See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke, ronivad hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolme kümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäe rünnakul nii kõrgele, et päikeses lõi helendava mehe nägu laiavõitu tugevate lõuapäradega teras-silmadega. Lühikese, kuid tiheda musta habemega naise nukrad silmad, loog ja hobuse kikkis kõrvadega pea. Seal ta ongi see Vargamäe, lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. Meie hooned paistavad teiste omad, seisavad mäed aga orus. Sest siin rahvasuus Mäe ja Oru mõisakirjas aga eespere ja tagapere paremat kätse männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma igavesed vanad jändrikult, teised, mõned poolkuivad juba. Nii palju, tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses. Naine silmitses ümbrust, siin mägi, seal mägi kaugemal, kolmas, paremat kätt, neljas, paremad, viies ja nende taga, kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Nende vahel aina soo, tükati raba kaetud kiduravuselikuga. Üks niisugune mäe nukk teda ümbritseva sooja mõne vana männi Hendrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevalt lõpetama. Millegipärast kiskus noore naise süda valusalt rinnas kokku? Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli täita kodu all mõistnud põldu ja metsa suurt Laanud, mis õhtuti heliseb kui hõigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin? Kui tuleks lust lõõritada, hüüavad siis sood, vastu hakkavad rabad rõkkama. Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta ise kodus näinud sündivat ja kasvavat. Mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees. Kirjaniku vanemad tulid JärvaMadise kihelkonda tolleaegsesse Põhja-Tammsaare tallu 1000 872. aasta kevadel. Sellesama sündmusega algab ka romaan, tõde ja õiguskirjaniku vanemad tulid. Viljandimaa Nad pärinesid Vastemõisa vallast. Olid noored äsja abiellunud inimesed. Isa Peeter Hansen oli tollal kolmekümneaastane ja tema naine Ann Hansen 19 aastane. Sinna soode sisse tuleku lugu oli niisugune, et küllap, et need talud olid märksa odavamad ja ega Ansonitel ei olnud tollal nagu teistelgi noortel algajatel talupidajatel rahani väga loopida. Nii siis juhtuski, et 1872. aasta kevadel sõlmis Hansen Albu mõisa omanikuga talu ostulepingu. Varem elas sealsamas Tammsaare väljamäel Jacob Sikenbergi, keda loetakse tõe ja õiguse Pearu alku juuks. Vanasid kenberg Jacob Sikenbergi oli selles talus elanud juba mõnda aastat. Räägitakse kolm-neli aastat ja tema ei olnud veel talu päriseks ostnud. Tema oma ostulepingu mõisnikuga sõlmis aasta hiljem tähendab 1873. aastal. Sikenbergi oli sama kandi mees ja ma ise oli pärit sealt mõni kilomeeter mõniverst soo sissepoole minna. Sykemädalust sellest ka siis perekonnanimi tulnud. Minu vestluskaaslasteks on Ilmar sygeneja romansi kenberg. Nüüd ma palungi teid, romantik, Einberg jutustage. Milliseid mälestusi teil on seoses vargamäe elu ja oruga? Kui esimest korda lugesin Anton Hansen Tammsaare romaani tõde ja õigus, esimest osa, see oli 1926. aastal oli mulle juba esimestel lehekülgedel maastikukirjeldus väga tuttav. Romaanis nimetatud soosild oli minu mälestus järgi just nagu romaanis