Dirigent Andres Mustonen olen palunud teid klassikaraadiosse täna sellepärast, et rääkida üldisemalt teie viimase aja tegemistest, millel on väga suured eesmärgid teie tööst. Tallinn, Sinfoniettaga. No Tallinn, Sinfoniettaga on praegu see orkester, millega ma jätkan oma väga pikka teed, mida ma olen püüdnud teha samas aga ka Eestis, et viia oma nägemust muusikast, interpretatsiooni maailmafestivalidele ja maailma lavadele. Sellel on tegelikult väga pikka ajalugu üldse malev Frylens orkestrite poolt väga niukseid projekte viljans orkestrite poolt, sest seal mängivad inimesed entusiasmiga, see on väga oluline ka proovid on entusiasmiga, rääkimata kontsertidest ja sellepärast on see alati olnud ja olen seda teinud aastaid niinimetatud Hortus Musicus akadeemilise orkestri na, see oli juba eelmise sajandi lõpust ja siin alguses. No need asjad on küllalt keerulised niukses väikses kultuuririigis teha, siis ma üritasin luua nagu Tallinna Filharmoonikute ja see oleks siis olnud juba nagu asutust seepeale. Aga tähendab üks on majanduslikud ja teine ma ütleksin, On kunstilised ideoloogilised probleemid, need kuidagi ei toimi nii nagu ma tahaksin, sellepärast et ma tahan laval olla lõpuni aus ja 100 protsenti andumust, muusikat, kutest. Ma kordan veelkord 100 protsenti, see on väga suur arv, see tähendab seda, et kõik peavad maksimaalselt olema selles paadis ja vot siis võib midagi õnnestuda. Ja kuna see Tallinn Filharmoonikute ka ja mis on, tulid Tallinna kammerorkestri, see iialgi niimoodi ei oleks saanud olema. Siis Ma juba pikka aega selle juba otsustanud, et ma loobun täielikult sellest mõtlemisest sellist liinist ja avame täiesti teise tee esialgu siis nagu nende kontsertide kaudu, mis mul juba ammu-ammu kokku leppinud on, sellepärast et ma ei häbenesin ütlemast, et sellel aastal on eesti kollektiivid kolmel rahvusvaheliselt kõige istumas saalis esinenud muusik Rain poolsaar, Brüsselis ja maikuus esinen maiste orkestriga kontserdipaus Amsterdamis. Need on kõik saalid, kus ei ole kunagi ükski eesti orkestri esinenud, esmakordselt nendel afiššidel on sõna Tallinn ja Eesti. Nii et, et selles suhtes, no ma pean seda kultuuriliselt väga tähtsaks ja kõik minu väljundit praegu on seotud Tallinn Sinfoniettaga, mis ei ole konkreetne kollektiivis selles tähenduses, et seal mängib 15 või 20 või 30 inimest vaid vastavalt programmidega Brüsselis me käisime 45 inimese, kuna meil oli uue muusikaprogrammi tüüri klaveri kontsertid, saar, jahu, muusikat, Kiyagancheli muusikat, et Edgar AIDS-i ja nii edasi, tähendab, oli uue muusika, vastavalt teostele oli koosseis valitud ja mängivad eesti muusikud. Muidugi on ka muusikuid, et vahest on Lätist, vahest on sealt juurest nii teed nii nagu ta meil õnnestub. Ja vahepeal me jõudsime teha ka tuuri Šveitsis ja Austrias, Tallinn Sinfoniettaga. No see oli ikkagi väga sensatsioonilised kontserdid nendes saalides ja täpselt samad oli praegu vastu käed Bosaarist, nii et vaatame, kuidas meil Amsterdamis läks. Nii et see on vabade muusika, cute vabaareen, esinemaks nendes kohtades, kus me tahame minna ja kus meid oodatakse. Millised on olnud need nähtavad arengut pälvinud infonietta juures? No kõigepealt areng on muidugi see tohutu ja ansamblimäng tuleb siis homogeenne mõtlemine tähendab idee allutatud ühtsele mõtlemisele ja me oleme saavutanud muidugi erilisi tämbrilisi niukseid kooskõlasid, mis on väga raske nagu saavutada, mida arvatakse, et on vaja aastaid töötada. Ma olen täiesti teisele arvamusele, need asjad sünnivad väga kiiresti ja väga hetkel, kui on inspiratsioon. Ja kui on vaimustus, need kaks asja peavad olema koos ja nendest sünnib kvaliteeti, et väga kiiresti nendel inimestel, kellel ei ole mängukvaliteeti, nad ei saagi kunagi sellest asjast aru, tähendab järelikult sinna on valitud