See oli 1919, kui ma Räpinast tulin õppima Tartusse keskkooli ja muusikakooli siis nägin Simm esmakordselt ja ja hakkasin siin juhus laulma ka. Nii, et laulsin skooris reaalkoolis, käisin siis moraalse sime koolinoorte segakooris pärast keskkooli lõpetamisest, Simcoe kutsus mind Tartu akadeemilise meeskoori, laulsin seal ja ja seal proovile ütleb nii, et tegime Tartus Tartu meestelauluseltsi tule ka. Kaks sõna aitas mulle ta nii väga lühidalt ütles ja pidi aru saama kohe, mis soov oli, ma olen siis ka orkestris mänginud, tema juhatusel võiks öelda jah, et tema oli nagu muusika ise. Kui öeldakse niiviisi dirigendi kohta, et temal, onu laule käsi siis võiks, ütleks nii, et temal ei olnud mitte ainult üsna laudel käsi, paid, ta ise oli ka laule. See tähendab see, see tema koori ees olek ja tema tema pilk ja tema suund ja vaade ja ja liigutus oli, oli, oli laule vis endast. Oli tuttav rahvaloominguga Salise rahva pisut kogunenud ja ja teadis neid lauluomadus, rahvaomadusi, mis olid kasuks tema muusa töös, nimelt varieerumine, varieerumine ega rahvalauliku la monotoonset ühte salmi kest nii võtta varieerub ka. Vot sellist momenti tema juures märgata neid naistena laulu kordas seda, kordas seda teisiti pisut ja lihtsalt ei korrad Vaitavad midagi, andis juurtega. Nii et võib-olla kodus nii palju tööd ei teinudki, aga kõik tennis nagu vahetult jah, nisu, nisu mulje jäi küll minul vähemalt, et et laadi laulu välja valinud, sellega no põgusalt tutvunud. Aga selle laulu kujundamine toimus nagu proovilise, et ei olnud mitte kõik detailid ütles, et ma teen seda nii edasi, vaid ta tunnetades seda, seda, seda olukorda, see tähendab koori, koori võimeid ja järeleandlikud ja nii edasi, kõik laiendas seda väljendusliku külge, täiendas seda detailiseerida, ühesõnaga nüüd see tuli kõik proovi käigus, Niese proovi tähendab pikka juttu üldse väga konkreetselt. Pange siia kõht, võtke siit maha. Ta ei seletanud, miks Pedro peab olema, see pidi arusaadavam ja oskaks hästi proovi teha. Pingerikkaks. Ühesõnaga ta võiks. Ta väsitas lauljalt ära, proovi lõpuks ütelda, et oh, nüüd said lauldud, päris väsinud koos oleme, see tähendab töö oli tihelega, mõnel puhul on see oluline see väline külg ka ta mõjus peet kommendikult see soeng, kõikese, kõik, nii tore, ta tuli koori ette siis see tema tuleks juba see tema samm ja sema. Tema pilk mõjus kaasa ka väliselt. Nii et seal oma oma väike väike mõju võiks öelda. Ja peale selle ta oli tõeline rahvamees, võiks öelda ja hammas väga. Eraelus oli niiviisi, kui näiteks oli seltskonnas, sest ta armastas väga-väga vestelda, väga võistelda, temal oli väga palju head materjali, nii ütleme oma elukäigust ja oma matkadest, jama õpingutest ja ja kõigest muust muusikaelus, nii, ta armastas väga rääkida, eriti ta jutukas olema sünnipäevadel, siis ta siis ta ei lase. Rääkige, mida enam minu sünnipäev täna räägin, mina origadis juhused ka, tõusid püsti, hällis kõik, hüva, seal käte ära ja abikaasas, ärge tehke välja, igatahes vahepeal puhkama. Ja siis tuli poole tulles tagasi ja jätkas vestlust jälle. Muidugi jah, tema kui rahva mögozzalibister terve, terve rida huvitavat anekdoote. Nagu näiteks ka Raike reisimine jutukene. No Juhan, kuidas sa elad ka? See on minu asi, kus mina elan. Tekkis väike paus, küsija uuesti ütleb nii, et aga kuidas abikaasa elab, see on tema asi. Jupi ratas ütleb nii, kuidas oleks, kui ühe napsi teeks? No iseasi, märu oli, tema on hea. Aga sellega seoses tekkis muidugi anekdoot, püsitisemadestad, kurat. Et surm sulab hämaraks ja, ja, ja mul on absoluutne mälu, kõik meeles, kord näen, kord kuulan poe meelde ja nii edasi. Riiu pärast küsib see vestleja, need aga kuule, millal naise sünnipäeval või sepaga ja vot see on meelest ära läinud. Muidugi, seda, et tal ei olnud aega sünnipäeval eras muusikas ja niisugune naljaga vastata nii. Kõik seoses Simmiga oli tore ja meeldib ja ülendav kõik need kokkupuutumist ja tema kontserdi külastamiseks ja ta käis proovidel ka, sest et et noh, kui tema, kui tema, tere tuli selle meeskonna juhatama nõime suri, siis Emmina, mina hakkasin juhatama meeskoori 33, siis tema oli üks küla, et kes käis proovi kuulamas proov ikka nii nagu oma koori kuulamas. Ja, ja mitte ühelgi Ühelgi kontserdipuudus ja vot siis tuli üks niisugune kontsert. Kus nad on pääle vaatame, Juhan, temal oli kindel koht aulast tulla talle teine teises reas ääre peal, seal ade istus haledalt niiviisi seda välja ei antud, seal nagu esimees hoitud ja kõik rahvas teadis Johannes kohal ja see oli ka olime harjunud niiviisi harjunud ühe kontsenaga, Simm ei ole kohal. Ja siis konsereerija, juhatan parajastaja, ta toob uut laulu, ütleme, ütleb mulle kõrvalises Juhan suri. No siis oli küll tunne, et et ma ise kõnnin ka eest ära. Tuli kontsert lõpuni viia ja siis on see lõpul siis üks laulja tuli ette, ütles nii, et me Maarestad ei ole enam elavate. Rahvas tõusis püsti, Meraalsemises liitan, ostad revisest ja Simmile. Nii et see oli väga niisugune kurb hetk. Ja sellel kurval hetke jätkus veel teinegi kurbeks, matus ise kalmistul tuli mulle järele ütelda ja kõik oli, pidasin vastu. Ja siis tuli see moment, kus tuli mulle öelda. Et Juhan Simm kinkis mulle kaks puud, tõi minu poole minu minu aeda, ütles nii, et istutas endale mälestuseks, vot siis see kull.