Tänane saade sarjast kahekõne kannab alapealkirja, arhitektuuriminevik ja tulevik. Meil on külas kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa ja me võtame ette väikese ajareisi ja me alustame teekonda Tallinna ladina kvartalist. Ja Jüri Kuuskemaa kõneleb ka seostest arhitektuuri, kuri ja inimese mõtteviiside vahel. Ja ta analüüsib ka erihoonete mõju inimpsüühikale ning ajareisi lõpus. Me vaatame ka arhitektuuri tulevikku, milliseks võib saada. Tahaks küsida ladina kvartali kohta kõigepealt seda, et kas ladina kvartalit võib pidada mingil kombel Tallinna vaimseks keskuseks ja ma kardan, et esialgu veel mitte. Siis võiks ju küsida ladina kvartali mineviku kohta, et kas ladina kvartal on minevikus olnud selline. Tallinna. Punkt ma mõtlesin, et vaadake, ma ütleksin niimoodi, et Tallinn on olnud ikkagi mitu vaimset keskpunkti. Ühelt poolt Toompeal oli 1240.-st aastast peale Neitsi Maarja kirik, mis sai kirikuks sel aastal ja seega oli ta siis niisugune kiriklik vaimne ja samuti hariduslik keskus tervele Eestimaa hertsogkonna vürstiriigile ja pärast nüüd on ta üle-eestiline keskus Eesti Evangeelsel Luteri kirikule. Kuid alllinnaga oli natukene teist lugu, teistsugune lugu, siin tuleks rääkida mitmest keskusest. Ühelt poolt oli muidugi siis allinnasse keskusse muidugi raekoda ja sellele järeldusele järel tähtsuselt teine hoone kaupmeeste suurgild pikal tänaval. Aga mis puutub sakraalsed, sest see keskustesse, siis siin kujunes olukord niimoodi, et ühelt poolt olid kaks nagu kogukonna kirikud, on siis Niguliste ja Oleviste ja samal ajal olid siis ka kloostrite kloostri hoovid ja nii-öelda teatud eri funktsiooniga kirikud. Ja seetõttu ma alustaksin sellest, et võib-olla juba pühavaimu kiriku praeguse kooriruumi kohal oli esimene kristlik kabel selles piirkonnas juba 12-l sajandil. See on praegu kooskõlas praeguste viimaste Tallinna Ehituslike hüpoteesidega osa Tallinna elanik olid kristlased juba enne ristisõdade algust ja vaadake, sealt hakkas levima, sest vaadake, kunagi oli niimoodi, et muinaseestlaste linnuse juurest Lindanise linnuse juurest ülevalt tuli alla pikk jalg. Siis algas see lõik, mis on praegune pikk tänav, aga ta jõudis väljas praeguse maiasmokk kani ja sealt läks alles see praegune pühavaimu tänav oli vana vanim Sadama tänav ja ta läks sealt. No praegu on, see tee lõpeb ära, jookseb praegu nimetatud vastu vanalinna kooli, aga varem läks sealt täna vedas ja seal ei olnud linna Rumlevaid sealt oligi, pääses sadamasse, sest kui kui, kui Tallinna laht ulatus veel praeguseks Kaubamaja alla, siis need madalapõhjalised nii hästi viikingilaevad kui ka koged, mille süvis oli võib-olla poolteist meetrit. Vandusid seal, kus praegu on Kalevi siseujula ja ka oli niisugune komme rahvusvaheline komme, et ohvrid rajati ta väljapool linna kaitsepiirete esialgu just kaubitsemis kohtade ja sadamakohti juurde. Ja vot Punase pühavaimu tänav oli niisugune sadama tee, siis kujunes sinna just see sakraalne keskus, kus oli õige mitu erinevat funktsiooni. Arvatakse, et kui need pühavaimu kirikust hakata allapoole minema, siis seal, kus on praegu usuteaduse instituut, sugu seal oli, eks ole, pühade masseek vaestemaja omale mõnest mõistes ka kiirabi ja sest sinna toimetati need inimesed, kes olid tänaval kokku varisenud ja neid tohterdati seal ja seal, kus on nüüd vanalinna kool, endine Harjumaa kreiskool, seal oli koguni kaks kloostrihoovi kõrvutada. Nimelt Padise tsistertslaste kloostriõu ja samas kõrval kohe Kolga tsistertslaste kloostriõu ja Kolga oli siis Gotlandi asuva Rooma kloostri filiaal. Nii et vaadake, need kolm kloostri õue nendest tavaliselt nagu ei räägi, aga need olid siis tekkinud samas kohe Tallinnas siis 1246. aastal Toompealt nii-öelda alla kolitud dominikaani mungaordu kõrval naabrid ja ka ja co ja nii-öelda sõbrad, kuigi nad esindasid teist, eks ole, tsistertsi, ordut ja see, mu niinimetatud jutlustaja, vendade, ehk mustade munkade klooster kuulas siis dominikaani ordule ja olgu veel öeldud, et sinna juurde võib lisada veel kraalse elemendis on täna nimelt kui vene kaupmeeste Nigulistes kirik oli suletud arvatavasti linnamüüri ehitamisega seal praegusel Sulevi mäel, kus on vana, trügib praegu trükikoda, siis anti neile uus krunt 1405 sellele kohale, kus praegu asub Vene tänaval seesinane Nikonniku, Niguliste Vainikkolskaja kirik. See on siis teine Niguliste kirik meil linnas ja see sattus siis nende kloostrihoovide kõrvale. Ja seda me võime ka ikkagi pidada üheks niisuguseks, selle ala niukesed aktuaalseks keskuseks ja samas kui me meenutame seda, et seal dominiiklaste kloostris rajati kool ja see kool oli juba 1365. aastal olemas ja see kool suleti selle tõttu, et toomkiriku toomkapiitli kaebas Rooma Tallinna mustele munkade peale. Et kuna Taani kuningas Erik Melved oli andnud privileegi, et ainult kooli juures tohib taks koolitada siis vasallide kaadlike ja kodanike poisi jõmpsikaid, siis nad olidki tiivad ja tahtsid säilitada Napoli ja siis hiljem tekkis ju veel väga tõhus selline koolisõda millest ülemöödunud aastal toompäevade ajal minu poolt antud alusmaterjali põhjal Teet Kallas tegi koguni ühe niisuguse teatritükki, mida siis ette mängiti kooli sõda, mis algas 1424 sellega, et Tallinna linn tahtis Katariina kiriku juures avada oma linna kooli aga Tonk Toompeale seda olid kadedad ei tahtnud lubada ja siis kaevati jälle ruumi loomaaias siis paavst arutas neid asju ja siis värvati sinna juurde, siis