Ilusat pühade hommikut kõigile. Mina olen Kaja Warner ja otse enne jõuluõhtut palusin viker raadiole külla selleaastase heategevusprojekti aita alustada Ilu kaaspartnerid neid linna Eesti televisioonist ja doktor Kai-Elna Alliku Pelgulinna sünnitusmajast, kus doktor Allik on vastsündinute osakonna juhataja. Reet Linna on oma näo sellega aidanud projekti aita alustada elu reklaamiklipi ja tekste ja plakatit meile kõigele lähedasemaks teha. Ja juba aastaid on ta vedanud väga mitmesuguseid heategevusüritusi. Viker raadio omalt poolt toetab Pelgulinna sünnitusmaja jõulujätsi avakontserdituludega ning kõik annetused, mida te, head kuulajad. Õnnevaka kaudu või väikesi killukesi ostes teete lõpuks sünnitusmaja toetusfondi kaudu ka sünnitustubadesse. Nüüd aga tänaste saatekülaliste juurde. Tuleb välja, et riik ja kai on omavahel kunagised koolikaaslased. Mina olin juba seitsmendas keskkoolis, kaheksandas klassis. Kai-Elna siirak kai siiralt, ma ei ole teda kunagi Cayennaks kutsunud, see on ametinimetuste, nähtavasti see meie teame teda kai ja kats nagu koolivendade klassivennad käsi ja et kõik kutsuma. Ja, ja mingi äraarvamatu põhjusel meistrid algusest peale, koheseid sõbrad kuni keskkooli lõpuni. Kui lühidalt rääkida ja niisugused sõbrad, et Mika ööbisime üksteise pool ja pärast tudengi käisime vastamise külastele linnas kava hoopis ja ja kuni sinnamaani, et on minu Roberti ristiema, no kuivõrd niivõrd, me ei ole ju ristitud iseenesest mina ei ole. Ja minu lapsed, kaks minu lastest on sündinud tema haiglas ja, ja tema hellad käed on aidanud mees ja minu lapselaps on sündinud, esimene lapselaps on sündinud ka Pelgulinna sünnitusmajas, mille sündima olen ise pealt näinud, nii et ütleme, see on sihuke lühike, kukuvad, need on sinu variant. Palun. Kõigepealt tänan Vikerraadiot kena kingituse eest päkapikkude poolt. Ja tõesti, seal oli nii. Et minnes seitsmendasse keskkooli kaheksandasse klassi tekkis niisugune spontaanne sõpruskond esialgu võib-olla mingid esimesed kuud. See ei toiminud, aga see küllaltki kiiresti tekkis. Ja, ja meil keskkooli ajast jäi üks osa klassikaaslasi, jäime äärmiselt suurteks sõpradeks. Kuna minu kodumaja oli jõe ääres laagris suur avar lai, siis põhiliseks kogunemiskohaks sai olema minu kodu. Ja kuna mul olid äärmiselt kodused ja, ja sümpaatsed vanemad minu klassikaaslaste suhtes isa oma tarkusega ema oma südamesoojusega siis jäid nemad minu klassikaaslastele ka peale lõpetamist papsiks mamsiks, kuni taevaisa nad ära kutsus ja ja mäletan seda. Võib-olla see pole õige koht muidugi praegu rääkida, aga kuivõrd nad olid kiindunud mõisasse. Et me kõik ju siia, et kui, kui toimus äkksurm ja me kõik olime šokis ja isa tuli kodunt ära viia. Ja ma jõudnud nagu ennem informeerida, kui me isa ära isime, siis klassivennad olid äärmiselt toimunud. Šokis, kuidas? Ma käitusin? Et me läksime õhtul hilja surnukuuri isa juurde seal vastu ööd? Jõulud ongi see aeg, kus lahkunud pereliikmete peale on rohkem aega tagasi mõelda. Ja muidugi on see aeg anda ja ise saada. Et meil oli jah, eraldi pea ja vaimsuse koolis, mis hiljuti mõjuti kogu edasist elu, selle asja ja, ja see klassi niisugune õhkkond oli, me olime niisugused novaatorliku. Me mõtlesime igasuguseid iseseisvaid asju välja ja, ja, ja olime niisugused minu meelest vahvad. Ja see, see lõi tõesti sellise maailma turvatunde, vaatamata nendele aegadele ja leidsime rõõmu ja, ja oskasime ennast harida. Ja mina tahaksin öelda seda, et kui see sõpruse algul oli meil selline suhe, ütleme, et mina olin nagu võimukas, mida ma olen kogu aeg natukene kangem, rohkem ja, ja Cats ehk siis ka ei ole alati niisugune, ütleme tagasihoidlikum siis aastate jooksul see vahekord muutus nii oluliselt. Minul oli nagu vaja kui arstiabi ja kui mul oli vaja hingeabi, siis mina olin see, kes nagu pöördus tema poole, ta aitas mind nagu elu. Pane ise kõik selle paika, et algul oli mina see sõbrannasuse poole pealt see, kes kamandas, käskis, see lasi köiteks ravimi, tülitsesime palju, kõik arst