Tervist, mina olen Urmas Vadil, võiks ju küsida nii mõndagi, näiteks, kas elu on parem Tallinnas või Brüsselis või kas matused on huvitavamad kui pulmad? Just neid küsimusi täna küsimegi, sest kirjanik Vahur Afanasjev elas mõned aastad Brüsselis, euro ametnikuna tuli siis tagasi Eestisse, kirjutas raamatu minu Brüssel. Aga Rutt Tiidemann käis Valli Lember Bogatkina ateljees. Ja siis veel koos vanameistriga noorte kunsti triennaalil. Marius Peterson peab päevikut. Jääge kuuldele, sest Kivisildnik on pulmade ja matuste lainel. Akvaarium number 29. Õnnitlen teid briti kuninglike pulmade ja Bin Ladeni merematuste puhul. Vaimustunud vikerraadio kuulajad. Organisatsioonilistele põhjustel ei saanud me pulmadest ja matustest akvaariumis rääkida samal päeval, kui nad juhtusid. Aga sellest pole midagi. Mainitud pulm ja matus on maailma kõige tähtsamad asjad ning neist võib rääkida aegade lõpuni. Midagi niisama tähtsat enam kunagi ei toimu. Isegi eurovisioon ei ole nii kirg, kas nii üllas, nii mõjurikas? See asi ei saa mõjuda nii emotsionaalselt ja hästi. Ma tunnistan ausalt, et minu vaimne areng ei ole veel piisavalt kaugele jõudnud, et kuningliku pulmakogu fundamentalismi mõista. Aga kui rahvusringhääling kord otseülekande korraldab, siis peab see olema vähemalt niisama tähtis kui murdmaasuusatamise etapivõit ja seda lihtsalt ei saa ignoreerida. Kuid isiklikule piiratusele vaatamata ma annan endast parima, vaatasin, kehitasin õlgu ja vaatasin edasi. Kõik vaatavad miljardid, inimesed muust ei räägigi. Nad ei saa ju eksida, neil ei ole mitte midagi viga, nad annavad endale tervemõistuslike, täiskasvanud inimestena aru, mis on tähtis ja mis mitte. Kui lehed kirjutavad ja raadio räägib, siis ongi oluline. Tallinna kunstihoone galeriis on vaadata prantsuse videokunstniku son šarlüü näitustati Ufaitmis käsitleb immigratsiooni, seksuaalsuse ja ebakindla elu küsimusi maailma eripaigust Mehhikos Pariisi äärelinna veni. Immigrandid on tähtsad, vähemused on samuti tähtsad, aga kui nii võtta, siis kirjanike on Eestis 300 immigrant, aga 30 protsenti. Need, kes siin kõige tähtsam on, selles pole mingit kahtlust. Aga isegi meie Literaadid, oleme kuninga pulma kõrval hale vari. Kuid ma arenesin pulmade ajal, hakkasin mõistma, jõudis kohale, ehkki tuli raskelt. See pole ikka päris niisama, see pole lihtne seltskonnalehtede plära. Loomulikult on briti kuningapere kamp parasiite tühiseid inimesi, kes ühiskonnale midagi ei anna. Võrreldes estraadilauljate müüdavate poliitikute või staar vähem lastega tunduvad nad esimesel pilgul olevat mitte midagi väärt. Miski jäänuk muinasajast ja kõik. Ometi ei ole see nii võimetus tõsi, parasiidid seda küll. Ei mingeid teeneid, raske vastu vaielda, samas kuulsad rikkad ja tähtsust täis. Nii et ära mine ligigi. Just selle kivi all ongi vähk peidus. Levimuusik peab suutma laval püsti seista, tippametnik peab siloaugus raha järel käima, immigrant peab välja kannatama turismi põrgupiinad ja vähemlane klubi elu niriduse briti kunnilt aga ei nõuta mitte midagi. Kindel papp jookseb ees ja karifotograafe taga ja selleks kõigeks pole vaja teha mitte midagi. Kunstnikud ööd valgustavad elu kogukondades, kus eraldatus on tavapärane ja ellujäämine iga päev küsimärgi all. Õigus siiski suudetakse jääda inimeseks, sealjuures isegi seksikaks. Kuskil getos üritatakse ellu jääda ja see tundub huvitav. Kaasaegses kuningakojas ei üritata kunagi mitte midagi ja see tundub veel palju ahvatlevam. Ega me samasta ennast heast peast lauljate või mustlastega tahaks olla niisama tähtis ja rikas lihtsalt olla ja kõik. Briti kunn on laisa, tühise võimetu inimese ideaal täiuslikku õnnemudel, kusjuures kergelt saavutatav ideaal. Igaüks võib printsi või printsessiga abielluda, jõuda paleesse pildilehega Hannele ja miljardite televaatajate südamesse. Me ei taha ju midagi saavutada, ennast arendada, millegi nimel pikki aastaid töötada. Tahaks kõike niisama kohe ja palju. Kuningakoda pakub seda kõike, siruta ainult käsi välja ja võta, tuleb lihtsalt õiges seltskonnas pidu panna. Purjus peaga võib kõike juhtuda, ka sinul on võimalus tõele silma vaadata, ega siis muid võimalusi vist olegi. Aga nüüd midagi täiesti erilist maailma kõige halvema inimese maha nuttimine ja laiba kiirustades vette viskamine. Ja sellega kaasnevad tormilised katkematut, kiiduavaldused, hüsteeriliselt ovatsioonid. Kohe kade hakkab, et üks inimene võib-olla nii halb, et varjutab küllalt levinud tavapärased reaktsioonid nagu kohtupidamine ja teatav inimlik kaastunne. Ei, kui on halb inimene, siis kindel ei. Kunstnik leiab, et sellest oleks kriisiseisundis Lääne ühiskonnal palju. Täpselt nii ongi kindel, ei inimõiguseks peetavale õiglasele kohtumõistmisele ja üksmeelne jah, iidsele veritasuga kombele pidasid vastu nädal aega ja hakkasid siis vaikselt murenema. Sakslased tegid Merkelile noomituse kuriteo fännamise eest. Mõnele tuli meelde Muammar Gaddafi Nato käsilaste poolt mõrvatud