Raadio kaks. Siin me oleme peet vedanud. Kallid raadiokuulajad, käimas on saade siin Me oleme stuudios peekia Pedaru ja meil on au. Võrdleme tänalist külalist. Kaur Kenderi, tere, kaur. Kõlas siin esimeseks kohe sinu poolt välja valitud lugude ärkamist, mis, mis sa räägid selle loo kohta, miks sa selle valisid? Ma kui sa küsisid mult kuut seitset lugu, et mida ma olen, mida ma tahaks kaasa võtta või siin saates vaadates-kuulates ma endal ajud on üsna pehmed, siis ma lasin lihtsalt aiti Unzil aitamisest valisin välja need lood, mida me möödunud aastal kõige rohkem kuulasin. Seda lugu, mõni oli ma kuulanud kaks korda rohkem kui kõiki teisi. Ja, ja see oli sel ajal, kui ma kirjutasin oma viimast raamatut, seda Kambekkima Sa ütlesid, et see on mis, mis oli Eminemi? Kodu kodutee et igal pool, kus Eminem käib, käib mängimas ja mängib tal kodus igal pool, et niisugune väga, väga väga andekas poiss, minu arust. Täna on emakeelepäev ja rõõm on, et meil on külas kirjanik ja mitte vähetuntud kirjanik, veidi ikkagi menukirjanik, sa oled. See on sul nüüd üheksas raamat, kambak, mida ma siin käes hoian ja mida muide ka kallid kuulajad, te võite endale saada. Hoidke kõrvad lahti, Me pärast pole, anname teada, kuidas ja mis te selleks tegema peate, et kuidas siis raamatul läinud on? Kaheksa aastat oli pausi vahepeal ja siis tõeline Kambek. Raamatul on läinud müügimates on läinud väga hästi, et, et selles mõttes, et ta on ikkagi kõige kiiremini müünud minu võrreldes ükskõik millega, mis ma varem olen kirjutanud, aga see on võib-olla rohkem rõõmu teeb, on see, et, et inimestele Võib-olla mulle tähtsatele inimestele, isegi täitsa võõrastele inimestele tundub ikkagi meeldivat samamoodi oluliselt rohkem kui kõik mu eelmised raamatud. Mul on selline tunne, et see esimene raamat, mis mul tegelikult päriselt nagu välja tuli On need põhjendanud ka, et miks miks siis justkui parem on. Ma arvan, et midagi, ma arvan, et, Tempokalt ja kiiremini ja jõulisemalt. Võib-olla ei oskagi Eestis keegi praegu siukest asja teha, nagu mina teen. Jah, tempokas ja jõulisus on siin tõesti see niisugune raamat, mida sa neelad, et lihtsalt hakkad ja läheb ja läheb enne, sa ei pane teda käest, kuni on läbi. Ma saan aru, meil ongi, Ingrid jõudis selle raamatu läbi töötada, minul on lihtsalt see, ma olen veel järjekorras raamatukogu järjekorras veel jõudnud, ühesõnaga seda haaratakse ka seal kõvasti. Sinu nii-öelda vabanduseks on see, et sa ikkagi külastas raamatupoed, tõeline. Vabandusi tähendab ausalt öeldes mind see, see moment, et, et selles mõttes noh, tütarlaps võib tänada, rääkida vahetuid, muljeid, et kui see oli, et sa neelasid seda, seda neelasid seda mõnuga. Et mina mäletan get kaure, et üks asi seal oli, üks raamat oli seal peamiselt imemisest, et, et see ongi nüüd kas, kas need, ütleme see teema nüüd ütleme, imemine neelamine oli seal nüüd noh, ütleme selline nagu leidma, siis selles sattus nagu ka käsile võetud teemat, et selle raamatu peategelane imestab, et kuidas, kuidas teil Eestis kõik on niimoodi läinud, tihti imeb, et söök, Imek ilm imeraamat ime, ime ju. Tegelikult imeks, mis siis viga oleks. Et tegelikult on kõik imeline hoopis. Vaat kui tore ja ennem siin sain ema päeva ema päeva sama päeva ema päeva ja ema päev on veel mitme ema kehaosa. Võiks veel olla emadepäev ja nüüd on emakeelepäev, eks ema ninapäev võiks olla ema kõrvapäev. Nii ema rinnapiimapäev olla no igalühel keeleõpe on väga. Endiselt veel toidavad oma lapsi rinnaga, aga tänu sinu eiei ma tahtsin lihtsalt emo. Keele emakeelepäeva puhul siin ennem küsisin kohe kauri käest, et mis on tema ütleme selline eestikeelne sõna, mis kuulub nagu lemmikute hulka mingil moel. Ja Kaur, mis oli see nii-öelda nagu täiesti konkurentsitult nagu, nagu esimene eestikeelne sõna mu lemmiksõna ja just selles tähenduses nagu inglise keeles mitte jess, vaid anud. Et ma võin selle abil konstrueerida ja teha ja ehitada väga pikki lauseid ja väga pikki lõikas, lõikusid ja see annab nagu tekstile siukseid kohutava tempot, kui sa seda Ühe korra kasutama õpid, siis noh, selles raamatus ma olen seda mitu korda teinud, et see võimaldab nagu võtta mingisuguse tekstiploki ja tegelikult väga paljude sõnadega kirjeldada väga lühikest ajavahemikku, noh et kui sul on murdosa sekundit vaja