erapooletataks Kornikeks Tartu piiskop ja ja siis neid gotlandi kaubahärrasid ja kätte ja siis Padise kloostri abt ja siis olid igasugused kirjad ja arutamised ja nii-öelda väliskomandeeringuid, et linna rahadega käisid seal püha nende Mustpeade vennad siis paavsti juures asja selgitamas kardinalidele jälle toom, kanoolikud käisid omakorda ja siis need seal olid, siis oli tõeliselt suur sagin. Nii nagu ütleksime tänapäeval võib-olla noh, kuidas, millega seda võiks võrrelda. Umbes nagu see Narva elektrijaamade erastamisega seoses oli sama suur madin, skandaal, mis mitu aastat miilas ja ta jaapani all leegis kuni lõppes selleni, et Paavst Martin viies aastal 1427 andis siis välja ühe niisuguse bulla mille ega lubati Tallinna linnal asutada linna mungad olid väga pettunud ja ka samas ühele toom kanoonikule, kes oli olnud eriti selle kooli vastu, oli kasutada nii-öelda althõlma võtteid. Ja Luisanud määrati karistuseks igavese vaikimise käsk. Kujutage ette, millist omapärased kiriku karideks. Ja samas on saates iroonia, et et see kool, mille, mida taotlesid siis koos Tallinna linn ja Mustpeade ja vennaskond ja samuti siis nüüd, eks ole, mustade munkadega klooster ja paljud Tallinna mõjukad kodanikud jõudis sinna kloostrisse, olles pärast kloostri sulgemist, kui mungad välja aeti, see oli siis 1525. aasta viiendal jaanuaril saadeti viimased viis muuga sealt välja, nad läksid asumisele siis märkunisse, mis oli piiskopi laua mõist ja koodi linna kool Oleviste juurest sinna ära. Kool muidugi on jätnud testi omamoodi kuulsusrikka jälle Tallinna kultuurilukku. Ma meenutan, et seal on õppinud kapates russo, eks ole, kellest sai kroonikakirjutaja ja seal selles linnakoolis, mis paiknes siis kloostri ruumides, kus me praegu kujutame ette, et 16-l sajandil kostis sealt poistlaste kilkeid ja jooksid nad selles õues, mis praegu nagu on vaikne ja soodustab nagu mediteerimist ja vot niisugust vaimset tegevust siis olid seal poisijõmpsikad, kes olid kindlasti üsna kärarikkad, nagu kõikide aegade poisijõmpsikad on. Ja sealt need osa, kes olid nutikamad, selleks ka eesti poisid nendele andis magistraadi veendume. Et nüüd saareti õppimas, siis mitmesugustesse headesse saksa ülikoolidesse, nagu tookord olid, eriti eks luterlik keskus Wittenbergi Rostock. Aga ma meenutan teile head kuulajad, et juba kolmeriistal sajandil oli niimoodi, et sealt kord ühel aastal Pariisi Ülikooli sor Bonni ülikooli õppima õppima 12 nuka, sest et tookordne õppimise süsteem oli ju niisugune, et ta oli oma maa kloostrikool, munkadele, kus oli õpetati siis nii-öelda vabu kunste ja dioloogiat mõttes, mõistagi ja kus, et aeg oli midagi, kus oli vist midagi 16 aastat tuli õppida, siis võis alles loote kõrgema kiriklikku karjääri peale ja need, kes olid noh, lihtsa koolisemad ja kelle mõistes nii hästi ei võtnud, need jäid järk-järgult siis toppama nagu osaga tänapäeval Kõseb nelja klassi osa kuue klassi haridusosa keskkooliga osa, kaitseb mittu doktoritööd, praktiliselt nii oli ka vanasti juba sel ajal ja selle tõttu, kuigi, et ladina kvartali, sealt on see mõiste nagu alguse saanud. Sest ladina keel on ju teadlaste ja, ja siis arstide ja kogu humanitaaria keel olnud mitte ainult katoliku kirikul, vaid ka veel seitsme turistidel sajandil suurem osa, lõvi kõik teaduslikud traktorid kirjutati ladina keeles. Tallinlastel olgu meenutatud, et kui meil Avatise, Gustav Adolfi gümnaasium 1631. aastal, siis seal nõuti, et õpilased räägiksid ka vahetundide ajal isekeskis ainult ladina keelt. Ja kui nad rääkisid mingit labast rahva keelt nagu saksa, rootsi või Eestis neid trahviti lihtsalt. Nii et see sealt nüüd viivad need Need, sina, see niisugused harult meid. Hariduse juurde loomulikult kiriku kaudu viiks meid muusika ja ütleksime liturgia kaudu ka teatud niisuguse etenduslikkuse poole, mis on seotud, millest on välja kasvanud hilisem ilmalik teater. Ja samuti see mustade munkade keskus, kirikukeskus ka arhitektuuri ja kunstipesa, sest sinna on olnud tellitud mitmetest maadest väga huvitavaid kunstiteoseid millest mõni üksik on küll säilinud, aga me teame, et seal ainukesi altareid oli 25, mis olid väga mitmesuguse päritolu ja mitmesugune, nii Neitsi Maarjale, paljudele erinevatele pühade pühakutele pühendatud. Ja see kõik on loonud selle alus baasi, mille puhul on päris loomulik, et kui praegu seal ladina kvartalis toimetatakse, siis ei ole seal ainuvedav ja juhtivots mitte ainult katoliku paatrite ja siis kooliõpetajate käes, vaid et seal on ka kunstnikel oma osa maasikutel ja teatril oma osa, nagu me seda näeme. Mulle jääb teie jutust mulje, et minevikku, inimeste vaated maailmale karmid karistused eksimuste eest karmid, et võib-olla iseloomustaksite laiemalt neid inimesi ka, kes seal ladina kvartalis on tegutsenud, et mida nad mõtlesid või mõtleme, mis oli, ütleme, keskaja inimese maailma pildile üldse selline omane ja iseloomulik. Et luua sellist õhkkonda. Kuulge ma ei saa rääkida inimesest üldse, sest et inimeste arusaamad ja eluhoiakuid ideaalid olid ikkagi üsna sõltuvad ka nende sotsiaalsest ja seisuslikust kuuluvusest samuti ka sellest, kas tegemist oli ilmalike inimestega või oli tegemist preestrite pankadega, mis oli ette nähtud ühele Muugale ja mis oli lubatud ja ette nähtud näiteks sellele sinosele preestrile, Mauriidsusele keda legendi järgi olevat külastanud, siis. Filosoof Albert Magnus, kelle puhul kuigi oli veebruarikuu läinud kirsiaed õitsema, kuigi lumi oli