Hea kuulaja, me alustame järjekordse kaja masinasaatega klassikaraadio eetris, mina olen Tõnis kahu. Umbes tunni jooksul on meie teemaks Ameerika rokiajaloo suur nimi prio Springsteen. Mees, kes paljudele on kehastanud populaarse muusika kultuurilist stabiilsust ja isegi konservatiivsust kõikide moodsate muutuste kiuste. Ja tema läbilöögilaul aastast 1975 annab saatele avatakti türann. Tänane popmuusikamaailm erineb aastakümnete tagusest muuhulgas sellepärast, et enam ei hoolitse arengu loogika eest peaasjalikult vaid kaks kultuurilist keskust Ühendriigid ja Suurbritannia. Kuid päris pikka aega oli see just nii. Nende muusikamudelite omavahelised suhted ja pingedki olid otsustava kaaluga mitmes mõttes. Ameerika moodsamad muusika ideeline allikas, kogu võttestike materjal pärineb sealtsamast, peegeldasid biitlid selle kõik hoopis uue läikega kuuekümnendatel aastatel ühendriikidesse tagasi ning muutsid popmuusika omamoodi briti patriotismi väljenduseks. Kuid päris kummaline aeg saabus just sel ajal, millest räägib meie saates aga teine hooaeg seni 70.-te 80.-te vahetusel sest siis tundus, et Briti ja USA popkultuurimudelid on teineteisest totaalselt erinevad, ühitamatud isegi vastastikku vaenulikud briti popstaar number üks, kui mitte populaarsuse, siis ideede poolest oli tollal David Boeing artist, kelle strateegia kujutas endast teatavat teesklust. Povi võttis oma muusikaga erinevaid rolle, siis kaugenes iseenesest ja vahetas poose. Keegi ei saanud näidata jah, just see on tõeline David Bowie. Ameerika mudelit esindas aga mees, kellest räägime just tänases saates prio sprindi. Ja see mudel rääkis vastupidi väljenduslikkust siirusest, aususest. Aja jooksul said mõlema popkultuuri arhetüüp ideed isegi kokku. Kuid toona oli vastasseis ilmne. Kuid selline traditsioonilisus ei tähistanud Ameerika popkultuuris mitte loomingulist argust, vaid ikka midagi natuke sügavamat. 1949. aastal New Jerseys sündinud Springsteen algas kahe plaadiga millest tema disko graafiatest tavaliselt üle libisetakse. See pole päris õiglane ning reading from aspordi paak New Jersey aastast 73, kui aasta hilisem pall leinast instridžhl on just sel moel head ja lootustandvad plaadid, nagu neid tookord märgati. Aga esiteks nende loomus, Anspringstini kunstnikud, antuuri koostisosi, konsolideerida teda mõjutanud muusikatrende nagu Presley, soul või folk koondav. Ning teiseks printstina oma varastel plaatidel eeskätt lokaalne artist ilma väga suurte rahvusvaheliste ambitsioonidelt, kuigi tuleb öelda, et kindla kuuluvuse tunne ei jätnud tema muusikat ka hiljem maha. Plaadifirma kasutas Princetoni reklaamimiseks sõnastust uus Dylan, kuid seda ei saanud temast tegelikult kunagi. Dylan olija jäi erandlikuks individualistlikud Springsteen isaga oli olemas universialistlike jooni, valmisolekut kõnelda kõigiga. Ja siis polekski nali muidugi oluliselt sentimentaalse kui pigem intellektuaalne Bob Dylan. 70.-te alguse rokkmuusikali Ühendriikides kultuurilise taltumusega pettumuse periood. Muusikud avastasid erineval viisil tõsiasja, et kuuekümnendad aastad olid möödas ning toonased suured ootused ei realiseerunud. Kummalisel kombel just kaks hoopis Kanadast pärit signaali mõtestasid seda situatsiooni eriti reljeefselt. Kõigepealt ansambel The bänd ja siis muidugi neljang. Springsteen oli oma läbilöögialbumil pool türann minevikku tagasi vaadates otsekohesem siiram ja tegelikult kokkuvõttes optimistlikum. Tolle plaadi eel kõlanud nimilaul kurdab külje leegiliselt, et enam polegi nagu kuhugi joosta ja ennast maailma eest peita. Kuid Androtslikult ometi uueks heroismi puhanguks valmis. Just seda tajus ilmselt ka bostoni rokiajakirjanik John Lando, kui pani pärast üht kontserti kirja oma kuulsa lause. Ma nägin rock n rolli tuleviku ja selle nimi oli põrgu Springsteen. Briti uue laine modernistlikke eksperimentide taustal. Tundus veider, et tulevik võis kellelegi tunduda nõnda alalhoidlik aga samas pole siin midagi imelikku. Springsteen hakkaski kandma ja tema publikut nakatama. Just veendumus, et puhtalt jõuliste, ausate tunnete jõul on võimalik jätkata sealt, kus kuuekümnendad aastad pidurdama sunniti. Just see kõneviis 500 üheaegselt nii Timesi kui News Weeki kaanele ja staariseisuse piirimaile. Ja me vaatame nüüd kolmes laulus, kuidas Springsteen 80.