kirjeldada, seal tegelikult juhtub hästi palju siis sõnaga ja saad sa kõik selle ära teha, et ta on selline väike ajamasin see on kindlasti mu lemmiksõna, see ei ole see, seal mingit tähendust ei maksa otsida jaatus ja eitus ei ole või negatiivsust üldse mitte, et, et ta on just nagu end. Või nagu, et kui minu arust ana piiblitõlge algas ka sõnaga ja ja maa oli tühi ja paljas, et noh, kuskohast. Et ta on tegelikult siis esimene sõna. Ja sa oled minuga, võib-olla ma mäletan valesti, aga ma mäletan minu arust mingit sellist vanad piiblitõlget, mis algas jama, oli tühi ja paljas ja ei maksa vist ilmselt ronile kuhugi jahve jahve Jehoova maile seal, mis sinna võib alati ronides on huvitav. Ja, ja, ja see näitab seda, et viinerid ei lõpe kunagi otsa ja järjest nagu, nagu nagu tuleb, et saab nii-öelda. Kaheksa aastat oli pausi sinu viimase ja siis nüüd selle uue teose vahele, mis sa tegid need kaheksa aastat mis ta ütles. Ma tegin tööd kinnisvara vallas ja investeerimiskapitali vallas ja hommikust õhtuni tööd ja lapsi, kasvatasime kogu aeg ööd, tõesti see, no kuidas siis on, ühesõnaga lapsed on ilusad toredad, aga muidu oled sa lapsendanud ilusat toredad lapsed on nagu katastroof ja meil on kolm poissi ja see on ikka täielik hullumaja. Arvata võib vaata-ist, lugesin uudist, et David Beckhami ja Victoria Beckham lõpuks ometi tütre, eksole, on ka vist nagu ütleme noh, põhimõtteliselt midagi sellist, et võiks ikka tütar tulla juba millalgi. Ei taha. Oleks keegi rääkinud, et lastega nii raske Raamatu kirjutada õudselt raske, aga sul on tegelikult norm täis, kuskil vist oli Normet 2,6, peab olema see eesti rahva nii-öelda juurdekasv, et siis veab nagu välja, muidu on 100 aastat. Öeldakse selles mõttes, et sul on. Ja jälle, kui palju kõik eestlasega seotud on, et kas see niisugune minu arust selline eesmärk, et hoiame rahvuse elus sobib loomapidaja. Hoian tõuelus, noh ma ei tea, mul niuke rahvuse jaoks ja riigi jaoks laste tegemine mitte midagi, täiesti perverssed töö või no aga ikkagi jätkuvalt jonn, eks ole, ikkagi koduma ikka pöörab, pöördub oma kodanike poole siukest, hüljes ei keerdu kodu, maakodu man, jumala vait, muld vaikib, aga mingid lollid kisa. Jah, kui Eestis kõik imeb, siis ka üldiselt siis võime on. Selline, et ka ju lapsi muretseda Imetaja see hetk, ma kirjutasin ka imikud on seal, need on väiksed asjad, ennel tekkis ime, ime, ime, ime teevad imet, tavad imetlevad, imetavad. Meil on ootel muusika, järgmisena Eminem, Speys, Baund. Miks see lugu, miks see artist? See artist on mulle kogu aeg väga tähtis artist olnud, sellepärast et ma muusika suhtes üsna loll muusikalise teha ei oska ja viisi ei pea, aga mul on sõnad kogu aeg väga tähtsad olnud ja ta on vaieldamatult kõige osavam sõnasepp kogu räpimaailmas ja, ja see lugu just sellepärast, et see on selline klassikaline Eminem, et ta väga ilus miksid mitu žanri, väga autobiograafiline, teisest küljest väga eneseirooniline plustav poenteerib, Buenteerib selle loo väga ilusti, et see, see, see on, sellepärast et ma olen tõesti miljon korda kuulatud. Eminem peis Baund ja me räägime, Kaur Kender iga. Kaure siin lappasime seda uut raamatut, kammpäkk vaatasime ka seda kujundust ja, ja siis vaatasime ja leidsime. Ta on väga mõnusad, on need peatükid head lühidalt lühilühikesed peatükid, et et põhimõtteliselt sa ikkagi väga mõtled noh, tänase päeva tarbija peale, et tal oleks ikkagi mõnus saada nagu osasel. Ei, ma ei mõtle üldse ta seda tarbija peale ja ma ei mõtle üldse sellise mingi abstraktse lugeja peale ja ma ei mõtle mitte kellelegi peale, kui ma kirjutan, et, et, aga noh, mille peale ma mõtlesin seda, seda raamatut kirjutades oli see, et mul on niisugune väike, niisugune sussi jätad, ei leia mütsi või mingi niisugune sõprade ring kellele ma saatsin peatükikaupa ja siis ma tahtsin seda, kui Skype'i aknas kuidagi enam-vähem nii-öelda ära mahuks. Ja et nad selle kiiresti läbi saaksid lugeda, kiiresti kohe mulle tagasisidet anda ja sellepärast on need peatükid sellised lühikesed. Ega mulle üldiselt ei meeldi endale lugeda pikkade lõikudega ja pikkade pikkade peatükkidega raamatut, et, et noh, see on selline raamat, nagu mulle endale meeldib. Mida sulle endale veel meeldib lugeda. Asjal hämmet. Raymond Chandler, hammet muidugi meeldib, rohkem saad 