poeg ja lapselapsed. Täiesti vastutustundetud vandenõuteoreetikud hakkasid vehkima WikiLeaksi Guantanamo vangilaagripaberitega, kus on kirjas, et kari afgaani terroriste õpetati välja Londonis ja et üks kaksiktornide õhkulaskja eraelus teeneline bandiit Ta oli Briti luuraja. Sellega anti mõista, et Bin Laden löödi maha kalaasju ja vandenõusid välja ei räägiks. Muidugi on see kõik vale, Osama bin Laden oli lihtsalt halb, oli kurja paha, sihuke vastik inimene, parased maha löödi ja laip vette visati. Kes on lugenud hiina kirjaniku laoshee kassilinna saatust, ehk mäletab. Kommunistid võtsid autori kinni, lõid teibaga maha ja viskasid laiba jõkke. Kestvad tormilised kiiduavaldused, elagu suur juht. Ühesõnaga ei maksa isegi liiga pikalt takka kiita. Mere kutse võib muutuda vastupandamatult atraktiivseks. Hiljuti esitlesid so Vahur Afanasjev oma raamatut mille pealkiri on minu Brüssel, noh, see on seesama sari, kus need kõik need minu, Argentiina ja minu, Eesti ja kõik need raamatud on ilmunud siis Petroon prindi, kirjastuse alt välja tulnud raamat. Ja selle raamatu alapealkiri on läbikukkunud euroametniku pihtimus. Et sellega sa paned hästi täpselt paika, mis, mis see on ja kes sa ise oled. Selle raamatu kaane peal on väikese Brüsseli kapsas kahvli otsa torgatud. Et kuidagi väga poolne, et miks see kapsas seal kahvli otsas on. Ma olen ise selle kujundusega väga rahul, et esimese hooga mõtlesime, et paneme selle mannekeen pissi pissi, poisikese kuju, mis on niuke brüsseli tavaline sümbol, mida, mida nagu ootaks. Kujundajad oli suurepärane, on idee selle brüsseli kapsaga, et noh, alapealkirjaks ma küll jah, mõtlesin läbikukkunud euroametniku pihtivuseta. Eks ta, eks ta, seda seda nagu on küll, aga aga samas see raamat ei ole mingi nutulaul ja ja ega see läbikukkumine, te ei ole ka nii, nii otsustavat kukut surnuks, et sellise kahvli otsas kapsaga on nagu kaks momenti, et ühest otsast sa nagu sööd söömine kui destruktiivne tegevusest. Kui sa sööd sisi kapsast järgi, aga teisest küljest see kapsas maitseb päris hästi? Jah, see on ka söömise selline naudingu poole, et ma olen väga rahul sellise kahepoolse tähendusega kujundusega. No mulle tundub, et, et see, mis sa just ütlesid, et maitseb hästi ja, ja sööd ja samas on midagi nagu ka seal teist poolt, see tundub ka nagu sinu selle raamatu sisulises mõttes nagu sobivat oled seal ja seal on mingisugused meeletud soodustused, mida sa alati mainid, mis on noh, ütleme, euroametniku abikaasal ka ja et, et seal on mingi arstiabi ja isegi kui sa ostad auto, siis seal on mingid soodustused ja nii edasi ja nii edasi. Aga samas on mingisugune selline noh, ma ei tea, kas inimlik või, või lihtsalt võõrsil oleva inimese üksindus, kõrvalejäetus seal olemas. Eks ta ongi noh, majanduslikust aspektist euroametnikuna välismaale minna, see on suhteliselt Dolce Vita ja ja väga-väga mugav lahendusega. Nojah, ilmselt eri inimesed võtavad võib-olla erinevalt ka seda võõrsil elamise asja, et tegelikult ennem ei teadnud, et ma selline selline juurte mees olen või see kodune sotsiaal andmevõrgustik, et see kõik nüüd nii nii tähtis on, et ma hakkan ennast jah, kuidagi kuidagi lahti lastud õhupallina tundma, et see, see momente oli seal küll asja juures, et noh, viis aastat ma elasin Brüsselis, viis aastat on just just niisugune aeg ühes kohas elamiseks, et et sa hakkad juba noh, kodustele mingile seal nagu aktiivselt meelest meelest ära minema ja siis siis ongi see valikuhetk, et sa peaksid siis hakkama nagu kohapeal proovime siis kohalikuks täie täie rauaga saada, aga aga mul mul sai selle brüsseli kapsast nagu, nagu kõht täis ära ja ja belglaseks ei viitsi ka hakata, et ennem ikkagi üle paarikümne aasta lapsest saati tegeletud eestlane olemisega, et pelgaseks olemise õppimine oleks nagu kasutu tegevus või tähendab selle eestlaseks olemise kõrvale jätmine. Kuidas nagu kirjanikuna ennast seal tundsid, sa kirjeldad seal raamatus ka, et sa, sa kirjutad seal Brüsselis olles, aga noh, ka mina, kes ma olen ka mingi aeg elanud kuskil väljaspool Eestit ja kirjutanud eesti keeles, see on tegelikult hästi skisoidne olukord. Et ümbritsevad inimesed tegelikult noh, ei saa aru, mida sa kirjutad. Nad ei saa sinu keelest aru ja sa oled nagu täiesti üksi. Kuidas sul selle kirjutamisega oli? Nii palju seal tegelesin koha peal kirjandusega nad prantsuse keel on kehvakesed võitu? Jaa jaa, laami keelestki eriti ei ole, et siis ma kirjutasin inglise keeles luuletusi ja käisin, käisin nendega aeg-ajalt esinemas, aga noh ega kõik kõik oli, vastuvõtt oli tore, aga, aga ega nad on neid välismaalaseid näinud, näinud nii palju, et see ei ole just eriti eriti üllatada, aga huvitav neile, et saab, saab olla seal kohapeal ka mingi mingi piirini kirjanikega. Aga jah, siis see peaks ikke kirjutama kirjutama kuidagi kuidagi Belgias talle väga korda mehelt või, või neist endist nende nende maailma kuidagi mingi teise nurga alt avama, et siis