Tere olen Alo Põldmäe ja tänases arhivaar avastuste saates tahaksin tutvustada materjale Rootsis elava eesti viiulikunstniku Alfred pisukese arhiivist. Tema enda väga hoolikalt kokku pandud Mosiaalse materjali teen Alfred pisukese lahkel loal teatri- ja muusikamuuseumisse täpselt aastal tagasi. Põhjust Alfred pisukest pikemalt rääkida annab veel seegi moment, et alles hiljuti, kolmandal oktoobril sai muusika väsimatu propageerija 75 aastaseks ja pidulik juubelitseremoonia leiab aset Stockholmi Eesti Majas. Mõne päeva pärast. Kasutan siin juhust ja ütlen nii enda poolt kui teatri- ja muusikamuuseumi poolt veelkordse palju õnne ja tervituse ning kõige paremad soovid maestro-le. Jätkuvat jõudu eesti muusika propageerimisel. Tervituseks kuulamegi saate alustuseks Eduard Tubina. See on siis Alfred pisukese ühe lemmikhelilooja prelüüdi ja selle teose esitab Alfred pisuke koos Vardo Rumessen niga. See oli Eduard Tubina prelüüd esitajateks Alfred pisuke ja Vardo Rumessen. Kui rääkida väliseesti muusikutest, siis tippudena teatakse kindlasti heliloojatest Eduard Tubina, Udo kasemetsa või Raidi koorijuhtidest kindlasti Roman toid lauljast naan põldu või Helme Petlemit orkestri dirigentidest, Taavo Virk Hausi või Tõnu Kalamit. Viiuldaja eest aga kindlasti Evi liivakut, Karmen priid CD aumerat. Ja muidugi Alfred pisukest. Alfred pisukese teotahe ja visadus viiulimängu omandamisel on olnud eeskuju väärivat. Sõjakeeriste ja igasuguste ümberasumise tõttu pole pisuke süstemaatilist iili haridust saanud. Ja sellele kahtlemata on ta kõik tasa teinud järjekindla tööga iseõppimise teel. Ja nii tunneb väliseesti üldsus ja tunneme ka meie siin kodueestlased Alfred pisukest kui peene maitsega ja viimistletud esituslaadiga kunstnikku. Erilised teened on tal aga eesti heliloomingut tutvustaja enam nii Rootsis, USAs taas Kanadas kui kodu-Eestis kus ta viimase 12-ni Ta jooksul korduvalt esinenud. Pakun kuulata veel Eduard Tubina teost ja seekord ehkki eesti talgulugudest sooloviiulile. See teos on loodud Rootsis 1979 ja Alfred pisuke teost palju esitanud ta konsultant teeris Tubinaga esituste suhtes ja on jäänud sellele esituslaadile truuks, nii nagu siin heliplaadil on. Nii nagu ma juba vihjasin, Tubin on olnud pisukese lähex lemmikheliloojaks ja kui sirvida aukartust äratavat kontserdikavade paki, siis võib leida veel teisigi Tubina teoseid. Nendes kavades näiteks võib tuua süüti eesti tantsuviisidest kapritset number kaks või siis eel kuuldud prelüüdi. Praegu hakkame kuulama sütti eesti talgulugudest ja ütlen veel nii palju, et esmakordselt mängis seda lugu jaaksepp 27. veebruaril 1980 Estonia kontserdisaalis. Praegu kõlama hakkav salvestus pärineb aga heliplaadilt, mis on tehtud Rootsi firma Prius poolt 1983. aastal. Siidi osad on torupillilugu õitsil aeglane valss. Dave lugu? Jah, Kivikasukas. See oli Eduard Tubina süit eesti talgulauludest esitas Alfred pisuke. Nüüd ma sirvin katkeid Alfred kisukas elust ja tegevusest, mis pärinevad tema enda hoolikalt kokku kogutud ajalehe väljalõigetest. Need on rootsikeelsed eestikeelsed, inglisekeelsed saksakeelsed. Need on lõpmata palju, need on väga ilusti süstematiseeritud ja, ja ainuüksi nendest saaks väga ilusa info Alfred pisukese