seal kloostri aias ja kui ma räägin siis mõnest püttsepast, kes tegi seal kloostrile, eks ole, vaate, kus nad võiksid nüüd heeringaid hoida, eks ole. Või räägin kaupmehest, kes käis seal kirikus aeg-ajalt palvetamas, siis on ikkagi inimeste nagu see kuvand küllaltki erinev, aga samal ajal, mis neid kõiki ühendas, on, ma usun, see oli ikkagi see teadmine seisuslikku ühiskonnas, et on jõudu, mis on inimesest inimtahtest võimest kõrgemad, et on olemas jumal. Ja samal ajal segunes Katia vanade kristluse-eelsete tõekspidamistega eriti eestlaste seas, kuid tegelikult ka Germaanlased ja skandinaavlased, sealhulgas uskusid veel mitmesuguseid pikse ja kõuejumalaid ja mitmesuguseid deemoneid ja haldjaid ja selliseid kristluse-eelseid jõudusid ja need uskumused segunesid väga niisuguseks markantseks ja kirja kirevaks, pildiks aga osalt sõltuvast rahvusest sõltuvalt päritolust. Nii et samas aga kahtlemata see teadmine inimeste teadmine, et temast kõrgemal on olemas mingisugune jõud, mis tema elukäiku võib määrata ja samal ajal ka teda karistada ja samal ajal teda ka nii-öelda premeerida. Kui ta teeb midagi head ja kui ta käitub vastavalt ühiskonnas ettenähtud normidele, mille dikteeriaks ikkagi kirik. Kirik määras selle käitumise moraalikoodeksi, kuni selleni välja, millal abielupaarid võisid voodis vaat seda ja millal nad pidid paastuma, millal nad ei tohtinud sugu teha ja nii edasi. Ja selle tõttu siis ma arvan, et niisugune inimeste inimlik eluhoiak on väga teretulnud, et kui inimesse inimene teab, et et ta, tema pahateod ei jää karistamata, sest kui tänapäeval on meie ühiskonna õnnetus kui 20. sajandil üle pea olnud see karistamatuse tunne, mis on tekkinud suurejooneliste Raimaritel ja ja utopistid, kes on Putinit, ühiskond reformida ja mõeldes välja küll fašismi, küll kommunismi teisi utoopiaid. On teil ühe näite, mis on. Seoses seoses sellega, et kui hea, kui inimestel on selline teadmine, et temast on olemas kõrgem võim Parike korda olevat üks tark kutsunud hommikul enda juurde oma 10 õpipoissi ei andnud igalühel neist väikese kanapoja öelnud neile. Minge sinna kohta, kus keegi tüdine. Tapke see kanapoeg ära, tooge ta pärast mulle tagasi. Ja üheksa poissi tulid mõne aja pärast tagasi, kes tuli poole tunni pärast, kes tuli kolme tunni pärast, poiss tuli ja tuli õpetaja juurde, kummardas ja ja tegi peopesa lahti ja sellel oli elus kanapoeg. Ja õpilane ütles siis nii õpetaja, niisugust kohta kus keegi ei niimoodi olnud. Ja vot see teadmine minu meelest sekka sekuni kari, kui ülendas mõttes, kui inimestel on selline kätketud, siis ta ei saa olla. See inimene, Me teame küll, et usklikud inimesed on teinud tohutu palju kuritegusid ususõdades, aga siiski. Aga see on ikkagi, pidurid on peal ja suurema paljudel juhtudel inimene kui tal. Kui tal oleks niisugune sisemine veendumus või hoiak siis maailm oleks palju parem ja palju kuritegusid jääks tegemata. Ja võib-olla meie ajastu kriminogeensus, eks õnnetus ongi selles, et ta Stalini ajal näiteks üks kindral ütles majorile maardlast leitnandile leitnanti jefreitor Eli Freid, ratas. Ütles. Sõdurile piina, põleta, vägistatakse, ah. Ja siis sõdur, kui ta oli seda teinud ja siis öeldi, et aga tema näe, tema käskis, aga mina tema käskis ja nii kogu aeg üles alt üles välja. Kuni lõpus sa on kõiges süüdi ainult Stalin, Hitler, inimesed on loobunud isiklikust kaasvastutusest, aga kirik annab hoiaku isiklikule kaasvastutus ära. Kõik me oleme vastutavad selle eest, mis toimub siin maailmas ja pugeda selle taha, et meie oleme väikesed inimesed, meist midagi ei sõltu, meie ei saa midagi teha, ei saa paremaks ega halvemaks teha. Meie poeme kuskil nagu jaanalinnud, pistame pea liiva sisse ja püüame kuidagimoodi hakkama saada, mõtlemata sellele, kas meie tegevus on eetiline või mitte. Ma olen mõnikord mõelnud ja öelnud, et vaadake kui sellise nurisemise peale mõnele inimesele, et et kui meie teiega kahekesi täna jätame tegema tunnise kumbki ühe segaduse, siis on maailm parem, kahe tegemata jäänud segadused etta arvel ja vot selles osas võtan mina kui ilmalik inimene, kelle kohta kordan ühes komisjonis. Kui me arvasime, toompäevi, ütles õpetaja Salumäe toomkiriku pastor, niimoodi, et naljatades, et jah, et ilmalik inimene on nagu, et koer, kes haugub kantsli all ja mina siis haugatan ka teile, head kuulajad nii-öelda kirikliku ja jumalauskliku mõtteviisi kasuks. Mina ise ei ole seda ülevalt seda märki saanud, nii et selle tõttu ma ütlen teile, teoreetiliselt, ma tean, kui hea see oleks. Tulles nüüd tagasi ladina kvartalisse, oma reisiga siin-seal ringi jalutades on tihtipeale selline tunne justkui suunduks ise tagasi minevikku või kuidagi tegime ka selline keskaegne tunne või keskaegse inimese tunne, et kas on tõsi, et minevik elab tänapäeval edasi omas ajas. No vaadake, kuidas seisate seal Katerina kiriku varemeis ja vaatate neid portaale. Ja teile sealt ühelt portaalilt vaatab, te näete, jookseks koer nagu hagijas, kes on selle dominikaani mungaordusse pumbal ja kes on kujutatud seal metsiku jahistseenis, mis tähendab ta eluvõitlust võitlust hea ja kurja ja omal ajal nakkoveeritega jumalariigi kuradi ja kuradi riigi külmaliigi vahel siis kolmeristne sajandi heitluse kestad. Ja kui me vaatame seal teisel palestikul olevat lõvi, kes sikutab kolm paganlus tjastavat lend lohede passiliski kirikusse sisse siis kehastab seda misjonitööd, kuidas kirikuinimesed, preestrid, mungad püüavad uskmatuid kirikusse