Päevatee suvekülaline. Tere kõigile vikerraadiopäevade saate kuulajatele tänast saadet on toimetamas Piret Krist ja saatekülaline on mees, kelle kohta on öeldud, et ta on avatud inimene ja vahetu suhtleja. Inimene, kes pole alla andnud ei riigivõimudele ega inimestele tehes läbi aastate seda, milleks jumal on teda kutsunud. See mees on praost emeritus. Tõsi, Herbert Kuurme, Herbert Kuurme on sündinud 13. juulil 1911. aastal ja olgu see tänane saade kingitus mehele, kes pidanud lapsepõlves karjase ametit õppinud Tartu ülikooli usuteaduskonnas olnud Viljandi praostkonna praost, konsistooriumi assessor ja usuteaduste instituudi õppejõud ja kes kogu elu on pühendanud Põltsamaa kiriku ja koguduse teenimisele. Härra Herbert Kuurme on koos abikaasa Asta Kuurme ka elanud Põltsamaal 62 aastat. Mina elasin Valgas, seal oli lugeja Peetri kogudus ja õpetaja tammik oli, ja kui mina lõpetasin ülikooli ja andsin avalduse ka ettev Taua tahaksin kirikuõpetajaks saada siis oli meil tarvis minna prooviaastal üks aasta kuskil ühe õpetaja juures. Ja piiskop Rahamägi küsis meie käest medali 12 noort meest. Et võib-olla teil on omal huvi või soovi kuhugi minna. Ja 11-l mehel oli soov oma soov, kuhu tahaks minna. Prooviaastal ühel oli sedamoodi, et et ma lähen sinna, kuhu võetakse ja see üks olen mina. Ja siis ütles piiskop, et siis te näete Valka, temal oli kuidagi ja tutvusele õpetaja tammikuga daamikuliga konsistooriumi liige, too aeg ja ja niisiis mina sinna läksin, ma polnud elades Valgas käinud ja seal mina olin siis selle probi aasta. Aga siis oli ju nõnda, et koht ja kohad olid kõik täis ja ei olnud õpetaja kohta ja ja meid kohe Jordineeritudki, me olime üle aasta prooviaastal. Siis mehed ordineeriti Tallinna toomkirikus, mina läksin Valka veel tagasi, sest vaba kohta kuskil ei olnudki. Ja seal Valgas oli, võeti meid väga lahkesti vastu. Õpetaja majas oli minul korter üks tuba ja õpetajaga ühes lauas, meil on sein ja ilma et ma oleks pidanud selle eest raha maksma. Toit oli prii, korter oli ka PRIA aga siis noh siis kui midagi ei olnud veel, mõtlen saapamäärderaha veel pidi veel, pidin veel nagu oma isa käest ootama. Naat taheti väga valk jätta. Ja kooli koolijuhataja direktor, palun. Ma jääksin kooli õpetajaks. Sest õpilased õppisid väga hoolega, nemad olid juba ladina keelt õppinud ühe aasta, aga mina pidin hakkama aastaid sestpeale, sest nad ei osanud mitte midagi. Ja nad õppisid nii, et nii hoolega ja kas teate, nad siiamaale saadavad mulle veel tervitusi. Sealt sealt Kanadas on seal ja, ja Viljandis üks inimene saatis mulle jälle kirjaliku tervituse ja nii nad õppisid noolega. Keelavad tõbi muid asju ka. No ladina keel on nii ilus keel, et seda võib ju tõesti õppida, seda õppisin mina ka ülikoolis lustiga. Ja jah, nõnda oli sellega siis moodustati helmes abiõpetaja koht või isiklik atjunkt koguni välja, kui seda nimetati. Ja mina kandideerisin ja mind valiti sinna. Ja mina sain seal 13 päeva, olime hommikul seal Helme koguduse kantseleis. Köster oli seal ja õpetaja ja mina ka jahe, teil helises telefon. Õpetaja, uus, tal oli seal tema võttis selle kõnelsel vastu ja, ja siis ütles, et et kiriku hooldaja, siis tahab hooldaja minuga rääkida. Ja mina siis võtsin selle kuuldetoru ja, ja tema ütles nõndamoodi, et ära läheb siin nüüd Põltsamaalt õpetaja. Et see on suur kogudus ja Põltsamaa ei saa ühtegi nädalat mitte ilma õpetajata seal õppinud vaja, et kas, kas mina oleksin nõus minema? Seedehooldamal muidugi, valimine tuli hiljem, aga hool hooldada siin nüüd