võib-olla võib-olla läheksid, läheksite rohkem korda? Aga mis asi see raamat minu Brüssel on, et on ta selline selles mõttes eluraamat või, või pigem on ta reisikiri? Annab päris nii ka ei saa võtta või, või kui palju seal üldse sellist ilukirjandust on, et kuidas sa ise nimetad seda? Nad on nagu takkajärgi kirja pandud päevik aga jah, muidugi muidugi sellise. Ega ma igavalt ei viitsinud kirjutada, vähemalt. Ma loodan, et mulle kukkunud igavalt väljet ei kukkunud. Minu meelest väga tore. Saab positsioneerida end kui läbikukkujaid ja just eriti alguses ma kujutan ette, et kui sa lähed sinna ja seal ei ole nagu seal mingisugust funktsiooni, et lihtsalt, et oled kuskil korteris, magad lõunani, et kas selle läbi kokku ja, ja noh, ütleme vedela ja taga võib näha ka mingit suuremat üldistust. Noh, ma mõtlen kas või sellist, et et sina või meie, eestlased või idaeurooplased üldse kuskil Brüsselis euroliidus andu või, või tunnevad ennast ebamugavalt ja kas see üldse ongi meie rida ja nii edasi ja nii edasi. Ma tegelikult ei hakkaks, hakkaks niiviisi nagu üldistama, et ega seal võid, võid kohaneda väga hästi, et sõltub, kui palju sa ennast sinna selle ühiskonna belgia ühiskonna liikmeks loed või püüad. Aga eks need eurokraadid muidugi Brüsselis kipuvadki olema selline omaette subkultuur, et näiteks nende sidemed ongi üsna üsna nõrgad tegelikult ümbritsevaga ja ja vot seda ma ei oska öelda, kui paljud seda tegelikult probleemina tajuvad, et võib-olla ei taju, kui nii paljud, et võib-olla see on minu, minu mingi isiklik tajumine. Sul on üks väljend selles raamatus, mis on haagismees. Haagismehe seisund ja alguses ma läksingi sinna haagismehena, et tegin eksnaine vea mõlemat tegime seda avalikku konkurssi, kui Eesti hakkas Euroopa Liiduga ühinema. Et eurokraadi töö peale. Aga ma ei tea, ma vist läksin liiga mütsiga lööma, igatahes maguksin läbida, aga Ta sai tööle ja, ja ma, noormees ja purjetulteis läksin, läksingi. Esimesel olin, saatsin CV sid, nii palju, kui ma töökulutustest aru sain ja Pütsinike mingit funktsionaalsust sellele tekita. Noh, alguses oli tegelikult päris mõnus niisama vedeleda, aga aga lõpuks kapeldada ära eriti eriti just nagu võõral maal, et võib olla Eestisse kodus, passimine oleks nagu nagu lihtsam, lihtsam ja mõnusam, et vot siis ongi hagis mehed, et millegipärast on selline asi, et nendest uutest euroliidu riikidest, eriti Ida-Euroopast, Eestist poolani on millegipärast naisterahvad on aktiivsemad sinna eurotöödele saamiseks. Huvitav, miks mina, mina ka ei ole sellest aru saanud? Ma arvan, et see vajaks sotsioloogilist analüüsi, ma arvan, et feministid ei oleks see ka üsna huvitav uurimisteema, et ma ei mäleta peast protsent, aga, aga see ei ole ainult nagu tunne, vaid et reaalselt niiviisi ongi, et et millegipärast naisterahvad on rohkem läbi saanud haagismehed ja siis on haagismehed ja haagismeestele ikka väga-väga hästi seal kohta ei ole, et noh, sul tervishoiu sihukeste küsimustega muidugi hästi ja, ja rahaga ka jätkab tegelikult sellest naistepalgast mehele ja tegelikult ka lastele kui tarvis. Aga jah, see on selline, selline õhukesel jääl olukord, et suurem osa Nendest, haagis meestest, keda, keda mina tean et lõpuks funktsionaalsus või see töö, mis nad on. Ma arvan, et kui nad on saanud, siis see on ikkagi ikkagi seotud mingit pidi Eestiga. Kui palju see raamat on üks-üheselt sinu Vahur Afanasjev, selline päevik nagu sa ennem nimetasite, no vaata, kui palju seal sind ennast täpselt nii nagu sa oled sees on või, või on see ikkagi on mingisugune nagu roll ka, et mind nagu tegelikult isegi nagu ehmatasite õudselt šovinistlik oled sa isegi rassistlik ja maitsev ka, et räägib mingisugusest isa huntide karjast ja on see seal meelega või, või. Kui selline ei tea, äkki ma ikka olen siuksed Eesti või slaavi mehed peavadki olema siuksed, matcha juurikad. Ei tegelikult ega ma ikka kirjutas, keerasin vinti peale ja värve kokku hoidnud, aga aga jah, selle rahvus- ja rassi ja muu sellise küsimusega, et enne Brüsselisse minekut ma olin, ma olin küll kange kange tolerantsi jutumees ja nii edasi, aga aga pean märkima, et seal elamine nende Maroko laste suhtes see see ei ole, see ei ole ikka väga, väga meeldiv, kui neid nii palju on, aga aga samas ega ega vaata sellise üle võlli keeratud raekoja, rassistliku või vähemalt poliitmittekorrektse jutu juures ma tegelikult ka on selle näiteks Maroko laste probleemi probleemi sisu, et see on pigem selline hoiatav manitsev. Vaata nagu nagu ilmutuste raamat on. Et too on päris karm tükk, et minu raamat on üsna pehme. Kas sa võiksid lõpetuseks sellest raamatust lugeda ühe lõigu? Võin loe. Ma loeksin, tegelikult ennem sa küsisid selle seal Belgias kirjanikuna millegi ärategemise kohta, et ma lasin ühe suurepärase võimaluse mööda sellesse lõikangi tõele rahaliselt kõige lähemal kuulsusele olin siis, kui minuga tegi jutu flaami PEN-klubi liige Maarten kes töötas komiteest tõlkijana. Kas