Tere, tere, hundipalu nahk üles, siis läheb ka. Käisin samas kas või vikati varsti juba sisse, ei veel. Ein läheb alles, kas vada, aga tänavu soap teda rohkem kui Imullo Wade väljal lood heina mu ajal seal, kus vesi peale paisutatud. Oi, seal uhtap nagu puud vuaal. Suhe ei kohe menu karjama soliseb nagu puu, Claude heinamaa, löömad sõitku lootsikuga. Kui aga oskavad. Kallis naabrimees, miks asi su oma poole Kruovi kaldale ta ette ei tee, eetri silu, Abja leib ja see ö koolis Ülo sõnade tammi, et vett minu maa peale ajada. Meno jälle tagasi tulla. Kroa vot minu Moabi ja, ja mina võin temaga teha mada, selleks siis oligi sul vaja kraav täiesti oma maa peal veega ma loll ole, et oma raha eest hakkan teise ja moa peale kraavi kaevama. Mööna olen siis loll. See oli katkenud Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse esimesest osast. Vargamäe Andres Valdeko Ratassepp. Eesti NSV rahvakunstnik Valdeko Ratassepp sai üleeile, kolmandal septembril kuuekümneaastaseks palju õnne. Aga kui vana on siis teatrilava Vargamäe Andres. Teatrilaval olnud umbes kaks, mõned aastad. See oli siis, kui me kaks ja 52 algas. Selle ajaga on vargamäe andres vist küll peaaegu kõik meie vabariigi kultuurimaja rahvamäelt teatrilavad enam kui korra läbi reisinud. Ja veel palaval augustipäeval ütles Toila kalja müüa, kui sulle kalja kruusi ulatus, kuule, sina oled ju Vargamäe Andrese mäletad? Ega see vist polegi ainuke kord, kus sind ka väljaspool lava on niimodi kõnetatud. Praegu on nii, et mul vist enam ei möödu ühtegi päeva, kus on nii väljastpoolt teatriruume kuskil, ükskõik kuskohas siis sa kuuled igalt poolt ma ei tunne jah, suuremad või inimesi muidugi, kes seda ütlevad ja tervitavad. Vargamäe Andrest oled sa mänginud nüüd õige mitmetes lavastustes. Tammsaare, Panso, inimene ja inimene on siis juba mitmes neljas. Kuidas sündisse? Andres? Tagantjärgi raske öelda, muidugi mul oli aega Osaimiste osa kätt kevadel suvi aegas ainult temaga ringi käia, mo Tammsaare nagunii. Juba nii kirjanikuna paelus mind sõitada loetud. Ise olen küllalt palju maa lund ja tunnen kõiki neid, kasvõi piirid haisid ja igasugu vänklemisi talumeeste vahel. Need ta tuli, nii nagu järk-järgult päris iseendast. Milliseid Tammsaare kangelasi või kujusid Sabeluvat laval mänginud? No esimene õieti oli 51. aastal Indreku kuju pankrotis. Sinu teada aga see aga algas märksa varem. Ehk mäletad, millise osaga päris algusest tegid? Kutselisena sai algust tehtud Vanemuises 1132 sügisel. Nimelt Lydia Koidulast seda naist on puudutanud, mitu inimest oli Soome autor või Eestimaa enam mitte mäletab igatahes ei olnud mitte lauluisa ja kirja neid, vaid lihtsalt Koidula ja seal on üks kuju. Tundmatu ja kadunud Eduard Türk, lavastas selle Koidula mängis Liina Reiman ja nii nagu ma mäletan, kujutas ta endast nagu Koidula südametunnistust edasi. Ta ei olnud üldse laval, vaid oli kuskil dekoratsiooni varjus küll peaaegu keset lava, üks kasepuu ja selle tagama mängisin. Tundmatud Türk otsis nimelt ilusa häälega meest. Ja sel korral mu hääl oli muidugi ilusam kui praegu. Ja leiti siis, et, et mina olen kõige õigem ja niiviisi algaski Vanemuises siis. See oli siis juba palgalisele ja, aga päris päris päris alguses. Aga enne on koolides mängitud juba algkoolis. 