Kestab kontserdisari resideeruv helilooja igale Tallinna linnaosale, millega Eesti heliloojate liit annab oma panuse Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi resideeruv, mis kogemuse on juba saanud Mirjam Tally Pirital, Tatjana Kozlova Põhja-Tallinnas ning viimati Märt-Matis Lill mustamäel ja järgmised resideeruvad heliloojad on Tauno Hints, Haaberstis Erkki-Sven Tüür, kesklinnas, Urmas Sisask Lasnamäel ja Tõnu Kõrvits nõmmel. Aga täna õhtul resideerub helilooja Piret Rips-Laul Kristiines. Tema autorikontsert algab kell 19 Kaarli kirikus. Tere, Piret. Tere. Meil on täna hea võimalus natuke pikemalt juttu rääkida ja seepärast ma tahaksin, enne, kui jõuame tänase kontserdi juurde, sinust endast küsida. Milline oli sinu tee muusika juurde? See algas küllaltki vara hulk, et ma olin viieaastane, kui ka ema viis mind Valga laste muusikakooli ja ja panime õppima klaverit. Ja sellest hetkest saadik ma olen nagu alati teadnud, et ma tahan saada muusikuks ja mul on olnud alati raske teha valikut, et kas ma tahan saada siis heliloojaks, tahan saada klaverimängijaks või on alati meeldinud ka igasugused kuulmismängud või kuulmistreeningumängud. Tegelikult see on kõik mind viinud solfedžoõpetaja ja õppejõu töökohane ja ja need kolm klaver, solfedžo ja helilooming ongi minu elus tervikuna kogu aeg läbi põimunud. Millal sa oma esimese heliloominguga hakkama said? Ma arvan, et ma olin kuskil kaheksa aastane ja mäletan seda laulu ka. Aga kindlasti see laul ei ole praegu selline, mida ma tahaksin teistele nagu jagada või arvan, et ta oli väga-väga lihtne ja kaheksaaastase lapse kirjutatud, et ta ei sobiks võib-olla teistele praegu esitada. Aga siinkohal olekski huvitav küsida, kuidas sa vaatad tagasi oma näiteks 15 aastat tagasi kirjutatud loomingule. Jah, ma usun, et ma olen ikkagi arenenud edasi, et 15 aastat tagasi ma kirjutasin põhiliselt lastele ja kirjutasin ühele kammerkoorile, nimi on kreedo. Ja kui ma tagasi vaatan, siis ma üheks puuduseks selles perioodis näen, et mu loomingule väga homo, fooniline, et ma ei kasutanud häältejuhtimises võib-olla kõige nutikam, ma ei tea ja paremaid lahendusi. Aga räägi edasi oma õpingutest. Kui ma olin 14 aastat vana, siis ma tulin õppima Tallinna muusikakeskkooli ja ja klaverit ning lõpetasin selle kooli ja ja ma tahtsin tulla juba siis heliloomingut õppima Tallinna konservatooriumisse, kuid mul ei olnud julgust, ma kartsin, et ma ei saa sisse ja siis ma läksin ikkagi õppima klaverit, lõpetasin klaveri erialal, töötasin klaverisaatja ja klaveriõpetajana. Aga siis leidsin ühel päeval. Ei, see pole ikkagi päris see, mida ma ainult teha tahaksin, et tahaksin veel õppima minna ja siis läksin uuesti õppima. Ja seekord juba siis heliloomingut, professor René Eespere juurde. Mida sa õppisid akadeemiast? Heliloomingu alal mõtlesin põhiliselt seda. Tonaalne maailm on küll väga-väga mõnus ja turvaline, aga aga sealt tuleb aeg-ajalt ka osata välja tulla ja, ja vaadata kas Bostonaalses vaatonaalsesse maailma, et kas või kerge pilguga või kasvõi pisutki, et helilooja ammendab ennast väga kiiresti, kui ta jääb oma turvalisse, pisikesse maailma pikalt tiirlema, et sealt tuleb aeg-ajalt teha selliseid välisreise ja vaadata, mis, mis mujal toimub. Sa teed, seda ikka aeg-ajalt