on ja kui tänasel päeval on teistmoodi olnud, et kui ta on kohutavalt mind elus aidanud. Kui palju teil on olnud elus võimalik inimesi aidata sanda hingeabi niisugust, nagu öeldakse, moraalset tuge olla tõesti nii, et te ulatati oma käe sellele, kes hetkel abi vaja. No nüüd ütleme, viimastel aastatel on seda päris palju olnud varasemast ajast, mul tuli meelde tegelikult üks esimene hetk, kus ma nagu aitasin teadmata, tahtmata kõiki teisi ja seda räägi mu ema, et ma olin niisugune paras marakratt väiksest peale ja me elasime Endla tänava kolmandal korrusel, taksopargi vastas olevas maas, kolmandal korrusel ja kuna ema isa siis mõlemal olles raadiusega korruskust eluaeg töötanud on, ei saa vist oli ka tollel ajal või igatahes mängisite kuskil pilli või midagi nii. Püksiaknad seoti kinni ja mind ei lastud nagu selles mõttes ma olen väga temperamentne, igalt pole minema. Ja esimene niisugune tagantjärgi mõeldes täitsa heategevus oli see, et me ikkagi kookisin need aknad lahti kolmanda korruse aknast, ma lasin nööriga ja lastele meil kodus söögi, kõik teistele andsin ära, selles mõttes, et ema räägib seda tänase päevani, et tulid kojukapid, olid tühjad reeturid, maja, lapsed põetud ära sellega mul oli lihtsalt igav olla. Et selles mõttes, et, et see andmine nagu oli, oli kusagil siis sel ajal juba sees, aga hiljem on küll olnud seda hinge abi andmist on teinud viimastel aastatel päris palju olnud ja mul on olnud näiteks üks niisugune juhus, et üks naisterahvas helistas mulle oma isiklikke pereprobleemide murede pärast ja, ja me jäime sellest ajast nagu teatud mõttes niukses suhtlema tänase päevani. Et ta ütles, et palun, saame kokku, räägi mulle ja seleta mulle, et kuidas sina oled saanud ühest või teisest asjast üle ja tee mulle see selgeks ja ma arvan, et ma sain seda inimest aidata, et see on niisugune. Need hetked meeles, on, on päris palju olnud tegelikult jah, nüüd, et et minu meelest ei ole õigust kelleltki kellelegi ära öelda, sest iialgi ei tea, kas sul endal abi on vaja, eks ole. Kai-Elna no minu elukutse ja mu kutsumus juba olin viieaastane, kui ma teadsin, et ma tahan lapsi aidata ja selline pöördumatu, et seda ei olnud võimalik kõigutada ei siia ega sinnapoole. Ja see oli mu eesmärk ja ma veel kord ütlen, vaatamata kõikidele raskustele, see on, see on nii kaunis elukutse ja, ja samasse hinge ja, ja endast andmine, aga see rikkus, mis sa teinekord sealt tagasi saad, see korvab kogu selle, selle pinge ja, ja vahesel andmise valu. Et, et see on fantastiline elukutse ja, ja kuna selle elukutse puhul paratamatult tekib momente, kus midagi on puudu, kellelgi on vähe. Ja, ja ka minu vanemad, mu isa oli selline, vaatamata sellele, et, et sõda võttis ära peaaegu kõik, kes läks majast mööda, oli nälgas, võttis, kutsus enda, toitis kõhu täis, nii vähe, kui seda oli ja inimesed praegu tänavad ja on tänulikud. Teie olete sealt majast, kus meile süüa anti, nii et see on käes ja seal andmise rõõm, sest teatavasti arstid, eriti saamise rõõmumaterjal reaalses väärtuses ei saa, siis, siis korvab see see hing rahuandmise rõõm seda ja loomulikult olema ja nüüd seda Pelgulinna sünnitusmaja juba juba päris palju aastaid püüdnud aidata oma tuttavate kaudu. Siis kui Eesti vabariik uuesti taastus algas Lions klubi heategevusega, kus siis esimesed saadetised tulid. Ja läbi nende olen ma käinud ka Saksamaal, siis spetsiaalselt veel kogumas materiaalset ja, ja vajaliku instrumentaarset abi, mis õnnestus ka päris hästi, kuigi mõnes mõttes muidugi selline pika käe sirutamine kogu aeg palumine on, on psüühiliselt koormav, aga tulemus oli hea ja me saime tookord hea saadetise ja oleme väga tänulikud neile siiamaani. Peale selle on kenad sponsorid aitanud ehitada, mis on minu elutöö? Mul uue osakonna intensiivravi osakonna, mis, mis õnnestus meil hästi, mis maksis miljon, aga me tõesti tegime ta kapitaalselt ümber ja, ja me näeme head selles mõttes välja. Et seal on normaalsed tingimused töö tegemiseks, haigete laste jälgimiseks, hooldamiseks