ruumipuuduse või töötajate lõimimise huvides oli kolm tuba meie muidu eestikeelsel korrusele koloniseeritud hollandi keeleosakonna töötajate poolt. Martini kabinet oli minu mari omas Kaksust kaugemal. Teadsin, et Maarten oskab peale Lääne-Euroopa keelte vene ja soome keelt. Kuna ta armastas ust lahti hoida, olin aru saanud, tema abikaasa, venelanna. Olen kuulnud, et sa oled kirjanik, alustas Maarten inglise keeles juttu. Nojah. Suurepärane, suurepärane. Kas Brüsselis ka kirjutad midagi kirjutada? Joo vaimusta eesti keeles, sind ei ole veel tõlgitud, oi, aga kindlasti olekski meie lugejal põnev sinu raamatutest osa saada. Muuseas me korraldame kirjandusklubis koosviibimisi. Sa võiksid kindlasti meile rääkima tulla. Ah, ja meile tuleb varsti väga huvitav esinejaks tunnetada Eestist Reet Kudu. Keetsin õlgu, nimi oli võõras. Ta räägib väga huvitavaid asju venelaste olukorra kohta Eestis. Kas ma saan õigesti aru, et sul on ta vene juured? Sa seda, jah, mul mul üks vanaisa oli venelane. Ta oli pärast seda paar aastat Eestis ja lasi jalga sise. Aa väga huvitav. Kindlasti oled sa kohe diskrimineerimist? Noh tegelikult eriti ei ole midagi nagu meelde küll ei tule. Aa jah, aga siis meeldivat päeva jätku ja sulle ka Martan, eks me siis koridori peal näeme. Ja sinna jäi minu suurepärane võimalus hakata eesti Salmasustiks sõita mööda lääneriike, diskrimineerimisvastane loosung t-särgil. Avaldada raamatuid vene vähemuse raskest elust lähisvälismaal. Mine tea, ehk ehkunuks Nobeli preemia Ki tublisti lähemale. Reportaaže on alati väga huvitav kuulata aga ei saa öelda, et kultuurikaja võiks reportaažide rohkusega hiilata. Selle vea parandab nüüd Rutt Tiidemann. Tervist homme, 15. mail annab Tallinna linn ele teeneka kultuuritegelase preemia Valli Lember pagatkinale tunnustamaks tema pikka ja sisukat loometeed, preemiat, noortekunstist, aga ka juubelist, mis on sügisel tulemas. Lähengi nüüd rääkima eesti akvarelli grand old lady Valli Lember pagatkinaga. Kellanupp. Tere, errenoon rõõmete omaatiliees meid vastu võtta, aitäh, millele me nüüd vahele segame siis, mis teil pooleli on praegu? Tema praegu valmistan ette oma näitustele, töid ja ma siin natukene oma ateljees vaatan nende kogutud tööd, mis mul siin on, üle vaatan, et kuhu mida välja panna. Ühelt poolt maa ligi, niipalju võin ma rohkem vaatan oma töid üle. Kas on mõni üllatus ka välja tulnud, kas te teate, ma arvasin, et ma ei ole Tallinna üldse maalinud, sest tallinud maalis või numees. Aga kui ma nüüd oma töid olen siin niimoodi natukene lapanud ja vaadanud, tuleb välja, et mul on ka Tallinnat päris palju maalinud ja nüüd viimasel ajal ma olen ka teinud Tallinnat, nii et mul tuleb siin oktoobrikuus Vabaduse väljakunäitusesaalis tuleb just minu Tallinn, kui te maalite joonistate, kas te mõtlete selleni? Vaata ja peale ka? Ei mõtle. Ei mõtlema lihtsalt, et mulle nii oma tööd see, seda ma ei mõtle vaate peale, ma mõtlen lihtsalt, et peaks välja tulema või peaks selle paberi peal või, või lõuendi peal turessemis. Mina olen tahtnud väljendada, et see tuleks väljaga maantee peal, ma ei ole mõelnud. Te olete väga palju erinevaid stiile aastate jooksul katsetanud, et mitte öelda taltsutanud ja vaat see on õigus, aga ma olen vahest mõelnud, kas ongi nii hea, mõni kunstnik teeb kogu aeg teate nagu ühe teeb ainult graafik ja kogu aeg, aga ma viskan üks kord teen akvarelli, siis teen graafikat ja siis teen vahepeal akrüüli ja siis ma joonistan ja kogu aeg niimoodi. Ma ei tea, kas see ongi nii väga hea peale minu mehe kaotus on väga palju teinud ikkagi joonistusi ja akvarelli, aga nüüd olen uuesti tagasi tulnud munementaali juurde. Te, olete õnnelik selles mõttes, et te olete näinud kolme erinevat Eestit. Milline on tänane Eesti teie jaoks? Kahju küll öelda, aga mul on niisugune tunne, et praegu kõige raskem olukord on praegu, kui ma vaatan ikkagi, et nii palju on töötuid ja nii palju on noori, kellel ei ole tööd ja kuidagi ma ei tea kuidagi kurb, liiga palju seda kurbust ümberringi. Tragid noortest, kui palju te olete kursis sellega, mida noored kunstis praegu teevad? Ega, ega, ega ikka väga ei ole. Kuulge, teate, mul on teile ettepanek, mis oleks, kui me läheksime koos praegu noorte kunsti triennaalile lauluväljakule, kas te oleksite nõus? Muidugi olen päris huvitav vaadata, sest lauluväljak on mulle nii südameläheda, muusa, ühtkonius. Installatsioon 56 kati, Saarits, inimesed pesevad, nutavad, seksivad, sõimavad, peksavad, tantsivad, magavad täie rauaga oma kindla ruumi sees. Paneelmajades elatakse osade kaupa koos, kuid enda veendumuse kohaselt üksinda olukorras, kus võhivõõras sööks poole meetri kaugusel võileiba ning kaks meetrit teises suunas keegi tundmatu isik sirviks ajalehte ei käituks paljud nii nagu samade maade korral, kuid ümbritsevates intega eraldatult. Minu töö idee on kaotada ära see kindlus, mida seinad pakuvad. Et see on siis kati Saarits ja tema siis selle toa