1000 korda rohkem kui Chandler. Et, et ta on niisugune, võib-olla mul kõige suurem eeskuju, et selle selle raamatu kohta öelnud, et see on selline minu klaasist võti, et ma tabamis mürabiilias kunagine muse, ametilise klast, võtjad seal mingis mõttes ma olen nagu ülginud pall läks ta nagu jänese ja, ja proovinud ära varastada kõik, mis oskasin varastada, mida ma nägin, et kõik, mis laokile jätta, kõik, ma võtsin, panin siia raamatusse ja aga tõin selle loo kõik siia kaasaegne ja seal on loomulikult nagu palju muud. Eesti kirjandus on nagu läbi aegade või kaugetest aegadest olnud nagu suuresti see, et meil on lihtsalt kirjandust üldse, kultuur on see, et me võtame nagu väljamaa asjad ja siis paneme ta lihtsalt nagu ema keelde või siis eesti keelde ja, ja seda on, on, on tehtud. Kuidas, noh, tänasel päeval on olnud mingit vahet sellega, mis, mis tegelikult on varem olnud aastakümneid ja võib-olla isegi mõne sajad. Ja me oleme nii noor kirjarahvas või nii noor kultuurrahvas, et, et see pole mingi imed. Kelle käest mul siin Eestis näiteks noh, nii väga õppida ongi, eks. Et kes siis samasugust asja teeb, noh, keegi ei teed kahekümnendatel kolmekümnendatel neljakümnendatel USAs tehti ja siis viiekümnendatel Link EIS eks Fleming oma Bondi asjadega. Et noh, sel ajal oli meil hoopis midagi muud ja kõik hoopis teisiti, et jube oluline on see, et need raamatuid ikkagi on läbi loetud, et nad õrnas eas sai läbi loetud, et eestikeelsed tõlked olid väga hästi tehtud, et see on nagu väga tähtis. Mõnes mõttes jälle kahju, eks. Et keel ei ole ju nagu midagi muud kui vangla. Et sõltuvalt sellest, et kui suurde keelduse sünnid nii suur on su kang. Et eesti keel on ikkagi vist üks pisemaid tubasid, kuhu sind annab kirjakeeltest igas asjas meil niisugune nagu nagu kuidagi nagu lisa sinna. Et sellest kuidagi noh, väga väga, väga nagu masendusse ei satuks, et siis ma ei tea, mis tulebki siis nagu teha tiga asi, turg on meil väittekki, kõik asjad on nii pisikesed, onju. Kõik on ühe teki all. Kogu Ma ei usu jälle. See on selline, selline müüdud Tallinnas kõik kõige minu arust kehi vaja kellegagi. Selline nii-öelda kindlasti kaupa, et mõisainimesed on ühe teki all, kirjandusinimesed võivad, ausõna. Tänase emakeelepäeva. Puhul oleks päris tõesti sobiv üles nokkida, üks vastus, ma ei tea, kuivõrd ta nüüd kontekstiväline on, vahet pole. 99.-st aastast siis postimehest kauri, öeldud, et loodan, et eesti keel lõpeb ja palun jumalat, et mul kunagi poleks enam vaja seda rahanatukest, mis kolumni kirjutamise eest Eestis antakse. Et siit võib muidugi mitmeti nagu jah aru saada, et see ütleme, et üks pool sellest lootusest on täide läinud. Need on mul tõesti pole seda raha vaja. Aga teine pool ei ole niimoodi läinud, et näed, et ikka visa peab vastu, et ma tavaliselt, kui mulle seda meelde tuletatakse, siis ma on ainult üks anekdoot minu kohta, eks ju, mida ma tean ja ma olen seda kõigile rääkinud ja kõigil on ilmselt nagu täiesti sinna auguni sellest. Nii räägi ikka, kuuled? Ükski. Ta rääkis mulle Tallinna Ülikooli Rektor Rein raudtee, nii et seal oli rääkinud peale ülikoolis. Et mis on ühist Vladimir Putinile, Kaur Kenderi. Et mõlemal on vene naised, mõlemad armastavad Venemaalt, kumbki ei oska eesti keeles kirjutada. Siis võib seda sama tsitaati, mis ajalehes ütles, et võta selles samas kontekstis, et ega ei mäleta, mille pärast ma vihaseks sain. Aga see oli vist see aeg, kui ma mõtlesin väga palju selle peale, et mis sellest keelest üldse saab ja kuidas üldse see asi edasi läheb ja noh, minu arust selle keele teema lõplikult ära käsitlenud Kivirähk oma raamatus mees, kes teadis ussisõnu, et, et noh, ma arvan, et ei tule mingisugust paanikat eriti tunda, et kõik muutub, et nagu selles raamatus seal on näha seda tema raamatut lugedes, mul oli niisugune suur rahu, tuli hinge, et ma ei pea sellest kunagi kirjutama, et ta on selle teema ära kirjutanud. Ja, aga vist, ega ega keegi suurt aru ei ole saanud, mida ta sellega öelda tahtis, nii et et võib-olla ongi juba ta võib-olla Kivirähki ongi viimane mees, kes teadis, ussis. Vaat niimoodi nende asjadega suured mõtted ei peagi tänasel päeval kõiki asjaolukorra lahendama, eks ole. Jääma kaure, tahtsin küsida veel seda, mis sa sellest arvad, kui sind on aeg-ajalt ikkagi võrreldud