Tervist, mina olen Urmas Vadi ja mul on väga hea meel hetkel, et ma ei ole näiteks Lars von Trier ja et ma ei ole persona non Kroto kannis. Aga muidugi peab olema ettevaatlik ja sellepärast vaatamegi nüüd hoolega üle. Millest me selles kultuurikajas räägime? Räägib Kivisildnik, elektrist ja kirjandusest ja subsideerimisest. Amar Annus on tõlkinud raamatu jagu Mahmoud tarviisi luuletusi. Tõnu Õnnepalu peab päevikut. Muusikat veet sõit oli Eestis festivalil improdest ja improviseerimis ühel kiirel lõunapausil. Mis proovidest üle jäi, improviseerisid koos temaga aga Mart Soo ja Taavi Kerikmäe kes küsisid ja tõlkisid head kuulamist. Küsimus oleks selline, et millised on kolm neli olulist plaati, mida sa oled oma pika karjääri jooksul teinud, et kuna sa oled mänginud ligi 400-l plaadil, siis on, mis on nendest väga olulised sinu enda jaoks? On see, on näotuvastusfondi, nii et need plaadid, millega parasjagu töötab, on temale kõige olulisemad ja kui see ei ole saladus, mis on praegu käsil Vika uuringu ees. Noh, ühesõnaga, tal on praegu käsil tema enda bändiga albumi salvestamine ja samuti pianistina Vanovskiga Et praegu just ta tegelase projektiga, mis seal siis nagu saksa raadio poolt, kui ma nüüd õigesti mäletan tellitud et tegeleb priitjal pruuki pidevugi ideedega nagu vist nende ideedega kas siis sisestki tegeleti kommunikatsiooniga mõistmisega või selle analüüsiga, et kus siis ta mainis siin eksperimenti, kas siis Kruku läinud kõrbesse inimestega, kelle keelest nad aru ei saanud, üksteise keelest aru ei saanud ja uurisid kommunikatsiooni vormisele moel, siis see on see põhidemaadiga tema praeguses muusikalis projektis selle plaadi puhul. Sekkleri kastamis on selle ja selle projekti nimi siis ja see hõlmab siis tegijaid Hiinast. Sanali, New Yorgist, Indiast. Itaaliast Saksamaalt ja tema jaoks huvitavaks tegi justkui sellest keelest kommunikatsioonist rääkida, et need inimesed ei teadnud 11 enne ja tulid nagu väga erinevad atlest sellistest taustsüsteemidest, millest siis ka see huvitavus tema jaoks, et ta ütleb, et see töö käis üpriski sarnaselt sellega, mida meie siin teeme praegu koos temaga. Protestimuusikut. Veel on hädas, et nüüd see pealkirjas on sõnamängija tsükleering kastamis inglise keeles peaks tähendama siis kahte asja, justkui, et üks asi. Kas sa tõesti lähed üle piiri nagu riigipiiri ja sa lähed tollist läbi, eks ole, et see on nagu see asi nagu toll. Ja, ja teine tähendus on siis tema järgi see, et see peaks olema nagu oma harjumustest, tavadest nagu vabanemine, lahti saamine. Olles pärit Inglismaalt, mänginud väga paljude inglise tippmuusikutega omas ajas ja omas ruumis. Ühel hetkel kolisid Ameerikasse, kuidas tagasivaatena tunduks? Tegelikult ei saagi justkui räägi nagu, et oleks nagu mingi skeene väga selgelt, et on, vot see on nagu nüüd selle linnas linnas genejad või selle Maaskine tegelikult on nagu mitmeid asju, mis käivad nagu korraga ja mis on nagu kattuvad või mingid protsessid või asjad, mis toimuvad. Ütleme ikkagi, et nagu genest rääkida, et see on liiga suur üldistamine, et ikkagi noh, samamoodi Eestis ka, et on ju justkui erinevas linnas, on ilmselt