ja selle üle olen ma väga õnnelik. Muinasjutud räägivad väga sageli väetima aitamisest ja selle eest saadud tasust. Vaeslapse käsikiviloos annab vaeslapse oma viimase aganaleivasuutäie sandile, kes nagu pärast välja tuleb, on hoopis Soome tark ja kes kingiti tüdrukule tänutäheks ise jahvatava imekivi. Või tunneme muinasjutu võõras tütrest, kes üleküpsenud leivad ahjust välja võtab ja valminud õunad puu otsast alla raputab, et poolraske ei oleks ning ta saab tasuks pikka õnne palve. Kas elus on niisama kui muinasjutus ehk kui palju teie reetja kai olete oma elus kogenud, et annad endast ära, kas aega, tähelepanu annab hingeabi või lihtsalt teed oma tööd, aga samas saad ka midagi tagasi või saad koguni rohkem tagasi, kui ära oled andnud. Ja minu arust seda ei ole võimalik üldse? Jah, kaaludega mõõta, et ja, ja see ei olegi üldse oluline, kui palju sa tagasi saad. Et tähtis on see, et sa saad tagasi, sest ütleme näiteks eelmine aasta, kui me tegime seda Proctori kampsuniga, tegime seda lastekodude tuuri ja viisime sinna hulga varustust ja, ja raha, et nad saaksid teha oma remonte ja suusavarustus. Kui Allar Levandi koos käisime Viiratsi lastekodus ja teised kohad veel, siis sa näed nagu muuseas sellest silmadest laps võtab selle tõttu tasu, mida ta polegi, millest ta on unistanud terve aeg, minu meelest paremat kingitust ei ole üldse olemas, sulle see, see, kes sa oled nagu andja, et see ole materiaalne ja ja samas on muidugi niimoodi, et kui ta tuleb kusagil üks inimene sood ütleb, aga teate kuni noh, enam-vähem tädi Reet ütlevad, tädi Reet, et oi, te käisite minu juures ja ja ma mäletan, et mul on tööl seina peal on näiteks lastekodulaste tikitud pildikesi seal ja niisugused, mis on lihtsalt kingitused mulle ja nad aasta lõpuks tulevad tavaliselt kohal, sest see on kõige suurem tänu sedasama, aga ta tuleb kindlasti tabas kindlasti iga ka jälle tänu ei saa mõõta. Ja juba minu elukutse on selline, et see, mis sa annad, sa ei pruugi seda kunagi tõstetult tagasi saada, see on mõõtmatu ja Ma ei ole kunagi selle peale läinud, et ma sellest midagi tagasi saaks. Kutsumus on sisemine vajadus ja see on kõige suurem kingitus, kui ma olen selle ära teinud. Ma tean, et ma olen midagi head teinud, kui palju sellest minule tagasi tuleb? Ma ei ole seda kunagi mõõtnud, see ei ole minu jaoks oluline olnud, aga see hingerahu ja, ja see soov head teha. Ma tegin oma esimese elu esimese intervjuu sellel sügisel esimeses hommikutelevisioonis tegin doktor Allikuga. Me oleme sõbrannad, kunagi ta ei anna intervjuusid mulle siis ta andis, rääkisime sellest teemast ka ja sa ütlesid siis nii ilusti, et kui ma küsisin, et et kas uus ring tuleb peale neid lapsi, et see on nagu vist üks sulanud täna on see, kui see ema, kes tuleb sünnitama, ütleb, aga ma olen teie juures sündinud jale. Ja eks ütles nii ilusti, mu ema palus teile edasi öelda, et päästsite minu elu. Ja tänas mind veel kord ja siis sünni juures ja siis sünnib see võtab seest lobisema ja nii või teisiti on kõndimine ime ja kogu see on kordumatu ja nii palju, kui ma seal 30 aastat ma olen töötanud selles majas iga kord on, on sündimine ime ja kordumatu ja, ja sügavalt puudutab mitte ainult perekonda, vaid meid, ka seal ei ole võimalik jääda tuimaks või muutuda tuimaks. Minu meelest iga inimene, iga inimene peaks elus korra nägema sündi, mina olen näinud ja ma tean, mis on saanud nime. Selle tänu talle sinna lapselapse juurde sain, no nüüd on nagu lubatud, see üldiselt, et see on ime. Ma ma pidin, nagu poja palvel poe pere sündis, poeg aitas minu, nii et ma pidin nagu videoga kaameraga siis üles võtma, jäädvustama sellel hetkel, kui, kui mu väärikas poeg, suurepärane, väärikas poeg, eks ole, lõikas nabanööri, siis mul pisarad jooksid tolksti, kaamera kukkus käest ja ma ei saanud seda üles võetud, sest see oli nii ilus. Ja kõik inimesed peaksid nägema, siis toimiks ka paremini see, et aita alustada elu. Minu meelest. Nõnda palju näiteid. Kas heategevus paneb neid inimesi, kes osa oma elust