Tere, olen Alo Põldmäe ja tänasest saates pakun osasaamist mälestusõhtust, mis toimus käesoleva aasta seitsmeteistkümnendal septembril teatrini muusikamuuseumis ja oli pühendatud eesti muusika ühele omapärasemale isiksusele. Harri Kiisale. Harri Kiisk lahkus elavate seast möödunud aasta suvel Stockholmis, kus ta oli Soome kaudu Rootsi põgenenud Harri Kiisk jäi pagulasena sinna elama ja sealgi jäi ta edasi eesti muusika patrioodiks. Seitsmeteistkümnenda septembri mälestusõhtule tuli kohale oodatust rohkem inimesi. Tal oli lausa ülerahvastatud, juurde tuli tuua arvukalt lisatoole. Kohal oli hulk väliseestlasi, eriti Rootsist. Mitmed olid isegi tulnud spetsiaalselt selle ürituse jaoks Tallinnasse. Kohal oli ka inimesi pärast Kanadast ja mujaltki. Aukülalisteks olid Stockholmist kohale sõitnud Harri Kiisa, tütred Maria ja Irene Kiisk, keda saalisviibijad väga soojalt aplausiga tervitasid. Nüüd siis mälestusõhtu enda juurde pärast teatri- ja muusikamuuseumi direktori Arvo Saare tervikut Dust, milles ta rõhutas Harri Kiisa ja teatri- ja muusikamuuseumi lähedasi. Suhteid. Kõlas Heino Elleri muusika ja nimelt prelüüd tšellole ja klaverile. Heino Elleri muusika oli valitud just sellepärast, et Harri Kiisk õppis samuti Heino Elleri juures ja teatri- ja muusikamuuseum on Heino Elleri autoriõiguste kandja, kes annab välja Heino Elleri nimelist muusikapreemiat ja seda juba neljandat korda. Sümboolne oli seegi, et kogu õhtu toimus lühtri valguses, mis aastakümneid rippus Heino Elleri eluda laes Lomonossovi tänav 30 korteris. Ja see ajalooline lühter ehib nüüd teatri- ja muusikamuuseumi saali lage. Kelleri preliit, tšellole ja klaverile kõlaski kui mälestustervitus Harri Kiisale ja Selle esitasid Kristjan Saar tšello ja Martti raide klaveril. Kuulame sellest teosest katkendit. Edasi kuulsid õhtu külalised Harri Kiisa enda häält, see oli katkend 1995. aasta Harri Kiisa poolt teatri muuse muusikamuuseumis peetud ettekandest Eduard Tubina loomingust. Tubin oli teatavasti Harri Kiisa üks lemmikheliloojaid kõrvuti Cyrillus Kreegi, Artur Kapi, Heino Elleri ja veel mitme teise heliloojaga. Ja see ettekanne kõlas teatri- ja muusikamuuseumi konverentsil. Väliseesti muusika ja teater. Pakutavas katkes, rääkis Harri Kiisk Tubina kuuendast sümfoonia ettekannetest. Selle lõigu valisin just selleks, et tõestada, kuidas Harri Kiisk elegantses vormis andis lisaks põhiteemale palju huvitavat infot ka muude maailmanähtuste nikultuuriku poliitikanähtuste kohta ja oskas seda elegantselt siduda tervikuks. Kuulame seda katkendit. Pool üks kõige. Kõige rikkalikum ja kõige tihedam ja kõige rohkem sisaldav Tubina sümfoonia võiksid niivõrd. Ja mis teeb selle eriti huvitavaks, ta kasutab seal tantsupoolega, on alguses, siis on tango teises seal suht rumba ja viimases Hoolimata tantsurütmidega tund terve sisu, traagiline, lõhestatud, dramaatiline ja palus põlevkivi. Nii et jääb niisugune mulje, Tubin ei armastanud väga oma tunnetest rääkida. Et kas see ka tegi seda nii et need rütmid on nii, kui need näokatete ja seal taga, ütlete siis erand tegelikult võt Edud. Nüüd. Arvustus kõigepealt võib öelda, et uus juhatus üks rootsi dirigent kes tavaliselt Loodo Joossekovski, tsivilist, rootsi muusikat ja nii, aga muidugi uuemaid töid ei juhatajat õieti kunagi. Ja, ja, ja siis tema juhatamis viis oli ka niisugune. Rootsis oli üks kuulus-kuulus, suusataja, hüüti Muuramisse. Ja tuur Varnüütiga Muuranissesse. Võimatu, niimoodi läks. Ja, ja mina käisin