Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned. Neis Aaneb tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Vicky on lukukeelekohad läikima kulunud aga vana veel sõja ajal lakiga kaetud uks tuleb siiski ilma vaevata lahti. Ma panen vanamoodsast keeratavast lülitist tule põlema. Esik on kitsas ja kaetud tumepruuni kauni puitmaterjaliga milles beežid uksed. Paremal pool on pilt ratseteistes narr mütsi küljes Kuljuste asemel elektripirnid ees laual mingi köide Est tarkuseraamat. Vaselõige selle alla äärde on mingis võõras keeles kirjutatud midagi arusaamatut. Siiski see on. Ma ei tea, mis mul on. Esikus ei mahugi eriti midagi, ainult meeste mantel liigutatavas nagis, nagu oleks peremees just praegu naabri juurde läinud. Kummalgi pool kaks kinnistust. Ma lähen otse. See on elutuba. Hämarusest hoolimata on otse rõduukse taga aimata puid. Istun diivanile ja lasen silmadel ringi käia. Siin ma siis nüüd olen. Miks? Ei tea? Kes siin elab? Ei tea keegi, kellel on palju raamatuid, mille alt tume raske veinipunane, peaaegu must tapeet ainult kohati sealt välja paista. Ma tõusen ja vaatan lähemalt. Väga vanad kullatud nahkköited on segamini kõige uuema kirju selgse kirjandusega. Nagu vahepealset aega ei olekski olemas. Usuline kirjandus, kõruti antiigiga. Terve omaette riiul kunstialbumitega. Seinal Valgatab tera pilgulise mulle tundmatu mehe vaade. Dramaatilise elutundega võib olla järsk mees. Ma tõmban paksude aregaadinad akende eest kõrvale. Väljas on maikuule vaatamata hämar ilm nagu hakkaks lund sadama. Aga toas läheb kardinate äratõmbamise tõttu siiski valgemaks. Arvutijumala eest esikus rippuvate riiete järgi otsustades arvatavasti vana, vähemalt soliidse mehe korteris on ultra-moderne arvuti. Ja kui ma lauast möödudes kogemate hiirt puudutan liigub sellegi virtuaalne kaardin eest ning ma näen, et arvuti töötab. Taustaks on kummaline pilt musta näokattega munga moodi mehest ja kiri. Tõesti seintel on Jaapani ja viska Indiamulaarse riiulis raamatuid Aiki toost ja hiina vaas. Aga ma ei saa uskuda nii euroopaliku elustiiliga, inimene oleks tõsiselt pühendunud Žaoliinlase ideele. Toast langeb helk rõduakna taha ja ma näen seal õõtsamas kirsiõisi, nagu oleksin tõesti kusagil Jaapanis. Aga mitte siin Eestis. Kadriorus. Tuppa vajub veidi summutatud muusika raskelaine. Aga see ei olegi vist Altkorterist. Avan kõrvaltoa ukse. Helesinine õrn, peaaegu valge tapeet. Imelik aga ka siin tumesinise tugitooli juures põlev valge lamp. Muusikakeskuse valgeaparaat, mis on varustatud taimeriga mängib rohelisi Hekvalayeri näitude lainetest aeglast Adaadiot. Öökapil. Teise väikese valge lambijala juures on helesinine ümbris. Ma vaatan aparaadi seadet seal mängima pandud tund varem. Miks ei tea? Miks ta kuulab, seda? Ei tea. Mulle tundub, et olen osa saanud millestki, mis on liiga intiimne, et olla määratud võõrastele kõrvadele. Taan tagasi elutuppa minna. Aga kusagilt ilmunud suur helepruun, karvane koer. Vistestreilia suleb mu tee. Ma ei tea, mida teha, sest koer on küll suur ja võiksime kergesti maha murda. Kuid agressiivne ei tundu see siiski olevat. Ta surub mind akna poole, kus ikka on veel kaardinat kinni. Ning ma vajun suurde pehmesse tugitooli. Koer paneb oma pea mu põlvele ning mul ei jää muud üle, kui jaamatanult oodata, mis edasi saab. Muusika lainetab läbi terve korteri. Ma sulen, silmad. Helid vajuvad mu peale pehmete, kuid raskete pikkade paiku. Dustena. See on uskumatu, et olen siin võõras korteris võõras toas. Kuulama muusikat, mida mängitakse ilmselt endale ja üksi. Miks? Ma vajun selle korteri ja ei tea, kuidas mängiva muusika lummas rammestusse. Mõtted voolavad läbi minu ja ma ei suuda midagi nende vastu. Siiski. Miks muusika on kusagilt vahe? Pealt, kui kõik sind korteris, mööbel, raamatud ja albumid varjavad äärmusi? Miks maaler, kes on ometi just vahepealne kusagilt eelmise sajandi alguses natuke hilisemast, kui pandi püstise must ingel Russalka vist aastast 1904? Miks maaler? Ja miks äkise sõjakire traagika, must ingel, kui ometi kuulen? Maaklerid ah jaa, muidugi tiivad muidugi. Sõnad. Oma laotuses oma armastuses oma laulmis enam üksi. Kust ma tean neid sõnu kust