Tere kuulama meie järjekordselt sõnumi saadet, milles on kaks teemat. Alustuseks tõmbave veidi joon alla meie vestlusele teemal, missugune on hea ja õige eesti keele hääldus ja seda me teeme Eesti rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Kraut abiga. Ja pärast seda on meil stuudios emakeele seltsi keeletoimkonna juhina Krista Kerge, kes kommenteerib keeletoimkonna viimase aja otsusid. Aga nüüd siis tere jälle Heinar pere. Suvevaheaeg on tulemas, keele sõnum läheb puhkusele. Meie jutt jääb pooleli, aga vist on mõistlik mingi vahekokku võtta. Jah, veidi ootamatult pooleli, sellepärast et esialgu jäi mulje, et me saame natukene pikemalt verre rääkida, aga vahepeal suur spordihuvi võttis meilt paar saadet ära. Paraku jah, ega me ei saa seda väga pahaks panna. Aga täna katsume siis otsad kokku tõmmata vähemalt selles vallas, mis siiamaani räägitud on ja ja jõuda välja ka väldeteni. Jah, see on see eesti keele alati kõneldud omapära on, et meie kolm välde Ei jah, ja see on ka õige häälduse seisukohalt kõige põnevam valdkond, sellepärast et nii palju kõikumisi erikõnelejatele eri murdealade esindajate vahel ei ole küll peale palatalisatsioon Nonii üheski teises hääldus nähtuses kui meie välted. Ja mingil moel võib öelda, et need eri murretes käibel olevad hääldustavad on ju selle murde kohalikku hääldusviisi seisukohast ka täiesti põhjendatud. Aga nüüd probleeme tekib, kus me need üle võtame oma kirjakeelses hääldusse, sest seal võib tekkida nüüd hõõrumisi süsteemiga sest ei kattu mitte sugugi murrete morfoloogiliste vormide kasutuskirjakeelega ja täpselt sama niimoodi. Kui nüüd sealt teistest vormidest tõmmatakse mehaaniliselt üle pruugid, siis need võivad ka tegelikult kirjel keele süsteemis minna teravalt riidu. Millega me oleme siis seni tutvunud? Me oleme tutvunud häälikutega, konsonantide vokaalidega. Me võiksime nii kõrge lennulise üldistusega öelda, et me oleme tutvunud riistvaraga. Miks ma nii ütlen, sellepärast et vaata tõepoolest on keeli, kus see riistvara konkreetselt need helilised häälikud konsonantide vokaalid ongi häälduse seisukohalt kõige põhjapanevat, sinna juurde tuleb veel see, et kas ehk on nüüd esimesel või teisel silbil või või, või mõni muu väikene nüanss, aga need häälikud ja nende hääldusviis on see kõige tähtsam kõige põhilisem. Aga eesti keeles on nii, et see riistvara moodustab ainult selle põhja ja sinna juurde tuleb tarkvaratarkvara, mis kujutab endast siis seda, mis selle riistvara aga tegelikult keel peale hakkab ja siia kuulubki tegelikult välde. Aga Ta ette vaatama, et kui hästi me selle riistvaraga oleme hakkama saanud, et tegelikult ei ole väga hästi saamata, mida teha, sellepärast et me oleme tõesti jõudnud näiteks konsonantide jõud läbi vaadata ainult selle kõige põhjapaneva maja tähtsama punkti geminatsioon. Me tegime vahet, mis on geminaadid, mis üks, mis üksikhäälikud, kus on seal eksimisvõimalused kõige tüüpilisemad, kõige tavalisemad aga näiteks konsonantühendid, neid ei ole peaaegu vist üldse tegelikult puudutanud nodo näiteid. Tihendeid, samuti kõige tavalisemad veada muidugi võõrsõnades, kus keerukad meie jaoks keerukad ja tülikad ühendid kipuvad lihtsustama nagu kantselei või aktsiis või aktsepteerida funktsioon, fraktsioon on potentsiaalne. Samas on muidugi ka vastupidist, et pannakse vahepealset teed näiteks sinna, kus ta ei peagi olema. Annektsiooni asemel kiputakse, ütleme, annektsioon on, sest terve rida sõnu on kuse ühend, KT-s on väga tavaline. No väga sageli on ka kompetents, ei hoia ja seda kuuleb ka ja või siis identiteet näiteks. L läheb ühest positsioonist teise üle ja ja sana moondub. Aga oma sõnavaras on ka seesamasuguseks. Et jah, mitte vast nii palju, aga siiski on näiteks üks tüüpiline valdkond on nuud, kesksena andnud, kündnud ja muide, seda on isegi proovitud normida. Ariste omal ajal soovitas seda õigena aktsepteerida. Keelenorm siiski näeb ette andnud küll, et me selle tee seal vahel väljaütlemisest, kui me selle tee sealt vahelt välja jätame, siis kipub olema nii, et see annud Gülnud läheb juba teise vältesse. Nii nagu olnud saanud siis teine rühm lassid, ostsid kassid, ostnud, kostnud ka SD n või S ühendid või eszka HS ühendid. Need lihtsustavad. Ja siis üks selline väga tüüpiline ja sage. Tavahääldada teistkümne asemel teistkümmend. Selleski öeldakse Teiske kõveiskelt käärescend 11. see on muidugi jah, täiesti argikeelne. Ja siis mis puutub näiteks niisugustesse sõnadesse nagu teistkordne ja teistsugune, kui seal nüüd kaldutakse hääldama teistkordne ja teistsugune, siis on võib-olla huvitav teada, et veel 1938. aasta Elmar muugi väikeses õigekeelsussõnastikus vihises kooli