tuua jumala juurde, kasutades selleks mõnikord vägivaldseid vahendeid, nagu seal on. Vaatame teist portaalis, me näeme seal ühte. Sireeni kellel ei oleks nagu kirikuga üldse asja, kes on meile teadarohkeks, ole Kreeka pärimustes, kes adesse tema meeskonda tavalistele kimbutanud ja veel kummalisem on sealt vaatavad meile vastu isegi kuradi nõustajad. Te olete kunagi tähele pannud Esmite, minge vaatama, teinekord seal väiksem pataljon, koledat kuradi lustad. Ja mis tal on, see tavaline ringi jalutaja keskel naudib seda õhustik, aga ei pane tähele detaile, et ma arvan, et minusuguseid on palju. Vaadake teinegi mõnigi kord on kasulik jalutamiselt seisma jääda ja vaadata detaile ja siis hakkavad ka kivid kõnelema. Aga kui jah, mõnigi kord me tavaliselt ju käime linnas ühest asja toimetusest teisele ja siis me vaatame seda, et ei komistaks, eks ole, siis jäävad need üksikasjad nägemata, aga aga tulles tagasi selle sireeni ja nelja kuradi juurde mis nad seal kiriku juures teevad? Vaat need on vihjanud sellele, et on palju ohtusid, mis ähvardavad inimesi teel tõe juurde ja samuti teel jumala juurde. Ja et võivad olla ju ka väga head, kavatsesid mõnelgi inimesel, aga need kavatsed täielikult ei teost ja mina ütleksin niimoodi, et minu meelest ei ole täielikult teostunud ka Katariina käigu idee. Kuigi see on väga populaarne ja miks ma sellega päriselt rahul ei ole? Ma oleksin arvanud, et kui need tekivad esimesed töökojad niisugustes väga vanades ruumides, kus on seal osalt keskaegseid, osalt barokkaegseid ja renessansiaegseid detaile et seal tehtaks eelkõige niisugust käsitööd, mis on traditsiooniline nagu vitraaž ja niisugused savinõud, nagu neid omal ajal Tallinnas valmistada ja ja ülepea keskajal ja aga ma näen, et seal tehakse palju niisuguseid asju, valdavalt selliseid asju, mida vanasti ei olnud, nagu näiteks seal on need siidirätid maalitakse, mis on iseenesest ju ka kenad ja midi ja siis savine vormid, millest ükski ei ole nagu traditsiooniline, vaid on täiesti niisugused. Võtaksime hetke juhu, moest lähtuvad ja on asju käsitöös, mis on muidugi traditsioonidega rohkem seotud nagu seal nahatööd ja osalt ka need kangastelgedel kootud vaibad ja vitraažid ja võib-olla areng on läinud võib-olla natukene aeglasemalt, kui me oleksime seda soovinud, sest ladina kord. Ta oli töö, on mitu aastat tagasi välja kuulutatud, aga padjake. Tänu sellele, et meil on ikkagi praegu Konsum, ühiskond, tarbijaühiskond püüdles heaoluühiskonna poole ja auto religiooni poolest, siis üsna paljud niisugused pragmaatilise elu suhtlemisega inimesed krõmpsutavad nina kuuldes väljendit ladina kvartal ja ei suuda aru saada, mis see on ja milleks vaja on, nii et kui mingisugused elukauged, võõrad idealistid tahavad millestki unistada või fantaseerida, las nad siis fant fantaseerivate fopuleerivad, aga ärgu tulgu Võte linnalt raha küsima. Ikkagi ma tahaks tulla tagasi selle aja teema juurde ükskord meie vestluses enne saadet väga omapäraselt rõhutasite just seda, et minevikku, esemed ja objektid elavad omas ajas tänapäeval edasi. Kuidas on võimalik selline erinevate aegade ühildamine, kuidas teie sellest aru saate? No vaadake, mina saan selle, mina tajun seda. Minul on selline esteetiline maailma suhtumine, kui mina vaatan 13 sajandi kunstitööd vaatan kas või jah neid kuradi nägusid ja need lohesid, seal on Katariina kiriku kloostriportaalilt siis on 13. sajandi lõpus ja siis, kui ma nüüd vaatan, siis olengi nende läbi, son, aken kolmelistes sajandisse väljendab seda vaimu. Ja kui ma vaatan mingit 15 sajandi madonna kuju, siis ma olin ka Vieristessaadis ja kui ma vaatan sind olen Tallinnas mingisuguses seitsmeliste sajandi ruumis, siis ma olengi seitsme ristes sajandist, sest sellepärast sellepärast, et kui see esimene keskkond on säilinud need arhitektuursed, vormid, ruumid, detailid siis meie siseneme teise ajastusse ilma ajamasinata, nii et selle tõttu on Tallinna üks ülihuvitav linn. Et siin on tõesti võimalik ajareis ajahüpe, ajanihe ilma ajamasinata. Ja selleks on muidugi vaja välja lülitada võib-olla mõningatest kõrvalistest asjaoludest näiteks kuistuda dominiiklaste kloostri ristikäigus. Siis mitte panna tähele mõnikord reaktiivlennuki mootorimüra, kuskilt sisse kostab, sellest tuleb abstraheerida ja samas, kui jääda sinna, istume sir, sõlme silmitseda, neida konarlik müüre ja ja need ristikäikusid seal siis aegamööda tuleb niisugune hinga nagu selline rahu. Ja need hetke mured ja tahtmatult läheb mõte mingisugustele, sihukestel, igavikulisemate olulisematele, titele, ideaalsete oled teemadele. Ja nähtavasti on selles selle koha aura, sest selles kohas on nii palju palvetatud nii palju mõeldud elu ja tõe ja ilu ja jumala ja hea ja kurja üle. Et nähtavasti müürid on sellest nendest mõtetest palvetest nagu läbi imbunud. Ja kui sinna avatuna minna mitte teokarbis, hing teokarbis, siis hakkab sinusse voolama ja täidab sind ja siis sa saad sellest osa. Ja siis aga nagu täitud selle selle hingelise sisuga ja siis sa oledki ka kausalt teises ajastus, aga sa tuled oma aega tagasi. Nii et sa oled saanud nagu rikkamaks, puhtamaks, paremaks või vanasti omandanud illusiooni, et sa suudad nüüd tänapäevasesse tarbijaühiskonnas edasi elada kuidagi puhtamana, et sa ennast nii kergelt ei määri. Mis teiega, kunstiteadlase meelest üldse aeg sellise abstraktse mõistena on? Vaata aega on kahte liiki, on olemas, praktiline aeg on ideaalne aeg. See on keskaegse keskaegse