Keelekõrv 365. saade. Tere lahked kuulajad, siin mari tarand, et pakkuda teile kuulamiseks Ain Kaalepiga varasuvel salvestatud juubelijutuajamine mille lähtepunktiks sai keelte tuleviku küsimus. Erinevalt varasematest aegadest on praegused protsessid sagedasti global maalsed, nagu nüüd on kombeks öelda ülemaailmsed, mis puutub näiteks keeltesse ja nende niihästi hargnemine kui ka liitumine, ühtesulamine ja edasi on toimunud territoriaalselt piiratult, aga neid on tegemist ülemaailmsete protsessidega. No see, mida me praegu kõige rohkem tähele panema on muidugi inglise keele võimas levik, aga selle tagant me vähe näeme, et meist hoopis kaugemal on ju sama on juba toimunud ja areneb ühtlase Daci hispaania keelega ja kaugemale mitte väga kauges tulevikus näen ma, et hiina keele tähtsuse lausa plahvatuslikku suurenemist. Ja siin ongi nüüd niisugune teatud erinevus, inglise keel on ikkagi keel, kõneldav keel. Kuigi jaht, sellisena võib talle ka üht-teist ette heita, mõndagi tema piiratust näidata. Aga Hiina keel on midagi lausa kummalist, hiina keel on pigem kiri kui keel. Pekingi. Hiinlane ei saa kantoni hiinlasest aru, kui nad räägivad, nad kirjutavad, saavad teineteisest ja, ja see loob hoopis teistsuguse olukorra. Hiinlaste tähtsus on mu meelest põhjendatav kõigepealt poliitiliselt et maailma suurim rahvas. Loomulik, et ta tasapisi tõelise maailma võimu saavutab piano 100 aasta pärast. Oletan, et kõige tähtsamad teaduslikud tööd vähemalt ilmuvad hiina keeles. Haritud inimene maailmas ostab hiina keelt nii nagu ta praegu oskab, oskab inglise keelt nii hästi-halvasti kui ta seda ta oskab j umbes sellisena, ma kujutan maailma tulevikku ette keelelisest seisukohast. Aasia maades on hiina keel juba vähemalt teatud aladel, kas viiv majanduslikule laadal on väga levinud. Singapuri tähtsamaid keeli Indoneesias Hiina kodanlus on Indoneesias ju väga võimas. Otsapidi ulatub Hiina mõju kahtlemata Indiasse välja, kuigi nad teineteist hästi salli. Need kaks suurt rahvapeleti Hiina ja India oma ja siis no muidugi Jaapanis arhitud jaapanlane oskab vähemalt hiina keele põhijooni Koreas kõnelemata, nii et ta on juba rahvusvaheline keel, aga ta ei ole euroopani veel jõudnud, Euroopas domineerib euroopalikku kultuuri saartel inglise ja siis seal veel lääne või ütleme, pigem edela suunas, hispaania keel ka, see ei saa kuigi kaua kesta. Muuseas on mul ka arvamine, et kuigi inglise keelel on rida voorusi, grammatika on, on võrdlemisi lihtne, võrreldes teiste keeltega, aga tal on ka mõned lausa meeletud miinused, see täiesti idiootsus, Kotli kirjaviis ja mis meieni jõuab, selle nad igasugust India ja, ja araabia nimed, mida me enne kirjutasime häälduse päraselt, nüüd peame kirjutama inglisepäraselt inglise keeles I kirjutada sega heega, muu kirjutatakse kahe hooga ja, ja siis ongi mingisugused niisugused värdjas nimed, mida ei teagi, kuidas seda lugeda. Kas nüüd niimoodi, nagu inglased loevad või niimoodi nagu see keel kõlab inglise keeles? Ei ole ju isegi meie A häälikkujaksime inglise keeles nõudlikus, inglise keeles on olemas see nõrk haa hobune, aga kui see esineb mingisuguses ida oma keeles, inglased kirjutavad ka. Näiteks meile on jõudnud kaks totrad, sõna-, khaan, Tšingis-khaan, Haan on ta lihtsalt kõige lihtsam õhk on selle koha peal. Võisiis Aki värvid, eks ole, inglased ei kirjuta seal, Haadvaid kirjutavad ka. Ja inglise