pühendavad heategevusele paneb kuidagi omavahel kokku hoidma, kui me mõtleme näiteks printsist aiana ja ema Theresa olid väga head sõbrad omavahel, et nad said väga hästi läbi. Kas see on mingi tegevus, mis liidab inimesi, või on see ka nagu mingi kaitse, et nad hoiavad kokku, see on ikka mingi hingesugulus, tekib, ma arvan, ka kaitsenagu ei ole, tähendab, et hea meel on sellest, et see viimastel aastatel on muutunud missiooniga südamest tulevaks heategevus, sest mõned aastad tagasi, mina olen küll veel öelda, et väga paljud ütleme väga jõukad või ütleme, maksuvõimelised inimesed, kes toetasid, nad tegid tihtipeale seda ikkagi selleks, et sattuda Päevalehe sellesse nimekirja, võid lugeda sealt ja teised ka loeksid, väga palju oli seda, aga nüüd hakkab ta otseses mõttes tõesti heategevuseks, seda saab ainult siis teha, kui sa oled selleks valmis. Midagi, et ma lähen, lehvitan selle rahaga, mina olengi nüüd see, kes teile tegi, kes tõi, tõi selle raha veadisele tihtipeale need jäävad anonüümseks, tegelikult, kes on toetanud tihtipeale on sedagi. Pelgulinna sünnitusmajas on olemas üks niisugune nimetu annetaja, kes on üsna suures summas vist varasematel aastatel, Tal on vaja on ja, ja seegi toimus. Selle tulemusena, et laps haigestus, sattus kriisiseisundisse ja ta taipas, ta tajus. Mis on, oli tolle aja meditsiin, kus on midagi vaja ja tõesti on abi vaja. Ja see sai tehtud. Samas olles nii lähedastes suhetes doktor Allikuga tean ma väga hästi, kui palju on väga prominentseid inimesi, kelle järel tulid, on sündinud seal või kuidas parasjagu sattunud. Meil on mitu aastat käinud sügis kõnnil seal, sest mina, mina leian, et noh, et see 500 krooni, mis selle kõndimise eest, mis on naljaga pooleks seda ja see on väike raha selle nimel, mida ühe lapse üritamine, kasvatamine ja kõik see elus. Ja siis ma seal ainult näppudel lugeda need inimesed, kes, kes tulevad toetama, tulevad siis otsivad doktor Alliku üles, kui nende lapsega on midagi juhtunud, kui gripp või, või ma ei tea, leetrid või mis iganes. Aga sellel hetkel, kui on vaja aidata, see on, see on etteheide, see on päris tõsine etteheide, sellepärast et ma olen seda ise näinud. Ma tean, alati on Rauno Pehka kohal, alati on kohal Gert Kullamäe või ütleme seal veel, sa tead neid imesid ehk nimetada, kes on selles, kelle lapsed on seal majas sündinud? Ei pruugigi olla, mõtlesin, et mis siis aitas mul üldse tähtsust, kus laps sündinud on, kas sinu laps sündis maa, järgmine sünnib seal, sa võiksid teda aidata. Et see on nagu veel seal see teadlikkus ei ole kohale jõudnud, sellest on kahju. Kas meie aeg võib-olla ei soosi heategevus, kui ma mõtlesin kuulatesse kai Ella juttu oma isast, kes rasketel aegadel ei lasknud ühtegi näljaste inimeste oma majast mööda, muidu kui söötis tal kõhu täis ja ma, mida, ma ei usu, et see tänapäeval võiks nii olla väga või ka palju ette tulla, et kas nüüd võib selle põhjal teha järelduse, et praegune aeg, mida me elame ei ole heategevuseks kõige parema? Ei, see ei ole päris nii, ma võin öelda, ma ei ole küll kui nüüd veel selle, selle kellukaste teemani, aga, aga see on otseselt seotud sellega. Mulle helistas Võrumaalt täiesti tundmatu naine, ma ei tea, kus ta oma mobiilinumbri helistas, kuulge oma linna, et ma käin terve Võru linna läbi ja ma leian, et kellukese kusagilt, aga ma tahaksin Pelgulinna sünnitusmajja aidata. Tähendab täiesti võõras inimene, n inimene, eks ole, ma ei arva, et Võru linnas elavad väga jõukad inimesed, kellel on see viis krooni, ei ole ka suur raha muidugi, aga mõne jaoks ikka anda suur raha, eks ole ju, et selles mõttes see ei ole päris sellest kinni, et nüüd on praegu juba aeg küps. Ainult et inimesed on ikkagi küüned enda poole, mis seal salata, paljud mina arvan siiski ka, et teatud keskkonnas on aja märk veel. Et võib-olla vaat see viie krooni andja, see Võrumaalt ema süda lahti. Aga teatud keskkonnas, kus on toimunud väga kiire rikastumine, kus inimene lihtsalt ilmse psühholoogiliselt ei ole selleks veel valmis. Neid