proovidel, see oli raadio orkester ja kuulasin partituuri järgi ja siis eriti teeni õhu rasked keerulised rütmis. Oli tema nii hädas selle rütmilise osaleda. Et kõik see temaatiline areng, mis puupuhkpillidest ja mida noodis on näha, see läks kuidagi kaduda. Ja muidugi nii ei sellest niisugune imelik mulje, et mis siis see õieti on. Ja murrantiinigeni oli üks arvustaja, mor kontiiniga, hommikuleht. See oli sotsiaaldemokraatliku häälega erakonna häälekandja ja seal kirjutas ooke Brandel. Tubina sümfooniad teatavasti küll mitmeid kaalukaid mõtteid, aga ideed jätsid mulje, et nad on kinnitatud ja vaidlematult tõend läbi kogu helitöö ja nii edasi. Sümfoonia jäi seetõttu pingetuks luiduriks, mida küll kahjuks ebaõiglaselt alla kirjutasid. Saade oligi mõte ebaselge. Ühesõnaga, tema ei saanud sellest midagi ja see on päris õige. Aga viga oli ka, et tuld proovidega, kuulat noodi järgi. Üks arvustaja peaks seda õieti tegi, et ta saab põrukas dirigent ja niikaua kui heliteediga. Ja nüüd minul läks kuidagi südamesse ja et see suurepärane töö nii viletsalt mängiti ja ka väga keskpärase vastu tuli. Ja siis käis juhatavas Oslos oli tema külalisdirigent Nikolai maid Ko printsid korsekute õpilased, muuseas, samal ajal Mart Saare mäletas saart hästi. Et kui saarel kulusid püksid tagant läbi ja ei olnud raha uusi osta, siis ta käis, noodid, tagavits. Lõhn ja maikuu käis ka Tallinnas juhatamas 1936, muuseas, Šostakovitši esimest sümfooniat ja tema jõuad, soodan Leningradis selle esiette. Ja siis ta läks läände. Ja Dima hooliga Salzburgist 1937 viimase aastani. Hitlerit andis kursusi, jõule, proots, õpiste võimurd. Rootsile meeldis tema nii, et ta täiskuule kukkuda. Via rannas juhatas küll sümfooniakontserte tsiviilhoobilt rannas munitsipaali kontsert ja, ja siis peale seda tuli maid koor siia juhatas koos viiendat sümfooniat ja roots kutsus ta enda poole ja tegi ise nisukest kerget toitu, istusin seal köögis, rääkisime kooli lõpetaja, tore tore mees, ka inimesed, mitte ainult dirigendist dirigendi arvude. Ja siis oli niisugune mõte, et võiks kutsuda teda juhatu ja minul olid nii hästi Kopenhaageni Oslo kontsertide kavad ja ma lugesin, ta juhatab, oskaks ja sõitsin novembris 55 Oslosse ja võtsin selle kuuenda sümfoonia kaasa. Käsiproovidel ja siis pärast ajasime juttu ja mina ütlesin talle, et vot niisugune tööd, kas ta oleks nõus juhatama Volkovi partituuri gaase, Järvi Rubiku ees istusin, elasime juttu, siis ta ütles, et väga hea töötavad hea meelega, tõus tuleb. Ja rääkisin infot filharmooniasse, kontsert treeningutes ja nemad ütlesid nuia, et saaks tulla, aga mitte enne kui 56. aasta märtsikuus 13. märts. Ja kirjutasin vaid kuuletavalt kutsekaga, kahju tema seda kinni. Ta juhatab külalisena Barcelonas puriscodolov ja ta peab seal olema proove tegema. Nii et tema siis ei saa, noh siis oli mõte, et vaatame hiljem. Aga hiljem juhtus niisugune asi, et Hanschmidti Hamburg väga dirigent tuli siis Stockholmi juhatavad jooni, patud kandvad huviga kuuenda sümfoonia. See, kes juhatab seda tuubi, puudud sifooni, see peab oskama juhatada Stravinski hakas tütreda. Püha kevad või, aga ma õieti ütleks, kas ei oleks parem üteldud kevade pühitsemine mis arvavad sellest asja käibele viima. Sest ta näitab rohkem seda ekstaasi, mis seal püha kevad on, natukene liiga, kostis nojah, igatahes me teame, mis tööd ei mõtle. Ja issa võis kõike juhatada. Ja peale seda sama brändel kirjutas seesama arvustage sellelegi paha. Kirjutas nii, et. Et