12 aastase poisikesena isegi oli poisikesi tarvis. Eks oli näidend tõushenhikemann, kus oli kaheks ajalehepoissi taks. Siis ma mängisin ka ühte neist. Su ema ja isa olid Vanemuise teatri näitlejad, küllap nad võtsid sind teatrisse kaasa juba siis, kui sa veel rääkidagi osa. Ja siis ma olin hästi pisikene olnud, ma ise ei mäleta, nüüd mulle räägiti, et üks huvitav asi oli, et, et ma polevat nagu nii, kui ma olin nelja-aastane või niisugune lava peal üldse vaatanudki, vaid vaatanud ümber teisi lapsi. Aga kui koju läksin, rääkisin täpselt ära, mis laval sündis. Ja kat, kõikide tekst oli meeles. Eesti NSV rahvakunstnik Salme Reek. Teie varasem kokkupuude Valdeko Ratassepale, minu esimene kokkupuude erinevate korjatakse ka Draamateatris peale sõda, nii tavaline kokkupuude oli meil, mängisime polgu poega, tema mingis kapten Kressiivit, mina mängisin Vanjassoncevit. Sellest peale. Nagu eluski, muutusin ma Valdeku Ratasepa pojaks teha minu isaks. Nii et nüüdki veel tihti. Poeg, kuidas elad, küsi Ratasepp. Noorsooteatri kirjandusala juhataja Kalju Haan. Minu varasem kokkupuude Valdeko Ratassepaga algas siis, kui ma sain draamateatri külastamise ealiseks seal 50.-te aastate alguses. Ja kuigi noh, minu esimesed etendused Draamateatris ei olnud just kõige õnnelikuma käega valitud masinaid, maksa kivid, kaotatud kiri, mis noorukile lihtsalt midagi pakkunud oma probleemidelt. Kuid Valdeko Ratassepa, näitleja isik jäi mulle hästi meelde jäi just meeldelavastustega. Ühe esimese Tammsaare lavastusega. See oli just pankrot, kus Ratasepp mängis Indrekut. Ja teiseks kindlasti Tammsaare Särevi vargamäe lavastus Ago Saller. Aga üks esimesi vahetumaid kokkupuuteid on viskama, teatrisse tööle tulin, siis oli 68. aastal lavastuses üheksas sümfoonia kus mul oli täitaks roll ja kuidagi üks seen ei tahtnud välja tulla. Ja siis Valdeko tuli lava taha, ütles noormees. Et teil on vale rütm või? Ei ole nagu eelnevalt sisemiselt laetud seniseid tulete partei ühelt koosolekult võitlete bürokrotismi vastu ja pärast selgub, et türoketism võidab teid. Ja te peaksite rohkem, olen ärritunud ja närvilisem. Ja miks ma seda räägin, sellepärast et Valdeku on kuni tänase päevani kuskil alati noortele appi tulnud rollide lahendamisel stseenide kallal nokitsemiseni ja see on vist üks toredamaid kokkupuuteid alati olnud. Sa õppisid ülikoolis õigusteadust, töötasid advokaadina, siis aga sai sinust näitleja. Need kaks sõna sobivad vist päris hästi kokku. Mitmel korral isegi mõnel protsessil vaatasin, et siin tuleb nüüd näitleja anud kaapi võtta. Ja aitas tõesti, teinekord on mitmel korral kojal võitsin paar lootusetut protsessi, aga vastupidi ka on siiski kasu olnud. Kõigepealt jurist, kui ta korralik jurist peab tulla küllalt hästi psühholoogiat. Ta peab olema loogiline, aga seda kõike läheb hirmsasti laval tarvis. Kuidas saab, alustab tees osaga jah, need on nii individuaalsed asjad, kuidas keegi osale lääneb. Mõningaid, kui oleks tegemist mingisuguse väga tuntud ajaloolise kujuga või siis on loomulik, et sa igasuguste allikmaterjalide poole pöördud kõigepealt pärast läbilugemist ja loomulikult esialgu loed läbi ja mitte üks kord, vaid noh, nii nagu meil teatris on, aga sa ise tead, me oleme läbi lugenud küll, aga hakkame lugema laua taga uuesti teda. Aga siis peamine võib-olla, mis minul seni nagu ma iseenda juures tähele olen pannud ennast jälgedes. Et ma käin osaga kogu aeg ringi, see tähendab seda, ma kannan teda igal pool kaasas, see võiks öelda, et kodus, kõrtsis, kirikus ükskõik kus väheks, ta on mul alati kaasas ja ma mõtlen ja paljude inimestega üldse vestlustes mitte üldse sellest vaid paljudest muudest maailma probleemidest. Ja korraga kuskil leiad, vaat siin on jälle terakene või siin on üks väikene kasvõi Telliskivi killukene, mida saab ära kasutada. Omad kogemused loomulikult on olemas, aga neid kogemusi, minu