sõnastikus ja 53. aasta vussis väikeses õigekeelsussõnaraamatus olidki need teistkordne ja teistsugune, täiesti mööndavad või siis normikohased küll tõsi, mitte veerivatena, vaid nende kõrval võis ka öelda siis teistkordne, teistsugune peega. Aga, ja kui järele mõtlen muide siis teist korda seal on kindlalt osastav kääne, eks ole, see tee on omal kohal. Aga kui me võtame juba sellest tuletatud omadussõna liitega, millist, missugune teise korra, eks ole, see ei ole mitte teistkordne, vaid teise korra, nii et selles mõttes on teistsugune ja, või jah, täpselt samamoodi teistsugune, teistsugune, nii et mingi loogika selles on. Aga ma soovitan siiski praegu nüüd üldiseks saanud seda teistkordset ja teistsugust, aktsepteerida seda, et kirjakeelsena ikkagi tunnistada, sest et testi pidised vormid jätavad tõepoolest mulje hääldus lohakusest, kuigi neil on oma põhjendus olemas, nagu me nägime. Mida veel konsonantide puhul võib rääkida need sellistes üks väga oluline probleem, milles tegelikult täiesti omaette see oleks tulnud rääkida ja ma loodan, et võib-olla edaspidi, kui see, kui need teemad kuulajatele huvipakkuvad, võib-olla seda ka uuel hooajal teha saame on konsonantühenditest toimuvad niisugused seaduspärased muutused, näiteks meil on all niisugune nõrga või siis pool helilise keega nii-öelda kerghäälikuga algus eeskujul. Aga niipea, kui sellele tüvele tuleb juurde helitu häälik t k p või s näiteks sõnas algtihedus siis ei ole mingit põhjust enam seda kee seal kuidagi püüda hoida all tihedus, sest seal suu siirdub nüüd toetumis punkt Ellilt kaale. Allkõne, me võime elli pikalt toetada, kinni hoida ja, ja kõik on normaalne. Aga kunagi hakkame ütlema, all tihedus, seda keed seal nõrgana püüdes hoida ja siis see on moonutus, see ei ole kooskõlas eesti keele sügavas sisimas olemusega, helgele hääldusdünaamika või, või näiteks näib, aga niipea kui tuleb ka ei liideki, näib, saab saaki, eks ole, meil ei ole mingit põhjust püüda hääldada Oudekki naiibki, vaid saabki näidki julgelt toetame sellele ka debüüt, keegi, neid, neid näiteid on hästi palju ja siin tuleb endale selgelt aru anda, et see on eesti keeles täiesti loomulik. Väga head on muidugi need kõik sõnavormid, mis on Essiga andnud, andsid künda, kõntsid püüda püüdsin ja nii edasi ja nii edasi. Püüdke käskiv kõneviis samamoodi. Aga siis k s i-ga lõppevad sõnad näiteks ees koos eeskuju, kooskõla, kui me ütleme ees ja koos me näeme seal küll täpselt sama tähti, aga tegelikult ta hääldab nõrgalt, nii nagu saab ja peab ja saad ja pead. Lühidalt. Terminoloogia järgi pool heliliselt ehk kergelt on võib-olla kõige õigem öelda. Ariste ajal veel märgiti transkriptsioonis niisuguseid häälikuid suure nõrga tähega, kas suur peedeedee või suurtäht. Aga niipea, kui tuleb nüüd liitsõnas või siis ka fraasis järgnev sõna algab kaabeedeega või teise esiga siis otsekohese nõrkus või kergus, sellest essist kaamera eeskuju. Me võime julgelt kindlalt sellele essile ennast toetada ja ja see on ilus ja normikohane hääldus. Nuias siis kui nüüd minna päris häälikud üksikhäälikute moodustus probleemide juurde, siis muidugi ka siin oleks üht-teist veel rääkida ja täpsustada. Vähemalt ühe kahe saate jagu, kui võtta ette üksikud häälikud nagu Ell, Harr, S need on probleemsed, mispärast sellepärast et nad moodustuvad keeleselja esiosa ehk keelelabaga ja seal on väga palju tundlikke lihaseid, mis võimaldavad seda elundit eri moel paigutada. Eriti kui on mingisuguseid mõjusid muude keelte hääldusest muulastele näiteks neid häälikuid väga raske õigesti eestipäraselt hääldada, pida kipub ta tulema kas veidi pehme, veidi kõvase l või, või n või või tee võib minna väga teravaks ette, samuti Es häälik. Nii et kogu see häälikute rühm tahab just muulastelt väga hoolikat jälgimist, aga ka muuseas, eestlastelt, kes vahel püüavad pöörates tähelepanu nii oma häälduse, sellisele väljapeetud kaunidusele väga ilusalt püüavad hääldada, et EL-i kõik lähedane kiputi kiputakse seda ellu L häälikut hääldama, natukene soomepoolse kõlaga, niisuguse lamedusega küll olid ilusad, küll olid ilusad, küll olid ilusad kellad näiteks noh, ühesõnaga eriliselt ja ei tohi muidugi soomepäraseks lausa Soome päraks minna, siis ta oleks liiga silmatorkav. Aga selliste kõlama panna püüdmist Ta võib selle hääliku puhul kohata ja, ja Esson muidugi tundlik ja kriitiline häälik, sellepärast et ta peaaegu kõigil eestlastel kipub mingil määral tujukas olema, kipub suus minema kas ette või taha, olenevalt sellest, mis on naabervokaalid. Ja sellega tuleb igal kutselise kõnelejal vähemalt teha tööd, et seda Es ühtlustada. Ma tean, kolleegidest väga suur hulk venib kergete kiirete