teen ja eriti kui ma selles turvalises maailmas juba ennast liiga turvaliselt tunnen. Aga koorijuhtimist olete õppinud? Jah, koorijuhtimist õppisin ka, kuigi ainult mõned aastad. Ja õppisin seda kahe suurepärase dirigendi juures, üks on Ants Soots ja teine on Ene Üleoja. Aga ma võtsin seda nagu vabaainena või fakultatiivselt, et ma teadsin, et minust ei saa kunagi head koorijuhti, aga aga ma just tahtsin näha, mismoodi see kuuri juhtimine nagu tegelikkuses välja näeb ja pärast seda õppimist ma olen väga palju muutnud. Näiteks taktimõõt dusid, ma vaatan hoopis teise pilguga ema, pidevalt krigeerine, mõtlen, et mismoodi kooriustada nagu juhatama peaks ja ma arvan, mu taktimõõdud on läinud palju inimlikumaks, et sellised üks neljandiku ja 11 kaheksandiku taktimõõte mul pärast enam pole eriti olnud. See on siis ka nagu laulmise praktika poole pealt vaadatuna. Jah, hingamised, fermaadid, igasugused laiendused, dünaamika, et kõik see on, ma arvan, pisut nagu ma vaatan kõige peale teisiti, kui, kui enne koorijuhtimise õpinguid. Kas sa ise laulad ka? Tegelikult ei laula praegu ja ma arvan, et ma ei saagi tegeleda ühegi sellise regulaarse tegevusega peale heliloomingut kõik, mis juba nõuab, nagu esmaspäeval ja neljapäeval näiteks käia kuskil proovis, see on minul nagu praegu võimatu, kuna ma kunagi ei tea, mis, mis järgmised päevad teen, kogu aeg on heliloomingus mingi mingi ootamatus, mingi ootamatu proov, mingi ootamatu nootide seadmine või ootamatu kontsert või et ma ei julge ennast jah, millegiga niimoodi otseselt siduda IGA PÄEV. Kas sa oled selle üle õnnelik ta saab tegeleda ainult heliloominguga või tunnete puudust teistest tegevustest ka. Ja ma olen tegelikult väga õnnelik ja ma just nimelt tunnen pidevat vastu isegi õpetajaameti ja heliloomingu vahel, et et õpetajaamet on jällegi paraku selline regulaarset eluviisi nõudev töö. Ja, ja siis, kui on parasjagu autorikontsert tulemas, siis ma tunnen, et ma ei jõua nagu tegeleda nii palju sellise regulaarse tööga ja, ja kõik see nagu kannatab ja ma pean ilmselt tegema ühel päeval veel tõsisemaid valikuid. Aga sa oled õpetanud palli, ma arvan, see on kindlasti ka kasulikumad. Ja sulle endale, kuigi see on jälle see klassikaline muusika ja see on nagu see paar sajandit tagasi toimunud harmoonia ja võib-olla lihtsamad rütmid ja kõik, et see tänapäeval praegu muusikas toimub, on, on nii palju ikkagi nagu keerukam ja et ma võib-olla ei peaks nii palju kogu aeg klammerdume sinna klassikalise harmoonia ja, ja kõige selle selle muusika juurde, et võib-olla just ennast kiskuma sealt sealt eemale. Kuidas see vahekord on üldse, kuidas sa tunned, kui palju sa kirjutad seda, mida sa tahad, või seda, mida sa pead. Sa ütlesid, sa peaks teistmoodi kirjutama, aga. Aga kas sa saad lubada endale või sa arvad, et sa võid kirjutada nii nagu sa tahad, ainult? Siin ongi see vastuolu, et ma arvan, need heliloojad, kes väidavad Kultuuriministeeriumi või noh, jah, riiklikku tellimust, kus otseselt ei ole tegemist eratellijaga, et nad on hoopis vabamad oma loomingus. Aga kui on ikkagi eratellijad, siis ta tahab väga kindlalt, et sellist laulu, mis tema koorile tema kollektiivile sobib ja ja see loomulikult paneb väga kindlad reeglid paika hääle, ulatused, teose pikkuse, teose