mingid väiksed oma võrgustikud, eks ole, inimesed suhtlevad omavahel, vahest teavad teistes linnades olevaid inimesi, vahest mitte ja arvab, et, et nagu rääkida üldistel nagu genest, on võib-olla natuke nagu liiga üldistav jah, et, et tõesti, et ta ütleb, et kui seitsmekümnendatel näiteks mõelda, et mingisse jätli või, või Chicagos veed Need gened olid nagu kõik hästi erinevad, mis mina tahaks teada. Võib-olla on see, et kas sa tahad öelda sellega, et et tänapäeval inimesed liiguvad nii palju, reisivad nii palju ja nende projektid on niivõrd rahvusvahelisele tegelikult enam sellist selgelt identifitseeritavad nagu linnas genet enam ei olegi. Osa kui ma üritasin küsida, et kas, kas tal on justkui nagu arvamus siis selle kohta, et kas need skeenet siis nagu eesti keeles öeldakse tänapäeval vennad, siuksed ringkonnad, et kas nüüd siis on nagu kuidagi viisiga linnapõhised või ei ole. Ja, ja, ja et noh, et kuna ta reisib nii palju ja et tal on nagu võib-olla parem ülevaade sellest asjast, tema arvas, et tal võib-olla ei ole paremat ülevaadet, sellepärast et ta reisib küll vanu, palju, aga aga et ta umbes 24 tundi seal kohapeal tuleb kohale läheb hotelli sound check kontsert, võib-olla pool tundi saab rääkida publiku, mõne inimesega ja, ja ongi kõik. Et tegelikult ega ta suurt midagi teada ei saa, et võib-olla mõne anekdoodi saab koha pealt mõne naljaka seiga, eks. Min pleki Lõven, õmbabu jää. Ja et võib-olla ma ei Pavo ja koer bimbo. Ja et ühesõnaga ma küsisin, et kas elab nagu oma arust mingisuguse oma mulli sees või tahtsid jah, elab küll, jah, aga et see on päris suur mull. Et küsimus, ma küsin talt, on on see, et, et kui palju talle tegelikult korda läheb justkui see, mis siis nagu praegu hetkel muusikas toimub, impro esines improviseeritud muusikas ainult kas teda huvitab, nagu otsida välja jälle mingeid uusi huvitavaid artiste või et vaadata, kuulata oh, mingi uus asi, ilmus, et kuskilt. Et kui palju sa talle Loema kampsun, kaos, ame koos anda. Ühesõnaga, ta ütleb, et et see on nii ja naa, et tuleb, lähevad perioodid, kus teda nagu huvitav ja kus teda nagu vähem huvitav, et ta on ikkagi mingites meiling listides, mis toimub nagu Londonis mingid kontserditel, Rovi kontserdikohtades ja nii edasi. Ja, ja et vaatab teinekord, et vot tema õpilased mängivad siin ja seal ja nii edasi, aga ta ütleb ikkagi lõppkokkuvõttes teda ikkagi huvitab rohkem see, mida ta ise teeb, et noh, mitte sellepärast, et ta peaks seda paremaks kui, kui, kui, kui see, mis teised head, vaid see on nagu ikkagi see oluline osad. Tema elust. Tänaseks on Briti kontsert Tallinnas juba minevik aga tema muusikat võite kuulata muidugi meie saatest. Muidugi festival improdest läheb edasi ja veel nädalavahetusel on võimalik minna festivali kontsertidele. Mis puutub ka elektrisse, siis me teame, elektri hind hakkab tõusma, aga Kivisildnik küsib, kas see on ikka ainult halb? Akvaarium 30. Tere heldekäelised, õilsad vikerraadio kuulajad, soovin teile pikka iga ja kaunist nädalavahetust. Allah õnnistagu, teid. Oli heade uudiste aeg. Massimeedia vahendusel saime teada, et Eestis on kõige odavama hinnaga elekter Euroopas. Et