harjutustega iga kord enne eetrisse minekut selle essi endale läbi, et et kindel olla, et ta. Ta tõesti veatult ja hästi kõlab ühtlaselt kõigis positsioonides. Ja muidugi palatonilisatsioonist meiega rääkinud, mis, mis nende nendest keelelaba häälikutest nelja puhul L S N ja T ka tähtsat rolli mängib, aga sööriks. Viimane need teemad on tegelikult vägagi laialdaselt. Ja käsitleda haiged ja see on, see on, see on tõesti suur ja tõsine probleem, nagu juba mainisime, selles ka esineb väga palju murdelist varieerumist. Aga, ja mida me üldse veel ei ole ja kui nad võtte ju, Mart, eks ole, et lause, teksti foneetika, kõik intonatsiooni rütmi, Meie pausi probleemid, tempo probleemid ja siis muidugi hästi oluline asi, kuidas saavutada kõnes väljendusehtsust see, mis on eriti oluline raadiosaatesse ja ka avalikul esineb nii avalikus kui sa oled on endal teksti kirjutanud, valmis või pannud kas või punktide kaupa ritta, lähete publiku, et hakkad seal seda teksti mehaaniliselt maa lugema või silmad laes seda kusagilt kunstlikult vaevaliselt otsima. Seda on üsna valus vaadata. Ja kuulata muidugi. Aga niimoodi võime küsida, et miks meil on siis planeerides eesti keel, on kuidagi niisugune erandlik? Nojah, et me oleme nii kaua nüüd tõesti siin pajatanud nende tõepoolest huvitavate probleemide kallal, aga ikkagi ei ole kuigi kaugel veel jõudnud. Vaat siin ongi nüüd seesama minu meelest seesama riistvara aluseks sellele keerukusele, mida ma enne mainisin, rääkisime sellest kunagi, et meil on vähe häälikuid 11 konsonante ja üheksa vokaali kokku ainult 20, nii ei lähe neist ära. Jah, nii vähe riistvara, mis meil nüüd teha tuleb, meil tuleb seda enam töötada tarkvaraga, eks ole, meil meil peab olema väga paindlik tehnika, et, et see riistvara nüüd kuulekalt ja, ja väljendus võimekalt tööle panna. Ja, ja kui me siin võrdleme neid teiste keeltega inglise keeles 24 konsonante 20 vokaali kokku 44 foneemi saksa keeles 25 pluss 19, samuti 44, vene keeles 37 pluss viis 42 kokku, kõik see ületab rohkem kui kahekordselt meie foneemide hulga. Rääkimata niisugusest kurioosum, mis nagu mainitu põhikeel, kus on 82 konsultanti ja kaks vokaali, muuseas need ei ole mingid mingil moel legendaarsed andmed, sest et selle keelega tegelnud prantsuse keele uurija väga kompetentne väga-väga tasemel tekib kohe küsimus, et mis need kaks viimast vokaalis A jäi põhimõtteliselt lahti ja kinni ja siis on ka avatud ja kõrge ja madal. Ja muidugi olenevalt positsioonist, see A ja ei, võib võtta eespoolset vedaga poolset varjundit, võib-olla natuke moodi, kord A moodi, kord läheneb, aga põhimõtteliselt seal vabandust, suureks võib tähendust eristavaks, vahe tegemiseks rohkem ei ole, kahe vokaaliga saadakse hakkama. Kujuta ette, kui palju pinget, see annab häälduses kõiki konsonante omavahel eristada. Aga tuleme eesti keele juurde, ta kahevahendeid, aga siiski rikas keel, rikas keel. Aga nüüd mis on siis põhiline ja, ja põhimõtteline erinevus, erinevus nende keelte vahel, kus on see riistvara suur ja nende vahel, kus on väike kombinatoorika mängib nendes väikese riistvaraga keeltes vähese foneemide hulgaga keeles väga suurt rolli see, milliseid võimalusi häälikute ühendamiseks keelesüsteem ette näeb. Ja neid me oleme ka käsitlenud ja nüüd me oleme käsitlenud ja sest et näiteks geminatsioon on üks selliseid kombinatoorika näiteid. Meil on 11 foneemi konsonantide hulgas, aga kuivõrd igat üht neist, Me võime hääldada ka topelt siis me saame kokku 22 võimalust vahepeal. Ja, ja kusjuures nende eristamine ei ole nii pingeline või vaevarikas, kui nendes keeltes, kus on 22 eri foneemi vajavad helistamist kolle, vaja vaia kabada, kapata, mädase mädasse. Väga lihtne, ilma mingisuguse vaevanägemiseta see vahe teha. Aga tegemist on ühe sama foneemi olgu ta siis l i l j b-d s lihtsalt kahel viisil hääldamine. Ja üsna pikalt. Me oleme kõnelnud ka siis Distongidest ehk siis vokaalide liitumist. Sest õige ja jah, ja see on see sama nagu me rääkisime. Üldiselt loetakse diktongideks siis omaette foneeme enamikus keeltes, kus, kus see need komponendid kaks vokaalset osist A või kujundavad nagu ühe tervik, foneemi neid käsitada eraldi eraldi Hiina, aga eesti keeles, diftongi on palju, aga sealjuures need komponendid jäävad omaette foneemideks ja selle tõttu me saame siis näiteks noh, meil on 26 diftongi, eks ole. Aga siis veel peale selle võimalus hääldada iga vokaali kas lühidalt või pikalt, nii et 18 paari saame me siit ehk kokku 44 ja mitte 18 paari, vaid 18 võimalust. Võimalik, kui 44 vokaalset hääldamis võimalust, mis jällegi nad ei ole, meil ei ole foneemi 44 foneem ainult üheksa. Aga aa, jou, vii eks ole, aga aga