on küll, ma arvan. Ja neid on. Aga riit, kuidas teie kogemus on, kas need, kes 500 krooniseid väga palju ei loe, kas nemad on kergemad annetama, mida kogemus ütleb? See on nii ja naa, ma ütlen, et selle lihtsalt järeldusi teha, kuidas nad on jõukaid inimesi, kes teevad ka puhtast südamest, olen näinud, ühed samad inimesed liiguvad mitte sellepärast, et sattuda ekraani peale ja need on need inimesed, keda ma tean ja ma tean, et nad tulevad sellepärast, et anda. Et samas on jah, et see, kellele Ta üritab ka nii palju aidata, kui võimalik on ja kuidas on selle selle selle viie krooniga aidata, aitab sõnaga või millegiga intega millegiga, eks ole, nii et ma ei arva, et, et nad on seotud omavahel küll, aga, aga see ei ole määrav vist lihtsalt inimesed, kellel on see rahakott natuke rohkem suurem. Võib-olla ta ei ole lihtsalt sattunud õigesse kohta, võib-olla tema oma tegemistes ei ole tähele pannud neid kutsumisega neid appihüüdeid. Psühholoogilise jah, ole nagu kips võib olla küll andma just iseenesest tuleks sisemine vajadust veel ei ole. Ma tahan sinu käest küsida, kui sa tänaval näed inimest, vanainimesed, kes palub raha, mis sa siis teed, mina annan. Mina olen alati. Salme Reek ütles, et tema annab ka, seepärast mina ei tea. Võib-olla ta petab mind, võib-olla ei peta, sest osad petavad. Aga see on tema probleem. Ja ma olen ka selle üle väga palju mõelnud ja alati on targem see küsitud raha või abi anda, kui pärast teha endale etteheiteid, et siin on. Küll on pahad sõjad ennast piinama, jääd mõtlema, et võib-olla see sõltub väga paljuski sellest sellest samast, kolmest, viiest kroonist või aga võib-olla ta valetama, kas see on tema mure, see on tema õnnetus, nii riid, palun räägime nüüd sellest projektist, mida me nägime teleekraanidel. Te aitasite vist ja ratastoolis tüdrukut ja viisite täita tema elu unistuse, et ta sai laulda orkestri saatel. Sellest on vist nüüd kolm aastat tagasi, ma usun, aga nendel on täpselt õnnetu jah, kuskil 97 juhusliku tutvuse läbi suvel Haapsalus nägin ma ühte äärmiselt kena ja sümpaatse olemisega tüdrukut ratastoolis kes, nagu ka kihistas minu poole ja ta vanus on nüüd, ma tean, siis ta nägi nooremana, kui väljas on 25, oli siis ehk ta on täpselt sama vana kui minu tütar. Tegelikult ta sai 25 meie missiooniaeg või selle projekti ajal 24 ja, ja esimesest hetkest peale, noh, ta oli väga aval tüdruk, ma hakkasin ta käest küsima, kuidas see, mis on juhtunud elus ja miks ta niisugune on ja kõik puha, tema küsis minu käest, et kuidas, kuidas tema saaks laulda, tema tahaks kusagil bändis või kuidas lauldav, et kuidas ma saaks teda aidata. Ma ütlesin, et tead, et me siin Haapsalus ei oska sulle öelda, mida, aga et ma mõtlen natuke selle üle ja, ja helistama. Ma oleksin võinud, hakkas nii õudsalt, mind vaimustas see mõte tegelikult iseenesest, et see oli esimene niisugune tõsine kokkupuude. Siis te olete, kontsertitel on väga palju ratastooli inimesi olnud. Muuhulgas on käinud, aga see oli esimene niisugune teistsugune kokkupuude. Mõtlesin selle üle ja siis helistan karmadisele. Aga Karl Madis teadupärast on ju väga suure hingega meesterahvas ja, ja tõesti on suurepärane inimene. Ja teda ka nagu see mõte nagu natuke erutus, sellepärast et noh, see ei olnud pretsedenti sellist ka. Et, et anda inimesele võimalus. Ma isegi ei mõelnud selle peale, et anda võimalus, ma hakkasin mõtlema selle peale. Või täituvad, mõtle kui, et aga äkki ta laulab, Ma pean ülekuulamine või äkki ta laulab tõesti kihvtilt. Vaata kui tore on see, eks ole, et tuua ja anda talle see üks hetk elus ja siis läks ja läks, ja siis me hakkasime Urmas latikas Karl Madisega nagu temaga proove tegema, nii palju, kui ta Tallinnasse sai tulla, oleksin alati bussijaama vastu. Esiteks ma õppisin seda ratastooli kasutama üleüldse ja see kõik oli omaette kogemus, kuidas ratastooliga mööda linna sõita. Ja lõpuks me, kui ma tahan, vaata et tegin, siis me tormasime sellega nagu väiksed lapsed ratastooliga ringi ja ja sellepärast on äärmiselt