Keelekõrv 374. saade, kui tuuled tuhinal käisid üle madala taevalaetuli tasa Me tundi sügis kaelas, vihma vettinud krae. Sügis leiutas pööraseid pille ja olime sajandil vist kõige rahutum, kõige raskem, kõige sügavam komponist. Kui ta kõrgel katuseserval ö helinat esile tõi. Või vastu vihmaveetoru maas köiejupiga lõi siis ta meeletu mühine saatel kottpimedas üsna peaulus korraga kogu elu kaasa, karjusid kiviseinad. Ja sosistas midagi, süda. Eks igaüks ise tea. Alustasin tänast saadet luulekeeles läksin keelemaailmaakustika varju, otsin, kui väga raskeks läheb, kui keeleloogika enam ei aita. Ja küsimused vastuseta jäävad. Sest kuigi praegu, mil ma neid sõnu räägin, on väljas helge, leebe sügis on nädal läbi juba meie südametes valitsenud just selline meeletu mehine kottpimeduse, kisendavad kiviseinte meeleolu. Betti Alver on need kujundid valinud ja meile järelemõtlemiseks jätnud. Veerandsada aastat tagasi 1975. aastal, mil süvenes stagnatsioon, vaibumas olid usk ja lootus oma rahva paremale tulevikule aga ikkagi mitte päriselt kustunud. Ma valisin Alveri luuletuse. Sest jõulisi sügis, Marude kirjeldusi on ju eesti luules palju leida. Valisin siiski sellepärast, et pean peti halverit kõige suuremaks emakeelejõu ja võimaluste kasutamise meistriks mis arvatavasti on ka seotud ilmavaatelise vaimuelulise, sirgjoonelise aususe, vaimse vankumatusega. Käisime eile kahekesi nõval uidetes suvega hüvasti jätmas. See on väga omapärane maastik, ilus ja meile 30 aastat tuttav ja seega armas aga väga vaene. Seal on liivased künkad, kanarbiku ja põdrasambliku kidureid, kaski ja mände ja Lepasid. Kui me olime natuke aega vaiksest istunud ühel künkal, ütles kaaslane. Muidugi oli see meie eelnenud jutu jätkuks. Sa vaata, kui palju on siin neid kuivanud ja kängunud puid. Need tingimused ei lase vägevaks kasvada, aga näe, sealsamas kõrval on nad ikkagi uutele aluse pannud. Ja kui ka meie rahva vaimueliit ei ole kunagi jõudnud nii suureks ja arvukaks saada et tema sõnad veel laiemale ja sügavamale jõuaksid. Kui alati on mingi saatuslik ajalookäik kõikjale tühjaks teinud, siis on ometi nad ikkagi jälle tõusnud. Niisiis Alveri tekst oli saate alguseks. Kui ma hakkan rääkima keeleküsimusest kõige laiemas tähenduses. Sest ei suutnud ma keskenduda sel raskel nädalal ühelegi praktilisele, konkreetselt piiritletud kindlasti ka vajalikule või huvipakkuvale keeleküsimusele. Tahtnuksin rääkida millestki veel tähtsamast, sellest, et kõik ongi lõppeks keeleküsimus. See, kas rahvad ja riigid, rahvas ja juhid, poliitikud ja ajakirjanikud saavad üksteisest aru, kas ka ühes keeles kõnelejaile on vahest tõlke tarvis. Ja kes saaksid olla need tõlgid? Ajakirjanike niisuguse tõlgi rollis olen ma pisut pettunud. Kas siiski ka luuletajad? Nende, mõnel juhul isegi prohvetlike sõnu kuulavad siiski vähesed. Ja prohvetlik, kus ta on siin praegu näiteks Heiti Talviku selgub alles hiljem. Aga see kõik ei tohi meid kohutada. Oma sõnatöös. Möödunud nädalal tõlgiti ja tõlgendati sõnu väga raskete teemade üliraskete asjade puhul. Sõnade kaal sai äkki kohutavalt selgeks, kuid