võimalusi eristada Slava laava laeva, kiru, kiirukiuru, kiuru, Kuu loogu, loigu ja sel moel meil siis on võimalust 44 viisi oma seda riistavara kasutada. Nii et kui me need Cocol höövel, siis me oleme varsti nagu põhid. Nojah, palju me siis kokku saame, jah, nii et 66 kokku jääb palju puudu ei jää 84.. Ja tänu sellele, et me kombineerime, aga kas teistes keeltes siis ei kombineeritud, kombineeritakse kuidagi ja muidugi kombineeritakse teistes keeltes ka, sest et arvestagem, et konsonantühendeid näiteks on, on väga palju teistes keeltes hoopis rohkem kui eesti keeles omasemad seal. Ja eriti siin need näiteks poola keeli rooja ja hirmu ja konsonandi. Näiteks tšehhi keeles on võimalik öelda lauset, kus ei ole mitte ühtegi vokaali näiliselt Spirchrs kõrscrk pista sõrm läbi kurgu. Aga seal peab ütlema seda, et CR seal vahepeal see tegelikult on funktsionaalselt sama mis meie vokaalvokaal ja nii nagu meil päriselt, suled ainult nii nagu meil võivad täishäälikud funktsionaalselt täita konsonandi rollivad samasugune olukord, ainult vastupidi, pööratuna on siis tšehhi keeles. Aga poola keeles on ka väga keerukas see väljahääldamine. Aga me lubasime nüüd alguses, et me jõuame ka millalgi väldete juurde ja ma ütlesin alguses, et meil on kolm väldet aga kas see peab paika, siis ei pea? Nüüd vaidluse punkt kusagil mäletan, omal ajal räägiti meil mingist kaks ja pool välk. Ja nii sellega ma ei saaks nõus olla, minu teada, seda ei ole keegi väitnud. Aga, ja nüüd küsimus ongi selles, et mida me välte all mõistame? Tihtipeale arvatakse, et noh, väldes on midagi, mis kuulub ühe hääliku juurde. Muide, isegi professor Paul Ariste arvas nii, et meil on iga täishääliku foneemi kohta, on Belby iga täieliku kohta on meil kolm foneemi lühike, pikk ja ülipikk. Et need on omaette kreemid. Aga kui me ikkagi süsteemselt asjale lähenemise, me näeme, et välde ei ole häälikuomadus, vaid välde on teatud rütmigrupi omadus. Ei ole õige ka öelda, et ta on silbi omadus on neid. Tooge ja see oli muidugi samm edasi, tubli samm edasi, võrreldes sellest häälikuvälte teooriast tunnistada välde kuulub silbile. Aga kõige viimasem seisukoht siiski on see. Ja ma olen sellega nõus, et vältel tuleb mõista seda rütmistruktuuri, mis tekib. Rõhulises sõna- osas jah, et rütm on ikkagi väga oluline jah, savi siis seda asja täpsustades see kuigi alati väideldakse, neil ei ole nagu mingit nii vägagi on. Alati tuuakse eeskujuks seal rootsi keel või seal on rohkem intonatsioon Janatsiooni mus, aga eesti keeles on rütmirühm, muide, me räägime kaasa keel, kas seal on ka siiski? Jah, inglise keeles on väga suur tähtsus, inglise hääldussõnastikud märgivad kõik ära rõhu kui ka kui ka kaasrõhu asukoha. Aga siis samasugune rütmi, rõhumäng käib eesti keeles ka pidevalt ja seda me teame vägagi arvestama annavad, sellest ei jõua praegu rääkida. Peaaegu et sa näiteid tuua selle hääldusliku kombinatoorika kohta, mis noorestaks seda välte Nii et jääksime jah, täna välte juurde jääksime välta juurde ja siis lepiksime niimoodi kokku, et tõesti vältal ei mõista ükskõik milliseid häälikupikkusi või kestusi neid vahekordi, kuigi laiemas ja võib-olla abstraktse mas käsitluses kvantiteet, dieedi ehk siis vältus suhete all mõistetakse igasuguseid häälikupikkusi, aga fonoloogiline välde tähendab tähendust, eristav välde. See kvantiteet, see on nüüd tõesti see, mis siis eesti keeles kujutab endast kolme eri võimaluse kõrvutust, omavahelist vastandumist. Ja laskumata, no meil ei ole väga pikalt praegu rääkida asjast, aga vaatame esialgu neid kolme. Seal on edaspidi võimalik natukene neid kolme veel omakorda lahti võtta, aga vaatame täna, kuidas mängib külluse üle küllasus. Üllus, kolmas välde üle esimene välde küllaasus, teine välde, eks ole, ülluse üle küll asus. Väga selgelt hääldama ja need kolm sõnaosav Sõnad eristuvad ja neil on selge tähenduslikke erinevusi. Isegi kui ma kiiresti hääldame, siin ei ole karta, et kirjakeelne eestlane need asjad omavahel segi ajaks, nii ütleme ülluse ülluse üüle, küllasus oleks kohe selge, hääldusrikke, eks ole viga. Või niisugune väljend nagu või lausemissa sõnum, issanda pisarais kas ka piisavalt viisakas? Noh, see on muidugi konstrueeritud laos. Aga Laaban või Alliksaar võisid niisuguseid lauseid muidugi nende. Ka palju veelgi selliseid ekstreensemaid juhtum kindlasti. Ainult otsiga või peale sadu sattusin eile saab telekellelegi sate saadud taadest saadetistest. Palun, kas saate seda korrata? Kas saate? Me näeme, et kaks foneemi A ja T nende välteline kombineerimine annab meil pearõhu silbis seitse erisugust hääldusviisid. Mis siis eristunud fonoloogiliselt eristuvad täiesti, loovad