arvates peab iga inimene iga päev juurde koguma. Ja seda saab ainult ringi käies, lahtiste silmade ja kõrvadega. Ja inimestega tegeldes. Milline roll või õigemini töö, missuguse rulli kaal sulle endale vast kõige huvitavam olnud? Neid on õige, mitmesugused on, võib-olla ütleme spaa-le ma ütlesin, et Vargamäe teine lavastus jah, kus ma ütleme töös sellega, nii võisin Kaiseni mingil määral rahuldust tunda, kes end ka nüüd päris rahul saab olla, või. Teine oli, see oli küll, sündis varem, kui me tegime pisuhändtöö, oli huvitav. Ja imelikul kombel, kui me olime kahekesi Pansoga laval sees seen sanseriga, muutus esimest korda mitmekümne aasta jooksul tõesti võitluslikuks ja Santheril kui ta öeldi, et muuseumist mitmekümne aasta jooksul kriitikud rääkinud väga verevaheline kuju on sander, seda ei saagi mängida. Ja minule tundus, et seekord oli Panso teostuses oli see Sanderi kuju täiesti verega. Nõukogude Liidu rahvakunstnik Aino Talvi, milline Valdeko Ratassepa näitlejatöö on teile kõige sügavama mulje jätnud? Ma olen siiani meeles tema kehastatud Nõukogude sõjamehed vahetult pärast sõda. Eriti tema roll Simonovi näidendis päevad ja ööd. Parem osa, mis ta mängis, oli Andres Tammsaare vargamäes tähendab tõde ja õigus, esimene jagu seda ta aastate jooksul pidevalt mänginud, hästi mänginud ja saavutanud sellega oma mänguga tippu. Inimene ja inimene. Selles viimases lavastuses. Helle-Reet Helenurm küllap ikka Vargamäe Andres, ma arvan, aga viimastest aastatest viimastest töödest ka Lebedev, Tšehhovi Ivanovist, millega ta kuuldavasti ist juubeltki tähistab. Roll on ju aastate jooksul sul peaaegu lugematult olnud, aga sa ei ole arvestust pidada. Ei ole pidanud. Olgu olla kui palju tahes, igal näitlejal vistel oma mängimata jäänud osa, nagu me ütleme, mis on sinu mängimata jäänud osa. Kui neid küllalt Muidugi on selliseid, mul on küll üks niisugune imelik Crazy, ma ei tea, mispärast see minu juures nii on, teistel on näiteks väga kerge olnud alati vastata, ma olen jälginud, ütleme 40 aasta jooksul, millest nemad unistavad, mida mängida ja mina nagu Ma jään natukene tummaks, kui mu käest küsitakse, siis peab parajasti kohe mõtlema, kosmonaut, kogu aeg, nii palju tegemist on, ma ei ole kunagi ühtegi osa tagasi lükanud ja ühtegi osa ei ole käinud küsimas ka mul on jätkunud neid niigi, et katsuvad ära teha ja sageli ei tea. Nagu oli see pealesõja alguses kohe hästi palju, võrdlemisi ühesuguseid ja nii nagu ei ole aegagi olnud mõelda sellele, et mis sul mäng, Ta mängimata on palju asju. Hamlet on mängimata hotello, aga ega ma loll, et ma olen teid tahtnudki, ma sinna ei sobi, lihtsalt. Aga kuningas liiri oleks võinud mängida võib-olla juba sellepärast, et ma nägin, kuidas mul kadunud isa seda mängis. Ja kuidas mängis kadunud kaljule. Ma mõtlesin, et siin midagi annaks veel midagi teha. Kuna aga nüüd teda on juba mängitud ja filmis ja kuulsalt siis ma praegu tema peale nagu enam ei mõtle. Aga mida ma olen siiski mõnikord salajas hoidnud, mind millegipärast tõmbab väga eriti peale Aleksei Tolstoi lugemist, Ivan, neljas on sul vahest ka päris vaba aega? Kaunis vähe küll. Aga mis sa siis teed ka varem, kui ma rohkem liikuvam olin, ma armastasin hästi palju ringi jalutada. Ja näiteks päris poisikesena, et väga paljud inimesed räägivad, nemad tunnevad oma rahvust, nemad tunnevad oma linna. Ja Mul oli juhus esimese rahvahääletuse juures inimesi saata rahvaloendust tegema. Kes tulid tagasi ütlesid, meil oli palju poliitilisi vaidlusi enne olnd, et sul oli õigus, ma ütlesin, et sina ei tunne muudkui Tartu linnas