nagu Eesti, Charles Bukowski ja Eesti projektist on Ellise nagu lausa sümbioos nende eest, et kuidas sul sellise nagu paralleeli Mõlemad õudselt meeldivad selles mõttes, et Bukowski ma olen isegi tõlkinud ühe raamatu minu arust selle, tema esimese raamatu postkontor ja mulle see väga meeldis, ma väga palju õppisin sealt ja Bratistan Ellistma jälgin twitteris praegu pidevalt õnneks mul lemmikuid seal ja, ja, ja ja ta kirjutas oma esimesele raamatule see möödunud aastal järje ja see oli väga-väga niisugune ühest küljest inspireeriv. Algul oli õudselt hirmutav, siis noh, mul oli nagu mõte kirjutada oma esimesele raamatule nagu mingi noh, tuua nagu oma esimese raamatu tegelased tagasi siis järsku internetidest loed, et selline mõte on ka Platistaneelisele, siis ma õudselt ehmatasin, et et mis see siis nüüd tähendab. Aga aga siis, kui ma taineid intervjuusid lugesin, seda raamatut lugesin, siis ma sain aru, et et seda, et järge võib kirjutada, et seda oleks võinud õppida juba huumeroselt, eks. Või siis noh, see on ju ekse hilja seda sõja ja siis või siis kas või kas või maalt, eks ju, kolm musketäri ja 10 aastat hiljem mulle sobival dist mööda läinud just 12 aastat selle kirjutamist ja 13 aastat isegi. Ja kui ma kirjutasin selle oma esimese raamatu Iseseisvuspäev, siis ma polnud kuulnud Gibratistanelisest. Ja veel vähem olin ma kuulnud muidugi Bukovskist. Aga siis, kui ma olin esimese raamatu ära kirjutanud, siis nüüd hakkas nagu huvitama vist 27 aastaselt, et mida on üldse kirjutatud. Siis ma hakkasin ka lugema rohkem. Millise raamatu kohta sa kõige rohkem sellist vastakat või teravamat tagasisidet oled saanud, et meenub sulle, mis oli ka noh, inimesed juba tulid lausa sõimama äkki või midagi. Otseselt sõimama väga ja väga ja väga ei ole tuldud, aga, aga võib-olla check audi kohta olen saanud kõige rohkem üllatavad tagasisidet, et muidugi selle raamatu kohta olen saanud oluliselt rohkem tagasisidet kui, kui, kui, kui kõigi teistega kokku, aga, aga kui ennem kui seda Kambek ei olnud, siis check audi kohta väga, väga huvitavad, väga siuksed, kenad ja väga ilusad inimesed, tulid ütlema, et see neil täitsa lemmikut, mis oli väga üllatav. Et just meeldis, nõub tüdrukutele või siis naistele. Ma just mõtlesin küsida, et kas, kas sa näed oma lugejana, sa ütlesid, et sa ei mõtle nagu lugeja peale, eks ju, et ei kirjuta nagu mingile ebamäärasel abstraktse lugejale. Aga ikkagi, kuidas sulle tundub, kas sinu raamatuid loevad rohkem mehed, et natuke sihuke maskuliinsus agressiivsust? Kõike seda, ma arvan. Ma arvan, et üldse, et naised loevad rohkem ja, ja ma arvan, et ma ei ole ka mingi erand, et ma usun, et ikkagi naised loevad rohkem. See võib tõesti nii olla, et mehe meestel pole nagu aega küll, aga, aga sa kirjutad ju väga paljudele meestele kõnesid või noh, oled kirjutanud ühesõnaga et nad, vähemasti seda siis loevad näiteks Jüri Mõis ja ja Meelis Lao näiteks, kas, kas hiljuti Mehlis tuli välja, kes ta jällegi avas nagu Venemaad, et me, Venemaa koll on nagu liiga palju, kas seal ka sinusugust ei ole? Meelis on õppinud siis kellegi teise Jüri Mõisaga töötamine oli kõige huvitavam, et sel ajal, kui ta poliitikas oli, ta kirjutab, ülihea kirjutaja, ma väga-väga palju õppisin ta käest ja kuidas kirjutada ja kuidas teha nagu asja, kuidas igasuguseid retoorilisi võtteid, mida ei tohi kasutada, siis mina tavaliselt lihtsalt artiklile või seal kolumne mingi kaks kolm lauset ja siis üks neist minu lõikudest valiti alati äripäeva ärilauset. Kirjutab kogu lava valmis valitaksegi äri laureuseks, tobedas Kivirähk kirjutab, mis kõigile siin lastele linnas, kas sina ei ole mõelnud, et noh, põhimõtteliselt seal kodusid poisid kasvavad, et, et noh, peaks ka natukene võib-olla noh, tegema midagi sellist, et ei oska, et ma vist ei viitsi isegi selles suunas pingutama, nii et ma ilmselt ikkagi need asjad, mis mind ennast köidavad. Seks ja vägivald, raha ja võim ja kõik need asjad, et noh, ma ei kujuta ette, kuidas ma sellest lastele kirjutanud iga ropu sõna asemel kirjutan piix, siis ongi raamat. Jah, ja pole mõtet neid ka nii varaselt hakata kohe nagu ette valmis selleks, et nad jõuavad sinna varem või hiljem niikuinii, et. Selleks on laste elud, mis piiksuvad niisama, aga nüüd hakkab kõlama Rihanna leierkastis on meil, mis