Eesti kulutab kultuurile kõige rohkem Euroopas ja et Eesti on liiga väike selleks, et pidada üleval kohaliku toiduainetetööstust ja eestikeelset kõrgharidust. Aga me saime teada ka seda, et oleme piisavalt suured, et subsideerida Kreeka ja Portugalikeelset kõrgharidust ja maniana keelset veinitööstust. Tänane Postimees kirjutab mõnevõrra üllatavalt asjaarmastajate. Eurostati andmetel kulutab Eesti riik sisemajanduse koguproduktist ehk SKP-st kultuurile kõigist Euroopa Liidu riikidest. Protsentuaalselt kõige rohkem. Kultuuri all mõistetakse kulutusi nii klassikalistele, kultuuriteenustele, spordile, meelelahutusele ja religioonile. Seda, et religioon on üle rahastatud, teadsime ju ennegi Pole mingi uudis. Aga seda, et meie kultuur elab luksuses, on tõsiasjadega natuke raskem kokku panna. Võrdlen omast kogemusest kahte kirjandusfestivali. Soome suurimat Anniki luulefestivali Tamperes ja Eesti suurimat Prima Vista Tartus. Vaene Soome jõuab endale palgata täpselt sama tea esineja, kes meiegi. Põlispunkar John Cooper. Klaak on ka viletsuses virelevatele põhjanaabritele taskukohane. Hean festivale võrrelda, sest ühelt just tulen ja teisele lähen. Tampere on võimeline maksma esinejate transpordi eest. Meie rikkurid ei ole. Tampere on võimeline maksma esinejate öömaja eest. Ei, ei ole. Eelmine kord, kui Tamperes luuletusi lugesin, tegi linnavalitsuse hegemoon Nuublis kõrtsis luksuslikult välja. Andra teede on mulle tunnistajaks. Tartus seevastu ei nõudnud keegi, et ma linna kultuuriosakonnale välja teeksin. Ja siis see kõrvalise tähtsusega tühiasi, et esinemistasu Soomes on pehmelt öeldes suurusjärgu võrra suurem. Ma ei tea üldse Prima Vista korraldajatele etteheiteid, nad on head inimesed ja teevad oma tööd hästi. Aga nad lihtsalt ei kuulu eesti kultuuripühade lehmade hulka. Kui nad tahaksid festivali inimese moodi korraldada, siis nad ei saaks seda teha. Raha on küll, aga kirjanduseni see lihtsalt ei jõua. Aastatel 2001 kuni 2009 on eesti kulutused kultuurile jäänud kahe kuni 2,3 protsendi vahel SKT-st ja olnud alati Euroopa liidus esikohal. Järgmine on Luksemburg, kus valitsemissektori kulud kultuurile moodustasid näiteks tunamullu 1,9 protsenti SKP-st. Ühest küljest on see väikese riigi eripära, teisalt konkreetselt Eesti mudel. Loogiline mõistus ütleb meile, et kui kirjandus on kultuuri rahast eraldiseisev nähtus siis ta lihtsalt ei ole kultuur või on kultuurikõrvaline tähtsusetu ja alamal seisev ilming, mida lihtsalt pole põhjust piisavalt rahastada ega taristuga õnnistada. Tähendaguse sõna väärides siis mida iganes. Aga meil on odavam elekter üleüldse, seda ei tohi unustada. Aga et meie toit on sama kallis kui Saksamaal, see tuleb sellest, et Eesti on oma toiduainetetööstuse ülalpidamiseks lihtsalt liiga väike kirjanduse jaoks, Eesti aga ei ole väike, sest Kreeka kirjandust ja kreekakeelset kõrgharidust, muuhulgas Kreeka üliõpilaste tasuta lõunaid saame me abipakkidega üleval pidada küll ja veel. Meie elekter on kõigele vaatamata ülimalt odav ja meie kultuur ilmselgelt üle rahastatud. Loogiline, et need rahalised ülejäägid tuleb sotsiaalse õiguse mõttes suunata Kreeka ja Portugali