toetugem jälle oma eelkäijate pika aja jooksul välja sõelutule. Rääkis suu puhtaks, ütles läbi lillede. Pillas lause, poetas sõnakese, andis vihjamisi mõista, kuulutas avalikult, valetab, nii et suu suitseb. Ütles selges eesti keeles. Nimetas asju õigete nimedega. Kurjad keeled kõnelevad. Raiskab tõeneku, rääkis mesikeelel libekeelselt söömisküps, räägi mis tõsi. Tõtt, karmi tõtt. Uuemal ajal räägitakse, et lepped ei pea. Aga kas kõlab vahel ka meest sõnast, härga sarvest, jälle midagi sellest varasalvest kus ütlemine on nii vana tuttav ja kindel, et keegi seda lahti muukida ei hakkagi. Aga iga eestlane teab, mida see tähendab. Aga öelge, mida tähendab naljaviluks? Ma ei oota tõlget, ma tean ju, et see on tegemine või ütlemine nalja pärast hooletult mõtlematult muretult mitte liiga pahatahtlikult. Lihtsalt et natuke nalja saada. Etümoloogia huvitaks mind küll, et kust see vilu ja kas on veel midagi samalaadset keeles. Kuid täna ei huvita see, mind mitte. Kuulsin eile seda sõna mitu korda uudistesaates. Nimelt et politsei palvele teatada salaviina Urvastest oli Delfi portaali internetis tulnud vastustest suurem osa valed ja naljaviluks saadetud südame ümber hakkab vilu. Õhtuses teleuudistesaates nõuab saatejuht üle ookeani Ameerikas telefonil olevalt eestlaselt. Miks ameeriklased nii verejanulised on? Kaks korda kõlas sõna küsija suus, enne kui vastaja selle läbi kriipsutas. Jälle tekib rida verejanu õiglases vihas kättemaks, tasumise tund. Klaasi tuhk koputab rinnale, silm silma, hammas hamba vastu ja palju teisi, kõik meie keeles olemasolevad sõnad. Meie kultuuris ringlevad kujundid püüaneisvaid selliselt kasutada, et sellest tekkiv võnge õhus ajudes maailma kõiksuses. Nii väike, kui see ka oleks, kui te midagi muudaks, siis paremusele see verejanu, see on siin lihtsalt üks näide, mitte midagi nii väga erilist. Kuid siiski minu arust vale sõnakasutus sel puhul. See viis mu mõte erilise küünilise keelekasutuse juurde mida meie ajakirjanduses kurvastavalt palju ette tuleb. George Orwell rääkis oma raamatus teatud salakeelest. Vist oli see New Zbig, kus kõige suuremaid õudusi ja hirmsaid asju nimetati just täpselt vastupidiste nimedega. Nähtus, mida stalinliku terrori ajal elanud inimesed meilgi hästi tunnevad inimeste surnuks piinamise, hinnaga ehitatud raudteed viisid helgesse tulevikku ja isa rahvavaenlaseks ülesandmine oli kangelastegu. See aeg ja see keel, usu või mitte, on siiski ka Meie vanemasse põlvkonda omad jäljed jätnud. Just seda ei tohiks me noorematele edasi anda. Ka klišeed, nagu on kaks Eestit nende suust, kes nõrgemate ja ühiskonna äärele hälbinud inimeste heaks midagi teinud pole on kuritegelik keelekasutus. Oh luule, tule jälle appi ja ma tsiteerin Viivi Luike seekord. Miks on igal ajal isemoodi valu, mis meid kõiki elavaid teeb, üheks tõuks on Eesti praegu mures ja meeleparandust vajab meeleparandust kõigile mureliku empaatiaga. Ometi asju õige nimega, nimetades? Vist siia ma lõpetangi tänase saate ja kutsun teid uuesti keele kõrva kuulama nädala pärast. Ja selle saate toimetaja on Mari Tarand.