see Põltsamaa kogudus ja mina ütlesin, mina ei soovita niimoodi selle otsustada, kuna mind on üht valitult sinna Helmesse ja ma olen sinna tulnud. Ja siis ütles see hooldaja või see kirik, hooldaja nõndamoodi ja et me juba selles osas leppisime kokku, et õpetaja Uustal on nõus sellega, et teie tulete Põltsamaale, ma ütlesin, et kui tema on sellega nõus, siis olen mina ka nõus. Siis olete tänasest päevast määratud ja ma soovin teile, et te sinna lähete ja sinna ka jääda ja. Nii see oli ja siis tuli jõulupühade ajal, siis oli valimine ja siis nii sind siis mind valiti siia ja siin siin ma olen siiamaale 55 aastat oleme ikka täielikult tööl veel, aga vanadesse piir kõrgeks. Ja siis ütlesin seal veel ükskord see kokkutulekul ühele noorele poisile, kes oli mul juba silma paistnud, seal ta on. Tubli mees. Et ma olen tähele pannud, et sealt Saaremaa mehed ikka kipuvad suurele maale. Et kui sina tahad tulla nüüd Saaremaalt suurele maale, et siis tule Põltsamaale, Tiia, tema siis tuli, tema töötas siin seitse aastat metoodilisema, alul temaga koos ja siis siis läks tema Eda sisenda. Ka siia kaks noort meest koguni, kes tulid teenima, aga mina ikka teeni seal seal kaasa veel, nii et maga ikkagi nüüd 60 aastat teenisin kaasa ka, aga need viimased aastad ma ei olnud enam siis õpetaja, ma. 93. aastal palusin, et ma lähen. Kui me nüüd läheme 1940 esimesse aastasse tagasi, siis oli ju nõnda, et Põltsamaa kirik hävis. Ja minu jaoks härra Kuurne teie juures on fenomenaalne see, et 1952. aastal avati Põltsamaa kirik taas ja seda tänu teile selle eest suur-suur, aitäh. Aga 1952 minule kui noore põlvkonna esindajale on see ikka repressioonide ja selliste tagakiusamist aeg. Küsin sellise väga lihtsa küsimuse. Kuidas teil see õnnestus? Mõnel inimesel on vaja ja see maja hävineb siis tema ju Aceriga kohe vaatama, et seal on vaja jälle ehitada, et kus nad siis elavad, see perekond siis elab, kui see, kui see perekond on ka. Aga kogulustan, suur perekond ja õpetaja on selle perekonna juhatada. Ja, ja kus me siis pidime teenistust pidama, kui on küsitud, et millal tuli minule see mõte et kiriku selle kiriku üles ehitada, läksime sinna kiriku varemetesse. Ja ma ikka olen ütelnud seal, mina nutsin. Kohutav, kui tuletukid, õid seal pilladi balleti ja ja, ja et kuhu me läheme, meil on, et perekonnale teed vaja, aga meil on suur kogudus ja kuhu me kuulsime siis? Teenistusi peame. Ja, ja see ja seal oli mul kindel otsus kohe, et et hakkame ehitama kirikuid üles. Aga sellel ajal ju jumalateenistused jätkusid ja see on ka huvitav, et te otsisite võimalust, et rahvas kokku kutsuda või et rahvas saaks õigemini kokku tulla. Ja meil muidugi, meil oli siis ajutiselt kiriku, kas oli leerimaja? Seal leerisaal oli avar ruum ja seal oli ka ja tuba ja köök, kus siis õpetas, ei elada ja siis kantseleiruumile seal kõrval, kus oli koguduse kantselei ja, ja seal, mille kirikuks oli. Aga see ruum oli väike ju, seal on muidugi väga palju ma käisin, sõitsin ikka maal ringi, see algus oli ju veel võimalus kasutada koolimajasid ja rahva maalse teab, mis kuskil olid. Meil võisin Põltsamaa kihelkonnas palju neid punkte, kus sai teenistusi peetuda ja seal sõitsimina ühest paigast teise ja ühe ringiga seal ka ju mitmes mitmel kohal sai teenistuses ei peetud. Nii et need leerimaja oli meil siis kirikuks, aga, aga see ei rahuldanud meid. Aga kui oli see nõukogude aeg, tuli, siis ju enam neid koolimajasid ei antud mitte tsinal teenistujad, sealt lähevad pidama ja siis oli see asi hoopis halvem. Siis