sümpaatne aval kenasti haritud tüdruk iseenesest, ainult et tal ei olnud mitte kedagi, kes teda aitab, mitte kedagi, kes oleks teda tõuganud, kes oleks aidanud. Sest kui inimesel on mõistus selge, seda saab ükskõik mis tööd ratastoolis teha, aga Haapsalu linnas Baby ja kõige selle pika stoori peale see lõppeski sellega, et oma sünnipäeva just nimelt kaks kolm aastat tagasi, 25. detsembril oli see, et me saime siis kogu selle filmiga või selle saatega valmis. Minu, minu kõige tõsisem töö, mis ma teinud olen ja mulle väga meeldis see saade endale. Hakkame laulis lammit, enda see lugu talle meeldis, eks ju, kõik teavad Presley üks üks suuremaid hitte. Ja minu meelest oli see nii südamlikke, nii ilus, nii Karl kui, kui Urmas latikas olid ekraani peal ja me panime ta kiige peale ilusa kleidi selga, et noh, tema oma kehast oli ta, ta ei olnud päris halvatud, ta sai mööda seina liikuda ja panime ta kiige peale, siis ei paistnud nagu see ka välja. Ma ei ole midagi ilusat, kõik niimoodi, et et kes me tegime, naised olid kõik pisarad silma, sest see kõik lõppkokkuvõttes koos selle looga oli ime. Käisime temaga, näiteks Mare jõulumaa oli valmis juba, läksime sinna tuli esimest korda elus jõuluvana juures 25 aastaseks saiust esimest korda elus. Tähendab elu oli teda nii heidutanud, et ta ei olnudki kunagi, tal ei olnud jõuluon olnud, kõik need asjad kokku tegid ühe niisuguse niisuguse elamuse, niisuguse kingituse esitest olla lõbust meile kõikidele, kes me seda tegime. Ma tagantjärele olen väga tänulik selle juhuse üle ja, ja siiamaani me sõprus kõik, nüüd me oleme natukene vähem suhelnud, aga hiljem ma sain tale õpetaja Anne Adamsi näol, kes me tegime temaga veel õpetasime talle veel paar laulu selgeks, seda lausJosinva üritus ja seal kus sa saad, Ühe inimese teha niisugust rõõmu siis enam paremat ei oska tahta, kusjuures ma unustanud hetkekski ära, et minu Hanna-Stiina on sama vana, ta tantsib, teeb kõike, et tal on nüüd laps, eks ole, ta, ta elab täisväärtuslikku elu ja sama vana tütar seal kõrval, kellel on see kõik lõigatud, eks ole, ja ilus inimene isenesest hingelt ka. Ta ei ela, eks olnud see kinkijad, kingitus iseendale ju ka, jah, just nimelt see ongi see heategevuse üks ja väga meeldiv külg. Süüdi rüga hele jõuluon kõikidele vaestele ja ju katele arutuudile, nõukatele. Uhke ja suutuurile usklikele usu tuulile solva tuule tal vajale vangile ja Palvajale. Kurtidele maadele praegu linnadele, noortele ja kallidele kiusatuurile, kallitele. Sama tul diilunastama läbi melu läbi. Tule lapsukene. Käesoleva aasta Pelgulinna sünnitusmaja toetuse, et kampaania juurde ja me teame, et kõige suurem üritus sellest on väikeste killukeste müük. Kas on teada doktorallik, kuidas on läinud ja kõigepealt täname meie abistajaid? Üldiselt meie praegune üritus ja need sügistalvised üritused on, on läinud meil hästi ja me oleme juba saanud nagu oli planeeritud, või soov mille jaoks raha koguda. Kaks sünnitusvoodit on meil juba ostetud juurde, nii et need mugavad ja meeldivad võimalused, mida siis pakub uus sünnitusvoodi. See on, on ikka midagi muud kui need vanad kitsad ebameeldivat sundasendis, seal on naine ikka ise endaga vabalt, seda saab teha pärast voodiks. Nii et on funktsionaalne ja tõesti väga meeldinud, nii et et oleme püüdnud siis tänu toetusfondile luua veelgi paremaid tingimusi, ubasemaid võimalusi, väikeste laste ilmaletulekuks. Seal on siis lisaks killukisti müügile ka mitmed kunstioksjonid Jazz kaare kontsert, mille piletitulu läks sinna ja ma näen, et siin stuudiolaual on meil üks hirmus vahva päkapikk, tal on traadist prillid. Tal on punane, mütsihoidjal on selgelt reetmistel kõht nii suur. Vaata, ja kuna ma olin just nimelt valin kaasatus sellele killukeste kogumisele, ei aita alustada elu projektile tegelikult nagu selle reklaami hetkel, et puhtjuhuslikult sattusin ma sinna videoreklaami, samas ka raadioreklaami ja lõpuks avastasin ennast ka pakate pealt poes ja siis on üks väga lakaga, oi tegelikult oli ju väga hea. Ja siis