ortograafia võimatu ortograafia, see on lihtsalt üle oma eelmise kultuuri arengul jalus ees igavesti ei saa ju niimoodi seda asja ajada. Mis just maa tekitab, kas või arvutites ja arvutisüsteemil loodavates tõlkemasinatesse kohutav inglise ortograafia selle asemel hoopis teine Hiina oma, kus märgile vastab sõna hääldus ei ole üldse oluline, asi on ju palju elegantsem. Ainult et õpi ära, muidugi, umbes 5000 märki tuleb ära õppida, siis saab hiina keelt kasutada. Hiinlased õpivad ära hiina, lapsed õpivad isegi ära. Miks ei võiks terve maailm seda teha? No see natuke Pradokslikud mõtled, aga, aga arvan, et niimoodi see asi ikkagi läheb. Ma ei ütle, et ma seda ilmtingimata usun, aga loogiline oleks, et see niimoodi läheks. No igatahes, ma arvan, et meie kuulajad on juba aru saanud, et me teeme siin niisuguseid mõtteeksperimente, mida saab teha inimesega, kes ise oskab palju keeli ja, ja kes ei ole mitte ainult ühele poole näoga näiteks läände või itta, vaid kes on no kas ma tohin nuusutanud ikka ikka väga paljusid. Meie pilguga vaadates keerulisi keeli sa juba seda Hiinat nimetasid, nagu palju sellest hiina keelest noh, jahu, saad. Hiina keelest on mul muidugi ülivähe aimu, aga minu õde oma nooruses nurme konna juures teda Strudeeris mingil määral ja hiina keele struktuuri, ma kujutan ette küll. Aga ega ma rohkem ei oska öelda, kui nii, no see tähendab tere. Helsingi hiina restoranis, hõikasid nii au sisse tulles keegi tõstnud isegi pead vaikselt ümisete ostuga nii kao. Tuli nagu iseendastmõistetav, et Hiina restorani tule ja ütleb hiina keeles tere. Nii palju oskan hiina keelt. No mitmes keeles teretada suudad. Vot seda ma tõesti ei tea. Äsja oma kohtusin taas oma Iisraeli sõbraga, vana Tartu juudi Jakob kaplamiga, ütlesin talle Shaloom, siis märkasin, et ma olen täiesti head. Iihriiti tähendab kaasaja heebrea keelt rääkima, mida ma muidugi ei oska. Ei, ma ei tea, mitmes lõiko paaristkümnes vähemalt. Sügavam keeltehuvi on pannud sind ikkagi õppima teatud keeli ja paljudesse keeltesse oled sa ikka tõlkinud. Ma ikka tahaksin tõlkida keeltest millest ma aru saan, mida ma suudan ise ka endale ette lugeda ja ja kas või siis sõnaraamatu abil ikka originaalist lähtuda oma näiteks vanakreeka keelest, enamasti küll oma vana sõbra, klassikalise filoloogi ripatsi abil olen tõlkinud, aga siis, kui teda enam ei olnud, siis ma tõlkisin ühe teksti vanakreeka keelest ka ikka oma kui see abil, kusjuures mul küll ingliskeelne nii-öelda reaalune proosatõlge oli kõrval, aga see osutus väga ebatäpseks. Minu tõlge ühest pinud arrose Hoodist on ikka põhiliselt ikka vanakreeka keelest väikese abiga ingliskeelse proosatõlke poolt, aga üldiselt jah, ütleksin ma seda, et luule tõlkimise jaoks on vaja ja mingit noh, ütleme kosu intuitiivset kontakti selle kultuuriga, kust vastav luuletus on pärit sellega seoses muidugi ka keelega. Sest võib-olla tohiks isegi seda öelda, et kultuur ei olegi midagi muud kui üks keele sünnitis. Kõik kultuurid on võrsunud keeltest, teatavatest, keeltest ja keelele, ligineda võib ka kultuuri kaudu. Kui oled lugenud näiteks palju häid tõlkeid prantsuse kirjandusest, siis on prantsuse keele juurde minna hoopis kergem, kui ütleme vastupidi, alandab prantsuse grammatikaga ja, ja siis tasapisi hakata prantsuse kirjandust prantsuse keeles lugema ja siis alles lõpuks hakata võrdlema, et kas eesti tõlkes sobivad