sisu ja nii edasi. Aga kuidas sinu töö käib, kas sa kirjutad oma sisemisest tahtest või, või pead sa täitma tellimusi kogu aeg? Ma üldiselt ikkagi kirjutan sisemisest tahtest, et kui mul on ka tellimus, siis ma üldjuhul tahan väga seda tellimust tegelikult täita, et ma oleks kõige õnnetum, kui mulle tellimus üldse ei oleks. Et kui mul tuleb üks uus tellimus ja ma mõtlen selle teema peale siis ma elan sellesse nii sügavalt juba sisse, et ma muutun nagu üheks osaks sellest teemast sellest temaatikast. Ja siis ma juba väga tahan tegelikult seda kirjutada, siis ma ei taha nagu enne lõpetada, kui, kui tõesti kõik on viimase detailini paigas. Kas sa naudid seda protsessi? Ma väga naudin seda protsessi, et kui saab seal esimese jupi kätte selle esimese motiivi, siis pärast seda on on looming ainult üks suur nauding. Kuulame vahepeal muusikat, mida me kuulame. Kuna me rääkisime võib-olla sellised nagu lasteloomingust või minu kujunemisest minu lapsepõlvest, siis mõtlesin, et kuulaks ühte laulu, kuninganna unenägu, sõnad leelo tungal. X kael nägi unes kuningal. MK mäeni seelikut ei käen. Jeka kukalt, kullast kraanisaali istumiseks ei praagi kraali. Suure osa sinu loomingust moodustab lastele kirjutatud muusika. Kas oskad selgitada, miks sa kirjutad lastele? Ma olen üldiselt kirjutanud alati vajadusest, et kui mul oli endal lasteansambel loota sellest on küll möödas väga palju aega üle 10 aasta, aga siis ma kirjutasin nendele lastele, kes mul seal laulsid ja alati oli ju emadepäeval puudu emadepäeva laulust isadepäeval puudu isadepäeva laulust ja jõulude ajal jõululaulust ja nii edasi, et see oli selline vajadus. Nüüd tänasel päeval mul otseselt ühtegi lastekollektiiv ei ole. Aga kui ma täna kirjutan, siis ma kirjutan sageli just jah, võib-olla tellitakse, et noh, et ka siis kas jõuludeks või, või ülestõusmispühadeks või noh, alati mingi sündmusega seotud tehtud on see tellimus. Ja siis ma väga suure nagu rõõmuga teen seda sellepärast, et et see lastelaul mõned mõtlevad, et see on väga lihtne kirjutada, aga paraku ei ole just palju neid laule, mida lapsed laulda, aga tahavad, et seal on siiski omad nõksud, ma arvan ja oma selline kindel loogika selles laulus peab olema ja ja selles peab olema ka selline väga loogiline meloodia ja selline ta ei tohi olla kuidagi kunstlik, sest nii kui ta on kunstlik, siis laps ei võta seda omaks, seda tajub selle ära. See laste laulukirjutamine hästi välja kukuks, see on vahest päris pikk protsess, et võib päris kaua aega võtta. Et ma oleksin tema sellise lõpliku tulemusega lõpuks rahul, et et ta on huvitav, aga ta ei olegi nii lihtne, kui esialgu paistab seal kirjutamisprotsess. No kui sa lapsi õpetasid, kas nad olid ka sulle lakmuseks, kas sa nende pealt nägid, mis neile meeldib, mis on hea, mis võib-olla ei ole nii hea, õpetasid nad sind? Kui heliloojat. Jah, kindlasti kindlasti on see niimoodi, kuigi, kui ma hakkan mõtlema, siis, et et kas siis oli neid laule, mida pärast nagu ei lauldud et neid ka otseselt ei olnud tegelikult kõiki laule, mida ma olen kirjutanud, lauldakse, aga nüüd võib-olla rohkem lauldakse neid laule mille teema või temaatika haarab nagu suuremat hulka inimesi, et noh, et kui ma kirjutan väga kitsal teemal või kitsa sellise huvigrupi teemal, siis