kirjeldatud. Mäletan, kui sõitsin suvel vanaisa juurde romaanis nimetatud Pääru, kartsin, et hobune murrab jala, tses tee põhjaks olid au, Troikad ja kaikad ja see tee kõikus kogu aeg. Hobune otsis kohta, kus astuda. See soosil läks minu vanaisa krundist läbi, mis viis väljamäe alla, kus asusid kirjanik Tammsaare ja minu vanaisa tarud. Kui vaadata sealt väljamäelt, kus asusid kirjaniku isa ja minu vanaisa talud üle soo, siis paistab ka kirik täpselt niimoodi, nagu selles romaanis on kirjeldatud. Minul igatahes oli suur aukartus väiksest peast nii oma vanaisa aasta kui ka kirjaniku isa vastu väikesest peast. Me olime peaaegu igal suvel tema juures seal külas. Pearu oli suur mesilaste armastaja ja tal oli seal aedas vilja väädvus. Nemad nimetasid teda rohu ajaks palju mesipuid. Tema meeldis väga. Raul, mul on meeles umbes, ma olin viie-kuue aastane vanem vend käis juba koolis, sel ajal õpetati laulma lapsi. Ja esimene laul oli. Siis oli tsaariajal poore sarja rani, see tähendab jumal, keisrit kaitse, sa, vanem vend harjutas seda laulu kodus ja mina õppisin muidugi ka selle laulu siis ära Jaagubero siis meile tuli siis ütles, et no poisid, laulge. Mulle ka midagi. Meil muud laulu ei olnud koos õpitatud, siis laulsime seda poolset sarja seni talle vene keeles muidugi. Vanaisal oli väga hea meel, muidugi võttis siis oma rahapunga, mis oli tehtud seapõiest välja ja andis Meile kummagile tähendab vanemale vennale ja minule viis rubla. See viis rubla oli nähtavasti tollal väga suur raha selle poolest, et vanem vend juba oskas seda arvestust ja ütles kohe, et nüüd saab selle viie rubla eest osta. 1000 impuzaya noorem vend istus ema süles ja vaatas nii nukralt pealt, et meile anti seal kummagile viis rubla. Ja vana Pääru nägi poisi nägu seal ja võttis siis oma rahapunga uuesti välja ja võttis ühe suure hõberubla ja võttis viierublase kuldraha ja pani siis poisi ette lauale ja ütles, no võta, kumma sa nüüd tahad? Pearu juba nähtavasti juba teadis pois tingimata võtab suuremana ja mitteväärtuse poolest vaid suuruse poolest. Ja poiss võttiski kohe suuri hõberublase omalen Pearo romaanis nii iseloomu poolest ja paelud iseloomujooned. Temal on sarnased selle minu vanaisaga näiteks tema armastas nalja kogu aeg teha ja ikka teisi üle trumbata, millegiga seda nüüd oli alati, kus ikka kuskil nii kui öeldakse, joodud olid, siis ikkagi ka öeldi, et no et kui vara Sikenbergi seal ei olnud, siis meil oli täitsa igav. Aga kui Sikenbergi ilmus, siis meil lõbu lahti alati, nii et temal huumorit oli väga palju. Teie mälestusajal enam neid kuulsaid vägi. Ei, ei toimu, ei toimu ja ei olnud kuulda ka sel korral, et vaata, et kui mina seal nii väiksemast ajast käisin, see, need niuksed vägikaikavedamised alles siis tulid uuesti siis kui päevavalgele, kui see romaan 1926. aastal, siis nad tulid päevavalgele ja muidugi minu ema elas ka natukene aega peale abiellumist seal vargamäel. Temal muidugi tuli kaba elu sündmusi seal meeletõesti jah, niisugusi asju, mis siin romaanis on nüüd kirjutatud, et niisuguse asja ikka oli seal, ütleme sellele rätsepal tekstide pähetõmbamine ja kõik niisugused lood tulid siis päeval. Muidugi mäletatega peeker. Nii ja Peeter Hanseni ma mäletan väga