aasta jooksul helilooja oma tööd põhjalikult ümber Nüüd juhtub sümfooniast olulisi asju. Ja mina kuulasin ikka samad partituuri, mõistad midagi seal arvuti või? Oli nii, et et õnneks siis see lahenes, hiljem juhatas seda Neeme Järvi. Ja tol korral oli see siis, kui asi veel, et see sümfoonia sisuliselt hullemaks natuke keerukas Rubio laule teatas, kirjutad just sellest, et kuidas ta tantsurütmid võtab oma tõeliste mõtete varjamiseks. Eesti rahvusfond andis selle välja, seda jagati siis kontserdi vaheajal, seda veel üle ja hiljem ka sellepärast. Nii et see kuues sümfoonia siis lõpuks leidis nii-öelda oma õige väärilisi koha. Kuulamegi Eduard Tubina kuuendast sümfooniast kolmanda osa algust festoso mängib Eesti riiklik sümfooniaorkester, dirigendipuldis on Arvo Volmer. See oli katkenud Eduard Tubina kuuendast sümfooniast kõlas kolmanda osa algus fest tooso. Järgmisena ja muusikateadlane Avo Hirvesoo ja tema meenutas seda, kuidas kontaktid Harri Kiisa-ga üldse algasid. See oli 1962, kui Helsingis toimus ülemaailmne noorsooolümpia, saad, kus käis ka Neeme Järvi. Ja kui Neeme Järvi tuli tagasi, siis ta sai Harri Kiisa käest Helsingist kaasa, kuusk, kohvritäit, Sa muusika, partituur ja mitmesugust uue muusikamaterjali. Aga nüüd räägib Avo Hirve sa ise, mis muusika seal oli? No ma mäletan täielikult kõike Veeberni teosed, mis olid trükitud, muidugi oli Saksamaal, aga kuna Saksamaal tol ajal kõiki muusika- ja kunstialaseid kultuurialaseid tegemisi finantseeris Rockefelleri fond, siis see oli ka nagu üks osa päris Ameerikas. Ühesõnaga väga palju partituuri ja mis oli huvita personaalselt ta pühendas nagu läkitusena oma noortele kolleegidele harigi, tähendab iga noodi peale oli trükitud või kirjutatud tema käega tervitustega harituks. Mina näiteks meie põlvkond suhtlikkima mis seal toimub, kes on Harri Kiisk, kes üldse seal pagulased sellest nagu ei räägitudki ja, ja, ja noh, tugineb muidugi tuginatraalikud. Aga teistest oli nagu juttu natuke pähe. Ja siis osa oli lausa personaalseid nimeliselt. Näiteks ma mäletan Tambergile ratsale Tähendab kogu Weberni looming väga suur osa Schönbergi kammerloomingust üksikud teosed ka happechi teostes, nende hulgas oli mõnede ooperi Lulu klaverit. Siis hindemiti ja mõningad Stravinski ja kõike praeguste üles lugeda ei tea ja fakt on see, et meile Eestisse saabus selline materjal esmakordselt. Mida me polnud ei kuulnud ja kõne. Ja see oli, see oli väga tark, väga noh, midagi paremat ei oleks ta võinud siia üldse saatatu eesti muusikat. Edasi meenutas Avo Hirvesoo aastat 1980, kui Stockholmis toimusid ESTO päevad. Tema oli seal ka koos abikaasaga ja enne sinna sõitu hoiatati teda veksa ühingus, et teistega võib nagu kohtuda, aga kellega ei tohiks kohtuda ja peaks vältima kohtumist on Harrygisk. Aga selle kohta ütleb Avo Hirve järgmist. Ja muidugi siis oli Tubina juubelikontsert toimus vaetutesto päevade, ta läks ka nagu sinna ka sisse sisse. Läksin, siis tahtsin ikkagi minna Tubina juubelikontserdile, küll läksime koos abikaasaga ja keda me seal kohtume kohe? Haridus kokku saad, ei tohi, aga esimene kokkupuude kohe väga väga saate kokkusaamine oli esimene kord ja ja, ja siis ta kutsus veel nendele üritustele talit suures osas nende muusikaliste ürituste korraldajaga päevadel ja laulupeo ja, ja pallus tingimata, et ma ka neid külastaks ja piletitega veel. No tol ajal meie inimesel teadagi, kuidas välismaal olid raha, ilus, vähe ei tea, kas jõuadki piletid ära osta, aga siis tema