-tesse aastatesse sisenes. Kõigepealt väed Läns tema 78. aasta albumilt taaknesson Teisoftoun, Sis Angry haart plaadil River aastast 80 ja siis tema taandumine tubastesse akustilistesse kõladesse plaadil Nebraska aastal 1982, mida meie saates esindab laul Atlantic City. Need kolm äsja kõlanud laulu kolmelt plaadilt jäävad las ta sisse ning siit ei kujunenud päriselt ehk nõnda sujuvat ja loogilist karjääri trajektoori, kui tagantjärele võib paista. Tagnason Joftowne ähvardas plaadiga. Porter on saavutatud edu maha mängida, sest Springsteen oli konflikti tõttu oma mänedžeri May käppeliga pidanud kolm aastat uue muusikaga välja tulemist ootama. Ka seejärel olid oma lauludega pigem ettevaatlikku, pealetükkiv ja kui ilmus Nebraska 1982. aastal sai sellest tasasest ja isegi natuke tõrksast plaadist tema kõige vähem müüdud kauamängiv üldse. Kuid see oli springstini strateegiline taandumine, millest ta tegelikult hiljem isegi võitis ja võitis. Tegelikult üsna varsti. 1984. aastal ilmus album pool sai, see oli osalt plaadifirma, ei osanud Springsteen enda soov, et proovida nüüd maksimaalselt suure publiku hulgani jõuga. Seega siis omamoodi eksperiment. Ja selle eksperimendi õnnestumine oli väga suurejooneline. Album poonile juuessey kujunes üheks enam müüdumaks plaadiks popmuusika ajaloos. Üksi USAs ulatusid müüginumbrid 15 miljonini. Albumi 10-st laulust seitse said singlit ekse Spring Steini kultuuriline tähendus muutus täiesti teistsuguseks. Varasemaga võrreldes. Ei saa öelda, et Springsteen oleks seniajani olnud mingi nishimuusika, aga see, mida ta sümboliseeris, esindas oli ikkagi vaid teatud spetsiifiline osa Ameerikast. Nüüd sai temast universaalne konstruktsioon, teatav üldistus. Kaheksakümnendad aastad oleksid pidanud mõneti olema Springsteen tõrjuv kümnend. See oli muusikatööstuse tõusuaeg, popmuusika lubasendid müüa uutmoodi, küünilisemalt. MTV tulek muutis rõhuasetust imagoloogilisele pealiskaudsele. Ning kui vaadata seda, mis Prinstini ümber toimus, siis torkavad silma veel vaid kaks superstaari, kellel oli 80.-te aastate keskel temaga võrreldav mõju haare. Madonna emaidlus jaksan. Kuid need mõlemad näisid sobivat kaheksakümnendates hoopis rohkem kui Springsteen, kelle kunstniku loomuses polnud keegi täheldanud mingeid veidraid või väljakutsuvaid jooni. Aga tegelikult juhtus hoopis see Springsteen sobitus nimelt neil põhjustel 80.-tesse aastatesse väga hästi. Temaga taha koondusid kõik need, kes taoliste uute väärtustega leppida ei suutnud, kes soovisid traditsioonilise valge ameeriklase kombel oma riigile ja selle riigi väärtustele kindlad olla, kes mõistsid minevikku paremini kui oleviku sellest ka täiesti uued tendentsid Springsteen jaoks. Kõigepealt oli tal uue plaadi edu tõttu vaja vahetada kunagised väikesed kontserdisaalid suurte staadionite vastu ning talle live esinemisteks seni vajalik intiimsus läks kaduma. Kuid tähtsam oli veel see, et ta hakkas kuuluma ka sellele osale Ameerikast, kellele ta sisimas kõnelda ei tahtnudki. Nii kasutasid tema laulude üksikuid fraase ära poliitikud, Ronald Reagan oma tagasivalimiskampaaniast registreeriti massiivselt. Aga kui ühtpidi oligi tõsi, treigan tõlgendas laulu poonide juuessey tegelikku sõnumit valesti, siis tegelikult pole see päriselt nii lihtne. Springsteen oli selles loos ehk jah, kriitiline, kuid ühendriikides on ka seesugune halemeelsuseni ulatuv enesekriitika, teatav patriotismi vorm. Ja milline ka polnud tollel laulu nii-öelda tekstiline sisu tema vorm, tema vokaal, nüansid, tema kitarrikäik, trummipartii, kõik kõneles teatavast maskuliinsus Est, uhkusest ja sisemisest jõust. Ma olen ameeriklane, isegi kui minu Ameerika muretnud. Niisiis springstilist sai 80.