või mitte, võib ka vastupidi, on täiesti võimalik. Sest keel määrab minu meelest kultuuri olemuse ja, ja kui intuitiivselt osata, see õige on tabada, see on seesama intuitsioon, mis loob luuletusi minu meelest siis on nagu kõik käes. Kui keel loob kultuuri ja me ikkagi praegu oleme hoiakus või seisukohal, et mida rohkem mitmekesisust maailmas, seda parem ja et kõik ei ühtlustukseinivelleeruks oksi sulaks ühte kardame Euroopasse minnes võib-olla. No ma ei tea, mida majanduslikult mõtlevad, inimesed kardavad, aga aga need õhus ühisuvad kunstiinimesed võib-olla kardavad, et, et kaob kultuuriline omapära, et kõik valgub kokku ühte katlasse, need, kuidas viisi siis ikkagi hoida kinni oma keelest ja oma oma meelest ja oma kultuurist selle sees ei taha hiinlaseks. Ega näiteks kas või kahteni tugevamad rahvas, nimetades korealased, jaapanlased oma üle tuhandeaastase kontaktiga hiinlaste suunas ei ole, suu kiinlasteks muutuvad pärast meie peaksime muutuma ja ainult, et nii nagu me oleme oma olemasolu jooksul ju kohutavalt palju õppinud üks lastelt. Nii et üks mu inglise sõber, kes Ärampis eesti keele, ütles, et eestlased ise ei saa arugi, kuivõrd nende keelanud saksa keel niiviisi leidis inglane. Talle oleks ma pidanud vastama patsina jälle ei saa aru, kuivõrd sinu keel on prantsuse keel. See inglise keel on ju lause. Nagu nad ise mõne niisuguse segakeele kohta ütlevad, pidin keel, 80 protsendi on prantsuse sõnu, no see on ju lausa lausa naljakas, aga see annab ka sellele keelele omasuguse jõu. Ja minu meelest, kui see keel juba on üks kord olemas, siis ta ei kao kuhugi. Halvemal juhul võib juhtuda nii nagu iirlastega. Vot sellest rahvast, ma ei saa hästi aru, ma olen nendega kohanud ja öelnud, et kuidas, et elada ilma iiri keeleta. Nemad ütlevad selle peale umbes nii, kuidas me austame seda väga. Me õpetame seda keskkoolides. Päeviti mõnikord isegi räägime seda, noh vot, aga praktilistel põhjustel on läinud nad üle sellele minu meelest kui tohib öelda isegi ilmetule inglise keelele. Iiri keelt ma küll ei tunne, aga ma olen šotisele Eli keele grammatikat lugenud küll, on põnev keel. Nemad on ka muidugi oma keele kaotanud, šotlased räägivad ka kah inglise keelt, aga see vana šoti ise keeli keel, ega ta kadunud ei ole, umbes sama nagu iirlastega iri keelegagi. Aga seal on niivõrd põnev, niivõrd tore keeled seda Gabortada inglise keele kõrval oleks lausa patt. Nii et ma ütlen, et kõige halvem, mis meiega juhtuda võib on see, et iga päeval igapäevane keel on meil inglise keel, aga pühapäeviti räägime ikka eesti keelt ja meie parimad luuletajad kirjutavad kõige paremaid luuletusi ikka eesti keeles ja niiviisi võiks aastasadu kesta. Aga Tanel, nii mu niimoodi siiski ei lähe. Majanduslikult oleksin muidugi kole kasulik, kujutage ette, kui eestikeelne haridus kaoks ära, et me saaksime kõik õpikud, kõik programmid, ülemailmsed, needsamad, mis on Inglismaal ja Ameerikas. Milline majanduslik kokkuhoid oleks. Ma kuulen juba kuulajate viha Dorvi, kes ründavad keele, kõrva, Kaalepit ja paraadi. Ma ütlen, et see on loll mõte, ei muide, majanduslikult see on niimoodi. Aga ega siis inimkonna põhitegevusi ei ole ju majandus. Need, kes seda arvavad, on täitsa lollid. Ma olen kohanud väga intelligentseid, pankureid, nota, bene pankureid, kes üldse niimoodi ei arva, väga sügavad vaimsed huvid. Ainult et pangandus on neil raha teenimise