mõttemaailmataju koostisosa ja vot see praktiline aeg on täpselt nagu meilgi. Et kui saastad läbi jõe, siis selle juba antiikajal, eks ole, Sa ei saa samasse jõkke astuda kaks korda, sest vesi on juba edasi voolanud. Ja nii kaob ka see aeg pöördumatult. Aga teine aeg on kristlastel olnud varasemal ajal ideaalne aeg. Ja see on hea ja kurja võitlusaeg ja ringkäike. See ja see vara kristlastel oli nädalane tsükkel. Igal reedel löödi Kristus risti igal pühapäeval Tedusse surnust üles. Aga üldiselt see tsükkel siiski keskajal oli aastane tsükkel. Ja seetõttu need Se Kristuse Martöörimi lugu. Seda tajuti nii nagu toimuks iga aasta uuesti. Ja nagu tõesti igal aastal sünniks saaks täiskasvanuks, õpetaks, võitleks, mõistetakse ristisurma, tõuseks üles, viibiks taas maa peal ja tõuseks taas taas taevasse. Ja vaat see selle tõttu on see keskaegne kunst alati olnud niisugune varasematel sajanditel, et kõiki neid selle Kristuse lugu ei kujutatud mitte kui ajaloolistes kostüümides, eks ole, siis tolajal kõndiotoogasid, roomes, sketšid, toogasid, eks ole, ja mida mida kandsid juuditsioon natukene natuke hernes. Ajaarvamise alguses aga tolleaegsed inimesed tundsid, et see on toimumas, et kui on ülestõusmispühad, et siis panid eesti talu pojadki selle usu järgi Sa kütsid sauna, jätsid sinna toobri sooja veega ja viha värske kaseviha, et Kristus võiks tulla ja oma keha puhtaks pesta ja ma ja siis ennast lülitada sellest surma avarust ja et kui ta tuleb, et see toob tohutu õnne selle õuele, kelle, kelle saunaga tuleb ja kujutajast tõesti, tänapäeva inimesele on seda väga raske nisukest usku mõista, aga tookord oli see üsna üleüldine. Ja, ja see usk jaga, et igal aastal Kristas lüüakse risti ja igal aastal tõuseb ka üles. Muidugi seotud ka selle keskaegse ja üldse selle on loodusliku tsükliga looduse tärkamise ja loode, seda surma ja varjusurmaga taas ülestõusmisega. Ideaalne aeg, mis, mis on kogu aeg, nii et, et kokkuvõtlikult võiks öelda, Kristust löödi kunagi risti, kristlaste lüüakse praegu risti ja Kristust hakatakse igavest risti lööma, see tähendab kogu aeg toimub hea ja kurja võitlus, kuni viimsepäevani. Ja te arvate, et see on ka tänapäeval muutumatult? Tähendab, mina olemata usklik inimene, ütleksin niimoodi, hea ja kurja võitlus kahtlemata toimub, nii nagu on valgust, valgus heidab varju ka päikesel on plekid. Nii igaühes meist käib ka hea ja kurja võitlus. Selles mõttes, et, et me ei saa, on ju kõige ikka igas normaalses inimeses mitmesugustes instinktid, kõik ei olegi head instinktid, mõnikord me tahame teha ka midagi niisugust, mida me pärast kahetseme võid, teemegi midagi, midagi, mida me pärast kahetseme. Ja no see on võitlus eksistentsi pärast. Nii et selline abstraktne ajatasand eksisteerib tänapäeval ka ikka edasi. Lisaks sellisele reaalsele ja kellaajalehed, mis on konkreetne Ma olen selles täiesti veendunud ja samal ajal on ju inimeste loomus, inimeste instinktid aastatuhandete edenedes praktilist jäänud, samaks on muutunud meie käsutuses olevad tehnilised vahendid. Aga me oleme ikka ainult ühe peaga, kahe käe ja kahe jalaga, meil on needsamad ronida needsamad instinktid. Nii et selle tõttu inimese loomus ei ole muutunud. Tulles nüüd tagasi arhitektuurse reisi juurde ütleme, me siseneme mingisse vanasse lossi vaatama, et ta on restaureeritud ja no enam-vähem taastatud sellisel kujul, kui ta kunagi ideaalis oli kas siis ei teki prantsuse probleemi, et kas me ikka sisenema sellesse ajastusse, millest seal ass on pärit? Rice on interjöör erinevatest ajastutest, mis on säilinud täielikult ja interjöör, mis on säilinud isegi koos oma sisustusega. Kui võtta mitte ainult keskajavaid veidi hilisemad sajandid siis sellisesse ruumi astudes võib mõnikord olla niisugune tunne et selle pererahvas algusest on tegemist, ütleme 1700.-te 1400.-te aastatega. On just hetkeks ruumist välja. Et sa oled tõesti sattunud nagu kuu pealt kukkunud. Teise ajastusse ja siis sa, sinu sinu probleem on see, et kas sa suudad sellesse keskkonda sisse elada, seda tajuda ja mõista neid märke, mis on selles ruumis, sellepärast et tegelikult igal ajastu arhitektuuril on ka oma keel joomas sümbolid ja kus sa neid sümboleid ei tea, siis sa jääd osast informatsioonist ilma, aga samal ajal igal ruumil on ka oma selline. Vot selline esteetiline aura, mis on mõnikord suletum, mõnikord avatum ja, või ütleme, intro või kontroverdsem. Ja siis samuti kasse, ilmalik. Kus see või sakraalses aste on erinev ja vot iga inimene, kellel on avatud meeled, rikkumatut, esteetiliselt rikkumata meel, et ma arvan, põhiliselt võib oma oma viie meele abil nagu osa saada sellest kui ta jälle rikutud, et ma mäletan, kord käisin, kui ma ilmalik preester Nigulistes, siis tuli meile sinna, eks vene madruste ratsemalt Nõukogude madruste ekskursioon. Ja need olid muidugi saanud siis nõukogude niisukese atistliku kasvatuse ja neid oli hoitud nii ilmselt religioonist, New York teemal, et üks meie saalide restoran täiesti vapustatud, kui üks madrus küsis, vaadates risti löödud Kristuse kuju, Apaczymuszeki muusik kontagrestokaabahhis, et miks selle mehega nii julmalt on ümber käidud. Mis näitas, et ta ei teadnud Kristusest kõige vähematki. Aga see küsimus näitas, et temal olid seil terved inimlikult meeled ja kaastuminaalide. Temas olid kaastumi, halastus olid veel säilinud ja vot see on nagu kõige olulisem, sest teadmist akadeemilist teadmist võib lisada, aga vot see meelde, kas see taju on