kolme tänavat. Ja ma armastasin siis agulis lonkida ringi kus olid niisugused poolmeistrid, noh, see oli Tartus. Ma kasvasin ja sündisin ka muidugi. Ja õppisin seal neil lõplikult, Tallinna, ma tulin alles 1939. Ja siis ma sattusin nii üle aiaväravaga inimestega rääkima. Ma üldse tookord, nagu rääkisin poisikesena nii maal kui linnas, rohkem vanainimestega. Nendega oli mul nagu huvitavam. Hiljem näiteks mulle meeldivad väga noored inimesed ja selle tõttu ma räägin igasuguste inimestega ja eriti niisama plätratama ei armasta, koguni vihkan. Ma selles mõttes absoluutselt seltskondlik ei ole, üksinda, mul ei ole kunagi igav aga väikekodanlikus seltskonnas põrgulikult igav. Aga kui ma satun huvitavate probleemide peale inimestega, siis, siis me võime ägedalt vaielda. Ja mind huvitab kas või tülli minna, ega ma sellepärast tema peale teisel päeval viha neil loomulikult. Nii palju kui võimalik, tuleb ju ka lugeda. No kõigepealt ma pean väga tähtsaks, ütleme, ajalehti lugeda ja mina loen teda niiviisi, et ma peaaegu vähemalt ühe lehe näiteks Rahva Hääle loenud otsast otsani läbi. Samuti kaotleme sirp ja vasar, muidugi ma lugemise juures tähele pannud, see mind nagu enam ei väsitaks või see, see oleks midagi muud, et ma saan täiesti väsinult hakata lugema. Muidugi niikaua kui silmad vastu peavad. Mida te hindate, Valdeko Ratasseppa, kui näitleja juures kõige enam? Ma hindan kõiki lavakunstnikke, kes on suutnud rohkem kui 30 aastat sel raskel tööl vastu pidada ja Ratasepp kuulub ka kindlasti nende hulka. Vastupidavust ajahambale. Ja seejuures jäädes ikkagi kaasaegses oma vahenditega. Mina olen alati imetlenud ju vaadanud ja hindan tema mälu, haruldane mälu, loogiliselt mõtlev ja näitlejatel on tihti niimoodi, et ja on oht, et vahetevahel midagi unustad mõne lause või tõstab teistkümnenda ümber, aga Ratasepp ma alati kindel mees räägib täpselt autori teksti ja ma nimetan seda. Ma ei ole iial kuulnud, et Valdeko Ratassepp oleks hinnanud oma partnereid umbes niisuguse suhtega, et mina olen hea meelde, minu partnerid on halvad näitlejad, ta on väga sõbralik, väga abivalmis. Vaatamata 60.-le juubelile. Temast ei ole nagu kadunud, ei uudishimu ega rõõmus trots nagu jätkub ikka igale poole, ta huvitub kõigest. Aitäh sulle, kõige rohkem meeldib, et see on tema niisugune advokaadivaist. Selliseid lubab tal alati inimestega suheldes minna sügavuti situatsioonide lahkamisel minna sügavuti. Et vältida niisuguseid enneaegseid otsuseid. Et kõik oleks põhjendatud, kuid otsuse teeb. Ja kui ta ükskord otsuse teeb, siis püsiv. Mida sa tead, näitleja kõige olulisemaks jooneks? Mõistust muidugi ära imesta, ma eeldan, et anne peab olema muidu isa näitlejast rääkidagi aga eriti minu arvates palja andega enam meie ajal meie publikumi juures meie tehnikarevolutsiooni ajastul ja nii edasi ei tee. Aga mida hindad sa inimeses? Võib-olla Rožinskit, kes oma inimestele, kes tema süsteemis töötasid, kus ta nõudis puhtaid käsi, kuuma südant ja kainet mõistust, kõik need ja kõik need, mis on moraalikoodeksis kirja pandud, kõik need loomulikult peavad olema. Aga ma ütleksin, kui niisugune küsimus on olemas, siis ma ütleksin, et ma hindan inimeses üle kõige inimlikkust. See aga eeldab peale kõige muu ka seda, mida kahjuks inimesed kõige vähem armastavate iseseisvat mõtlemist, mõtlemisest, mõtlemist kui rasket ja põhjalikku tööd. Missugust luulet Sa tahad lugeda? Selget sellist, mis paneb mõtlema ja mis liigutab kasinud tundekeeli. Näiteks on mulle alati väga meeldinud liiv. Ja ma olen kuulnud mõningaid inimesi kohe hämmastama