puudust kannatavate vaimuinimeste toetuseks. Mina isiklikult olen poolt, sest mingi mõte peab nendele 100 miljardi abipakkidel olema. Ma arvan, et kõige olulisem aspekt on see, et see, et see protsent on Eestis nii kõrge, tuleneb sellest, et Eesti on on paratamatult niivõrd väike riik ja, ja selleks, et hoida elus rahvuskultuuri ja hoida nagu kultuuri jätkusuutlikule, siis siis ka see kultuuriinstitutsioonide arv, mida riik peab paratamatult üleval hoidvat, peabki olema suur. Kuulsite kultuuri jätkusuutlikkuse taustaks hakkas mängima eesti fil harmoonik. Ma ütlen teile, et see on Eesti Filharmoonikute sest ega kõlapildi järgi ei saa aru, kas mangol käsitööoskuse omandanud Honky loon või Burjaat ja kes raadiost pilt Te ei näe, sellele ma annan teada, et nii kui jutt kultuuri õitsengu läks, näidati uhke hoburakendi abil vaba aega veetvad dirigenti. Odav elekter muidugi ei anna alati ainult majandusõitsengut ja muid positiivseid tulemusi koos heade elektriuudistega tuliga. Traagiline otseapokalüptiline sõnum. Sõnum rääkis sellest, et grupp kriminaalsete kalduvustega isikuid ähvardasid tappa ja solvasid roppude sõnadega isegi nimetasid haigeks ühte täiesti normaalset homoseksuaale. Täiesti normaalne homoseksuaalpöördus kohtu poole ja sai teada, kes olid need surmakuulutajad ja rõvetsejad. Üks arvuti, mille abil mõtteroim sooritati, asus ühe tuntud eesti dirigendi kodus. See on see odav elekter, ma ütlen teile. Õnneks elektri hind tõuseb ja tõenäoliselt mitte 15 protsenti, nagu lubatakse, vaid 40 protsenti. Tere, hind tõusis tööstustarbijale lubati ka, et läheb ainult 15 protsenti kallimaks, aga tegelikult tõusis 40. Küll on aga selge see, et hoolimata pealtnäha suurest rahalisest panustamisest on eesti kultuuritöötaja palk endiselt siin riigis üks väiksemaid, rääkimata loomeinimeste sotsiaalsetest garantiidest. Ma ei tea, kuidas teised, aga mina küll ei taha sotsiaalseid garantiisid kust nad garantiide, haigekassa asjad mulle vaesele luuletajale tulla saaksid. Mind saaks toetada ainult dirigentide, kirikute, sportlaste ja kultuur betooni kannatuste hinnaga. See pole mulle vastuvõetav. Dirigent ei tohi näljutada, mulle piisab vähesest. Olen rahul sellega, et kui Soome kunagi abipakki vajab, siis andma sõber Villu hütonani arved ära maksta. Villeon luuletajast, kirjastaja nagu minagi, ainus vahe on selles, et tal on ühiskonna poolt tasuta korter jõevaatega, nagu ta ise väidab. Tal on pikaajaline kirjaniku grant, mis teeks meie spetsialistid natukene Kraks ning Ville kirjandus- ja kirjastusprojektid on täiesti piisavalt rahastatud. Kui Ville elatustase kukub, satub ta kindlasti depressiooni ja hukkub. See oleks raske hoop Euroopa kultuurile täiesti tõsiselt, sest siis ei oleks võitlasele enam soomes kirjastajat. Aga et mina olen juba niikuinii depressioonis, siis olema kohanenud ja suudan ka ilma sotsiaalsete garantiideta loomemajanduse julmas konkurentsis püsida. Üsna hiljuti ja justkui Bin Ladeni hukkamise, sellega seoses on Eesti keele sihtasutus välja andnud ninniku tõlkeluule reas Mahmuut, Arvishi luulekogu mis on siis erinevatest tarvishi luulekogudest kokku pandud raamat, mille