hästi ükskord suvel seal olles, mind saadeti Järva maadides mis on siis umbes kuus kilomeetrit seal vargemalt eemal posti järele. Näen, et Peeter Hanseni hobune seisab seal suure kõrsi ees lasina küljes kinni seotud ja mõõde tärkas mul kohe pähe. Ehk sa Peeter Hanseniga seltsis kuidagi koju tagasi sõita ja ootasin, ootasin, kui teed on see nüüd ei ilmunud kõrtsust välja ja hakkasin siis jalgsi tulema ja ei saanudki kuigi paju tulla, umbes pool kilomeetrilt kuulen, vankri mürin tuleb. Ja aatom tagasi sõidabki siis romaani nimetatud Andres minust mööda sõites peatus ta kohe hobuse. Ja ütles pois tule peale hakkab mulle kutsariks. Muidugi, seda ma rest ootasingi ta peale mind valetajaks ja sõitsime siis edasi. Esimene väljamägi seal, mis tuli, see oli nagu romaanis nimetatakse seal kassiaru ja eska talu, see väljamägi oli seal lähedal, kohe hakkasime sealt mäest alla sõitma. Hobus, tal olid väga suured ja väga tuge, jõulisid maa, pingutasin neid ohje küll, kuid ei jõudnud pidada ja roopad olid suured selles teel. Ja see vankeri olnud mitte nelja rattaga harilik taluvanker, vaid teda kutsuti kaarikuks, oli kahe rattaga käru ja mina ei, muidugi kerge ja Andres oli raske ja roopa sorri sügav ning viskas selle kaariku ümber. Ja Andres kukus kaarikust välja. Õnneks jäi hobune kohe seisma, edasi ta enam ei sõitnud. Andres tõusis ülese, lükkas kaariku jälle õigesse asendisse ja sõit läks edasi, mitte sõnada ei lausunud selle peale, et see ümber läheks. Sõitsime edasi ja tuli järgmine niisugune Mägija suhtusse samasugune õnnetus. Jaa, ta jällegi lükkas kaariku õigesse asendisse ja sõit läks edasi ja rohkem neid mägesid seal ei olnud. Kui jõudsime koju, siis ma kiirelt hüppasin maha ja tegin tema õuevärava lahti saada ja ma mõtlesin, et no nüüd ta hakkab alles muga riidlema. Ja pistsin jooksu seal, kui ta hõikas, et poiss, kus sa jooksed, tule tagasi. Vaat siis mul oligi just eelminaalsed. Nüüd tuleb sry, kui ta ütles selle peale. Siis kui ma ta juure seisma ained, et samu lihaks kutseriks olivad, nüüd mine see mu ajas maasikaid, nii palju, kui sa tahad. Tema oli suur maasikate pida tookord mujal ümbruses kuskil neid maasikaid aja maasikaid ei olnud, seal minu vanaisa talus hoopiski ei olnud. Ja siis laskis mind neid maasikaid nii palju süüa kui seekord. Ma nägin, kui heatahtlikult ta suhtus üldse laste vastu ja meie vastu. Me käisime tihtipeale seal õue peal, tema pojad olid umbes nooremad pojad, umbes nii varad kui meie, käisime nendega seltsis seal mängimas, nii et niisugusi riidusi, nagu seal romaanis tol korral üldse meie kõrvu kuuldunud. Dokumendid on 1902.-st aastast, et siis oli nii õige mitu kohtus käimist üksteise otsa. Muidugi nii palju kui mina mäletan, enne sõda, kui need Pearu ja Andrese algkujude pojad pidasid veel kohti. Et siis nendega juttu ajades oli ka juttu mõningatest siiski niukestest vägikaikavedamisest, aga ühtlasi toonitati ka seda, et ega nad siis nii väga pidevalt riius ei olnud, isegi räägiti, et läksid kohtusse samal vankril ja, ja enne kohtusse minekut käisid veel kõrtsist läbi võtsid, võtsid seal esinemiseks julgust ja pärast, kui see protsess oli läbi, läksid jälle kõrtsi, hoolimata sellest, kes võitis, kes kaotas, tegid