kompositsiooni idee on kaotada ära seinad. Turvatunne, mis koos seintega. Kuidas teile tundub see tuba, mis siin üles Annik laotud? Teate, ma olen ikka selle vanema põlv on nagu kunsti ja ma ei ole ka mingisugune kunstiarvustaja ega mingisugune kunstiteadlane, et ma saaksin nüüd oma hinnangu anda. Ma võin ainult öelda iseenese, mida mina tunne ja kui ma seda vaatan siin. No teate, ma ei tea, see minu peale eemaldan mingisugust mõju. Kahjuks teise tööd, mis siin on välja pandud, need on küll niuksed, härrased ja ka need on ikka palju-palju huvitavamat. Tualettpotti üks vana vedruvoodi laud, mille peal on tühjad alkoholipudelid, pitsid, pooleldi põlenud küünlad, kaitse ikoon. Et see nagu väga ei tõmba teid, no ma ei tea, see kokku pandud, ma ei oska siin mingisugust hinnangut anda selle, aga üldse, kui me mõtleme noorte kunsti peale Eestis, kas teid huvitab see, mida noored teevad? Huvitav küll, aga mitte üürik, minule ei meeldi see praegult tehakse televisiooni või tehakse niimoodi need slaidid. Ja nüüd Bert, Hormaatsed, need mulle üldse ei meeldi, aga see, mis praegu näed, need on huvitavad oma, käisin riigi kunsttööstuskoolis, siis meile õpetati kõikide kunstide alus on korralik joonistust. Me pidime õppima anatoomia isegi teateid taldrikult joonistada ja ma siiamaani olen nagu seda tõeks pidanud oma kunstist olen ka kogu aeg nagu sellest välja läinud. Aga nüüd noored teevad siin niisugust täitsa huvitavaid asju, et tore on vaadata. Aga vot selles see on siin seina peal on nüüd kast, mis on ajalehepaberitega kaetud, sees jookseb põlv, Saudjad. Aga istume, parem proovige siia istuda, kas, mis siit paistab siis seal kersti Nigals on selle, vaadake, siin on käinud ja noh. Ei, see ei ole minu jaoks, ei seda see mind ei huvita üldse. August sisse piiluda, jälgi rel ei lase keelel käia, keele ruumisel. Istud ja vaatad seda televiisorit? Ei, seda sebinud ei huvita. Te olete väga palju akvarelli teinud, ise lõpetasin tegelikult monumentaalmaali ja ma tegin väga palju neid. Monumentaalasju, ütleme see tennis hol ja need mustad. Ka niukseid suuri pannoosid. Aga pärast oli nii, et et kui ma kaotasin oma mehe ja siis oli nii, et just see, mis tema nii väga tähtis Aja jooksul oli ikka, tema oli graafike ka head barrelist, tema tegi maastikku ja ja tema oli just see, kes kogu aeg rääkis, et tule koju ja lapsed nutavad seal seinte pealt juba ükskord ära. Roman Pedasseinud oli seal laua taha ja nüüd, kui teda enam ei olnud, siis juhtus, et, et nüüd istun laua taha, teen akvarelli häda, mida temani väga tahtiski, tema armastas väga Tallinnat jäid, tuleb välja, et ma olen tema kõrval joonistati, ma ei pannud seda kunagi tähelepanu Tallinnat joonis on alles nüüd, kui ma oma tööde valmistan näituseks ja otsin oma tööd ja ma leidsin nii palju, mida ma olen tallinat teinud. Nii tuleb täitsa niisugune. Ma arvan, et päris huvitav näitus, kui Tallinna linn teile praegu ettepaneku aidata kujundada seda linnaruumi, kas te võtaksite vastu, mis peaksid olema paelux? Mina võtan kõik tööd, vastu kantakse, pakutakse, ma kardan, et ma ei tea, kuidas ma seda suudan teha, ma ei tea, aga igatahes vastavust seal igal juhul, ma olen niisugune kergesti mõjutatav, eks kui minu käest midagi palutakse, valan kohe valmis tegema. Teate, kui huvitav, et praegult oli seal Vabaduse väljakul oli see mingisugune klaasmaja seal. Ja ja mind kutsuti ka sinna ja mina mõtlesin muidugi alguse salaütlesin, ei, mina sinna küll ei lähe, aga pärast, et ikkagi helistas Liivrand ja ütles mulle, et kuule On küll, nalja teed ja teised ootavad järjekorras, sulle pakutakse, sa ei lähe, mine ikka. Ja ma läksin sinna ja kujutage ette, ma võtsin joonistustarbed kaasa ja joonistasin just meie linna. Ma tahtsin kirikut maalida, ahjus päike tulivusele ummikuma, istusin seal selles kambris ja ma pidin joonistama risti, mis mulle üldse ei meeldi. Muuseas ja mul on see üles joonistatud. Kujutage ette, sellepärast et päike paistnud, kirjutanud Ma ei saa, ma joonistasin seal realismi ja jumal tänatud, Harju tänavat ka. Siin me näeme nüüd Venemaa noorte töid, siin on üks kilest figuur, mis ripub seal. Ma ei saa aru, millega see on tehtud, huvitav, igal juhul. Klassikalised, nad ei ole praegu ikka niisuguse modernsed ja kuidagi niisugused noortepärased. Kas mõni teema on olnud teie jaoks ka tabu, mida te ei ole tahtnud käsitleda kunstis? Tallinna ajastul ma ei tahtnud üldse maalile, kui ma tegin oma mosaiiki, sinna kästi Stalini pilt teha ühe lipu peale. Su mees ütles, et tuhas vina joonistan selle, kui kinni pannakse, siis pannakse mind mitut seent. Ja jumal tänatud, keegi ei sundinud ka, mis nüüd siis välja arvata selle mosaiigi peale? Nii ei, see on meil, nüüd joome noorteriaid ohohoo mis soomlasest näitab, huvitav, kaugelt vaadates on nagu peenar vineerililled ja loomade liblikad Rovaniemi kunstikooli õpilased, siis on juba hilja, Soome, väga huvitav, et nemad põhja soomise ja niisuguseid teater lõbusaid