tähendusi. Ja kui me veel muid häälikuid kombinatsioonides kaasame, siis me saame igasuguste sõnaliste tähendus, erisuste võimalused, mis hoopis suurem sadu ja sadadest. Nõnda võime öelda näiteks raadio veel siia juurde raadiosaatele. Ja kuigi need on konstrueeritud, siis sul on selles mõttes õige. Luulekeeles kohtame veelgi suuremaid niisugusi konstruktsioone või veelgi veelgi keele võimaluste piiride tunnetanud. Mis näitab seda, et tegelikult meie keelemeel on aldis neid asju vastu võtma? Kõik need asjad on meie keelemälus meie sisemises hääldussüsteemis olemas sest meie keel pidevalt opereerib niisuguste kõrvutustega, kui me näiteks niisuguseid vahesid teeme sõnadel nagu kuule kuule võttis kargu, jooksis kargu või siis ühe sama sõna erivormidel viilu viilu kannukannu nõela, nõela, metsa, metsa ja arst ja nii edasi ja nii edasi. No need on need vorminess teiskeelsete seas alati väga raske ja, aga noh, põhimõtteliselt on teiskeelsele rasket ka võivad rasked olla ka esimese välte sõnad, sest näiteks venelased, inglased, poolakad, itaallased kalduvad tingimata esimest väldet venitama mitte sadu ja sadade, vaid saadu ja saadade. Ja no siinsamas meie naaberkeel soome keel tunneb ainult nõrka ja tugevat astet. Jah, aga muide, ka soome keeles ei ole näiteks see lühike hääldus pigem ütleme, lühikeste pika püüdke lühikest. Me ei saanud astet astmevaheldust, mis soome keeles toimib laadivahelduse kaudu, eks ole, kas sulghäälik VS säilib või kaob või asendab mingi nõrga nõrga häälikuga, nõrga nõrga vormiga vaat seda ei saa nüüd siia tuua paralleeliks soome keeles, kui me räägime vältustest siis seal on kas lühike või pikk, lühikesel Põdixilt 100 ja, ja saatana näiteks. Aga või, või siis konsonantide puhul kana ja kannata. Näiteks ja, või, või ka, ütleme sama sõna kääname seal gallon ja gallon. Ja aga ahhaa, midagi pole teha, me peaksime ikkagi siia teise saatemahu veel juurde rääkima. Vaat siin, mis sa praegu ütlesid, soomlane teeb tõepoolest Soome häälduses väikene hääldus või tugevus, võrdlemine, kestus, vahe, täpselt öelda kestus, vahe on olemas. Aga sellel ei ole fonoloogilist väärtust veel. See on see koht, kus tegelikult eesti vältused eesti välte, vabandust alguse said. Jah, aga nad on arenenud edasi arenenud edasi on siis tõsi, mida Ariste on öelnud, et eesti keel on vältegi. See on väga ilusalt, öeldi, et see on väga tööle sellega, palju see on emotsionaalselt öeldud ja aris teise mainib, et peale Nonii keele tema rohkem niisuguseid keeli ei tea, kus oleks kolm väldet. Ma ei ole jõudnud süveneda, aga minu meelest peaks olema alamsaksa keeles või vähemalt mõnedes murretes ka võimalus kolmes pikkus astmes sõnu hääldada ja nende põhjal siis tähendusel vahet teha. Aga vot nüüd hoolimata sellest, et see on väga kaunis ja emotsionaalne, see väljaütlemine vältekeel siiski sellega ei tahaks päris nõus olla. Mispärast tüüpilises vältekeeltes nagu Soomegi, seesama meie tuttav Soome või siis Läti või tshehhi või Slovakkia keegi minu poolest. Seal on asi nii, et pikk ja lühike võivad vastanduda igas silbis, igas positsioonis, nii pea rõhus silmis kui ka tagapool. Sellepärast on näiteks Tilteerimine tšehhi, slovaki sõnadel rõhumärk, kes seal kusagil tagapool mõni arvab, et seal peab olema rõhka, tegelikult see rõhumärk näitab hoopiski hääliku pikkust kustest pikka vokaali, sellest tihti vaikse ja aga kõneleja. Aga nüüd, kui me eesti keelt vaatame, siis siinse pikkus, vahevältus, vahe, välte vahe, välte erinevus ilmneb ainult koos rõhuga rõhu positsioonis. Ja see paneb meid küsima, kas meie keel ei ole siiski pigem rõhukeel? Sest rõhul on väga suur roll, varistaja ütleb selle kohta, eesti keeles on rõhk tsentraliseerimine tähtsusega. Selle juurde koondub kõige rohkem häälikuhelistamisvõimalusi seal rõhu positsioonis kohtame ainult seal kohtame me palatalisatsiooni, kirjakeeles ja ainult rõhu positsioonis. Me näeme üheksat vokaali tagapool, juba tuleb ainult neli. A-e IU. Nii et me võiksime pigem öelda ja selle üle uhkust tunda, et eestikeelne rõhukeel. Aga nüüd, miks ma eriti seda tahaks väita, et eesti keele rõhukeel? Et see on nüüd see, millest me oleme siin võib-olla mainimisi varem ka üht kui teist puhku rääkinud kuidas rõhk toimib eesti keeles inertsi kaudu. Ja siin on tõepoolest nii, et kui me vaatame, mismoodi siis need eri välted eesti keeles avalduvad mismoodi see hääldus meil välja kukub millest me saame just nimelt sellest, kuhu me ühes või teises olukorras ühe või teise sõnatähenduse juures saadame selle oma rõhustule jääva inertsi näiteks esimese välte puhul ülepisarais sadu sadadest. Ma lugesin nüüd siitsamast nendest meie loetud näidetest. Rõhk siirdub