kirjutas mulle välja peilida koos abikaasaga ja ja nii me saime siis need üritused ikka ära käin. Ja muidugi pilt oli vapustav selles mõttes, et tõepoolest ei kujutanud ette, et tol ajal pagulus kuu elas nii tervet nii jõulist ja, ja, ja sügavalt professionaalselt paljuski väga sügavalt professionaalset. Sisemust kandvat kultuuri. Järgmisena sai sõna- Aarne Mikk. Tunnen, kas me oleme Stockholmi Eesti majas või muus on, sest et need inimesed, kes siia Täpsemalt sest et need, palun parteid, mis nõukogude ajal oli näiteks meil siin ka minu, Harri Kiisale kohutavalt imiteeritud ja harva. Aga ometi kui ja võib olla suhteliselt Neeme Järvi temaga tuttavat seltsimees 61, siis mina sain Neeme Järvi Harryga tuttavaks, esines 67 Estonia teatri esimest korda. Siit kodumaalt välja pääses ja meil oli kavasse Tubina kratt. Ja selle reisi ajal ka algas, selle parkla on piisem muuseumi loomingu loomisprotsess. Ja sellest ajast peale Harry on olnud, mul on õnn olla Harryga väga. Ja kui ma mõtlen nendele inimestele, keda mul oli õnn, pagulasskulptuurist tunda, kõigepealt Eduard Tubin, Sis Harri Kiisk, Kalju Lepik siis need olid nagu üks kolm alustala, millele põhines Stockholmi eestlaskonna tegevus kellede panus on tegelikult kogu eesti kultuurile palju olulisem, kui vahel iga päev oskab hinnata. Kui see sperma Hamlet siis ütleb, et näitleja on ajastu lühikroonika, siis Harry oli selle ajastu mitte lühikroonika, vaid väga mitmekülgne, väga põhjalik kroonika. Arne Mikk rääkis päris põhjalikult sellest, et Harri Kiisk oli väga faktitäpne inimene ja neid lugusid oli väga põnev kuulata, aga Aarne Mikk jätkab nüüd. Ma leidsin just selle faktitäpsuse kirjelduseks kaartidena, kus ta ütleb, et ma lugesin ühte raamatut Eesti erinevate muusikateadlaste looming ja seal on lehekülg 24 kirjas Arvo Pärdi loomingust Aliinale hiljem variatsioonid Arvina terveks saamise puhul. Kumb on õige kaks nime, kasarinawa Miinaliseiga, eks ole, keda huvitas need detailid, sest tema vastutas nimi ja, ja seetõttu selle mõtlen vahel meie praeguse ajalehti? Loen, ma mõtlesin issakene, mis oleks Harry ütelnud. N juulikuus oma toetust, kaks detaili juulikuus ilmus Eesti Päevalehes selline, kus sünnipäeva laste loetelud. Palju õnne, Mati Kuulber, 54 matil kolm ja tagasi juba surnud. Eks ole, need toimetajad või need inimesed, kes neid automaatselt ühest lehest teise võtate, et nii nagu nad ei vaevu seda kontrollima või kui hiljuti siin Olari Elts debüteeris Riias oma uue orkestri peadirigendina, ööbisin ametlikus teatset kontserdikava koosnes Rostraboysi loomingust. Hoovis mängis ühte tšellokontserti sellel õhtul, aga kas selline see oleks Harry jaoks katastroof? Harry võimud endale lubada, et temaga midagi sellist umbmäärast täpselt samuti nagu teda vihastavad. Kui eesti heliloomingut on seal, siis LR Artur kapradigeeritakse aga ei märgita kunagi ära, millise originaalis see koht oli. Võrdleb kui Murzovski redigeerida, siis Porsakov või, või Šostakovitši täpsustada, mis originaalis, aga seetõttu tema olid kohutavalt tige selliseid ümbertegemiste peale, et ta oli ka igasuguste moonutuste puhul, mis klassikaliste, et puhul ettevõtluseks, kui keegi tahab seda teost teha vastase kuue teosega, jätku Verdi mošeeks piri rahule. Ja kui veel Harry sellist suurt mastaapi kuidagi silme ette kujutada. Me teame, kui keeruline oli nendel aastatel pagulasja kodueesti, kultuuri vahekord selliste propagandaga vaata kaudu. Siis te teate eriti need, kes Stockholmis olid