pealkiri on, meil on sõnadest maa, selle raamatu tõlkinud Amar Annus, enne kui sellest luulest rääkida, siis noh, ega ega Araabia luulet või noh, ütleme sellist kaasaegset luulet eesti keeles, mis peaaegu polegi ja ma tahaks, et sa räägiksid natuke lahti, et mis on selle tarviisi taust. Et ta, On palestiinlane tan olnud põgenik, et mis tema nagu selline luuletaja tee on olnud. Torm viis on pärit Palestiinast, täpsemalt kali least ühest külast kus 1948. aastal loodava Iisraeli riigi sõjavägi tegi alade puhastust nõnda, et kõik palestiinlased olid sunnitud sealt lahkuma pärast seda Mahmuntarvision oma kunagises kodukülas käinud vist salaja ja ühe korra. Et see on siis eluaegne põgeniku staatus ja 1948.-st aastast peale on ta siis elanud, et mõnda aega põgenikuna Liibanonis ja hiljem tulnud tagasi Iisraealisse küll mitte oma kodukülla siis olles sunnitud elama kuskil mujal ja kuuekümnendatel aastatel, kui Darwiš hakkas luuletajana üles astuma siis ta kirjutas ta palju selliseid poliitilise värvinguga luuletusi, mida ka poliitiliselt härra kasutati. Aga siis alates 70.-te lõpust 80.-test on tarvis hakanud kirjutama sellist universaalset luulet, mis ei ole enam sedavõrd poliitilise varjundiga, vaid on rahvusvaheline üldinimlik. Samas on tarvis jäänud ikkagi palestiinlase, eks ta on teab, et tema hääl on siis ka ühe rahva hääl. Sa mainisid seda, et tema esimesed luule või mingisugune esimene periood, kus ta kirjutas, et need olidki sellised vasakpoolsed, just isegi kommunistliku alatooniga tekstid see valik, mida sina selles Nimiku raamatus meil on, sõnadest maa oled teinud, on midagi muud. Jah tarvis töötas Palestiina vabastusorganisatsioonis, mille peakorter oli Beirutis ja 1982. aastal, kui Iisraeli, et sinna tungisid, sunniti kõiki neid inimesi seal põgenikeks ja tarvis elas sellest ajast peale, siis Pariisis või erinevates kohtades kus teda kutsuti siis esinema erinevatesse kohtadesse maailmas. Näiteks ta käis ka Helsingis oma luuletajate lugemas 1986. aastal. Ja olles Pariisis ei olnud ta enam ümbritsetud niisugustest poliitilistest, sest pingetest nagu nagu Lähis-Idas. Seal sai rahulikult oma luulele keskenduda ja kirjutada sellist luulet, nagu, nagu ta endale meeldis. Ja see on siis ka Tase küpse luuletaja periood, mis selleni halvas kus tarvis siis tõepoolest sai maailma mainida. Luuletaja. Kui seda tarvisi luulet lugeda siis on noh, ikkagi hästi teistsugune luule, mida on harjutanud lugema, et isegi mitte seda, kuidas ta teksti üles ehitab aga pigem mingite kujundite poolest või mingi maailmavaate poolest. Ja noh, ma arvan, et kogu see taust, ka see põgeniku taust, valus maailm on kogu aeg seal nagu taustaks Jah, võib öelda küll niimoodi. Tarvishi koos on üks selline seik, millest ma kirjutan ka, et tal oli lapsena ju hea joonistaja käsi, et need luuletused on justkui justkui nagu kujutav kunst, mõneti nagu sõnadega tehtud pildid. Aga millest ta räägib? Tarvishi luule puhul on, on raske öelda, millest millest luule räägib, seal on väga palju keerulisi metafoore aga samas on ta selliseid läbinähtavaid jooni nagu tarvisii enda elulugu, tema jutustuse tekstiilist metafoorid