lilli teevad. Rõõmus väljapanek, mis need, kelle omad? Need paberist tehtud, fantastiline. Need on Espo koolinoortetööd, aa see on ka soomlaste oma kuulsa vaadake, kui huvitavad ripuvad õhus, siis ta miilide otsas paberit valged narmastega kleensel. Käitaja vapustas lihtsalt. Diplomaat, siin on türgi somile täitsa võõras. Soomlasega nagu südamelähedasem on ikka meie naabrid, aga need on natuke võõrad, eks ole. Ronime nüüd sinna kõrgemale nii tranimesi, kolmandale korrusele, kus on alaliselt kõigile vaatamiseks. Valli Lember pagatkina mosaiik. Läki peole, läkimine esid, uksed sassis, siin väljas, siis on, siin on portugali noored oma töid, väljaannet polnud veel korra. Kas on? Ei ole klaas, vaid see on kasvuhoonekile Kyle'i peale maalitud paneelidega Sis ripuvad laest alla kiled, mille peale on joonistatud palju erinevaid ja kellasid. Eri värvitoonis erisniidiga. Ja näitavad kõik erinevad, aga kujutage ette, et on ikka üle terve see maja on noorte töid täis. Iga korrus. Kuulge, aga minu osay Kons veel kõrgemal. Kui te vaatate sellist abstraktset pilti ja need mustad nagu tiivad ja jooned ja tunded, aeg jooksevad üle paberil, lihtsalt ainult on musta söega tehtud ja huvitav kuidagi töötada elukad, eks ole, vaadake siin nagu ja nagu liit, vaadake, siin on täitsa niisugune tunne nagu sinus lind ja teate, need oleks nagu linnutiivad. Aga kus see minu sai üks on? Kaheksa meetrit mosaiiki kuskile ära veeretada. Lähme, vaatame uuesti, äkki oli teisel korrusel ikkagi? Võib-olla. Kuhjuvad kas selle kaetud selle tagamist ja oligi ära peidetud, näete siin otse mosaiik türgi ekspositsiooni taga, valge lina on ülebande tervele fanaale ja ja, ja need rahvad, tantsijad on maha võetud, lihtsalt. Näete vaadake kui soolo CD. Kui vägev kava sellise töö valmimine aega võttis? Ma tegin ikka peaaegu aasta aega sõda. Viiekümnendatel aastal tegin seda, näete, ta on ikka niivõrd suur. Vaat vennad, kats lihtsalt valge riidega kinni. Ja. Vaatame neid Soome ilusaid kriiti veel. Lõpuks noh, see on tõesti nagu magustaid kohe. Lõpetuseks veel kord vaadata neid, et paberist saab niisuguseid asju teha. Fantastiline. Nii nagu Afanasjev kirjutas Brüsselist raamatu, nii käis Brüsselis ka Marius Peterson kes pidas sel nädalal kultuuriga päevikut ja nüüd kuulamegi kastava Brüsseli reisist ka oma päevikus kirjutab. Neljapäev, viies mai. Ärkasin Antwerpeni is grand ülamaja katusekambris. Õues jälle midagi lammutati või ehitati katuseaknast, kostsid sisse kopad ja kallurid. Kaheksa 46, istasime pirn, Schmeltzeri Albertrieraga brüsseli rongi, rongijaama, cafe latte, Grassaa. Brüsselisse minnes on hea teada, et ei pea sinna kauaks jääma. Selle linna identiteet näib seisnevad identiteedid tuses. Ei tunne end seal hästi. Rongis lugesin Unesco intervjuud Claudebonnefoaga. Ta räägib oma lapsepõlvest. Ma mäletan ühte väga õnneliku, väga valgusküllast hommikut, mil läksin pühapäevariietes kiriku poole. Kirikukellad, ma kuulen neid praegugi, oli taevas, oli maa taeva ja maa täiuslik abielu. Ma usun, et mõned psühhoanalüütikud, Jungi pooldajad ütlevad, et me kannatame kogedes endast taeva ja maa lahutamist. Aga seal oli tõeline taeva ja maa abielu. Oma kodukülast kirjutab Unesco külali, kosmos, pesa ja ilmaruum ühteaegu. Vajalik üksildus ja ühisus. See ei olnud piiratud maailm, see oli täiuslik maailm. Kõigil ja kõigel oli nägu. Huvitav, et just Brüsselisse sisse sõites lugesin neid Ženni Unesco sõnu. Brüsselis tegime Rosas teatritantsijatega proovi hommikul kolm tundi, siis makrobiootiline lõunatund, teatri kõrval asuva tantsukooli söökla muruväljakul keskpaljusid silmnähtavalt lahede lahtise olekuga noori tantsutudengeid kelle rahvusi ja päritolumaid ei tea ega jõuaks ka üles lugeda. Pärast makrobiootilised kõhutäit veel neli tundi laulu ja liikumist. Veidi peale seitset olime Antwerpeni rongijaamas tagasi seal monumentaalne katedraali ja paleed meenutav ehitis. Rongid sõidavad kolmel tasandil. Kodus tulid head uudised, Johan Kaspar keeras ennast eile esimest korda kõhult selili. Mirjamile läks klaverieksam väga hästi. Anna-Magdaleena muusikakooli vastu võetud. Reede, kuues mai. Ärkasin Antwerpeni is. Vend Joonatan saab täna 18. Helistasin talle, öösel rääkisime lühidalt isa ja emaga ka. Hommikul veidi Theatrumi kirjavahetust ja numbreid üheksa 46. Rong Brüsselisse. Selle proovitsükli, kolmas ja viimane päev. Proovime, tuleb vaierosas koostöös valmivad anded Teresa De Keersmaekeri uut lavastust Chesena. Teatrisaali põrandale on maha märgitud Avignoni paavstide palee mõõdud, lava iseärasused, Avin joonisse. Lavastus esietendub neljal juulikuu päikesetõusul. Makrobiootiline lõunasööke ja sest esimese proovi lõppeni silisemaks ja potid-pannid olid meie saabumise ajaks tühjad. Võib-olla oleks täna saanud jälle tumedat mullamaitselist ürgkartulit. Kohe peale teist proovilend kuninglikule saarele Brüsselist Bristolis Anne Teresa De Keersmaekeri proovist annad reisija Niitvägi