tegevuse haardest. Minu käes on nüüd mõned väljalõiked ja siit me loeme, et Alfred pisuke sündis Valgas kas 1926, kus tal tekkis varakult viiulimäng, kuna isa mängis sellel pillil ja lühikest aega sai pida Valga muusikakoolis Väljapaistva pedagoogi ja viiuldaja Robert Peenema juures. Kui tuli sõda, siis astus pisuke oma kaitseorkestrisse, ta pidi kiiresti omandama ometi mängu, et selles orkestris olla, sest see päästis rindele minekust. Kui aga 1944 hakkas punaarmee palgale lähenema, sõideti terve orkestriga Pärnu edasi Saaremaale ja sealt juba läks Alfred pisuke saksa laevaga Saksamaale kus ta oli olles põgenikelaagris ja siis sattus ta Berliini ning vahistati seal. Arvatavasti äratas tähelepanu oma kaitsemunder ja ta deporteeriti TšehhoSlovakkiasse. Nüüd on minu käes üks artikkel, selle autor on Harri Priuhka rootsieestlase artikkel arvatavasti ajalehest Eesti Päevaleht. Ja ma jätkan tsitaadiga sellest ajalehest. Tšehhoslovakkias haigestus Alfred pisuke difteeriasse ja paigutati haiglasse. Täna ühe Eesti majori kaasa lapile sai ta kasupojaks majori perekonda ja see major viis pisukese Flensburgis Saksamaale. Sealt sai pisuke edasi Taani ja Rootsi. Jäime Malmasse. Pärast kahekuulist laagris viibimist algas elu omal käel. Siis muretseti viiul, õnnestus leida tööd. Põhiliselt restoranimuusikuna. Stockholmi ooperikeldris juhtus külastajate kuulajate hulgas olema Rootsi ringhäälingu varietee orkestri dirigent ooke jälving, kes pakkus kohta oma orkestris kontsertmeistrina. Kui see orkester 1965 likvideerus avanes, võimalus minna ringhäälingu sümfooniaorkestrisse, kus peadirigendiks oli maailmakuulus Sergio. Selli pidas, kelle ambitsiooniks oli viia Rootsi raadio sümfoonikud Euroopa tasemele nagu seda hiljem tekkinud Neeme Järvi. Göteborgi sümfoonikutega. Küll juba orkestri liikmena Stockholmis on Alfred pisuke kasutanud lihvi saamiseks siinseid viiulipedagooge eesotsas Joseph Grünfarbiga. Unustamatuks on jäänud akadeemia Siniana suvekursused Siena Itaalias, kus üheks õpetajaks oli kuulus. Favoriit viiuldajaks on pisuke alati pidanud David goistrahhi. Pärast 35 aastast tegevust Rootsi raadioorkestrites oli Alfred pisuke selle aega ja tahet süvenenumalt pühenduda kammermuusikale. Ja kas solistina esinemistele? Mäletame juubilari kontsertesinemisi Kanadas 1972 esimese ESTO raames. Karmen prii asendajana. 1988 toimus Alfred pisukese viienädalane ringreis USA ja see Kanadas kus saatjaks oli klaveril Charles Kipper per tsitaadi lõpp. Ja eelkõneldud Ameerikat, turne muusika kavatsustest. Ratsiooniks loen kavalehelt. Ja see kavaleht sisaldab eranditult eesti muusikat ja need soolokontserdid Ameerikas, Kanadas toimusid likvoodis New Yorkis, Baltimore'is, Torontos, Chicagos, Vancouveris ja veel mitmes teises linnas. Kavas olid Eduard Tubin hakkab bridži number Kaxepreliid, mida alles alguses kuulsime Elleri sonaati number üks Aavik, Albumi Leht, Evald Aava tants, Kaljo Raidi kontsertpalad, Arvo Pärti, fraatress, Edvard Oja liita siit ja Eduard Tubina süüti eesti tantsuviisidest. Nüüd on käes üks artikkel pealkirjaga muusikat, tervitus Stockholmist, see on arvatavasti aastast 1997. Artikli autor on Mare Põldmäe ja jutt on Estonia talvejakk. Kontserdist, mis koosnes