olulisem, öeldakse, et inimene on oma silmade kaudu, võtab vastu 80 protsenti kogu ümbritseva maailma informatsioonist jaanis 20 protsenti nende müütide kaudu nii kõrvade hästmise kompromisse ja nii edasi, eks ole. Nii et, et ma arvan, et põhiline osa inimesi, kes paisatakse nii-öelda teise aegruumi kui nad on sattunud mingisse restaureeritud või vana või ajaloolisse hoonesse võidavad sellest tajuda midagi. Ja samal ajal Kahju tegemist juhtumitega, mil hoonet on restaureeritud või vanast on jäänud ainult mingisugused fragmendid, et ei ole terviklikku pilti, vaid on nagu mingisugused mosaiigid, kilde on välja kukkunud ja osa on maas, eks ole, põrandal sõle seina eesosa on seinale, siis sa pead püüdma vaadata, et kuidas sa suudad sellest rekonstrueerida, terviklikku pilti. Ja vaat juba raskem, see nõuab võib-olla rohkem juba nagu eelteadmisi ja nagu akadeemilist haridust ja stiilide ja aiaga ja ajaloo tundmist rohkem. Aga see polegi nii oluline, ma arvan, kõige olulisem oleks see, kui ükskõik millisel noorel või vanal inimesel, olgu ta siis usklik, võimalik, et kui ta vaatad midagi, mis on tõesti loodud väga ülevalt. Et siis sellel vaates tekiks ka nagu aukartuse tunne, mida võiks nimetada jah, Katarsiseks nagu pühadusetunde tajumiseks, kusjuures pole oluline, kas see inimene on minu meelest laamisti. Kas inimene tajub pühadusena jumalat või jumala ideed enim loomingut ja see võib olla ka ju niivõrd üle vett nagu võiks, nagu öeldakse, et seda on puudutanud jumalikkuse säde. Vaat kui see külastaja, vaadates minevikku meistrite nuh eilset loomingut, olgu siis arhitektuuris või muusikas või milleski muus saab sellest ka nagu avalikus ärele puuritakse. Nii nagu on see eks ole, Sixtuse kabelis, Michelangelo fresko, kus on tegemist maailma loomisega, kus jumal on puudutamas aisse, savist vormitud, aadamast sõrme kuni kõigi need sõrmed ei puutu kokku, on tajuda, et sealt läheb elektriline säde annab sellele äsja savist vormitud tombule sünge ja vot sellist hingesaamine hingestatud saamine. Vaat see on nüüd minu meelest samasugune nähtus, nii nagu sellel Sixtuse kabeli fresko, l et meie võime saada nendest minevikku sülööridest, nii nagu ka tänapäevastest muidugi impulsi hingelise sädeme, jumaliku sädeme ja vot see on kõige olulisem, minu meelest. Nii et tähtis polegi see otsene identsus möödunud sajandite mingi kunstiobjektiga see, kui täpselt me oleme selle restaureerinud, vaid tähtis on see, et see möödunud aegade hingus jõuaks tänapäeva. Ma muidugi tahtis, kui restoraatorite kutsetegevus on loomulikult tähtis, et nad asja ei rikuks ja nad püüaksid tuua esile selle mingisuguse hoone või rajatise või kunstiteose väärtused seda säilitada. Aga nii-öelda vaataja viibija, ruumi või objektiorde sate seisukohalt on, on minu meelest jah, see emotsioon on olulisim ja loomulik on erinevad süvenemise astmed. Võiks öelda ka niimoodi, et vaadake ka hiinakeelset raamatut, et võib ilma hiina keelt oskamata vaadata, saades sellest naudingut esteetilist naudingut, vaadates neid hieroglüüfe, nende kompositsiooni ja nii edasi. Aga see on võib-olla ainult protsent sellest võimalikust, kui me vaatame neid ornamendi vormelit. Me oleme vaatamegi keskkonda kui ornamendi vorme, aga aga kui me avaldaksime kasina keelt ja teaksime Hiina ajalugu ja Hiina kirjanduse ajalgi kultuuriajalugu, siis me loomulikult saaksime sellest hoopis teisel impulsi ja tihtipeale on inimestega niimoodi, et inimesed tikuvad olema pealiskaudsed ja nad otsustavad esimese impulsi järgi, et ma näen mingit pilti. Ma näen selle tervikuna, ma näen kõike, järelikult kõik Mu pilgu asja ja see ongi see ongi see, mida ma näen, rohkem ei olegi, aga nad ei tea teist viiendate 12.-te, seda kultuurikihti. Ja mõnikord nad otsustavad peale siis. Jah, see on, see ei meeldi, Mulle see on jama, aga tegelikult on enamasti lugu vastupidine, et inimene ise pole piisavalt haritud ja ei oska kogeda neid vä mis on ühes või teises kunstiteos, eriti on see muidugi kaasajakunstiga, et ah, seda sellist platsertest võiksin minaga teha. No muidugi sa võiks, aga osalt on nüüd ka nii, et inimene näitab tihtipeale oma harimatust jämedust, kui ta kuulutab jamaks mingisugused kultuurinähtused. Aga seda tuleb ette ka muidugi tänapäevast tänapäeval ka minevikku kultuurinähtustega näiteks. Gootika osas ei ole ma veel kuulnud selliseid nurisemise, kuid näiteks Kadrioru baroki osas on ka osa osakirjani mõned kirjanikud Jan Human teised humanitaarid näidanud, väitnud, et see paruka, nii barokkarhitektuur kui barokkloss on üldse jama ja, ja absurdne. See näitab, et nad ei ole lihtsalt selles osas nagu teadlikud ei oska, ei oska seda hinnata. Ja siis pillutakse nii-öelda kaunivaid väljendeid nende objektide kohta, tehes sellega lõpuks naeruväärseks ainult iseennast, näidates oma harimatust. Te olete väitnud, et on seos arhitektuuri ja inimese ütleme sellise mõtlemisstiili ja mõttemallide vahel. Kas te iseloomustaksite neid seoseid lähemalt? Tooksin teile, ütleme lihtsalt kolm keskkonnas viibimise näidet. Mina vahepeal 14 aastat olles nii-öelda Nigulistes nagu ilmalik preester läksin hommikuti Nigulistes ja neil päevil, mil minu ülesannetesse kuulus, olla seal teha nii-öelda teadusliku töötaja. Lubasin suure võtmega raske tornialusesse ruumi viiva ukse, sisenesin üksi kiriku tornialusesse, ruumi oli hommikupoole ja kirikukoori akendist, siis tuli tugevam valgushoog ja jäin sinna seisma, seisin mõne minuti ja minu pilk