inimesed, kes on võimelised nagu sellel nivool olema, aga meil on suurepäraseid muusikuid, kes mängivad mitme suguorkestrites ansamblites ja neid koondada kokku. See pilt on alati värske ja muidugi, mis on väga tähtis, see ka niisugune lavaline olek. Tähendab, see ei ole mitte töö tegemine ja ei minda lavale tööd tegema, vaid seal on, ma leian hoopis teised vormid, kuidas laval olla inimesed londi lavale ja ei vahi antuma pulti, vaid nad suhtlevad kogu selle ümbrusega, mis ruumis nad üldse viibivad. Ja kõik see kokku moodustab niisuguse terviklikkuse, mis on minu meelest äärmiselt vajalik ja milleks üldse inimesed saali tulevad ja me peame sellest tänama neid inimesi, kes tulevad meiega koos seda elu elama. See on omamoodi justkui müütide murdmine, et nüüd tuleb Tallinn sümfonietta, kes ju tegelikult ei ole siin kodumaal väga tuntud, ta on üsna noor kollektiiv ja nüüd on juba välisesinemisi nii tähtsates kohtades, et see on justkui mingite mõttemallide muutmine. No absoluutselt see kõik tõestab seda, et mingisuguseid mõttemalle üldse ei tohi olla kunstimaailmas tähendab seal ainult segav element. Ja kui me siin sügisel kuulsime palju ERSO peadirigendi ümber olevatest, et me hakkame viima, hakkame tegema tulevikus, me lähme sinna tulevikus, me teeme kõike seda, mida me olevikus tegema. Loomulikult tulevik ei saa olla, kui olevikus ei tööta tuleviku nimel. Aga need, et ei kohad, ei pane kunsti tegema, ametikohad ei anna kontserte ega ametikohad, ei täida saale loomingulisest protsessist välja kasvama ja kui loominguline protsess, kui elujõudu. Täpselt sama on see, miks Hortus Musicus on 40 aastat võimeline tegutsema kogu aeg aktiivselt. Me jõua oma asju ja pakkumisi kalendriga kokku sobitada. Meil on niivõrd keerulised logistikat, on, see on sellepärast, et säilib pidev loomingulisi pidev uue otsimine ja mitte hetkekski seal olemine, kus me täna oleme. Et me homme seda kordame, täidame ja me otsime ja meil liigume kogu aeg kuhugi poole. Aga see ei tähenda seda, et, et eelnev oleks ehituse peal ja me ootame tulevikust, see on pidev protsess ja see protsess, toidabki meid ja see on loominguliste kollektiivide ja kunstnike ellujäämise ainukene mõeldav elustiil. Siis me võime mängida, tegutseda selle vaeva kuni hauani siis me ei vanane kunagi, siis meie tegevus ei vanane ja no seda peaks hakkama õpetama loomulikult juba maast madalast ja juba koolisüsteemidest peale. See on teine mõtlemine ja see mõtlemine on maailmas juba nii laialt levinud, et inimesed isegi ma ei taha üldsegi öelda midagi selle vastu, et peavad olema konkreetsed töökohad ja see on inimestele kindlus ja, ja nii edasi. Aga on inimesi, kes väldivad selliseid rutiinseid töid ja nad tahavad osaleda alati loomingulises Frylens ja projektorkestrites projekt festivalidest ja publiku poolt on see palju, Paimustame hammastavat alati. Tegelikult justkui ongi see juba muutumas, et Tallinn Symphony etas, mängib ju väga palju noori. Just nimelt väga palju noori ja kes vaatavad kirglike silmadega muusikale ja sellele tegevusele ja kes ootavad järgmisi üles, aga me ei saa iga päev kokku, me saame vastavalt kokku, kuidas meil vaja on, ütleme Amsterdamis ära, suvel on meil väga-väga ilus suur turnee Itaalias ei tahes, kolm väga nimekad festivali Ravellommitel, sest miljon Romano ja sealt veel Ljubljanas Sloveenia festival, need on muusikafestivalid muusikute jaoks ja muusikale ja nii me üritame edasi arendada seda liikumist ja keegi ei ole kohustatud seda tegema, mitte keegi. Kui keegi ei ole huvitatud või ta ei saa, siis me täname selle ütlemise eest ja meil on olemas suur hulk inimesi, kes ei mahu sinna mängima, kes sooviksid mängida. Nii et suur tänu sellele maale, kes on sünnitanud nii palju vaimustavaid inimesi ja vaimustavaid muusikuid, lihtsalt need inimesed