ainult eesti muusikast. Esinesid metsosopran Katrin Meerits, tenor Mikko pulki, viiuldaja Alfred pisuke ja kõiki neid saatis pianisti ilma massiminerep. See oli siis Stockholmi eestlaste muusikatrupp, kes esines eesti muusikaga. Kavas olid Artur Kapi Tobiase are Aaviku Elleri haava Kaljo Raidi muusika ja esinejatest on eraldi jutu Alfred pisuke, sest ja ma tsiteerin artiklit. Esinejatest, viiuldaja Alfred pisukese nimi, arvatavasti Kommentaare. Ta on meie publikule ennegi mänginud, küll aga küsisin, kust on pärit tema imekauni kõlaga pill. Alfred pisuke vastas. See on tehtud Kalslingeni põgenikelaagris Saksamaal meistriks Neeme Mälgi, kes oli Eestis koolmeister, kuid spetsialiseerus paguluses ümber ja sai Ameerikas tunnustatud pillimeistriks. Mängisin sellel pillil 25 ja ta läks aina paremaks. Pärast väikest remonti mängib ta jälle tsitaadi lõpp ja nüüd kasutan juhust, et rääkida meile paistvast eesti viiulimeistrist Neeme Mälgist, kelle viiulitest mitmed eesti viiuldajad, kaasa arvatud Alfred pisuke nii vaimustatud on. Neeme Mälgi sündis 1902 tart, tuss oli koolijuhataja Simunas 1944 oli ta siis Saksamaal Kaislikenis Eesti gümnaasiumi juhataja ja hakkaski seal valmistama viiuleid sekka ta juhatas laulukoore isegi laulupäevi. Ja kui ta läks ära Ameerikasse, siis spetsialiseerus jäi puhtalt viiulimeistriks. Nüüd tegevusest on väga põhjalik ülevaade 1952 Ameerikas ilmunud ajakirjas kodukolle. Ja artikli pealkiri on eestlane parandabstradivaariusi. Ma ütlen lühidalt selle artikli kokkuvõte tsiteerin alguses New Yorgi eeslinnas kolledž Pontis jõekärude rabamaastiku vahel elab mõnda aega kunagine Simuna kooli juhataja. Kuulsaks saanud, teeme Mälgi, mis teda viinud New Yorgis maailma parimate viiuliseppade seisusse. Tsitaadi lõpp. Selles artiklis on edasi Neeme Mälgi töötamisest mainekas keelblide firmas vurlitzer. See on asutatud 1856. Firma tegeles viiulite müügiga, samuti pillide hindamise ja parandamisega. Selle firma käsutuses ja omanduses on olnud 10 protsenti kõigist säilinud Stradivariuse viilitest ja meeme Mälgil oli au neid pille remontida ja kohendada. Artiklis on veel juttu sellest, et neeme Mälgi on juba valmistanud ligi poolteist 100 pilli ja juba Saksamaal arvati need viiulit kõrgesse klassi. Näiteks eesti viiulikunstnik Hubert Aumere külastas Mälgit 1948 kais lingenis. Siis ta vahetas välja tema käsutuses olevast tradivaari. Meeme Mälgi pilli vastu ja mängis kuni oma surmani Neeme Mälki valmistatud viiulil. Veel teisedki kuulsad viiulikunstnikud on mänginud Mälgi riiulitel näiteks selja au mere Stockholmis või siis Müncheni raadio sümfooniaorkestri kontsertmeistri abimaks. Truut. Mälgi pille leidub mujalgi Euroopas. Samuti põhja ja lõuna Ameerikas leedu pagulasest viiuldaja Vassili õunas mängistama. Pillil saatis pikema tänukirja Mälgile, milles muu hulgas sisaldus ka lause. Jumala auks ja meie armastatud balti rahvaste auks saavad minu käed teie tööd teenima. Lisaks nimetatule mängivad Neeme Mälgi pillidel Kalfret pisut ja Martin krooni Rootsis. Ja meeme Mälgi suri 1976 New Yorgis, parandades maailmale üle 200 hea meistri pilli. See materjal, mis ma rääkisin, meeme Mälgist, pärineb ühest toredast raamatust, mille autor on Avo Hirvesoo. Ja selle