Keelekõrv, 354. saade. Tere siin mari tarand, et alustada natuke teistmoodi keele kõrva kui harjutud kuulama. Ei ole meil täna keele konarusi lihvimist ega märgatud vigade sõelumist. Tahan hoopiski rääkida luulest. On ju siin ühe keele kõige nõtkemad, kõige imelisemad ja varjundirohkemad võimalused. Ja kus mujal räägiksin oma tänase päeva elamustest Alatskivil Juhan Liivi luulepäeval. Kui mulle usaldatud saate ajal Aia alla, sinna, kus nõgesed on järida puru, poeb varblane peitu sügavamale äikesepaiste kassi eest. Teema tiib on katki. Ta ei saa lennata. Küllalt kõrgel õhus lõokesed pääsukesed lendavad nagu noole, kes helistavad. Hülged, kaelasid, läikivad, mustad, ilusad tiivad üles-alla, edasi-tagasi, tõusevad otsekui suurde sinisesse, taevasse tulevad siis jälle nähtavale. Päike valab välja oma jumalikku valgust. Õhud ilutsevad. Ljudmila Liirile leerida. Lõokesed pääsukesed, päike taevas. Kas sinu süda ka vabaduse igatsust tunneb? Põlatud varblane, haige tiivaga varblane aial. Kas ka tunne? Kas sinu halli kuuekese sees ülesida ka igatseda, mõistad? See oli esimene kaasa toodud helikild. Lugeja, Alatskivi õpilane Liisi, must. Liisi oli oma koolis läbi viidud Liivi luuletuste lugemise võistlusel parim 30. aprillil. Jürikuu viimasel päeval tähistatakse Alatskivil Juhan Liivi sünniaastapäeva ja on juba küpses eas inimesi, kes saavad öelda seda päeva on tähistatud siin nõnda kaua, kui ma ennast mäletan. Ja ka siinkõnelejal on mäletada palju. Ja just selle nähtusega seostub minul ühe teise eesti kirjaniku kujund Tammsaare mälestuste mälestuse kujund. Ja selle kohta me ju teame kõik, mis see on, mingi lugu, mingi saatus, elutarkus, mida on edasi kantud, nõnda et lõpuks sulab kõik katkematuks kangaks, kus oled ise nagu osaline. Nagu tunnistaja, kõige selle tunnistaja, mida ainult eelkäijate juttudest tead. Ei ole ju mina ise, kevadise künnipäeval näinud Juhan Liivi põlluserval temaga koos leivakääru hammustanud ja ülal taevas lõokest jälginud. Aga ma oskan seda kujutleda. Ma lausa näen seda nii värvikalt ja nii korduvalt. Olen seda kuulnud vana Kaarupi Karl adra suust. Tema oli see poisike samadelt noorusmaadelt ja temaga see lugu juhtus. Tema ise on mõnda aastat juba teistel luulemaadel. Aga pajatus Juhan Liivist nagu ka Juhan Liivi luule hingestatud esitused on meie raadioarhiivis tulevikule talletatud. Aga nüüd kuulame, kuidas loeb Meelis Põdersoo. Tema on Jõgeva gümnaasiumiõpilane, kes saavutas üle maalisel noorte esitajate võistlusel Juhan Liivi palaga esimese koha. Oh, sa unustad Oh, sa põlatud Ossa meelega maha tallatud. Ukse sapist üle kallatud. Ossa eeslitest Aatud eesti kunst. Kuidas need kritiseerivad? Eesel ei mõista eesti keelt. Aga eesel? Ta mõistab keele alati kohe ja A valmiski eesel mõistvat testi meelt. Eesel mõista ei tahagi. Kabjaga astub ta pääle ja otsustab. Juhan Liivi pole Alatskivil muidugi iial unustatud kuid luuleauhinnal, millest täna räägime, on oma lugu. Mida ma tänasele kuulajaskonnale siin õige lühidalt meelde tuletan. See luuleauhind asutati 1965. aastal ja August Sang, Paul Rummo ja Jaan Eilart olid kindlasti seal tegevad. Ja Debora Vaarandi oli esimene laureaat luuletusega Eesti mullad. Edasi pälvisid auhinna Paul-Eerik Rummo, Betti Alver, Jaan Kaplinski ja August Sang. Viis