ma ei saagi nagu eeldada, et seda laulu võib-olla suuremad hulgad laulaksid, aga ma usun, et, et sellise laulude kirjutamise koha pealt, et noh, mis on hääleulatus või mis laulud sobiva tüdrukutele või poistele. Et ma arvan, et see oli mullast suhteliselt hästi siiski teada, et, et selle koha pealt võib-olla ma ei ma isegi õppinudki väga midagi sel ajal juurde kust ja kuidas tekste leiad. Ma olen pöördunud Eesti geniaalsete luuletajate tekstide juurde. Leelo tungal Anna Haava, Ernst Enno, Viiu Härm, Joel Sang, Heiki Vilep ja nii edasi ja nii edasi ja kui ma sealt ei leia nüüd väga sobivad helistust teemad noh näiteks Isamaa või kodu, võib olla mõtlema, et neid luuletusi peaks olema väga palju. Aga kui ma otsin konkreetselt sel teemal luuletust, siis ma olen väga sageli näinud, et ei ole päris sellist luuletust, mida ma tahaksin viigistada. Ja siis ma olen pidanud ise tekstid tegemata. Et see on mul veelgi nagu valulisem, raskem protsess, kui laulu kirjutada, mine sellepärast, et luuletustega ja luulega ma iga päev ikkagi tegeled, ma väga harva loen luuletusi või ma loen, et tähendab siis, kui ma otsin teksti mõnele laulule. Ja siis, kui me hakkame ise luuletama, siis ma kohe tunnen, kuidas mõte nagu alguses ei jookse ja ma ei leia õigeid sõnu ja päris piinlik. Aga mis pidi käib asi, kumb oli enne tekst või viis? Minul on alati tekst ennem et ma teen sõna järele ja ja mul peab alati luuletuses olema väga-väga kindel selline refrääni salm nii-öelda olemas, kus kogu selle luuletuse mõte võetakse ühte väikesse osasse kokku ja see peab olema kulminatsioon teoses ja ja kogu selle teose selline mõte peab sinna välja jooksma ja, ja nüüd, kui ma hakkan mõtlema luuletusi, mida ma siis läbi loen enne konsta laulu seal hakata kirjutama, siis väga väheste luuletajatel on olemas juba tekstis see kogu see kulminatsioon ja kogu see rütm ja ja mõttejõud, mis peaks siis välja jõudma sinna refrääni kulmineeruva seale, et, et see ongi see luuletuse võlu ja ilu, kui ta on olemas. Milline osa on inspiratsioonil? Vanad ütlevad, et komponeerimine on käsitöö. Mõned ütlevad, et immo inspiratsioonid, ta ei ole üldse õige muusika. No mina arvan, et see on nii, nagu oli Johann Sebastian Bachi lett. Ta tegi tohutult tööd ja selle tohutud töö seas olid tal sisend inspiratsioonivälgatused ja hetked. Jääd ainult lootma nüüd selle peale, et äkki mul ülehomme tulen, inspiratsioon, see, ma arvan, et ei tööta ja samas jääda lootma selle peale, et ma olen üks töömesilane ja ja ainult töökusega suudan väga selliseid geniaalseid viisijuppe välja mõeldud, seda ka nagu ei saa teistpidi loota, et see on nagu selline koosmõju, et need kaks asja peavad olema koos, et see inspiratsioon tulema. Aga ta saab tulla ainult siis, kui ma olen ettevalmistatud, kui ma olen juba ennast seadnud sellele lainele, et ta võiks tulla, sest muidu ta võib-olla tuleks ka, aga, aga ma ei ole selleks valmis ja ma magan selle hetke võib-olla maha. Loomingulist palavikku põeb ikka vahest. Ja põen küll, seda ma nüüd olen tundnud viimasel ajal nagu korraga palju asju teha, et siis pole see esimene lugu, tuleb päris kergesti, aga, aga juba see seitsmes lugu mõnest tsüklis ei pruugi enam kergesti tulla ja siis ma ikka tõesti käin ringi ja, ja olen päris pahas