koos jälle oma väiksed niisutamised ära isegi romaanis on öelnud, et see protsessimine, see oli nagu nagu leiva kõrvaseks ja taheti tõepoolest proovidagi nagu romandi ütleb, et kes on kangem ja, ja kes on osavam. Tänu korrastamine, soo, kuivendamine, kivide kaalumine, kas see oli tegelikus elus samuti kui romaanis? Seda muidugi võib niimoodi olla, minu vanaisa hoidis väga korralikult kõik need kraavid puhtad ja need kraavid olid kõik ju tema poolt, kas ta ise, kui palju ta ise kaevas või Lassis kaevade, need olid kõigiga tema ajal tehtud, need kraavid ja põllud näiteks seal romaanis on räägitud, kuidas Andres hakkas seal põldudelt kive korjama ja koguma, seal siiski mina seal põldudel töötasin ka häästasin seal ja palju kive seal enam üldse ei olnud, need olid kõik kokku korjatud ja seal mitmes pool oli tehtud kiviajad kus need kiviajad muidu tulivad, kui need olid põllult korjatud, kividest tehtud kõik. Nii et see maaharimine käis seal täies hoos kogu aeg. Ja kui te mäletate romaanis seda krõõda tööpäeva, kuidas ta jooksis kodu ja põllu- ja heinamaa vahet, eks see talu perenaine võis niimoodi tööd. Selle poolest, et mina muidugi nägin Pääru abikaasa, kes Jacob Jaagup Sikenbergi abikaasa tööd seal, tema oli esimesena, kes tõusis hommikul vara üles ja oli viimasena Ki sõites magama ja mul nüüd tuli meene, et ega tema meidki ka magada ei lasknud ja juba kui päike tõusis, siis ta hüüdis igalt poisid maast lahti ja me pidime ka tõusma ülese teistega seltsis. Ja muidugi unised nii külm, vahel päike alles vähe paistis, seal anti kohe meile tööd, seal vikatit käiamiseks abiks olla, vanaema juba selle eest hoolitsed noomiku, pidime temaga öösel üles tõusma ja nii et tema oli nagu seal krõõda kohtagi romaanis on öeldud nii, et need mõlemad taluperenaised väga vaeva nägijad selle töö juures. Kas pea Piero algkuju hinge peal rääkis tõesti niisugust toredat murrakut, nagu seal romaanis on kirjutatud? Aga pärast maaema harjunud ära, nii selle tähendab linnas ei räägitud, niukses linnas ei räägitud niux murrakut, aga seal meie isegi harjumisele murrakuga ära läksime. Ütlesite seda vanaisaga ikka ikka vanaisaga sai niimoodi räägitud. Vaat kui võrrelda praegust Vargamäed omaaegse Vargamäe, aga kui mina Boy, kes seal käis, siis vargamäe ei ole enam see, mis ta tol korral oli, seepärast et seal ei ole Äram, kõiki neid hooneid ei ole seda Vana-Andrese elamud seal, mis ära põles, siis seal Pääru krundil, kus oli Pääruse vana elamu, mis pärast tehti hobusetallis igatahes noorpõlv ei teagi, kes seal käivad, kus kohas oli see õieti see vara elamu siis on, võtame näiteks nende ajad köitmisel, krundi vahelised ajad, need on kadunud seal siis kui võtta see, mis soosild oli, see tehti juba 1900 36. aastal tehti eeskuju maanteeks, nüüd on isegi tema juba nii laiaks tehtud, et võib-olla kaks bussi saavad üksteisest mööda sõita. Ja siis soosild see, mis nüüd maandena esineb seal need. Kui Pääru elas, siis tema istutas sinna soosilla kõrvale kased ja see oli, ja siis kui gaase Alee ja vaat need asjad on kõik muidugi nüüd üles juuritud ja see soosild ei ole enam üldsegi sedamoodi välja, kui ta varajasi nägi. Ma panen tähele teie jutusete sageli segate