tõusis siis varvastelt. Alguses ma vaatasin sinna trepist alla astudes oma varvastele mitte komistada. Ja siis mu pilk hakkas tõusma, libises seda seitsme arulist maarjalühtrit pidi ülespoole ja siis need piilarid möödarkaadile ja vööndkaare pidi üles kuni kesklöö hõljuki tippu. Ja kui ma pilk sinna jõudis, oli muga keha juba sirgunud. Ja ma olin nagu au val, nagu valvel selle eest tahes-tahtmata instinktiivselt. Ja ma nautisin seda rahu ja seda ülevust, seda, kuidas kõik rütmid pöörib, pürgivad üles taeva poole jumala pooleid või minu jaoks võib-olla jah, jumala nimel, minu, minu vaimne pilti ei jõudnud. Aga minu pilk jõudis selle keha sirgumise ja nende arhitektuurirütmidega siiski nagu mind mingite ideaalsemate mateerijate juurde. Ja sel puhul ma meenutan ka Alexander krahv Caesar linki, kuna loodusteadlase ja hilisema filosoofia kirjanikku Hermann von kasulik ja vanaisa ta kunagi kirjutas, et mis on siin elus kõige olulisem istuda ja mõelda kaunitest mateeritist. Vaat see on nüüd niukse kirgastanud kägu, nirvaana seisundi, nioodetesse, vaimse eurooplase nisugune, oh eluhoiak, mis on vaba igasugusest võidu jooksvast, võitlusest ja konsulteerimisest. Ja samas ma toon teise ruumis viibimise näite, kui ma elasin, et ligi 11 aastat sund emigratsioonis, õismäel üheksakorruselise paneelelamusse kaheksandal korrusel, kus elutuba oli 17 meetrit ja nii madal, et ma võisin põrandal seistes sõrmega lageporter laia, kui tõmbasime lahti oma ümmarguse laua, panime sinna kaks klappi, vahel, et selle laua ümber segistele külalised siis oli neid kokku mahtus laua ümber 12 inimestega poole tunni pärast hoolimata aastaajast kui kalli talv hakkasid kõigil lauba Tsygisper lendama ja hakkasite hingeldama nagu kuivale visatud kaladest ei jätkunud enam õhku, aken tuli ka lahti teha ja tõmbedootekiteleid saade hingata. Ja minu vana mööbel mõjus sellesse nii nagu trammivagunisse lihtsalt vedamisel. Ja mulle tundus, et sellises nagu betoon kummuti väikeses sahtlisse paigutatud, peaksin ka mina omandama geomeetrilised vormid ja minu mõte, Nad peaksid muutuma ka realistlikult niisuguseks detoneerituks, aga mintsa stressis igatahes väga. Ma ei tunne seal ennast turvaliselt. Aga kui ma sain jälle vanalinna tagasi pikale tänavale keskaegse käsitöölise maja paksude müüride vahele, siis kui mõned pakse müüre vaatan, siis mul on niisugune tunne, et need on nagu tõesti ka läbi imbunud nende põlvkondade soovidest ja unistustest ja ihadest palvetest, et sellest kiirgab midagi sooja, midagi, mis kirka kiirgab ka ülespoole nagu mingi nagu ka taeva ja ideaalide poole. Et see mind ümbritseb nagu mingisugune soe kaitsev kesta. Ja, ja need paksud müürid annavad kat sellise turvalisustunde, et kuigi ma olen juba 100-le lähemal kui nullile. Mul ei ole niisugust tunnet, et peatselt on lõpp, vaid mul on niisugune illusioon, vähemasti, et et ma kestan veel väga kaua ja vot see niisukese rahulik keskmise teadmine, et sa oled ka lüli põlvkondade ahelas jääd, sa ei, ei satu paanikasse, kui see löök saab või see mõõt saab täis, keegi ei tea, millal see võib juhtuda. Et sa suhteliselt sellesse stoilise rahuga ja vot sellist tõelist rahu on minu meelest aitab anda just niisugune keskaegne toekas arhitektuur ja muidugi eriti sakraalne arhitektuur. Ma tunnen ennast kõige paremini vanades kirikutes-kloostrites. Sellest ma järeldan, et arhitektuuri ja inimeste mõttemallide muutused on olnud väga kummalisi radu käinud, et sellisel kujul, nagu nad on tänapäeva välja jõudnud, see on ikkagi väga veider protsess olnud, et just selliseks on muutunud nagu selliseks tikutopsi sarnaseks tänapäeva, et see on niisugune suhteliselt kahetsusväärne nähtus. No teame ju, et püütakse siis kloonida inimesi, Te püütakse, on püütud teha katseid inimeste tühiseks mõjutamiseks, et kuidas allutada inimesi oma tahtele, et nad kaotaksid isikliku algatusvõime ja järgiksid, neid käskusid pidanud mingisugused jõud ühiskonnas annavad et nad ei hakkaks mässama, oleks kuulekad tööriistad. Selliseid hoiakuid on ju palju-palju olnud ja võib-olla ühiskonna püsimise seisukohalt on vaja teatud annus inimesi, ei ole nii väga vaimselt v virgad, et nad on manuaalselt käsitsi on osavad, et nad oskavad, oskavad teha ja ehitavad ja valmistavad midagi, mida siis teised nii-öelda targad insenerid ja, ja Demi urgid, kes kuuluvad sellesse ühiskonna, vaimse eliiti neile teistele, kes oskavad kätega teha, ette annavad. Ja nii säilub ühiskonnast nagu rahu ja tasakaal. Aga samas ma meenutan korda, Lauristin millalgi 70. aasta paiku vist või seitsmendate aastate alguses, sügavalt nii-öelda varasel Brežnevi ajastul pidas Kunstnike Liidu kostjana sektsioonis ühe niisuguse ettekande rollide jaotusest mingisugusesse sootsiumis või ühiskonnas. Et milline peab olema rollide jaotus, et see ühiskond ei stagneeruks, vaid säilitaks arenemisvõime ja minu suureks üllatuseks osutuseta ainult kolm protsenti olevat vaja need, kes annavad käsu. 80 protsenti on need, kes neid käske täidavad, ellu viivad. Ja 17 protsenti pidavat olema need, kes siis selle kolme protsendi käsu andja juhi vastu nurisevad, protesteerivad, kritiseerivad ja osalt pakuvad välja ideid, et kuidas peaks hoopiski ühiskonda juhtima, mida peaks tegema ja, ja osa ja siis kui neid on liiga palju, neid tinglikult öeldes dissidente, siis tekkib anarhia. Aga kui neid on liiga vähe, siis osa neist liiga palju neist tapetakse, pannakse hullumajja, ostetakse Äraviv või raugeb ja