tujus, sellepärast et ma ei saa aru, miks siis ei tule see, see nagu seitsmes lugu enam nagu miks sa inspiratsioon ei tule, miks ma tühi olen? Miks ma kuskilt enam nagu jõudu ei leia või, või uut sellist impulsse ei leia? Et see, ma arvan, ongi see loominguline palavik? No kust sa leiad jõudu? Noh, mul on maakodu Võrumaal Võrumaa, Valgamaa piiril ja kui ma lähen sinna, siis kõik see linnakära ja see tohutu kiirus, mis meil on Tallinnas see kuidagi nagu ununeb ja jääb minust eemale ja seal ma saan keskenduda väga hästi. Ja vahel aitab ka lihtsalt selline rahulik mõtlemine, et sihuke paaniline mõtlemine, vaid ma lasen nagu selle kiiruse nagu endast välja, ma mõtlen, et hea küll, tähtaeg läheneb, aga, aga ega ma mingit halba lugu kirjutada ei taha, et ma pigem lasen praegu nüüd selle aja eneses rahulikult voolata ja küll siis inspiratsioon ja see mõttega tuleb ja tavaliselt ta siis tuleb, et kui paaniliselt mõelda kogu aeg, et oi, et homme on see kuupäev, siis siis nagu see mõte jookseb kinni, aga kui see lahti lasta ja mõelda, et hea küll, homme on kuupäev küll, aga noh, mitte ükski inimene ei ole õnnelik. Esk pärase loo üle, et need keskpäraseid lugusid on ka suhteliselt palju ja mul endal ka kirjutatud, et ma proovin ühte head lugu kirjutada ja siis siis omakorda teeb nagu vabaks ja otsin nagu edasi ja ei piirdu esimeste selliste sähvatustega võib-olla, mis ei pruugi olla kõige kõige paremad sähvatused kohe korraga. Kas sa teed oma vanu asju ümber? Jah, aga põhiliselt seadeid, et ütleme, kui laulun olemas ja tal on vorm olemas, siis ma üldjuhul seda ümber ei tee, aga, aga külma sean teda siis erinevatele koosseisudes, et et see on alati niimoodi, et kellel ei ole siis puhkpille, kellel ei ole keelpille ja, ja siis tuleb ikka jälle lugu ümber teha. Lastemuusika kõrval on teine suur osa sinu loomingust, vaimulik muusika. Ma küsiksin samamoodi, nagu ma seda lastemuusika puhul tegin, kas oskad ütelda, miks sa seda kirjutad? See on ka minul ikkagi selline sisemine sund ja kuna ma olen Tallinna metodisti kirikus töötasin kuuri uija klaverimängijana, siis ma nägin seda vajadust, et ka seal on otseselt nagu vajadus uuema muusika järele, et oleks rohkem neid inimesi, kes seda kirjutaksid. Ja samamoodi, et kui võtame kätte selle pungheli koraaliraamatu ja laulame mitusada aastat nagu samu laule siis ühel hetkel tunneme, et nii see tekst kui see muusika, noh, vähemalt mina tunnen seda, ta ei kõneta mind enam nii palju, et mina küll otsin ja vajan, vajan nagu uut muusikat ja noh, sellepärast on ka piiblis öeldud, et laulge jumalale uus laul, et sa jälle turvaline ring, võib-olla see on väga-väga turvaline, me kõik teame, 200 aastat on sama muusika olnud, aga et noh sealt ringist tuleb välja minna otsida, et noh, et aga mis siis kaasajal on ja missugune vaimulik laul see kaasajal võiks inimesi kõnetada või mind ennast kõnetada. Siis on selge, et kui ma kirjutan uut laulu ja see mind ennast ei puuduta, noh siis ta ei puuduta pärast ka mitte kedagi teist. Kulme siinkohal veel muusikat, mida ma kuulame. Kuulame ladinakeelset lugu, Velum templi, ehk et templi eesriie kärises ja röövel ristil hüüdis, halasta minu peale, kui sa oma kuningriiki lähed. Ja laulab arrete Teemets ja see on üks osastavat mootorist. Kallid