ära, tähendab, nimed, ütlete Jacob Sikenbergi asemel Pearu ja Peeter Hanseni asemel Andres, et eks ole, selle kohaga on kuidagi elu ja luule nii läbi toimunut. Marge, missugune asi on seepärast, et mina üldisku oma vanaisa nimi oli Jaagup, aga jama oma isa nimi oli, kajab, aga mina olen läinud üle ainult maani. Nimetan Pääru millegipärast juba mulle justkui sisse imbunud, et ma ei saagi enam oma vanaisa nimeks anda jaagu vaid Pääru on kõik isegi teenäitajad, kui võtame, ütleme sealt maantee pealt ära sõita sinna. Vargamäe pool nagu kutsutakse, seal ei ole enam mingisugust silti, et ta rääkis sinna, seal oli ennem vetepere küla, kus need talu tasulised nimetati vetepere külas. Aga see tee viide on nüüd juba on silt üles pandud vargamäele, nii et juba see on juba läinud, justkui luule on elu elu siis juba juurinul. Nii siis ta enam ei saagi nimetada neid vanu nimesi, vaid juba selle romaani nimesid, kui need kaks vanameest ise hauast üles tõuseks ja loeks seda raamatut, seda romaani. Vaat siis nemad tahaksid ütelda, mis seal raamatus on tõde ja õigus. Millisena mäletate teie, Albert Hansen, oma vanaisa Peetrit? Pieter Hansenit, mina muidugi poisikesena, kui tema oli juba talukoha poja ketanud, ta käis oma vanema poja juures, tähendab minu isa juures koitjärvel. Ja muidugi, kui ma nüüd meenutan seda vana eetelt, siis muidugi tekib niisugune võrdlus kohe kõigepealt tema suurus ja jõu ja nii edasi kohta nagu isagi minule rääkis, et ta oli tugev mees ja kõik nii edasi, ta võis ju tugev olla, aga minu arust kasvult väike muidugi üle 60 aasta inimene, noh, ta oli juba võib-olla ütleme siis kogu vajunud või kuidas seda öeldakse. Habemega ja tal oli väikene väikenegi, kikisabin siukene. Armastavalt muidugi õiglane ja sirge tahtis olla, kata midagi, õppis oma naabrimehelt aastate jooksul. Ja ühesõnaga püüdis võib-olla teist alt vedada, mitte niivõrd Beta, ütleme ja, ja vigurid vastav teha, kui just ja ütleme alt vedada mõne teise, väiksema nõksuga, viljapõldude küsimus, ütleme loomade suhtes ja see oli seal väga problemaatiline, sellepärast et krundid olid ju niimoodi jagatud, et et seal oli ühelt oma territooriume, osalt teisele minnes oli sunnitud ju naabrimehe maa läbima oma loomadega, see tegi muidugi raskusi ja võimaldas tülisi tekitada. Aga millal te ise käisite? Tarzani näen esimest korda esimest korda ma käisin väga väiksena ja ma õieti mäletagi võiksin arvata niimoodi, et oli meil vana elamu alles ja Rein seal, ainult et oli ilus, ilus päiksepaisteline ilm ja õunapuuaed oli maja otsas ja. Me liikusime rei all. Päike paistis väravatest sisse, raadioid lahti, lõunapoolsed väravad ja nii palju ma sellest mäletan, aga inimestest teda nendest ma ei mäleta, mitte ühtlaselt. Ei olnud ja see oli nüüd hiljuti, kui ma käisin peale teist maailmasõda seal siis oli uue suunas ja ma käisin peamiselt selle muuseumi külastamise eesmärgil. Kust on pärit nimi Vargamäe? No vargamäe minu aru mälestuse järgi ei ole mitte algust pärit valge vargamäe on tee ääres, mida Panther tihti läbistas seal Aegviidu koitjale tee ääres olnud paksu segametsad olid kaetud haavadega ja nii edasi natukene süngevõitu, aga nüüd on paljaks võetud ja, ja väga madalad, need künkad. Kohanimi