Tere hommikust, head klassikaraadio kuulajad. Täna on aprillikuu viimane päev, 30. aprill ja täna õhtul tehakse maituld. See on ka nõidade ringirändamise päev. Kõik väiksed tüdrukud teevad ennast nõidadeks ja ratsutavad luudadel igal pool ringi. Eks see on tulnud vanast kelti kalendripühast koskvale. Esimene mai oli üks tähtsamaid murdekohti ja sellest on kajastus ka meie Eesti rahvapärimuses tänaseks päeva pärimus, sõnaktsion, pärsi, paar Põhja-Eestist, mehetapja Maielaulust ja need värsid kõlavad nõnda. Mai oli darma neitsi. May olid arma neitsiike. Jörg olid arma poisi ikka. Jörg oli darma poisi. Geene Mai tuli tehaksegi kõrgele mäe otsa, et see kaugele paistaks. Meie muistne regilaul Maiest pajatada, tähendab kuidas maie tantsis tarmaste mäe peal ja tantsis väga imelikku tantsu. Tal oli sulg suus, pärg oli peas, hanelest oli varba. Ja mõnel pool öeldakse veel, et hanesulg oli hambasse. Ja siis tuli mäed heale Jörg, ehkki jüri May meelitas jüri voodisse. Ja voolis noad, voodipõhja ja mis sest vaesest Jürist muud üle jäi surma, ta sai. Järgneb pikk-pikk põgeneminekus, May talub erinevatelt metsapuudelt varjupaika. Kõik keelduvad alles haavapuu. Lõpuks on nõus May võtma oma koore alla ja lehtede vahele. See ongi see, mille pärast haavalehed on puhkedes veripunased. Seesama õnnetu verine mai on seal haavalehtedes välja tulemas kõige oma süü ka ja kõige oma olemisega. Palju seal neid süüdon, eks see on meil juurde mõeldud, aga laulu mõte on see, et me mõistaksime seda suurt murrangut, mis kevadel juhtub. Kui uhked ja kirkad pungil pungad äkki puhkevad õrnadeks ja haavatavateks mahla täislehtedeks. Maikuus saavad elusolendid maast ja puudest endale uued kehad. Kõik maine ja maalähedane saab võitu, mehelikkust kõrgustesse, pürgivast ja nõnda juhtub igal aastal. Mehetapja. Maie laul on selle loo valanud sõnadesse ja lauluveripunased haavalehed meenutavad seda meile igal kevadel igal sügisel. Ja see ongi elu. Hea ja armas maikuu, uhke ja õisi täis. Anna meile elurikkust ja kasvamist kogu aastaks.