mul tuli just hommikutelevisioon ka. Ja siis ma mõtlesin, et, aga et miks mitte teha niimoodi, et see hommik, mis oli esimene advent kolmandal detsembril tassin sellise toreda päkapiku, kes meil siin on näiteks niisugune punnis kõhuga, see kõht oli siis talt tühi, tan söönuks saanud ja panime selle stuudios kamina külge, kõik esinejad, kes mul stuudios olid, ossid kellukesekellukestega austrilaua peal. Virve oli ise mulle hommikutunnil ka seal kohal ja Riina Rõõmus, kes rääkisid siis meie niisugust ühisest tööst, kõik õnne läheb selle tähe all ja ma pean ütlema, et sellel-tollel hommikul juba läks päris hästi, juhuslikult sattusid sinna Milling ja Norman, kes kohe 100 krooni eest ostsid kellukesi ja nii see läks nagu käima ja siis kuna mul jäi neid ülekellukesi, siis ma mõtlesin, et mis ma nüüd lähen nendega tagasi viia, on ka Niinatu. Ma panin alla televisiooni kohvikusse sinna leti peale panin selle teie kaardi, aita alustada elu ja kirjutasin sinna oma käe käega ja oma allkirjaga juurde kirjadustasiteks. Kelluke, sa oled aidanud alustada elu reeglina ja pean tunnistama, et selle, selle missiooni mul on siin kõhus nüüd üks summa, mille eest saate osta voodipesu näiteks, eks ole, siin on 675 krooni, mis tundub nagu ei ole suur küll, aga kui arvestada, kui suur hulk oli jagase kellukest ja viiakse siis on päris suur, nii et ma tahaksin selle nüüd anda, ma tahan, et riputaksite selle oma osakonnas ilusti ülesse silma lukustele kõigile aitäh, et te seda eluäärselt päkaära saab riputada seinale ja ma arvan, kõik, äkki veel minu jõuline kogub sinna headelt inimestelt raha, aga ma sain aru, et terve televisiooni rahvas ostis neid killukesi, niiet killukesed ikkagist said otsa ja baaripidaja ütles, et palun, too mulle veel ja kusjuures ühes Marika Lillemets, tuli, jooksis, vastaks mulle reetma. Nii. Tänan, et ma sain neid, ostab noh nagu poleks kaupluses tähele pannud, et ju siis ta võttis ka rohkem, et oskas öelda või inimesed tulid küsima kuskilt kellukese saab. Ja nii pärast hommikut tulid kohe küsima, et ega me ei ole ekraani peal, meil ei ole Eestisse väga palju olnud, et üleüldse kogutakse läbi ekraani raha. Nüüd on meie noored on teinud teist aastat, teevad jälle seda tunnelit ja siis seal on nagu see võimalus, aga aga niimoodi nagu meie vähemalt hommiku televisioon paniga oma meeskonnaga ja, ja esinejatega, kes, keda mul oli hästi palju seekord stuudios on, eks me oleme nagu toetanud teie. Et see on nagu väike tänulikud ja vaatame teie lähedasi sünnitama. Aga ma tahaks kuulata nii-öelda veel seda, et kui te panete tähele, et väga paljudes Selverites kauplustes see kiri sealjuures on kahjuks väga märkamatu, need on nii väikesed kirjad, et inimesed nagu ei tea, et ta mõtleb, et see niisama jah, mul ei ole seda kellukest vaja, sellisel juhul. Aga lugege kiriselt juurest läbi ja te saate aru, et tegelikult seesama viie krooniga te aitate ja ei olegi tähtis, et et see peab ainult Tallinna inimene olema, mis siis iialgi ei tea, kus teie laps sünnib. Excel, just, ja ka õnnevakk, mis kestab tänasest aasta lõpuni, korjab oma rahad lahkete annetajate poolt siit tervituste kaudu saadud rahad ikkagi kõik Pelgulinna sünnitusmaja toetuseks. Siis ma proovisin mõni aeg tagasi läbi televisiooni elektritähendab jälle läbi hommikutelevisiooni teha sellist, ütleme, heategevust, mis ei ole otseselt seotud ei sünnitusmajaga, vaid see on lihtsalt üldine inimestele, kes on nagu nõrgemad, kui meie oleme, et väga paljudel on kodus asju ja kõik, et neid üle anda ja kuidagi kogud ühtekokku siis ma ei saanud sellele. Mul on nüüd need asjad on käima läinud, aga nüüd tuli mõni aeg tagasi, helistas mulle niisugune noh, vähem tuttav mullaga tuttav inimene ütles. Kuule, Reet, koristasime oma kodu jälle ja et meil on hirmus palju mänguasju, kuidas me saaksime, et kas sa saaksid välja mõeldud asja sellise, kuhu asju panna ja ma arvan, et neid kohti on väga palju, sellega seoses tuleb mulle meelde kuskil 80 seitsmendal-kaheksandal aastal Tartu