on minu arust sealt vä? No see kohanimi vanade pärimuste järgi, et seal on olnud üks vargate salke pesitsenud seal koobastes, kes olid siis mõisakooridel viina vaatiline tühjaks lasknud seal ja nii edasi, et sellest on siis pärimuses ning rahva seas jutud seal Vargamäe seltskondi nimetus ka saat. Mina nägin Vargamägi, tähendab kui ma olin täiesti mõistja inimene küllaltki vanas eas ja siis oli juba väga palju seal muutunud. Mis muidugi võrdluseks kirjandusteost lugedes ja siis kohapeal käies jäi minule niisugune mulje, et nii nagu see mäe Aru või, või eespere ja tagapere oleks õigem olnud kui Mäe ja Oru, sellepärast et see kallak on seal kohas juba väga väikene ja talud on võrdlemisi üksteise kõrval, mitte niivõrdmäel ja orul kui, kuivõrd just ees ja taga. Aga ütleme, soosilge jõesaare. No need on jah, need maastiku osa on muidugi kõik niimoodi ikka soolap ja, ja siis seal vahel jälle saar oma taludega ja ehitustega ja ja soosing muidugi oli niidikorda pandud, sellepärast et see oli peale selle muuseumi rajamist sillutatud täitsa kõlbulik igasugustele sõidukitele. Kas kirjanikust Anuga oli jutuga tema teest? Kahjuks mitte sellepärast, et meie aastate vahe oli ikkagi niivõrd suur et sel perioodil, kus, kus ta meile las tähendab, minu vanemate juures koitjärvel siis meil sel teemal juttu ei olnud ja hilisemal perioodil, kui ma juba linnas tööl olin, temaga kokku puutusin, siis meil oli muid asju kõnelda ja meeleti tema vist hoidi oidus ka oma oma tegevuse üle ja kirjandusteostele kõnelemist. Ja nüüd kuuleme, millised mälestused ja mõtted on kirjaniku pojad Eerik Hansenit Vargamäe asjust. Minul on need mälestused muidugi kahjuks küllaltki põgusad. Sellepärast esimene kord, kui me koos isaga tema kodukohas viibisime. Ma võin siin aasta võib-olla eksida 30 20 või 39. aasta suvel. Noh, siis olin ma niisugune kaheksa, üheksa aastane. Nii et selles osas ei saa need mälestused olla muidugi väga ulatuslikud ja eredad. Ja selle viibimise kestvus oli ka ääretult lühike. Üks päev hommikul sõitsime sinna ja õhtupoolikul tagasi sellest esimesest käigust isaga koos Tammsaaremäele palju nagu ei mäletagi, on jäänud meelde jõgi, soosaared, kitsesaar, oma kõrge palgimetsaga ja iidsete kuuskedega. Ja sõit sinna ja tagasi, mis oli selle vanusele poisiksele past elamusrikkam kui sealsete väljade ja, ja omaaegsete kraavide ja nende kohtade vaatamine, millega hoolimata sellest, et ma tol korral küll juba olin esimesi jagusid tõde ja õigusest lugenud siiski nagu ei osanud teost mingil määral seostada tegeliku olustikuga. Eredamaid muljeid on jäänud 40. aasta suvest. Kui peale isa surma viibisime pikemat aega suvel koos ema ja õega Tammsaaremäel käies koos talurahvaga põldudel tööle kaasa aitamas ja hobuse ajajaks on muidugi nendest väljadest kõigist saartest ja taluelust jäänud rohkem mälestusi. Samuti aitas mõningal määral eredamaks muuta neid mälestusi veel tuntud Akva realisti Karl Burman juuniori viibimine samuti Tammsaaremäel kus tema jäädvustatud akvarellid on praegu päris nii unikaalseteks dokumentideks, kuna fotomaterjal hävinud vana taluhoone ja selle sisemuse kohta on väga lünklik jälgides tema maalimist ja ühtlasi tema nii süsi, niisukese intervjueeride valikud. Muidugi vast avanes niisugusel 10 aastasel poisil ka rohkem silma tähele panna ja seostada neid olulisi momente. Sellega tegelikult need varasema noorepõlve mälestused piirduvadki hilisemad on juba pärit 50.