mao kohta, mälestused ja nii edasi, mis kõik on moodustavad sellise huvitava nagu sõnadest maalitud pildi. See metafoori küsimus, mind täiesti huvitab ja mõtlesin, et äkki teeme niimoodi, et sa loed ette ühe teksti, siis prooviks seda lahti seletada. Kus on selgesti autobiograafilisi viiteid selle 1948. aasta kodust lahkumise kohta on siis viigikaktuse igavik. Kuhu sa mind viid, isa, sinna, kuhu puhub tuul, mu poeg. Kahekesi läksid nad ära tasaselt maalt, kus käisid Bonaparte sõdurid. Et uurida, varjusid Ako vanal linnamüüril. Isa ütles pojale, ära karda, ära karda, kuulide vilinat hoia kinni, maastat ellu jääda. Me jääme ellu ja ronime ühele mäele põhjas ja tuleme tagasi. Kui sõdurid on läinud oma kaugete perede juurde. Kes pärast meid meie majas elama hakkab. Meie maja jääb alles nii nagu ikka, mu poeg. Koduvõti puudutas teda, nagu puudutaks jalg või käsi. Ja ta sai julgust juurde, kui nad kahekesi läksid läbi okkalise vallida, ütles pea meeles mu poeg, siin lõid inglased suisa risti viigikaktuse okastele kaheks ööks. Aga ta ei tunnistanud kunagi üles. Sa kasvad suureks, mu poeg ja jutustavad nende püsside pärijaile vere ja raualoo. Miks sa jätsid hobuse üksinda? Et majal oleks seltsi mu poeg, sest majad surevad, kui keegi seal ei ela. Kaugusesse, avab igavik oma värava tööliiklusele. Tühermaa hundid uluvad kohkuv kuu poole. Isa ütleb pojale, ole tugev nagu su vanaisa. Roni koos minuga üles viimasele tammekünkale, mu poeg ja pea meeles. Siin kukkus Janitsejad muula seljast maha, meie aga peame koos vastu, et koju tagasi minna. Millal isa, homme võib-olla kahe päeva pärast, mu poeg, muutlik homne mäletuses tuult, nende selja dada, pikkadel talveöödel aga Ihašuopennuunis sõdurid ehitasid endale kindlusse nende majakividest. Ja nemad hingeldasid kaanoni rajal. Siit möödus ühel päeval, meie issand. Siin muutis ta vee veiniks, lausus palju sõnu armastuse kohta. Mu poeg, pea meeles homset. Pea meeles, ristisõdijad. See tekst kuidagi tundub küll hästi nagu mõistetav või või noh, ütleme tema sellise eluloolise tausta juures No näiteks siin on selline sümbol nagu koduvõti. Tänapäeva Palestiina põgenikelaagrid Iisraelis on näiteks olen läinud ühes sellises põgenikelaagris, mille sissekäigu juures ongi üks hiiglaslik koduvõti paigutatud selle laagri värava kohale. Et koduvõti on siis sümbol selle kohta, et et palestiinlastel, kes oma kodudest sunniti lahkuma, on endiselt alles oma kodude võtit, võtmed. Ja see on nagu tagasipöördumise lootuse sümbol selles luuletuses on, on üks väga selgesti äratuntav selline sümbol, mida, mida mainitakse. Kuidas eesti lugeja peaks seda mootorviisi luulat lugema, et kas ta peaks seda lihtsalt lugema või, või ta vajab ikkagi mingisugust koodi. Ma arvan, et selle hulle kogu tekstid on on luulena mõistetavad ilma mingisugusesse koodita ja kõik, mis tema luule mõistmisel on kasulik, on on saatesõnas mainitud. Viimane küsimus, et oma rannas, kustkohast sul on tekkinud see Araabia huvi ja selle selle keeleoskus? Ma olen araabia keelest olnud huvitatud oma varastest ülikooliaastatest peale ja seda seda õppinud erineva intensiivsusega. Aga et ma seda keelt