pulmalaupäev, seitsmes mai. Ärkasin kusagil Gloucesteri lähistel põldude küngaste vahel. Lahtisest aknast kostis linnulaulu ja lõhnas roheliselt. Pühapäeva hommik peigmehe kodus. Ma ei saa aru, kuidas ma selleni jõudsin, kuid ühel hetkel avastasin piinlikkusega, et peigmees Benjamin istub arvuti taga ja skaneerib minu palvel valitud lehekülgi. Eile Amazonist saabunud Unesco raamatust bassepassepreza. Saatsin need Eeva Eensaarele ta võimalusel veel ninasarviku kavalehele üht-teist tõlgiks. Eile õhtul sain kätega eevakavale tarvis tehtud ülevaate Jonescu elust ja loomingust. Seal on üks lõik tema kõnest, mille ta pidas 1985. aastal Tiieszeljoti preemia üleandmisel. Ta nimetab Ellioti suureks müstiliseks poeediks oma vanemaks vennaks näitekirjanduses kellega ta vaimus suurt lähedust tunneb. Ta ütleb. Tegelikult püüan ka mina kuigi teiste vahenditega ja võib-olla vähem jõuliselt väljendada just sedasama sisulist teravdatud põhimõttelist vajadust religiooni ja metafüüsika järele ilma milleta inimene vaid pateetiline hampelmann. Anna Therese penni laulatus annati reisija oli väga ilus. Kuidas nimetada seda tunnet, mis tekib, kui näed isa oma tütrega laulatuse päeval kirikusse sisenemas? Seda ma tundsin, kui Taivo ja anna kirikusse sisenesid ja pen altari ees isalt oma pruudi käe võttis. Midagi mu sees liikus tugevasti, mul kasvab kodus neli tütart. Mis see laulatus annab, mis vahet, kas ametlikult või mitteametlikult küsitakse. Kui vaatad ja kuulad, mida ja kuidas kaks inimest mees ja naine teineteisele altari ja kokkutulnute ees ütlevad, siis langevad need küsimused ära. Isegi kui usk sakramente kõrvale panna. Liturgia ajal laulsime Toivoga, kohalik vanempreester oli õnnelik, et jälle ladina keelt kuuleb. Aga laulatused, sõitsime toonberi lossi, uhke 16. sajandi ehitis, kus nüüd noobel majutusasutus. Seal majutusimegi Jõime murul shampust. Mõni tund hiljem sõime pruutpaariga kammerliku õhtut täitva õhtusöögi kõrvale pakuti lossimüüride vahel helikopteri maandumisväljaku kõrval asuvalt viinamäelt saadud valget veini, mis maitses hea. Istumine oli seatud nii, et ühes laua otsas istus vanaisa Chefri väärikas kaheksakümnendates lingvist džentelmen ja üle pika laua teises laua otsas tema vastas istusin, mina kolmekümnendates eestlane. Häält ei kuulnud, ta rohkem kuulasin, mõtiskles lisas kogu õhtusöögile indlasliku paatinat. Avavahelsiks mängisime Taivoga hiiu kandle feed lill, briti klassikaauhinna nominendi Arvo Pärdi Uku arvu Balsi. Jätkasime eestirootsi tantsudega hetkedest Me Gastello tantsupõrandale nii eestlased, inglased kui Marsseys, pärit ju nii ja korraks ka 78 aastase vanaema Margareti. Tema tantsukeerutamine jäi lühikeseks, õige pea olide põrandal selili, suurem osa pulmalisi ehmunult ümber. Mõni minut hiljem istus taga taas oma 80 viieaastase abikaasad Jeffi kõrval. Mister Chefri oli noormeestelt laenanud väikese idamaise trummi, sõrmitseb seda tundlikult tunnetades kui teine pulmaline Mart Tom kitarri mängis ja laulis. Margaret pildistas oma trummimängu süvenenud abikaasat ja pärast jäi tema kõrvale vaikselt magama, heldinud naeratus näol. Oma voodikoha poole lahkusin Jefri ja maagaretiga ühel ajal. Pühapäev, kaheksas mai ärkasin toonberi lossi väravamajas. Aknast kostis lamba määgimist, algul mängis üks, siis mitu. Ja siis lõi kindluse kirikukell vaikselt vist seitset emadepäeva kõne koju. Mirjam oli maja sõprade toel hommikukohvi orhideeaktsiooni täiuslikult läbi viinud. Mõni tund hiljem hakkasid kirikukellad tugevamalt pühapäevast teenistust lööma. Evangeeliumi lugemine oli sellest, kuidas jüngrid ülestõusnud Jeesust Emmause teel ära ei tundnud. Alati on see lugu ilus kuulata. Üks Lääne teatri aluslugusid. Seda loeti ka Sloveenia ja minu laulatusel. Pea 11 aastat tagasi. Järgnes Full English Breakfast. Teel söögi tüpa tuli lossihoovis vastu üks lossi teenreid. Kokku on neid õige mitu, kes vaikselt vahel hiilivalt meid eilsest saabumisest peale ümmardavadja jälgivad. Teenri ees sammus noormees, kes kandis prügi kühvlil kangestunud Riotit. Kõhud täis, tegime lossile tiiru peale, vaatasime, kes, kus elas, kellel oli uhkem dush ja kaunim kamber. Aknast avanes ilus vaade küngastele Euroopa ühele vanimale probleemideta tegutsevale tuumajaamale ja sillale, mis üle jõe valsi viib. Siis lennujaama takso. Registreerimislauas pidin kahel korral ütlema oma reisi sihtkoha kodu ja kahel korral kuulsin vastuseks läts kuud. Ma leidsin ka nagu ikka, kojusõit on hea mõte, kuid ma ei saanud Briti lennujaama töötaja hääletoonist ja suhtes täpselt aru, miks see temale heal. Mõni minut hiljem saatis noor näitleja Ell SMS-i, et võitleb tulutult kõrge palavikuga. Homne ninasarviku kontrolletendus satub sellega küsimärgi alla. Kodus lapsed magavad, see on nende päid katsuda. Tänan seda hoopis parem teha kui viie päeva eest kolmapäeva hommikul, kui koidueelse lennujaama takso peale istusin. Ma ei tea, kas ja mida nemad tunnevad. Mina