tuleb kokku korjata. Ja siis meie elu on energiat täis ja alati optimistlik ja rõõmus ja positiivne. Nii et see koos mängimine ei olegi midagi väga nii müstilist, et tõepoolest ongi nii, et kui üks inimene ei saa, siis taastub teine asemele ja kui piisavalt proove teha, et juba ongi see tulemus sama hea kui näiteks kollektiivi puhul, kes käib regulaarselt iga nädal iga päev proovides. Meie praktika näitab, et tulemus on oluliselt parem, mitte sama ja siin ongi see vahe. Ja loomulikult see on müüt, et käia nädal ja siis kuidagi nagu kuidas öelda, nügida kokku, see asi on olemas kunstnikud, kes ütlevad niimoodi, kui esimene proov temakese esimese proovi lõpuks ja mina kuulun ka sinna ei ole asi juba valmis, siis ta ei tule mitte kunagi. Ja artistidega, kellega koos mängida, nokas dirigent, solist või instrumentalist, teise instrumentalistina, viiul, klaver, tšello, laulja. Kui esimesest hetkest see asi kokku ei klapi, siis seda asja ei ole vaja teha. See keemia on niivõrd peab olema tugev ja ainult sellest tugevast keemiast sünnib see kultuur mitte nihukesest pikaajalisest sobitamisest ja teiste teede otsimisest ja see ei anna tulemust. Need asjad on oopis meist kõrgemal. Toimub see ühinemine ja see kunstiarusaamise kokku minemised, need toimuvad hoopis meist väljaspool. Ja see ei ole juhus, et ühed muusikud mängivad ühtede muusikutega, teised teistega ühed diligendid mängivad ühtede solistidega või solistid dirigentidega kuri, see ei ole üldse juhus. Seepärast, et see ongi see, mis koos olles toidab. Aga see ei ole, et töö või Arbaid, Rabota, see vii selleni. See töö peab olema isiklikult endaga tehtud mitte lootma, et need koos teeme töö ära, ei endaga ja endalt maksimaalselt nõudma. Ja sealt kasvab välja hoopis teine tee. Kui palju ikkagi need pakkumised ja need sure, joonelised esinemised on seatud ikkagi teie enda ka, sest teie olete ju noh, väga tuntud nimi Euroopas ja, ja mitte ainult Euroopas, Venemaal siinsamas Eestis igal pool. Loomulikult, need käivad juhtide järgi, et me võime siin ka öelda, et olemas, ütleme, kas tallinga Meraata, Tallinn, sümfonietta, Tallinn, orkester, Tallinn, filharmoonia sümfoonia, need nimed, kõik liigume täna, aga loomulikult need on eelkõige seotud programmidega dirigentide ja solistidega, sealt hakkab see idee peale. On olemas ka legend, nimesid, miiniferomoonid, lindile, moonid, aga neid ei ole palju, neid legende väga palju mahub maailma ei ole niimoodi, et igal pool, kus on kirjutatud Filharmoonikute, seal ees on mingi linn, et see on legend, see ei ole legend, tähendab, legendist tekitaks aastakümnete sajandite ja hinda on ja seda murda sellega võidu joosta. Täiesti mõttetu, et me hakkame sealtpoolt peale, aga mina olen jõudnud isiku kaudu isiksuste ja isiku kaudu ja see on väga rikas elu. See on uskumatult rikas elu. See tähendab seda, et üldse nagu jalad maa peale üldse ei jõuagi. Kogu aeg olen kõrgemal, kui ma olen kogu aeg teel, ma mitte midagi ei ole saavutanud. Ma ainult liigun ja ma tahan liikuda kogu aeg kõrgemale. Ma ei ole veel mitte kuskile jõudnud, alles tee alguses, aga teel olles see on see kõige parem olek. Sellepärast, et kui sa midagi kätte saad, siis, siis sa juba stagneerunud, siis see tähendab seda, et sa juba oled midagi lõpetanud. See on väga suurepäraste heliloojate probleem. See on interpreetide probleem, kes arvavad, et nad on kuidagi nagu midagi saavutanud. Ei ole mitte midagi saavutanud. Me ainult üritame, me soovime, see, meie tahe on see, mis toidab. Aitäh Andres Mustonen, et viite eesti muusikat eesti muusikuid mujale maailma ja siinkohal olgu ka raadiokuulajale öeldud, et sellest maikuisest kontserte paukontserdist. Õigemini see kontsert jõuab ka klassikaraadio eetrisse siis euroraadio vahendusel Steni, et kõlab see muusikaga meil. Delta.