kui paju harjunud Eugen Kapi Tambergi teoseid oma kavadesse, sest tema hindas seda, mis on hea, rääkimata Artur kapist ja Tammsaarest Artur kautor üldse tema jumal sellest kirjutanud, palju sellest on rääkinud palju. Ja kui ta juba siin käimist pärast 90 teist aastat eriti selles majas oli, siis ta pidevalt üks üks selline täitumata suu, et kuidas saaks need käsikirjad kunagi ära avaldada, mis sellesama maja riiulitel lebavad. Aarne Mikk rääkis veel sellest, kuidas Harri Kiisk muretses väga selle üle, mis on jääv eesti kultuuris. Ja Arne Mikk jätkas. Harri Kiisk on üks neid inimesi, kes on eesti kultuuris jää nähtus. Tema tähendus on palju suurem, sest ta on üks koondaja, kes paljudele õhtutele Tennis muusikat Gustav, Suitsu või või nii edasi. Kes siit Eestist pärast ebaStockholmi kohvrite kaupa raamatuid, mida ta ütles jälle tagasi tooma pärast surma Daniga köök pärast abikaasa lahkumist oli raamatuid maast laeni täis. Ja, ja seesama meeletu huvi eesti kultuuri Rakvere, kogu Eestit polgu vastu, mis kõik Rakverega seotud, olid seal omaette, täiesti teadlik ja sealsamas ütles, et minu, minule pärandatavad, kuulub maja Rakverest, mul ei ole vaja märgata need vaesed inimesed minemast Kolmekordne laps masse olles ja ta oli kõigist sellistest argimuredest üle. Mis vahet täna, paju on tekitatud sellised pinged, need sugulased, sõbrad, vähemalt filmi ja ja asi ei ole mitte kunagi seda väärt. Ma ei saa kunagi ära aga neid teda nende nootide eest, mis ta minule Meil on saatnud koos Neeme Järvi kasin roosiga avalderiaatriga ja väike korstnapühkija ja kõik need on saanud tänu teoks tegelikult Harry abile. Ja teades, et mul on ka niisugune kirg eesti kultuurivälja suhtes, ta reaalselt see postiga läbi tule. New Yorki, kus Neeme Järvi Moskva kaudu selle siia tõi. Eeva Lille on toonud Teataja artikleid välja lõigata siin Soome kaudu siia ja oma poolt me oleme endale siit vastu saatnud Artur Kapi ja käsikirjade koopiad. Ja muidugi tema jälle niisugune täpsuse huvides ta Pauls saator, monument, kirjad, kõik alles. Ann Pöögelmanni teoseid, kui nad ära nüüd väga piinlikust tunnetab ostma läheb meil. Aga mul on vaja neid seal kommentaaris vahel puudu kolm aastat oma Diana, siis toolid, seadsia ta, kui ta nende kohta midagi kirjutada. Täpselt ei tea, mis on selle taga. Ja ma ütlen, et selle, selle fanaatilised kire ja halastamatu täpsuses sümbioos oli Harry, kes oskas vaba aega veeta, võtta viskit või valget viina ja rääkis alati lõpmatuid lugusid, nagu. Selles Mart Saarelaulus põhjavann Harry olid Eesti ja Põhjala vaim. Olgu tänatud kõik anded. Järgnevalt kõlas noore helilooja 2000. aasta Elleri muusikapreemia laureaadi Helena Tulve esiettekandes teos nimetusega Itaka. See teos on loodud Heino Elleri preemia komisjoni eritellimusena ja selle esitasid Iris Oja ning Harry Traksmann Miiulil ja Merrit Gerretz-Traksmann klaveril. Teosest kõlab katkend. Järgmisena sai sõna Toomas Hendrik Ilves, kes tunnistas, et ta on palju mõelnud sellest, kes on Harri Kiisk ja jätkas. Tema suur austaja ammu enne kui me saime kokku oma elasin kaugel Ameerikas ja lihtsalt lugesin, teate meelest siiamaani on kõige kvaliteetsem ja kontsentreeritum kohaline publikule mõeldud ajaleht, mis on eesti keeles. Ma ütlen seda täiesti veendunult, et sellist konspiratsiooni pole ammu ei 19-l sajandil ega 20. sajandil. Tead noh, kui külastate teada, et siis kui harja Aga siiski mõeldes harjuma. Lõdvestad, kes on, seletad inimestele, kes ei tundnud teda? Peale