asi, Rihanna ja, ja see on võib-olla ta kõige ilusam, kõige lahedam naislaulja, kes, keda ma olen peale Emain House muidugi. Ariana meeldib mulle juba vähem, võib-olla lihtsalt sellepärast, et, aga et ta ja, ja see laul on siis sellisest õnnetust armastusest ja niuke euroopalik dekadentsi, kuidas, kuidas üks üks naine talle armastust avaldab siin Euroopas ja kuidas tema siis ütleb, et ma saan kõigest aru, aga mul täna pole siukest tuju. See oli Rihanna ja me räägime Kaur Kenderi ka, kes on tuntud ja tunnustatud kirjanik ja värskelt peale kaheksa aastast pausi saanud maha järgmise lapsega kammpäkk on selle nimi mille kohta on öeldud palju kiidusõnu, näiteks Rando Tooming õhtulehes on öelnud USA ball romaanide autorit. Eriti Taschel ametist hilisvaimustunud Kender lõi teose, mis sõidab lugejast üle ja läbi nagu pidurud, pidurid kaotanud täislastis kiirrong jah, minust sõidetakse kiirrongile sel nädalavahetusel tõesti ei kao enne me hakkasimegi juba rääkima siin kõiki. Noh, ma ei tea, kas kõiki paljusid käitlejates teemadest, seks, raha, võim ja vägivald, et ja armastus ja jah, vot. Armastus on kõige vägivaldsem. Kas see, absoluutselt, kuidas. Ma ei tea kohtavamatesse, kui on armastus, piin jah, tõeline piin-piin, piinatav ja kõik muu kokku, et see on väga hirmus asi kuivatada. Kuidas sul praegu on, kas sa pillad? On selliseid armastasid, no mis ei ole piinad, armastus, lapsi armastada ja see ei ole piin ja asja võid ma viin armastada. Enam-vähem okei. Ja kui teised mängu tulevad, siis läheb asi keeruliseks. Laepõikena siis kaure. Väga tore oli, tervistav oli lugeda seda, et sa oled suitsetamisest millalgi lahti saanud, on ju nii et natuke tubli, aga, aga ühesõnaga isegi Nicoretist lahti saanud ja eks ole. Dublin, kas sa oled sellest, on sul olnud kunagi ka mingit sellist? Elektroonilist ei ole issand et, et mis on siis need, need, need hirmsad pahed veel ühesõnaga millest nagu ei ole veel nagu päris lahti saanud. Ei, võib-olla ei tahagi, et siin on ju terve rida kõiksugu asju, alkohol näiteks, eks ole. Kuidas suhe siin praegu on nagu ühesõnaga mõistab täiesti. Ma selles mõttes, et sihukest ma jälgin praegu väga tähelepanelikult seda, mis toimub Charlišiiniga Ühendriikides, nii õudsalt meeldib, see on nii kohutavalt reaalne ja see on nii kohutavalt arusaadav, et tagant. Aga noh, ma arvan, et Eestis kahjuks selliseid Meltowne jällegi ei näe selgelt, turg on pisike, et meil ei ole kedagi sellist, kes oleks teeninud 1,2, üks palju ta lõpuks nendes 1,8 miljonit iga nädal iga seeriaga, eks. Et siis need Meltaunid ei ole nagunii huvitavad. Aga see, mis see, mis seal toimub praegu? Charles iniga, see on väga-väga põnev, väga köitev, et see on selline täitsa uutmoodi asi, kuidas ta Twitteris laamendamise intervjuudes Etneva, mingis mõttes nagu sügaval sisimas nii mõistan teda üldse. Võivad MyStar. Jah, ega sinu peategelased ei tege, raamatute tegelased ei hellita, nagu ma lugedes mõtlengi, et nagu kuidas on võimalik nii palju kulistada alkoholi, et kuhu see reaalselt läheb, eks ju, et me räägime nagu, et lühike kõht lühikeses ajavahemikus ikkagi läheb mitmeid pudeleid, veini, šampanjat, pudelit kangemat, alkoholi ja lõppu veel väike limon, tšello näiteks, on ju, et siis see on, need on nagu selles mõttes ikkagi tõelised kangelased, et nad suudavad. Seda kõike kuidagi nagu mahutada oma kehasse või kas see on kunst? Koholi teema, tagasitoomine või sellise tüübi tegelastüübi tagasitoomine, nagu, nagu Dash ametil on ja ja nagu Chandleri lon ja nagu ka Seinspond on selline tüüp, kes joob kogu aeg hommikust peale, samas teeb väga tähtsaid asju ja saab täitsa oma eluga toimet. Sellise tegelase tüübi tagasitoomine tundus mulle väga tähtis. Et, et see, selline Charlie Sheen on täpselt samasugune tegeleda tegelikult meeletud kogused, alkohol ja kõik, kõik muud ained sinna juurde, eks ju. Imekspandav, kuidas ta funktsioneerib, seal ma lugesin mingisugust tema intervjuud, kus ta ütleb, et seal kaks ja pool meest, et nad pidid stuudios mööbli ümber tõstma, sest tal oli vaja igas stseenis kuhugi toetada, sest ta oli kogu aeg nagunii sodi. Et noh, selles mõttes mulle seda just seda raamatut kirjutades siis kui Charlie siin ei olnud veel nagu iseenesest plahvatanud. Aga mulle tundus jube oluline see teema jälle