siis ei teki nende jõudmist järgmises põlvkonnas uueks kolmeks protsendiks, uusi ja mõistlikumaid, ühiskonna juhte ja siseviskaaring stagneeruks. Vaat ma tegelikult olen mõelnud sellele, võib-olla need protsendid pole nii väga täpsed, aga aga nähtavasti ühiskonnas mingisugune siiski niisugune ütleksime töödiaatus, juhtimise, ajupotentsiaali ja sellise vaimse eliidi osas ja siis samuti nende ütleksime, et rohkem nagu mesilase rolli täitvate isikute vahel ja siis nende mässajate ja Mehilistide ja kritikaanide ja vahel ju siis selles on ikkagi oma uba. Ma ei tea, mida nüüd Marju Lauristin praegu ütleksite, võite temalt järele küsida, kas ta nüüd, 30 aasta möödudes samuti arvab, aga, aga minul oli see märk, mille üle ma olen mõnigi kord järele mõelnud. Ütleme, kui juhtub niimoodi, et möödub 1000 aastat ja meie praegune tikutopsi arhitektuur saab nii-öelda minevikuks. Kas te usute, et ta eksisteerib veel 1000 aasta pärast, et me läheme, ütleme, Lasnamäe karpmaju vaatama, kui minevikku, vaatamisväärsust? No vaadake, ma meenutan teile kõigepealt seda, et kui hakati tema mustamäele neid karpmaju, siis olid nad ju niisugused betoonpaneelid, raud keeristega ja siis öeldi, et neid kivisid püsivalt 25 kuni 30 aastat. Et see on ajutine hädaabilahendus ja siis need lammutatakse maha, lastakse õhku, eks ole. Ja praegu me teame, et need keevis tugevamateks ja, aga samal ajal on selge see, et kõik, et kokkukeevitatud paneelidest need majad on üle nad kindlasti üle sajaaste kesta, need on selle peale maha lagunenud, aga iseasi, et on jäänud need valatud betoonvalukarkassiga netihotell Viru näiteks olevat võimeline 400 aastat karkass vastu pidama kui seda ei peeta vajalikuks õhku lasta. Ja samuti need teised suured betoonvaluhooned, nii et Lasnamäed sellisel kujul kindlasti enam ei saa olla juba 100 aasta pärast 1000-st aastast rääkimata. Ja me ei oska arvata, milline on inimkonna nagu ja meie oma ühiskonna rahva niisugune areng, et eestlased on olnud ja niisugused individualistid, kes on harjunud elama taludes, nii et naabertalu ei paista, jääb kuskile metsatukas, slaavlased on harjunud elama majades, kus naabri aknast vaid peaaegu sisse sülitada, neil on see küünarnukitunne palju olulisem. Aga milline see hübriidrass tekib, Messis nüüd eestlastest kohalikest venelast ja nendest, kes tulevad Euroopa liitu astudes meile siia elama. Kuigi siin ei ole nagu esialgu paradistik. Aga ma ei tea, kas enamlased või Kongolased või kes tulevad, nii et väga raske on ennustada, aga üldiselt me teame ju, eks ole, heaoluühiskondades on ikkagi ideaaliks, mitte et tihedat linna tsentrumis, kus on valdavalt äri ja asjaajamise kultuurikeskkond ja eeslinnad, tohutuid eeslinnad kus on eramajad perekonna elanud. Nii et ma kaldusin arvama, et tõenäoliselt kui inimkond ei ole selles tarbija ahnuses ja nõmeduse ennast hävitanud, liigse konsulteerimisega ei ole õppinud kokku hoidma siis võib-olla 1000 aasta pärast elate elava jalad on Tallinn valdavalt jah, väljaspool vanalinna ütleme, paar ruutkilomeeter. Infrastruktuuri teha struktuuri ja ülejäänud on siis need eramajad, mis on võib-olla ehitatud savist ja kõrkja ja puu hakkest tähendab kergetest odavatest, looduslikest materjalidest. Ja ma arvan, et selle aja peale on see Napoleoni kompleks. Mina pean omama mingisugust oma firmale mingisugust tohutut kõrg, kõrg, kõrg, kõrghooned on tunnistatud absurdseks, kuivõrd see on kulukas nihukest asja pidada ja ma arvan, et et praegused kõrghooned siis enam ei ole. Nii et te usute, et tulevik võib olla ka selles, et tagasi loodusesse Ma arvan, et meile, eestlastele on üldiselt omane see talupojarahvale omane kultus soovida elada ka linnas nagu maal, see tähendab, et kui ei ole just nii-öelda aianduskooperatiiv aianduskrunti, siis on vähemasti paar ruutmeetrit muru ja lillepeenramaad ja vaat selline madaltihe hoonestus ütleme, ridaelamute laadne kus on igal perekonnal ka oma haljast nurgakene, kus ta saab nendele talupoeglik Kle instinktidele nagu pandud ja samal ajal, kuhu ta oma stressi kogu puudus musta mullaga siis on tõenäolisem dünast ideaalne arengutendents, oleks vist niisugune. Ants ütles, et selleks me peame vist loobuma sellest liigsest individualismi, sest et me ei taha naabrit näha lühem kui vähemalt poole kilomeetri kaugusel. Madaltihe hoonestus, võib-olla lähema lähemal sajandil on võib-olla Tallinna niisugune areng kui tendentsi ja samal ajal tänusidele kolitakse muidugi osalt jälle mahajäetud taludesse ja kuskile mere äärde järvede, looduslikult kaunitesse kohtadesse ühendust saab olema ju. Nüüd alates sellest internetiühendusest on see ja teisel muidugi teed saavad välja ehitatud siis praegu peetakse ju arenenud riikides normaalseks, et inimene elab kuni, ütleme oma töökohast kuni 100 kilomeetri raadiuses, eks ole. Ja võimalik, et edaspidise raadius veel kasvab. Eesti on nii pisike, et lõppude lõpuks võib elada ka Narva jõe jõe ääres ja Tallinnas tööl käia või vastupidi, eks ole. Kui tekivad mingisse, hakatakse meid transporti tundma näiteks umbes pudelpostimeetodil. On teada, milline see tehnika tehniline areng on ju niivõrd kiired. Ma ei oska seda ehtena või hakkame hoopis tööl käima, mine sa tea hoopis Pariisis, Oslos või Moskvas, kui kõik areng sujub normaalselt ja ei ole kurjetaks üles saada nendest rahvuslikest riiklikest rassi, vanadest. Tänases saates sarjast kahekõne oli külaliseks Jüri Kuuskemaa. Saate tõid teieni Katrin maadik ja Mirjam Tally.