selle, et ta on ta on eesti kultuuri või oli eesti kultuuri. Sees. Tabeli Tehi kuidas Eesti kultuuri sisse panustada, konteksti seletas, seda ta ei olnud, siis nii-öelda tahtsid, kõik teadsid son võrreldes siiski selle omavolitseda. Ja kõik, kes on tema kokku puutunud, tead, kuidas ta on. Kas oma entsüklopeedia, mis on ka oma abiga Eestis okupatsiooni ajal kannatavatele muusikutel või samamoodi teises munas, põles 85. aastal. Tõnu Kaljuste tõi Veljo Tormise rahvaste laulude partituuris smugeldas välja selleks, et Harry saad seda kopeerida, et sellest saab vabas maailmas olemas ja tema oli, ta oli täiesti pühendanud eesti kultuurile eesti rahva kujutatud. Toomas Hendrik Ilves rääkis põhjalikult ka sellest, kuidas Harri Kiisk oma faktitäpsuse jahil võttis ükskord ette sõidu Helsingisse, kust ta otsis rahva häält. Sellist ajalehte, mida Rootsis ei olnud võimalik saada ja seda ühte retušeeritud fotot oli tarvis originaalkujul saada ja avaldada, teata esileheküljel. Ja nüüd räägib sellest Helsingi käigust Toomas Hendrik Ilves. Edasi. Projektis ette, mis ühe teataja artikli tarvis, siis see kulu Helsingisse, kus tuli välja Helsingi raamatukogu oli tõepoolest olemas. Seal ei osale kopeermasinat kuna nad on ajast oli teistsugune ja aga see nii tahtis seda fotot saada, panema teatesse esileheküljele, et siin ära tuua, mis juhtus kõikide nende tegelastega, kes olid seal edaspidi veel olema, hiljem millegipärast olid välja represseeritud siis tal oli selline eetiline kriis, kuidas ma saan seda teha? Siin ei saa kopeerida. Ja siis lõpuks ütles, no võib-olla jumal andestab ja vehkis selle lehe ja panin. Siis. Sõitis sel õhtul Stockholmi ja ortograafia seda pildistada. Ja siis samal päeval võttis selle. Et ma see väike paks on halvustatav ja noh, see monentid pidada vajalikuks minna tooma seda, seda lehte sinna hammas ohtu panna. Mu meelest on võib-olla kõige kõnekam moment, mida mina nimetan haiglas kes me olemas Tallinnas saatsime inimesi. Järgmine esineja oli USA-s elav eesti keemia professori Emmeeritus Lauri Vaska. Tema oli koos Harri Kiisa ka 30.-te aastate lõpus Tallinnas koos koolis käinud ja tema luges ette oma art Mikli, mis ilmus 25. novembril 1997 Stockholmi Eesti ajalehes teataja mis oli pühendatud Harri Kiisa 75.-le sünniaastapäevale. Nüüd selles artiklis oli juttu 1940, kui Tallinnas oli maha võetud vabadussõja monument, mis oli pühendatud kooliõpilastele ja õpetajatele ja õpilasi saadeti rahustama keegi Uibo rahvakomissaride nõukogust. See on siis nõukogude võimu üks esindaja ja tema pidas Pika propagandistlikud kõne ja andis siis ka õpilastele küsimuste esitamiseks. Küsimuste esitajaid oli väga vähesest, kardeti repressioone. Üks julge küsimuse esitada, see oli aga Harri Kiisk ja nüüd jätkab Lauri paska. Järgnevalt jalutas rahvakomissari puldi ette Harri Kiisk. Ja laul. Teie nimetate vabadussõda klassisõjaks. Aga millega seletada, et selline töörahva eestvõitleja nagu Johannes Vares-Barbarus sellest vabatahtlikuna osa võttis ja vabadusristi sai? Jällegi tugev aplaus õpilaste poolt. Uibo vastas umbes nõnda, et hea, et seltsimees vares oli siis eksiteel aga nüüd on oma eksimuse üheks teinud. Igatahes julgustit faili poolt. Sessiooni järgmine käik kulges nõnda, Uibo ikka veel kõneles, kui hakkasime taganema saali tagumise seina suunas tagurpidi. Normaalselt asetses esimene ridades umbes meetrise vahega. Õpilaskond täitis terve saali. Kui tagasikäik algas kuidagi spontaanselt keegi ei küsinud, miks, kuidas