aastat saadi seda ilusat asja ajada, siis tuli ärakeelamine. Miks, küsib nüüd vahest mõni noorem kuulaja. Need on keerulised asjad vastata ja seda keelamise mehhanismi on ka keeruline uurida. No küllap ikka jõudis kusagile kõmu, et seal nad seisavad luuletaja kalmu juures panevad sinna sinililli ja sõnuvad kooris. Kui tume veel kauaks ka sinu maa? Ega ma täpselt ei tea, mis ajast see rituaal just nõnda käib. Aga et see 1984. aastal ja sellest alates just nii on, võin kindlalt väita, sest sealtmaalt olen ise osaline ja mäletan sest 1984 see oli siis uuesti lubamise aasta. Iseendast üsna pime aeg ja oligi nii, et auhind määrati juba vaimse sõltumatuse suurkujule, peti halverile. Aga seda ei saanud lubada need luuletundjad valitsejad. Nõnda siis muudeti otsus ja paar päeva kestis paanika ja lõpuks pärjati Ain Kaalepi luuletus õnne piir. Väga sügav ja võimas luuletus, ka see, mäletate, sajand algab, sajand lõpeb sahinaga vahtra puis, see mõtisklus elust, surmast ja armastusest vana kalmistu puude all. Aga Ain astus Alatskivi keskkooli saalis ette ja pühendas oma sõnavõtu siiski Alverile, Jalveri luuletusele. Ja mina seisin seal, mikrofon välja sirutatud, käes ja imetlesin teda ja luulet ja Alatskivil asi ja eestlasi ja meie haritlasi ja mida kõike veel. Aga vot see salvestus on aegade hammaste vahel kuidagiviisi kaduma saanud, nii et seda meie arhiivis ei ole. Järgnevad on palju ilusaid jürikuupäevi, kus Juhan Liivi nimepaistesse on tõusnud Viivi Luik, Mats traat, Kaljo Lepik, Juhan Viiding, Hando Runnel ja paljud paljud teised. Kangas jätkub täna siis mari vallisoo ja tema auhinnatud luuletuse esitab nüüd või õigemini, esitas täna kaunil päeval Alatskivisaalis Liis Bender, Vanemuise näitleja ise siitsamast kandist pärit Ei ehita. Üks ehitas kuus päeva palehigis. Mis hirmus tõugneis lobudikke Sigis? Ei ehita ei tohigi päev juba ammu, seitsmes. Pean hingama. Üks mõtete peale lõunarahusse uinakule heites ning veidi vaevad. Kuid samas ja ta ulub kusagil. Et mina see aeg, kui käis töö, ei liigutanud lille. Need lilled ise liikugu, neil valgus klorofüll. Ja ma võin rahus puhata ja aega on mul küll. Räägib auhinna žürii esimees Triin Soomets Ma tahaks rääkida ehitamisest armastamisest, luuletamisest. Ma imestan siiamaani selle üle, et väga palju inimesi on teinud palju rohkem kui Juhan Liiv. Ja palju suuremaid asju. Me ei tea enamiku nende inimeste nimesid. Me ei tea enamiku nende inimeste sünnipäeva ja me ei tule nende sünnipäevaks või sünniaastapäevaks kokku. Me ei mäleta neid aga veelgi enam. Armasta neid, olen siin kuulnud tihti öeldavat Me armastame, Juhan Liivi. On see nii. Ja kui mõni meist seda tõesti teeb, siis. Ta on kirjutanud palju luuletusi, umbes 1000, võib-olla rohkem. Aga luuletuste hulga pärast ei armasta mitte keegi Juhan Liivi. Nii et ma arvan, et mõne luuletuse pärast ja ma tahangi sellest rääkida, on teil keegi mõnel kuumal suvepäeval tõmmanud külma saeteraga õrnalt mööda selgroogu alt üles ja siis õrnalt alla. Need sekundit kestavad umbes sama kaua, kui meil kulub luuletuse läbi lugemiseks aga nende sekundite jooksul ajavad meie meeled ennast teravaks nagu saehambad. Ja me oleme mõnevõrra ohus. Aga me tunneme ka imelikku rõõmu. Ja siis on see möödas. Ja selgub, et me olime ühes teises