üles võtta, et selles mõttes, et ma proovisin hästi realistlik olla, neid kogusid, kirjutada sotsiaali, noh, okei, on ikkagi veel noh, meelelahutusega aga mõtlen, kas see noh, naaberriigi Vene Venemaa peale siis Boriss Jeltsin oli ka omamoodi Charlie Sheen, eks ole, kuidas ta, kuidas ta, see on päris päris suurt trikki nagu juhtist tuumakohvertuumakohvriga Charlesi tundubki Kaur sinu juures, vot see ilukirjandust rääkimine on nagu natukene imelik, et see on nagu pigem nagu elukirjandus, et seal ongi see, et, et noh, või noh kui lugeda, kasvõi see Twitterid selle Charlesi omaette, et see on ka omamoodi nagu siis ilu ja elukirjandus lähevad nagu natuke jah, et, et see et tellisite kohe kätkes kirjutada ahelas, et ma olen ilmselt lihtsalt nii palju sitem kirjanik, et, et see see ja see juhtub jah, niimoodi, et selles mõttes, et Bukowskilt küsiti seda kogu aeg ja üldiselt ja, ja see on niisugune mingisugune moodne kirjandusžanr, et kogu kogusiku oma elust kirjutamine ja ja see tundub, et läheb sassi see selle aasta Kulka, Kulka või Kulka, ma ei tea, kuidas öelda kummalliga. Selle aasta Kulka aastapreemia võitis Maarja Kangro oma raamatuga ahvid ja solidaarsus, mis on geniaalne raamat, kõik peavad minema poodi ja ostma selle ja siis tegema mobiiliga pilti tšekiste, saatma selle raadioga kõik kinnitavast. Sest see on tõeliselt väärt raamat, see, ma lugesin seda. Ma sain selle raamatupoest, istusin raamatupoes poes autosse ja hakkasin seda lugema ja ma lihtsalt naersin. Ma tänan jumalat, et ma lugesin seda peale Kambeki kirjutamist, sellepärast et kui ma oleksin lugenud enne, siis oleks jäänud mulle üks väga oluline lõik kirjutamata, kuna nagu mõlemad, tegeleme tema kohe esimeses loos, mina natuke pärastpoole, me tegeleme trepist alla, kukkuvad naiste küsimustega, et, et täiesti sõltumatult ja ka Maarja Kangro on, on, see on tõeliselt geniaalne raamat ja niisugune tugev, hästi jõuline, tugev eesti naise hääl, et mul asi väga meeldis, mind huvitab muidugi kõige rohkem me, et kui sa seal autos hakkasid lugema, et mis autoga sa nüüd sõidavad kogu aeg selle Ferrariga, mingi aeg, Aini, sihuke sinine, mõnus niuke Ferrari nagu see tops, ei, mitte niisugune, aga, aga keele sihukene umbes. Et mis su sõiduriist, praegune Volkswagen. Nii ei saa seda tõesti mingi pereautole ja. Taim, mis toimub, rahva peale üle mindud. Igaks päevaks ei taha või ei ole. Eks ma tulen, eks see mu, ma arvan, et see Ferrari teeb ka särtsaka Kambeki sel suvel ikka rahva raamatusse minnakse siis rahvaautoga ja, ja siis. Jah, rääkides igaks päevaks igast päevast ja nendest tujudest ja mida siis millise autoga sõita, siis sa oled öelnud ühes kas mingis intervjuus kuskile, et kuidas sul tujud on, et sul on päeva jooksul palju tujusid sulle päevas olla 10 orkaani, kaks maavärinat ja kolm päikesepaistet, et kuidas praegusel eluetapil on, need tundub üsna stabiilne ja rõõmsameelne. Esiteks, ma arvan, et see tsitaat on plagiaat minu poolt, et ma arvan, et see jäi mulle pähe sellest ajast, kui Tõnu Õnnepalu tõlkis seda Adleri luuletusi. Ma arvan, et see on kurjaõitest mingisuguse Polari luuletuse kokkuvõte. Aga noh, ma tunnen tõesti samamoodi. Ja praegu on selline tõstatasid recovery recovery, Veriootet tunduvad kõik, et süsteemile on stabiliseerumas. Ja, ja see raamatu kirjutamine on alati väga, väga valuline minu jaoks. Ma lähen päris lolliks. Aga see kirjutamine nii intensiivne, et noh, ma ega noh, tehniliselt ma trükkisin seda raamatut tõesti võib-olla 25-l õhtul eksimist kokku, et nad kuu aega vahepeal ma jõin veel kolm päeva. Ja keskele, sest ma ei suutnud seal ühest kohast üle saada sellise täpselt samas peksmiskohta ja seda ma pidin või mõni on ennast nii täis, et seda kirjutada. Ma nii kartsin seda tulema ja, aga siis aga mõju peas kirjutasin seda raamatut kõik need aastad selles mõttes, et nad pikad lennureisid ja mõtled kogu aeg seda jälle tuleb jälle jälle tuleb see tegelane tagasi, sa mõtled, mida ta teeb ja kellega ta on ja kus ta on, mis ta, mis ta, mis taga praegu juhtunud on ja kõik. Ja siis ma alustasin suvel, tegin mingi viis, kuus valestart ja kuni siis lõpuks nagu tuli õige, et noh ja siis ma kirjutasin tõesti nagu kuu ajaga algusest lõpuni, tegelikult seal ikkagi siiski kaua tehtud, kaunikene, et algas ikkagi juba, oi