lihtsalt astusime tagurpidi pool Salukest korraga märkamatult. Kogu õpilaskond, kolime seina äärde tihedalt koondunud, hakkasime laulma, kaunistage meistrikojad, kõik Konzalvi. Ja muuseas, minu enda esimene versioon olid, laulsime hümni ja Harri tähendas, see oli Eesti lipp. Jällegi näitab tema erakordselt valu. Rahvakomissar Uibo kuules püstipäi seisnud nagu valvel. Ei laulnud muidugi ka seal, kus nüüd sellega kas meie ülesastumine oli spontaanne või kellegi poolt organiseeritud. Mis vahet siin oli või on? Vahest mäletab Harri Kiisk, kes meid tookord innustas, kes peatselt pärast sündmust kogu üheksanda keskkooli õpilaskonna vanemaks valiti. Täna see on kirjutatud neli aastat tagasi, nagu ma mainisin täna ja kõik need vahepealsed aastad seisab ta nii sõnas kui teos sama paindumatu aatelised joonil. Kui toll tiks raskel sügispäeval 1940. Tervitan kaasrakverlased Harrygiskidema kolmveerand sajandi juubeli puhul. Järgmine sõnavõtja oli Harri Kiisa ristitütar kauaaegne perekonna sõber Aino Lepik von vireen. Tema alustas oma juttu ühest tsitaadist oma päevikust siis, kui Harri Kiisk oli tema ajaloo õpetaja Eesti koolis Stockholmis ja seal olid kirjas prohvetlikud sõnad rõhutud rahvaste peatsest vabanemisest, kuigi läks sinna vabanemist seni veel palju aega. See ennustus oli pärit aastast 1973. Ja edasi rääkis Aino Lepik von Wiren Harri Kiisa juba tuntud vigade taandamistest. Ja nüüd ta ise jätkab. Vigade parandused ilmusid teatajas tihti ja mis olid väga vaimukad ja täpsed. Katsed võidelda inimliku lolluse ja lohakusega. Ja tänase muusikamuuseumis ma arvan, on õigel kohal tuua ühe näite nendest vigade parandustest mis puudutavad Artur Kapi Nimed Ühel eetika, Eesti tuntud muusikategelasel tundus, et Artur Kapp ei valda eesti keelt. Ja sellepärast tuli Hiiobi sõnu muuta. Ja nagu te võite aimata, mis Harri Kiisk sellest arvas. Ta kirjutas pika artikli siin sellest, et mis tõestas Artur Kapp oskas eesti keelt ja siis ütles, aga sellel pole tegelikult, sellel pole mingit mõtet, kuna. Libreto kirjutas Julius Kaljuvee kelle kohta on teada väga vähe. Ta toob näiteid siin. Teksti muudetud teksti kohta. Cap Kaljuvee tekst. Ma rändanud olen radasid mul igav Tõi sadasid, kes looja sind ei tunnista. Nii tuntud muusikategelane kirjutab. Ma rändanud olen ilma maalia kohtanud, olen miljoneid. Kes looja sind ei arvata pargis, miks miljoneid on varem eesti keeles sadasid? Järgmine näide kah, Kaljuvee kirjutab. Sa alandad, kes kurgid, Ta on tuntud muusikategelane, kirjutab Salandad, kes kõrgel on Harri Kiisk või kirjutab, võib küsida, kus kõrgel. Ja veel üks näide. Cap Kaljuvee tekstis enne seal laiutavad rohumaal, ent Hiiob jada, karjad, tuntud muusikategelane, vaata seal laiutavad rohumaal, ent Hiiob jada, kari. Harri Kiisk. Hiiob oli jõukas mees ja tal olid just nimelt karjad. Lööge lahti piiblis Iiobi raamatu ja esimese peatüki kolmandas salmis loeme Hiiobi kohta ja tema loiuksid olid 7000 pudulojused ja 3000 kaamelit ja 500 paari ja 500 ema ees. Ja see on hea näide sellest, et Eesti muusikaga ja Harri Kiisale maksa nalja teha. Vigade parandus on leidnud ka kajastust eesti luules. Ja ma loeksin siin 97. aastal avaldatud luuletuse Kaljo Lepiku luuletuse mis kannab pealkirja portree. Kui Wiiralti kabaree ess tehti elutants kui Tammsaare või suitsu peale haugub karjakrants kui lastelaule Rubio kava naljakalt lipiti lapiti. Kui kapile keeleoskamatust külge tapiti virutab, serviti ei lapiti. Harri Kiisk. Järgmisena