klassikaraadio kuulajad tänaseks delta külaliseks on helilooja Piret Rips-Laul ja täna õhtul kell 19 on Kaarli kirikus tema autorikontsert, mis on osa sarjast resideeruv helilooja igale Tallinna linnaosale laadimisest, tänaõhtusest, kontserdist, mis seal kavas on? See kontsert ongi selline ülevaatlik kontsert, see on nagu selline eluring. Ta hõlmab nagu elus nii sündi ja tegelikult ka mõni laul räägib ka surmast. Ja see kontsert algabki nõnda et, et kõigepealt alustada Eesti televisiooni mudilaskoorid, kus on siis nagu väiksed lapsed ja seejärel on lastekoor, kus on juba suuremad tüdrukud neiude öelda. Ja siis on Eesti rahvusmeeskoor, kus on siis täiskasvanud mehed ja on solistid sopranit Mirjam Mesak ja arrete Teemets ning väikene laululind, solist, kaisa padur. Ja kaastegevad on keelpillikvartett pretsiooso ja poel Riivo Kallasmaa. Aga mis teosed on täna on üks suur esiettekanne ka. Ja see esiettekanne on loodusteemaline tsükkel läämi kaemi. Juba see võrukeelne pealkiri reedab seda, et mul on see maakodu Lõuna-Eestis ja, ja ma kuulen võru keelt iga päev. Ja mida me siis näeme, kui me lähme ja vaatame, mida me siis näeme, me näeme Kristiine linnaosa tänavanimesid. Me kuuleme laule, mis on kirjutatud lindudest just nendest lindudest, mille nimelised tänavad Kristiines. Selline loodusteemale. Seal on terve linnaosa lindude tänavatega. Jah, kahjuks ma kõik, ehkki tänavanimesid ei saanud kasutada, mul oli algselt see mõte, et ma teen ühe teose, kus on kõik, kõik need tänavad sees. Palju neid oli, lugesin kusagil 30 kandis. Aga siis ma mõtlesin, et kukub natuke kunstlikult välja, see on jälle selline teos, mida üheks korraks teed ja keegi pärast kasutada tegelikult seda ei saa, nii et ma läksin jälle selle oma turvalist rada pidi. Et pigem teen kolm laulu ja, ja ma arvan, et kõiki neid kolme laulu saab väga edukalt kasutada hiljem kui see, et ma teen ühe sellise ainult tänavanimede peale laulu ja, ja sellega pole hiljem võib-olla midagi teha. Tahad sa ka teistest teostest rääkida, mis täna ettekandele tulevad? Seal ongi nõnda, et ETV mudilasi laste esitavad missa brevise, see on siis kiire glooria Sanctus ja Aniustei. Sellise suurema teosaja ja Orete teemiates laulab kaks osastavat maatorist. Mis seal sellised kaasaegsemad teosed siis võiks öelda, selle modernmuusika. Ja rahvusmeeskoor laulab sellist A capella meeskoorimuusikat, mis on jälle selline jõuline ja kooriklassika, võib öelda. Ja see kontsert nagu lõpepe ühislauluga, mida ma usun, et ka isegi koos publikuga saab kaasa laulda, laulan mu süda, usub õnne, kui siis võtavad osa kõik koorid, kõik solistid ja kõik instrumentalistid. Kuulame lõpetuseks muusikat. Mida me veel kuuleme? Kuule nagu ühe niisuguse koorilaulus ta laulab küll segakoor, sama kreedo, allikakoor, mida ma olen kunagi juhatanud. Ja see on Ernst Enno sõnadele, kui kõik vahel vaikseks jääb. Aitäh Piret, sulle ja jõudu ja jaksu edaspidiseks, aitäh. Niisiis, Piret Rips-Laulu autorikontsert, millele sissepääs on prii, algab Kaarli kirikus täna kell 19. Kuid te võite kohale tulla varem juba kella kuueks, sest siis algab Kaarli kiriku ees kunstiprojekt pealkirjaga Lindlemine, millest kõigil on võimalik osa saada. Otseülekannet kontserdist võite aga ka klassikaraadioeetri vahendusel nautida.