teise silpi teise silbi lõppu. Mitte vabandused, rõhk, vaid rõhu inerts, eksale inertsi, rõhk, jää, liikuvad rõhuks, seesama meie terav rõhneljale, mingi jaapani keel. Ei, meie energiline rõhk jääb esimesele silbile, aga sellest energiast jääb nii palju seda hoogu üle, et see siirdub teise silpi. Nüüd, kui meil on pikk silp, siis kõige lihtsamalt hääldades küllus issanda piisavalt, sattusin saa tele saadud ja nii edasi. Seal meil rõhu inerts realiseerub kohe sedasama esimese silbi lõpus-le rõhusilbilõpuosas. Ja need kõige huvitavam ja muuseas muulastele õppimiseks kõige keerukam on meie teine välde. Seal on nüüd silbi lõpp ehk meelsamini nimetatakse silbisõlmeks. Silbi lõpp on olemas, seal sild silbil, see ei ole ainult lühikene täishäälik, vaid seal tuleb midagi veel. Kassis kaashääli ehtne, siis tõeline kaashäälik konsonant, nii nagu me seda oleme harjunud nimetama või siis selline konsonant, nagu me rääkisime diftongile puhul, mis tegelikult kõlab nagu täishäälik, aga töötab nagu konsonant fonoloogilises mõttes dünaamilises mõttes, see mis muidu kolmanda välte puhul jääblid pikalt kõlama toetama endas seda inertsi kandma saada issanda sattusin, kui me seda neid samu hääliku järjendeid hääldame nüüd teise vältega, mis juhtub, küla asus mitte külla, vaid küllaasus, mitte külla, vaid külla, mitte Sakk tuvaid satu, mitte piisa, vaid piisa ja nii edasi. Inertsi jaotub kahe silbi vahel natukene me toetume sellel esimese silbi lõpus aga üpris lühidalt, nii et jääks üle meil seda häälduse ertsi hääldus hoogu, kadeesia sild. P. Ja see on nüüd väga järjekindel ja teise välte hääldamine, oleneb täiesti sellest, kuidas me rõhutame, kas me rõhutame sellise tervet silpi läbiva otsiku löögiga või heidame selle rõhuliselt ära endast. Et kui sa nüüd võtaksid selle lühidalt kokku, mis on siis meie keele olemus, ütleme selle häälduse seisukohalt? See on, millega sa seda seletad? See on nüüd väga täpselt välja kujunenud ajaloos on sellel omad põhjused sellest rääkida. Nad on väga konkreetsed põhjused, see juhus, miks meil üks sõnavorm või üks sõna on teises vältes, teine kolmandas aga see on väga täpselt välja kujunenud rõhujaotus, töö omamoodi artikulatoorne füüsikas on puhas füüsika. Aga loomulikult kaasneb sellega meie tähendusi eristav teadvus, meie keele mälu ja see süsteem, kui ta kordan, omandatud töötab suurepärase kindlusega sellele võime uhked olla. Aitäh, Einar selle vestluse eest ja kes seal on väga põneval kohal ja loodetavasti kuulajad edaspidi saavad sinult kuulda jätku. Keele sõnul on meil on nüüd külas taas Tallinna Ülikooli professor ja emakeele seltsi keeletoimkonna vanem Krista Kerge, minu ja kursusekaaslane, nii et lubasin taas sinatada. Tere, Krista. Tere. Me oleme siin jaganud Teadmisi oma teistes saadetes. Riigieksamikirjandi kirjutamisest ja ka meie ühes keele sõnumi saates oli veidi sellest juttu, millised tingimused on seatud keelenõuetele riigieksamikirjandi puhul? Eelkõige siis seoses riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse korraldatud eksamiga ja emakeele seltsi keeletoimkonna osalusega, selles, milline on üldse keeletoimkonna osalus riigieksamite ettevalmistamisel. Keeletoimkonna roll riigieksamite puhul on väga kaudne. Meile on nimelt valitsuse määrusega pandud vastutus kirjakeele normi ja sellesse puutuva teabe levitamise eest. Riigikirjand on üks sedasorti asi, mida maailmas praegu nimetatakse panus eksamiks. See tähendab, et sellest sõltub dub inimese edasiõppimise võimalus. Sõltub tema elukäik ja palju muud. Ja selle hindamisele pööratakse maailmas väga suurt tähelepanu, see on kujunenud terveks teaduseks. Nüüd, selle teooria taustal tahtsime me tagasisidet, mis on meile kirjanditest jõudnud ja mitte niivõrd ainult riigikirjandites kui üldse loovtööde parandamisest. Mis oli meie jaoks pilt. Välja umbes nii, et on ikkagi õpetajate hulgas rohkem riigikirjandiparandajate hulgas, vähem neid, kes ei tee vahet, soorid, tus eksamitel või sooritust testidel ja pädevuse mõõtmisel. Riigieksam on nüüd niisugune, kus ma kirjutan tegelikult loovteksti hinnataksegi põhiliselt sisu. Ja kui ma teen seal oma kee keelelisi valikuid, siis mis on kirjakeeles lubatud, peaks olema õige. Natukene teisiti on nende sooritus testidega, see on siis umbes niisugune olukord, et õpetaja õpetab koolis kindlad taine osa ka keele puhul siis kõige uuemaid norminguid, Te kõike, mis on lubatud, vaid uusimad ja teeb selle peale kontrolltöid kas nüüd või korduvalt. Ja need on väga erinevad olukorrad. Ja kuna me nüüd olime näinud, et niisugusi, vanemaid norme, mis jäävad viimasest tõsist väljapoole riigieksamitel ei taheta aktsepteerida, siis me koostasime oma nii-öelda tõste ja kohustuste ja vastutuse pärast eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse poolsetele hindajatele oma väikese märgukirja. Kus me siis tuleb, vaatasime just seda meelde, et õigekeelsusotsuseid on lõdvendatud 30 aasta jooksul 1981.