natuke põnevamast maailmas või kohas, kus värvid olid teravamad ja süda lõi kiiremini. Ilmselt me elasime need mõned sekundid lihtsalt intensiivsemalt. Ja ma arvan, et selle tiheduse või selle intensiivsuse pärast narmastamegi Juhan Liivi. Ja ma arvan, et sellepärast me armastame mari valisad armasta inimest, kes teeb meie heaks hästi palju. Me armastame inimest, kes teeb meile õiget asja, seda, mis paneb pere natukeseks ajaks kiiremini liikuma. Või mis paneb meid ohtu ja päästab jälle ära. Või hoiab kogu aeg natuke ohusi, ainult narritab päästmisega ja ma arvan, et mari vallisoo nii teebki. Tihti on ta luuletus nagu maagiline ruut mis kirjeldab ülitäpselt kogu olevat, mida võib vaadata ja vaadata. See tähendab lugeda, aga targemaks ei saanud, sellepärast et ei saa aru. Aga kuidas on tehtud, kuidas see võimalik on? Aga? Õnnelikumaks. Ja minu meelest selles mõttes on mari vallisoo imeline ehitaja. Ja see olevus, kes selles luuletuses ei ehita, ütleb niimoodi. Ja ma võin rahus puhata ja aega on mul küll. Siis ma küsisin, mille jaoks küllalt, mille jaoks küll? Ja vastuseks tahtis, ma sain kaks vastust nagu enda käest. Kõigepealt see, et aega küll, et luua uus nädal sest on pühapäeva pealelõuna see ehitaja, kes keeldus loomise tööd jätkamas, sest nägi, et see hea ei olnud. Hakkab uuel nädalal otsast peale ja. Ilmselt loob uue maailma, võib olla sellise, kus Figib vähem hirmus tõug. Aga minu meelest üks teine vastas tahab muidugi ka tulla. Et seni, kui on valguse klorofüll, liiguvad. Lilled nagunii ise ja hirmus tõuksigi. Niikuinii edasi. Selleks, et lille liigutada või teda õigemini liikuma panna. Tuleb muuta eeldusi, see tähendab valgus ikkagi korraks maha võtta. Ja siis kõigepealt. Luua uus päev Juhan Liivi loomingu ja laste kokkuviimine koolis. See on olnud eesti keele õpetajate töö mujal, aga siin, Alatskivi koolis muidugi eriti ja mida see töö on andnud ja ja mis mõtteid tekitanud nende pikkade aastate jooksul õie veni. No me oleme püüdnud ikkagi väga nii palju kui võimalik tutvustada Liivi luule Ira kohustuslikult pähe õppida ja kui tume veel kauaks ka siin oma, see peaks olema igal Liivi kooli õpilasel peas kindlalt akvarell näidata kui ilusta, kui lihtne ta on ja, ja nendesse paikadesse, kus liiv on olnud ja need, mis teda sundis niiviisi kirjutama, mida tema nägi, kuidas tema nägi missuguste silmadega tema nägi, et kas me oskame seda mõista. Ja nüüd siis palju õnne veel kord, Mari Vallisoo Juhan Liivi luuleauhinna laureaat. Nii hea on seda ütelda, sest olen ise ka teie luulelugeja ja mõista andnud, aga praegu ma räägin oma kuulajate nimel ja ma arvan, et kuna see saade on keelekõrv kus me seda tänast päeva kirjeldame, et ma tahaksin küsida natukene teie teie ja eesti keele vahekorra teades ju ka seda, et te olete üks neid väheseid eesti luuletajaid, kes ka murdekeeles on kirjutanud. Et kuidas on need meie armsa emakeeleluule võimalused? Noh, ma võõrkeeli ei tunne ja seetõttu ei oska nii eriti. Aga mulle tundub küll, et eesti keelevõimalused on väga-väga avarad võrreldes kõiga teiste keeltega ja eesti keeles on ju võimalik luua ükskõik mis uusi sõnu või sõnaühendeid, mida kõik keeled sugugi ei paku. Ja igat sõna võib ju keelata uue liitega jällegi uueks. Ja samuti see tohutu rohke murrete arv, mida ei