-te staar todasama kümnendit trotsides. Kuulame nüüd kaht laulus pringsteni menuka emalt plaadilt. Esmalt juba mainitud vool Joossey plaadi nimilaul ja seejärel albumi menukam singel Dance Targ. Reus Princetoni edu kaheksakümnendatel aastatel andis uue tähenduse Ameerika popkultuuris fundamentaalsele autentsuse mõistele ja see on iseenesest keeruline kategooria, mille juured olid popkultuuri jaoks pärit teadagi, 60.-test aastatest. Just siis tulid käibele kujutlusrokist kui omamoodi folkloorist. See tähendas, et publike muusikud jagasid samu kogemusi, et neid ühendas sama elulaad ja väärtushinnangud. Nüüd kaheksakümnendatel oli sellest ühtsust küll raske teeselda, kuid Springsteen oskas kasutada taolisi autentsuse, siiruse märke alates pool nende OSCE plaadi ümbrusest, kus näeme teda lihtsates, isegi räbaldunud Texastes Ameerika lipu taustal. Kuni tema kontserditel, kus valitsus mitte kätteõpitud stilisatsioon vaid ausa füüsilise tööatmosfäär. Seda jah isegi mitmekümnetuhandelise publiku ees. Selles oli lauljale toeks tema esmaklassiline saateansambel instripend. Igatahes says pringstilist Ameerika rockis omamoodi kindel ankur. Ja see ankur toetus kindlale geograafilisele territooriumile. Jerzyle just nagu juurte kesksust klassifitseerib müütiliseks suur osa Ameerika kultuurist. Seegoli Springsteen ühtpidi osutunud edukaks just sellega, mida ta alati oli teinud ja tema biograafid ei eksi, kui rõhutavad, et ta pole kunagi entsele kuulsuse koormal ülearu mugavalt tundnud. Kuid teisalt oli ta 80.-teks aastateks kujunenud omamoodi ana granistlikuks, just nagu lihtsust reklaamib miljonär, seda ju ongi. Kogus Brexitini edasine karjäär on olnud mitmeti tasakaalu otsimine. Ta ei saatnud iial korda midagi albumiga poolne juuessey kommertslikuks mõttes võrreldavad. Ja näha on, et see on olnud talle olnud ka teatav kergendus. Tema plaatide põhiküsimused on andnud ausamalt kui suurel osal kaasaegsetest. Ta ei karda küsida privaatseid küsimusi, ta ei karda tunnistada oma vananemist. Tal on omad eeskujude kangelased, kellele tundelisele moel austust avaldada näiteks siis, kui ta ilmutas viie aastasest plaadi piitsiigeri lauludega. Kusagil seal on ka uuesti vormi tõusmist lubavad plaadid, nagu 2002. aasta Raising kus polinstin reageeris üheksanda septembri tragöödiat ning kolm aastat hiljem ilmunud vaiksem isiklikum Deviliselt dast. Springsteen ise tunnistas, et üheksakümnendad aastad olid tema loomingus võrdlemisi tühi periood. Sestap torkavadki need uue sajandi plaadid silma. Kuid muutused pole tema puhul iial olnud nii tähtsad kui stabiilsus. Springsteen ei tekita Ameerika rockis palju küsimusi, aga ta on üks suur universaalne vastus. Mitte kellelgi ei ole õnnestunud staari staatust vahetada nõnda sujuvalt klassika oma vastu, kui temal. Kaks hilisemat hetkes Prinstinilt esmalt Oscariga auhinnatud filmi laul Streets of Philadelphia aastast 1993. Seejärel 2005. aasta albumi Deviliselt astmeni lugu. Hea kuulaja tund saatega kajamasin oli seekord tund Ameerika rokklaulja bluus Brixtoni muusikaga. Mängima jääb katkenud sprintstini kontserdilt New Yorgist aastast 1999 kõlab tema tollal uus lugu American Skin Fordi šots üks poliitilisemaid tema laulude seas, mis räägib tõestisündinud loo New Yorgi politsei tapetudki immigrandid klassikale raadio stuudios mikrofoni taga oli Tõnis kahu kenasti.