issand, jaht algas energiast aastate eest. Ja noh, mõtled, et, et samamoodi ütleme, et kui sa oled lennukis, sa mõtled, et kui sa hakkad mõtlema näiteks noh, ma ei tea, mis, mis sul lemmikraamat on, mul on näiteks Bulgakovi Meister ja Margarita, et kui sa hakkad sellest mõtlema ja siis sul ei tule ju pähe dialoogid ja sul ei tule pähe, need asjad sul tuleb, hakkad mõtlema, mingid süžeed, mis seal on, millal mingi tegelenud, mis seal juhtub, mis seal keegi mõtleb, mis seal täpselt samamoodi mõtlesin sellest raamatust tantsis vahe on see, et seda raamatut pole olemas mujal kui sinu peas, et siis sa pead nagu kõik nagu mõtlema tegema, et kõik need muud asjad, need tulevad juba pärast ise, siis kui sa kirjutama hakkad, et ja siis ma tegin märkmeid kogu aeg. Aga milline sa oled sellel intensiivsel? Perioodil jah, et kas sa muutud selliseks ära hullu sinika Reegi talu käey äratselt täitsa palus. Teiste üksi oled, eks ole, kuidagi kirjutada öösel ja mul on see, et ma lähen päeval märatsed. Lihtsalt aeglaselt käima, et, et mul on kuskil kell 11, ma olen valmis õhtul arvuti taha istuma siis kella kaheks, kõige varem, poole kolmeks, tavaliselt ja kolmeks siis väga sageli, siis ma olen kirjutamishoos öösel, siis ma kirjutan hommikul kolmest kuni kaheksani. Köine kirjuta, see, see ongi nagu niuke tume või kuidas öelda öisel ajal tehakse või noh, kuritegusid. Ja paljud kuriteod sünnivad ka päise päevavalgele õigetele asjadele alla kirjutanud. Ta teeb aga rääkida sellisest tumedast poolest heledast poolest manaati, pakkuda huvi sina ja Svende kui täiesti vastandid, et sina oled selline tume, paheline siukene, tugev paheline tüüp ja heiti on selline helge juuksed peas, valges kostüümis ja tegeleb lastearvutitega ja, ja kuidagi selline luuletavuse sell, üllanduv poeet, et et kuidas, kuidas te, esiteks, kas teie omavaheline läbisaamine on ja kuidas sa ise nagu näed teid kahte kõrvalt, kas on selline must ja valge, hea ja halb? Tahan väga ikka ei ole, et selles mõttes me saame õudselt hästi läbi ja, ja ITL-igaüks esimesi lugejaid ja mina seda vahet nagunii teravana ei taju, et et peab olema, olen mina nii pahe, võib olla, et noh, tema on kindlasti nii hea, kui ta on, aga, aga võib-olla pole lihtsalt mina nii paha, et ma mitmes asjas arvan, et me oleme üsna sarnased. Aga ma olen sihuke selle koha peal, kus teistel inimestel on hing, on mul raudkuul. Mis ajast möödub kiilakas üldse oled, et kas siis sai, siis hakkas mingi nagu sihuke noh, mingid muutused nagu toimiva või et, et see nagu rituaalselt teist aastat või nii, et enne seda ei kujutagi praegu ette, et seal nagu juuksed peas, mul, ma olen, mul on vanu pilt, on täitsa. Ei täitsa tore tukk. Iroki kukk kuule. Veel väiksem muusika ja siis jätkame Chei siiani ootel, veenus verises maas. Mis sa selle kohta ütled? See on sihuke Chei seelik, see seelik, lugu sellest, kuidas ta võrdleb ennast ja siis ühte mingisugust tšikki. Ma ei tea, kas seal oli, ma arvan, enne bilanssi pean see, et või, või, ja, ja ta ei ole. Ta ei ole kaugeltki nii osav sõnadega kui seda niminema, aga ta on omamoodi väga võluv, sellepärast et ta ei kirjuta midagi paberile. Ta kirjutab peas, et mul on jällegi väga oluline olnud siis tema sõnu kuulata, sellepärast et proovida mõelda, et kuidas ta seda peas valmistab. Kaure, kuidas siis on selle asjaga kangi tõstmisega, et oled vahepeal unarusse jätnud, vahepeal jäin korraks, jäi unarusse. Mul oli kirjutamisperiood ja, ja siis peale seda, kui ma natuke olin haige talvel. Ja ka nüüd jälle olen tagasi tulema seal särtsakat Kambeki tõstmissaali. Ma kunagi neli aastat või kolm aastat tagasi sain selle klassikalise tõstmise enda jaoks ja ja väga huvitav ala, mis seal huvitavat tan, plahvatuslik, palunud on see, see, see jõud või see, see kiirus ja sõpruse plahvatus, mis selleks on vaja, et kang sirgetele kätele üles saada ja siis sellega püsti seista kaks sekundit, see on midagi hoopis muud kui jõusaalis nende aparaatidega vehkida või siis lihtsalt mingisugust kangi suruda või midagi teha, et see sain endale. Sain endale treeneriks õnneks sellise tõelise Eesti tõstmislegendi Toivo Kure kes mind on käinud juba paar aastat iga kolmapäev siis nagu peksmas tagumas. Trennid on alati väga rasked, aga, aga noh väga palju õppinud. Ikka omal ajal Liidu pronks