ma leidsin mõnede talu talumajad ja taludes. Nii et sai veel pidada ehitamine, nagu mina jaotan, sõna oli kolmes osas. Esimene osa oli siis nüüd see kirikuhoone ülesehitamine. Ja teine osa oli kirikusoojendamine, Se ehitamine. Ja, ja kõige viimane oli siis kiriku tornikiiver. Ma mõtlesin, et sõna, et on ju muidugi väljastpoolt vaadates väga ilusaid ikka naljalt poolt. Näedrite kirika on kõik torn peale nii edasi. Aga et see on luksusasi, aga küte on praktiline vajadus. Ja nii, nii me siis võtsime ennem käsile keskkütteehitamise ja siis kõige viimane oli see. See torni ehitamine Kuid Põltsamaa koguduse liikmete arv sellel ajal ju ei vähenenud. Ei, ta ei vähenenud, me kirik, kogudus oli ikkagi tugev kogu aeg. Kui mina Põltsamaale tulin, siis oli liikmeannetajate arvu järgi ma ei ütle mitte riigikogu liikmed, sest lapsed on ka ju, eks ole, ja kes palun leeritama, võta veel ja need on ka kogul koguduse liikmed, aga aga siis need, kes liikmemaksumaksjaid, see arv oli üle 3000, kui ma siia tulin. Aga see muidugi teatav teatav tagasiminek oli, sest juba kõik need suured äraviimise teeb, on see vähenenud inimesi ja kes põgenesid ja kui palju inimesed elasid metsas ja nagu me kõik seda teave. Aga Põltsamaa kogudus on siiski olnud ikka tugev kogudus ja me olime palju aastaid suuruselt teine kogudus ja oleme vist praegu ka vahepeal Tallinna Jaani läks meist mööda, aga nüüd oli vist siis minu minu ametivend, kes praegu teenib, kinnitab, et tõesti nüüd möödunud aastal olime mehi käele suuruselt teine Tallinna Kaarli kõige suurem konkurents ja siis teine nüüd kogulase kogulusele olnud kuud. Meie kogudus on ise seda kogu kirikut ehitanud sest meil olid muidugi ametlikud töömehed, kes seda tööd tegid, said palka, aga, aga väga palju. Neid töid tegime talgu korras. Ja, ja see tegelik ehitamise aeg algas otsekohe. Nii kui see vana kirik oli põlenud hammas välja tulin, hakkasin ma kohe otsima taotlema materjali, sest siin, nõukogude ajal, esimesel Nõukogude ajal oli väga palju metsalõigatud maha ja see vene võim kõigepealt ära, aga nad ei jõudnud kõike välja vedada, kuni tulid sakslased sisse. Härra Kuurme, teil on jutustada üks tore lugu, kuidas taastatavale Põltsamaa kirikule ehitusmaterjali saite. Meie kihelkonna piires siin Pajusi vallas oli palju Häid, jämedaid, palke maas seal ja, ja mina, kes seda asja ajama ja sealt, nii et me saaksime sealt, ma kuulsin veel ka enam-vähem järgijat, mis palju palka vaja oleks, noot, üks 400 tihumeetrid. Ja, ja läksin siis Tallinnasse. Mina olen Eesti üliõpilasseltsi vilistlane ja siis üks kaasvilistlane oli see metsanduses seal juhtival kohal ja läksin tema juurde ja ütlesin, et nüüd kallis mees Kirjuta mulle neli tihu palke. Et ma siin enne need välja vedada, enne kui, kui sakslane paneb käpa peale. Ja juhatas mind siis sinna Tallinnasse pikale tänavale, seal Oleviste kiriku vastas seal põllutööministeerium ja siis sellel korral oli üks saksa staap selles majas. Ja siis läksin mina sinna selle sakslaste juurde ja rääkisin neile ära, et vaadake, et Põltsamaal ja kirik põlenud ja, ja meil on kirikuid tarvis ja meil on palke ja et palun, et nelise tihu palke sars ja ta süstis minusse kirsivao nabiilses kriid. Ja midagi ei olnud teha, aga mina? Ma olen ikka sedamoodi olnud, et kui ka kuskil asi ei lahene, ei pane mitte siis kohe pille, kotti ja pilli Kotele minema. Tema nimi oli konsperk muide veel. Ja tema ütlesin temale jah, et näed, ei saanud enam ja kuidas me hakkama saame? Ta ütles, hea küll, ma