nimi on kõik ilma laanen laiali. See raamat on ilmunud kirjastuse kupar väljaandel 1996 ja sisaldab palju materjali väliseesti muusikutest. Omaette peatükk Manfred pisukese tegevuses oleks esinemised koos paljude kontsertmeistritega. Siinkohal hetkel seda, et Alfred pisuke selle ei meeldi, sõna kontsertmeister mitte sest tema arvamuse kohaselt on kontsertmeister sümfooniaorkestri esimene viiuldaja, kes hoiab koos kogu orkestrit. Aga see selleks. Niisiis Alfred pisukese klaverisaatjaks on olnud ka juba Eestis tegutsenud pianist Mart Lille, kes elas vahepeal Soomes, nüüd arvatavasti elab ta Rootsis. Igatahes pakun kuulata ühte Gadget kontserdilt aastast 1987, mis toimus Stockholmi muusikamuuseumis. Ja seal oli muuga muuhulgas kavas suurejooneline Artur Kapi viile sonaate moll. D helide valmis Artur kapil 1898, kui ta oli Peterburis ja helilooja oli siis kahekümneaastane. Ja see teos oli esimene eesti muusikas, selles žanris pakun kuulata teose lõpuosa fugaatot. Vabandan siinkohal helikvaliteeti veidi pärast, sest tegemist on amatöörliku ülesvõttega Stockholmi muusikamuuseumist. Niisiis Alfred pisuke ja klaveril Mart Lille. See oli siis katkend Artur Kapi viile sonaadist tee mall esitasid Alfred pisuke ja klaveril Mart Lille. Nagu juba öeldud, on Alfred pisuke jõuldajana eriti nähtav olnud eesti pagulaskonna hulgas. Esinemised algasid 1940.-te aastate lõpus, kus ta oli kaastegev paljudel kontsertidel, kus esinesid koorid, samuti segakavadega kontsertidel. Selliseid esinemisi oli aga pagulaskonna hulgas palju, sest eestlane juba on selline rahvas või rahvuskus mingi ühingu või seltsi kokkutulekul kõlas ikka ja alati muusika. Päris iseseisev sooloõhtu toimus avalikkuse ees seitsmeteistkümnendal oktoobril 1956 Stockholmi kontserdimaja väikeses saalis. Paaril oli siis saatjaks ilma räpp massin. Siis ilmus õige mitmeid nende hulgas Eduard Tubin, Alt ja Juhanavikult, kes kõik tõstsite esile. Alfred pisukese kõrgetasemelist esinemist reageerisid soodsalt ka rootsikeelsed ajalehed. Näiteks maakon, Dirnindeni äge kriitika, ookean põrandal kirjutab, tsiteerin. Tema esinemised olid kõike muud kui esmakordne esinemine. Kindel tehnika, südikus, intensiivne toon ning veenev kujundamisvõime on kõik kokku väärtuslikud omadused ja tähtsaks baasiks viiuldaja karjääris. Tsitaadi lõpp. Täpsemalt Alfred pisukese kohta on küll raske öelda, eriti silmas pidades tema järgnenud viiuldaja karjääri ja tema esinemiste küpsust. Randal kiidab pisukese intensiivset tooni. See on tõepoolest eriline ja teeb viiulist suure kõlaga pilli. Muidugi, siin on kaasa aidanud Neeme Mälgi tõeliselt haruldane viiul, mis on number 51 selle meistri umbes 200-st väärtpildist. Pisuke ise on oma intensiivset esitus karakterite tooni silmas pidanud, eriti Tubina eesti rahvaviisidel põhinevate helitööde esitamisel. Siit on tulenenud ka ilmne lahk karbamus Tubina tõlkitsuse suhtes ühe tuntud eesti muusikategelasega. Tsiteerin siin ajaleht Valgamaalane aastast 1997, kui pisuke külastas järjekordselt Eestit ja andis siin ka kontserte. Ajalehe korrespondent küsib. Te pidite 1995 ka Eduard Tubina juubelile esinema tulema. Kas jäi neil pidustustel käimata? Pisuke vastab, et teda kutsuti, küll, aga jäi käimata, sest