ma tean, et olen kadunud sellele ilmale? Miks? Pimedusest olema tulnud. Ja pimedusse viibude. Lõpmatu kurbuse tasased tiivad puudutavad mu põski, mu silmi. Aeglaselt väga aeglaselt hõljudes läbi õrnade pilvi. Jah, kellelegi pehmed õrn, pehmed käed, püüavad mu. Ning heidavad aeglaselt väga aeglaselt üles. Suured sinised, läbipaistvad silmad. Ja hääletu hääl mis ei räägi eemal vaid sinus endas Su ihus, otse su meelte sees. Ma ei tea, mis on. Ma ei tea, mis mul on. Pilved liiguvad tuultes otse läbi mu vaimu mõju. Salajaste enda käest varjatud. Ta tasandi nakkust, ehk kui see voolab loomulikult isend puhta räpast Sarnevatest selja. Ajalooga, mis asi kaugel tinasõduritega väljadel. Kleitides nukkudega linnaväljakuid äik ja seetõttu haaramatud tabamatu nagu näitemäng unes. Lahingud taamal valged suitsupilved, plahvatused. Ähvardavad sõjaväed, kukuvad, haavatud, ründavad rinded. Üksikmajake metsas, kust välju tüdruk ei tea. Teda ei oota hunt, vaid hirmus räpane sõdur. Ja püssimõõka peos haarata järele ja ava. Rahvas väljakul je tänavail kummardamas kuningate saatjaskond kihutavad ratsud kahe linnuse vahel üksiktõrvikuga lehvitav märguandja näen. Härraninaniline vanaeit. Armastajapaar. Siinsamas nende peade kohal märkaksid kihutama makiäenevat teed. Kõikjal harkaasmetsades puude okstes kõikjal maastikus. Lõpmatult. Ütlevad käed. Ta peeglis koete major astuvad vaid, mis ise on dilemma ette. Ta vaatab kusagile mu selja taha. Ta näeb mu selja taga midagi mida mina kunagi teada ei saa. Teaks. Ma tahaksin, vihjas sellesse täkku, kes, kuda selle mantli jaluta suruda pistoda sügavale sellesse kahvatus sihu. Võõras teeskleb üleolevalt naeratamine Aristokraatselt kahvat. Eks ta siis naeratab. Mis see, mida ta surub vastu varinta? Kiri, käedetatud paberitükk. See luuletajas teener oma uhkes Ljurees See, mis see on, keegi ilmutada? Kas siinsamas sanetisse näitud seinamees tõstab karikaga käe? Koer liigatab ja avan silmad. Maaler mängib ikka ja vaatan imestunult plaadimängija seadet. See on täpselt samasugune nagu algul. Tõusen ja vaata lähemalt. Ei. Egolaiselt tab ja osuti liigub, numbrid jooksevad. Kõik peaks olema läbi. Aga ikka on muusika, sellesama muusika tasane voogamine. Nagu ei kostakskise aparaadist Aid seintest. Ma ei tea, mis mul on. Alev tunginud võõrasse korterisse, vaja seal kuulnud midagi, mis ei ole määratud mulle. Avan vannitoa ukse ja seisan. Mul on tumesinine mantel üll ja pistuda. Ei, mul ei ole Pistodega mantlit, aga mul ei ole ka omaenda nägu. Mul on täiesti võõrast nägu. Nagu see, kes mulle vastu vaatab, ei olekski mina vaid keegi teine, kellele tahaks hüüda, et ta peaks olema siin. Ta kaoks ka ka kaos, sina. Sina. See seal tehklis. See ongi Mussina. Areneda selgesti. Tal on lühikesed veidi Halinenud juuksed. Tugevad kulmud, Kainilise lõuapärad, aga muidu sile nägu mis jätab mulje, nagu ta oleks noorem, kui on. Sinised. Hästi sinised. Eresinised ei, helesinised silmad. Aga mitte see ei ole sina, vaid ta pilk. See on tera ja ainitine, kuigi nägu on moelõika nagu pistoda. Ehkki ilme on nagu pehme varia mantel. See pilk ei vaata. Ja just see pilk ei vaata. See pilk näeb, näeb läbi minu läbi toa läbi aja ja ruumi. See on nii läbinägev, et kui see mu silmapõhja läbistab astun nakaadetusest tagasi. Ta ei liiguta. Ja kogu mu elu kogu mullu kõik mus salajased heateod ja salajased kurjad mõtted on tunda. Siis ta pöördub aeglaselt ja hakkab ühtlaselt just nagu üldse sammumata libisema. Astun raamatukogu tuppa tagasi, seisan riiuli juurde ja võtan huupi esimese ettejuhtuva albumi. Ma tunnen, et mu käed värisevad. Just nagu oleksin näinud oma teisikut seisnud silm silma aastas oma. Praegu elab minus kihvatusta peletada peatada, kihutada, minema, hüüda tagasi, kuigi ma tean, et see on võimatu. Sina minn, sina. Olen albumi lahti. Seal on väga hea reproduktsioon Michelangelo viimasest pildist. Sauluse ilmutus. Valguskiir ülalt jumala juurest alla. Mitte Saulus ei uuenenud, vaid Pauluse ees siis uus maailm. Pauluse ees. Kuigi Pauluse sees Ja just seepärast oli ta ise uus ja kandis ka uut nime. Koer müksime ninaga. Aga ma ei saama silmi lahti, pildid, mille juhused mulle saata. Aga Saulus kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi issanda jüngrite vastu läks ülempreestri juurde ning alustemalt kirja Damaskuse sünagoogi teele. Et kui ta iial peaks leidma usuteel käiest, olgu mehi või naisi võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma. Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus. Ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles. Saul Saul, miks mind taga kiusad? Aga tema ütles, isand, kes sa oled. Ja hääl vastas. Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad? Koer müksi mind ikka. Ma panen albumi riiulisse, sammun hajameelselt läbitu, vale. Kõikjal põlevad tuled. Nagu oleksid need süttinud ühest lülitist Ehikus. Koer kõnnib ustavalt mu kannul. Ja aeglane muusika ei ole kustunud. Alles nüüd taipan, et koer on saatnud mind kohe algusest peale. Iga ruut selles korteris on ise värvi ise stiilis nagu kolme kunstniku kodus vita Räskis. Aga see ei ole muuseum nagu nüüd on seal väikeste pisiasjade kodule korratus selles muidu äärmiselt puhtas ja korras vanas korteris reedab et siin elatakse pidevalt. Tumepunane valgete ukse rist külikute ja valgetes riiulites mitmevärviliste raamatutega üle külvatud töötuba. Pehme helesinine tagatuba ja tühi lumivalge vannituba. Aga riiulis on katkine tass, nagu keegi oleks selle purustanud kilud, siis kokku korjanud arvuti kõrval 100-ks pisikeseks tükiks rebitud leht. Camuur reedab, et siit on üle tormanud äkiline viha. Või segadus? Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldased jumalakartlikud, sest kui ma läksin läbi linna leidsin ka sellise altari, millel oli kirjutatud tundmatule jumalale. Keda teie nüüd, kui tundmatut teenite teda kuulutan, mina teile jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa, issand, täna ei ela templites mis on kätega tehtud. Lase elanud ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja. Tema ise annab kõikidele elu ja õhu. Olla kellegagi, keda ei leita. Need imelikud ühte sobimatut maalid, fotod ja raamatud. Kõigesse sellesse kirjutatud otsingud sööstud. Ainult juhus sai komponeerida selle toa, selle maailma, kus eri ajada nii imelikus ragmentaasias koosluses et neid seob ainult tänapäeva närvilise inimese tung selle järele, mida ta ei oska seletada. Miks maalis Michelangelo viimase pildina just selle ilmutuse Sauluse keskel? Kelle asi oli vihane mees, kelle piltides on pühad motiivid, kuid kelle inimestes maine, kirg, meelelised, isegi julmus. Miks siis? Aheldatud nõmeduse öös rind tulvil piinaetvaid hinge kaotan siin raiuma, pean jumalaid seest kivist. See oli Michelangelo sonetitekst. See oli ta sõna mis ei mahtunud kivisse ega pilti. Ma istun ja koer paneb jälle oma peama põlvele. Aga see oli vähemasti kuhugi suunatud viha, mitte segadus nagu selles korteris kus tundub, nagu siin elav mees ei teaks, millele vihane olla. See veider nägu arvutis. Tume sünge, otsustav, purustatud esemed. Michelangelo laad pildunutiitseni pilte poriga ühes filmis ja Peetri kirik olevat kõrguselt sama kohe obsi püramiidi. Ja maaler, mis vahetpidamata mängib Ei tea rahutuse rahu. Tumepunane, õrn, sinine, ühemõõtmeline see mees ei ole ega otsiga lohutust. Ma tunnen, et vajun jälle tasa jõuetesse tagasi. Tass pooleks murtud varrega piip, see suitsu aromaatne lõhn kõigis tubadesse koer, kes kõnnib mu järel. Kas raamatus ja arvutis on tõde? Kas tõde ei elagi templites, mis on inimkätega tehtud? Ehk teha ja rammetus muutub Rannestuseks ja uni saabuma. Aga koer ei lase mul rammestusse vajuda, ta tiirutab toast tuppa ning haugub, haugub ja taganeb. Suur leek pahvatab esikust tuppa ja eestoast tagatuppa. Ning tule kerge, kuid kõrvetav keel lakub mu nägu. Rõduakna taga langev suuri räitsakaid on kevad. Ja sel ajal tuleb alati lumi tagasi, nagu oleks ühtäkki kevades talv. Maastun rõduakna alla ja näen veel, kuidas suur kirsiõites oks vajub äkki alla. Ja heidab endalt lume. Ning kerkib uuesti üles. Heledamaks taevasse. Koer haugub. Koer haugub vahetpidamata ja järelejätmata. Ei tea, mis mul on. Miks see koer niimodi haugub? Miks kuulema vahetpidamata kogu aeg seda haukumist? Maja põleb tõesti. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg