kõige loetavamaid Nõukogude autoreid, kuigi ta kirjutab värsis, mis tavaliselt populaarsuse poolest aga võistelda ei suuda. Enthardovski ei kasuta värssemite rüüliliseks eneseväljenduseks, vaid ajastu eetiliseks kujutamiseks ja ta teeb seda kõiki rahvakeele rikkusi kasutades. Rahvaluule väljendusvahendeid rakendades ja edasi arendades. Saldovskile mõeldes meenuvad meile kõigepealt tema poeemi ja nende seast esmajoones fossiilityorkin. Möödunud suurest sõjast on kirjutatud rohkesti raamatuid, kuid mitte üheski neis ei ole antud sõja aegadest nii suurejoonelist üldistust kui Tartovskil. Türkinon koondportree, milles on liitunud rahva kõige paremad iseloomuomadused, tema visadus ja vaprus, tema optimism ja inimlikkus. Kell on muistsete vägimeeste järglane, kes ühegi raskuse ees alla ei vannu, aga esiisade hiiu rammu asemel on tema tugevuseks hingejõud. Võlusõnade asemel kasutab ta nalja sõnu jumaliku suuruse asemel on temas inimlikku soojust ja lähedust. Meie tema silmade läbi sõjaaja kõiki etappe ja tahke, nii raskeid algusaegu kui võidukat lõppu. Suuri kaitselahinguid kui puhkepause lopsakas rahva keel vaheldub piduliku paatosega. Sõduri elu. Anekdoodid on meistrikäega arendatud sümboolse tähendusega peetideks. Fossiilid genega paralleelselt loodud on poeem maja tee ääres. Diorkinud jutustab rindast ja sõdurist, maja tee ääres näitab tagalat ja sõdurit, perekonda. Huumori asemel valitseb siin valu ja erutus ilmumise ajal jäise teos teenimatult varju sest siis ta ei olnud moeks süngetest asjadest rääkida. Seda rohkem on meil põhjust seda tööd neid esile tõsta, sest ta ajaproovi auga vastu pidanud. August Sanga suurimaks tõlketööks jäi Fausti nii esimese kui teise osa eesti keelde tõlkimine. Ta tundis huvi selle töötaja hiigeltöö vastu juba saksa okupatsiooni läbil alustas seda tööd nii, et esimene osa jõudis ilmuda juba 46. aastal. Ja huvitav on märkida, et kui Bernhard Kangro teada sai, et sang niisugust tööd teeb siis saatis ta postiga Eestisse Fausti, mille olid tõlkinud kinotants oras ja mis oli ilmunud Londonis. Aga hiljem saadi teada, et meie vastavad organid olid seda teost seda raamatut pidanud liialt ohtlikuks, et August Sanga-le seda kätte anda ja nii satusse erifondi. Tõsiasi on aga ka see, et August Sang ei jäänud ise oma Fausti tõlkega rahule. Aga nüüd kuuleme ühte helilinti aastast 1964, kus August Sang tutvustab kütet ja tema aega. Kirjanduse ajalugu on rikas kujudest, kes kohe ilmudes maailma imestama panevad oma teostega murrangu sünnitavad. Sageli ei ela niisugused imelapsed kaua, nad põlevad täie leegiga. Neil ei ole elutarka. Ettevaatust. Nad ei taha ega oska hoiduda ohtudest, mida tegelikus teele Ta seab. Nad satuvad lugupeetud lollpeadega konflikti, nagu Lermontovi ja Puškini sööstavad joobunud revolutsiooni keerises Koppetafi ja kui kodumaal on liiga rahulik, lähevad võõrsilt surma otsima nagu pair. Varaküpsete geeniuste hulka kuulub ka Göte. 15 aastat enne suurt prantsuse revolutsiooni ilmus tema romaan noorevertari kannatused mis äratas tähelepanu kogu haritud maailmas. Töötaja oli selle ilmumisel 24 aastane, kuid juba mitmete saksa kirjanduses pööret sünnitavate teoste autor. Kuid erinevalt paljudest meedee orideni ilmuvaist jahukuvaist talentidest seisis ees veel enam kui poole sajandi pikkune elu ja loomingutee. Tallel langes osaks kaks elu tormiline noorus ja rahulik küpsuseiga. Tema teoste täielik väljaanne sisaldab ligi poolteist 100 köidet mis on sama vastuolulised nagu nende loomise aeg. 18. sajandi keskpaigas valitses Saksamaal trööstitu olukord. Kui Inglismaal ja Prantsusmaal absoluutne monarhia vähemalt seodaalse killustatuse likvideeris ja ühtse rahvusriigi rajas siis Saksamaal tähendas kolmekümneaastasele sõjale järgnev stabiliseerumine. Rahvusliku katastroofi rahvusvaheline reaktsioon oli hävitanud saksa rahva paremad jõud ja Vestfaali rahuga sanktsioneeriti Saksamaa lõhestatus. Saksa Rahva Püha Rooma riigi alla kuulus rohkem kui 300 pisiriiki kus kohalikud vürstid piiramatult võimutsesid. Piiride rägastik pidurdas kapitalistlike majandusvormide arenemist. Friedrich Engels ütleb selle aja kohta. Kõik oli armetu ja Maal valitses üldine rahulolematus. Ei olnud haridust, trükivabadust, ühiskondlikku arvamust ega vähegi arvestatavat kaubavahetust teiste maadega. Kõikjal ainult alatus ja egoism. Madal orjalik, Ilgleppi, Woodniku vaim. Kõik Pehkis kõikus ja oli valmis iga hetk kokku varisema. Kuid isegi seda soodsat muutust ei olnud loota, sest rahvas ei olnud niisugust jõudu, kes oleks võinud ära koristada iganenud institutsioonide laiba. Viiekümnendad ja kuuekümnendad aastad kujunesidki August Sanga Ale kõige edukamat teks tema tõlkija tegevuses võib öelda, et sel ajal oli ta Eesti juhtiv luuletõlkija. Sel ajal elas August Sang Pärnus ja tema kodune puumaja oli lahkelt avatud kõigile kunstiinimestele sel ajal, nii nagu Gustav Ernesaks seda aega meenutab. Aga ta on ka väga kujundlikult neid aastaid kirjeldanud, seal tekkis huvitav sõpruskond, Ird, Ernesaks ja sang. Vastandlikud inimesed oma natuurilt, aga ju nad siis 11 kuidagi tasa kaalustasid. Ja nüüd ongi jälle minu ees ajaleht Sirp ja vasar aastast 1975 kus Gustav Ernesaks neid aegu väga värvikalt kirjeldab. Ta ütleb muuhulgas ka selle seltskonna kohta, et selles orkestris mängis sang vaikimispilli. Ta valdas seda hästi paremini ja maitsekalt, ei osanud temast keegi pause pidada ja õigel ajal oma vaikset ning tarka nooti kõlada lasta. Ta ehk oli koguni nende õhtute nähtamatu dirigent, kes märkamatult suunas vaidlusteemasid, näitas käte uusi sisseastumiskohti, parandas õhtu partituuri juhmale note ja isegi see kuulus orelil. Hird olevat oma häält tasandanud August Sanga seltskonnas, vähe sellest temalt tihti ka nõu küsinud, et oma arvamustele kas siis kinnitust või vastuväite teid kuulda. Need olid ilusad ajad ja tundus, et need ajad kestavad igavesti. Nii aga muidugi ei olnud ja nüüd me kuuleme veel ühte helilinti, mis pärineb aastast 1962 ja seal August Sanga järel hüver luuletaja Paul viidingule. Järjest kasinamaks jääb kirjanike peres nende hulk, kes meie sündmusrikka sajandi ise läbi on elanud. Suurte murrangute juures tunnistajaks olnud. Igast kaotusest on kahju kahe võrra kahju aga siis, kui see kaotus on enneaegne. Kui me lahkunud pärast raskusi, mida iga murrangu järk kirjanikule nii või teisiti ette seab. Just uusi küpseid teoseid võisime loota. Nimelt nii olid lood Paul Viidinguga, kelle me läinud laupäeval metsakalmistu liiva sängitasime. Eesti kirjandusse astus Paul Viiding aastal 1935 luuletuskoguga traataed. Selles olulises osas mõtteluulest koosnevas raamatus väljenduskriisidest vapustatud uue maailmasõja eel aimustest masendatud põlvkonna elutunne. Tema