vahend ja ja, ja noh, niisama nagu kojamees, eks ole, ta pühib pühib tänava puhtaks, tunneb sellest rõõmu, aga siis läheb, läheb koju, noh, kuulab raadiot, vaatab telekat, loeb raamatut ja see on tema, see, mis elu. On see jah, mitte tänavapühkimine ja niisamuti on kogu selle majandustegevuse kandjad. Paraku võtab nõuate küll hirmus suurt tähelepanu. Et intelligentne inimene, kes hakkab pankurid, see nii-öelda ohverdab enda, ta teeb väga vajalikku tööd, aga tõelise elu jaoks jääb tal vaesekesel küll kaunis vähe aega üle. Nii on see asi. Ja prantsuse keelt sa nimetasid ja see on üks keel, mida sa oskad ja armastad ja oled sealt tõlkinud. Aga kuhu sisse kullakallis ladina jäi ja miks Temasid? Ladina keel elab väga võimsalt edasi, ainult tema nimi tänapäeval on kas prantsuse keel või hispaania keel või või portugali keel, rumeenia keel või kasvõi retoromaani keel. Nüüd on isegi keele staatusesse tõstetud koosika keel, mis on teatud Prantsusmaale kuuluva saare Itaalia mulje. Need on väike ladinakeeled. Ainult et see ladina keel arenes edasi, kui me vaatame kõige esimesi eesti keele säilmeid kas või Vandrat kõlli katekismus, kuivõrd erinev on sellest praegune eesti keel, aga see on noh, ei ole viitsa taastabki vana, aga mis oli veel ütleme umbes Kristuse sündimise paiku, milline eesti keel oli, seda on rekonstrueeritud ka see on, tuletab mõnevõrra soome keelt meelde, soome keel on ju palju Warhailisem kui eesti keel. Ja, aga ikkagi, mis oli selle keele nimi Kristuse sündimise ajal, no tõenäoliselt oli ta maa keel lihtsalt. Nüüd on ta nimi eesti keel. Kristuse sündimise ajal oli teatud keel, mida nimetati latiinitas ladina keel, aga tänapäeval on ta nimi näiteks kas või itaalia keel, aga see on see sama keel tegelikult mis on 2000 aastat arenenud. Niimoodi on sellega Nii, aga miks katsed kunstliku keelt ja mis maailma ühendaks luua, ei ole ikkagi vilja kandnud või arvata teisiti. Ei ole, mul ei ole esperanto vastu kõige vähematki, aga see on minu meelest noh, üks mäng lihtsalt väga-väga ilus ja tore mäng muidugi natuke mõttekam mäng kui, ütleme see omaaegne karjalaste keeled kabiysii binaat. No umbes midagi selletaolist ja kuivõrd seal on püütud väga lihtsaks teha grammatika siis see on päris kena, aga noh, sõnavara on võetud kõiki indoeuroopa keeltest. Ühele eestlasele või soomlasele on lõpuks ükskõik, kas ta õpib esperanto, õpib inglise keelt, inglise grammatika ei ole ka eriti raske, sõnavara tuleb tal ikka õppida, nii et eurooplastele ta on mingil määral kergendab läbikäimist, aga mitte ka eriti, sest kunagi ei tea keelest, see sõna on võetud. Näiteks puis on esperanto keeles Klaabu võetud saksa keeles tsena aknaabe millal saksa keeles nüüd peaaegu enam ei tarvitata, mis tähendab puis, aga miks ta ei ole näiteks Scarcioona prantsuse keeles? Poiss on, on katsioon. Miks tajule Chico hispaania keeles poiss on Chico väga ilus, lühikesena millegipärast niukene haaba, mis ta jõle Malczyko ka. Oi, sõnu on neil ja nii, sa oled kogu aeg nõutavad, kus nad nüüd jälle selle sõna on võtnud? Ei, esperanto, kellel suurt tulevikku ei ole, aga üks niisugune väike ülemaailmne vennaskond, nagu eperantistid on, on väga tore, nii nagu margikorjajad või või kes nad seal kõik on vabamüürlased, kasvõi ka väga traditsiooniline ja tugev organisatsioon artistid nende kõrval ulgu, mis siis, aga, aga maailma keelt sellest ei ole saanud