-st aastast sellisel printsiibil, et kedagi ei tehta nii-öelda kirjaoskamatu, ükskõik mis on kehv teinud, seda me näeme emakeele tekstides edasi loeme kuuekümnendatel välja antud raamatuid või veel vanemaid. Me loeme 80.-te 90.-te tekste. Lapsed, kes ütleme, praegu lõpetavad, on astunud 12 aastat tagasi kooli ja õppinud vanemate normingut järgi. Ja kõige selle taustal peaks ikkagi kirjandit hindama niisuguse kirjakeelepädevuse aspektist või arvestades kõiki norminguid. Võib siis nii-öelda, et see eksamikirjand ja kirjakeel aktuaalne norm ei ole vastuolus, kuigi nad võivad veidi erineda. See eksami tulemus. Jah, see on umbes nii, et laps, kes ei loe, õpib näiteks ajalehe pealkirju kirjutama läbiva suure tähega, aga ütleme, Eesti Päevaleht mõlemad suured tähed, aga ilma jutumärkideta. See laps, kes palju loeb, näeb 10 korda rohkem seda jutumärkides ja viisi ja kirjutab oma kirjandis kõik need perioodilised väljaanded, jutumärkides, sest see on see, see emakeel, mida ta tekstidest omandab. Ja nüüd kui ma koolis õpet Ta on värsket reeglid, siis on üks olukord ja kui inimene kirjandis ilusti kasutab kirjakeeles lubatud, siis kuidagi ei saa see olla keeleviga. Nii et see ei ole mingi suvaline liberaliseerimine Meie kaalusime seda otsust, esiteks mõte tekkis meil aastaks gaasi, me arutasime just aasta tagasi mais neid asju, siis me jaanuaris-veebruaris isegi natuke kauem. Me arutasime koosolekutel ja meilides iga sõna, et meil ei oleks midagi, mis jääb ametlikest kirjakeele soovitustest välja poole. Nüüd tegelikult seal üks pisikene niisugune kohakene oli, mille juurde võib panna küsimärgi nimelt kuitahes püüdlikult reegleid ei sõnastataks, alati on keelenähtusi, mis jäävad kahe reegli ühisesse mõjualasse. Näiteks proovige vahetada, teha ümberütlevad nimetused ja hüüdnimel. Et kas tõusva päikese maa kum on kas ümberütlev või hüüdnimi must mander, kumb ta on ümber võtle või hüüdnimi, teete ÕSi lahti või kirjakeele käsiraamatu ja näete, et need näited on erinevate reeglitega all. Aga normaalse eestlase, aga kas nad jäävad kahe reegli ühisesse mõjualasse. Selliste reegli ühiste pärifeerijate olemasolu on keeleteaduses teatud Praha lingvistikas 1920.-test aastatest, meie õppisime seda juba ülikoolis seitsmekümnendatel. Nii et see ei ole nagu midagi uut ja see oli nüüd see punkt, millele juhtisime lühidalt tähelepanu loetleti siis mõned niisugused reeglid, mille mõjuala võiks kattuda, no võib-olla teise näitena võiks tuua, et üldiselt ju kui röntgen üldsõnastub. Me kirjutame ta väikse tähega. Samal ajal kirjakeele uued reeglid ütlevad, et piltlikud isikunimed, et kirjutatakse suurte tähtedega näiteks meie klassi tootsid ja teel näed ja see on jälle üks niisugune asi, et ma võin seda Tootsi Teelet käsitleda siis lihtsalt niisuguse üldsõnastunud keelendina ja ei ole midagi häda, kui nad on väikeste tähtedega. Kui nüüd mõelda selle hindaja peale ja neid on ju kaksiga kirjandi puhul kui neil on erinev suhtumine sellistesse normingutesse, eks nad siis võivad siis ka erinevalt hinnata ja lõpuks siis on võimalik seda vaidlustada. Jah, kui tekib hinnete lahknevus kahe palli võrra, siis on ju ka kolmas hinda ja teiseks kõigil hindajatel on meie kolme leheküljeline märgukiri peos, mis tuletab neile meelde, jagati neile eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse hindaja koolitusel. Me saime sealselt eesti keelespetsialistilt ja eksamite üldosakonna juhatajalt Haini pöialt Meeldiva soosiva vastuse. Nii neil kui meil on niisugused mured. Nii et ma arvan, et selle taha nüüd kirjandite objektiivne parandamine ei jää. Jääme lootma seda, räägime nüüd veidi keeletoimkonna muudest tegemistest keeletoimkonna vanemana oled sa ju eelmisest aastast? Jah, meil on nüüd ees suur väljasõiduistung, kahepäevane Pärnusse, seal me kavatseme arutada mitmeid asju, mis märgukirja koostades torkasid meile silma ja on juba aasta jooksul jutuks olnud. Näiteks liitmäärsõna ja vaba sõnaühendi piir on kohati hästi kahtlane. Ütleme seekord võib kokku kirjutada, aga veel kord peaks justkui lahku kirjutama. Neid näiteid on hästi palju, arutame ja Tartu Ülikooli tudengid on emakeele seltsi stipendiumiga uurinud morfoloogia või sõnade käänamise pööramise muutusi. Keelenõuanne korrastas samasse teemasse puutuvaid küsimusi. Need asjad tulevad meie päevakorda ette ei tahaks rutata, mingeid otsuseid siin veel ei ole. Vahepeal on olnud