oskaksin, seda ma ei julge öelda, ma olen, olen küll üritanud lugeda ja tõlkida. Ja see keel araabia keel on üks huvitavamaid füsioloogiliselt huvitavamaid keeli, ma arvan seda õppides. Mõningaid huvitavaid tähelepanekuid maailma kohta, mida muidu ei oskaks teha. Ütleks nii, et araabia keel kodeerib maailma sellisel viisil, nagu nagu euroopa keeled seda ei tee. See on. See on üks erinev maailm ja erinev kultuur. Me reisime nagu teisedki mere esimene nagu teisedki, aga me ei pöördu tagasi mitte millegi juurde. Just naer oleks reisimine, pilvede tee. Matsime oma armsamat, pilvede pimedusse ja puude juurte vahele. Ja me ütleme oma naistele, sünnitage meie seemnest veel sadu aastaid. Et saaksime lõpule viia selle rännaku ühe maatunnini ja võimatuse meetrini. Reisime psalmide sõidukis, magame prohvetite telgis ja väljume mustlaste sõnadest. Mõõdame avarust, vaenugeo nokaga või laula, mehed, teekond tunduks lühem. Ning peseme kuupaiste puhtaks. Su tee on pikk. Unista siis seitsmest naisest, et jaksaksid teekonna pikkust oma õlgadel kanda. Raputa neile palmipuid, et saaksid teada nende nimed. Ja kes neist saab Galilea poisslapse emaks. Meil on sõnadest maa. Räägi, räägi, et kivi toetaks kivi peale ja mina võiksin seada oma sammud. Meil on sõnadest maa, räägi, räägi, et me peaksime selle reisi lõppjaama. Mõni inimene istub päevad läbi kesklinna kohvikus ja tunned, et ehk ta ikkagi ei ole kõige keskel. Ja ikkagi need kõige olulisemad asjad lähevad temast mööda. Mida tunneb aga Tõnu Õnnepalu, kui ta peab kultuurikajapäevikut? Need märkmed on tehtud õhtuti maja trepi peal istudes. Nii et nad kõik on on õhtut maiõhtut. 11. Mai kolmapäev See esimene ujumine mais keset õndsat lehtimist on nagu ristimine eluks. Talve unustamiseks. Mälu jälle puhas käod jälle lähedal ja kaugel näitanaale rohu sees kannikesi. Ta ei ole need kunagi näinud. Nüüd ta näeb neid igal pool. Ta on kuulnud lugu, kuidas vanad naised nende külas kui nad olid veel väikesed tüdrukud korjasid karjamaal kannikese kimpusid ja kinnitasid emadepäeva aktusel nõelaga oma emade rinnale. Kannikesed õhtuvalguses järve ääres esimene sääsk. Nii ja nii palju, May, kuid on juba möödas sündimisest. Kui hea, et ta jääb aina kaugemale. Terve elu põgeneb ta eest. Ainult maiõhtutel ei vaata ette ega taha ei mäleta ega kavatse. Vaatad noorkuud, mis on ennast taevast püstackile ajanud ja põleb suveöö taevaga võidu. Ikka veel on üks laulurästas, kes ei raatsi vait jääda. Ja siis ikka veel üks. Kell 11 null viis vaikus korraga täielik. 12. mai neljapäev. Teistsugune õhtupilvedega, võib-olla vihmaeelne. Esimeste sääskedega mahe. Sääsed hakkavad kraavist välja tulema. Kevadest saab hiliskevadvarasuvi neli nädalat, seda oligi lume kadumisest. Sääskede ilmumiseni. Täna palaval päeval teel postkasti juurde. Rääkisime lumest tohututest, vallidesti, hangedest, rööbastest, jääst, tuisust. Nagu ikka, räägitakse sellest, mis möödus. See on juba ajalugu ja ajalugu, muinasjutt. Meid pole enam seal. Aga täna õhtul veel sääsed mind siit trepi pealt tuppa ja. Meri oli täis linde. Inimesi veel pole. Sääskedest suvitajateni, veel üks kuu. Kägu on täna äraootav, kukub ja kuulab. Ehk tulebki vihma. 