ja ei saa ka tulevikust. Hüppan neid teise kohta, hüppan sinna keelepuu alla, mida kord raiutakse ja saetakse. Ja ma kordan siin veel kuulajal, et meie arvamused ja otsused ja seisukohavõtud on siin lihtsalt selleks, et näidata, kui pööraselt, kui põrgulikult huvitav see keeltemaailm, nende uurimine ja, ja õppimine ja nendega kokkupuude on nii, et siis kuidas sa suhtud keele Puuraiumisse? Üsna Umbuslikul ma olen harjunud lapsepõlvest peale. Mind hakkasid juba algkoolipoisina keeled ja keelte probleemid huvitama ikka harjunud selle nii-öelda keeltepuuga, et et seal tõesti ühest tulid igasugused oksad seal alguses kustil seal ungarlased ja, ja Andid mansid ja kuni siis seal lõpuks läänemeresoome rahvad hargnevad, hargnevad ja see pilt on mulle kuidagi nagu sisse hüübinud. Aga samal ajal tean ma väga hästi, et maailma ajaloos on ka väga teistsuguseid protsess ja mitte ainult aeglemisi, vaid ka kokkusulamisi on on olnud küll ja küll ja küll ja ka eri päritoluga keelte nii-öelda liitumised või, või täiesti võõra päritoluga keele ülevõtmised. Need on kõik maailma ajaloost ka ka toimunud. Aga nii nagu nõid mu sõber Künnap ja tema mõni tema soome õpetaja kinnitab, et hargenemine oksate tekkimine, et see on üldse üks jama ja tegelikult on kogu aeg tegemist sula, kuku sulamisega ja ülevõtmisega. See on küll täielik liialdus. Nii palju näiteid on, on võimalik tuua Gussev, eri rahvad elavad aastatuhandeid täitsa segiläbi ja ei võta teineteise keelt üle ei sula kokku ka parim ja võimsaim näide Kesk-Aasias. Linn, mida ma eriti hästi tunnel, kus mitu kuud olen elanud Samarkanud. Tema põhierale elanikkond räägib tadžiki keelt, samal ajal kuulub ta usbekistani vabariiki ja, ja väga suur osa elanikest usbekid, ümberkaudu külades elavad usbekid. Need tadžiki, mis on õieti jällegi edasi orjananud, vana-pärsia keeles linna elanikud, aristokraatia, kaupmehed, usbeki keel, jällegi talupojad ja sõdurid ja 1000 aastat on ega usbeki keele see vana vanatürgi keel ühesõnaga saanud täiesti kultuurkeele staatuse. Ja samas luuletajad on sagedasti luuletanud mõlemas keeles, mõlemad keeled on teineteist mõjustavad, aga üldse mitte mitte kokku sulanud. Muidugi, sõnavara, eriti sõnavara on väga liikuv element, grammatika on täiesti erinevad. Ja kui küsid, et ma nagu vana tadžiki käest küsisin, et need, kas oma tütre annaksid venelasele iialgi aga Usbekile Instagram natuke kribada kohta ütles, no umbes nii, et nad joon, aed matsid, ma ei tea, mis sõnada eestlasena oleks vats nagu lehmasõnniku lõhn on neil juures, aga me oleme vähemalt ühte usku, et kui see uus plekimees on üks kena noormees, temale võitsime ikka oma tütre anda, aga üldiselt ei anna, nad ei segune lihtsalt räägivad oma oma keelt kumbki ja mõjustavad teineteist. Nüüd selle Künnapi meelest oleks pidanud ammu kokku sulama üheks keeleks. Kui ei ole mingit kahtlust, elavad ühes riigis seegi läbi isegi abielluvad sellest lehmasõnnikulõhnast hoolimata, aga ihkad ikkagi jäävad erinevaks. Ja, aga selliseid näiteid on muidugi maailmas palju, on näiteid, kus sulatakse kokku ja näiteid, kus ei no viimasel ajal on mul näit suhteid olnud baskidega meil siin võluv noor baski ta Eliisa õpib Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat foto veel ja tema hariduse muidugi hispaaniakeelne, aga, aga tema emakeel on passi ja, ja nüüd lähemalt uurinud olles tean ma isegi seda, et praeguses