tohiks ära unustada. Teie ei ole oma lapsepõlvekodukeelt unustanud, olete selles kirjutanud ka? Noh, ikkagi ta kipub meelest ära minema, kui ei ole enam neid elavaid inimesi, kes räägivad, siis ta läheb meelest ära. Ja siis juba ainult jällegi üleskirjutuste varal tuleb meelde. Aga kas teie luuletajana kasutajatega tihti näiteks sõnastikke või just mingi keelelist On küll. Loen neid lihtsalt Wiedemanni sõnaraamatut olen lugenud eluaeg ja siis ka teisi sõnaraamatuid, need on väga põnevad Jano murdesõnaraamatuid, samuti. Aga kuidas teile tundub, nüüd räägitakse nii sageli tänapäeva keelelisest vaesusest ja võõrmõjudest lohakas keelest. Noh, teil on endal ka koolitüdruk, majad kasvamas. Mis on teie arvamus praeguse selle eesti keelekeskkonna kohta? Jah, need inglise keele mõju. Laste kõnekeeles on aga aga kui koolis ikkagi korralikult õpetada eesti keelt? Ega ta siis ei unune nii kiiresti ära. Sest alati on olnud ju mingisugused laste omavahelised keeled. Ja see nii väga küll ei tohiks segada. Loomulikult ei tule seda karta, aga kui me näeme nahkse keelega ametnikke või kuuleme ja lohaka keelega või õigemini niisuguse kurja keelega ajakirjanike siis vahel mõtled. Jah, rohkem ajakirjandus või TV keelt on ka raske kuulata, aga noh, TVd eriti ei vaata nii. Seetõttu võib-olla ma ei märka. On teil olnud loominguline aasta, see, millest nopiti välja see auhinna saanud luuletusi. Noh, võiks ütelda küll, möödunud aasta jah, no ma olen üldse üsna väheproduktiivne. Ei peagi väga palju sõnu kirjutama. Aga kas praegune päev siin päike paistab, koer haugub, linnud laulavad. Ümber on sõbralikud inimesed, kellele kõigile ilmselt luule midagi loeb. Miks see annab natuke ka uut jõudu ja see igakevadine Alatskivi? Päev ongi selline nagu üks kevadekuulutaja minu jaoks vähemalt siin Alatskivi lapsed ja muud lapsed loevad Liivi luuletus ise on niisama nagu linnulaul kevade kuulutamine. Loodan, et see ikka kestab veel palju aastaid. Vähemalt niikaua, kui linnud siin laulavad. Mäekünkal õite keskel üks õis seisab teiste seas. Ta seisab nagu leskel ta seltsilist reas. Armas polnud just ise Iraanis. Ei tema õitel olnud mu meelest ära, siis kord juhtus, kogemata ta õisi vaatsin ma. Aga kogemata. Mind torkas ok, aga mis ma nüüd nägin. Ime, kui ilus oli ta. Nüüd vaataks küll veel lille. Nüüd ikka torkata. Ongi aeg lõpetada väike ülevaade täna Alatskivil peetud Juhan Liivi päevast, kuigi rääkida oleks veel mõndagi. Liivi muuseum rupsil oja talus areneb ja kosub. Noortevõistlused on uus asi, mis igal aastal toimuvad, käib palju kaugemaid külalisi ja tekib uusi sidemeid. Ja kõige selle juures on siiski parim ja tähtsaim kool ja lapsed nende elus see luule. Need, head õpetajad nüüd ja varem. Kunagine kooli direktor Karl Elken ja praegune Urmas Laur, õpetajad Õie, vene, Kait Eiland ja paljud teised. Ühesõnaga see sinilillelik lihtne ilu, mida ükski toredus ei varjuta, tema on ju meie see väike külmetav järv ütles Paul-Eerik Rummo. Nõnda siis head Juhan Liivi luule lugemist. Häid uusi luuletusi uuel aastal, et tulevasel Juhan Liivi auhinna žüriil oleks, mille hulgast valida ja vaagida. Ja järgmisel aastal on žürii esimees, tänavune laureaat, mari vallisoo. Niisugune sai tänane keelekõrv saate toimetas Alatskivilt tõi uudiseid Mari Tarand.