riskin, muretsemine, laulatussõrmused, naistvate ja, ja nii kui see vene võim tuli, siis kõik kuld igal pool, kõik pandi kinni, kuskilt ei saanud sõrmuseid. Ja, ja ma ütlesin, nüüd tee oma sõrmes näiteks traatvõru sõrme mõõt ja mineva pruudi juurde ja lase tema sõrmusest ka see mõõtja traatvõru ja, ja need võib-olla paari päeva pärast Madordule need sõrmused. Lihtne asi vol, tulin koju ja siis ma tundsin, et kullasseppasid kellasseppa siia tehti üks kolm valmis ja viisin viisil temale need sõrmused ja, ja ta kirjutas, Tihu palk, aga see Põltsamaa rajoon kaotati, ühendati Jõgeva rajooniga ja seal olid teistmoodi mehed. Kui. Seal. Mina käsi katkestada vahet ja seal oli nüüd tarvis seal materjali vaat seal ei tahtnud kirjutada. Ja ükskord siis oli selline suur jutuajamine seal suure kogu inimeste ees, et mis seal, mis seal Põltsamaal küll lahti ristitakse, lapsi laulatatakse iga pühapäeval 200 inimest lõika kirikus, mis, mis, mis seal, mis seal Põldsepal ometigi on? Nad olid väga pahased. Aga tõid välja, ei kutsutud kuhugi, et mis te seal teete? Ma käisin ise vahet seal nendega rääkimas, kui oli midagi mulla tarvis ja aga kanatehase leiab alati hoogilisevast ei tulnud, aga ära elasime ja, ja ma ikka käisin, nii kaua, kui ma ikka sain, ma läksin Tallinnasse, ma läksin suuremate võimude meeste, ma käisin lõpmata vahet Tallinna, vahet ma seal kõigile materjali saamisega oli ju seal Tallinnas, seal, selle Toompea lossi kolmas korrus oligi sellel ajal nendel aastatel seal just kus oli see ehituse ja materjalide igavese kõiksuse materjalide jaotamine. Ja seal käisin seal nende juhtivate tegelaste juures ja ja kui ma esimest korda sinna läksin, siis ütles mulle kahekse see juhtiv mees ood kanaga ühte küülikumeest näha, et kura kirik, kuidas kirik elab seal ja vaata niimoodi vastu. See oli küll tore, seda on täiesti väga huvitav kuulda, aga härra Kuurme, ütelge, palun, kas seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad aastad olid kiriku ja teie kui kirikuõpetaja jaoks natukene sellised lahedamad, noh selles mõttes, et oli seda survet kirikule või või nagu Parem kogudust juhtida. Seitsmekümnendatel aastatel, siis oli ju see niukene vägine nagu tagasihoidliku see aeg, aga, aga siis ma võin pean küll ütlema, et seal Jõgeval ei olnud küll tagasihoidliku, ütlevad, nad püüdsid ikka. Kahe no näiteks niisugune asi, me korjasime ka raha. Ja siis koguduseliikmete käest muidugi ja temalegi korjanduse leheda, pitsasid alla ja allkirjad alla ja ja siis jagasin need laiali. Ja, aga nüüd oli mõni raha korjama ja väga Hagaria ja läks sinna, kus ei olnud mitte kiriku liikmed, need inimesed. Ja vaata siis tuli paaril korral nii suuri pahandusi kui segavad, oli hirmus vihane minu peale. Käiakse korjamas seal ja parteilasteks ja niimoodi siis seletati veel, et Jaak foto võib-olla see naise naine annab raha, aga tuleb mees koju ja on parteiline ja tuleb perekonnatüli ja vot niimoodi kirjutati seda asja. Aga need Ma ei taha, mina käisin Tallinnas ja Tallinn oli ikkagi hoopis nii tagasihoidlikud ja, ja kõigi selle materjalide saamisega ma käisin, on lõpmata palju seal üleval Toompeal ja, ja ikka ma sain alata. Te hoolitsesite siin Põltsamaa koguduse eest, te olite ka ju Viljandimaa praost? Oli üks mees, kes ütles minu kuuldes, et meil siin, Põltsamaal kogursega olid kõik kõik hästi, kui õpetajal seda kõrvalametid ei oleks, see mees võttis selle kõrvalametil ameti all kirikuõpetaja ametit. Aga ta oli ise väga Ausi mees ja kirikupoolde mees. Ta mitte ei, ei üteldud, halvas halvasti, seda