Hispaanias on juba eestikeelsed koolid täiesti olemas. Väga paljud puht Hispaania vanemad panevad oma lapsed Basti koolidesse, miks? Ei tea, aga see on täiesti niisugune protsess, on mõelda ja, ja baskid keda praegu Hispaania Prantsusmaa peale kokku on vähem kui miljon ei kavatse üldse välja surra, üldse mitte. Nad on väga uhked enda peale ja, ja need hullud hullud fanaatikud panevad isegi pomme nõuavad absoluutselt iseseisvust, mis aga reaalne ei ole, sest selliseid alasid territooriume, kus postid oleksid üle 50 protsendi, on väga vähe. Nad elavad hispaanlastega prantslastega segiläbi ja reaalne on ikkagi, et neil on kultuuriautonoomia, mis neil tegelikult ka täiesti on. Iseseisvat riiki oleks neil igatahes raske moodustada. Nojah, aga baski keel ühesõnaga ei kao ja hispaania mõjud temale on ka võrdlemisi väikesed, grammatikat ei ole hispaania keel üldse mõjustanud. Laensõnu on, aga need laensõnad on Basti keeles nii ära moondunud, et ainult keeleteadlane saab aru, et selle taga on tegelikult hispaania, tähendab ladina ladina tüvi oma keel täiesti alles. Ain kohv on jahtunud, jää pilk kellale näitab, et me oleme pool tundi rääkinud. Ütle mulle seda, et miks sa ikkagi ei ole siis keeleteadlane, mõtlesin vast sinu viimast juttu kuulates või miks sa valisid keeltest luulekeele või kelleks sa üldse ennast ise pead. Kas jah, kas, Vot, ma olen küll kristlane, aga mitte nii järjekindlalt, et ma arvaksin, et armas jumal kõike minu elus on, on juhtinud aeg-ajalt mõtleda, tänan selle eest, hea, et niigi läits. Aga see ka juhtunud lihtsalt niimoodi koolipoisina ma tahtsin lihtsalt filoloogid saada ja, ja kahtlemata oleks see tähendanud kõigepealt keskkooli õpetaja olla. Teadus huvitas mind väga, sest minu kontakt Paul Aristega on juba väga noorest east pärit, ma õppisin soome keelt tema juures 14 aastaselt juba. Aga, aga siis luuletamine oli minu meelest lihtsalt väheoluline harrastus noh nagu ristsõnamõistatuste lahendamine või nii. Aga elu paiskas lõpuks kõik segamini. Ülikooli tulles sakslaste ajal. Ma sain kuulata veel Gustav Suitsu. Täitsa selge, eesti üldine kirjandus ei oleks olnud minu eriala. Aga selle kõrval jälle Ariste soome-ugri keeled jälle väga põnev dist, klassikaline filoloogia, prantsuse filoloogia, vot kõik need neli aeru olid minus olemas. Aga elu, kui tuli nõukogude ülikool võimatu kirjandust õppida, mis sellest jamast õppida, siis ma valisin muidugi oriste, kelle juures oli kõige rohkem ja kõige rohkem tarkust saada soome-ugri keeled. Aga siis hiljem elu jällegi teadlase karjäär, mida ma ehk unistustes nagu silmas pidasingi oli, oli võimatu musta minevikku tutta. Isegi keskkooli õpetajaks oleks olnud raske saada. Aga siis juba nonii, sulailma tingimustes tõlkijaid oli vaja ja, ja eriti luuletõlkijaid ja ja, ja siis niimodi ma sattusingi siis lõpuks ikkagi kirjanikuks lõpuks selgus isegi, et alguses läks luuletõlked ojaga, siis Tõnu vana sümpaatne kommunist Anton tarandi tõepoolest üks sümpaatsed kommuniste niisugused on ka olemas olnud, ütles, et aga te kirjutate luuletusi, kast ei tahaks loomingusse tuua ja, ja niimoodi niimoodi selgus isegi, et ka luuletusi saab avaldada ja niimoodi läks, aga see on kõik juhuse juhuse ja ja, ja õnne küsimus või kui tõepoolest armas jumal seda juhib, siis ma ikka võtan, et aitäh, et niigi läits. Keelekõrvas rääkis Ain Kaalep. Toimetas Mari Tarand kuulmiseni.