-test aastatest. Kui ma seal korduvalt viibisin. Kord sõitsime seal sõprade spordimeestega Jänedal ujujate laagrist, kes olid huvitatud ka Tammsaare kodukohta nägema. Käisi, muitasime seal ringi, käisime kalal ja huvitasime sealsetes metsades samuti ka mitmekordsed käimised seal oma tädi Marta, aga ainsa veel elus oleva Anton Hansoni õdedest-vendadest ja temaga koos sealsetes metsades ringi uidates samuti neid. Paljud nendest taludest on seal ju tühjaks jäänud. Järglased läksid juba kõik linna või rohkem keskuste ligidale tööle. Neid tühjaks jäänud taluasemeid kohti vaadates kangastus veelgi eredamalt just tõde ja õiguse esimese jao sündmustikku ühendus nende paikadega just tädi Marta elavate vestluste ja mälestuste tõttu. Meelde on jäänud ka juba enne Tammsaaremäe külaskäiku isa jutustusi oma lapsepõlvest ja karjapoisi ajast, kuidas nad kalu püüdsid jões endal kõrk ja vestid tegid ja nendega ujuma õppisid. Talveti jõe jääl vikatitega tehtud uiskudega. Uisutamas käisid samuti ka väiksemas eas Puustio käbidest. Loomakesi nikerdasid kaskede ja alla kiikusid või paindusid. Niisugusi momente on meelde jäänud. Viimane kord käisin ma Tammsaaremäel möödunud suvel. Muidugi nüüd on juba teeviit küll enam ei viita. Tammsaaremäel on tekkinud uus geograafiline nimetus meie Eesti sellesse rajooni vargamäe. Nii et on juba hakatud siduma teost ja tegelikkust. Käisin viibisin seal jällegi kaks päeva, käisin jõe ääres. Vaatasin veelkordselt hoolsalt kõiki neid muuseumi väljapanekuid, vanu dokumente ja pilte. Vestlesin seal muuseumi töötajatega. Peab muidugi märkima nendest muljetest siin võib-olla ühtega nisukest minule kes ma siiski nii juba paarikümne aasta jooksul seda kohta olen näinud negatiivset momenti, nimelt sealse jõe kuivendustööde käiku. Seal on mitmed väga ilusad ja maalilised jõekäärus on läinud täiesti kaduma. Samuti on see omaaegse Sinisalu talu või ka hundipalu Tiidu koha nagu ta romaanis esineb. Taluäärne jõeserv on ka tundmatuseni muutunud. Ma usun, et siin oleks saanud kindlasti tehniliselt vähemalt mõningaid väikesi nisukesi paigakesi säilitada, mis praegult, eriti kui rajatakse suur otsene magistraal Tartu maanteelt Tammsaaremäele neid sinna Tulluvaid turiste rohkem köidaks ja pakuks. Lõpuks võib-olla nii kokkuvõttena, tahaksin ma puudutada veel seda, et nii palju kui minu enda muljed ja ka siin nüüd isa ja tädi Marta vestlustest ilmnenud tõigad näitavad ei saa siiski tõde ja õiguse esimest jagu. Nii palju, kui mina teda näinud olen. Nii täpse olustikulise pildina võtta, sest tuleb arvestada, et esimeseks ei olnud sellelgi kirjanduslikul perioodil tuntud üldse suurvorme veel olukirjelduse alal. Teiseks usun ma, et vist ei ole isa seda ka taotlenud. Sellepärast ei saa muidugi paljusid momente nii täpselt sealt otsida või samastada, aga muidugi palju koha pilte, palju isikulise sarnane on kindlasti tõepärased. Seevastu olekski see lühike ülevaade sellest, mis ma oma nendest põgustest muljetest teile tahtsin jutustada.