ja välismaale teda võistlema ei lastud, kosutas urkar, Lutsariga valitsenud lasti aga nemad taltscheriga raskekaallane eks? Kurgi Otsar olid ikkagi üliraske kallased. Niuksed 400 kylamehed kahe kahe kahe tõste kogusummas, et jaa, jaa. Mul on selline tunne, et see on just niisugune niisugune ala, mida võib-olla peaks rohkem nagu populariseerima, et meil on muidu kõik jooksjaid ja jalgrattureid ja rulluisutajad ja kõik muud. See on huvitav, sest et tegelikult ju noh, Eesti identiteedist rääkides on ju raskejõustik, on ju noh, üks selliseid asju, mis ikkagi käivitas asja ja ütleme, põllumajanduse kõrval siis ka raskejõustik vajaks nagu rohkem siis tunne, et see kõik sai alguse sellest, et kui ma olin neljateistaastane vanaisa vaatas mind, ta müüs hobuse maha, ees viisa, adra. Oleks öelnud. Seisa nagu hobusel porr. Kaunikasse kunagi peksale. Ta on poiss muidugi kakelnud. Aga ikka nii, et korralikult, nii nagu su tegelased saavad Ja oi, ma olen niimoodi, et ma olen niimoodi peksa saanud, need peale nii suured vanaema tuli külla. Onu uksekell, ma teen ukse lahti, vanaema vaatab mulle otsa. Küsib, kas Kaur on kodus. Nii palju tappa saanud. Täitsa õudne. Oijah, Kaur, kuidas neid on, selle asjaga, mis ma vaatasin, et et kas sa oled nüüd omal ajal mingi uue naise leidnud vahepeal või see on kõik, see oli proga teemat ei kommenteeri üldse ei kommenteeri. Ei. Kõik on korras ja naist. Ei, no tore, siis on sellega selge, et kui sa ütled, et korras hästi, mis, mis meil jääb üle, kui lihtsalt nõustuda. Kas sa juba vaikselt nuputad, mõtiskleda, kasvatajad, aretajad peas, uut lugu, raamat nii õudne. Jah, ta tuleb vist ise. See on nii õudne jah, seal nagu ta kasvab ja ja mul on üsna selge. Tähendab, sõber Rain Lõhmus ütles, et noh, kõige parem raamat raudselt, mis ma olen kirjutanud, aga õudselt kohutavalt suure puudujäägiga on see, et, et ta võttis selle lennukisse kaasa ja poole Londoni lennuga sai läbi loetud, et mis ma teise poole lennust tegema pean, et eks ta natuke niimoodi kirjutatud ka, et, et väga palju ei mingid asjad. Et võib-olla nagu õpetamata, et noh, iseenesest nagu karjub minu minu peas natuke, ta karjub sihukese ära siukse järje järele, aga noh, ma ei ole üldse kindel, et kas praegu on see aeg ja ja, ja et, et kas ma peaksin seda tegema, aga tahaks õudselt teha. Mis sa arvad, ma mõtlen, just see formaat, vaata, kui ütles, eks ole, tee lennu jaoks lühikeseks, et võib-olla siis tuleb sihuke e-raamatu formaat, kus sa saad minna nagu sügavikku kuskil järje igid on jääd, sa lähed kuhugi sügavikku veel ja nii edasi, siis sa võtad vajadusel pikendada või ei, ma ei tea. E-raamatuid, ma olen ise ka lugenud, aga võib-olla tuleb lihtsalt niimoodi, tahad kirjutada see kolmas osa ka valmis ja siis anda välja iseseisvuspäev, see raamat ja siis see kolmas osa kõik koos, et siis ta on sihuke korralik. Triloogia filodi faile saab võtta lennukisse. Aga selle Kambeki lõpus jäi küll täpselt jäi nagu õhku sellist uue seikluse hõngu, et mul oli juba nii, et ohoh, et see nagu see uus suur mängumaa, noh, Tallinn, Tallinn tore, onju, aga see uus selline mänguma, et see tundub veelgi kuidagi põnevamaid sealt täitsa tõesti jah, hea meelega loeks. Ja me ei saa nagu suurt sittagi teada selle tegelase kohta seda, mida ta nagu vahepealsed aastad tegija, mida ta nagu edasi teeb, et selles mõttes on see niisugune noh, nagu tõesti nagu pimedas toas korra välklamp, välklambiga pildistamine, et noh, mõned loetud päevad loetud tunnid ja peale selle see minajutustaja, kes on lõputu, lõpuni ebausaldusväärne, eks ju, et et noh, et me kunagi ei tea, millal ta tõtt räägib, et seal raamatus on üks lause kindlasti, mis on tõde, on see, et, et kui see Tegelane nimega siin Rain küsib talt, et mida sa tegelikult mäletad siis ta ütleb, et vot seda tahaks vist kõik teada. Ühesõnaga, ajab nagu näljaseks, eks ole, et, et kas võib olla nii, et kui keegi keegi tuleb, niisugune nälg, et tahaks nagu ise kirjutada selle selle raamatu hoopis valmis, nagu öeldakse ja siis annad sulle, sina paned lihtsalt Bookstri peale. Kui on hea, siis raudselt. Aga ma ei anna raha, siis. No näete, see siis selline vihje siis äitäh sulle, Kaur, meie aeg on läbi, kahjuks, mis sa ütle lõpetuseks eesti rahvale omalt poolt. Ena emakeelepäeva keelt. Selge aitäh teile.