muusikapäevadel. Tegime esimese sellise korjanduse, mida ei olnud Eestis kunagi tehtud. Varem tollel ajal oli perekond väljas Nicaraguas tööl ja meie kogusime Jaago laste heaks mänguasju seal Tartu Raekoja platsil kahel pool lava olid suured kastid ja siis oli mingi vea auto kohale toodud, kuhu need asjad kõik peale läksid, see toimis täielikult, me laulsime seal oma esimese ühislaulu, see oli vist või aadli World, sest ei ole vist eestikeelset varianti kahjuks üldse alles jäänud ühislaul, kus siis kõik solistid olid peal ja Erki Berends ja, ja Verni Loodmaa tolleaegse muusika tegijad, muusikapäevade tegijad olid. Verni Loodmaa oli suurepärane partner, seal. Meil see õnnestus, väga hästi, me muidugi ei iialgi. Kuhu need mänguasjad läksid, võib-olla pilpad, aga kusagil kallati? Härra, ma loodan, et seda ei tehtud. Aga kaitse toimis nagu siis ei ole meil nagu kellelegi mõtetki, et eesti lastele on seda vaja. See nii kummaline, eks ole, sest ei ole palju aega tagasi 10 aastat. Natuke rohkem, et nüüd praegu ma saaksin endale nagu mata kaasa, selles mõttes nagu teeksin seda. Ma isegi tahaksin oma oma teatud hulgast asjadest lahti saada ja ikka veel on neid inimesi, kellel on tasuta midagi vaja on, kindlasti tuleb aina juurde ja kui palju on neid jana, valan, leiad just sellel teemal, võtsid sõna ja teatasid, et aastat viis tagasi oli heategevus väga aktiivne, materiaalne abi. Siis võib-olla meile läinud nii palju asju vaja, aga ütles, et viie aasta pärast on tunduvalt rohkem neid vaeseid inimesi, kellel üldse enam midagi pole selga panna, pole jalga panna. Et olemas kaks kogumispunkti, üks Lasnamäel, üks oli Eha tänaval, kuhu siis on võimalik tuua nädala jooksul seda mida keegi siis heaks arvab? Abiks anda, sest ma arvan, et väga paljudes kodudes tõesti on selliseid riideid, millest lihtsalt välja kasvatud, aga, aga nad on terved, korralikud. Ja kui ikka vaatad vahel neid õnnetuid tänaval, kes käivad mingis õhukeses stressis siin keset külma talve, siis on ikka valus küll, ükskõik, on ta siis, kuivõrd asotsiaal või keska, temal on mingi õigus natuke sooja saada, natuke riides olla, sest see on mingi õnnetu aeg olnud, milles nad ei orienteeru, keerunud jäid rataste vahele, see on seoses varase kapitalismi, kes on täiesti selge, et me nagu ei mõtle selle peale, tundub nagu meie elu oleks nagu, ainult paremaks tegelikult toimub. Klassik tulevad nüüd, eks ole, ja need, kes on vaesemad, nad lähevad ainult vaesemaks ja see ei pea olema üldse mingi asotsiaalne, tavaline vana inimene vajab sooja riiet või salli või kinnast, eks ole, või alanud. Et see on nagu see, mida peaks tegema ta natukene kipuka ja kui veel olema nii, et need suured heategevusprojektid nad lähevad suhteliselt ühte auku, tähendab, haigla toovad niikuinii, aga lastekodudele enamalt jaolt on ühed samad lastekodud, kellel on juba paremini elavad perekonnale ja kodule absurd. Et selle pärast peaks mõtlema ja mis mulle veel meeldib, mis ma leelo tungla koos olen teinud, keda ma tõesti meeletult austan ja armastan leelo tungla. Me mõtlesime ka tagasi hea lapse projektiga, mõtlesime ka andekate laste peale nende tavaliste koolilaste peale, sellepärast et nendest saab see tulevane põlvkond, kes meie järel, eks ole, kes on riigijuhid, kes pankurid, kes seal olenebki, nendest oleneb väga palju, kas tal oleks olemas ka normaalsed tingimused, eks ole, et oleks arvutid või et tal oleks. See tundub nüüd nagu, et oi, et meil on nii palju vaeseid, miks me peame aitama, neid peab ju tarka, tuleks samamoodi aidata tingimused, eks ole, ja ma arvan, et meie kõigi jaoks on tähtis mitte lasta mööda võimalust head teha meie eneste pärast just nimelt. Nii et polegi alati muinasjuttudest loetud küüntest kübarat ette näha, teise inimese mõtteid või kullaketraja ime voki, et natukeseks õnnelik olla. Aitab, kui aitad sellist inimest, kes sinult abi ootab. Tänasel hommikul tunnil olid teiega doktor Kai-Elna Allik ja Reet Linna ning raadi poolt Kaja Kärner ja Anna-Maria Currel. Ja. Seisab vaikselt.