tema ja ühe tuntud muusikategelase arusaamad Tubina mängimisest ei lange kokku. Et tema on Rootsist Tubinaga koos üles kasvanud, aga siin muusik ja vot siin, kuidas Tubinnat mängida, jäävat jäärapäiselt endale kindlaks. Alfred pisuke ütleb. Tsiteerin, arvates peab Tubinat natuke rapostsemalt mängima. Pastelt on vaja. Tsitaadi lõpp. Eeldatud seik iseloomustab küllalt testija Alfred pisukest põhimõttelistes asjades on ta ikka endale kindlaks jäänud. Soolokontserte pole pisuke eriti palju andnud, need on olnud enamasti seotud tema juubelitähtpäevadega. Veel on ta esinenud 1958 Ameerikas kirikukontsertidel, kus saatjaks oli meta noor kukk. 1972 oli ta ESTO päevadel Torontos koos Harri Kiisaga 1980 jälle esto, seekord Stockholmis ja siin ta sai hiilata mitmetel kontsertidel nii solistina kui ansambli liikmena. Ansamblid, seon, pisukese nõrkus. Ta püüab igal võimalusel ansambli muusika harrastamise peale tähelepanu pöörata ja õhutab seda tegema ka teisi moodustama ansambleid nii eestlaste kui rootslaste hulgas. Ja alati sokutab ta nende esinemiskavadesse mõne eesti helilooja väärtteose. Väärtteoseid aga eesti muusikas jätkub, nii arvab Alfred pisuke kindlalt. Need pakun kuulata Eduard Tubina meditatsiooni, aga enne seda väike tsitaat vaata ajalehest reede. See on siis ajaleht, mis praegu kannab nime sirp. Ja 1989, kui Alfred pisuke oli esimest korda kontserditurneel Eestis, siis tehti temaga suur intervjuu SIIN. SINA Mattiisen küsib. Tubinat olete palju mänginud, kas ehitus on valmis koostöös autoriga ja pisuke vastab. Ega ta õieti midagi öelnud, kolin midagi esitanud, ütles Tubin ikka. Toom küll jah. Minu meelest on tema töödes metronoomi näidud valed. Kui küsisin meister, kas tohin muuta, vastas tema ikka. Muidugi ma niisama panin. Ei ole ma temalt muud kuulnud. Nüüd kuulame siis Eduard Tubina meditatsiooni selle esitavate Alfred pisuke ja Vardo Rumessen klaveril. Korraks tsiteerin veel ajalehte reede Aastast 1989 kus Tiina Mattiisen küsib. Niiviisi, kui jutt juba eestlast konnale läks, siis tuleb meelde, et omal ajal tegite Rootsis ka orkestri. Ja Alfred pisuke vastab. Neil oli Eesti sümfooniaorkester, Werner Nerebki juhatas, mina olin kontsertmeister. See oli vist aastal 1946 kuni 54. Siis sõitsid muusikud ilma mööda laiali ja orkestrid oli lõpp. Aga hiljem aastat 15 tagasi tekkis noori eesti soost viiuldajaid oma tosin juurde. Tegin nendega ansambli, jändasin mitu aastat, kõik laupäevad ja pühapäevad. Öösiti kirjutasin nooti. See oli üks tore aeg. Aga kus on need viiuldajad? Nüüd? Kahest on ehk midagi tulnud. Tsitaadi lõpp. Ja nüüd on minu käes veel korraks ajaleht valvama, mahlane. Aastast 1997. Alfred pisuke, selle oli väga tähtis, külastad alati eestikäigu ajal kodulinna Valgat sest seal on tema mälestused, seal on tema õed helgi mängli ja lea kom. Valgas on juba traditsiooniks kujunenud esinemised Valga kirikus koos organist Jüri kolt sooviga esinemine muusikakoolis. Enamasti koos pianist Nell rannaga. Ranna kohta ütleb pisuke ajaleheintervjuus, et rand on hea klaverimängija. Väga usaldatav. Tubli käsi, lisab pisuke. Oma kodulinna kiitmisega pole pisuke intervjuus sugugi kitsi. Ta ütleb, et raamatukogu Säde aias on haruldane juveel, seal on kõik