pannud, et kuidas te seda liivi loete, nii suureks luuletaks? Midagi nii nii lihtsad sõnad ja kõik, mis tema poeete jäävad. Ma ei saa midagi teha, aga ta jätab minusse kohe palju loeng, tõesti, kõige lihtsamalt, kas või neli rida tal ja see ütleb midagi. Draamateater on sõnateater, see on loomulik, sest kõik saab alguse autori sõnast. Ometi on seal ka väga palju näha. Aga on olemas teine sõnateater, kus näha ei ole midagi, kõik peab selle eest kuulda olema kuulda nagu teater. Millal sa tegid kõige esimene kord kuuldemängu? Õieti hakkas ta peale juba 44. kevadel Leningradi raadios. Saateid, tähendab nii okupeeritud kodumaal. Millise kuuldemänguga kõige huvitavam oli töötada? Neid on muidugi nii kohutavalt palju olnud, neid enam ei mäletagi ja teinekord, kui kuulata raadiost jätkuuglama jätku hullemat, üks mina seal räägid. See on nii niivõrd vana ja mõtlemist, üks küll võis olla. Seepärast saab rääkida võib-olla nii, viimastest. Võtame kasvõi reekviem, laternasüütaja. Monument, monoloog. Faust sureb kaks korda. Oskad sa nüüd päris sõnastada, mis see siis on, mis sind teatri külge tõmbas ja siin nii kõvasti kinni hoiab? Kõigepealt muidugi. Teatripisik ma omamoodi nimetan ennast üheks kõige vanemaks teatritegelaseks selle tõttu, et ma sündisin teatriinimeste perekondades. Kõigepealt on muidugi see kuid teiselt poolt Armastaatsetelt ühele meeldib kangesti hobune, teisele koer, kolmandale, kas koerad väga meeldivad? Aga kõigepealt meeldib mulle siiski ja pakub kõige rohkem huvi inimene. Aga kus saab selle inimesega rohkem tegeleda kui ühe lavastuse kallal? Teiselt poolt, kui me räägime sellest ja kirjutame lehes, et on teater, on väga terav ideoloogiline relv, siis see ka tõepoolest nii on ja tema osatähtsus kogu aeg. Ma olen väga palju näinud, kuidas üks või teine asi sõja ajast peale, kui näiteks sõduritele sai mängida kuidas nendele mõjus, kuidas neid innustada. Ja kuna ma ise olen kommunist ja loomulikult olen huvitatud selle idee elluviimisest, siis ma näen teatris ühte väga head vahendit, millega kõige rohkem pääseb laiadele massidele ligi. Üleeile oli sul juubel kalendri järgi juubelietendus ja tähistamine teatris on alles ees. Õnnesoove ja häid soove oled sa juba vastu võtnud ja neid tuleb veel. Kui aga nüüd küsida nii, mida sa iseendale juubeli puhul sooviksid? Need, kes on juba juubelisid pidanud need teavad väga hästi, kui raske sellel õhtul on juubilari olla. Ma soovin endale raudset rahu. Mida sooviti Valdeko Ratassepale tema juubelil? Ikka jääks ikka inimeseks toredaks kolleegiks. Jätter oleks selleks palju jõudu ja head tervist. Soovindama kunstile pikka iga jaksu temaga einele mõistusele. Ja et nagu julgeks kutsuda teda veel võrkpallivõistlustele sest ma tean päris kindlasti, et ta autatega mopeedi ostma ei hakka, käib edasi Võsu ja Käsmu vahet ning nagu oleks aeg minna, pallis. Vääriliselt tiitlit kaitseks ja mängida alati diaatrid mitte viiki, vaid alati võidu peale. 60 aastat on seda palju või vähe, tundub, et nii üht kui teist. On inimesi, kes pikemagi ajaga pole suutnud jälgijate, ju siis jooksis aeg kiiresti käest, kui see aeg on, aga elatud rikkalt sisukalt kirglikult jõudis ka Valdeko Ratasepa aastad on olnud pikemad. Üksi Vargamäe Andresest piisaks, et jälge jätta. Ja mitte ainult teatriajaloo kaante ja teatrimuuseumi seinte vahele. Kuule, sina oled ju Vargamäe Andres, ütles kaljamüüja Toilas. Aga kui palju muudki on tehtud ja kui palju veel tegemata? Teeme, siis meiegi teeme sulle lõpetuseks ühe vägeva aplausi. Niisuguse, nagu sulle ikka on tehtud ja ikka teha.