igasuguseid pisiasju. Henno näiteks on meie silma häirinud võib-olla juba teie saates jutukski olnud Rail Baltica, kus on kokku pandud inglise keel ja ladina keel. Me siis avalikult soovitasime pressiteate kaudu Rail Baltica Sis ingliskeelset varianti, sest ladina keelest raudteed vaevalt võtta oleks. Siis on hästi toredaid algatusi, nagu me eelmine aasta arutasime, et kas eesti keeles öelda puhver testimoodi PSV või või kuidas see peensõnas. Ta peaks käima ja soovitasime eriti liitsõnades lausa seda, mida asjatundjad väga palju kasutavad niimoodi Lõuna-puhveti hommikupuhvet täitsa eesti moodi, tugeva P ja H veega. Ja nüüd on kohvi ikk Mamo teinud oma sõnavõistluse, paistab, et presidendil on palju järgijaid. Ja nimelt nemad otsivad, nemad olid välja pakkunud prantsuse sõna röönsch või ma ei ole prantsuse hääldus siis paljud eestlased ütlevad Pranž inglise moodi seal siis midagi hommikusöögi ja lõunavahepealset. Ja neil oli ka naljakas kaid, pakkumishinnad olid sealt välja valinud niisukesed ilik ja Haaga hõuna. Jaa. Jaa, oma õuna oli päris tore, niisugune kergelt võru kõlaga. Aga siis oliga niisugusi, lõunakia, Lõmmik ja väga häid leide ei tundunud natukene seda arutasime kirja teel kõigile, meile oli korraga meelde tulnud, et eestlane on ajast aega öelnud keskhommikut võtma selle selle eine kohta samal ajal ega väga hästi siltidel ei sobi, et keskhommik kolm 40. Et eks siis sõna kasutajad ise leiavad neid kontekste, kuhu äkki see keskhommik võiks sobida. Eriti kui tegusõna juures on sellised pisiasjad. Korraks segan vahele, et soome keeles minu meelest öeldakse Brunssi. Jah, nemad on ära mugandanud, nad üldse väga vabalt hääldavad või kasutavad, kas kirjapilti hääldavad siis Peugeot ja, ja sedamoodi, neil on natuke teised printsiibid. Ja Joel tango on ka eesti keeles soovitatud nii Branss tugeva p-ga kunagi, et mugandame julgemini, noh, ma arvan, et kirjakeele tunnus on kasutaja teadlikkus ja kui keegi hakkab mõnes toredas välja andes kasuta oma pruntsi, siis meie külge, et ei pane. Kui sa juba kord stuudios oled, siis ei saa jätta küsimata seda, et kuidas siis see presidendi sõnavõistlus on nüüd keeleelus kajastunud. Kas peale taristu mõni sõna on üldse käibele läinud? No mina olen väga-väga palju kuulnud niisugust sõna, mis ehk just ei ole ajalehe keel, see on kärgpere, minu arvates on see üks hästi tore sõna ja see on kohe minu arvates laialt kasutusse läinud. Olen kuulnud küll pigem naljatamisi penni pauna paar korda seltskonnale restoranis olles. Et kas tellime penipauna ka nii palju jäi järele. Ka muid ma ei ole märganud, pean küll ütlema, et ma ei ole väga niisuguse igapäevase ajakirjanduse lugeja, et võtan oma uudised pigem pigem televisioonist ja kiiresti, et lehtedes on väga palju kollast ja ärritavat ja võib-olla ei ole mõne sõna tulekut tähele pannud. Igatahes rahvusringhääling ei ole veel võtnud käibele sõna- avaõiguslik. Sellest on kahju, sest see konkreetne sõna on tegelikult väga alguses see avalik-õiguslik, see kuju on tegelikult keele reeglitega vastu, meil on ikka olnud nii, et lik liide kirjutanud takse lahku ja kui liidad, võtad ainult tüve tüve, nii et tegelikult see reeglipärane tuletis olekski pidanud olema avaõiguslik avalik õigus, avaõiguslik. Et niisugust liidet sõna keskel alles omadussõnadel ei jäeta liitmise puhul. Aga tõepoolest, ka mina ei ole seda veel kasutuses näinud. Lõpuks on ju väidetud ka siin meie saate eetris, et meie keelenorm või normeeritud keel on hakanud hajuma. Kas on sellist ohtu? Ma arvan, et see oht on kuskil olemas olemas, sellepärast et keelevariante on hästi palju, kuna meil on terve internet oma tohutu hulga žanritega tulnud ja internet on muutunud ka ametlikuks keskkonnaks, mis on Topeldanud veel interneti-žanreid ja teinud peaaegu kõigile žanritele niisugused väikeste mugandustega veebivariandid. Teisest küljest ma rõhutaksin seda, et see niisugune range õssis ametlikuks või neutraalseks märgitud ja soovituslikuna edastatud kirjakeel on ikkagi oluline. Tekstidesse tähendab asjaajamises töös ja õiguses. Nii et minu arvates otseselt eesti kirjakeelele mingit ohtu kuule, meil on ju lõpuks ka suurepärase sulega kirjakeelt vähemalt autorikõnes kasutavad kirjanikud. Ja kui nemad ära kaovad, siis on see kultuurivaramu meda siiski veel loetakse. Aitäh Tallinna Ülikooli professor, emakeele seltsi keeletoimkonna vanem Krista Kerge ja loodetavasti siis emakeele seltsi keeletoimkonna koosoleku tulemused jõuavad meie kuulajateni kunagi. Keele sõnul läheb nüüd suvepuhkusele, loodetavasti sügisest jätkub keelesaade vikerraadios. Keelesõnumi toimetaja oli Mart Tummelas ja režissöör Viivika Ludvig kuulmiseni.