läbi mõeldud ja korras. Ja sinna sisse minna on lust ja laulupidu. Ja edasi, ütleb Alfred pisuke, et kui Säde pargi tiik oli vanasti kujuks mudahunnik, siis see on nüüd nauditav ja lisab ilus, ilus, väga ilus. Ja kõik need majad, mida ümberringi parandatakse, remonditakse ja kiriku kellamäng igal pool ja täistunni ajal muusikakeskpäeval. See on haruldane. Valga on suuri edusamme teinud ja nii lühikese ajaga. Siia tuleks hea meelega külla. Ja siis ütleb Alfred pisuke intervjuus veel. Aga üks asi on küll hinge peal, väljaspool Eestit on palju juttu olnud säde majast kui teatrimajast. Kas tõesti ei leita võimalust seda korda teha? Valgast pärit, et inimesed ei ole just rikkad? Mõned Kanadas vist on, kuid väliseestlastelt võiks teatrida istutamiseks abi saada. Ma usun, sädes mängiti draamasid kui kaaperdati, et see oli ka hea kontserdikoht. Siin linnas ei ole ju kammersaali, seda oleks hädasti vaja. Nii et kesklinn kujuneks kultuurikeskuseks, millesse peaks kuuluma teater. Siis saaks kirjutada kultuuri suure algustähega. Tsitaadi lõpp. Enne oli juttu, et Alfred pisuke, selle on väga meeldinud mängida erinevates ansamblites, aga ta on olnud kaastegev ka vokaalsolistide täna ja seda just viiulil. Praegu ma pakun kuulata ühte salvestust kus Paul tammeveski üksainus õis kõlab Harri Kaasiku esituses ja viiulil saadab Alfred pisuke ja klaveril Harri Kiisk. Nii kõlas Paul tammeveski laul üksainus õis, esitajaks Harri Kaasik, Alfred pisuke ja Harri Kiisk. Ja nüüd tsiteerin viimasena ühte väljavõtet ajaleht Valgamaalane, ikka seesama 1997. aastanumber kus ajakirjanik Helju keskpalu küsitleb Alfred pisukest. Ja ta küsib. Imestan väga, kuidas ta nii heas vormis olete. Pisuke vastab, jah, minagi imestan natuke, et sõrmed ja pöial vabalt liiguksid, on mul kõõlused ja musklid, opereeritud operatsioonid Stockholmi kõige peenema sera haiglas neetigi muide üks eesti dotsent Rootsi riigi kulul. Operatsioonid on hästi õnnestunud. Ja Helju keskpalu küsimus veel. Mida teete vormi hoidmiseks? Pisuke vastab. Mängin iga päev pool tundi või tunni, Bachi, sooloviiulipalu ja ajakirjaniku küsimus on järgmine. Me näeme siin sageli noori interpreet noodist mängimas. Tee mängite peast. Ja nisuke vastab. Mälu on mul veel usaldatav, kuigi Stockholmi omanikud ja Ringhäälingu orkestri mängijad lastakse juba võimalike mälulünkade pärast kuuekümneselt pensionile. Peast mäng näitab publikust ja eelkõige just heliloojast lugupidamist. Karakterpalade noodist mängimine peaks olema piltlikult öeldes lausa surmanuhtlusega keelata. Ja nüüd pakun veel kuulata ühe loo kergema muusika poole pealt. See on laul kui Kungla rahvas ja selle esitab Haarald luteruse ja teda saadab riiulil Alfred pisuke. Liin. Loomaga. Siis las kauri saunu vees ja kaarjad parasjagu. Vallo lõpetab ja õhtul teed ja kui see on teha See oli üks lühike lugu. Toredast eesti mehest Stockholmis ja see on Alfred pisuke. Saadet jääb lõpetama Rootsi muusika, sest Alfred pisuke on ju palju esitanud ka üle terve maa Rootsi muusikat. Ja valisin saadet lõpetama Rootsi muusikaklassiku Wilhelm Sten hammari. Teose romanss number üks Laamašoor, mina ütlen siinkohal teile head aega, kohtumiseni järgnes arhivaarsete aastaste saates kõige paremat.