rahulolematus oleva ebatäiusliku elukorralduse suhtes. Harjumuste ja kommete traataiad on need inimesi sünnist surmani piiravad. See rahulolematus ei kasva aga uue sotsialistliku ühiskonna kuulutamiseks, nagu näiteks Viidingust pisut vanema Sütiste pisut varem ilmunud esikkogudes sei tõusega romantilise protestina abstraktse ideaali nimel. Viidincon realistlikum. Päevase elu faktide jaoks on tal rohkem silma. Ta täppisteadusi õppinud, reedab ta luule sõnastus stiilgi. See on asjalik, proosalähedane võõrsõnadega küllastatud lennukate poeetiliste kujundite asemel teaduslikke definitsioone meenutavat kuiv lakooniliselt formuleeringutes. Kui sellesse ainesse keskusse satub harva mõni tundetooniline sõna, saab see ümbruse tõttu seda suurema mõjujõu nagu luuletuses jumalata. Nii nagu oli lihtne Me pretensioonid, tema luulelooming nii on petensioonitud ka tema seisukohad ja väljaütlemised kirjanduse ja ja kirjanduslike probleemide kohta. Aga nüüd saate lõpuks me kuuleme veel ühte lõiku ikka sellelt samalt helilindilt, et kus noored kirjandushuvilised August sangaga vestlesid. Siin räägite natukene kirjandusest, põhimõtteliselt toetudes siiski ka plaatonile. Kirjandusega on nii, ta on, ta on ju ka teisest küljest on üks kahtlane kutse selle pärast iga iga teine elukutse seal on, eks ole, nii et seal saab seda töövilja mõõta. Ja inimene, kui ta on oma tema töö ära teeninud, seda võib õhtul rahuga magama minna. Ma lugesin, mon kahjuks nüüd ära unustanud juba, mis oli teose nimi, autoreid ma tean seal austria marksist ja kriitik verst Fischer. Eks kord hakkas kirjandusest rääkiva kaht saamist kirjandusest. Et üks arusaamine kirjandust on niisugune, et kirjanikul prohvet, tema ütleb seda, mis temale vaim või jumal all või jõud väljastpoolt sisendavad. Ta ei vastuta mitte kellelegi ees tal kohustust, ta ütleb seda, mis keelele tuleb, mis temal tal ilmutatakse. See on üks tõlgitsus, selle on esitanud, plaat on ühe sama noorepõlvetehases. Ja siis on kirjanikud on, selle selgituse kohaselt on muust passist kõrgemal on proff ka ise prohvetid ilmutatakse ja ja siis kirjanikule säärane ülev seisus. Teine äärmuslik suhtumine kirjandusse, niisugune et kirjanikud on üks kahtlane vas, et nad räägivad vahest sugu, jumalavallatuid, asju, jumalatest, mis võib ju tõsi olla, aga mis on siiski rahvalt kahjulik teada. Ja selle tõttu kirjanikkudel ei ole, ühiskonnas õiget kohta ei ole ja neid ei tohiks olla ühiskonnaseltse. Ja, ja siis peaks olema säärased vahemehe targad inimesed, kes ütlevad, mida kirjanik tohib kirjutada või see on ühiskonnale tarvis. Selle seisukohta väljendanud plaat on oma selles riigis, ideaalsest riigist, kus kirjanikkudel kohta ei ole, kuna nemad on seal, valab Vanarhiline jõud. Nii et üks filosoof oma elu jooksul kaks need äärmuslikku seisukohta, seisukohta, arusaamist kirjaniku ülesandest on sõnastanud. Nende sõnade rääkimise rajal oli August Sang tegelikult juba tõsiselt haige. Valud olid järjest suurenenud ja kui ta lõpuks siis ühel vara talvisel hommikul Maarjamõisa poole läks siis tehti varsti kindlaks, et tegemist on vähiga ja kolm operatsiooni ei aidanud. Gustav Ernesaks meenutab, et viimasele operatsioonile viis ta teda ise. Ja järgmine kohtumine oli juba kunstihoones matusetalituse ajal. Aasta oli siis 1969. See oli järjekordne saade sarjast, hääled ja saate pani kokku Martin Viirand.