vaid ta nagu kaastundes minu töödele mul on olnud ja tegelikult, ega küll kõrvalametid veel, kui ma siis ebaseal, kui ma olin alles Valgas seal prooviaastal, et seal maal Ladeegele õpetaja oma põlitsemale tulin. See koolide rektor Rein valla tuli minu juurde, kui ma olin alles kolm, neli päeva siin olnud. Ja ütles nõndamoodi, et, et ma tuleksin kooli õpetaja Ladeni kõle õpetajaks. Härra Herbert Kuurme, teil on olnud nii huvitav elu ja seda ei pane ühte raadio, vaata see ja seepärast ongi väga rõõmustav öelda, et vahetult enne tee üheksakümnendat juubelit said valmis oma mälestusteraamatu esimese osa, nüüd on valmimas teie mälestusteraamatu teine osa. See lõpusõna on natuke viimistlemata ka, muidu nad on osa selle kõik juba valmis kirjutatud. Sest te kirjutasite ka oma elu jooksul märkmeid. Ja seda mina tegin, see minul on see komme olnud juba Algkooli ajast peaaegu peale. Tollel ajal anti välja niisugusi, üheksaid kalendreid, kus iga päeva jooksul elatakse ruumisel kirjutamiseks ja mina sinna kirjutasin ka, kuidas ilmad on jaanija ühte täis seal ja sündmusi ja, ja seda ma olen mina teinud selle ehituse ajal ega niidab täpselt, ei, ei suudaks mina ka meeles pidada ega oleks osanud, aga ma olen tõesti täpselt märkinud ja mul on mitu kausta, mis on täis kirjutatud, kõik neid sündmusi. Ja sealt ma nüüd kirjutan maha. Veed neid asju, muidugi ma kirjutan seal veel mõnda asja juurde ja mõned asjad on veel kirjutada, mitte kõiki. Aga sest kui ma juba seda sündmust loen, siis mulle tulevad need asjad veel meelde, mis seal veel seoses oli. Aga nii, nii ma, ja seda ma olen teinud ja, ja mul on üldise komme. Ma olen sissiga reisinud. Siin ma Venemaal ma olin kaks ringi teinud ära seal ja siis ma olen käinud seal ka seal väljaspool Saksa, Saksamaal ja, ja mitmes riigis hilisemal ajal, aga ma ikka kirjutan päilikut sellest. No ega te praegu vist enam teenistusi ei pea? Ei, ma ei pea enam teenistusi ma veel paari aasta eest mõned üksikud inimesed vabast matsin, kuni inimese tulid, nii väga paluvad. Ja siis no võib-olla ka veel möödunud aastal ka veel seal üks Koviks üks või kaks korda ka. Aga meie kogulise tegelased on ka nii väga kenad, et nad ei ei lase inimesi minu juurde tulla. Tahate ma räägin teile ühe toreda loo, mida ma, kui ma otsisin saare tänavat? Ma küsisin inimeste käest, et kus kohas siin Põltsamaal asub saare tänav ja siis nad ütlesid selle peale, et A saared ära on seal, kus Herbert Kuurme, ela. Nii, aga kui me telefonis vestlesime, siis läks meie jutt ka sellistele, et tänapäeva maailma asjadele, sest ei ole mitte omaette kodus olevaid mõtlete ja arutate ja te ütlesite väga huvitava mõtte välja, mida ma paluks, et meie saak kuulajatele härra kuulmega lahti räägiksite muretsete tänapäeva tänapäevapäraste inimeste pärast te ütlesite, et alus on ära kadunud. On ju jälle see ilus piibli sõnad, nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm kõige suurem on armastus. Ja see on üks väga ilus lause, et need kuuluvad kokku, usk, lootus, armastus ja meie kirikus on see sümbol olemas silmaga nähtavalt. Nimelt meie kiriku altari ees on kolm astet, kolm trepiastet. Kui maastumisena, kas arvule läheme, astume sena altari ümber, siis me astume kolm aastat jaalsele. Kõige alumise astme peal on kujutatud vaip kus on. Ristimärgid riston, usu sümbol. Teise astme peal on kur, ankur, lootuse sümbol. Ja kolmas aasta, see on juba see päris kõrgemat astet on südamekujutus ja süda on armastuse sümbol. Nüüd kui inimene astub, kas ta tuleb siis laulatusele, tulevad