Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin kahest eesti luule elavast klassikust. Selleks on loomulikult Kivisildnik. Kivisildnik figureerib eesti kirjanduspildis juba üle 20 aasta ja täitsa jätkuvalt kõrgel tasemel. See muidugi ei tähenda, et ta kõigile võrdselt meeldiks, aga ma usun, et on vähe neid, kes heidavad talle ette mingisugust kvaliteedi puudust või lohakust või segasus selles mõttes nagu Kivisildnik ise ei teaks, mida ta teeb. Seda teab ta kahtlemata. Ja veelgi toredam on see, et ta suudab jätkuvalt üllatada. Ja sellest viimasest üllatusest tahangi tänada, rääkida. Nimelt on Kivisildniku ilmunud tema enda kirjastatuna sarjas jumalikud ilmutused, uus luulekogu, selle luulekogu nimi on liivlased ja saurused ning alapealkiri valu, raamatu esimene köide. Seega on oodata veel köiteid, aga ma ei tea, mitut selle kohta ühtegi märget teoses ei ole. No valusad annet tekstid raamatust tõesti. Aga enne sisu juurde minemist natukene võib-olla vormist. Esiteks on raamat väga ilus, kaaneks on hall, taaskasutatud katmata papp, selline natuke pehme, krobeline ja sisumaterjale on pruunikas taaskasutatud paber, teksti rütmistavat mustvalged fotod, mille on teinud siis Andres Adamson. Luuletused ise on lehekülgedele asetatud üsna hõredalt, jättes palju õhku, mida need tekstid tegelikult ka vajavad. Sest ja kui ma juba ütlesin, et Kivisildnik suudab üllatada, siis üllatuseks siin raamatus on see, et luuletused on filosoofilised, mõeldud rahulikuks lugemiseks, järelemõtlemiseks ja kindlasti ka ülelugemiseks. Kõik tekstid moodustavad kõhe, tihedalt seotud terviku. Võib isegi öelda, et liivlased ja saurused on peaaegu poeem. Ja üllatav ongi just nimelt see filosoofiline meelelaad ja tugev melanhoolia, mis liivlastest ja saurustest õhkub. Noh, see nii-öelda poeem algab siis luuletaja saabumisega Vana-Pärnu kalmistule, tsiteerin. Kunagi väga ammu oli siin eestlaste linn, uhke linn, toomkirik ja piiskopiga ning siia voorisid kokku palverändurid. Nüüd aga pole enam selle koha peal olles siis midagi. Ja see on sissejuhatus, millest Kivisildnik siis lähtub. Luuletaja sammub mööda surnuaeda ja sellel retkel saavad osaleda siis nii mõtete kui silmade kaudu kõik lugejad, sest need lisatud mustvalged fotod kujutavad endast siis Vana-Pärnu vaateid. On pilte, surnuaiast, üksikute haudade hauatähiste detaile ja olge vaatajaid surnuaialt välja seda ümbritsevale unelevale Vana-Pärnule, mille kunagist hiilgust ja seda, et see oli keskajal toomkirikuga linn ei mäleta enam mitte miski peale kiriku mälestuskivi, mille kohta Kivisildnik nendib kurvalt nagu oleks temagi surnud, kuid mingil põhjusel maetud kirikuaia taha justkui enesetapja või lapsega tüdruk. Kuid jah, ka see on jätkuvalt alles algusmeeleolu loomine. Vana-Pärnu allakäigu kaudu jõuab Kivisildnik oma mõtetega kõigepealt enda suguvõsa laiemalt üleüldse kõige kaduvuseni. Ja sealt on jäänud juba üsna lühike tee liivlaste sauruste ja omakorda eestlasteni. Nimelt ei ole Kivisildniku arutluse järgi inimene kivi, vaid rohkem känd. Aga nagu me teame, kipuvad kännud vägisi kohe kõdunema ja eestlastele lisaks kännuks olemisele veel see häda, et me ikaldusime, nagu Kivisildnik ütleb. Mistõttu peamegi minema liiblastele järgi eliiblastest mööda, sest jälle tsiteerin, väljasuremine on elu nõue. Omamoodi, isegi raudne loogika. Samal ajal äärmiselt lohutu, võiks isegi öelda defetistlik. Neid ridu lugedes tundub, et Kivisildnik on väsinud võitlemast, tema selline nooruslik uljus ja vihasus annab teed kuidagi resignatsioonile. Ja vägisi viib see mõtted ühe teise natuke sarnase elu ja mõttetee läbi käinud filosoofi juurde. Pean nimelt silmas siis kuulsat rumeenlased, kes hiljem prantsuse keeles kirjutas nagu mitu teistki kuulsat Rumeeniast. Aga jah, mina pean silmas siis Emil Micheuraani, kes oli noorena ikka väga käremeelne ja raju vanas eas aga jutlustas kõige mõttetust. Vot ma ei teagi nüüd, kas tõesti hakkab Kivisildnik vanaks jääma või on see siis ainult stiilivõte Vistada liivastes ja saurustus paneb sääraseid ridu kirjutama. Kui öelda, aga võin vaid korrata juba varem öeldut, et tegu on väga melanhoolsema filosoofilise ja Kivisildniku varasema loominguga tutvust teinule, tõesti ootamatu luulekoguga ja samas ühtlaselt väga hea luulekoguga. Olgu ta siis nii kurb ja kaotusmeeleolusid, jutlustav kui tahes. See on tõesti väga kõva luule. Head lugemist.