13. mai reede vihmasel mai õhtul toas on valgus roheline ja hämar. Nagu maja oleks sügaval vee all. Ja üleval vee peal oleks juba õhtu või sügis. Soojade päevade õhtutel väljas trepi peal istudes kui päike oli juba metsa taga Polnud kahtlust, et nüüd on alati nii soojad päevad, selgelt kajavad õhtud, käod lõputult. See oli üks igavik. Nüüd on teine vihmakrabin juba unustatud hääl, hääl sügisest. See ongi see meie aeg. Üksteisele järgnevad igavikud nagu üksikud saared kus elame oma elu vahel. Unustuse sügava meri. Neljateistkümnenda mai laupäev. Udu ja mets ümber maja. Õrnalt hall ja õrnalt värviline. Hämar, juba jahe, linnulaulu ikka täis. Saunast õue astudes oli jala all tunda kahte rohtu. Mullust kulu, tänavust noort. Saun on vana, see on veel nende saun. Ja see on alati see aeg, kui nad käivad peale talve enne kõrget rohtu. Maikuu õhtutel. Ma ei näe neid. Nad ei näe mind. Nad näevad seda, mida ma ei näe. Heinamaid, kus mina näen metsakatuseid, kus ma näen taevast Ma ei mäleta nende elu. Nemad ei tunne mind. Olen juhuslik möödakäija, kes peatub siin surnute surnud külas. Mõne aasta või kuu. Selle kevade. Mul on neist kuidagi seltsi. Aga täna käis siin kaks külalist, keda nägin terve sügise ja talve keerassi ootamatult sisse. Vaevalt paar inimest täna ühe päevaga kaks. Mõlemad tõid posti. Endale oli kastist mööda sõitnud. Aga siis tuli veel postiljon ka. Tõi kastitäie värsket kevadist teed. Himaalaja nõlvadelt. Siin vanade õunapuude all õitsevad nurmenukud. Neid joon õhtuks neid ridu kirjutades. Need on mahedad, tasased, nagu need õhtud. Käisin külas, teises surnud külas, kus siiski veel elatakse veidi. Kõndisime läbi kadunud õuede mööda teid mida mõne aasta pärast enam metsast ei leiagi. Päev oli vilu hallvaheaeg kevade suures ooperis. Kui koju sain, tegin kohe tule alla. Nagu oleks see, mis on ikka sügis, talv. Ilusat õhtut. Nüüd istun koja uksel, sest vihma sajab. Ainult need õhtused linnud ei lase unustada. Et meilgi on ometi elu, mis pole kauaks antud. Kuueteistkümnes mai esmaspäeva. Tuul tõusis täna ja nüüd on ööl uutmoodi hääl. Sahin lehtede pehme, sahin. Aga mai jõgi võib olla pime. Tummalt kohiseb. Kui silmad kinni panna, mis aeg see siis on? See trepi eest läbi jooksev tuulehoog. Noorte lehtede närviline sahin. Ma ütlen vaid noorte sest ma tean. Aga igal kevadel, maikuus sünnib aeg uuesti maailma meid kedagi tundmata. Ega mäletamata, mis me oleme olnud. Me usume, et me olime siin juba enne. Selles noortelehtedes ahinas pole meid kunagi olnud. Seitsmeteistkümnes mai teisipäev see kuu aega, kui päike hommikul tõusis ja õhtul läks looja ja nende kahe vahel lihtsalt paistis. Kui loomulik see oli. Tundus, et elu ongi selline. Hallide tuulist õhtutega harjumiseks peaks pingutama. Aga ei hakka. Küll nad lähevad niisama ka mööda. Homme tuleb linna sõita. Alati on selle ärasõidu eelõhtul tunne et mitte kunagi ei taha mitte kuhugi siit minna. Tänase saate tegid Kivisildnik, Jaan Tootsen, Liivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Ning ärge rääkige valesid asju valedes kohtades, nagu mõni filmirežissöör. Kõike head ja kohtumiseni.