tunnen. Esmaspäev, üheksas mai ärkasin nõmmel kodus, Tseelia juba istus ja kommenteeris pilti, mis tema silmadele voodivõrede vahelt avanes. Issi on siin siis ronista koos Klaara Helenaga mulle kaissu ja koolibussi väljumisaeg lükkus sõnatel kokkuleppel tunni võrra plaanitust hilisemaks. Enne koolibussi väljumist matsin veel hiire, kes öösel oli lõksu jäänud. Kahju oli linna sõita, tahaks aias istuda, hommikukohvi juua. Ehk järgmine nädal saab. Kell üheksa helistasin Ellile, palavik on veidi järele andnud, kuid suur nõrkus ei luba täna kavandatud proovija kontrolletendust teha. Kell 11 otsustasime, et homne esietendus tuleb näitleja haigestumise tõttu laupäevale edasi lükata. Enne esietendust ei juhtu sageli, et aega korraga juurde tekib. Seda kingitust tuleb hästi kasutada. Tegimegi kella üheksani õhtul proovi. Teisipäev, 10. mai. Ärkasin nõmmel kodus. Johan Kaspari teki alt vaatasid välja kaks suurt silma ja tema pea nagu peris koop. Ta on õppinud ära keele näitamise, ajab oma pisikest teravat keelt kavalalt suust välja koolibuss piimakohvi ja päikesevann meistrite hoovis. Hoovi peremees Jaan Pärn tuli ka lauda ja rääkis, kuidas ta üüratult hulgal vett läbi talvel lõhkenud toru oma majaalusesse pinnasesse immutas. Nüüd ootab veearvet visanud troobi proov okasroosikese lossis isa Ott Aardam ja Andri luubi ja Eva Eensaarega, esimene neljas vaatus. Kell kaks Theatrumi tehniline koosolek. Siis kohtasin Vene tänaval, taibata, oli just Inglismaalt tagasi jõudnud, Kersti Nigesin oli koos temaga. Nad avaldasid mõtet, et VHK juures on vaja reanimeeritud varajase muusikaprogramm. Mitmed minevikumälestused tulid korraks silme ette. Lõunakoht Katariina kiriku ees ja siis kavandatud esietenduse asemeli ajal pikk ninasarvikuproov. Nüüd juba kahe osatäitjate. Veel üks noor näitleja ka on haigeks jäänud. Mul endal ka nohu tekkinud ja hääl ilmutab teist päeva kadumise märke. Pea aset muhud otsa, et ei hakkaks tekkima. Koju jõuan hilja õhtusöögivõiga ärajäänud esietenduse peomenüü, küüslauk ja poola meeviin grupnik. Kolmapäev, 11. mai. Ärkasin nõmmel kodus. Enne ärkamist nägin unes, et ehitusmehed on asunud kõrvalhoone vundamendile seinu püstitama ja teevad seda hoogsalt, kuid täiesti erinevalt sellest, milles kokku oleme leppinud või ajapuudusel ka pole. Igal juhul erinevalt sellest, mida ma oma kujutluses eeldasin. Ärgates on särk märg. Kell neli, 45 on lennujaama takso maja ees magavati laste pead. Täna ei olegi seda koidueelsed paid nii raske teha, sest komandeeringu on ühepäevane. Helsingi, Brüssel. Kell 10 hommikukohv Antwerpeni päikeses. Piimakohvi nimetatakse siin millegipärast lee ris vene piim. Kontserdipaika jõudsime peale kolme laulsime käändolovoaga Agency kultuurikeskuses, mis on rajatud endise söekaevanduse hoonetesse. Muljetavaldav maht. Hästi on otsustatud, mida säilitada, mida ja kuidas lisada. Laulsime mingisuguse kontrollkeskuse saalis ümberringi tohutus koguses mõõdikuid ja need kõik nagu ka vanad masinad ja rauas trepi käsipuud ning konstruktsioonid on väga ilusad. Tahkuna tuletorn tuleb meelde, see on ka asjatult ilus. Laulsime kava Palormus, palarm, Palermo 12. sajandi Sitsiilia capella palatiina, muusikalisest pärandist. Sitsiilia kuninga Roshee teise õukonnas tegutsesid normannid kreeklased ja moslemid, väidetavalt üksmeelselt tegutses seal õukonnas ka allid riisi. Just kuningas Roshee tellimusel valmis tema maailmakaart tabula progerjana, millel on esmakordselt mainitud Kalevan võid kolvan ehk Tallinn capella palatiin, arhitektuur ning pilt, millise Roshee endast lei lubab arvata, et kolm erinevat traditsiooni tegutsesid kummaliselt koos kalossi kabeli seinte vahel. Sellisest kolmikkooslusest ongi kava inspireeritud ehk siis bütsantsi, liturgiline laul, sufi laulud ning kolmas komponent normanni Sitsiilia ehk Lääne kiriku repertuaar 12. sajandi Palermo käsikirjadest mis on nüüdseks rännanud Madridi raamatukokku. Muide, Kaczufi laulu räägivad Maarjast ja Jeesusest justkui apokrühvid. Kavas laulavad kaasa Hassan puhvus Marokos ja kurgus Angeloopulase õpilane Adrian Sirbu Rumeeniast. Sellise kava laulmine endise kaevanduse angaaris võtab mõned sisulised probleemid, mis tegutsevas kirikus tekivad maha mõned tehnilised, tekivad aga lisaks. Õhus on tunda veel endist aegade masinaõlihõngu ja midagi ladestub kontserdi edenedes ka meie häälepaelte ele. Aeg-ajalt jookseb ühel või teisel kinni. Öösel kell üks olime Antwerpeni tagasi. Kuidas see juhtus, täpselt ei mäleta, magasin kogu tagasitee. Taivo saatis ilusa kirja. Akent lahti, tee sääset tuppa ei saa. Äratuskella panen veerand seitsmeks. Tänase kultuurikaja tegid Rutt Tiidemann, Kivisildnik, Piivika Ludvig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Maarjast Peterson. Suured tänud abi eest Rando tammikule. Äsja tuli uudis, et Bin Ladeni juurest leiti tema käsikirjalise märkmeid. Jääme ootama uut eluloo raamatut, seniks aga kõike head ja kohtumiseni nädala pärast.