meenutas Harri kiiskas Stockholmi Eesti komitee poolt kauaaegne perekonna tuttav ja sõber Asta Lepik. Tema rääkis täis usaldatavust perekondlikust sõprusest Harry Kiisaga ja tema perekonnaga. Ta rääkis ka suurest tööst Eesti tees Eesti koolis. Ajalehes teataja rääkis abist Eesti muusikutele ja oma jutu lõpuosas ütles Asta Lepik niiviisi. Eesti komitee kui kõige vanem pagulasorganisatsioon Rootsis seal ümber on pikkade aastate jooksul kogunenud väga paljud eestlased. Harri Kiisk on olnud alati rahvuslikult mõtlev ja töötav organisatsiooni liige. Üle anda ühe väikse raamatu, mille nimi on kaootiline kontsert. Kui teil on see, siis, siis jääb toppe. Aga see on üks biblio fiivne väljaanne. Ja, ja siia kirjutatud sõber Harryle 70.-ks sünnipäevaks. See on tehtud tema kahe lähima sõbra pool. Kalju Lepiku ja kunstnik Otto Pajupuu. Surnud. Järgnes huvitav ajalooline moment, kui tulid esiettekandele kaks Harri Kiisa soolod laulu. Need olid talvine õhtu Ridala tekstile ja rändavate vete ääres Ernst Enno tekstile. Praegu kuulame teist laulu rändavate vete ääres, esitajaks on naela. Plooman klaveril Tarmo Eespere. Spontaanseid sõnavõtjaid oli veel mitmeid, siin oli vaimulik Vello Salo. Siin oli laulja Helvi Klementi tütar. Siis oli härra paar, kes kinkis riikliku kolledži õppur ajakirja kaks numbrit Aastast 1939 40 kus oli ka Harri Kiisa artikleid, see oli väga huvitav kingitus ja nii edasi ja nii edasi ja et õhtu liiga pikale ei läheks. Sisme vaatasime lõpetuseks videofilmi Harri Kiisast ja selle autoriks ja selle üles võtaks, ei olnud keegi muu kui Tõnu Kaljuste kes viibis pikemat aega viimastel aastatel Stockholmis olles sealse kammerkooridirigendiks. Ja nüüd jätkab oma jutud. Tõnu Kaljuste ise aga filmimine näidata ei saa. Kuid kommentaarid Harri Kiisast ütleb Tõnu Kaljuste küll. See pilt sündis 1987. aastal kui käisin kammerkooriga esimest korda Rootsi. 85. aastal oli võimalus delegeerida ballaad Stockholmis. Tema kirjutisi loevad ja põhjaliku analüüsita kirjutas. Kalad. See, kuidas ta kahe uue kartuliga koju läks ja, ja kuidas toimus, see on uju, kuulub muidugi põnevusromaanide sünnikuste legendidesse ja kindlasti näidatakse kunagi kirju. Aga tuum on selles et kas on tegemist Tormise muusika, on tegemist eramaal. Kui on tegemist demann ka Taali professionaal. Ühesõnaga, kui inimene, kes tuleb muusikaluu Ma olin täielikult kompromissitu mõnedes asjades me suutsime tihti vaielda Mahleri 10. sümfoonia suhtes mullaga optimaalne, pooleli Rile vältega, et ma olen just kuulnud. Inglismaal ja ja maalitud haridus on palju õppinud niisugust täpsust originaalmaterjali suhtes. Ja mul oli rõõm temaga maakondi, kleidi nootidega, mida ta kunagi mulle äsjast saatis. Kreegi Taaveti laud, selle taga. Originaal. Kreegi Taaveti lauludes sai alguse kogu õieti koostatud materjali esitamine meiega. Siia tulid juurde veidi vanu rahvaviisid. Hakkasin kuskil päeval, samas on seal viirusega täpsusega taga ajama meie arhiivides neid noote ja püüdsin leppida. Ja me teame seda, et pale leivast paljude nootide järgi kuskil teise linna, mõnikord üle mere. See sisemine vajadus tõe ja täpsuse järgi oli maksimaalne. Ja selle saate lõpetuseks kuulame Harri Kiisa lemmikhelilooja Artur Kapi teost ja see on fantaasia viiulile ja orkestrile PA CH teemale, solistiks on Arvo Leibur ja mängib Eesti riiklik sümfooniaorkester Paavo Järvi juhatusel. Salvestus pärineb selle aasta Tubina festivalilt. Ütlen teile head aega. Ja kohtumiseni järgmisel korral.