pruutpaar või tulevad inimesed armulauale, astuvad sealt need kolm sammu, nad astuvad videousk, lootus ja armastus. Ja kõige suurem on armastus, vaadake, see, see trepiaste on noh, seal on. Kui laiakuna rikka on, aga see ülem ja aasta on kõige suurem jaoks, ei ole see kõik selle altari ümber. On see kõige-kõige suuremas armastus. Jumal on ka ju armastas. Ja ju see selles solkis armastus. Armastada jumalat üle kõige ja ligimest kui iseennast, need kaks on seotud ja, ja sellega, kui meie jumalad armastame, kui me usaldame jumalat ja seda arvestame, mis tema on ütelnud kui ta ütleb, mina olen tee ja tõde ja elu, kui me seda teed mööda käime, eks ole. Ja selle tões elame siis meile siis me oleme üksteisele lähedal ja, ja siis see, see armastus, kui tema on meil jumalaga siis on meil ka kaasinimene, ligimene, see kuulub nagu kokku, kui me oleme jumalaga seotud siis me oleme ka kaasinimesega seotud. Ja sellepärast meie kogudusel on ja, ja see, see hea ju on olnud, et meie inimesed on selle kirikuga seotud. Et nad on kõigi sellega, mis seal sündinud, on, ise seda aidanud ehitada ja, ja, ja, ja, ja korjadusega on oma annetused allud, mis me oleme korjanud. Sest ega need rahalised kulutused olid ka küllaltki suured. Ja see, see meid seob tervikuks. Minu meelest on see üks väga suur kaotus. Et, et inimesed on võõrdunud väga paljud kirikust. Ja muidugi selle kui mina politsei mulle tulin, olid kõik koguduse liikmed, aga nõukogude ajal ju kujunes nõnda palju õpilasi ei julgenud enam kirikusse tulla, sellepärast et pandio kohutuseks Directorbi ära keelas ära. Et ei tohi mitte kirikusse minna, õpilased. Ja siis saadeti ju pühabavate jumalateenistuse ajaks mõni õpetaja rollima, et üles kirjutada nende nimed, kes on õpilase kirikus. See alus, jah, on vajalik ja ütleme ka need Jeesuse sõnad jälle, kui inimene need lapsepõlves juba õpib tundma. Ja, ja nimed kümmet käsku. Praost emeritus härra Herbert Kuurme. 13. juulil täitus teil 90 eluaastat, kui ma need teie juttu kuulasin, siis mulle tundub, et te olete väga õnnelik inimene. Olen töötanud ühepoolne mõl mitte raske olnud. Ja, ja ma pean väga kiitma kogu siis minu vastu on väga hea olnud. Kogurist on tulnud a'la alati minuga kaasa, kui meie seal nüüd. Kas oli meil metsast palkide saagimine, kui ma pühapäeval ütlesin, seal kantselei teatades ja veel nüüd tuleb, meil on seda tööd seal vaja teha, et kui oleks võimalus tulla iga kord küll sul inimesi iga kord oli inimesi ka. Kui me, kui lähme kirikusse, olete käinud Mil altariruumi kuppellagi, seal see oli väga suur töö, see kuppel sinna nüüd valada. Ja, aga kui me elasime, siis ei olnud veel mitte meil kõik sugusi, masinaid, segumasinaid, mördi tegijaid, vaid inimesed tulid mulle seltsis pilt olemas, naisterahvad tulid, labidas käes ja võtsid seal liiva ja võtsid sellelt tsementi ja kas kannuga katsid kassid selle märjaks, segasid selle segu ära ja suti tõsteti üles. Et inimesed tulid kaasa Plaati kõikidel kordadel, kui, kui again sai kutsutud ja see kutsumise oli ka tihtipeale nii, et otsekohese koguduse liikmed ise ehitasid ka kirikud. Eks see oli vist armastus oma õpetaja oma kiriku ja jumala koja vastu. Eks meil olle see muidugi see sile, see on ju ka nüüd jääb usk, lootus, armastus, aga kõige suur armastus. Ja see armastuse on side, mis seob inimesed üksteisega. Ja, ja, ja kui me me nagu tunneme vastutus jumala ees, et me kirjutame oma eluga oma elu, raamatud oma tegudega siis on on meil see armastus olemas ja siis on inimestel kokku hoidmine ka.